1. 

Suprema di Cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) palub selgitada, milline tähendus on määrusel nr 2362/98 ( 2 ) banaanide impordi kohta ja määrusel nr 2988/95 ( 3 ) Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta seoses menetlusega, milles osaleb rühm uusi ettevõtjaid ( 4 ) banaanikaubanduses. Alates maist 1999 kuni detsembrini 2000 importisid need ettevõtjad kolmandatest riikidest soodustollimaksuga banaane ja müüsid need teise uue ettevõtja kaudu kohe edasi senisele ettevõtjale, ( 5 ) kellelt need algselt, enne importimist sellesama uue ettevõtja kaudu ostetud olid. See tehingute sari võimaldas sel senisel ettevõtjal müüa Euroopa turul niisuguseid banaane, mida ta oli varem müünud rahvusvahelisel turul ja mis olid imporditud soodustollimaksuga. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt seda, mida tähendab määruse nr 2362/98 kohaselt „uus ettevõtja” ja kas selline tehingute sari oli vastuolus nimetatud määruse normiga, mis keelab impordilitsentsidest tulenevate õiguste üleandmise uutelt ettevõtjatelt senistele ettevõtjatele. Samuti küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus – kui need tehingud olid keelatud –, millised tagajärjed olid määrusel nr 2988/95.

2.

ELTL artikli 325 lõikes 1 on ette nähtud, et „[l]iit ja liikmesriigid võitlevad kelmuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu”. Artikli 325 lõige 2 sätestab, et „[l]iikmesriigid võtavad liidu finantshuve kahjustavate kelmuste vastu samu meetmeid, mida nad kasutavad omaenda finantshuve kahjustavate kelmuste vastu”.

3.

Määrusega nr 404/93 kehtestati banaanituru ühine korraldus ( 6 ) ja selle kohaldamisalasse kuulusid artikli 1 lõikes 2 kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi „KN”) koodide põhjal kirjeldatud tooted. ( 7 )

4.

Määruse nr 404/93 põhjenduses 10 oli märgitud, et tuleks ette näha iga-aastane tariifikvoodi avamine ja et Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidest (edaspidi „AKV riigid”) pärit ebatavapäraste banaanide ( 8 ) impordi suhtes tuleks vastavalt Lomé konventsiooni lepingutele kohaldada tollimaksu nullmäära.

5.

Põhjenduses 13 oli märgitud, et tariifikvoodi haldamisel on vaja teha vahet „ettevõtjatel, kes on varem turustanud kolmandate riikide banaane ja ebatavapäraseid AKV-banaane, ning ettevõtjatel, kes on varem turustanud ühenduses toodetud banaane, ning jätta teatav kogus uutele ettevõtjatele, kes on kõnealuses sektoris hiljuti äritegevust alustanud või kavatsevad äritegevust alustada”.

6.

IV jaotise pealkiri on „Kauplemine kolmandate riikidega”. Artikli 15 lõike 1 kohaselt kohaldati artikli 1 lõikes 2 loetletud toodetele ühise tollitariifistiku maksumäärasid, kui määruses nr 404/93 ei olnud sätestatud teisiti. IV jaotise tähenduses kujutasid „tavapärane import AKV riikidest” või „tavapärased AKV-banaanid” endast „käesoleva määruse lisas loetletud riikidest pärit banaanide import[i] ühendusse kuni 857700 tonnini aastas (netomass)” (artikli 16 lõige 1); „ebatavapärane import AKV riikidest” või „ebatavapärased AKV-banaanid” tähendas „AKV riikidest pärit [tavapäraste AKV-banaanide] määratlusega hõlmamata import[i] ühendusse” (artikli 16 lõige 2); ning „import muudest kolmandatest riikidest kui AKV riigid” või „kolmandate riikide banaanid” tähendas „muudest kolmandatest riikidest kui AKV riikidest pärit banaanide import[i] ühendusse” (artikli 16 lõige 3).

7.

Artikli 17 kohaselt oli banaanide ühendusse importimiseks vaja (kogu ühenduse piires kehtivaid) impordilitsentse. Põhimõtteliselt anti selliseid litsentse välja tagatise vastu, millega tagati impordikohustuse järgimine vastavalt määruse nr 404/93 tingimustele litsentsi kehtivusajal.

8.

Artikli 18 lõikes 1 oli ette nähtud, et igal aastal avatakse kolmandate riikide banaanide ja ebatavapäraste AKV-banaanide impordiks tariifikvoot 2200000 tonni (netomass). Tariifikvoodi raames kohaldati kolmandate riikide banaanide impordi suhtes soodustollimaksu 75 eurot tonni kohta ning ebatavapäraste AKV-banaanide import oli tollimaksust vabastatud. Artikli 18 lõikes 2 oli ette nähtud, et sama tüüpi banaanide jaoks avatakse täiendav tariifikvoot. Artikli 18 lõike 3 kohaselt ei olnud tavapäraste AKV-banaanide impordilt vaja tollimaksu maksta. Artikli 18 lõikes 5 oli sätestatud, et väljaspool neid tariifikvoote imporditavate ebatavapäraste AKV-banaanide suhtes kohaldatakse harilikku artiklis 15 näidatud tollimaksu, millest on maha arvatud 200 eurot tonni kohta.

9.

Alates maist 1999 kuni detsembrini 2000 (s.o ajavahemikus, mil käesoleva eelotsusetaotluse põhjustanud sündmused toimusid) oli banaanide asjakohane üldine tollimaksumäär rohkem kui kümme korda suurem tariifikvoodi kohasest soodsamast imporditollimaksu määrast. ( 9 )

10.

Määrusega nr 2362/98 rakendati määrus nr 404/93. Selles sätestati eeskirjad tariifikvootide alusel imporditavate banaanide (määruse nr 404/93 artikli 18 lõiked 1 ja 2) ja tavapäraste AKV-banaanide (määruse nr 404/93 artikkel 16) impordi korra kohaldamiseks ning seoses kokkulepetega väljaspool neid kvoote. ( 10 )

11.

Põhjenduses 5 oli märgitud, et „senised ettevõtjad” ja „uued ettevõtjad” tuleks määratleda ühtsete kriteeriumide põhjal, tegemata eristusi lähtuvalt kolmandast riigist või AKV riigist, kust nad impordivad.

12.

Põhjenduse 6 kohaselt tuli osa tariifikvootidest jätta uutele ettevõtjatele ja üldine jaotus pidi võimaldama ettevõtjatel osaleda selles impordikaubanduses ja soodustada tervet konkurentsi.

13.

Põhjendus 8 oli sõnastatud järgmiselt:

„[…] ühenduse banaanide impordikorra mitmeaastase kohaldamise kogemus osutab vajadusele karmistada uute ettevõtjate tingimustele vastavuse kriteeriume, et ära hoida puhtfiktiivsete vahendajate registreerimist ja kvootide eraldamist kunstlike või spekulatiivsete taotluste põhjal; […] eelkõige on põhjendatud nõuda miinimumkogemust sarnaste toodete, s.o [KN] gruppidesse 7 ja 8 ning teatavatel tingimustel gruppi 9 kuuluvate värskete toodete importimisel; […] vältimaks aastaeraldiste taotlusi, mis ei vasta ettevõtja tegelikele võimalustele ja mille puhul ei esitata impordilitsentside taotlusi vastavate koguste kohta, peaks vastavaid koguseid käsitlevate impordilitsentside ja aastaeraldiste taotluse esitamise tingimuseks olema nõue esitada impordilitsentsi tagatist asendav tagatis; […] kõnealune tagatis tuleks vabastada viivitamata järk-järgult vastavalt sellele, kuidas ettevõtjad aastaeraldisi tegelikult ära kasutavad; samal põhjusel tuleks järgmistel aastatel seada aastaeraldiste andmise tingimuseks, et eelmisest aastaeraldisest on ära kasutatud teatav miinimummäär; […] lõpuks tuleks kindlaks määrata tingimused, mille kohaselt „uued ettevõtjad” saavad pääseda „seniste ettevõtjate” hulka.” [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

14.

Põhjenduses 14 oli märgitud, et „üleandmise piiramine nii, et iga litsentsi või sertifikaadi või selle osa kohta tohib olla ainult üks omandaja, võimaldab kaubandussuhete arengut registreeritud ettevõtjate vahel”. Siiski „ei tohiks soodustada kunstlikku kaubandust ega spekulatsioone ega häirida tavapärast kaubavahetust, lubades õiguste üleandmist „uutelt ettevõtjatelt”„senistele ettevõtjatele””.

15.

Põhjenduse 18 kohaselt võis riigi pädevate asutuste tehtav kontroll ja järelevalve vajaduse korral kaasa tuua ettevõtjate kvootide või aastaeraldiste korrigeerimise; kvoote ega aastaeraldisi ei võinud pidada omandatud õigusteks ja ettevõtjad ei saanud tuua neid põhjenduseks kui õiguspäraseid ootusi.

16.

Artikli 2 lõikega 1 olid jaotatud tariifikvoodid (ja tavapärased AKV-kogused); 92% kvootidest tuli anda senistele ettevõtjatele ja ülejäänud 8% uutele ettevõtjatele.

17.

Artikli 3 esimeses lõigus olid „senised ettevõtjad” määratletud kui „majandussubjektid, kelle asukoht oli Euroopa Ühenduses nii kvootide kindlaksmääramise aluseks oleval ajavahemikul kui ka sel ajal, kui nad […] artikli 5 kohaselt registreeriti,[ ( 11 )] ja kes on kehtestatud võrdlusperioodi jooksul tõepoolest enda arvel importinud miinimumkoguse kolmandast riigist ja/või AKV riigist pärit banaane nende edasiseks turustamiseks ühenduses”. ( 12 ) Artikli 4 lõike 1 kohaselt pidid niisugused ettevõtjad saama ühe kvoodi, mis põhineb võrdlusperioodi jooksul tegelikult imporditud banaanikogustel.

18.

Artiklis 7 olid „uued ettevõtjad” määratletud kui „majandussubjektid, kelle asukoht on Euroopa Ühenduses ja kes registreerimise ajal:

19.

Artikli 8 lõikes 1 olid loetletud dokumendid, mis tuleb uue ettevõtjana registreerumiseks esitada:

20.

Registreerimise uuendamiseks pidid ettevõtjad artikli 8 lõike 4 kohaselt „tõenda[ma] pädevatele asutustele, et nad on tegelikult enda arvel importinud vähemalt 50% neile jooksvaks aastaks eraldatud kogusest”.

21.

Vastavalt artikli 9 lõikele 1 pidid asjaomased ettevõtjad taotlema aastaeraldist registreerimise (uuendamise) ajal.

22.

Artikli 10 kohaselt võisid uued ettevõtjad saada senisteks ettevõtjateks pärast kolmeaastast kaubandustegevust alates esmakordse registreerimise kuupäevast, kui nad olid registreeritud kooskõlas artikliga 5 (kus oli ette nähtud seniste ettevõtjate registreerimise menetlus) ja vastasid artiklis 3 sätestatud tingimustele.

23.

Artikli 11 lõikes 1 oli sätestatud: ( 14 )

„Liikmesriigid vastutavad käesoleva [uusi ettevõtjaid käsitleva] jao sätete järgimise eest.

Eelkõige kontrollivad liikmesriigid, et asjaomased ettevõtjad tegelevad enda arvel ühendusse importimisega artiklis 7 nimetatud sektoris ja tegutsevad haldamise, personali ja toimimise seisukohast sõltumatute majandusüksustena. Kui on alust kahtlustada, et neid tingimusi ei täideta, aktsepteeritakse registreerimistaotlusi ja aastaeraldiste taotlusi üksnes juhul, kui ettevõtja esitab tingimuste täitmise kohta tõendid, mida riigi pädevad asutused peavad rahuldavaks.”

24.

Artikli 13 lõikes 2 oli sätestatud:

„Kui õigusvastaselt registreerumiseks, kvoodi saamiseks või asjakohastel puhkudel aastaeraldise saamiseks kasutatakse pettust või esitatakse võltsdokumendid, tühistatakse selline registreerimine, kvoot või eraldis, ilma et see piiraks asjakohaste siseriiklike õigusaktide kohaldamist.

Lisaks keelatakse sellistel juhtudel ettevõtjal uue registreerimise taotlemine mis tahes liikmesriigis eeskirjade eiramise avastamisele järgneva kahe aasta jooksul.”

25.

Artikli 20 lõikes 1 on ette nähtud, et „[k]asutamata litsentsidega hõlmatud kogused jaotatakse taotluse korral samadele ettevõtjatele uuesti olenemata sellest, kas nad on litsentsi omanikud või omandajad, kasutamiseks algsete litsentside väljaandmise aasta järgmises kvartalis” ja „[a]lgsete litsentside tagatisi ei tagastata kasutamata kogustele vastavas proportsioonis”.

26.

Artikli 21 lõikes 1 oli ette nähtud impordilitsentside üleandmine ühele ainsale omandajast ettevõtjale määruse nr 3719/88 artiklis 9 sätestatud tingimustel. ( 15 ) Artikli 21 lõikes 2 oli sätestatud, et õigusi võidakse üle anda artikli 5 kohaselt registreeritud seniste ettevõtjate vahel; senistelt ettevõtjatelt artikli 8 kohaselt registreeritud uutele ettevõtjatele; ja uute ettevõtjate vahel. Õiguste üleandmine uutelt ettevõtjatelt senistele ettevõtjatele ei olnud aga lubatud.

27.

Määruse nr 2913/92 ( 16 ) artiklis 4 on „tollivõlg” määratletud kui „isiku kohustus tasuda imporditollimaksu (tollivõlg impordil) […] summa, mis kehtivate ühenduse õigusaktide alusel tuleb konkreetsetelt kaupadelt tasuda”. Artikli 201 lõike 1 punkti a kohaselt tekib tollivõlg impordil juhul, kui „kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, lubatakse vabasse ringlusse”, ning artikli 201 lõike 2 kohaselt hetkel, mil kõnealune tollideklaratsioon aktsepteeritakse. Artikli 201 lõikes 3 on sätestatud, et põhimõtteliselt on võlgnikuks deklarant. Olenevalt sellest, kuidas täpselt tollivõlg tekib, võivad võlgnikuks olla ka teised isikud.

28.

Artiklis 213 on ette nähtud, et kui ühe ja sama tollivõla maksmise eest vastutab mitu isikut, vastutavad nad selle eest solidaarselt.

29.

Artiklites 217‐232 on ette nähtud tollivõla sissenõudmise kord.

30.

Määruses nr 3719/88 konsolideeriti põllumajandussaaduste ja ‑toodete impordi‑ ja ekspordilitsentside ning eelkinnitussertifikaatide süsteemi kohaldamise eeskirjad. ( 17 ) Selle määruse põhjenduses 5 oli impordi‑ ja ekspordilitsentside eesmärgiks märgitud „turukorralduse hea haldus”. Põhjenduses 12 oli osutatud, et mõnikord kasutatakse impordilitsentse „koguseliste impordimeetmete haldamiseks” ja sel juhul „ei nõuta tõendite esitamist litsentside kasutamise kohta pelgalt hea halduse huvides, kuid see muutub koguseliste meetmete haldamise oluliseks osaks”.

31.

Artikli 9 lõikes 1 oli sätestatud: „[…] Litsentsidest või sertifikaatidest tulenevaid õigusi võib litsentsi‑ või sertifikaadiomanik loovutada selle kehtivusaja jooksul […] [Selline loovutamine] saab olla seotud nende kogustega, mida ei ole veel litsentsile või sertifikaadile või selle väljavõttele kantud”. Artikli 9 lõikes 4 oli ette nähtud, et „omandaja ei tohi oma õigusi edasi üle anda ega litsentsi‑ või sertifikaadiomanikule tagastada”.

32.

Määruse nr 2988/95 põhjenduses 5 on märgitud: „[…] eeskirjade eiramiste kirjeldused ja sellega seotud haldusmeetmed ja ‑karistused nähakse ette vastavalt käesolevale määrusele valdkondade eeskirjades”.

33.

Artikli 1 lõikes 2 on mõiste „eeskirjade eiramine” määratletud kui „ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumi[ne] ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu”.

34.

Artikli 2 lõikes 2 on ette nähtud, et „[h]alduskaristust ei tohi määrata, kui seda ei ole ühenduse õigusaktis sätestatud enne eeskirjade eiramist”.

35.

Artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine:

2.   Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel.

3.   Kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.

4.   Käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena.”

36.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et Itaalia õiguse kohaselt võib iga isikut, kes hoidub kõrvale kauba impordilt nõutavate tollimaksude maksmisest, põhimõtteliselt karistatav rahatrahviga selle tollimaksu kahe‑ kuni kümnekordse summa ulatuses. Ettenähtust väiksema tollimaksu maksmise näol õigusvastaselt soodustuse saamine impordilitsentsi keelatud üleandmise tõttu uuelt ettevõtjalt senisele ettevõtjale kujutab endast salakaubavedu, mis on kuritegu.

37.

Äriühing S.I.M.B.A. SpA (edaspidi „SIMBA”), keda esindavad Raffaello Orsero ja Raffaella Orsero, oli Itaalias asuv senine banaanide importija ja hulgimüüja. Tal olid litsentsid banaanide importimiseks seda liiki importijatele reserveeritud tariifikvoodi alusel.

38.

Äriühing Rico Italia srl (edaspidi „Rico”), keda esindab Maurizio Misturelli, oli samuti Itaalias asuv banaanide importija, kellel olid uue ettevõtjana litsentsid banaanide importimiseks tariifikvoodi alusel.

39.

Kohtuasja poolte hulgas on ka eraldi rühm Itaalias asuvaid värske puu‑ ja köögivilja sektori importijaid, kes olid registreeritud uute ettevõtjatena. Sellesse rühma kuulusid äriühingud, mida esindavad vastavalt Lorenzon, Erminia Palombini ja Matteo Surian. Nimetan neid äriühinguid (välja arvatud Rico) edaspidi „Itaalia uuteks ettevõtjateks”.

40.

Kohtuistungil kinnitati, et SIMBA, Rico ja Itaalia uued ettevõtjad ei olnud ühe ja sama ariühingu osa.

41.

SIMBA ostis kolmandates riikides banaane ja müüs need Ricole, kes omakorda müüs banaanid Itaalia uutele ettevõtjatele sama ostuhinnaga, mida nõudis SIMBA. Järgmiseks importisid need uued ettevõtjad banaanid, kasutades Itaalia väliskaubandusministeeriumi väljastatud AGRIM-impordilitsentse ning makstes soodustollimaksu. SIMBA teatas Ricole igast tehtavast impordi‑ ja turustamistehingust, sealhulgas imporditavate banaanide kogusest, kvaliteedist ja hinnast. Rico garanteeris SIMBA‑le, et Itaalia uued ettevõtjad saavad AGRIM‑impordilitsentsid. Samuti hoolitses ta haldusformaalsuste täitmise eest ja maksis kindlustuskulud.

42.

Pärast importimist müüsid uued ettevõtjad banaanid Ricole, kes seejärel müüs need süstemaatiliselt SIMBA‑le hinnaga, mis oli ette kindlaks määratud ja tasutud. Rico makstud hind kattis AGRIM-impordilitsentside kasutamise kulud. Seejärel vedas SIMBA banaanid ladudesse ja siis tõi need turule. SIMBA ise oli lepinguliselt seotud Del Montega, kes maksis talle vahendustasu pärast seda, kui SIMBA oli banaanid Euroopa turul maha müünud.

43.

Tribunale di Verona (ringkonnakohus, Verona) 21. detsembri 2005. aasta otsusega mõisteti Rico esindaja süüdi salakaubaveos ja valeandmete esitamises. Temalt mõisteti välja hüvitis, mille summa pidi määratama kindlaks tsiviilkohtumenetluses. Siiski kohustas Tribunale di Verona teda ajutiselt maksma 300000 eurot Ministero dell’Economia e delle Finanzele (majandus‑ ja finantsminister) ja Agenzia delle Doganele (toll), kuid mitte komisjonile, ning kahjuhüvitise nõudmiseks kriminaalmenetlusse astunud kolme isiku (edaspidi „tsiviilhagejad”) kohtukulud. SIMBA esindajad ja uute ettevõtjate esindajad mõisteti mõisteti õigeks.

44.

Rico esindaja ja tsiviilhagejad kaebasid Tribunale di Verona otsuse peale edasi Corte d’appello di Veneziasse (apellatsioonikohus, Veneetsia). Viimati nimetatud kohus otsustas 24. novembril 2011 lõpetada kriminaalasja ühe SIMBA esindaja vastu seoses tema surmaga. Ta luges kuriteo, milles Rico esindajat süüdistati, aegunuks, kuid kinnitas tema tsiviilvastutust.

45.

Tsiviilhagejad esitasid Corte d’appello di Venezia otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, mis on eelotsusetaotluses selgitanud, et ta peab tuvastama, kas banaanide importimisel oleks tulnud tasuda tollimaks täies ulatuses või soodusmääraga.

46.

Selgitades, miks eelotsusetaotluse esitamine on vajalik toonitab eelotsusetaotluse esitanud kohus järgmisi faktilisi asjaolusid, mille Corte d’appello di Venezia on tema väitel tuvastatud ning millele on talle esitatud seisukohtades osutatud: 1) Itaalia uued ettevõtjad ei omanud infrastruktuuri banaanide ladustamiseks ja vedamiseks; 2) nad omandasid banaanid ainult selleks, et need tollis soodusmääraga vormistada ja seejärel Ricole kokkulepitud hinnaga tagasi müüa; 3) kogu riski tagatis kaotada kandis SIMBA, mitte Itaalia uued ettevõtjad; 4) imporditollimaks, mida Itaalia uued ettevõtjad pidid maksma, oli (Rico ja Itaalia uute ettevõtjate vahel) juba ette hinna sisse kirjutatud; 5) banaanide ostu‑ ja müügihind olid kokku lepitud, mistõttu nende hindadega ei kaasnenud riski (ega võimalust saada kasu hinnakõikumistest); ja 6) Del Monte maksis vahendustasu SIMBA‑le, mitte Itaalia uutele ettevõtjatele.

47.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on menetluse peatanud ja palub Euroopa Kohtult suuniseid järgmistes küsimustes:

48.

Kirjalikult esitasid oma seisukohad Lorenzon, Raffaella Orsero, Erminia Palombini, Matteo Surian, Itaalia valitsus ja komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 12. novembril 2014, esitasid suuliselt oma seisukohad needsamad menetlusosalised, välja arvatud Lorenzon.

49.

See, et esiteks SIMBA ja Rico vahel ning teiseks Rico ja Itaalia uute ettevõtjate vahel olid kokkulepped, ei ole vaidluse all. Samuti ollakse nõus, et banaanid saabusid Euroopa turule nende ettevõtjate vahelise tehingute ahela kaudu.

50.

Saan aru nii, et kõik eelotsuse küsimused on selle kohta, kas selles tehingute ahelas esines liidu õigusnormide rikkumist ja kui esines, siis millised on selle tagajärjed.

51.

Esimene küsimus käsitleb sisuliselt uue ettevõtja staatuse säilimise tingimusi. Mõistan seda küsimust nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus näib eeldavat, et uus ettevõtja vastas nendele tingimustele „formaalselt”. Ent kui uus ettevõtja pidi sooritama imporditoiminguid banaanidega enda arvel, näib see, et nimetatud uus ettevõtja importis banaane senise ettevõtja nimel, olevat just alus järelduseks, et need tingimused ei olnud täidetud. Kaalun kõigepealt, kas see tingimus kehtis ka registreerimisele järgnenud banaanide impordi suhtes. See on vajalik, sest määruse nr 2362/98 artiklid 7 ja 11 näivad sätestavat tingimusi, mis puudutavad registreerimise eelset ja registreerimise aega ning peamiselt mitte banaanide, vaid muude saaduste importi. Kui see tingimus oli kohaldatav pärast registreerimist, tuleb uurida selle tähendust.

52.

Teine küsimus käsitleb seda, kas määrusega nr 2362/98 oli vastuolus tariifikvoodi alusel soodustolli kohaldamine, kui uued ettevõtjad ostsid teise uue ettevõtja kaudu seniselt ettevõtjalt kolmandate riikide banaane, importisid need seejärel tariifikvoodi alusel liitu ja siis vaid müüsid need banaanid tagasi samale senisele ettevõtjale, nii et see senine ettevõtja võis neid seejärel Euroopa turul müüa. Kolmas küsimus viitab teises küsimuses kirjeldatud skeemile ja selles soovitakse teada, kas see rikub määruse nr 2362/98 artikli 21 lõiget 2, mis keelab impordilitsentsidest tulenevate õiguste üleandmise uutelt ettevõtjatelt senistele ettevõtjatele. Saan aru nii, et need kaks osaliselt kattuvat küsimust on olulised üksnes juhul, kui uued ettevõtjad olid nõuetekohaselt registreeritud ja säilitasid selle staatuse. Sellepärast alustan mõlemale küsimusele vastamist sellest eeldusest.

53.

Kolmandas küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus suuniseid ka selle kohta, millised tagajärjed on määruse nr 2988/95 artikli 4 lõike 3 kohaselt sellel, kui rikutakse määruse nr 2362/98 artikli 21 lõiget 2.

54.

Lõpuks ei välista see, et komisjon osales Itaalia kohtumenetlustes tsiviilhagejana, seda (nagu komisjon õigesti märgib), et ta institutsioonina esitab kirjalikke seisukohti kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikliga 23, milles on muu hulgas ette nähtud poolte ja komisjoni õigus esitada Euroopa Kohtule eelotsuseasjades seisukohti või kirjalikke märkusi. Komisjoni osalemine mõlemal nimetatud foorumil peab olema kooskõlas tema ELL artikli 17 lõikes 1 sätestatud ülesandega „edenda[da] liidu üldisi huve” ning „taga[da] aluslepingute ja institutsioonide poolt aluslepingute alusel võetud meetmete rakendami[n]e”.

55.

Oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil on Itaalia uued ettevõtjad rõhutanud, et faktilised asjaolud, millel põhinevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused, ( 18 ) ei vasta esimeses astmes ja apellatsiooniastmes tuvastatud faktilistele asjaoludele. Nende sõnul on eelotsuse küsimused seetõttu vastuvõetamatud.

56.

Euroopa Kohtu ülesanne ei ole tuvastada ega hinnata vaidluse põhjustanud faktilisi asjaolusid. See õigus on siseriiklikel kohtutel ( 19 ) ja nende sellekohane pädevus on siseriiklike õigusnormide küsimus. Pealegi kehtib eeldus, et siseriikliku kohtu esitatud tõlgendamisküsimused on asjakohased tema määratletud faktilises ja õiguslikus kontekstis. Euroopa Kohus võib eelotsuse tegemisest keelduda üksnes siis, kui on ilmne, et esitatud küsimused ei ole seotud põhikohtuasja tegelike faktiliste asjaoludega või esemega, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud. ( 20 )

57.

Käesolevas asjas on eelotsuse küsimused eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud faktiliste asjaolude kontekstis selgelt asjakohased. Sellepärast loen need vastuvõetavaks.

58.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused seoses Itaalia uute ettevõtjate staatusega näivad olevat seotud faktiliste asjaoludega, mis ümbritsevad ühest küljest seda, kuidas algne registreering saadi, ning teisest küljest banaanide importi pärast registreerimist ning aastaeraldise ja impordilitsentside saamist.

59.

Näib, et vaidlustatud ei ole seda, et Itaalia uued ettevõtjad vastasid määruse nr 2362/98 artiklis 7 sätestatud tingimustele, mis – sealhulgas nõue, et nad oleksid oma äritegevuses sõltumatult ja enda arvel importinud värskeid puu‑ ja köögivilju (põhimõtteliselt muid peale banaanide) ( 21 ) – olid sisuliselt seotud registreerimiseelse või ‑aegse imporditegevusega.

60.

Seoses Rico kaasatusega Itaalia uute ettevõtjate registreerimise korraldamisse ei arva ma, et see, kui üks ettevõtja osaleb teise ettevõtja registreerumistaotluse ettevalmistamisel, on sellisena vastuolus artikli 7 punktiga a või muul viisil määruse nr 2362/98 vastane. Samuti ei kujuta see endast automaatselt pettust sama määruse artikli 13 lõike 2 tähenduses. Minu arusaama järgi tuli ettevõtja tegevus ja dokumendid lugeda pettuseks juhul, kui nende eesmärk või mõju seisnes selles, et varjata uue ettevõtja staatuse otsustamise suhtes olulisi faktilisi asjaolusid, ja kui varjatud faktilistel asjaoludel põhinevast hinnangust lähtudes ei oleks sama staatust antud. Niisiis käsitles artikli 13 lõige 2 sisuliselt ettevõtja heausksust ja registreerumise ajal esitatud tõendite täpsust, et oleksid täidetud registreerimise materiaalõiguslikud kriteeriumid. Olen seisukohal, et niivõrd kui kehtis eraldi tingimus (mida käsitlen järgmiseks), et registreeritud uued ettevõtjad pidi importima banaane enda arvel, võis registreerimisest ka keelduda, kui tuvastati, et ettevõtja taotles registreerimist, kuid ei oleks seda tingimust täitnud. Saan aru nii, et kui seda faktilist asjaolu tahtlikult varjati, oleks kohaldunud artikli 13 lõige 2.

61.

Kahtlused seoses Itaalia uute ettevõtjate, Rico ja SIMBA vaheliste suhetega tekivad peamiselt seoses selle toimingute ahelaga, mille kaudu Itaalia uued ettevõtjad banaane importisid, s.o toimingutega, mis järgnesid Itaalia uute ettevõtjate registreerimisele.

62.

Kas määrus nr 2362/98 nõudis, et registreeritud uued ettevõtjad impordiksid oma äritegevuses banaane, milleks andis neile õiguse uue ettevõtja staatus, enda arvel? Esimene küsimus näib sellist nõuet eeldavat.

63.

Määrus nr 2362/98 ei sisaldanud ühtegi sõnaselget sätet – samalaadset, nagu on uue ettevõtja staatuse saamist käsitlev artikkel 7 – tingimustega, mis pidanuksid olema täidetud, et uue ettevõtja staatus säilitada. Siiski oli selle määrusega kehtestatud nõudeid registreerimise uuendamiseks ja senise ettevõtja staatuse saamiseks.

64.

Nii oli artikli 8 lõikes 4 sätestatud, et uue ettevõtja staatuse pikendamine oleneb sellest, kas uued ettevõtjad on tegelikult enda arvel importinud vähemalt 50% neile vastavaks aastaks eraldatud banaanikogusest. Minu arusaama kohaselt ei tähendanud see nõue seda, et nad võivad importida kuni 49,9% kogusest teise ettevõtja arvel. See oli hoopis tingimus, milles nähti ette vähim aastaeraldise kasutamine tagamaks, et nõuetekohaselt registreeritud uued ettevõtjad tegelikult osalevad banaanide impordis ja muudavad seeläbi turu konkurentsitihedamaks.

65.

See, kui üks või teine importija ei importinud kogu impordilitsentsiga hõlmatud (ja tagatisega tagatud) kogust, ei pidanud tingimata mõjutama selle uue ettevõtja staatust. Ta võis lihtsalt otsustada võtta enda kanda rahalised tagajärjed, muu hulgas tagatise (ühe osa) kaotuse. ( 22 ) Või ta võis näiteks loobuda (artikkel 20) või anda osa talle eraldatud kogusest või terve koguse üle teistele uutele ettevõtjatele (artikkel 21). Üleandmise korral sai omandaja seejärel õiguse (enda arvel) importida.

66.

Pealegi ei lubanud artikli 21 lõige 2 uutel ettevõtjatel ühtegi osa nende õigustest (olenemata sellest, kas nad olid täitnud artikli 8 lõikes 4 ette nähtud minimaalse kasutamise tingimuse) senistele ettevõtjatele üle anda, sest see võis soodustada kunstlikku kaubandust või spekuleerimist või häirida tavapärast kaubavahetust ( 23 ) ning kahjustada kogu eesmärki reserveerida osa saadaval olevast kogusest uutele ettevõtjatele. Seega näib artikli 21 lõige 2 olevat kinnitanud, et uued ettevõtjad pidid oma õigusi kasutades alati tegutsema enda arvel. Ei oleks olnud mõtet keelata õiguste üleandmist uuelt ettevõtjalt senisele ettevõtjale ja samal ajal lubada uutel ettevõtjatel, kes pidid olema uue ettevõtja staatuse saamiseks tegutsenud varem samalaadseid tooteid importides sõltumatult ja enda arvel, importida banaane senise ettevõtja kulul. Selle tagajärjel oleksid senised ettevõtjad saanud kasutada registreeritud uusi ettevõtjaid banaanide importimiseks enda kulul ja enda antud juhiste kohaselt, muutes uute ettevõtjate imporditegevuse peamiselt kunstlikult ning täiesti kompromiteerides artikli 21 lõikes 2 sätestatud keeldu. See on just niisugune olukord, mida ära hoida oli määruse nr 2362/98 eesmärk.

67.

Sisuliselt jagas määrus nr 2362/98 olemasolevad tariifikvoodid ja tavapäraste AKV-banaanide kogused seniste ettevõtjate ja uute ettevõtjate vahel ära ( 24 ) ning kehtestas eeskirjad selle kohta, kes võivad selliste osade saamiseks ja kasutamiseks registreeruda. Sellisel viisil määrusega nr 2362/98 banaanide impordituru reguleerimise eesmärk oli vähendada ohtu, et senine ettevõtja asub turgu valitsema või kindlustab oma positsiooni, piirates või välistades konkurentsi teiste ettevõtjate, sealhulgas nende poolt, kes ei ole varem AKV riikide või kolmandate riikide banaane importinud. Sellega tagati, et uutele ettevõtjatele anti banaanitööstuses, konkreetselt imporditurul võimalus teistega võrdsetel alustel reserveerida endale osa tariifikvoodist. Sedamööda, kui turule tuleb rohkem uusi ettevõtjaid ja osa neist saavad lõpuks senisteks ettevõtjateks, pidi turg muutuma konkurentsitihedamaks. Nagu oli selgitatud määruse nr 404/93 põhjenduses 14, oli impordilitsentside väljaandmise süsteemi eesmärk tagada, et olemasolevad kaubandussuhted ei katke, ja võimaldada samal ajal arendada turustusstruktuure.

68.

Määruse nr 896/2001 ( 25 ) (millega tunnistati kehtetuks ja asendati muu hulgas määrus nr 2362/98 ( 26 )) kontekstis näib Euroopa Kohus olevat nõustunud, et eesmärk võidelda spekulatiivsete või kunstlike tehingute vastu impordilitsentside väljaandmisel välistas selle, et senine ettevõtja, kellel juba oli tariifikvoot, hõlmatakse teise, temaga seotud ettevõtja vahendaja kaudu uuesti samasse tariifikvooti kui uus ettevõtja. ( 27 ) Leiti, et niisuguse tegevuse vastane võitlus võib „võimaldada tõelistel uutel ettevõtjatel turule tulla ja seega täielikult oma majandustegevust arendada”. ( 28 ) Sama põhjendust kasutati ka nimetatud määrusele eelnenud määruses.

69.

Peale selle pidid senised ettevõtjad määruse nr 2362/98 kohaselt olema tegelikult importinud sätestatud võrdlusperioodil enda arvel miinimumkoguse banaane, et edaspidi turustada. ( 29 ) See tingimus kehtis ka uutele ettevõtjatele, kes said senisteks ettevõtjateks. ( 30 )

70.

Sellest tulenevalt pidid ettevõtjad määruse nr 2362/98 kohaselt tegutsema „uute ettevõtjate” rühma pääsemiseks ja jäämiseks enda arvel.

71.

Kui see oli nii, siis olid liikmesriigid artikli 11 kohaselt samuti vastutavad selle tingimuse täitmise tagamise eest. Siinkohal märgin, et artikli 11 lõike 1 esimene lause oli sõnastatud piisavalt laialt, et hõlmata nii uue ettevõtja staatuse saamine kui ka säilitamine.

72.

Seega, kui uued ettevõtjad importisid, oli neil vaja tegutseda omaenda eesmärkide nimel ja kanda omaenda kommertsriski. Peale selle, et nad pidid olema majandussubjektid, ( 31 ) pidi nende imporditoimingutel – s.o kaupade toomisel liidu tolliterritooriumile ( 32 ) – olema nende endi seisukohast äriline tähendus: olla nende endi iseseisva otsuse tulemus, millega kaasnevad kasud ja kulud saavad osaks neile endile, mitte muule isikule. Seda tõlgendust toetab ka (määrusega nr 2362/98 rakendatud) määrus nr 404/93, milles nähti ette põhimõte, et litsentsid tuleb anda ettevõtjatele, kes on võtnud banaanide turustamise kommertsriski. ( 33 )

73.

Olen seisukohal, et hinnates, kas teatav imporditegevus võeti ette kommertsriskita ja täielikult kolmanda isiku (äriliseks) kasuks, peaks siseriiklik kohus vähemalt võrdlema müügihindu (käesolevas asjas neid, mida maksid ja küsisid Itaalia uued ettevõtjad ja Rico) ning iseäranis uurima, kas nende vahe ületas uue ettevõtja kogukulud kõnealuste banaanide importimisel (mille hulgas on tollimaks, tagatis, kindlustus ja halduskulud), seega võimaldades kasumit. Näivast ärikasumi puudumisest ei pruugi siiski piisata järelduseks, et uus ettevõtja ei saanud tegutseda enda arvel (importija võis enda arvel ka kahjumiga importida, kui ei ole tõendatud teisiti). Seega on vaja kaaluda tehingute ahelat üksikasjalikumalt. Kes kandis importimise kulud? Kas kasum jäi teisele ettevõtjale, kes oli importimisse kaasatud, või seotud ettevõtjatele?

74.

Kuigi uute ettevõtjate ressursid pidid võimaldama neil importida, ei nõudnud artikli 7 punkt a ega ükski muu määruse nr 2362/98 säte siiski, et uued ettevõtjad peavad säilitama imporditud banaanide ladustamise ja veo jaoks konkreetse infrastruktuuri. Ükski nimetatud määruse säte ei viidanud sellele, nagu oleks seadusandja soovinud banaanide impordi jaoks ette näha teatavat kindlat liiki turustusahela või nagu pidanuks uus ettevõtja banaane enne hulgi‑ või jaemüüjale müümist kindlasti ladustama (ja valmitama). Vastupidi, määruse nr 404/93 põhjenduses 15 on viidatud vajadusele, et komisjon juhinduks põhimõttest „vältida häireid turustusahela erinevates etappides tegutsevate isikute vahelistes normaalsetes kaubandussuhetes”. Samuti ei takistanud määrus nr 2362/98 importijat müümast kaupa teisele isikule turustusahelas kohe pärast selle kauba importi. Selles määruses oli oluline hoopis uute ettevõtjate kaasatus selle ahela ühes konkreetses etapis (importimisel).

75.

Nii ei olnud määruse nr 2362/98 artikli 7 punkti a kohasel registreerimisel takistuseks see, et enne importimist ja/või registreerimise, aastaeraldiste ja impordilitsentside taotlemist oli uus ettevõtja kokku leppinud, et ta ostab või müüb teiste ettevõtjate banaane ja kasutab nende veoks, ladustamiseks või valmitamiseks teiste ettevõtjate vahendeid. Uue ettevõtja staatuse säilimisel ei peagi see takistuseks olema.

76.

Banaanituru erijooni arvestades võivadki sellised kokkulepped tihti paratamatult vajalikud olla. Ajalooliselt on seda turgu valitsenud väike arv vertikaalselt integreeritud hargmaiseid ettevõtjaid, kelle kontrolli all oli sageli kogu turustusahel, sealhulgas istanduste omand, tootmine (nt kasvatamine, pakendamine ja kvaliteedikontroll), vedu, import, valmitamine, ladustamine ja turustamine; ja kes said märkimisväärseid mastaabisääste. Aegamööda on turg killustumas; uued ettevõtjad sisenevad turule turustusahela eri etappides, isegi kui turule sisenemine võib olla kulukas ja keeruline. Kuna banaanid riknevad kergesti, tuleb neid etappe hoolikalt ette kavandada. Seega oleneb turule sisenemine eeldusel, et turule sisenev ettevõtja ei ole vertikaalselt integreeritud nii, et ta kontrollib turustusahela igat etappi või enamikku etappe, (tootmisahela eelnevaid ja järgnevaid etappe puudutavatest) kokkulepetest teiste ettevõtjatega. ( 34 )

77.

Banaanituru ühine korraldus kujundati arusaamal, et banaanide impordis peaksid osalema nii senised ettevõtjad kui ka uued ettevõtjad, et „soodustada tervet konkurentsi”. ( 35 ) Minu arvates ei saa sellist konkurentsisuhet olla, kui kahte liiki ettevõtjad ei määra vabalt oma käitumist turul, eeskätt tegeliku impordiga seotud otsuste ja tegevuse osas. Seega, kui üks senine ettevõtja saaks otsustavalt mõjutada teise ettevõtja käitumist seoses tema äritegevuse aspektidega, mis puudutavad importi, ning see teine ettevõtja täidaks (otseselt või kaudselt, vahendaja kaudu) igati juhiseid, mida on talle seoses banaanide impordiga andnud esimene ettevõtja, ei saaks öelda, et see teine ettevõtja on tegutsenud enda arvel. Tegelikkuses oleks ta olnud pelgalt ettur, vahend, mida senine importija kasutas oma turuseisundi tugevdamiseks ja selleks, et konkurentsi veelgi kahjustada.

78.

Samuti ei saaks sellist konkurentsisuhet olla siis, kui uus ettevõtja on küll formaalselt sõltumatu senisest ettevõtjast, kuid nõustuks siiski (vabatahtlikult) skeemiga, milles tema impordiks omaenda impordilitsentside alusel banaane selle senise ettevõtja kulul.

79.

Tõlgendus, milles rõhutatakse vajadust, et uus ettevõtja tegutseks pärast registreerimist tõepoolest enda arvel, on samuti kooskõlas määruse nr 2362/98 põhjenduses 8 väljendatud eesmärgiga hoida rangemate kõlblikkuskriteeriumide kohaldamise kaudu ära fiktiivsete vahendajate registreerimist ja kvootide eraldamist kunstlike või spekulatiivsete taotluste põhjal. Seadusandja juba oli reageerinud kehtiva korra ilmsetele kuritarvitustele, muutes rangemaks kõlblikkuskriteeriume ja sõnastades neid üksikasjalikumalt. Sellegipoolest, kuigi need muudatused võivad olla vähendanud kuritarvitamise võimalust, ei saa ühegi õigusaktiga tagada õiguse kuritarvitamise nullriski.

80.

Sellepärast järeldan, et määruse nr 2362/98 artikli 7 punkti a ja artikli 8 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtjad peavad tegutsema enda arvel nii selleks, et neid saaks registreerida, kui ka selleks, et jätkuvalt kvalifitseeruda „uuteks ettevõtjateks”. „Enda arvel” tegutsemist tuli tõlgendada nii, et niisugused ettevõtjad pidid tegutsema omaenda eesmärkide nimel ja omaenda kommertsriski kandes.

81.

Määruse nr 2362/98 artikli 21 lõige 2 keelas impordilitsentsidest tulenevate õiguste üleandmise uutelt ettevõtjatelt senistele ettevõtjatele. See ei keelanud muid üleandmisi, mida käsitati „ühenduse ja AKV-banaane turustavate ettevõtjate konkurentsivõime tõstmise ning liikmesriikide turgude integreerimise hõlbustamise vahendina”. ( 36 )

82.

Käesolevas asjas ei andnud Itaalia uued ettevõtjad oma impordilitsentsidest tulenevaid õigusi SIMBA‑le üle, vaid importisid banaanid ise ja lasksid nad ise vabasse ringlusse. Nii näib esmapilgul, et artikli 21 lõikest 2 on kinni peetud. Siiski vahetus banaanide omanik mitu korda enne ja pärast importimist.

83.

Nõustun komisjoniga, et määruse nr 2362/98 artikli 21 lõige 2 ei piiranud banaanide müüki kolmandates riikides ega nende tagasimüüki pärast importi, isegi kui need tehingud sooritati varasema kokkuleppe põhjal. Võrreldavalt seisukohaga, millele Euroopa Kohus asus oma otsuses SICES jt ( 37 ) seoses määruse nr 341/2007 ( 38 ) artikli 6 lõikega 4, olen seisukohal, et määrus nr 2362/98 lihtsalt ei reguleerinud seda olukorda ning seega ka ei välistanud seda.

84.

Kui selline üleandmine uuelt ettevõtjalt senisele ettevõtjale oleks siiski lubatud, oleks senine ettevõtja võinud enda arvel importida soodustollimaksuga suure koguse banaane.

85.

Seega, kui rida tehinguid, mis olid muudes aspektides määrusega nr 2362/98 lubatud, olid niisuguse tulemuse ja eesmärgiga, et senine ettevõtja seati samasse olukorda nagu siis, kui ta oleks saanud kasu litsentside keelatud üleandmisest, võib siiski olla esinenud määruse nr 2362/98 artikli 21 lõike 2 rikkumine, mis seisneb õiguse kuritarvitamises.

86.

Selleks et seada senine ettevõtja samasse olukorda, pidi uus ettevõtja igal juhul importima oma banaanid ja seejärel müüma need tagasi senisele ettevõtjale, kasutades vahendajat või mitte. Selleks et senine ettevõtja saaks kasu soodustollimaksust, pidi teatav ettevõtja teataval hetkel tegutsema mitte enda arvel, vaid selle senise ettevõtja arvel.

87.

Kui niiviisi tegutsev ettevõtja on banaane importiv uus ettevõtja, ei ole ta täitnud uue ettevõtja staatuse säilitamise tingimust. Senine ettevõtja aga võis saada (alusetult) kasu soodustollist seoses teise ettevõtja tegevusega tehingute ahelas. Niisiis ei välista see, kui tuvastatakse, et uus ettevõtja importis banaane enda arvel, vajadust kontrollida, kas õigust on kuritarvitatud selle tehingute ahela muus etapis.

88.

Seda peab vajadusel kontrollima pädev siseriiklik kohus. ( 39 ) Oma otsuses SICES jt – mis tehti pärast seda, kui käesolevas asjas oli esitatud eelotsusetaotlus – on Euroopa Kohus juba selgitanud, kuidas seda tuleb teha.

89.

Kohtuasi SICES jt puudutas samalaadseid faktilisi asjaolusid võrreldavas kontekstis. Seal oli vaidluse all määrus nr 341/2007, ( 40 ) milles on seoses küüslaugu impordiga ette nähtud eesõigused ja tariifikvoodid; nõutakse impordilitsentsi, ( 41 ) et hoida ära pettused seoses küüslaugu päritoluga; ning eristatakse seniseid ja uusi importijaid. Eesmärgiga säilitada konkurents ning hoida impordilitsentside eraldamisel ära spekulatsioone ja kuritarvitamist on määrusega nr 341/2007 keelatud selliste litsentside üleandmine ja ette nähtud karistused mitme taotluse esitamise eest. ( 42 ) Kehtestatud konkreetse tollimaksuga kaotati tariifikvoodivälise impordi kasumlikkus.

90.

Ilmnes, et mitu uut importijat olid eesõiguste ja tariifikvootide skeemi ära kasutades sellest keelust kõrvale hoidnud: üks kahest äriühingust, olles oma impordilitsentsid ära kasutanud, ostis Hiina tarnijalt küüslaugu; üks kahest müüs selle uutele ettevõtjatele, kes selle seejärel importisid küüslaugu ja müüsid selle jällegi ühele kahest äriühingust, kes tegutsesid nii seniste importijatena kui ka hulgimüüjatena ning olid juba enne importimist kokku leppinud, et ostavad kõnealuse küüslaugu ära, kui see vabasse ringlusse jõuab.

91.

Olles kinnitanud enda väljakujunenud praktikat, mis käsitleb vajadust ühendada õiguse kuritarvitamise tuvastamisel objektiivsed ja subjektiivsed asjaolud ning siseriikliku kohtu ülesandeid mõlemat liiki asjaolude kontrollimisel, ( 43 ) uuris Euroopa Kohus, kas niisugune tehingute sari oli vastuolus määruse nr 341/2007 artikli 6 lõikega 4. ( 44 )

92.

Selles osas, mis puudutab objektiivseid asjaolusid, tuvastas Euroopa Kohus, et tegelike importijate vahelise konkurentsi säilitamine tähendab, et ükski importija ei peaks saama turgu valitseda. See eesmärk ei olnud saavutatud, sest niisuguste tehingutega nagu vaidlusalused „ei teki liidus asuval ostjal, kes on ka senine importija, […] õigust sellele, et tema individuaalset kvooti […] arvutatakse kaubakoguse põhjal, mis hõlmab ka importijatelt pärast tollivormistuse läbimist ostetud kaupa”. Peale selle tuvastas Euroopa Kohus, et niisugused tehingud võimaldavad ostjal (kes on ammendanud oma õiguse importida küüslauku tollisoodustusega) „hankida tollisoodustusega imporditud küüslauku ja laiendada oma mõju turul üle talle eraldatud tariifikvoodi piiride”. ( 45 )

93.

Selles osas, mis puudutab subjektiivseid asjaolusid, märkis Euroopa Kohus, et vaja on tõendada, et „importijatel o[n] kavatsus anda nimetatud ostjale selline soodustus ja asjaomastel tehingutel peab importijate jaoks puuduma igasugune majanduslik või kaubanduslik põhjendus”. Samal ajal on vaja arvesse võtta, et „importijatel [on] kohustus kasutada neile eraldatud A‑litsentse, mille täitmata jätmisega kaasneb sanktsioon, ja seega on neil tegelik huvi kaupa importida”. Euroopa Kohus asus seisukohale, et kuigi selliseid tehinguid „[ei saa] käsitada nii, et [neil] majanduslik või kaubanduslik põhjendus a priori puudub[, ei saa siiski] välistada, et teatavatel juhtudel on sellised tehingud, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, viidud kunstlikult läbi peamise eesmärgiga saada tollisoodustusest kasu”. Tegurite hulka, mille abil sai seda kunstlikkust tõendada, kuulusid see, et litsentsiomanik ei võtnud kommertsriski, sest tegelikult kandis riski ostja, kes oli samuti senine importija, ja see, et importijate kasumimarginaal oli tühine või et importijate poolt ostjale Euroopa Liidus müüdud küüslaugu hinnad olid turuhindadest madalamad. ( 46 )

94.

Punktis 40 järeldas Euroopa Kohus, et niisugused tehingud, nagu on vaidluse all, kujutavad endast õiguste kuritarvitamist, ( 47 ) kui need on tekitatud kunstlikult ja nende sisuline eesmärk on saada kasu tollisoodustusest ning et kontrollides, kas õigust on niiviisi kuritarvitatud, peab siseriiklik kohus arvesse võtma kõiki faktilisi ja muid asjaolusid, sealhulgas vaidlusalusele impordile eelnenud ja järgnenud äritehinguid.

95.

Minu arvates peab sama järeldus paika küsimuses, kas esines õiguste kuritarvitamist, kui ettevõtjad tegutsesid eesmärgiga seada senine ettevõtja olukorda, mis tekiks siis, kui talle antaks üle nõuetekohaselt registreeritud uute ettevõtjate impordilitsentsid, ainult selleks, et saada liidu õigusnorme ära kasutades õigusvastaseid eeliseid. ( 48 )

96.

Siin tuleb alustada sellest, et uued ettevõtjad olid nõuetekohaselt registreeritud ja vastasid selle staatuse säilitamise tingimustele. Kui ettevõtja nendele tingimustele ei vastanud, ei kvalifitseerunud ta uueks ettevõtjaks ja seega ei saanud seda liiki ettevõtjatele reserveeritud tariifikvoodi osa alusel banaane importida. Ei oleks olnud enam õigustatud säilitada selle ettevõtja impordilitsentse, mis olid saadud tal varem olnud uue ettevõtja staatuse alusel: puudus vajadus hallata impordiõigust, mida enam ei eksisteerinud. ( 49 ) Seetõttu muutusid need impordilitsentsid kehtetuks ja ettevõtjal ei oleks olnud uusi enam võimalik saada.

97.

Kui uue ettevõtja staatuse säilitamise tingimused olid täidetud, tähendas see, et ettevõtjad importisid banaane enda arvel. Ehkki need tingimused oluliselt vähendasid kuritarvitamise võimalust, ei välistanud need siiski täielikult ohtu, et uus ettevõtja võib olla segatud tehingutesse, mis riivavad määruse nr 2362/98 eesmärke, sealhulgas neid, millel põhines artikli 21 lõikes 2 sätestatud keeld.

98.

Õiguse kuritarvitamise objektiivsete asjaolude osas näib mulle, et selle tingimuse kehtestamise ajendanud põhjused kattuvad suuresti määruse nr 2362/98 eesmärkidega. ( 50 )

99.

Nii võivad sellised tehingute sarjad, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, vähendada konkurentsi ja piirata uute ettevõtjate tegelikku turuletulekut või nende turuletuleku mõju praktikas. Kõnealune skeem (nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on seda kirjeldanud) sisuliselt võimaldas senisel ettevõtjal suurendada tema osa tariifikvoodist ja importida suurema koguse banaane soodustolliga. See häiris tariifikvoodi haldamist, sest see võis moonutada kaubanduse struktuuri ja muuta ebaselgemaks selle, kes tegelikult vastutas selle tariifikvoodi alusel banaanide impordi eest.

100.

Õiguse kuritarvitamise subjektiivsete asjaolude osas: kas ettevõtjad kavatsesid alusetult kasutada liidu õiguse kohaldamisel tekkivat soodustust, luues kunstlikult tingimused selle soodustuse saamiseks? ( 51 )

101.

Üksikutest faktilistest asjaoludest eraldi ei pruugi piisata tuvastamaks, kas tehingu sisuline eesmärk oli saada põhjendamatu soodustus. ( 52 ) Nii ei kujuta pelgalt see, kui kasutatakse ära liidu õiguses lubatud tehingutest tulenevat majanduslikku kasu, endast kuritarvitamist. Ent koos käsitletuna võivad need faktilised asjaolud anda siiski tunnistust sellest, et üks või mitu ettevõtjat kavatsesid anda senisele ettevõtjale põhjendamatu eelise niisuguse imporditegevuse kaudu, mis ei olnud tegeliku impordi sooritanud uute ettevõtjate ja/või teiste impordieelsetes ja ‑järgsetes tehingutes osalenud ettevõtjate jaoks majanduslikult ega äriliselt õigustatud.

102.

Sisuliselt peab pädev siseriiklik kohus uurima nende tehingute kavandamist, eesmärki ja struktuuri ning eri poolte vahelisi suhteid, et tuvastada, kas siis, kui ei oleks olnud eelist väiksema tollimaksu maksmise näol, ei oleks kogu tehingute sarja toimunud.

103.

Nii on pädeva siseriikliku kohtu ülesanne käesolevas asjas uurida, milline ettevõtja kandis impordi kulud ja milline ettevõtja sai kasu impordist ja teistest tehingutest. Selle raames tuleb kontrollida, milliste tunnustega olid kokkulepped ja tehingud senise ettevõtja (SIMBA) ja vahendajana tegutsenud uue ettevõtja Rico vahel ning Rico ja impordi sooritanud Itaalia uute ettevõtjate vahel, et teha kindlaks, kas (mõne) ettevõtja kavatsus oli võimaldada SIMBA‑l saada kasu Itaalia uutele ettevõtjatele välja antud impordilitsentsidest tulenevate õiguste keelatud üleandmisest Rico algatusel ning Rico ja SIMBA vahelise kokkuleppe kohaselt. Niisiis on asjakohane uurida, kas nende tehingute tulemusel suurenes SIMBA osa tariifikvoodis sama hinna eest, millega kasutati Itaalia uute ettevõtjate impordilitsentse (mis oleks olnud üleandmise hind). Samal ajal tuleb võrrelda hindu, millega Itaalia uued ettevõtjad neid banaane ostsid ja müüsid, turuhindadega ja impordi maksumusega. Nii aitab iga tehingu suhtes makstud hind näidata õiguse kuritarvitamise subjektiivse asjaolu esinemist või puudumist.

104.

Peale selle peab siseriiklik kohus kindlaks tegema, kas Rico – kes oli samuti uus ettevõtja ja kellel olid impordilitsentsid – kasutamise eesmärk oli kavatsus vältida mis tahes otsekontakti SIMBA ja Itaalia uute ettevõtjate vahel, kuna uute ettevõtjate import võis artikli 21 lõike 2 tähenduses tekitada rohkem kahtlusi siis, kui banaanid osteti otse seniselt ettevõtjalt, erinevalt sellest, kui need osteti teiselt uuelt ettevõtjalt, kuna uute ettevõtjate vahelise litsentside üleandmise keeldu ei olnud.

105.

Minu arusaama kohaselt ei saa see, et Itaalia uued ettevõtjad ei omanud infrastruktuuri banaanide ladustamiseks ja veoks, ega see, et ettevõtjatevahelised kokkulepped olid olemas enne importimist, olla subjektiivsete asjaolude tõendamisel otsustav. ( 53 ) Parimal juhul võivad need faktilised asjaolud toetada muude faktiliste asjaolude põhjal subjektiivsete asjaolude kohta tehtud järeldust.

106.

Sama põhjenduskäik peab paika siis, kui vaidlusalust laadi tehingute sarjas osalenud senine ettevõtja oleks ammendanud talle tariifikvootide alusel antud impordilitsentsid ja ei saaks enam ise tollisoodustust (nagu oli kohtuasjas SICES jt). Kuigi see faktiline asjaolu võib näidata, et senisel ettevõtjal võib olla huvi hankida soodustollimaksuga imporditud banaane muudest allikatest, ei ole see otsustav. Õiguse kuritarvitamine võib esineda ka siis, kui senine ettevõtja ei oleks neid impordilitsentse ammendanud, kuid uued ettevõtjad oleksid ikkagi importinud banaane soodsama tollimaksuga. Nii näiteks ei pruugi teatav impordilitsents kasutamist leida põhjusel, et transpordis tekkis viivitusi või nõudlus ootamatult langes. Neid tegureid ei saa kuritarvitusliku skeemi kavandamise ja rakendamise ajal ette näha.

107.

Sellepärast järeldan, et kohtuotsuses SICES jt ette nähtud suunised on kohaldatavad ka käesolevas kohtuasjas.

108.

Määrus nr 2988/95 on kohaldatav üksnes tegevusele, mis kahjustab (või kahjustaks) Euroopa Liidu eelarveid, sealhulgas tulu vähenemise tõttu. ( 54 )

109.

Määruse nr 2988/95 artiklis 4 on sisuliselt ette nähtud, millisel kujul haldusmeetmeid tuleb eeskirjade eiramise korral kohaldada. Samuti on seal konkreetselt ette nähtud soodustuse andmisest keeldumine või soodustuse äravõtmine niisuguste tegude eest, mille sisuline eesmärk on saada soodustus vastuolus kohaldatava liidu õiguse eesmärkidega (õiguse kuritarvitamist käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas objektiivsed asjaolud), luues kunstlikult tingimused, mida nõutakse selle soodustuse saamiseks (selles kohtupraktikas subjektiivsed asjaolud). See norm oli artikli 4 lõikes 3 olemas juba siis, kui Euroopa Kohus nägi ette õiguse kuritarvitamise esinemise kontrollimisel kohaldatava kriteeriumi objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid käsitlevad osad.

110.

Olen seisukohal, et kui tuvastatakse määruse nr 2362/98 artikli 21 lõike 2 rikkumine õiguse kuritarvitamise tõttu, vastavad sellise õiguse kuritarvitamise koosseisus olevad teod käitumisele, mida on kirjeldatud määruse nr 2988/95 artikli 4 lõikes 3. Määratlused ei kattu siiski täielikult. Artikli 4 lõige 3 on konkreetsem selle poolest, et see käsitleb tegusid, mis kahjustavad või kahjustaksid Euroopa Liidu üldeelarvet või liidu juhitavaid eelarveid. Selleks et tegu kuuluks määruse nr 2988/95 kohaldamisalasse, peab see kahjustama Euroopa Liidu finantshuve. ( 55 ) See ei pruugi alati, iga liidu õiguse kuritarvitamise korral nii olla.

111.

Minu arusaama kohaselt on niisugused teod teatav eeskirjade eiramine nimetatud määruse artikli 1 lõike 2 tähenduses. Sellest tulenevalt, kui ei ole teisiti ette nähtud, tuleb määruses nr 2988/95 sisalduvaid viiteid eeskirjade eiramisele tõlgendada nii, et need hõlmavad ka artikli 4 lõike 3 tähenduses tegusid. ( 56 )

112.

Määruses nr 2988/95 eristatakse halduskaristusi ja haldusmeetmeid. Kuigi artikkel 4 kuulub II jaotisse („Haldusmeetmed ja ‑karistused”), on artikli 4 lõikes 4 sõnaselgelt sätestatud, et selles artiklis ette nähtud meetmed ei ole karistused. Eeskirju eiranud isikule artikli 4 lõike 3 kohaselt tekkiv tagajärg on kas liidu eelarvet kahjustava soodustuse andmata jätmine või kui see on juba saadud, selle äravõtmine. Soodustuse tagastamise kohustus ei ole sellistel asjaoludel karistus. See pelgalt tuleneb sellest, et saadud soodustus oli alusetu makse, sest olukord vastavalt liidu õigusnormidele soodustuse saamiseks oli tekitatud kunstlikult. ( 57 ) Seoses eksporditoetustega on Euroopa Kohus otsustanud, et importija, kes on kunstlikult loonud enda jaoks olukorra, mis võimaldab tal saada eksporditoetust, peab maksma vastavatelt toodetelt tasumisele kuuluva tollimaksu, milline asjaolu sõltuvalt juhtumist ei takista siseriiklikus õiguses ette nähtud haldus‑, tsiviil‑ või kriminaalkaristuste kohaldamist. ( 58 ) Teistes kontekstides on Euroopa Kohus asunud samale seisukohale. ( 59 ) Minu arusaama järgi on nende meetmete sisuline eesmärk saada tagasi konkreetne raha, mis oleks tulnud maksta – kuid mida ei makstud – liidu eelarvesse; või mis sellest eelarvest õigusvastaselt välja maksti. Artikli 4 lõikes 3 on ette nähtud konkreetsed meetmed, mis tuleb võtta seal määratletud teatavas vormis eiramiste korral.

113.

See, kas eeskirju on eiratud, oleneb sellest, kas on rikutud muu liidu õigusakti sätet peale määruse nr 2988/95 ja kas sellega on põhjustatud kahju liidu eelarvele. Euroopa Kohus on tõmmanud teatavas mõttes paralleeli, märkides, et sellise eeskirjade eiramise heastamiseks ette nähtud haldusmeetmed artikli 4 tähenduses peavad samamoodi põhinema teistel (vastava valdkonna) õigusaktidel ja ei tohi põhineda üksnes määrusel nr 2988/95. ( 60 ) Nii otsustades näib Euroopa Kohus olevat kohaldanud halduskaristusi käsitlevat artikli 2 lõiget 2 haldusmeetmetele, mida käsitleb artikkel 4. Peale selle märkis Euroopa Kohus, et kui liidu seadusandja ei ole selliseid õigusnorme vastu võtnud, on liikmesriikidel samuti õigus säilitada või vastu võtta sätteid selles valdkonnas ja nende ettevõtjate kohta, niivõrd kui selliseid sätteid on vaja pettusevastaseks võitluseks ja tingimusel, et need järgivad liidu õiguse üldpõhimõtteid, määruses nr 2988/95 sätestatud üldreegleid ja kehtivaid liidu valdkondlikke eeskirju teiste ettevõtjate kohta. ( 61 )

114.

Samal ajal on Euroopa Kohus juhtudel, mil on tuvastatud kuritarvitamine (ja samuti juhtudel, mil ta tugines määruse nr 2988/95 artikli 4 lõikele 3), üldiselt nõustunud vajadusega taastada olukord, mis valitsenuks siis, kui tehinguid, milles see kuritarvitamine seisnes, ei oleks olnud. ( 62 )

115.

Mulle ei ole lõpuni selge, kuidas tuleb Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb vajadust eraldi õigusliku aluse järele haldusmeetmete jaoks (kui see tõlgendus peab paika ( 63 )), kooskõlastada määruse nr 2988/95 artikli 4 lõike 4 olemasoluga ja artikli 2 lõike 2 sõnastusega, kus on ette nähtud see eeltingimus halduskaristuste suhtes ning seeläbi kajastub üldpõhimõte nulla poena sina lege. Oleksin arvanud, et karistuse määramine ei ole sama, mis kuritarvitamise teel või muul viisil õigusvastaselt saadud soodustuse tagasivõtmine ning ei pea seega olema piiritletud täpselt samade tingimustega. Siiski näib, et seda küsimust ei ole vaja käesolevas ettepanekus edasi uurida.

116.

Igal juhul olen seisukohal, et vaidlusalust laadi olukorras, kus leitakse, et määruse nr 2362/98 artikli 21 lõiget 2 on rikutud õiguse kuritarvitamise tõttu, saab senine ettevõtja põhjendamatu eelise, mis määruse nr 2988/95 tähenduses kahjustab liidu eelarvet, kui soodusmääraga tollimaks, millega banaanid imporditi, on madalam tollimaksust, mille asjaomane ettevõtja oleks maksnud kõnealuseid banaane ise importides. Kui pärast tollivormistust jääb tollivõlg, võidakse tasumata tollimaksud tagasi nõuda ühenduse tolliseadustiku alusel (ja vajadusel muudel siseriiklikus õiguses kehtivatel alustel). Seda tuleb teha määruses nr 2988/95 sätestatud üldreeglite kohaselt.

117.

Kõiki esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Corte Suprema di Cassazione (Itaalia) eelotsusetaotlusele nii: