1. 

Pesti Központi Kerületi Bírósági (Pesti piirkonnakohus, Ungari) (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) menetluses olevas asjas nõuab liha töötlemisele spetsialiseerunud Ungari äriühing Martin Meat Kft (edaspidi „Martin Meat”), et tuvastataks tema õigusnõustajate tsiviilvastutus, kuna nad ei hoiatanud Martin Meati, et tema leping Austria tapamajaga Alpenrind GmbH (edaspidi „Alpenrind”) kujutas endast Ungari töötajate vahendamist Austriasse ning järelikult ei võinud need töötajad kõnealuses liikmesriigis töötada ilma tööloata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtult juhiseid, kuidas tõlgendada ühinemisakti X lisa 1. peatükki ( 2 ), milles kehtestatakse üleminekumeetmed, mis puudutavad isikute vaba liikumist Ungari Euroopa Liiduga ühinemise kontekstis.

2. 

Esiteks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Martin Meati töötajad olid Austriasse „vahendatud” (mis tähendab tulenevalt kohtuotsusest Vicoplus jt ( 3 ), et Austrial oli õigus nõuda neilt töölubasid vastavalt X lisa 1. peatüki punktile 2 ( 4 )) või kas nad olid pigem „lähetatud” sellesse liikmesriiki. Euroopa Kohtul palutakse seega täpsustada töötajate „vahendamise” ja „lähetamise” eristamise kriteeriume.

3. 

Teiseks küsib siseriiklik kohus, kas konkreetne üleminekupiirangute erikord, mis puudutas töötajate ajutist liikumist hõlmavate teenuste osutamise vabadust teatavates X lisa 1. peatüki punktis 13 nimetatud Austria ja Saksamaa tundlikes sektorites, mõjutab selle lisa 1. peatüki punkti 2 kohaldamisala. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas selle erikorra pelk olemasolu tähendab, et teistes sektorites (nagu näiteks liha töötlemine) ei olnud Austrial ühinemisele järgnenud viieaastase üleminekuperioodi jooksul õigust piirata punkti 2 alusel Ungari töötajate vahendamist oma territooriumile.

4.

Ühinemisakti X lisas on sätestatud üleminekumeetmed, mida kohaldatakse seoses Ungari ühinemisega Euroopa liiduga. Selle isikute vaba liikumist käsitleva lisa 1. peatüki punktis 1 sätestatakse sisuliselt, et praeguse ELTLi artiklit 45 ja artikli 56 esimest lõiku kohaldatakse täielikult töötajate liikumisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse suhtes, mis hõlmab direktiivi 96/71/EÜ ( 5 ) artiklis 1 määratletud ajutist töötajate liikumist ühelt poolt Ungari ja teiselt poolt teiste liikmesriikide (erandiks Küpros ja Malta) vahel, ainult juhul, kui punktides 2–14 esitatud üleminekusätetest ei tulene teisiti.

5.

Punktides 2 ja 5, mis käsitlevad töötajate liikumisvabadust, on sätestatud: ( 6 )

[…]

6.

Punkt 13 käsitleb teenuste, mis hõlmab Ungari töötajate ajutist liikumist Austriasse ja Saksamaale, osutamise vabadust selles sättes nimetatud tundlikes sektorites. ( 8 ) Selles sätestatakse:

„13. Selleks et tulla teatud tundlikes teenindusvaldkondades toime tõsiste tööturuhäirete või nende ohuga, mida teatud piirkondades võib põhjustada direktiivi 96/71/EÜ artiklis 1 määratletud piiriülene teenuste osutamine, võivad Saksamaa ja Austria, kohaldades eespool esitatud üleminekusätete alusel Ungari töötajate vaba liikumise suhtes riiklikke või kahepoolsetest kokkulepetest tulenevaid meetmeid niikaua, kui nimetatud meetmed kehtivad, teha pärast komisjonile teatamist erandi EÜ asutamislepingu artikli 56 esimesest lõigust, et piirata töötajate ajutist liikumist seoses teenuste osutamisega Ungari äriühingute poolt, kui nimetatud töötajate õigust teha tööd Saksamaal ja Austrias reguleerivad riiklikud meetmed.

[…]”

7.

Teenindusvaldkondade loetelu, mille suhtes võib seda erandit kohaldada, on järgmine: aianduslikud teenused; kivilõikamine, ‑vormimine ja ‑viimistlus; metallkonstruktsioonide ja nende osade tootmine; ehitamine ja sellega seotud tööd; turvateenused; puhastustegevus; sotsiaalhooldus ilma majutuseta.

8.

Direktiivi 96/71 põhjenduses 3 on rõhutatud, et siseturu väljakujundamine loob dünaamilise keskkonna riikidevahelisele teenuste osutamisele, millest tulenevalt üha rohkem ettevõtjaid lähetab töötajaid ajutiselt tööle muu liikmesriigi territooriumile kui see, kus töötajad tavaliselt töötavad.

9.

Artikli 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi 96/71 liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid teise liikmesriigi territooriumile. Artikli 1 lõikes 3 on sätestatud, et seda direktiivi kohaldatakse niivõrd, kuivõrd asjaomased ettevõtjad võtavad ühe järgmistest riikidevahelistest meetmetest:

[…]

10.

Direktiivi 96/71 artikli 2 lõige 1 määratleb „lähetatud töötaja” kui „töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb oma tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab”.

11.

Arbeitskräfteüberlassungsgesetzi (tööjõurendiseadus, edaspidi „AÜG”) § 3 lõike 1 kohaselt tähendab töötajate vahendamine töötajate kättesaadavaks tegemist kolmandale isikule. AÜG § 4 lõike 1 kohaselt tuleb selleks, et tuvastada, kas on toimunud selline vahendamine, arvesse võtta olukorra tegelikku majanduslikku sisu, mitte välist vormi. AÜG § 4 lõikes 2 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel tuvastada, kas töötajad on vahendatud.

12.

Vastavalt Ausländerbeschäftigungsgesetzile (välismaalaste töötamise seadus), mida kohaldati töötajatele uutest liikmesriikidest, mille suhtes kehtisid töötajate liikumisvabaduse üleminekumeetmed, pidid need töötajad saama ainult lähetuskinnituse, kui nad lähetati teistest liikmesriikidest teenuse osutamise lepingu raames. Kui nad aga olid vahendatud AÜG tähenduses, siis pidid neil olema tööload.

13.

Martin Meat sõlmis 2007. aastal Alpenrindiga lepingu (edaspidi „2007. aasta leping”). Selle lepingu kohaselt pidi Martin Meat töötlema 25 veise poolrümpa nädalas ning pakkima veiseliha valmis lõigetena Alpenrindi Salzburgi tapamajas ning ruumides, mida Martin Meat Alpenrindilt rentis. Martin Meat pidi 2007. aasta lepingut täitma, kasutades enda töötajaid, täpsemalt Ungari töötajaid.

14.

Martin Meati tasu põhines töödeldud liha kogusel. Alpenrindil oli õigus seda tasu vähendada, kui liha töötlemise kvaliteet on halb. Martin Meat hankis osa töötlemiseks vajalikust sisseseadest ja töövahenditest, ent tema töötajad kasutasid ka Alpenrindi masinaid.

15.

Lisaks oli Martin Meat vastutav töö korraldamise eest ning tema töödejuhataja andis töötajatele konkreetseid tööjuhiseid. Alpenrindi töödejuhataja andis Martin Meati töödejuhatajale juhiseid selle kohta, millist liha töödelda ja kuidas.

16.

Martin Meat küsis Géza Simonfaylt ja Ulrich Salburgilt (edaspidi „õigusnõustajad”) õigusnõu selle kohta, kas 2007. aasta lepingu täitmisel Martin Meati töötajate liikumise suhtes Austriasse kehtisid selles liikmesriigis üleminekupiirangud ning konkreetselt, kas neil töötajatel pidi olema tööluba.

17.

Õigusnõustajad vastasin Martin Meatile, et kuna liha töötlemine ja pakendamine ei kuulunud ühinemisakti X lisa 1. peatüki punktis 13 loetletud kaitstud sektorite hulka ning 2007. aasta leping tähendas töötajate lähetamist, mitte nende vahendamist, oli tema töötajatel õigus töötada Austrias ilma tööloata juba enne 1. maid 2011 (mil lõppes Ungari Euroopa Liiduga ühinemise kuupäeval alanud seitsmeaastane periood). ( 9 )

18.

Ent Austria võimud asusid seisukohale, et 2007. aasta leping hõlmas töötajate vahendamist Austriasse ning seetõttu pidid neil töötajatel olema Salzburgis töötamiseks tööload. Sellest tulenevalt määrati Alpenrindile 700000 euro suurune trahv, mille Martin Meat pidi 2007. aasta lepingust tulenevalt hüvitama. Alpenrindi vaidlustused selle trahvi peale jäeti Austrias rahuldamata, sealhulgas kõrgeimas kohtuastmes Verwaltungsgerichtshofis (kõrgeim halduskohus).

19.

Käesoleva asja põhikohtuasjas nõuab Martin Meat Ungari kohtus õigusnõustajatelt hüvitist kahju eest, mille tema hinnangul põhjustas ebaõige õigusnõu. Selles kontekstis taotleb eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsust järgmistes küsimustes:

20.

Kirjalikud seisukohad on esitanud õigusnõustajad, Austria, Poola, Saksamaa ja Ungari valitsus ning komisjon, kes kõik koos Martin Meatiga esitasid suulisi märkusi kohtuistungil 9. oktoobril 2014.

21.

Direktiivi 96/71 artikli 1 lõige 1 kirjeldab „lähetamisena” kõiki olukordi, mida hõlmab artikli 1 lõige 3, sealhulgas selle punktides a ja c. Käesolevas ettepanekus kasutan siiski direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punktiga a hõlmatud olukorra kohta väljendit „(töötajate) lähetamine” ning artikli 1 lõike 3 punktiga c hõlmatud olukorra kohta väljendit „(töötajate) vahendamine”. Samuti viitan selguse huvides lähetamise kontekstis „teenuseosutajale” ja „kliendile” ning vahendamise kontekstis „tööjõupakkujale” ja „kasutajaettevõtjale”.

22.

Ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole seda teemat tõstatanud, tuleb sissejuhatuseks uurida, kas Martin Meat, mis on spetsialiseerunud lihatöötlemisele, kuulub direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkti c kohaldamisalasse, kui ta vahendab töötajaid selle sätte tähenduses. See küsimus tekib seetõttu, et artikli 1 lõike 3 punkti c ingliskeelses versioonis kasutatakse väljendit „a temporary employment undertaking or placement agency”, mis näib tähendavat, et sellega on hõlmatud ainult töötajate vahendamisele spetsialiseerunud ettevõtjad. Ent mitmes teises ametlikus keeleversioonis, milles artikli 1 lõike 3 punkt c aastal 1996 vastu võeti, kasutatakse laiemat sõnastust, mille kohaselt see säte kohaldub kõikidele ettevõtjatele, kes vahendavad töötajaid liikmesriiki (sealhulgas neile, kes ei ole spetsialiseerunud vahendamisele). ( 10 )

23.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale muudab liidu õigusakti ühetaolise kohaldamise vajadus võimatuks käsitleda selle akti ühte keeleversiooni teistest keeleversioonidest eraldiseisvana, vaid nõuab hoopis asjaomase sätte tõlgendamist ja kohaldamist teisi ametlikke keeleversioone arvesse võttes. ( 11 ) Kui ühenduse sätte keeleversioonides on erinevusi, tuleb sätet tõlgendada selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest lähtudes, mille osa see säte moodustab. ( 12 )

24.

Eeltoodut arvestades näib selge, et direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkt c kehtib mitte ainult töötajate vahendamisele (või renditöötajate vahendamisele) spetsialiseerunud ettevõtjate suhtes. Direktiivi põhjendustest 6 ja 13 on ilmne, et selle eesmärk oli lahendada probleemid, mis tekkisid töösuhete riikidevaheliseks muutumisest, kooskõlastades liikmesriikide õigusaktid, et sätestada minimaalse kaitse põhilised kohustuslikud sätted, mida peavad vastuvõtvas riigis täitma tööandjad, kes lähetavad sinna töötajaid. ( 13 ) Niisugust eesmärki kahjustaks see, kui need kohustuslikud eeskirjad ei kohalduks töösuhetele ettevõtja ja töötajate vahel, kelle see ettevõtja vahendab vastuvõtvasse liikmesriiki, pelgalt seetõttu, et ettevõtja ei ole spetsialiseerunud töötajate vahendamisele (vaid pigem vahendab töötajaid näiteks ettevõtjale, kes tegutseb temaga samas sektoris, ent asub teises liikmesriigis). Samamoodi muudaks see suuresti mittetoimivaks ühinemisakti mitmes lisas, seoses lähetamise ja vahendamisega isikute liikumisvabaduse suhtes, kehtivad üleminekupiirangute erikorrad.

25.

Lõpuks pean rõhutama, et ühinemisakti X lisa 1. peatükis on ette nähtud töötajate liikumisvabaduse üleminekupiirangute erinevad etapid. Esimene etapp kestis 1. maist 2004 kuni 30. aprillini 2006, teine 1. maist 2006 kuni 30. aprillini 2009 ning viimane 1. maist 2009 kuni 30. aprillini 2011. Praegune eelotsusetaotlus, mis hõlmab piiriüleseid liikumisi 2007. aastal, puudutab teist üleminekumeetmete perioodi (seega X lisa 1. peatüki punkti 2), mille ajal vanad liikmesriigid võisid kohaldada meetmeid, mis reguleerisid Ungari kodanike juurdepääsu nende tööturule, ja sellega teha erandi määruse nr 1612/68 artiklitest 1–6, ( 14 ) ilma et nad oleksid pidanud tõendama tõsiste tööturuhäirete (ohu) olemasolu.

26.

Kohtuotsuses Vicoplus jt selgitas Euroopa Kohus nii töötajate liikumisvabaduse üleminekupiirangute kohaldamisala Poola Vabariigi liiduga ühinemise kontekstis kui ka töötajate lähetamise ja vahendamise eristamise kriteeriume. Euroopa Kohtu põhjendused selles asjas kohalduvad analoogia alusel ka Ungari Vabariigi liiduga ühinemise kontekstis, kuivõrd ühinemisakti X lisa 1. peatüki sätted vastavad sisuliselt XII lisa 2. peatüki omadele. ( 15 )

27.

Kõigepealt tuletas Euroopa Kohus meelde oma kohtupraktikat, mille kohaselt tegevus, mis seisneb selles, et ettevõtja vahendab tasu eest tööjõudu, kes jääb selle ettevõtja teenistusse, ilma et tööjõu kasutajaga sõlmitaks mingisugust töölepingut, kujutab endast põhimõtteliselt „teenust” ELTL artikli 57 tähenduses. ( 16 ) Lisan selles kontekstis, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt välistab ELTL artikkel 56 selle, et liikmesriik saaks kohustada teise liikmesriigi ettevõtjaid, kes sisenevad tema territooriumile selleks, et seal teenuseid osutada ja kes võtavad seaduslikult ja tavapäraselt tööle töötajaid, hankima neile töötajatele tööluba. ( 17 )

28.

Edasi selgitas Euroopa Kohus, et tööjõu vahendamisega tegelev ettevõtja, olles küll ELTL mõttes teenuseosutaja, tegeleb niisuguse tegevusega, mille eesmärk on nimelt tagada töötajate juurdepääs vastuvõtva liikmesriigi tööturule. ( 18 ) Direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkti c kohaselt lähetatud töötaja, ehkki ta jääb sellise ettevõtjaga töösuhtesse, suunatakse vahendamise ajaks kasutajaettevõtjas tavaliselt mõnele niisugusele ametikohale, millel oleks muidu töötanud selle ettevõtte töötaja. ( 19 )

29.

Seetõttu tuleb niisuguseid vanade liikmesriikide õigusnorme, mille eesmärk on piirata uute liikmesriikide kodanikest töötajate vahendamist, pidada meetmeteks, mis reguleerivad nende kodanike juurdepääsu tööturule asjaomases vanas liikmesriigis. Ungari (ja mitte Poola) ühinemise puhul tähendab see seda, et niisuguseid meetmeid reguleerib eelkõige ühinemisakti X lisa 1. peatüki punkt 2. ( 20 ) Selle tagajärjel oli vanadel liikmesriikidel ühinemisele järgneva viieaastase üleminekuaja jooksul õigus seada Ungari töötajate vahendamise nende territooriumile sõltuvusse tööloa olemasolust. ( 21 ) Seevastu teenuse osutamise lepingu raames töötajate lähetamine ei puuduta juurdepääsu tööturule vanades liikmesriikides. Selle suhtes ei saa niisiis kõnealuste sätete alusel üleminekupiiranguid kehtestada.

30.

See järeldus on kooskõlas X lisa 1. peatüki punkti 2 eesmärgiga (samamoodi nagu Poola ühinemist käsitleva XII lisa 2. peatüki punktil 2) vältida pärast uute riikide Euroopa Liiduga ühinemist suure hulga Ungari kodanike kohesest saabumisest põhjustatud häireid vanade liikmesriikide tööturul. ( 22 ) Vahendatud töötaja konkureerib kohalike töötajatega otseselt vastuvõtva liikmesriigi tööturul. ( 23 ) Seega oleks kunstlik tõmmata piir selle vahele, kas kõnealune töötaja pääseb vastuvõtva liikmesriigi tööturule kaudselt tööjõu vahendamise lepingu abil või vahetult ja iseseisvalt. Mõlemal juhul tekitaks see (potentsiaalselt ulatuslik) töötajate liikumine häireid vastuvõtva liikmesriigi tööturul. Töötajate vahendamise välistamine ühinemisakti X lisa 1. peatüki punkti 2 kohaldamisalast riskiks võtta sellelt sättelt suure osa kasulikust mõjust. ( 24 )

31.

Kohtuotsuses Vicoplus jt määratles Euroopa Kohus töötajate vahendamise kui tasulise tegevuse, mille kestel lähetatud töötaja jääb teenuseosutaja teenistusse, ilma et kasutajaettevõtjaga sõlmitaks mingisugust töölepingut, (esimene kriteerium); mida iseloomustab asjaolu, et töötaja vastuvõtvasse liikmesriiki ümberpaigutamine ise ongi teenuseosutajast ettevõtja pakutava teenuse ese (teine kriteerium); ning mille puhul töötaja täidab tööülesandeid kasutajaettevõtja kontrolli ja juhtimise all (kolmas kriteerium). ( 25 ) Teisalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et asjaolu, et töötaja pöördub lähetuse lõppedes päritoluliikmesriiki tagasi, ning selle töötaja poolt vastuvõtvas liikmesriigis täidetud tööülesannete ja tema tööandja põhitegevusala vastavus ei ole otsustavad kriteeriumid. ( 26 )

32.

Käsitlen kõigepealt teist küsimust. Õigusnõustajad väidavad sisuliselt, et erinevalt teistest vanadest liikmesriikidest (peale Saksamaa) ei võinud Austria piirata ühinemisele järgnenud viieaastase perioodi jooksul (seega X lisa 1. peatüki punkti 2 alusel) Ungari töötajate vahendamist oma territooriumile, kui töötajate liikumine ei olnud seotud ühega X lisa 1. peatüki punktis 13 loetletud tundlikest sektoritest. Nende arvates ei oleks olnud kooskõlas artikli 13 alusel kehtiva erikorraga lubada Austrial kehtestada piiranguid töötajate vahendamisele kõikides sektorites. Kui õigusnõustajate seisukoht on õige, siis ei ole oluline, kas 2007. aasta leping kujutas endast töötajate vahendamist. Austrial ei olnud igal juhul õigust nõuda X lisa 1. peatüki punkti 2 alusel Martin Meati töötajatelt tööluba. Ent kui õigusnõustajate seisukoht on väär ning 2007. aasta leping kujutas endast töötajate lähetamist ja mitte vahendamist, siis ei ole kõnealuse lisa punktist 13 abi, sest liha töötlemine ei kuulu selle sättega hõlmatud tundlike sektorite hulka.

33.

Erinevalt õigusnõustajatest ei näe ma põhjust, miks punkt 13, mis käsitleb ainuüksi teenuste osutamise vabadust teatavates tundlikes sektorites Austrias ja Saksamaal, piiraks nende kahe liikmesriigi jaoks X lisa 1. peatüki punktist 2 tulenevat üldist võimalust reguleerida Ungari töötajate liikumist nende territooriumile ühinemisele järgnenud viieaastase perioodi jooksul. ( 27 ) Mulle näib, et neil kahel punktil on lihtsalt erinev kohaldamisala.

34.

See järeldus on kooskõlas mitte ainult 1. peatüki struktuuriga ( 28 ) ning punkti 2 sõnastusega (milles ei tehta mingit vahet 15 vana liikmesriigi vahel), vaid ka viimati nimetatud sätte eesmärgiga. Nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Vicoplus jt selgitas, võivad nii üksikute töötajate otsused asuda tööle uues kohas kui ka töötajate vahendamine tekitada häireid vanade liikmesriikide tööturul. ( 29 ) Lisaks pooldasid Austria ja Saksamaa algusest peale üleminekumeetmeid, et kaitsta tööturge eeldatava töötajate sissevoolu eest uutest liikmesriikidest pärast nonde ühinemist Euroopa Liiduga. ( 30 ) Näib ebausutav, et nad oleksid nõustunud korraga, mille kohaselt ühinemisele järgnenud viieaastase perioodi jooksul oli Austrial ja Saksamaal teistest vanadest liikmesriikidest vähem võimalusi reguleerida Ungari töötajate sissevoolu oma territooriumile, ning ma ei näe ühtegi kaalukat põhjust lugeda seda sätet sellisel viisil.

35.

Seetõttu on vastus minu ümbersõnastatud teisele küsimusele jaatav.

36.

Nagu olen juba märkinud, on Euroopa Kohus oma otsuses Vicoplus jt määratlenud kolm kumulatiivset kriteeriumi töötajate vahendamise tuvastamiseks. ( 31 )

37.

Esimene kriteerium ei aita eristada töötajate vahendamist nende lähetamisest. Mõlemad eeldavad, et asjaomaste töötajate ja neid lähetava või vahendava ettevõtja vahel on töösuhe. Keskendun seetõttu teisele ja kolmandale kriteeriumile.

38.

Märgin algatuseks, et see, kas antud olukord kuulub direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkti a või c kohaldamisalasse, ei või sõltuda ainuüksi teenuslepingus sõnastatud tingimustest. Kõikide asjassepuutuvate asjaolude valguses tuleb uurida viisi, kuidas seda lepingut täidetakse. Vastasel korral võimaldaksid leidlikult koostatud lepingud pooltel mööda hiilida ühinemisakti alusel kehtestatud töötajate liikumisvabaduse üleminekupiirangutest.

39.

Seoses teise kriteeriumiga märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses Vicoplus jt, et tuleb vahet teha „vahendamise ja olukorra vahel, kus töötajad paigutatakse ajutiselt ümber teise liikmesriiki, et nad teeksid seal tööd oma tööandjapoolse teenuste osutamise raames [...] viimati nimetatud eesmärgil toimuvat lähetamist käsitleb ka direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkt a”. Euroopa Kohus juhtis tähelepanu sellele, et viimasel juhul „kujutab töötajate lähetamine […] endast toimingut, mis kaasneb tööandjast ettevõtja poolse teenuse osutamisega nimetatud liikmesriigis”, samas kui vahendamise puhul „on töötajate teise liikmesriiki ümberpaigutamine ise riikidevahelise teenuse osutamise ese”. ( 32 )

40.

Lähtekohaks on seega see, kas igal asjakohasel juhul on rõhk teenuse osutamisel, mis ei seisne töötajate vahendamises kasutajaettevõtjale. ( 33 ) Oluline element lepingu „eseme” hindamisel on see, kas leping on suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele, mida saab eristada töötajate vahendamisest ning kas teenuseosutaja tasustamine põhineb sellel tulemusel. Muidugi on teatavate teenuste puhul hinna aluseks töö hulk (kajastades mõnel juhul töötajate arvu), mis on vajalik nende osutamiseks. Sellest ei järeldu tingimata, et tegemist on töötajate vahendamisega, isegi kui teenusleping (või eelarve) viitab sellisele teabele. Oluline on see, kas hind, mida klient nõustub maksma, on otseselt seotud töötajate vahendamisest selgelt eristatava teenusega.

41.

Kohtujurist Bot tõi oma ettepanekus kohtuasjas Vicoplus jt näite teenuslepingust, mille puhul ühes liikmesriigis asuv arvutitarkvara installeerimisele spetsialiseerunud ettevõtja (A) võtab endale lepingulise kohustuse saata oma insenerid teises liikmesriigis asuvasse ettevõtjasse (B), et arendada B arvutisüsteemi. Ehkki selline leping hõlmab töötajate piiriülest liikumist, on selle esemeks informaatikateenuste osutamine (mis võib olla kombineeritud elektroonikaseadmete tarnimisega). Seetõttu on tegemist töötajate lähetamisega. ( 34 ) Kujutlegem seevastu, et A võtab endale lepingulise kohustuse saata oma töötajad üheks aastaks töötama ettevõtjasse (C), mis on spetsialiseerunud arvutimängude väljatöötamisele, et aidata uue mängu väljatöötamisel. A saab C-lt igakuiselt tasu, mis on arvutatud fikseeritult töötaja ja tööpäeva alusel. Sellise lepingu esemeks on selgelt anda konkreetsed töötajad C käsutusse. Kui saadetud töötajad täidavad oma ülesandeid C kontrolli ja juhtimise all, ( 35 ) siis kujutab see endast selgelt töötajate vahendamist.

42.

Kas 2007. aasta leping oli liha töötlemise (ja pakkimise) leping või töötajate vahendamise leping?

43.

Olemasoleva teabe põhjal ma ei kahtle, et tegemist on esimesena nimetatud lepinguga. Martin Meat kohustus töötlema Alpenrindile nädalas 25 poolrümpa ning pakkima liha valmis lõigetena. Õigusnõustajad väitsid kohtuistungil, et Martin Meat otsustas vabalt, kui mitu töötajat oli vaja 2007. aasta lepingu täitmiseks. Lisaks sõltus Martin Meati tasu töödeldud liha kogusest. Alpenrindil oli õigus tasu vähendada, kui liha töötlemise kvaliteet oli halb. Kõik need elemendid kinnitavad pigem seda, et põhikohtuasjas arutatavate Ungari töötajate liikumine ei olnud 2007. aasta lepingu „ese”. See kaasnes liha töötlemise ja pakkimise teenuse osutamisega Alpenrindile.

44.

Komisjon, keda kohtuistungil toetas Ungari valitsus, väidab sisuliselt, et töötajate vahendamise ja lähetamise vahel tuleb vahet teha selle alusel, kes kannab lepingu kohaselt majanduslikku riski. ( 36 ) Kui neid riske kannab peamiselt teenuseosutaja, siis tema hinnangul näitab see pigem seda, et leping seisneb lähetamises, mitte vahendamises.

45.

Minu meelest ei saa see siiski olla otsustav näitaja.

46.

On tõsi, et teenuseosutaja kannab tavaliselt riski, mis tuleneb lepingu osalisest või täielikust mittetäitmisest või mittenõuetekohasest täitmisest. Nagu Poola valitsus õigesti märkis, ei kajasta teenuslepinguga seotud majanduslikud riskid ja nende jagunemine poolte vahel mitte niivõrd seda, kas tegemist on töötajate vahendamisega, vaid kõnealuse teenuse turgu ning poolte vahel kokku lepitud lepingu konkreetseid tingimusi.

47.

Nii võib töötajaid vahendav ettevõtja ühelt poolt ikkagi kanda osa lepingu täitmise riskidest. Näiteks võib lepingus olla sätestatud, et tööjõupakkuja peab välja vahetama töölt (näiteks tervislikel põhjustel) puuduva vahendatud töötaja oma kulul või teise võimalusena maksma kasutajaettevõtjale hüvitist. Selline detail ei mõjutaks lepingu eset, milleks on töötajate vahendamine.

48.

Teiselt poolt võivad olulised teenuslepingu täitmisega seotud majanduslikud riskid olla kliendi kanda. Näiteks võidi 2007. aasta lepingus ette näha, et Alpenrind kannab võimalikku tootmise viivituse riski, mille põhjustab Martin Meati tööjõu ajutine eemalolek, või et Alpenrind peab ostma ja kindlustama kogu liha töötlemiseks ja pakkimiseks vajaliku sisseseade. ( 37 ) Pelk asjaolu, et klient nõustub kandma teatavaid majanduslikke riske ei muudaks lepingu eset, milleks – niivõrd kui mina seda mõistan – oli töötajate vahendamisest erineva teenuse osutamine.

49.

Samamoodi ei ole vahendamise ja lähetamise eristamise seisukohalt otsustavateks parameetriteks, kas lepingut täidetakse kliendi/kasutajaettevõtja ruumides, kas sel juhul makstakse renti, kas klient/kasutajaettevõtja koolitab asjaomaseid töötajaid ning kas ta on vastuvõtvas liikmesriigis ainus klient/kasutajaettevõtja. Iga sellise faktori olemasolu või puudumine sõltub asjaomase teenuse turust ning lepingu tingimustest.

50.

Ehkki kasutajaettevõtjale vahendatud töötajad töötavad tihti viimati nimetatu ruumides ning kasutavad tema sisseseadet, ei pruugi see alati olla nii. Kujutlegem näiteks, et Martin Meati teenistus oleks põhinenud tasul töötaja ja tööpäeva kohta ning tema töötajad oleks antud Alpenrindi kontrolli ja juhtimise alla, nii et need töötajad oleksid olnud vahendatud Alpenrindile. Seda järeldust ei oleks vääranud see, kui need töötajad oleksid teinud oma tööd Alpenrindi ruumides, mis kuuluvad Martin Meatile. Seevastu ei ole ebatavaline, et teenusepakkuja lähetatud töötajad töötavad kliendi ruumides ning kasutavad tema töövahendeid ja sisseseadet.

51.

Samamoodi ei ole otsustav see, et klient/kasutajaettevõtja asjaomaseid töötajaid koolitab. Selle asjakohasus sõltub tegevusvaldkonnast ning lepingu tingimustest. Näiteks võivad töötajate lähetamist hõlmava teenuslepingu pooled usutavalt kokku leppida, et klient pakub töötamise kohas töötervise ja ohutuse alast koolitust või oma ajaloo ja äristrateegia alast koolitust. Samamoodi on nii vahendamine kui ka lähetamine mõlemad usutavad stsenaariumid olukorras, kus teenuse/tööjõupakkujal on vastuvõtvas liikmesriigis ainult üks klient/kasutajaettevõtja, kuna see võib tuleneda muu hulgas teenuse/tööjõupakkuja ressurssidest, asjaomase teenuse laadist või lihtsalt sellest, et asjaomane teenuse/tööjõupakkuja ei ole (veel) vastuvõtvas liikmesriigis populaarne.

52.

Kolmas kriteerium seisneb selles, kas töötaja töötab „kasutajaettevõtja kontrolli ja juhtimise all”. ( 38 )

53.

Vahendamise puhul korraldab kasutajaettevõtja tööd, annab asjaomastele töötajatele juhiseid selle kohta, kuidas nad peavad oma ülesandeid täitma, ning kontrollib, kas nad järgivad neid juhiseid. ( 39 ) Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses Vicoplus jt ( 40 ) selgelt, et „[s]ee tuleneb otseselt asjaolust, et niisugune töötaja ei tee oma tööd selle teenuse raames, mida tema tööandja vastuvõtvas liikmesriigis osutab.”

54.

See seisukoht võimaldab järeldada, et teine ja kolmas kriteerium on omavahel tihedalt seotud. Lepingu ese pakub tavaliselt kasulikku juhatust selle kohta, kes teostab asjaomas(t)e töötaja(te) üle kontrolli ja juhtimist. Kui tasustamine põhineb sisuliselt iga töötaja poolt tehtud töö hulgal ning mitte töötajate vahendamisest selgelt eristuval teenusel, jätab kasutajaettevõtja endale väga tõenäoliselt võimaluse anda neile töötajatele täpseid juhiseid selle kohta, kuidas nad peaksid oma ülesandeid täitma, ning samuti jälgida nende juhiste järgimist. Seda tehes püüaks kasutajaettevõtja lihtsalt kasutada vahendatud töötajaid parimal võimalikul viisil. Kui aga tasustamine arvutatakse töötajate vahendamisest erineva teenuse alusel, siis on väga tõenäoline, et töötajad jäävad teenusepakkuja kontrolli ja juhtimise alla. Sellisel juhul on teenusepakkuja ja mitte klient huvitatud, et tema töötajaid kasutatakse asjaomase teenuse osutamiseks tõhusaimal võimalikul viisil.

55.

Selles kontekstis on oluline teha vahet töötajate üle teostatava kontrolli ja juhtimise ning kliendipoolse lepingu nõuetekohase täitmise kontrollimise vahel. Nagu õigusnõustajad õigesti märgivad, on kliendi jaoks tavaline ühel või teisel moel kontrollida, et osutatud teenus vastab lepingule. Lisaks võib klient olenevalt asjaoludest anda teatavaid juhiseid teenuseosutaja töötajatele selle kohta, kuidas teenuslepingut tuleb täita. See ei ole samas „juhtimine” ja „kontroll” teenuseosutaja töötajate üle. Töötajad jäävad alluma teenuseosutajale, kes on ainsana pädev võtma tema poolt tarvilikuks peetavaid meetmeid nende töötajate suhtes, kes ei täida oma ülesandeid nõuetekohaselt.

56.

Nagu ilmneb eelkõige eelotsusetaotlusest ja Martin Meati suulistest selgitustest, andis Alpenrindi töödejuhataja juhiseid Martin Meati töödejuhatajale selle kohta, millist liha ja kuidas töödelda, ning kontrollis, kas pakendatud liha vastas neile juhistele. Samuti näib, et Alpenrind andis teavet tervise‑ ja ohutuseeskirjade kohta, mida Martin Meati töötajad pidid oma ülesandeid täites järgima. Martin Meat selgitas kohtuistungil, et tema jäi vastutavaks töö korraldamise eest, tema töödejuhataja jaotas ülesanded töötajate vahel, andes neile ungari keeles individuaalseid juhiseid, kuidas liha töödelda ja pakkida (vastavalt Alpenrindi juhistele), ning jälgis nendest juhistest kinnipidamist. Kumbki pool ei ole väitnud, et Alpenrindil oleks olnud võimalik võtta meetmeid Martin Meati üksikute töötajate suhtes. Euroopa Kohtule esitatud teave näib viitavat sellele, et Alpenrindi juhised ei mõjutanud Martin Meati kontrolli ja juhtimist oma töötajate üle.

57.

Lõppkokkuvõttes kaalub faktilisi asjaolusid siseriiklik kohus. Sellele vaatamata ei kõhkle ma Euroopa Kohtule esitatud materjalide põhjal järeldamast, et põhikohtuasjas käsitletav töötajate liikumine kujutas endast pigem lähetamist (direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkt a) kui vahendamist (artikli 1 lõike 3 punkt b).

58.

Kui Euroopa Kohus minu järeldusega nõustub ja siseriiklik kohus kinnitab faktiliste asjaolude alusel, et 2007. aasta leping hõlmas Martin Meati poolt Alpenrindile töötajate lähetamist ja mitte vahendamist, siis tasub kaaluda selle tagajärgi. Asusin seisukohale, et õigusnõustajatel ei olnud õigus väites, et ühinemisakti X lisa punkti 13 olemasolu keelas Austrial tuginemast selle lisa punktile 2 seoses majandusvaldkondadega, mis ei kuulunud punktis 13 loetletud tundlike sektorite hulka. Samas andsid nad siiski korrektset õigusnõu, teatades Martin Meatile, et Austria ametivõimudel ei olnud õigust nõuda Martin Meati Ungari töötajatelt Alpenrindiga sõlmitud 2007. aasta lepingu täitmiseks töölubasid. Eelduslikult tuleneb sellest – kuivõrd kõnealuse õigusliku analüüsi järeldus (tööluba ei ole nõutav) oli õige vaatamata sellele, et osa seda järeldust toetavast põhjenduskäigust võis olla ekslik –, et õigusnõustajaid ei saa pidada vastutavaks.

59.

Samas trahvisid Austria ametivõimud Alpenrindi 700000 euroga seetõttu, et Martin Meati töötajatel ei olnud töölubasid ning 2007. aasta lepingu tingimuste kohaselt pidi selle trahvi enda kanda võtma Martin Meat. Alpenrindi kaebused trahvimise peale jäeti rahuldamata. Sealhulgas loobus Austria kõrgeim halduskohus, kes käsitles seda asja viimase kohtuastmena, esitamast Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlust. Eeldatavasti ta leidis, et liidu õiguse küsimus oli Alpenrindi (ning sellest tulenevalt Martin Meati) osas acte clair.

60.

Selline tulemus on väga kahetsusväärne. Kui kõrgeim halduskohus oleks ELTL artikli 267 lõikest 3 lähtudes esitanud eelotsusetaotluse, oleks saadud õigeaegselt juhised, mis oleks võimaldanud lahendada küsimus Alpenrindi kasuks ning trahv oleks tühistatud. Käesoleval juhul on Martin Meat pidanud maksma suure trahvi, mida ei oleks temalt niisugusel alusel kunagi võidud nõuda, kuna nõue, et Martin Meati töötajatel peavad olema tööload, oli vastuolus ühinemisakti X lisaga. Martin Meat peab nüüd kasutama Austrias kohast õigusabi, et uurida, kuidas on võimalik Austria kohtus tuvastada Austria lepinguväline vastutus, võttes arvesse tegureid, mille Euroopa Kohus on määratlenud oma praktikas, mis käsitleb liikmesriigi vastutust viimase astme siseriikliku kohtu poolt liidu õiguse rikkumisega üksikisikutele tekitatud kahju eest. ( 41 )

61.

Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Pesti Központi Kerületi Bírósági küsimustele järgmiselt: