1.

Käesolevas eelotsusetaotluses palub Court of Appeal (England and Wales) suuniseid selle kohta, kuidas tõlgendada 2003. aasta ühinemisakti IV lisa 2. peatükis ette nähtud erimehhanismi (edaspidi „erimehhanism”) ( 2 ). Seal on ette nähtud erand kaupade vaba liikumise põhimõttest eesmärgiga kaitsta vanades liikmesriikides patentide ja täiendava kaitse tunnistuste omanike või nende õigusjärglaste (edaspidi „patendiomanikud”) huve seoses teatavate farmaatsiatoodetega olukordades, kus vastav toode ei pruukinud olla uues liikmesriigis enne selle ühinemist Euroopa Liiduga tõhusalt kaitstud.

2.

Lühidalt kokku võttes võimaldab erimehhanism patendiomanikel tugineda oma õigustele seoses uutest liikmesriikidest importimisega ka pärast nende riikide ühinemist Euroopa Liiduga isegi siis, kui toode on viidud selles uues liikmesriigis esmakordselt turule patendiomaniku poolt või tema nõusolekul. Siiski on see võimalik vaid kitsalt piiritletud olukordades. Nimelt juhul, kui patenditaotluse või täiendava kaitse tunnistuse taotluse esitamise ajal vanas liikmesriigis (liikmesriik A) ei olnud asjaomases uues liikmesriigis (liikmesriik B) võimalik niisugust kaitset saada ning vastavat farmaatsiatoodet kavatsetakse importida liikmesriigist B liikmesriiki A.

3.

Põhikohtuasjas on tekkinud just niisugune olukord. Kanada õiguse alusel asutatud äriühing Merck Canada Inc. ja Ühendkuningriigi õiguse alusel asutatud äriühing Merck Sharp & Dohme Limited (edaspidi üheskoos „Merck”) on erimehhanismile tuginedes pöördunud Ühendkuningriigis kohtusse. Muu hulgas nõuab Merck kahjuhüvitist ja laovarude hävitamist seoses sellega, et väidetavalt importis äriühing Sigma Pharmaceuticals PLC (edaspidi „Sigma”) Ühendkuningriiki paralleelselt teatavates kogustes Mercki ravimit „Singulair”, mille geneeriline nimetus on „Montelukast”, ehkki Sigma väidab, et on sellest erimehhanismi kohaselt ette teatanud.

4.

Pärast seda, kui Ühendkuningriigi Patents Country Court tegi otsuse Mercki kasuks, kaebas Sigma edasi Court of Appeali. See kohus esitas eelotsuse küsimused, paludes suuniseid selle kohta, millised tagajärjed on olukorral, kus patendiomanik ei vasta erimehhanismi kohaselt esitatud teatele, ning selle kohta, millised isikud võivad teate esitada ja kellele teade tuleb esitada.

5.

2003. aasta ühinemisakti IV lisa 2. peatükis ette nähtud erimehhanism on sõnastatud järgmiselt:

„Tšehhi Vabariigi, Eesti, Läti, Leedu, Ungari, Poola, Sloveenia ja Slovakkia osas võib farmaatsiatoote patendi või täiendava kaitse tunnistuse omanik või tema õigusjärglane juhul, kui patenti või täiendavat kaitset on taotletud liikmesriigis ajal, mil kõnealusele tootele ei olnud eespool nimetatud uutes liikmesriikides võimalik patenti või täiendavat kaitset saada, tugineda kõnealuse patendiga või täiendava kaitse tunnistusega omandatud õigustele, et tõkestada kõnealuse toote importi ja turustamist[ ( 3 )] liikmesriigis või ‑riikides, kus toote suhtes kehtib patendikaitse või täiendav kaitse, isegi kui ta viis kõnealuse toote uues liikmesriigis esmakordselt ise turule või kui see toimus tema nõusolekul.

Iga isik, kes kavatseb eelmises lõigus käsitletud farmaatsiatoodet importida liikmesriiki või turustada liikmesriigis, kus toote suhtes kehtib patendikaitse või täiendav kaitse, tõendab pädevatele ametiasutustele esitatavas importimistaotluses, et patendiomanikule või täiendava kaitse tunnistuse omanikule või nende õigusjärglasele on teatatud sellest kuu aega ette.”

6.

Ravimi Montelukast kaubanduslikku vormi nimetusega Singulair, mida kaitseb Merckile välja antud täiendava kaitse tunnistus, ( 4 ) toodi Euroopa Liidus esmase ühenduse ravimi müügiloa alusel esmakordselt turule Soomes 25. augustil 1997. Ühendkuningriigis anti sellele ravimile müügiluba 15. jaanuaril 1998.

7.

Sigma sidusühing Pharma XL Limited saatis 22. juunil 2009 kirja äriühingu Merck Sharp & Dohme Limited „õigusosakonna juhatajale” selle äriühingu aadressile Ühendkuningriigis, teatades oma kavatsusest importida Poolast Ühendkuningriiki ravimit Singulair ning taotleda seal vastavat luba. Kirjas ei olnud viidatud Sigmale ega ka ühelegi võimalikule importijale peale Pharma XL‑i. ( 5 )

8.

Merck Sharp & Dohme Limited sai selle kirja kätte, kuid administratiivse eksituse tõttu jäi vastus sellele saatmata, kuigi üldiselt olid Mercki põhimõtted niisugused, et kirjadele vastati sedalaadi impordile nõusoleku andmisest keeldumisega. Peale selle saatis Pharma XL Ltd seejärel äriühingu Merck Sharp & Dohme Limited õigusosakonna juhatajale neli kirja, teatades oma kavatsusest importida Poolast ravimit Singulair, lisades koopiad ümberpakendatud toote kavatsetavast esitlusviisist ning küsides, kas Merckil on vastuväiteid. Ühelegi nendest kirjadest ei vastatud.

9.

Pharma XL esitas 14. septembril 2009 pädevale Ühendkuningriigi ametiasutusele kaks taotlust ravimi Singulair paralleelimpordi lubade saamiseks. Paralleelimpordiload ravimi Singulair eri dooside suhtes anti mais ja septembris 2010. Seejärel hakkas Sigma importima Poolast ravimit Singulair, mille oli ümber pakendanud Pharma XL Ltd ja mida turustas Ühendkuningriigis Sigma.

10.

Merck teatas 14. detsembril 2010 äriühingule Pharma XL Ltd kirja teel oma vastuseisust ravimi Singulair importimisele Poolast erimehhanismi alusel. Pharma XL Ltd sai selle kirja kätte 16. detsembril 2010 oma registrijärgses asukohas ning Sigma peatas viivitamata Poolast pärit ravimi Singulair edasise müügi. Enne selle kirja saamist aga oli Sigma juba importinud ja müünud ravimit Singulair rohkem kui 2 miljoni Inglise naela eest ning tema valduses oli rohkem kui 2 miljoni Inglise naela väärtuses laovarusid, millest valdav osa oli Ühendkuningriigi turu jaoks pöördumatult ümber pakendatud.

11.

Merck pöördus Patent Country Courti, mis tegi otsuse Mercki kasuks. Sigma kaebas selle otsuse edasi Court of Appeali, mis saatis Euroopa Kohtule 18. aprillil 2013 dateeritud eelotsusetaotluse, mille Euroopa Kohus sai kätte 14. oktoobril 2013, järgmiste eelotsuse küsimustega:

12.

Kirjalikult esitasid oma seisukohad Merck, Sigma, Tšehhi Vabariik ja komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 4. septembril 2014, osalesid Merck, Sigma ja komisjon.

13.

Patendi ese koosneb patendiomaniku ainuõigusest kaitstud leiutist patendi kehtivusajal majanduslikult kasutada. ( 6 ) See õigus tekib pädeva patendiasutuse haldusotsusega ning eeldab leiutise ja patendiomaniku identiteedi teatavakstegemist, harilikult ametlike teadaannete ning avalikku registrisse kandmise kaudu.

14.

Patendiõigused, sealhulgas täiendava kaitse tunnistusega kaitstavad õigused on intellektuaalomand ning seda omandivormi kaitseb omakorda põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikkel 17. ( 7 ) Erimehhanismi tuleb tõlgendada kooskõlas harta artikliga 17.

15.

Euroopa Kohtu klassikalise praktika kohaselt ei mõjuta kaupade vaba liikumist käsitlevad aluslepingu sätted intellektuaalomandiõiguste olemasolu ega jäta neid sisuta. ( 8 ) Sellegipoolest tuleneb sellest põhimõttest ja teistest siseturu alusreeglitest piiranguid, mis puudutavad õiguste omaja võimet teostada tema õigusi selleks, et tõkestada teisi isikuid importimast kaitstud kaupu, mis on juba viidud teises liikmesriigis turule tema poolt või tema nõusolekul. See ammendumise põhimõte võimaldab eespool mainitud asjaoludel kaupade paralleelimporti teistest liikmesriikidest ilma õiguste omaja nõusolekuta.

16.

See põhimõte ei mõjuta patendiõiguste eset, sest põhimõtteliselt on patendiomanik saanud liikmesriigis, kust paralleelimport pärineb, piisavalt tasu või vähemalt oleks ta võinud saada tasu, kui oleks seal nõuetekohaselt kaitset taotlenud.

17.

Sageli aga on olnud nii, et liiduga ühinevates riikides on ühinemiseelne patendikaitse tase olnud liidu õiguses nõutavast madalam, eriti farmaatsiatoodete patentide osas. ( 9 ) Niisugusel juhul viiks ühinemisjärgne siseturu põhimõtete täielik kohaldamine olukorrani, kus patendiomanikku ohustab paralleelimport asjaomastest uutest liikmesriikidest, ilma et ta oleks saanud seal oma leiutist kaitsta ja seetõttu ilma et ta oleks saanud piisavalt tasu. Peale selle, nagu märkis kohtuistungil Mercki esindaja, oleks patendiomanikul nii huvi oma toodet uutes liikmesriikides mitte turustada, sest see põhjustaks toote reimporti.

18.

Tasakaalu saavutamiseks patendiõiguste tõhusa kaitse ja kaupade vaba liikumise vahel võeti 2003. aasta ühinemisaktiga, nagu 1985. aasta ühinemisaktigagi, vastu erimehhanism. Sisuliselt võimaldab see mehhanism patendiomanikul tugineda enda ainuõigustele importijate vastu olukordades, kus need õigused muidu Euroopa Kohtu praktika kohaselt ammenduksid. 2003. aasta ühinemisaktis ette nähtud erimehhanismi teises lõigus aga on sätestatud potentsiaalse paralleelimportija kohustus patendiomanikule ette teatada. Esimene ja teine küsimus puudutavad sisuliselt selle kohustuse mõju erimehhanismile tugineda sooviva patendiomaniku õiguslikule olukorrale.

19.

Peale selle on erimehhanismi teises lõigus nähtud importijate suhtes ette protseduuriline nõue tõendada selle liikmesriigi pädevatele ametiasutustele, kus toode on patendiga või täiendava kaitse tunnistusega kaitstud, et patendiomanikule on enne seesuguse impordi taotlemist vähemalt üks kuu ette teatatud.

20.

Kõigepealt märgin, et põhikohtuasja pooled ei vaidle selle üle, et kõnealuse patenditaotluse esitamise ajal Ühendkuningriigis, nimelt 10. oktoobril 1991, ei olnud Poola oma õigusaktidega kehtestanud farmaatsiatoodete patendikaitset. Samuti ei ole vaidluse all, et täiendava kaitse taotluse esitamise ajal Ühendkuningriigis, nimelt 8. juulil 1998, ei olnud Poola õigusaktide kohaselt võimalik täiendava kaitse tunnistust saada. Niisiis oleneb eelotsusetaotlusele antav vastus erimehhanismi tõlgendamisest, mitte sellest, kas see on kohaldatav või mitte.

21.

Court of Appeal palub oma esimeses ja teises küsimuses Euroopa Kohtult eelotsust selle kohta, millised on patendiomaniku vaikimise õiguslikud tagajärjed ja seda juhul, kui erimehhanismi teises lõigus ette nähtud teate esitamisest on möödunud rohkem kui üks kuu. Minu arvates tuleb Court of Appeali esimest ja teist küsimust pidada küsimusteks selle kohta, mil määral mõjutab patendiomanike vaikimine nende õiguslikku olukorda juhul, kui erimehhanismi teises lõigus ette nähtud teatele ei vastata. Järgnevas analüüsis lähenengi sellest aspektist.

22.

Siinkohal on võimalik visandada kaks äärmuslikku seisukohta. Üks neist on sisuliselt see, mida toetab Merck. Selle seisukoha järgi võtab erimehhanism ära võimaluse kohaldada selle reguleerimisalasse kuuluvate toodete suhtes ammendumise põhimõtet ning seega ennistab patendiomanikule õigusliku olukorra, milles ta üldjuhul oleks liidu siseturu puududes. Teisisõnu saaks ta oma patendi või täiendava kaitse tunnistuse alusel täielikult kasutada õigust tõkestada importimine Poolast ja turustamine Ühendkuningriigis, olenemata siseturu normidest. Nagu Merck kohtuistungil tunnistas, seaks see Poolast ja teistest 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriikidest toodete importimise samale alusele nagu impordi kolmandatest riikidest.

23.

Praktikas annaks see erimehhanismi tõlgendus patendiomanikule õiguse nõuda kahju heastamist ja kahjuhüvitist isegi tagasiulatuvalt kuupäevani, mil import algas, ja patendiomanikul ei oleks kohustatud importijaid enda patendiõiguste maksmapaneku kavatsuse eest hoiatama. Üldjuhul võib patendiomanik õiguslikult nõuda kahju heastamist rikkumiste eest, mis pandi toime enne seda, kui rikkuja sai teada patendiomaniku õiguste maksmapaneku kavatsusest. Peale selle ei ole patendiomanikul kohustust enne asjakohaste õiguslike meetmete võtmist oma õiguste maksmapaneku kavatsusest rikkujale teatada.

24.

Mercki seisukohtade põhjal seisneks patendiomanikule erimehhanismi teise lõiguga ette nähtud õigusliku olukorra ainus täiendus seega potentsiaalse importija etteteatamiskohustuses. Selles suhtes annaks erimehhanism patendiomanikule laiendatud kaitse, sest arvatavatel rikkujatel ei ole harilikult kohustust patendiomanikule ette teatada, kui nad alustavad patenditud toote importimist ilma patendiomaniku nõusolekuta.

25.

Viimati nimetatud asjaolust nähtub minu arvates, et Mercki seisukoht ei saa olla õige. Ei saa eeldada, et 2003. aasta ühinemisakti läbirääkijad kavatsesid anda patendiomanikule erimehhanismi kontekstis tavalisest suurema kaitse või tegelikult luua võimalikele rikkujatele teatavas mõttes kohustuse ennast süüstada. Ehk nagu komisjon kohtuistungil märkis, erimehhanismist ei teki patendiomanikele topeltprivileegi.

26.

Teine äärmusseisukoht on järgmine: erimehhanism annab patendiomanikule kõigest võimaluse aktiveerida kaitse konkreetse potentsiaalse importija eest. Kui patendiomanik seda ei tee, saab paralleelimportija tugineda tavaliselt kohaldatavatele siseturu normidele ning kaupade vaba liikumise põhimõtte ja patendiõiguste ammendumise põhimõtte kohaselt ei saa tema vastu hiljem patendiõigusi maksma panna, kui kaitstud toode on toodud uues liikmesriigis turule patendiomaniku poolt või tema nõusolekul.

27.

Kohtuistungil sai selgeks, et ükski menetlusosaline viimati nimetatud seisukohta ei toeta. Sigma – ühes komisjoniga – on märkinud, et erimehhanismi teisest lõigust tulenevate protseduuriliste nõuete täitmata jätmine ainult takistaks teda panemast oma patendiõigusi maksma seoses farmaatsiatoote impordiga, mis eelnes patendiomaniku teadaandele kavatsusest neile õigustele tugineda. Teisisõnu on Sigma tunnistanud, et nad ei saa erimehhanismile tuginedes jätkata ravimi Singulair importimist pärast seda, kui Merck sellele 14. detsembril 2010 oma kirjas vastuseisu väljendas. Erimehhanismi niisuguse tõlgenduse kohaselt saab patendiomanik kasutada õigust paralleelimporti tõkestada, kuid ainult seoses tegevusega, mis järgneb sellele, kui ta on oma õigustele tuginemisest importijale teatanud.

28.

Niisiis tuleb õiget erimehhanismi tõlgendust otsida kahe eespool kirjeldatud äärmuse vahelt. Selleks tuleb kindlaks teha, milline – kui üldse mingi – funktsioon on kaupade vaba liikumise põhimõttel erimehhanismis, mis annab selgelt ülekaalu patendiõigustele, mida kaitseb harta artikli 17 kohaselt põhiõigus varale.

29.

Minu arvates ei ole erimehhanismi esimese lõigu sõnastusest selles suhtes eriti abi. Sõlmküsimus seisneb selles, milline tähendus tuleb omistada sõnastusele, et patendiomanik „võib […] tugineda” patendiga või täiendava kaitse tunnistusega omandatud õigustele.

30.

Mercki sõnul tähendab see lihtsalt, et erimehhanismi kohaselt võib patendiomanik – nagu iga patendiomanik – oma patendiõigused maksma panna, kui ta seda soovib. Komisjoni sõnul selgub 2003. aasta erimehhanismi sõnastusest, et selle mehhanismiga reguleeritav toodete impordi tõkestamise õigus ei ole automaatne ja oleneb sellest, kas õiguse omaja kasutab võimalust piirata kõnesoleva toote paralleelimporti või turustamist. Nõustun selle seisukohaga.

31.

Õieti tuli Euroopa Kohus kohtuasjas Generics & Harris Pharmaceuticals samale järeldusele, kui ta tõlgendas 1985. aasta erimehhanismi samasugust sõnastust, mille kohaselt „patendi […] omanik või tema õigusjärglane võib selle patendiga antud õigustele tuginedes tõkestada selle toote importi ja turustamist”. ( 10 ) Euroopa Kohus järeldas selle sätte dispositiivsusest, et see säte on „seega kohaldamatu, kui patendiomanik ei anna teada kavatsusest seda võimalust kasutada”. ( 11 )

32.

Minu arvates on see tõlgendus samamoodi kohaldatav ka 2003. aasta ühinemisaktiga ette nähtud erimehhanismile. See ei viita lihtsalt patendiomaniku tavapärasele õigusele patendiõigusi maksma panna. See viitab hoopis teisele asjaolule, nimelt patendiomaniku tahteavaldusele säilitada patendikaitse seoses võimaliku paralleelimpordiga uuest liikmesriigist. Kui selline vastuseisuavaldus esitatakse, muutub igasugune loata import õigusvastaseks. Iseküsimus on, kas ja milliste vahenditega patendiomanik otsustab oma patendiõigused maksma panna, kui selline import on aset leidnud pärast seda, kui ta on andnud teada oma kavatsusest seda võimalust kasutada. Teisisõnu, esimene aspekt on seotud küsimusega, kas patendiõigused muutuvad maksmapandavaks, teine aspekt aga sellega, kas need tegelikult maksma pannakse.

33.

Seetõttu on erimehhanism kohaldamatu, kui patendiomanik ei ole andnud teada oma kavatsusest seista vastu selle reguleerimisalasse kuuluvale paralleelimpordile. Kui ta seda ei tee, võib kaitstud tooteid õiguspäraselt ilma tema nõusolekuta uuest liikmesriigist vanasse liikmesriiki importida.

34.

Seda tõlgendust kinnitab erimehhanismi teleoloogiline ja süstemaatiline tõlgendamine. Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades märkis, on erimehhanismikohase teatamiskohustuse eesmärk tagada, et kaitstud toodete importimise kavatsusest patendiomanikele nõuetekohaselt ja piisavalt aegsasti teatatakse, nii et nad saavad kavatsetava, asjaomases liikmesriigis patendiga või täiendava kaitse tunnistusega kaitstud farmaatsiatoodete paralleelimpordi erimehhanismile tuginedes tõkestada. Nagu kaubamärgiõigusest tulenev teatamiskohustus, mille tulemuseks võib olla piirangute seadmine isikutele, kes kaubamärgiga kaitstud ja ümberpakendatud toodetega paralleelselt kauplevad, nii on ka erimehhanism mõeldud tagama, et patendiomaniku õiguspärased huvid on kaitstud.

35.

Kohtuasjas Boehringer ( 12 ) märkis Euroopa Kohus kaubamärgiõiguse alal, et niisuguse teatamissüsteemi toimimine „eeldab huvitatud poolte siiraid jõupingutusi üksteise õiguspäraste huvide austamiseks”. ( 13 ) Edasi tunnustas Euroopa Kohus kaubamärgiomaniku õigust „mõistlikule tähtajale”, et ta saaks ümberpakendamisteatele reageerida, „samal ajal, kui tuleb arvestada ka paralleelimportija huvi asuda farmaatsiatoodet turustama niipea kui võimalik pärast pädevalt asutuselt vajaliku loa saamist”. ( 14 ) Nimetatud kohtuasjas Euroopa Kohus sedastas, et 15 tööpäeva on mõistlik tähtaeg. ( 15 )

36.

Nagu komisjon, nii märgin ka mina, et erimehhanismiga antud patendikaitse on liidu kaubamärgiõigusega võimaldatavast kaitsest laiem. Kaubamärgiõiguses võib kaubamärgiomanik enda poolt või tema nõusolekul liidus (Euroopa majanduspiirkonnas) turule toodud kaupade impordile vastu seista üksnes juhul, „kui [sellele] on õiguslik põhjendus […], eriti kui kaupade olukord on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud” ( 16 ), eelkõige ümberpakendamise tõttu.

37.

Erimehhanism seevastu ei kohusta patendiomanikku põhjendama keeldumist selle mehhanismi reguleerimisalasse kuuluvate toodete impordi lubamisest. See ei tähenda siiski, nagu ei saaks patendiomanikul kunagi olla kaupade vaba liikumise põhimõttele tuginevat kohustust võtta asjakohaselt arvesse potentsiaalse paralleelimportija õiguspäraseid huve.

38.

Arvestades Euroopa Kohtus välja kujunenud praktikat – mille kohaselt tuleb ühinemisakti sätteid, mis lubavad erandeid või kõrvalekaldeid aluslepingu normidest, tõlgendada kitsalt, arvestades vastavaid aluslepingu norme, ja need peavad piirduma vaid sellega, mis on selle eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalik – ( 17 ), on erimehhanismi reguleerimisalasse kuuluval paralleelimportijal liidu õigusega kaitstud õiguspärane huvi selgelt teada enda õiguslikku olukorda patendiomaniku suhtes. Sellepärast tuleb patendiomaniku õigust tugineda erimehhanismiga ette nähtud õigustele tõlgendada nii, et see on tingimuslik ja oleneb sellest, kas patendiomanik on saadud teatele reageerinud ja teate esitajale teada andnud, et ta on vastu niisugusele kõnealuse farmaatsiatoote impordile ja turustamisele.

39.

Seda järeldust kinnitab see, et 2003. aasta ühinemisaktis ette nähtud erimehhanism nõuab sõnaselgelt, et importijad peavad „tõenda[ma] pädevatele ametiasutustele esitatavas importimistaotluses, et patendiomanikule […] on teatatud […] kuu aega ette”. Sellist nõuet 1985. aasta ühinemisaktis ei olnud.

40.

Seega tähendab ühekuuse etteteatamistähtaja olemasolu siseturu kontekstis, kus kaupade vaba liikumine on põhjapanevalt tähtis, vastavat nõuet, et patendiomanik sellele teatele vastaks, kui ta soovib keelata kõnealuse farmaatsiatoote impordi ja turustamise, mis on välja pakutud. Tähtaja kehtestamise eesmärk on tagada, et patendiomanik vastab viivitamata ja omakorda austab potentsiaalse importija õiguspärast huvi ja ootust saada teatele vastus, et oleks võimalik teha teadlikke investeerimisotsuseid.

41.

Seetõttu, kui patendiomanik ei ole selle ühekuuse tähtaja jooksul vastanud, tohib teatamiskohustuse täitnud potentsiaalne importija alustada importi. Teistsugune tõlgendus jätaks ühekuuse tähtaja soovitud mõjuta.

42.

Pealegi jätaks tõlgendus, mille kohaselt patendiomanikul oleks õigus ka teatele vastamata tugineda erimehhanismiga ette nähtud õigustele, vastava kavatsusega importija õiguskindlusest ilma. Ta ei saaks kuidagi teada, kas ta tohib kaitstud farmaatsiatoodet õiguspäraselt importida või turustada. Tuleb meenutada, et õiguskindluse põhimõte kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet ning liidu õiguse sätteid, nagu erimehhanismi, tuleb tõlgendada üldpõhimõtetega kooskõlas. ( 18 )

43.

Samas, nagu olen juba maininud, on vaja märkida, et erimehhanismiga on vastuolus üksnes tagasiulatuv tuginemine patendiõigustele paralleelimpordi tõkestamisel. Teisisõnu välistab teatele vastamata jätmine impordist tulenenud kahju heastamise, sealhulgas kahjutasu nõuded ja muud õiguskaitsevahendid üksnes selle aja suhtes, mil importijale ei olnud patendiomaniku kavatsusest tugineda oma patendiõigustele veel teatatud. Teiste sõnadega võib patendiomanik hea usu põhimõttest tulenevates piirides tagasi võtta oma nõustumise paralleelimpordiga, kuid üksnes importija nõuetekohasele teavitamisele järgneva aja suhtes. Erimehhanism kaitseb teatavatel asjaoludel patendiõigusi hoolimata siseturul kehtivast ammendumise põhimõttest. Niisugust varalist õigust, mida kaitseb ka harta artikkel 17, ei saa pidada täielikult loovutatuks pelgalt seetõttu, et patendiomanik ei väljendanud õigel ajal oma vastuseisu paralleelimpordile.

44.

Põhikohtuasjas on Sigma nõustunud, et ta ei saanud jätkata ega jätkanud paralleelimporti pärast Mercki vastuseisust teadasaamist. See on kooskõlas tõlgendusega, mille ma välja pakun. Seevastu oleks mis tahes kahju heastamise nõue, mille Merck esitab sellele hetkele eelnenud impordi suhtes, minu arvates erimehhanismiga vastuolus.

45.

Vahejärelduse korras arvan, et esimesele ja teisele küsimusele tuleb vastata nii, et patendiomanik, kellele on nõuetekohaselt teatatud kavatsusest importida või turustada 2003. aasta ühinemisakti IV lisa 2. peatükis sätestatud erimehhanismi reguleerimisalasse kuuluvaid farmaatsiatooteid, peab selleks, et tal oleks õigus selle toote importimisele vastu seista, selle mehhanismi teises lõigus ette nähtud tähtaja jooksul niisugusele teatele vastama ja ilmutama kavatsust väljapakutud importi ja turustamist piirata. Patendiomanik ei saa tugineda oma õigustele seoses farmaatsiatoodete impordiga, mis on teostatud enne, kui ta ilmutas kavatsust nendele õigustele tugineda.

46.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus uurib, kas erimehhanismi teises lõigus ette nähtud teate kavatsusest importida farmaatsiatooteid võib esitada üksnes isik, kes tegelikult kavatseb neid tooteid importida. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, palub nimetatud kohus suuniseid selle kohta, millised isikud võivad sellise teate esitada.

47.

2003. aasta erimehhanismi teises lõigus on ette nähtud, et „[i]ga isik, kes kavatseb […] importida […] või turustada […], tõendab […], et patendiomanikule […] on teatatud sellest kuu aega ette”. Ühelt poolt osutab see säte, et teatamiskohustuse täitmise peab tõendama kõnealust toodet importida või turustada kavatsev isik. Teiselt poolt ei ole selles sättes täpsustatud, et seesama isik peab olema ka teate esitanud. Niisiis ei anna erimehhanismi grammatiline tõlgendamine lõplikku vastust.

48.

Selles osas, mis puudutab teleoloogilist ja süstemaatilist tõlgendamist, nagu eespool märgitud, osutab komisjon oma kirjalikes seisukohtades, et teatamiskohustuse eesmärk on tagada, et patendiomanik saab importija kavatsustest teada, nii et ta saaks tegelikult pöörduda teataja poole, kui ta soovib toote impordi ja turustamise erimehhanismist tulenevate õiguste alusel tõkestada. Seega tagab see tema õiguspäraste huvide kaitse.

49.

Kaubamärgiga kaitstud toodete paralleelkaubanduse valdkonnas märkis Euroopa Kohus oma otsuses Orifarm, ( 19 ) et ümberpakendatud tootest kaubamärgiomanikule teatav isik ei pea olema toote tegelik ümberpakendaja, kui teatavad tingimused on täidetud. Ta märkis:

„[Kaubamärgiomaniku] huvi [on] täielikult kaitstud niipea, kui ümberpakendatud toote pakendil on selgelt esitatud selle ettevõtja nimi, kelle tellimusel ja kelle juhiste järgi ümberpakendamine toimus ning kes on selle eest vastutav. […] Tulenevalt asjaolust, et nimetatud ettevõtja võtab täieliku vastutuse ümberpakendamisega seotud toimingute eest, on pealegi tagatud, et kaubamärgiomanik saab oma õigustele tugineda ja saab vajadusel nõuda kahjuhüvitist […].” ( 20 )

50.

Nii kaubamärgi‑ kui ka patendiomanikele on omane majandushuvi oma ainuõiguste kasutamise vastu. Mõlemad peavad vastavates kontekstides saama oma õigused maksma panna ja asjakohastel puhkudel saama hüvitist, kui neid õigusi on rikutud. Ent kaubamärkide ja patentide vahelistest erinevustest lähtudes ei ole ma seisukohal, et erimehhanismikohase teatamiskohustuse tõlgendamisel tuleb juhinduda kohtuotsuses Orifarm väljendatud kriteeriumidest. Erinevalt kaubamärgiomanikest ei ole patendiomanikud kohustatud sallima erimehhanismi reguleerimisalasse kuuluvates olukordades paralleelimporti, mille suhtes nad on vastuseisu ilmutanud.

51.

Tšehhi Vabariik märgib õigesti, et erimehhanismikohase teatamiskohustuse eesmärk on anda patendiomanikule võimalus pöörduda enne impordi ja turustamise algust selle tõkestamiseks kohtusse. Lisan, et praktikas tähendab see sageli esialgse õiguskaitse taotlemist.

52.

Sellest tulenevalt on patendiomaniku jaoks oluline, et potentsiaalne õiguste rikkuja, nimelt farmaatsiatoodet importida ja turustada kavatsev isik oleks eelnevalt saadetavas teates näidatud. See aga, kes nimelt esitab teate, ei ole õiguslikust seisukohast oluline. Vastaksingi kolmandale küsimusele selles võtmes.

53.

Neljandas küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus lisasuuniseid erimehhanismi teises lõigus ette nähtud teate adressaadi kohta. Sisuliselt küsib ta, millised isikud kuuluvad mõiste „õigusjärglane” tähendussisusse, ja eelkõige, kas patendi või täiendava kaitse tunnistuse omaniku „õigusjärglane” tähendab ainult neid isikuid, kellel on siseriiklikus õiguses õigus taotleda menetluse algatamist selle patendi või täiendava kaitse tunnistuse maksmapanekuks, või kuulub selle mõiste tähendussisusse vastava farmaatsiatoote müügiloa hoidja, kui ta kuulub samasse kontserni nagu patendi või täiendava kaitse tunnistuse tegelik omanik (või tema õigusjärglane). Veel uurib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas müügiloa hoidja, olemata küll omaniku õigusjärglane, võib olla muudel põhjustel õiguspärane kõnealuse teate saaja.

54.

Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades märgib, on erinevalt teate esitaja isikust erimehhanismi teises lõigus selgelt sätestatud, et teade tuleb esitada „patendiomanikule või täiendava kaitse tunnistuse omanikule või nende õigusjärglasele”. „Omanik” näib viitavat patendi või täiendava kaitse tunnistuse omanikule, ent mõiste „õigusjärglane” (inglise keeles beneficiary) on tähenduselt ebatäpsem ega ole intellektuaalomandi õigustikus üldiselt kasutusel. 2003. aasta erimehhanismi muukeelsed versioonid peale ingliskeelse, nimelt prantsuskeelne („ayant-droit”) ja saksakeelne („der von ihm Begünstige”) näivad andvat selgemalt tunnistust, et viidatakse isikule, kes saab omanikult maksmapandavad õigused.

55.

Seda järeldust kinnitab erimehhanismi teise lõigu tõlgendamine koostoimes esimese lõiguga, kus on mainitud „patendi või täiendava kaitse tunnistuse omanik või tema õigusjärglane”, kes võib „tugineda kõnealuse patendiga või täiendava kaitse tunnistusega omandatud õigustele”.

56.

Sellepärast näib grammatilise tõlgenduse põhjal, et teade tuleb saata ühele isikutest või üksustest, kes võivad nimetatud õigustele tugineda ja taotleda siseriiklikus õiguses menetluse algatamist nende õiguste maksmapanekuks.

57.

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et nende isikute ring piirdub patendi või täiendava kaitse tunnistuse omaniku või ainulitsentsiomajaga. ( 21 )

58.

Komisjoni sõnul oleks erimehhanismi teise lõigu grammatiline tõlgendus selle sätte eesmärke ja konteksti silmas pidades liialt kitsendav. Ma ei jaga seda arvamust.

59.

Tšehhi Vabariik märgib oma kirjalikes seisukohtades õigesti, et kuna kõnealuse teate eesmärk kui selline on võimaldada patendiomanikul tugineda tema patendiõigustele, tuleb see teade adresseerida otse temale või isikule, kes siseriikliku õiguse kohaselt võib neid õigusi maksma panna.

60.

Vastupidiselt Sigma suulistele seisukohtadele, ei saa seda pidada põhjendamatult raskeks nõudeks. Erimehhanismi teise lõigu tingimustest tulenevalt eeldatakse potentsiaalselt importijalt õiguste omaja või tema õigusjärglase kindlakstegemist. Pealegi, nagu Merck märgib, on neid isikuid avalike patendiregistrite põhjal hõlbus kindlaks teha.

61.

Neljanda küsimuse punktides b ja c kajastub see, et Ühendkuningriigis esitatakse erimehhanismi teise lõigu kohaselt eelnevad teated ja loetakse esitatuks kontserni nendele äriühingutele, kes vastutavad müügilubade või õigusküsimuste eest. Minu arvates ei muuda see olukord liidu õiguses erimehhanismi teise lõigu tõlgendust. ( 22 )

62.

On võimalik, et mõnes liikmesriigis võivad üldised tsiviilõiguse põhimõtted seoses õigusliku esindamisega tähendada, et teade on õiguspäraselt esitatud siis, kui see on adresseeritud isikule, kes on seotud omaniku või tema õigusjärglasega, ja need on oma tegevuses tekitanud eelduse, et asjaomane isik on õiguslikult pädev neid esindama. Ükski seesugune siseriiklik õigusakt aga ei saa mõjutada erimehhanismi teise lõigu tõlgendust.

63.

Nendel põhjustel arvan, et neljandale küsimusele tuleb vastata nii, et erimehhanismiga ette nähtud eelnev teade tuleb esitada patendiomanikule või täiendava kaitse tunnistuse omanikule või isikule, kes siseriikliku õiguse kohaselt võib neid õigusi maksma panna.

64.

Nendel põhjendustel teen ettepaneku vastata Court of Appeali (England and Wales) eelotsuse küsimustele järgmiselt.

Esimene ja teine küsimus

Patendiomanik või täiendava kaitse tunnistuse omanik või nende õigusjärglane, kellele on nõuetekohaselt teatatud kavatsusest importida ja turustada Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimusi käsitleva akti IV lisa 2. peatükis sätestatud erimehhanismi reguleerimisalasse kuuluvaid farmaatsiatooteid, peab selleks, et tal oleks õigus nende toodete importi ja turustamist keelata, selle mehhanismi teises lõigus ette nähtud tähtaja jooksul niisugusele teatele vastama ja avaldama tahet seista vastu väljapakutud impordile ja turustamisele. Patendiomanik ega täiendava kaitse tunnistuse omanik ega nende õigusjärglane ei saa tugineda oma õigustele seoses farmaatsiatoodete impordi ja turustamisega, mis on toimunud enne, kui ta ilmutas kavatsust nendele õigustele tugineda.

Kolmas küsimus

Eespool nimetatud erimehhanismi teises lõigus ette nähtud teate võib esitada keegi muu kui potentsiaalne importija ja turustaja, kui ta selle isiku selgelt nimetab.

Neljas küsimus

Eespool nimetatud erimehhanismi teises lõigus ette nähtud eelnev teade tuleb esitada isikule, kellel on siseriiklike õigusnormide kohaselt õigus taotleda menetluse algatamist patendi või täiendava kaitse tunnistuse maksmapanekuks.