KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NIILO JÄÄSKINEN

esitatud 20. novembril 2014(1)

Kohtuasi C‑507/13

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik

versus

Euroopa Parlament

ja

Euroopa Liidu Nõukogu

Krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalve – Tühistamishagi – Direktiiv 2013/36/EL – Artikli 94 lõike 1 punkt g, artikli 94 lõige 2 ja artikli 162 lõiked 1 ja 3 – Krediidiasutuste ja investeerimisühingute sellistele töötajatele makstava töötasu põhi- ja muutuvtasu komponentide vahelise suhtarvu kindlaksmääramine, kelle ametialasel tegevusel on oluline mõju asutuse või ühingu riskiprofiilile – Määrus 575/2013 – Artikli 450 lõike 1 punkti d alapunktid i ja j ning artikli 521 lõige 2 – Tasudega seotud teatud teabe avalikustamine – Õigusliku aluse valik – Proportsionaalsuse, subsidiaarsuse ja õiguskindluse põhimõtted – Ultra vires – Isikuandmete kaitse – Rahvusvaheline tavaõigus – Direktiivi 2013/36/EL artikli 94 lõike 1 punkti g piiriülene mõju

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas menetluses nõuab Ühendkuningriik Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELTL”) artikli 263 alusel Euroopa Parlamendi ja nõukogu õigusaktide teatud sätete tühistamist. Tühistamishagi puudutab „CRD IV paketti”, mis jõustus 17. juulil 2013. Pakett koosneb uuest kapitalinõuete direktiivist, nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivist 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ(2) (edaspidi „CRD IV direktiiv”), ja uuest kapitalinõuete määrusest, nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusest (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta(3) (edaspidi „CR määrus”).

2.        Ühendkuningriik nõuab CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g, artikli 94 lõike 2 ja artikli 162 lõigete 1 ja 3 ning CR määruse artikli 450 lõike 1 punkti d, artikli 450 lõike 1 punkti i, artikli 450 lõike 1 punkti j ja artikli 521 lõike 2 tühistamist.

3.        Sisuliselt vaidleb Ühendkuningriik CRD IV direktiivile vastu seetõttu, et artikli 94 lõike 1 punkt g sisaldab sätet, mis seob muutuvtasu põhitasuga isikute puhul, kelle ametialane tegevus mõjutab nende tööandjast krediidiasutuste ja investeerimisühingute („finantseerimisasutused”) riskiprofiili.(4) Selleks et lahendada tõstatatud õiguslikke küsimusi, peaks minu arvates sellist tasustamiskorda nimetama pigem „muutuvtasu maksimaalne kindel suhtarv”, mitte „pankurite preemiate ülempiir”.(5) Nagu ma tagapool esitatud analüüsis näitan, on sellel oluline tähtsus protsentsuhtarvu õiguspärasuse hindamisel, mis on Ühendkuningriigi hagi põhiküsimus.

4.        CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g alapunkt i sätestab, et töötasu muutuvkomponent ei ületa ühegi üksikisiku puhul 100% kogu töötasu põhikomponendist ning lisab paar lisatingimust, nähes ette liikmesriigi võimaluse lubada aktsionäridel suurendada selle suhte taset teatud tingimustel 200%‑ni ning lubades liikmesriikidel kehtestada väiksema maksimummäära (CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g alapunkt ii).

5.        CR määruse osas vaidlustab Ühendkuningriik artikli 450 lõike 1 punktid d ja i, mis näevad vastavalt ette, et finantseerimisasutused on kohustatud avalikustama fikseeritud töötasu ja muutuvtasu vahelise suhte, mis on määratud vastavalt CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punktile g, ja isikute arvu, kelle tasu ületab teatud piirmäära. Ühendkuningriik vaidlustab ka artikli 450 lõike 1 punkti j õiguspärasuse, mis nõuab, et liikmesriigi või pädeva asutuse taotlusel avalikustaks finantseerimisasutus teavet tasu kohta, nimelt juhtorgani või kõrgema juhtkonna iga liikme kogu hüvitispaketi kohta.

6.        Ühendkuningriigi hagi jaguneb kuueks väiteks. Esimese väite kohaselt on iga vaidlustatud meetme õiguslik alus vale, välja arvatud CRD IV direktiivi artikli 162 lõigete 1 ja 3 ning CR määruse artikli 521 lõike 2 puhul. Teises väites vaidlustatakse CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkt g ja CR määruse artikli 450 lõike 1 punktid i ja j, tuginedes proportsionaalsuse ja/või subsidiaarsuse põhimõttele, ning kolmandas väites tuginetakse õiguskindluse põhimõttele, vaidlustades CRD IV direktiivi artikli 162 lõike 3. Neljanda väite kohaselt on Euroopa Pangandusjärelevalvele („EPJ”) artikli 94 lõike 2 alusel pädevuse andmine ultra vires. Viiendas väites on Ühendkuningriik seisukohal, et CR määruse artikli 450 lõike 1 punktiga j rikutakse õigust eraelu puudumatusele ja isikuandmete kaitset puudutavaid õiguspõhimõtteid. Kuuenda väite kohaselt rikutakse rahvusvahelisest tavaõigusest tulenevat eksterritoriaalsuse keelu põhimõtet osas, milles CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkt g laieneb EMP‑st väljaspool asuvate asutuste töötajatele.

7.        Euroopa Parlament ja nõukogu, keda toetab komisjon menetlusse astujana, vaidlevad eespool esitatud väidetele kindlalt vastu.

8.        Ühendkuningriigi esitatud argumendid on erineva väärtusega, kusjuures esimene neist annab kõige veenvama põhjuse kahelda vaidlustatud meetmete õiguspärasuses. Seetõttu käsitlen ma kõigepealt viit väiksema kaaluga väidet, alustades kuuendast ja lõpetades teise väitega, analüüsides lõige lõpuks esimest väidet.

II.    Menetlus Euroopa Kohtus

9.        Ühendkuningriik, kelle avaldus esitati Euroopa Kohtule 20. septembril 2013, esitas ELTL artikli 263 alusel hagi Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu vastu, paludes Euroopa Kohtul tühistada CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkt g, artikli 94 lõige 2 ja artikli 162 lõiked 1 ja 3 ning CR määruse artikli 450 lõike 1 punkt d, artikli 450 lõike 1 punkt i, artikli 450 lõike 1 punkt j ja artikli 521 lõige 2 ning mõista menetluse kohtukulud välja kostjatelt.

10.      Kostja vastuses paluvad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, et Euroopa Kohus jätaks hagiavalduse tervikuna rahuldamata materiaalõiguslikel alustel ja mõistaks kohtukulud välja Ühendkuningriigilt. Ühendkuningriik vastas kostjast institutsioonidele repliigiga ning viimased esitasid omakorda Ühendkuningriigi repliigi peale vasturepliigi.

11.      Euroopa Komisjon astus menetlusesse parlamendi ja nõukogu nõuete toetuseks. Ühendkuningriik esitas komisjoni menetlusse astuja seisukohtade suhtes oma märkused.

12.      Ühendkuningriik, parlament, nõukogu ja komisjon osalesid kohtuistungil, mis toimus 8. septembril 2014.

III. Sissejuhatavad märkused

A.      CRD IV direktiivi ja CR määruse vastuvõtmise taust

13.      Ülemaailmne finantskriis, mis oli seotud investeerimispanga Lehman Brothers kokkukukkumisega 2008. aasta septembris, tõi esile EL‑i õiguskorra nõrgad küljed finantseerimisasutuste regulatsiooni seisukohast. Finantsstabiilisuse taastamiseks võtsid Euroopa Liit ja liikmesriigid hulga uudseid meetmeid, arvestades nii lühiajaliste vajaduste kui ka pikaajalise arenguga. See hõlmas lühiajalises plaanis enam kui 5 triljoni euro suuruse rahalise abi heakskiitmist oktoobriks 2012.(6) Pikas perspektiivis käivitati ka finantseerimisasutuste õigusliku raamistiku reform. Selle eesmärk oli kehtestada laiaulatuslik ja riskitundlik õiguslik raamistik seoses finantseerimisasutuste kapitalinõuetega ja toetada nende tõhusamat riskihaldust.

14.      Varem koosnes 2006. aasta nn CRD I pakett Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivist 2000/12/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta(7), ning nõukogu 15. märtsi 1993. aasta direktiivist 93/6/EMÜ investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta(8), uuesti sõnastatud kujul. See käis läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (uuestisõnastamine)(9) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/49/EÜ investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta (uuestisõnastamine).(10)

15.      Kuid finantskriisi esimestel aastatel tehti CRD I paketti kaks olulist muudatust. Esiteks võeti 2009. aastal vastu uus direktiiv, mis sai tuntuks nime all „CRD II direktiiv”(11) ja mille eesmärk oli parendada suurte riskikontsentratsioonide haldamist, pankade kapitali kvaliteeti, likviidsusriski juhtimist ja väärtpaberistatud toodete riskijuhtimist. Need olid valdkonnad, mida EL‑i seadusandja pidas kriisi põhjuste seisukohast asjassepuutuvaks. Lisaks sellele võeti liidu poolt 2010. aastal vastu nn CRD III direktiiv(12), et muuta rangemaks pankade kapitali ja pangandussektoris makstavate tasude reegleid. Mõlemad meetmed võeti vastu ELTL artikli 53 alusel.

16.      CRD III direktiiv nägi ette tasustamispõhimõtted, selleks et tagada stiimulite kooskõla finantseerimisasutuste pikaajaliste huvidega.(13) Vajadust nende meetmete järele selgitati CRD III direktiivi preambuli põhjenduses 4 viitega tähelepanekule, et „ülemäärane ja ettevaatamatu riskide võtmine võib kahjustada krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldusväärsust ja destabiliseerida pangandussüsteemi”.

17.      CRD III direktiiv kohustas järgima teatud tasustamispõhimõtteid. Täpsemalt nõudis see, et kogu töötasu moodustava põhi- ja muutuvtasu vahel valitseks sobiv tasakaal ja et põhitasu moodustaks kogu töötasust piisavalt suure osa ning võimaldaks rakendada täielikult paindlikku töötasude muutuvkomponentide poliitikat, sealhulgas kasutada võimalust jätta muutuvkomponent maksmata. Kuid finantseerimisasutustel oli õigus ise kindlaks määrata töötasu põhi- ja muutuvtasu komponentide vaheline konkreetne suhtarv, jäädes raamidesse, mille kehtestasid CRD III direktiivi tasustamist puudutavad sätted.

18.      2011. aastal tegi komisjon ettepaneku täiendavate õigustloovate meetmete võtmiseks, et rakendada Basel Committee on Banking Supervision’i välja töötatud üldisi õigusnormide nõudeid. Seetõttu võeti ELTL artikli 53 alusel vastu CRD IV direktiiv ja ELTL artikli 114 alusel CR määrus. Need meetmed said koos tuntuks nime all CRD IV pakett.

19.      Komisjoni esialgne ettepanek sisaldas hulga sätteid, mis käsitlesid oluliste riskide võtjate tasu ja konkreetselt selle tasu muutuvat osa. Seda ette valmistades andis komisjon välja rohelise raamatu „Äriühingu üldjuhtimine finantsasutustes ja tasustamispoliitika”,(14) mis algatas laiaulatusliku konsultatsioonimenetluse huvitatud isikutega. See hõlmas küsimust, kas on tarvis täiendavaid meetmeid seoses finantsteenuste valdkonna tasude struktuuri ja regulatsiooniga.

20.      Järgnenud seadusandlikus menetluses tegi Euroopa Parlament ettepaneku viia komisjoni ettepanekusse sisse rida muudatusi. 30. mail 2012 avaldatud aruandes(15) tegi parlament ettepaneku, et muutuvtasu ei oleks suurem kui üks kord kogu töötasu põhikomponendist. Järgnenud läbirääkimistes leppisid kaasseadusandjad kokku, et muutuvtasu võib olla kaks korda kogu töötasu põhikomponendist, kui teatud aktsionäride kvoorum sellise suurendamise heaks kiidab.(16)

21.      Käesolevas kohtuasjas vaidlustab Ühendkuningriik peamiselt selle kindlaksmääratud maksimaalse muutuvtasu suhtarvu. Seega on Ühendkuningriigi hagi suunatud esialgu Euroopa Parlamendi poolt välja pakutud muudatuse vastu, mis Ühendkuningriigi hinnangul määratleb selle kohaldamisalasse jäävate isikute tasu suuruse.(17)

B.      Muutuvtasu ja krediidiasutuste riskijuhtimise vaheline suhe

22.      Vastavalt komisjoni menetlusse astuja seisukohtadele tulid konkreetsed probleemid seoses finantssektori tasustamispoliitikaga esile alles pärast finantskriisi. Tasustamisskeemide ülesehitus, mis oli tihti selline, et preemiana maksti välja ülisuuri summasid võrreldes palga põhiosa komponendiga, oli komisjoni hinnangul üks peamisi kriisi tekitajaid. Ebakohaste stiimulite tõttu halvendasid töötajad väidetavalt lühiajalisi riske, sest nendest kasu saavad töötajad said osa pankade lühiajalisest tulust, ent ei jaganud pangale kahju tekkimise korral kulu. Halvimal juhul hüvitasid tekkinud kahju lõpuks maksukohustuslased. Seetõttu võis asümmeetria võimaliku tulu saajate ja võimaliku kahju kandjate vahel luua stiimuli liigse riski võtmiseks, kuivõrd tulu tähendas preemiate väljamaksmist riskide võtjatele. Komisjoni menetlusse astuja seisukohtadest tuleneb ka, et tasustamisstruktuur muutus EL‑i kriisijärgse õigusliku regulatsiooni päevakorra oluliseks osaks.(18)

23.      Tundub, et ühelt poolt Ühendkuningriigi ja teiselt poolt parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel puudub vaidlus selles, et võidelda tuleb liigse riski võtmise vastu, mis võib destabiliseerida rahaturgusid ja finantseerimisasutusi. Ühendkuningriik on vastu maksimaalsele protsendile, mille võib moodustada oluliste riskide võtjate muutuvtasu suhe nende põhitasusse ja sellele, et niisuguse maksimumi kehtestab õiguslikult siduv EL‑i meede.

IV.    Analüüs

24.      Nagu eespool märgitud, analüüsitakse väiteid tagurpidises järjekorras. Seetõttu alustan ma kuuendast väitest.

A.      Kuues väide, mis puudutab rahvusvahelise tavaõiguse rikkumist

25.      CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkt g kuulub pealkirja alla „Töötasu muutuvad elemendid”. Artikli 94 lõike 1 punkti g alapunkt i sätestab, et finantseerimisasutused määravad kindlaks kogu töötasu moodustava põhitasu ja muutuvtasu komponentide vahelise asjakohase suhtarvu, kusjuures muutuvkomponent ei ületa ühegi üksikisiku puhul 100% kogu töötasu põhikomponendist, ning et liikmesriigid võivad kehtestada väiksema maksimaalse protsendi. Veel võivad liikmesriigid CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g alapunkti ii kohaselt lubada aktsionäridel, osanikel või muudel omanikel kiita heaks töötasu moodustava põhitasu ja muutuvtasu komponentide vahelise suhte suurema maksimaalse taseme, tingimusel et muutuvtasu üldine tase ei ületa ühegi üksikisiku puhul 200% kogu töötasu põhikomponendist. Ka selles küsimuses lubatakse liikmesriikidel kehtestada madalam maksimaalne protsent.

26.      Ühendkuningriik on kuuenda väite sõnastanud järgmiselt: „rahvusvahelisest tavaõigusest tuleneva eksterritoriaalsuse keelu põhimõtte rikkumine”. Ühendkuningriik väidab, et üldjuhul nõuab rahvusvahelisest tavaõigusest tulenev territoriaalsuse põhimõte, et riik ei peaks üritama kehtestada õigusnorme, mis reguleeriksid teises riigis elavate kodanike käitumist, kui selleks puudub piisav põhjus. Käesolevas asjas rikub Ühendkuningriigi sõnul CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkt g seda põhimõtet, kui seda sätet kohaldatakse „kontsernile, ema- ja tütarettevõtjale”, mis asub täiesti väljaspool EL‑i, mis on Ühendkuningriigi arvates CRD IV direktiivi artikli 92 lõike 1 mõju, lugedes seda koos nimetatud direktiivi artikli 109 lõikega 2, kuigi kumbagi neist artiklitest ei ole vaidlustatud.

27.       Vastavalt CRD IV direktiivi artikli 92 lõikele 1 tagavad pädevad asutused muu hulgas CRD IV direktiivi artikli 94 kohaldamise finantseerimisasutuste konsolideerimisgrupi, emaettevõtja ja tütarettevõtja tasanditel, sealhulgas offshore-finantskeskustes asutatud ettevõtete tasandil. CRD IV direktiivi artikli 109 lõikes 2 on muu hulgas sätestatud, et pädevad asutused nõuavad, et selle direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad emaettevõtjad ja tütarettevõtjad rakendavad direktiivi II peatüki II jaos nimetatud kordi, protsesse ja mehhanisme oma tütarettevõtjates, mille suhtes käesolevat direktiivi ei kohaldata. Nimetatud korrad, protsessid ja mehhanismid on järjepidevad ja ühtsed ning kõnealused tütarettevõtjad on võimelised esitama mis tahes andmeid ja teavet, mis on järelevalve eesmärgil vajalikud.

28.      Selline korraldus rikub väidetavalt rahvusvahelisest tavast tulenevat territoriaalsusega seotud põhimõtet. Ühendkuningriigi arvates „on välja kujunenud see, et autonoomsuse põhimõte hõlmab riigi ainupädevust kehtestada õigusnorme, mis reguleerivad käitumist tema territooriumil, mitte ainult rakendada neid õigusnorme.” (Kohtujuristi kursiiv)(19)

29.      Enne kui asuda selle väite sisu juurde, meenutan ma, et Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses C‑366/10: Air Transport Association of America jt, et „[k]uivõrd aga rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte ei ole samasuguse täpsuse astmega nagu rahvusvahelise lepingu säte, siis peab kohtulik kontroll paratamatult piirduma küsimusega, kas liidu institutsioonid on kõnealust akti vastu võttes teinud ilmseid hindamisvigu nende põhimõtete kohaldamise tingimuste osas.”(20) (Kohtujuristi kursiiv)

30.      Kuuendas väites tõstatatakse kaks eraldi teemat, mis on täiesti eri laadi. Esimene puudutab küsimust, kas sätte kehtivust saab mõjutada see, et sätet kohaldatakse potentsiaalselt Euroopa Liidust väljaspool asuvatele õigussubjektidele ja/või toime pandud tegudele, ja seda EL‑i muude õigusnormide mõju tõttu, mille tühistamist hageja ei ole nõudnud. See on nii seetõttu, et nagu eespool mainitud, nõutakse Ühendkuningriigi hagis ainult CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g tühistamist, mitte aga selle direktiivi artikli 92 lõike 1 või artikli 109 lõike 2 tühistamist.

31.      Teine teema on seotud küsimusega, kas rahvusvahelisest õigusest tulenev väidetav eksterritoriaalsuse keelu põhimõte, millele Ühendkuningriik tugineb, esineb sellisel kujul, nagu liikmesriik seda kirjeldab, ja kas EL‑i seadusandja on seda põhimõtet selgelt rikkunud.

1.      CRD IV direktiivi artikli 92 lõike 1 ja artikli 109 lõike 2 tühistamise nõudmata jätmise tagajärjed

32.      Esimese teemaga seoses meenutan ma, et Ühendkuningriik on kuuendas väites vaidlustanud ainult CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g. Minu arvates tähendab see, et kuues väide tuleb tulemusetuna tagasi lükata. Nimelt on raske ette kujutada mõnda rahvusvahelisest õigusest tulenevat nõuet selle sätte vastu, kui tegemist on selle sätte kohaldatavusega EL‑i piires. Sellest tuleneb, et kuues väide ei saa mõjutada CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g kehtivust selle esmases kohaldamisalas.

33.      Ühendkuningriigi hinnangul tuleneb CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g väidetav õigusvastasus rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast CRD IV direktiivi artikli 92 lõikest 1 ja artikli 109 lõikest 2. Seetõttu oleks hageja minu arvates pidanud nõudma, mitte eespool esimesena mainutud, vaid teisena mainitud sätete tühistamist, kuivõrd need võimaldasid artikli 94 lõike 1 punkti g õigusvastast eksterritoriaalset mõju.

34.      Täiuslikkuse huvides märgin ma, et veenev ei ole nõukogu argument seoses asjaoluga, et CRD IV direktiivi artikli 92 lõike 1 sõnastuse kohaselt tagavad „pädevad asutused” artikli 92 lõike 2 ning artiklite 93 ja 95 kohaldamise finantseerimisasutuste konsolideerimisgrupi, emaettevõtja ja tütarettevõtja tasanditel, sealhulgas offshore-finantskeskustes asutatud ettevõtete tasandil. Vastavalt CR määruse artikli 4 lõikele 40 on „pädevad asutused” „siseriikliku õiguse kohaselt ametlikult tunnustatud ametiasutused või organid, kellele on siseriikliku õigusega antud volitused teostada kõnealuses liikmesriigis toimiva järelevalvesüsteemi osana järelevalvet krediidiasutuste ja investeerimisühingute üle”.(21) Nõukogu hinnangul on seetõttu täiesti ebaselge, kuidas pädev asutus saab rikkuda „rahvusvahelise avaliku õiguse tavast tulenevat põhimõtet” ainuüksi sellega, et ta tegutseb juba olemasoleva pädevuse piires, mis on talle antud usaldatavuse järelevalvet käsitleva asjassepuutuva siseriikliku õigusega.

35.      On tõsi, et liikmesriigid määratlevad, millised on nende pädevad asutused CRD IV direktiivi ja CR määruse seisukohast. Kuid EU õiguse seisukohast on need asutused kohustatud kontrollima EL‑i finantseerimisasutuste poolt usaldatavusnormatiivide täitmist konsolideerimisgrupi tasemel, mis vastavalt CRD IV direktiivi artiklile 92 ja artikli 109 lõikele 2 hõlmab tasustamispoliitika osas nende EL‑ist väljaspool asuvaid kontserni äriühinguid. Seega on liikmesriikidel EL‑i õigusest tulenev kohustus anda oma pädevatele asutustele piisavalt volitusi selle rolli täitmiseks.

2.      Kas rahvusvahelises õiguses tunnustatakse eksterritoriaalsuse keelu põhimõtet, nagu sellele tugineb Ühendkuningriik ja kas seda on selgelt rikutud?

36.      Mis puudutab teist küsimust, siis ei saa minu arvates EL‑i meede olla kehtetu ainult seetõttu, et see mõjutab väljaspool EL‑i asetleidvat käitumist. Ühendkuningriigi argumentides ei viidata ühelegi Euroopa Kohtu otsusele, mis neid argumente toetaksid, ning sellist kohtupraktikat ei paista olevat esinenud. Vastupidi, juba ammu on otsustatud, et EL‑i õigus saab reguleerida tegevust, mis leiab aset väljaspool EL‑i, kui see avaldab mõju EL‑i sees.(22)

37.      Lisaks jäetakse kuuenda väite selles küsimuses tähelepanuta Alalise Rahvusvahelise Kohtu kohtuotsus Lotus,(23) milles tuvastati, et rahvusvahelisest tavaõigusest ei tulene üldist keeldu, et riigi õigustloov pädevus ei saa olla selle territooriumist laiaulatuslikum („kohaldamispädevus”). Selles osas on tänaseni akuutne kohtujuristi Darmon ettepanek kohtuasjas Wood Pulp(24). Ta märkis selles ettepanekus, et „isegi kui muudel põhjustel küsitakse, kas „Lotus veel merd sõidab””, saab tugineda sellele kohtuotsusele selleks, et kindlaks teha, kas riigil või muul sarnasel isikul on kohaldamispädevus, teisisõnu õigus otsustada, et teatud faktilised asjaolud ja käitumine kuuluvad tema õiguse kohaldamisalasse, vastandina pädevusele realiseerida mis tahes viisil oma võimu teise riigi territooriumil.(25)

38.      Minu hinnangul ei oleks Ühendkuningriigil lihtsalt õigus, kui ta väidaks, et rahvusvahelises õiguses on lubatud ainult territoriaalne õigustloov pädevus. Teisest küljest, kui nõustuda – mida tuleb ka teha −, et pädevuse alternatiivsed alused on isiklikkuse põhimõte ja isegi mõju doktriin, ei ole Ühendkuningriik suutnud tõendada, et rahvusvaheline õigus nõuab „piisava sideme” seisukohast midagi konkreetsemat(26) ja et CRD IV direktiivi vaidlustatud säte seda nõuet ei täitnud.

39.      Minu arvates kehtestas kohtuotsus Lotus teatud tõendamiskoormise reegli, mille kohaselt on piisav seos, millele riik oma õigustloova pädevuse õigustamiseks tugineb, kui rahvusvahelisest õigusest ei tulene vastupidist reeglit. Kuid rahvusvaheline õigus kehtestab riikide kohaldamispädevuse määratlusele kindlasti teatud piirid, mistõttu peab kõikehaaravaks pädevuseks olema rahvusvahelisest positiivsest õigusest tulenev alus.(27) CRD IV direktiivi asjassepuutuvad sätted sellist kõikehaaravat kohaldamispädevust ei taotle – nendega soovitakse vaid kohaldada EL‑i õiguslikku raamistikku EL‑i finantseerimisasutuste kontserni välismaa äriühingutele.

40.      Viimaks tuleb märkida, et rahvusvahelise õiguse kohtupraktika, millele Ühendkuningriik tugineb, ei toeta tema argumente. Vahekohtuniku otsus asjas Island of Palmas(28) puudutas küsimust, kas vaidlusalune territoorium kuulus Madalmaadele või Ühendriikidele. See ei puudutanud üldse kohaldamispädevuse küsimust, mis väidetavalt tõusetub käesolevas asjas. Sama järeldus tuleb teha Ühendkuningriigi viite kohta asjale Anglo-Norwegian fisheries,(29) mis puudutas Norra kalastamispiirkonna määraltemist. Sama kasutu on kohtuotsus Nottebohm(30), milles Rahvusvaheline Kohus määratles tegeliku kodakondsuse mõiste diplomaatilise kaitse seisukohast. Kohtuotsust Arrest Warrant(31) on tõlgendatud kui kohtuotsuse Lotus vaikivat kinnitust, kuigi erinevalt kohtunike eriarvamustest ei käsitlenud see kohtuotsus võimaliku pädevuse erinevaid nüansse, vaid keskendus pigem vastutusele võtmise suhtes puudumatuse küsimustele. Samuti, nagu täheldas kohtujurist Darmon kohtuasjas Wood Pulp(32), oli Sir Gerald Fizmaurice’i eriarvamus Barcelona Traction asjas kohtuotsuse Lotus ümbersõnastus ja kinnitus, nagu see on esitatud punktis 39.

41.      Lõpuks tugineb Ühendkuningriik EL lepingu artikli 3 lõike 5 rikkumisele alusena CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g kehtivuse vaidlustamiseks. EL lepingu artikli 3 lõige 5 viitab EL‑i kohustusele toetada muu hulgas „rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist”. Kuid EL lepingu artikli 3 lõike 5 rikkumist ei saa olla toime pandud, sest rahvusvahelistest õigusest tulenevat eksterritoriaalsuse keelu põhimõtet, nagu seda kirjeldab hagiavalduses Ühendkuningriik, ei ole olemas.

3.      Järeldus kuuenda väite kohta.

42.      Kõigil neil põhjustel võin ma kahtlusteta järeldada, et Ühendkuningriik ei ole tõendanud, et nõukogu ja parlament tegid CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g vastuvõtmisel ilmseid hindamisvigu rahvusvahelise õiguse põhimõtte seisukohast. Seetõttu tuleks kuues väide tagasi lükata.

B.      Viies väide, mis puudutab CR määruse artikli 450 lõike 1 punkti j kooskõla õigusega eraelu puutumatusele ja EL‑i andmekaitseõigusega

43.      CR määruse artikli 450 pealkiri on „Tasustamispoliitika”. Artikli 450 lõige 1 sätestab, et finantseerimisasutused „avalikustavad vähemalt alljärgneva teabe krediidiasutuse või investeerimisühingu nende töötajate kategooriate suhtes rakendatava tasustamispoliitika ja -tavade kohta, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili”. Seejärel täpsustatakse punktis d „fikseeritud töötasu ja muutuvtasu vaheline suhe, mis on määratud vastavalt CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punktile g”, punktis i „isikute arv, kelle tasu majandusaasta jooksul on üks miljon eurot või rohkem, kusjuures tasu puhul, mille summa on ühe ja viie miljoni euro vahel, jagatakse isikud 500 000 euro suurustesse palgajärkudesse, ning viie miljoni eurose või suurema tasu puhul 1 miljoni euro suurustesse palgajärkudesse”, ja punktis j „juhtorgani või kõrgema juhtkonna iga liikme kogu hüvitispakett liikmesriigi või pädeva asutuse taotluse korral.”

44.      Ühendkuningriik väidab, et CR määruse artikli 450 lõike 1 punkt j rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikleid 7 ja 8, mis käsitlevad vastavalt era- ja perekonnaelu austamist ja õigust isikuandmete kaitsele ning Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta.(33) CR määruse artikli 450 lõike 1 punkt j lubab liikmesriigil või pädeval asutusel nõuda tasu kohta üksikasjalikuma teabe avalikustamist, kui nõuab selle määruse artikli 450 lõike 1 punkt i, st teavet juhtorgani või kõrgema juhtkonna iga liikme kogu hüvitispaketi kohta. Nõukogu ega parlament ei vaidle vastu sellele, et vaidlustatud sätte alusel tasu kohta teabe avalikustamine tähendab isikuandmete töötlemist, mis jääb EL‑i andmekaitseõiguse kohaldamisalasse.

45.      Minu arvates on CR määruse artikli 450 lõike 1 punkt j, lugedes seda koos selle määruse põhjendusega 99, kooskõlas põhimõtetega, mille Euroopa Kohus esitas kohtuotsuses Volker und Markus Schecke ja Eifert.(34) CR määruse põhjenduses 99 on märgitud, et Euroopa direktiivi 95/46 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta(35) „tuleks täies ulatuses kohaldada isikuandmete töötlemisel käesoleva määruse kohaldamisel.”

46.      Kohtuotsuses Volker und Markus Schecke ja Eifert tuvastati, et institutsioonid ei ole tasakaalustatult kaalunud selles asjas vaidlustatud sätte eesmärke ja harta artiklitega 7 ja 8 tunnustatud füüsiliste isikute õigusi seoses eraelu puutumatuse ja andmekaitsega.(36)

47.      Käesolevas asjas on asjassepuutuv täheldada, et vaidlustatud säte ei ole kohaldatav kõigile nn oluliste riskide võtjatele, vaid ainult juhtorgani või kõrgema juhtkonna liikmetele, ning see ei vii kaitstud isikuandmete automaatse avalikustamiseni. Nimelt ei pane CR määruse artikli 450 lõike 1 punkt j mingit automaatset kohustust sellist avalikustamist nõuda. See säte annab liikmesriigile või pädevale asutusele lihtsalt õiguse seda teha. Nagu eespool märgitud, kohustab viidatud määruse põhjendus 99 liikmesriiki tegutsema kooskõlas EL‑i andmekaitsealaste õigusnormidega, kui ta sellist teavet välja kavatseb nõuda. Lisaks pööran ma tähelepanu harta artiklitele 7 ja 8, arvestades, et täiendava teabe väljanõudmine, mida mainitakse CR määruse artikli 450 lõike 1 punktis j, tähendaks kahtlemata EL‑i õiguse kohaldamist harta artikli 51 mõttes.(37) Seepärast minu arvates, ja vastupidi Ühendkuningriigi ilmsele murele, ei kehtesta CR määruse artikli 450 lõike 1 punkt j läbipaistvuse eesmärgi automaatset ülimuslikkust võrreldes isikuandmete kaitsega, mis oleks vastuolus eespool viidatud Euroopa Kohtu praktikaga.

48.      Lisaks vastavalt CR määruse artikli 450 lõikele 2 täidavad finantseerimisasutused selles artiklis sätestatud nõudeid, ilma et see piiraks direktiivi 95/46 kohaldamist. Seetõttu on väljaspool kahtlust, et liikmesriigid ja pädevad asutused ei saa nõuda avalikustamist, mis oleks vastuolus EL‑i andmekaitseõigusega.

49.      On tõsi, et pärast seda, kui liikmesriik või pädev asutus on avalikustamist nõudnud, muutub selle nõude täitmine asjassepuutuvale finantseerimisasutusele õiguslikuks kohustuseks, millele viidatakse direktiivi 95/46 artikli 7 punktis c. See muudab andmete asjassepuutuva töötlemise seaduspäraseks. Kuid finantseerimisasutus võib niisuguse otsuse õiguspärasuse, millega pannakse selline avalikustamiskohustus, loomulikult vaidlustada pädevas kohtus nagu iga teise siseriikliku otsuse, millega kohaldatakse EL‑i õigust ja mis mõjutab isikute põhiõigusi.

50.      Neil põhjustel leian, et viies väide tuleb samuti tagasi lükata.

C.      Neljas väide, mis puudutab küsimust, kas Euroopa Pangandusjärelevalvele ja komisjonile CRD IV direktiivi alusel pädevuse andmine on „ultra vires”

51.      Neljas väide on mõnevõrra ebaselge, sest ebajärjekindlalt segatakse argument Euroopa Pangandusjärelevalvele CR määruse artikli 94 lõike 2 alusel pädevuse andmise kohta komisjoni teostatava pädevusega. Arvestades, et viimane sisaldub argumentatsioonis komisjonile antud pädevuse „ulatuse” kohta, ilma et mõnes argumendis tuginetaks samaaegselt kas Meroni doktriinile(38) või asutamislepingu asjassepuutuvate sätetega, muu hulgas ELTL artiklitega 290 ja 291 kehtestatud kriteeriumide järgimata jätmisele, siis on minu arvates Euroopa Kohtu poolt õiguspärasuse hindamiseks piisavalt üksikasjalikud ainult need argumendid, mis käsitlevad Euroopa Pangandusjärelevalve pädevust.

52.      CRD IV direktiivi artikli 94 lõige 2 sätestab, et Euroopa Pangandusjärelevalve „töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada lõike 1 punkti l alapunktis ii sätestatud tingimustele vastavate instrumentide liigid ning kvalitatiivsed ja asjakohased kvantitatiivsed kriteeriumid, mille alusel tehakse kindlaks töötajate kategooriad, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili, nagu on osutatud artikli 92 lõikes 2”. Säte lisab, et Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 31. märtsiks 2014 ja et komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ(39) (edaspidi „EPJ määrus”).

53.      Ühendkuningriik väidab, et selle pädevuse andmine peab olema kooskõlas EPJ määruse artikli 10 lõike 1 teise lõiguga lisaks üldpõhimõtetele, mis reguleerivad komisjonile volituste andmist. EPJ määruse artikli 10 lõike 1 teine lõik sätestab, et „[r]egulatiivsed tehnilised standardid on tehnilised, need ei hõlma strateegilisi otsuseid või poliitilisi valikuid ning nende sisu on piiritletud nende aluseks olevate seadusandlike aktidega”.

54.      Ühendkuningriik väidab, et CRD IV direktiivi artikli 94 lõige 2 tuleb kehtetuks tunnistada, sest esiteks on Euroopa Pangandusjärelevalvele pandud ülesanded laiaulatuslikumad, kui EPJ määruse alusel antud volitused, arvestades eriti, et need ülesanded toovad kaasa „strateegilised otsused või poliitilised valikud”, mis on vastuolus EPJ määruse artikli 10 lõike 1 teise lõiguga.

55.      Ühendkuningriik on teiseks seisukohal, et kuna Euroopa Pangandusjärelevalve asutati ELTL artikli 114 alusel, ei saa seaduspäraselt nõuda, et ta tegeleks küsimustega, mis kuuluvad ELTL artikli 114 lõike 2 kohaldamisalasse. See säte välistab ELTL artikli 114 lõike 1 kohaldamisalast muu hulgas sätted, „mis käsitlevad töötajate õigusi ja huvisid”. Teisisõnu ei saa ELTL artikli 114 lõige 1 olla sellise meetme õiguslik alus.

56.      Alustuseks märgin, et CRD IV direktiivi artikli 94 lõige 2, lugedes seda koos EPJ määruse artikli 10 lõikega 1 annab komisjonile õiguse võtta vastu delegeeritud õigusakte ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses. Delegeeritud õigusakti, mille kaudu võetakse vastu reguleeriv tehniline standard, aluseks peab olema Euroopa Pangandusjärelevalve koostatud reguleeriva tehnilise standardi eelnõu. Kuid CRD IV direktiivi artikli 94 lõige 2 ei anna Euroopa Pangandusjärelevalvele mingit siduvat kaasotsustuspädevust. Veel meenutan ma, et kui EL‑i seadusandja annab komisjonile õigusnormis volitusõiguse, peab komisjon vastu võtma meetmeid, mis täiendavad või muudavad selle akti mitteolemuslikke osi.(40)

57.      Mis puudutab esimest argumenti seoses EPJ määrusega, siis on raske mõista, kuidas saab väita, et EL‑i seadusandaja on tegutsenud ultra vires, kui ta seadusandliku tavamenetluse kaudu võttis vastu ühe sätte – antud juhul EPJ määruse artikli 10 – ja siis sama menetluse kaudu teise sätte – seekord CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 2 –, isegi kui esimese sätte sisu või ulatus on kitsam kui teise sätte oma. Seda ei muuda asjaolu, et need sätted panevad EL‑i agentuurile teatud ülesande.

58.      Minu hinnangul ei saa EPJ määrus muuta kehtetuks ühtegi CRD IV direktiivi sätet, sest viimane võib esimesest kõrvale kalduda. See olekski nii, kui CRD IV direktiiv annaks Euroopa Pangandusjärelevalvele pädevuse võtta siduvaid strateegilisi või poliitilisi otsuseid. Sel juhul oleks pädevuse andmine Meroni doktriini kohaselt kahtlemata ebaseaduslik, kuid mitte EPJ määruse artikli 10 tõttu.(41)

59.      Üldisemalt, potentsiaalne konflikt kahe õiguse üldakti vahel, nagu esineb väidetavalt CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 2 ja EPJ määruse artikli 10 lõike 1 teise lõigu vahel, mis on õigusnormide hierarhias sama taseme normid, ei loo seadusandaja pädevusetust ega viita sellele, ega ka ELTL artikli 263 mõttes muu tühistamise aluse olemasolule, isegi kui see võib viidata halvakvaliteedilisele seadusandlikule otsustusprotsessile. Seetõttu ei saa niisuguses olukorras kumbagi vastuolulist sätet sel alusel kehtetuks tunnistada. Ent selle kindlaksmääramine, kumb neist on teise suhtes ülimuslik, on selliste põhimõtete, nagu lex posterior või lex specialis kohaldamise temaatika, välja arvatud juhul, kui neid saab tõlgendada viisil, mis kõrvaldab potentsiaalse konflikti. Teisisõnu ei ole kumbki säte teise suhtes lex superior.

60.      See kohaldub ka juhtudel, mil seadusandja ei ole kavatsenud teise sätte vastuvõtmisel teha erandit esimesest – millega, nagu selgitavad parlament, nõukogu ja komisjon, on tegemist ka käesolevas asjas, arvestades asjaolu, et vastavalt CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 2 kolmandale lõigule antakse komisjonile pädevus kehtestada asjassepuutuvaid regulatiivseid tehnilisi standardeid kooskõlas EPJ määruse artiklitega 10−14.

61.      Samas tuleb tõdeda, et CRD IV direktiivi artikli 94 lõige 2 annab komisjonile vaid õiguse täiendada õigusaktide mitteolemuslikke osi. CRD IV direktiiv kehtestab asjassepuutuvate regulatiivsete tehniliste standardite olulised sätted, nähes ette, et seda kohaldatakse finantseerimisasutuse personali teatud kategooriatele, st nö oluliste riskide võtjatele CRD IV direktiivi artikli 92 lõikes 2 üksikasjalikult määratletud tähenduses.

62.      Nimelt annab CRD IV direktiivi artikli 94 lõige 2 Euroopa Pangandusjärelevalve välja töötatud eelnõu alusel komisjonile õiguse kehtestada regulatiivseid tehnilisi standardeid „et täpsustada […] kvalitatiivsed ja asjakohased kvantitatiivsed kriteeriumid, mille alusel tehakse kindlaks töötajate kategooriad, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili, nagu on osutatud artikli 92 lõikes 2”. Seetõttu tuleb direktiivi kohaselt kehtestada „eeskirj[u] […], mis on osaks seadusandliku alusaktiga määratletud õiguslikust raamistikust”.(42) Seega on strateegilised ja poliitilised valikud tehtud pigem alusaktis kui meetmes, mille töötas välja Euroopa Pangandusjärelevalve ja võttis vastu komisjon.

63.      Mis puudutab Ühendkuningriigi teist argumenti, et Euroopa Pangandusjärelevalvele antud pädevus on õigusvastane seetõttu, et see võib kahjustada töötajate õigusi ja huvisid, nagu ette nähtud ELTL artikli 114 lõikes 2, arvestades, et agentuur asutati ELTL artikli 114 lõike 1 alusel, siis minu arvates võib EL‑i agentuuri ülesannete õiguslik alus erineda sellest, mille alusel võeti vastu agentuuri asutamise õigusakt. Näiteks võivad EL‑i agentuuri ülesanded osaliselt tuleneda nelja põhivabadust käsitlevatest sätetest, kuigi tema algne asutamine toimus siseturu ühtlustamise sätete alusel või ELTL artikli 352 alusel.(43) See, et seadusandja kasutab EL‑i agentuuri asutamiseks teatud õiguslikku alust, ei võta talt õigust panna sellele agentuurile muid ülesandeid, viidates muudele õiguslikele alustele. See, kas viimati nimetatud alus on sobiv õiguslik alus, sõltub agentuurile antud uute ülesannete ja pädevuse sisust, ning õiguslik alus, mille alusel agentuur esialgu asutati, ei puutu asjasse.

64.      Edasi tuleb rõhutada, et Euroopa Pangandusjärelevalve on volitatud töötama välja meetmete eelnõusid, mis ei muutu kehtivaks õigusaktiks muidu, kui komisjon need vastu võtab. Juba oma olemuselt ei saa õigusnormide eelnõud olla käsitletavad meetmetena, „mis käsitlevad töötajate õigusi ja huvisid” ja „mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine” ELTL artikli 114 lõigete 1 ja 2 tähenduses. Nendel meetmete eelnõudel ei ole mingit õiguslikku toimet, mis ulatuks kaugemale komisjoni sisemisest otsustusprotsessist, milles komisjon võib otsustada, kas ta nendega nõustub, need tagasi lükkab või vajadusel muudab. Seetõttu ei saa Euroopa Pangandusjärelevalve või mõne muu EL‑i agentuuri poolt väljapakutavate meetmete eelnõud ise ühtlustada siseriiklikke sätteid või mõjutada isikute õigusi ja kohustusi.

65.      Neil põhjustel tuleks ka neljas väide tagasi lükata.

D.      Kolmas väide, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumist

66.      CRD IV direktiivi artikli 162 lõige 1 näeb muu hulgas ette, et liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 31. detsembriks 2013 ning et liikmesriigid kohaldavad kõnealuseid sätteid alates sellest kuupäevast.

67.      CRD IV direktiivi artikli 162 lõige 3 sätestab, et „artikli 94 lõike 1 punkti g täitmiseks vajalike õigus- ja haldusnormide kohaselt nõutakse krediidiasutustelt ja investeerimisühingult selles sätestatud põhimõtete kohaldamist töötasudele, mis makstakse alates 2014. aastast osutatud teenuste või tehtava töö eest kas enne või pärast 31. detsembrit 2013 sõlmitud lepingute alusel”.

68.      CR määruse artikli 521 lõige 1 sätestab, et määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamisele järgneval päeval, ning artikli 521 lõige 2 sätestab, et määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.

69.      Ühendkuningriik on seisukohal, et CRD IV direktiivi artikli 162 lõiked 1 ja 3 ning CR määruse artikli 521 lõige 2 rikuvad õiguskindluse põhimõtet.

70.      Teiseks väidab Ühendkuningriik, et delegeeritud meede, mis peab kindlaks määrama sellised küsimused, nagu kuidas uusi norme praktikas kohaldada, milline on edasilükatud preemiatele kohaldatav alandamise määr ning milline on kriteerium, mille alusel määratakse kindlaks, et oluliste riskide võtjad ei olnud õigeaegselt kättesaadavad. See oli nii seetõttu, et Euroopa Pangandusjärelevalve ei olnud kohustatud esitama regulatiivseid tehnilisi standardeid komisjonile enne 31. märtsi 2012 (vt CRD IV direktiivi artikli 94 lõige 2). See takistas komisjoni kehtestamast regulatiivseid tehnilisi standardeid enne Euroopa Pangandusjärelevalvelt ettepaneku saamist. Komisjon kehtestas nimelt CRD IV direktiivis ette nähtud regulatiivsed tehnilised standardid alles 4. märtsil 2014.

71.      Ühendkuningriik väidab, et CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g ja CR määruse artikli 450 lõike 1 punkti d alapunktide i ja j õige rakendamine sõltub oluliste riskide võtjate eelnevast kindlakstegemisest. Seetõttu palub Ühendkuningriik CRD IV direktiivi artikli 162 lõike 1 ja artikli 162 lõike 3 ning CR määruse artikli 521 lõike 2 kehtetuks tunnistamist, sest EL-i institutsioonid pidid õiguskindluse põhimõtte järgimiseks määrama CRD IV paketist tuleneva meetmete komplekti rakendamiseks erineva kuupäeva.

72.      Kolmas väide, et „vaidlustatud sätted on vastuolus õiguskindluse põhimõttega”, tundub olevat jaotatud kolme ossa, mis on järgmised.

73.      Kõigepealt väidab Ühendkuningriik, et CRD IV direktiivi artikli 162 lõige 3 rikub õiguskindluse põhimõtet seetõttu, et sellel on „tagasiulatuv mõju”. Ühendkuningriigi sõnul on see nii seetõttu, et artikli 162 lõige 1 nõuab, et liikmesriigid kohaldaksid CRD IV direktiivi alates 1. jaanuarist 2014 ning see mõjutab tasusid, mida makstakse „enne seda kuupäeva sõlmitud lepingute alusel”.

74.      Minu arvates ei ole alust, millest tulenevalt väita, et CRD IV direktiiv on tagasiulatuva jõuga. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tagasiulatuva jõuga meede, mis jõustub ajaliselt enne selle avaldamist.(44) Lisaks on Euroopa Kohus selgelt märkinud, et EL‑i õiguse sätte kohaldamist „töölepingule, mis on sõlmitud enne selle sätte jõustumist”, ei saa pidada enne seda kuupäeva aset leidnud olukorda mõjutavaks”.(45)

75.      Edasi, vastavalt CRD IV direktiivi artikli 162 lõikele 3 kohaldatakse artikli 94 lõike 1 punkti g ainult alates 2014. aastast osutatud teenustele või tehtud tööle. Seetõttu ei puutu CRD IV direktiiv varem saadud õigustesse, mis on seotud varasemate teenuste või tööga, ehk teisisõnu enne CRD IV direktiivi jõustumist saadud õigusi ja teenuseid. Töötaja tegelik õigus saada tasu tekib kõige varem alles hetkel, mil ta osutab teenuse või teeb töö, mis on preemiat väärt, mitte aga ajal, mil preemia maksmises kokku lepiti.

76.      On tõsi, et Euroopa Kohtu praktika kaitseb mõnevõrra nende kauplejate õiguspärast ootust, kes on juba sõlminud lepingu, mida mõjutavad kohese õigusmõjuga EL‑i õigusnormid, kuid õiguspärane ootus võib selles kontekstis tekkida ainult väga vähestes olukordades.

77.      Kuigi „õiguspärase ootuse põhimõte on üks EL‑i õiguse aluspõhimõtetest ja sellele põhimõttele võib tugineda iga ettevõtja, kellele institutsioon on täpsete tagatiste andmisega tekitanud õigustatud ootuse”,(46) on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et „kauplejad ei saa väita, et neil on õiguspärane ootus loota, et olemasolev olukord, mida ühenduse institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust teostades muuta, jääb samaks”.(47) Eespool pealkirja all „Sissejuhatavad märkused” kirjeldatud CRD IV direktiivi tausta arvestades oleks iga „ettevaatlik ja hoolas kaupleja”(48) olnud võimeline ette nägema, et EL võib kehtestada uusi norme finantseerimisasutuste töötajate põhi- ja muutuvtasu vahelise suhtarvu kohta.

78.      Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kui EL‑i institutsioon oleks andnud finantseerimisasutusele „õigustatud lootuse”, et mingit kindlat suhtarvu ei kehtestata, oleks saanud CRD IV direktiivi seda osa vaidlustada õiguspärase ootuse rikkumise alusel.(49) Kuid nii see siiski ei ole.

79.      See toob mind Ühendkuningriigi avalduse teise osa juurde, st küsimuse juurde, kas puudutatud kauplejate õiguspärast ootust on järgitud, arvestades „tagasiulatuva jõu” tähendust Euroopa Kohtu praktikas. Samas ei ole minu arvates Euroopa Kohtu ülesanne Ühendkuningriigi asjas seda osa kaaluda, kuna vaidlustatud meetmed ei oma tagasiulatuvat jõudu. Seetõttu teen ma oma järgmised tähelepanekud ainult juhuks, kui Euroopa Kohus otsustab teisti.

80.      Ühendkuningriigi avalduses väidetakse, et CRD IV direktiivis määratletud kindel suhtarv rikub õiguskindlust seetõttu, et delegeeritud meetmed − nõudes, et määrataks kindlaks niisugused küsimused, nagu kuidas uusi norme praktikas kohaldada, milline on edasilükatud preemiatele kohaldatav alandamise määr või ka milline on kriteerium, mille alusel määratakse kindlaks, et töötaja on oluliste riskide võtja – tuli kehtestada alles mitu kuud pärast konkreetse „ülemmäära” kohaldamist muutuvtasu komponendile siseriiklikul tasemel. Nagu eespool märgitud, leidis see aset 1. jaanuaril 2014, ent CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 2 kohaselt pidi Euroopa Pangandusjärelevalve regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu esitama 31. märtsiks 2014. Komisjon võttis need vastu 4. märtsil 2014. Ühendkuningriigi vastuväide hõlmab ka aktsionäride hääletamist puudutavaid sätteid ja lubatavat võimalikku 200‑protsendilist määra, mille kehtestab CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g alapunkt ii. Ühendkuningriik väidab niisiis, et EL‑i institutsioonid oleksid pidanud kehtestama täiendavaid õigusnorme, mis oleksid vaidlustatud meetme kohaldamise kuupäeva edasi lükanud ajani, mil kogu normide pakett, mis oli CRD IV direktiivis ette nähtud, oleks tervikuna rakendamiseks valmis.

81.      Põhjendades väidet, et „rakendusaktid peavad olema piisavalt täpsed ja kindlaks määratud”, tugineb Ühendkuningriik EL‑i harta artiklile 17, Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 1 artiklile 1 ja kohtulahenditele Hentrich vs. Prantsusmaa,(50) Špaček, s.r.o vs. Tšehhi Vabariik,(51) ja Teleos jt kohtuasjas C‑409/04.(52)

82.      Euroopa Kohus on hiljuti korranud, et „õiguskindluse põhimõte millega kaasneb ka õiguspärase ootuse põhimõte, [nõuab,] et õigusnormid, mis toovad isikutele kaasa ebasoodsaid tagajärgi, oleks kindlaks määratud ja et nende kohaldamine oleks isikutele ette nähtav.”(53)

83.      Mis puudutab regulatiivsete tehniliste standardite puudumist kuni 4. märtsini 2014, siis minu arvates sätestab CRD IV direktiivi artikli 92 lõige 2 ise üksikasjalikult, millistele institutsioonide töötajatele tasustamist käsitlevad sätted kohalduvad.(54)

84.      Nagu nõukogu oma kaitseks märgib, oli juba CRD III direktiivis sätestatud põhipunktid tasu põhi- ja muutuvkomponendi suhte kindlaksmääramiseks. See hõlmas EL‑i tasustamispoliitika isiklikku dimensiooni, mis oli kindlaks määratud CRD III direktiivi I lisas, kohaldudes töötajate kategooriatele: „kõrgem juhtkond, riskide võtjad, kontrollifunktsioonide täitjad ja kõik töötajad, kelle kogutöötasu paigutab nad samasse töötasuvahemikku kõrgema juhtkonna ja riskide võtjatega, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt krediidiasutuse riskiprofiili”. See säte jõustus 15. detsembril 2010 ja see tuli liikmesriikidel siseriiklikku õigusesse üle võtta 2011. aasta lõpuks. Seega, alates 2011. aastast on finantseerimisasutused kohaldanud EL‑i õiguse kontseptsiooni oluliste riskide võtjate kohta.

85.      Seega kasutab CRD IV direktiiv samu, minu arvates piisavalt konkreetseid reegleid muutuvtasu kohta, mis on juba olnud mõni aasta kehtivad. Lisaks märgin ma, et CRD IV direktiivi vaidlustatud meetmed avaldati 2013. aasta juunis, jõustusid 2013. aasta juulis ning olid kohaldatavad alates 31. detsembrist 2013. Seetõttu saab eeldada, et uusi muutuvtasu reegleid võeti igati arvesse lepingulistes läbirääkimistes finantseerimisasutuste ja nende asjassepuutuvate töötajate vahel seoses 2014. aastaga.

86.      Aga veel olulisem on see, et EL‑i õiguse osana ei oleks CRD IV direktiivi artikli 92 lõike 2 kvalitatiivset ja kvantitatiivset mõõdet saanud muuta regulatiivsete tehniliste standarditega, mille komisjon võttis lõpuks vastu 4. märtsil 2014. Seega ei saa tekkida õiguskindluse ohtuseadmise küsimust.

87.      Igal juhul võib Euroopa Kohtu praktika kohaselt EL‑i meetmel olla tagasiulatuv jõud, kui seda nõuab eesmärk, mida meetmega saavutada tahetakse, ja kui on järgitud puudutatud isikute õiguspärast ootust.(55)

88.      Vaidlustatud meetme eesmärk on luua ühtne reeglite kogum, mis on kohaldatav muutuvtasule, mis makstakse oluliste riskide võtjate poolt kogu 2014. aastal osutatud teenuste eest. Seega on CRD IV direktiivi artikli 162 lõike 3 õiguspärane eesmärk tagada, et selles sätestatud meetmeid kohaldatakse alates samast kuupäevast kogu EL‑is.

89.      Liiatigi on järgitud asjassepuutuvate finantseerimisasutuste ja füüsiliste isikute õiguspärast ootust. Asjassepuutuvatele isikutele anti tasustamist puudutavate normide kehtestamisest esimesest korda teada juba rohelises raamatus(56) ja CRD IV paketi esimeses eelnõus.(57) Kui 30. mail 2012 Euroopa Parlament avaldas selle muudatuse, pakkudes muutuvtasu ülemmääraks välja kindla suhtarvu 100%,(58) ei saanud sedalaadi initsiatiiv ületada asjassepuutuvate isikute õiguspärast ootust. 2012. aasta detsembris sai suure meediatähelepanu osaliseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel saavutatud kompromiss, mis puudutas oluliste riskide võtjate tasustamist ja milles pakuti välja kehtestada suhtarvu ülempiiriks 200% põhitasust. Samuti võis igaüks tutvuda piisavalt selgete normidega muutuvtasu kohta alates CRD IV direktiivi avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas 27. juunil 2013, jättes palju aega nende jõustumise ettevalmistamiseks 2014. aasta alguses.

90.      Neil põhjustel tuleks kolmas väide tagasi lükata.

E.      Teine väide, mis puudutab proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtte rikkumist ning milles vaidlustatakse CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g ja CR määruse artikli 450 punktide i ja j õiguspärasus

91.      Selle väite sõnastus ja argumentatsioon on suhteliselt keerukas, kuid selle saab jagada kaheks peamiseks teemaks, mis on: (i) proportsionaalsuse(59) ja subsidiaarsuse(60) põhimõtte rikkumine seetõttu, et kehtestatud on muutuvtasu kohustuslik maksimaalne kindel suhtarv 100% põhitasust, ja (ii) avalikustamismeetmete proportsionaalsus. Ma vaatlen neid teemasid eraldi.(61)

1.      Muutuvtasu maksimaalne kindel suhtarv

92.      Ühendkuningriigi sõnul ei ole vaidlustatud meetmed kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, sest need ei ole soovitud avaliku poliitika eesmärgi saavutamiseks sobivad. Samuti ei ole need vajalikud selleks, et saavutada seadusandluse avaliku huvi eesmärki, millele viidatakse, sest ülejäänud (vaidlustamata) CRD IV direktiivi ja CR määruse sätted on aluseks piisavale usaldatavusnõuete täitmise järelevalvele selles valdkonnas, ilma et täiendavalt oleks vaja kehtestada väidetav „preemia ülempiir”. Lisaks väidab Ühendkuningriik, et seadusandaja ei ole kontrollinud muudetud meetmete proportsionaalsust. Ta väidab, et see on vastuolus paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe(62) juhistega. Ühendkuningriik väidab, et kuigi isegi EL‑i institutsioonidele on antud finantsstabiilsuse säilitamise alaste normide vastuvõtmisel kaalutlusõigus, on vaidlustatud meetmed ilmselgelt ebaproportsionaalsed ja veelgi enam: rikuvad subsidiaarsuse põhimõtet, sest vajadus nende järele asutamisvabaduse raames konkurentsi kahjustamise heastamiseks on jäänud põhjendamata.(63)

93.      Meenutan, et esineb EL õiguse põhiseaduslik põhimõte, mille kohaselt Euroopa Liidu seadusandlikus tavamenetluses on kaasseadusandjad pädevad muutma mis tahes seadusandliku akti eelnõud, kui jäädakse akti piiresse, mis on määratletud komisjoni algses ettepanekus.(64) Kuid CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g muudatusega on juhtunud see, et kehtestatud on rangem norm, kui on komisjoni ettepanekus ette nähtud. Ent CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkt g ei ületanud selle ulatust ja eesmärke, kuivõrd see reguleeris ikka muutuvtasu komponenti, et võidelda finantseerimisasutuste juhtide ja töötajate poolt liigse riskide võtmise vastu. Seda teemat käsitleti juba CRD III direktiivis.

94.      Nagu nõukogu õigesti meenutab, võivad kaasseadusandjad kehtestada meetmeid, mis ei ole ette nähtud esialgses seadusandliku akti eelnõus, ilma et nad peaksid tingimata tegema uue ja täiemahulise mõjuhinnangu. See on nii seetõttu, et komisjoni koostatud mõjuhinnangud ei ole siduvad nõukogule ega parlamendile, kellel mõlemal on õigus teha muudatusi komisjoni ettepanekusse.(65)

95.      Euroopa Kohus on märkinud, et „Euroopa Liidu seadusandja ulatuslik kaalutlusõigus, mille teostamise üle tehtav kohtulik kontroll on piiratud, ei kehti mitte ainult vastuvõetavate sätete olemuse ja ulatuse suhtes, vaid teataval määral ka alusandmete valimise suhtes.(66) Euroopa Kohus on ka otsustanud, et isegi kui sellise kohtuliku kontrolli ulatus on piiratud, peavad ühenduse institutsioonid, kes on kehtestanud asjassepuutuva akti, „suu[tma] Euroopa Kohtus tõendada, et kõnealune akt on vastu võetud neile kuuluva kaalutlusõiguse teostamise raames, mis eeldab kõigi nende elementide ja asjaolude arvessevõtmist, mis on kõnealuse akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohased”.(67) Teave, millele institutsioonid võivad oma kaalutlusõiguse teostamisel tugineda, hõlmab, kuid ei ole piiratud avaliku teabega, parlamendi seminaridega ja teaduslike dokumentidega, mida liikmesriigid kasutavad nõukogu kohtumistel, ilma et need peaksid olema nõukogu ametlikud dokumendid.(68)

96.      Olgu meenutatud, et kui antud on suur kaalutlusõigus ja see hõlmab majanduslikke ja poliitilisi valikuid, peab asjassepuutuva meetme kehtetuks tunnistamist nõudev hageja tõendama, et see on selgelt ebasobiv,(69) kui arvestada eesmärki, mida pädevad institutsioonid saavutada soovivad. Ent arvesse tuleb võtta kõiki tegureid ja asjaolusid, sealhulgas „alusandmeid”.(70) Samuti võib EL‑i seadusandja kaalutlusõigus olla piiratud põhiõiguste valdkonnas, sõltudes „reast teguritest, mille hulka kuuluvad asjassepuutuv valdkond, hartaga tagatud õiguse olemus, riive laad ja raskus ning riive eesmärk.(71)

97.      Minu hinnangul on parlamendi ja nõukogu kostja vastustes ning komisjoni menetlusse astuja seisukohtades selgelt märgitud, et oluliste riskide võtjate muutuvtasu komponendi reguleerimise teemat arutati laialdaselt alates finantskriisi tekkimisest peale nii akadeemilises kirjanduses kui ka erinevate poliitikakujundajate poolt. Menetluses, mis viis CRD IV direktiivi ja eelkõige selle artikli 94 lõike 1 punkti g vastuvõtmiseni, oli avalikkusele kättesaadav rohke teave, parlament korraldas seminare ja nõukogu kohtumistel arutasid liikmesriigid asjassepuutuvate dokumentide üle. Need näitavad praktilist ebakindlust seoses oluliste riskide võtjate tasustamisega ja kajastavad erinevaid poliitilisi suundumusi ja võimalikke seadusandlikke lähenemisi.

98.      Seda arvestades tuleb märkida, et otsuse tegijate käsutuses olevast teabest nähtus selgelt, et kui a priori piirata finantseerimisasutuste juhtide ja töötajate poolt liigsete riskide võtmise stiimuleid, väheneb tõenäoliselt selliste riskide võtmise oht ning järelikult nendest tulenev finantsturgude ebastabiilsuse oht. Neid asjaolusid silmas pidades puudutas küsimus, kus ja kelle poolt seatakse nendele stiimulitele konkreetsed piirid, minu arvates sobiva regulatsiooni määra. See hõlmas selgelt majanduslikke ja poliitilisi valikuid. Kuid selleks, et asjassepuutuvaid seadusandlikke meetmeid saaks kehtetuks tunnistada, pidid need valikud olema ilmselgelt ebasobivad.

99.      Kõike seda arvestades ei arva ma, et oleks kasulik või vajalik, et Euroopa Kohus käsitleks kõiki arvukaid üksikasju, mida Ühendkuningriigi hagi selles küsimuses sisaldab. Nimelt näitavad need üksikasjad ainult seda, et küsimus oli vastuoluline ja et Euroopa Parlament soovis finantseerimisasutuste oluliste riskide võtjate muutuvtasu komponendi ulatuslikumat regulatsiooni varem kui teised institutsioonid.

100. Minu hinnangul tuleb selle väite osaga seoses käsitleda veel ainult kahte küsimust. Esiteks vastavalt CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g alapunktile ii ei saa töötajad, keda selles sättes ette nähtud muutuvtasu suurema maksimaalse taseme valiku tegemine otseselt puudutab, aktsionärina, osanikuna või muu omanikuna hääletada, kui finantseerimisasutus otsustab seda võimalust kasutada ja suurendada muutuvtasu komponendi määra kuni 200% põhitasust. Ma leian, et see on äriühingu otsustusprotsessi normaalne ja õigustatud piirang, mille eesmärk on hoida ära huvide konflikti finantseerimisasutuse usaldusväärse riskijuhtimise kontekstis.

101. Teiseks, mis puudutab subsidiaarsuse põhimõtet, siis meenutan, et CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punktis g ette nähtud muutuvtasu komponendi maksimaalne kindel suhtarv on siseturu minimaalse ühtlustamise kohustuslik meede, mis annab liikmesriikidele kaalutlusruumi rangemate siseriiklike normide kehtestamiseks. Liikmesriigid võivad ette näha madalama protsendimäära kui 100% põhitasust.

102. Nagu nõukogu kostja vastuses ja vasturepliigis märgitud, oli selle suhtarvu kohta erinevaid arvamusi nii liikmesriikide kui ka finantseerimisasutuste seas; maksimaalse suhtarvu kehtestamise ja/või muutuvtasu komponendi piiramise ideed arutati avalikkuses mitu aastat enne vaidlustatud meetmete vastuvõtmist. Kuid asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus selles valdkonnas põhinevad koduriigi kontrolli põhimõttel. Minu arvates tähendab see, et esines allasuunatud reguleerimiskonkurentsi oht ja risk, et finantseerimisasutuste endi poolt kehtestatav regulatsioon ei ole piisav, et rakendada liigsete riskide võtmist takistav tasustamispoliitika. Lisaks on selge, et finantseerimisasutuste tasustamispoliitika asjassepuutuvate osade riskijuhtimise suhtes ühtse regulatiivse raamistiku kehtestamise eesmärki ei oleks saanud paremini saavutada siseriiklikul tasemel võetavate meetmetega.

103. Lõpuks meenutan ma, et Euroopa Parlamendi muudatusettepanekut analüüsiti ja arutati põhjalikult nõukogu ettevalmistavates organites. Lisaks käsitles 5. märtsil 2013 kokku kutsutud nõukogu spetsiifiliselt muutuvtasu piiridega seotud küsimusi. Seetõttu nõustun ma parlamendi ja nõukoguga, et EL‑i seadusandja järgis igati kõiki menetluslikke nõudeid seoses selle hindamisega, kas ettepanek on kooskõlas proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõttega. Kuigi seadusandja peab järgima menetluslikke nõudeid, on tal suur kaalutlusõigus hinnates, kas liidu meede on kooskõlas proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõttega.(72)

2.      CR määruse artikli 450 lõike 1 punktides i ja j nõutud avalikustamise proportsionaalsus

104. Enne, kui saab hinnata nende sätete õiguspärasust proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast, on oluline selgelt välja öelda see, mida need sätted tegelikult nõuavad. Nimelt artikli 450 lõike 1 punktis i nõutakse ainult, et avalikustataks isikute arv, kelle tasu on üle kindla piirsumma ja need isikud tuleb jagada palgajärkudesse. See säte ei tähenda tingimata seda, et määratletav oleks konkreetse isiku tasu.

105. Niisiis, nagu on märgitud parlamendi kostja vastuses, ei nõua CR määruse artikli 450 lõike 1 punktid i ega j seda, et üldsusele avalikustataks andmed kõigi oluliste riskide võtjate kohta. Punktis i nõutakse ainult teatud palgajärkudesse kuuluvate isikute arvu avalikustamist ning punkt j hõlmab vaid juhtorganite liikmeid ja kõrgemat juhtkonda. Ma lisan ka seda, et seda tehakse ilma, et avalikustataks konkreetse töötaja isik või tema palk. See tähendab ka seda, et artikli 450 lõike 1 punktid i ja j ei riiva töötajate õigusi või huve ELTL artikli 114 lõike 2 tähenduses, sest see on adresseeritud finantseerimisasutustele, mitte konkreetsele töötajale.(73)

106. Seetõttu ei vii artikli 450 lõike 1 punktidest d ja i otseselt tulenev avaldamiskohustus minu arvates konkreetsete palkade, vaid ainult palga üldsummade avalikustamiseni. See jääb seadusandja kaalutlusõiguse piiresse ja ei tekita probleeme andmekaitse seisukohast.(74)

107. Liiatigi, nagu märgitud nõukogu kirjalikus kostja vastuses, lubab CR määruse artikli 450 lõike 1 punkt j liikmesriikidel ainult nõuda tasude kohta täpsema teabe avalikustamist, kui on ette nähtud artikli 450 lõike 1 punktis i, reguleerides juhtorgani või kõrgema juhtkonna iga liikme kogu hüvitispaketti. Mingil juhul ei nõua see, et liikmesriik peab seda tegema, samuti ei kehtesta artikli 450 lõike 1 punkt j üldist avaldamiskohustust. Nagu ma selgitasin viienda väite raames, on liikmesriik, kes otsustab, kas ta nõuab avalikustamist, kohustatud järgima harta ja EL‑i andmekaitseõiguse sätteid.

108. Teise väite analüüsi kokkuvõtteks märgin, et kuna proportsionaalsuse või subsidiaarsuse põhimõtte rikkumist hageja tõendanud ei ole, tuleb ka teine väide tagasi lükata.

F.      Esimene väide, milles vaidlustatakse vaidlustatud meetmete õiguslikud alused

109. Mis puudutab Ühendkuningriigi vastuväiteid ELTL artikli 53 lõikele 1 kui CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g ja artikli 94 lõike 2 asutamislepingu õiguslikule alusele, siis alustan ma sellest, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et ELTL artikli 53 lõige 1 võib olla õiguslikuks aluseks meetmetele, mille eesmärk on edendada finantseerimisasutuste tegevuse ühtlast arengut kogu EL‑is asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse tõkete kõrvaldamise teel, suurendades samas pangandussüsteemi stabiilsust ja hoiustajate kaitset.(75)

110. Kuna esiteks võib oluliste riskide võtjate muutuvtasu komponent motiveerida finantseerimisasutustele liigsete riskide võtmist ja kuna teiseks tegutsevad viimased siseturul ühe tegevusloa alusel, kooskõlas EL‑i õiguses tunnustatud koduriigi kontrolli põhimõttega(76), siis saab minu arvates Euroopa Liit ELTL artikli 53 lõike 1 alusel kehtestada igale isikute kategooriale kohustusliku suhtarvu põhi- ja muutuvtasu komponendi vahel. Kuna see osa tasust mõjutab otseselt finantseerimisasutuste riskiprofiili, võib see kahjustada finantseerimisasutuste stabiilsust ja järelikult EL‑i rahaturgude stabiilsust. Teisisõnu on CRD IV direktiivis kehtestatud meetmed, mille Ühendkuningriik on vaidlustanud, seotud finantseerimisasutuste siseturule sisenemise ja seal tegutsemise tingimustega.

111. Kuid Ühendkuningriigi sõnul oleks need sätted tulnud kehtestada ELTL artikli 153 lõike 2 alusel. Ühendkuningriik aga lisab, et kuna ELTL artikli 153 lõige 5 välistab „tasuga” seotud meetmed, ei saa CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g ja artikli 94 lõike 2 asutamislepingu õigusliku alusena kasutada artiklit 153.

112. Euroopa Kohus on ELTL artikli 153 lõiget 5 tõlgendanud nii, et tasu piirmäärade kehtestamine kuulub siseriikliku taseme sotsiaalpartnerite ülesannete hulka, mistõttu on see pädevus liikmesriikidel.(77) Kuna see on nii, on minu arvates väga oluline kindlaks teha, kas ELTL artikli 153 lõige 5, mida tuleb tõlgendada kitsalt,(78) on kohaldatav siis, kui vaidlustatud meetmel ei ole sotsiaalpoliitilist eesmärki nagu käesolevas asjas. See on oluline, kuna ELTL artikli 153 lõige 5 on erand ainult „sellest artiklist” ja artikkel 153 puudutab ainult EL‑i sotsiaalpoliitikat − valdkonda, mis on määratletud ELTL artiklis 151, milles viidatakse 1961. aasta Euroopa sotsiaalhartale ja 1989. aasta töötajate sotsiaalseid põhiõigusi käsitlevale ühenduse hartale.

113. On selge, et oluliste riskide võtjate tasu piiramise eesmärk ei ole anda sellistele töötajatele teatud kujul sotsiaalkindlustust. CRD IV direktiivi preambuli põhjendustest 62 ja 65 tuleneb, et direktiivi eesmärk on vältida nende töötajate julgustamist liigsete riskide võtmisele mitte ainult selleks, et piirata iga finantseerimisasutuse kaitsetust nende riskide suhtes, vaid ka üldisemas plaanis EL‑i rahaturgude stabiilsuse tagamiseks. Põhjenduses 62 on inter alia märgitud, et tasustamispoliitika, „mis soodustab ülemääraste riskide võtmist, võib kahjustada krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldusväärset ja tõhusat riskijuhtimist”. Põhjenduses 65 on inter alia märgitud, et „liigse riskivõtmise vältimiseks [tuleks] määrata kindlaks kogu töötasu moodustava põhi- ja muutuvtasu komponentide vaheline maksimaalne suhe”.

114. Kuid minu arvates ei saa isegi juhul, kui see analüüs läbi viiakse, Ühendkuningriigi hagi rahuldamata jätta ainult alusel, et vaidlustatud meetmetel ei ole sotsiaalpoliitilisi eesmärke. See on nii seetõttu, et Euroopa Kohus on tuvastanud, et „töötaja töötasu eri komponentide suuruse kindlaksmääramine ei kuulu liidu seadusandaja pädevusse”, vaid on liikmesriikide pädevuses.(79) Seetõttu ei saa CRD IV direktiivi õigusliku alusena tugineda ELTL artikli 53 lõikele 1 selleks, et vältida ELTL artikli 153 lõikes 5 kehtestatud piirangut.

115. Olen samuti teadlik asjaolust, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on palga muutuvad osad osa selle palga tasust.(80) Seda tuleb seega arvesse võtta, enne kui teha mis tahes lõplik järeldus ELTL artikli 153 lõike 5 rolli kohta käesoleva vaidluse lahendamisel. Seetõttu on oluline kindlaks teha, kas EL‑i seadusandja on tegelikkuses kindlaks määranud oluliste riskide võtjate tasu ELTL artikli 153 lõike 5 tähenduses.

116. Euroopa Kohus on otsustanud, et ELTL artikli 153 lõige 5 kehtestab reegli, et „töötaja […] töötasu erinevate koostisosade taseme kindlaksmääramine [jääb] vaieldamatult erinevate liikmesriikide pädevate ametiasutuste kompetentsi”(81) ja et ELTL artikli 153 lõikes 5 sätestatud erandit „tuleb […] järelikult mõista nii, et sellega on mõeldud meetmeid – nagu kõigi või osade töötasu komponentide ja/või nende taseme ühtlustamine liikmesriikides või ka miinimumpalga kehtestamine ühenduse tasandil –, mille võtmine tähendaks seda, et ühenduses määratakse töötasu kindlaks otseselt ühenduse tasandi õigusnormidega”.(82)

117. Vaieldamatult kehtib ELTL artikli 153 lõikes 5 kehtestatud keeld ainult tasu „määra” määraltemisele.(83) Nagu Ühendkuningriigi hagis on esile tõstetud, oli kohtujurist Kokott kohtuasjas Impact arvamusel, et EL ei ole pädev näiteks „kehtesta[ma] iga-aastase palgatõusu ülemmäära ega reguleeri[ma] ületunnitöö eest makstava hüvitise, samuti vahetustega töötamise, puhkepäevadel või öisel ajal töötamise eest makstava lisatasu suurust”.(84) Lisaks on ELTL artikli 153 lõike 5 eesmärk vältida igas liikmesriigis kohaldatavate palgatasemete EL‑i ülest standardiseerimist EL‑i seadusandja poolt, sest sellise ühtlustamisega sekkutaks oluliselt konkurentsi siseturul tegutsevate ettevõtjate vahel.(85) CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkt g ja artikli 94 lõige 2 ei puuduta ühtegi nendest teemadest.

118. Kuid nagu nõukogu kostja vastuses märgitud, saab CRD IV direktiivi artiklites 92 ja 94 kehtestatud reegleid pidada kõige rohkem tasuga seonduvaks, kusjuures nõukogu lisab, et põhitasu komponendi summa kindlaksmääramine on jäetud töötajate ja finantseerimisasutuste vaheliste läbirääkimiste hooleks. Nagu nõukogu ja parlamendi kostja vastustes on esile toodud, on Ühendkuningriik väitnud, et CRD IV paketi tõenäoline tagajärg on põhitasu suurenemine, et säilitada kogu hüvitispaketi kõrge tase. Nagu märgib nõukogu oma kostja vastuses, ei oleks see kohandus võimalik, kui EL oleks reguleerinud mõnd tasu koostisosa, ning nagu on märgitud parlamendi vasturepliigis, ei ole suhtarv üksi piisav, et midagi kindlaks määrata.

119. Seega, nagu ma juba mainisin ja vastupidi Ühendkuningriigi hagis esitatud argumentidele, ei sea artikli 94 lõike 1 punkt g muutuvtasule „ülempiiri”. See on selge asjaolu tõttu, et põhitasule, mida isikud võivad teenida, ei ole piirangut seatud, nii et 100% suhtarv, mis on kehtestatud CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkti g alapunktis i, võib kohalduda mis tahes rahasummale, mida finantseerimisasutus on valmis maksma põhitasuna. Ülempiiri puudumist, mis tuleneks muutuvtasu suhtarvust, toob esile ka CRD IV direktiivi artiklis 94 lõike 1 punkti g alapunkti ii, mis igal juhul näeb ette mehhanismi suhtarvu suurendamiseks 200%‑ni ja samal ajal lubab liikmesriikidel määrata maksimaalse suhtarvu, mis on madalam maksimaalne protsent.

120. Seetõttu ei mõjuta CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkt g ja selles sätestatud muutuvtasu suhtarv minu arvates otseselt nende isikute tasu määra, kelle suhtes seda sätet kohaldatakse. Nimetatud säte kehtestab ainult suhtarvu põhi- ja muutuvkomponendi vahel, mõjutamata tasu määra ennast. See määr sõltub tööandja ja töötaja vahel kokku lepitavast põhitasu komponendist, millele lisatakse muutuvtasu komponent. Kuna põhitasu komponendi õiguslik ülempiir puudub, ei ole ka sellist ülempiiri kogu tasu määral.(86)

121. Kokkuvõttes olen ma seisukohal, et CRD IV direktiivi artikli 94 lõike 1 punkt g ei sea tasu määrale mingit piiri. See kehtestab ainult tasu struktuuri põhitasu ja muutuvtasu vahelise suhtarvu kujul selleks, et vältida liigsete riskide võtmist. See on õiguspärane eesmärk tagamaks, et EL‑i siserutul saaks turvaliselt toimida finantseerimisasutuste asutamisvabadus ja finantsteenuste vaba osutamine üheainsa tegevusloa ja päritoluliikmesriigi kontrolli alusel.(87) Lisaks on Euroopa Kohus kinnitanud EL‑i õiguse selliste meetmete kooskõla asutamislepinguga, millel on ainult kaudne seos tasu määraga.(88)

122. Seoses ELTL artikliga 114 kui CR määruse artikli 450 lõike 1 punktide d, i ja j õigusliku alusena väidab Ühendkuningriik, et ELTL artikli 114 lõikele 1 tuginemine on välistatud erandi tõttu, mis on kehtestatud ELTL artikli 114 lõikes 2.

123. Viienda väite analüüsi arvestades on mul raske mõista, kuidas CR määruse artikli 450 lõikes 1 sätestatud avalikustamiskohustusi saab käsitada sätetena, mis on asjassepuutuvad ELTL artikli 114 lõikes 2 ette nähtud „töötajate õiguste ja huvide” seisukohast, kuivõrd see CR määruse säte on siduv ainult finantseerimisasutustele, mitte nende töötajatele, mida kaitsevad jätkuvalt harta ja EL‑i andmekaitseõiguse sätted. Lisaks takistaks ELTL artikli 114 lõike 2 tõlgendus, mida pooldab Ühendkuningriik, liidu mis tahes tegevust ELTL artikli 114 alusel, mis mõjutaks tööõiguse valdkonda. See oleks vastuolus ELTL artikli 114 lõigetega 4 ja 5, mis lubavad ELTL artikli 114 alusel reguleerida töökeskkonnaga seotud küsimusi.

124. Neil põhjustel tuleks ka esimene tühistamisväide tagasi lükata.

V.      Kohtukulud

125. Kuna minu välja pakutud lahendi kohaselt Ühendkuningriigi nõudeid ei rahuldataks ning kuna nõukogu ja Euroopa Parlament on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kohtukulud välja mõista Ühendkuningriigilt. Komisjon, kes oli aga menetlusse astuja, peab oma kohtukulud ise kandma, nagu on ette nähtud kodukorra artikli 140 lõikes 1.

VI.    Järeldus

126.  Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen ettepaneku, et Euroopa Kohus jätaks hagi rahuldamata, jätaks Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõistaks nõukogu ja Euroopa Parlamendi kohtukulud välja Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigilt.

1 – Algkeel: inglise.

2 – ELT 2013, L 176, lk 338.

3 – ELT 2013, L 176, lk 1.

4 – Tagapool on tekstis nende töötajate kirjeldamisel kasutatud mõistet „oluliste riskide võtjad”. Kuid olgu märgitud, et õigusnormid ei ole neid määratleva sõnavaliku osas omavahel päris kooskõlas. Viitan siinkohal CRD IV direktiivi artikli 92 lõikele 2 ja artikli 94 lõikele 2 ning CR määruse artikli 450 lõikele 1.

5 – See on mõiste, mida on kasutatud inglisekeelses meedias sellest tasustamiskorrast rääkides. Ma märgin, et CRD IV direktiiv ei ole esimene õigusakt, milles EL‑i seadusandja on soovinud preemiaid või palgalisasid reguleerida. Vt näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85, (1) ELT 2006, L 102, lk 1, artikli 10 lõige 1.

6 – Vt COM(2012) 778 final, punkt 3.1. Aastatel 2008−2011 oli kogusumma, mis kulutati tagatistele, rekapitaliseerimismeetmetele, vara väärtuse vähenemise ja likviidsusmeetmetele 1,6 triljonit eurot, mis moodustab 12,8% EL‑i SKT‑st.

7 – EÜT 2000, L 126 lk 1; ELT eriväljaanne 06/03, lk 272.

8 – EÜT 1993, L 141, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 16.

9 – EÜT 2006, L 177, lk 1.

10 – EÜT 2006, L 177, lk 201.

11 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/111/EÜ, millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 2007/64/EÜ seoses keskasutustega seotud pankade, teatavate omavahendite kirjete, suure riskikontsentratsiooni, järelevalvesüsteemide ja kriisijuhtimisega (ELT 2009, L 302, lk 97).

12 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/76/EL, millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ seoses kauplemisportfelli ja edasiväärtpaberistamisega seotud kapitalinõuetega ning tasustamispoliitika üle järelevalve teostamisega (ELT 2010, L 329, lk 3).

13 – CRD III direktiivi preambuli põhjenduses 3 on märgitud, „[e]t vähendada halvasti kavandatud tasustamissüsteemide võimalikku negatiivset mõju usaldusväärsele riskijuhtimisele ja üksikisikute riskikäitumise kontrollimisele, tuleks direktiivi 2006/48/EÜ nõudeid täiendada krediidiasutuste ja investeerimisühingute sõnaselge kohustusega kehtestada selliste töötajate kategooriate suhtes, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili, tõhusa riskijuhtimisega kooskõlas olev tasustamispoliitika ja -tavad ning need rakendada. Sellised töötajate kategooriad peaksid hõlmama vähemalt kõrgemat juhtkonda, riskide võtjaid, kontrollülesannete täitjaid ning kõiki töötajaid, kelle kogu töötasu, kaasa arvatud eraldised vabatahtlikeks pensionimakseteks, paigutab nad samasse töötasuvahemikku kõrgema juhtkonna ja riskide võtjatega.”

14 – KOM(2010) 284 lõplik, eelkõige punkt 5.7 „Tasustamine”.

15 – Vt 30. mai 2012. aasta raporti ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/87/EÜ, milles käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute täiendavat järelevalvet (A7‑0170/2012), artikli 90 lõike 1 punkt f.

16 – Vt nõukogu 1. märtsi 2013. aasta 3227. kohtumise esialgne päevakord (dok/6864/13) ja hiljem avaldatud nõukogus 5. märtsil 2012 toimunud arutelu kokkuvõte.

17 – Ühendkuningriik ei vaidlusta muid CRD IV direktiivi tasu sätteid kui artikli 94 lõike 1 punkt g ja artikli 94 lõige 2. Kuigi hageja nõudes mainitakse artikli 94 lõike 1 punkti g alapunkti iii, ei analüüsita seda hagis täpsemalt.

18 – Vt ka Liikanen’i aruanne, kõrgetasemeline ekspertrühm EL‑i pangandussektori struktuuri reformi kohta, Brüssel, 2. oktoober 2012, punkt 4.2.5.

19 – Ühendkuningriik viitab siin Jennings, R. ja Watts, A., (toim) „Oppenheim’s International Law”, 9th ed., Longman, Harlow, vol. 1 „Peace”, lk 456, mis minu arvates siiski ei toeta väidet, et riigi õigustloov pädevus laieneb vaid käitumisele, mis leiab aset tema territooriumil. Vastupidi, selle lehekülje 2. joonealuses märkuses viitavad autorid Alalise Rahvusvahelise Kohtu otsusele Lotus, milles on märgitud, et rahvusvaheline õigus jätab üldjuhul riikidele „suure kaalutlusõiguse” oma õigusnormide kohaldamisel, mida küll teatud juhtudel piiravad keelavad sätted.

20 – Kohtuotsus Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EU:C:2011:864, punkt 110.

21 – Vt ka CRD IV direktiivi artikli 3 lõige 36, mis sätestab, et „pädev asutus” on „määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 40 määratletud pädev asutus”.

22 – Vt kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, 48/69, EU:C:1972:70, ja kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85−C‑129/85, EU:C:1988:447.

23 – Alalise Rahvusvahelise Kohtu (Permanent Court of International Justice, PCIJ) 7. septembri 1927. aasta otsus kohtuasjas Lotus (Prantsusmaa vs. Türgi), PCIJ Publications 1927, Series A, nr 10, lk 25.

24 – Kohtujuristi ettepanek, kohtuasi Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, 89/85, 104/85, 114/85, 116/85, 117/85 ja 125/85−129/85, EU:C:1988:258, punktid 27−30.

25 – Doktriini kohaselt on need ARK poolt kohtuasjas Lotus otsustatud põhiprintsiibid ikka veel kehtivad. Vt näiteks 11. aprilli 2000. aasta kohtuasi Arrest Warrant (Kongo Demokratlik Vabariik vs. Belgia), kohtuotsus, I.C.J. Reports 2002, lk 3, president Guillaume’ eraldi arvamus, punktid 13−16; Tuumarelvade ohu seaduslikkus (nõustav arvamus) I.C.J. Reports 1996, lk 226, president Bedajaoui avaldus, punktid 13−15. Samal teemal vt Juillard, P., „L’application extraterritoriale de la loi économique”, L’application extraterritoriale du droit economique, Bazex, M. jt (toim) (1986) ja Koziel, T., „Extraterritorial Application of EU Environmental Law-Implications of the ECJ’s Judgment in Air Transport Association of America”, The Columbia Journal of European Law 19 (2012) F1; Pazartis, P., „Judicial Activism and Judicial Self-Restraint: the PCIJ’s Lotus Case”, Legacies of the Permanent Court of International Justice, Tams, C. J. ja Fitzmaurice, M., Martinus Nijhoff, Leiden, 2013, lk 319.

26 – Esineb selge konsensus mitme autori vahel, et tänapäeva rahvusvahelises õiguses lähtutakse kohtuotsuses Lotus kehtestatud eeldusest, mis puudutab riikide vabadust otsustada nende õiguse kohaldatavuse üle kohustusliku rahvusvahelise õiguse reeglitest tulenevates piirides, mis nõuab „piisavat” seost või sidet välismaalase eksterritoriaalse käitumise ja riigi vahel, enne kui viimane saab teostada oma reguleerimisõigust. Mõjusa arvamuse kohta vt Mann, F. A., „The Doctrine of Jurisdiction in International Law”, Recueil des Cours 1964:1, vol. 111.

27 – Kõikehaarava kohaldamispädevuse kohta vt O’Keefe, R., „Universal Jurisdiction Clarifying the Basic Concept”, Journal of International Criminal Justice, 2 (2004) lk 735.

28 – Island of Palmas (või Miangas), Ühendriigid vs. Madalmaad, 4. aprilli 1928. aasta otsus (II RIAA 829).

29 – Anglo-Norwegian Fisheries (Ühendkuningriik vs. Norra), kohtuotsus, I.C.J. Reports 1951, lk 117.

30 – Nottebohm (Lihtenštein vs. Guatemala), kohtuotsus, I.C.J. Reports 1955, lk 4.

31 – Arrest Warrant of 11 April 2000 (Kongo Demokraatlik Vabariik vs. Belgia), kohtuotsus, I.C.J Report 2002, lk 1.

32 – Kohtujuristi ettepanek, kohtuasi Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EU:C:1988:258, punkt 24.

33 – EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355.

34 – Kohtuotsus C‑92/09 ja C‑93/09, EU:C:2010:662.

35 – EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102.

36 – Kohtuotsus Volker und Markus Schecke ja Eifert, EU:C:2010:662, punkt 86.

37 – Kohtuotsus NS, C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865.

38 – Kohtuotsus Meroni vs. Ülemamet, 10/56, EU:C:1958:8.

39 – ELT 2010, L 331, lk 12.

40 – Kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, C‑427/12, EU:C:2014:170, punkt 38.

41 – Kohtuotsus Meroni vs. Ülemamet, EU:C:1958:8, punktid 171 ja 172.

42 – Kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, C‑427/12, EU:C:2014:170, punkt 38.

43 – Vt arutelu sel teemal minu ettepanekus, kohtuasi Ühendkuningriik vs. nõukogu ja parlament, C‑270/12, EU:C:2013:562.

44 – Kohtuotsus Racke, 98/78, EU:C:1979:14, punkt 20, ja kohtuotsus Madalmaad vs. nõukogu, C‑110/97, EU:C:2001:620, punkt 151.

45 – Kohtuotsus Pokrzeptowicz-Meyer, C‑162/00, EU:C:2002:57, punkt 52. Vt ka kohtuotsus Saldanha ja MTS, C‑122/96, EU:C:1997:458, punkt 14; kohtuotsus Elektrownia Pątnów II, C‑441/08, EU:C:2009:698, punkt 32.Vt ka kohtuotsus Gemeinde Altrip jt, C‑72/12, EU:C:2013:712, mille punktis 22 otsustati, et on „oluline meenutada, et põhimõtteliselt on uus õigusnorm kohaldatav alates selle õigusakti jõustumisest, milles norm sisaldub. Kuigi seda ei kohaldata varasema õigusakti kehtivusajal tekkinud ja lõplikult väljakujunenud õiguslikele olukordadele, kohaldatakse seda nende tulevikus tekkivate tagajärgede suhtes ja ka uute õiguslike olukordade suhtes […]. Teisiti on see – arvestades õigusaktide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet – ainult siis, kui uue normiga kaasneb erisäte, mis konkreetselt kehtestab selle normi ajalise kehtivuse tingimused.” Viidatakse kohtuotsusele Monsanto Technology, C‑428/08, EU:C:2010:402, punkt 66, ning kohtuotsusele Stichting Natuur en Milieu jt, C‑266/09, EU:C:2010:779, punkt 32.

46 – Vt kohtuotsus Kone jt vs. komisjon, C‑510/11 P, EU:C:2013:696, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika.

47 – Kohtuotsus Accrington Beef jt, C‑241/95, EU:C:1996:496, punkt 33.

48 – Samas, punkt 36.

49 – Vt selle kohta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑86/03, EU:C:2005:769, punkt 71. Niisugune klassikaline olukord on tekkinud siis, kui EL ei ole suutnud võtta meetmeid niisuguse transiitkauba ladustamiseks, mida mõjutavad kohese mõjuga muudatused EL‑i tolliõiguses. Vt kohtuotsus Sofrimport vs. komisjon, C‑152/88, EU:C:1990:259.

50 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. septembri 1994. aasta otsus, punkt 42, A‑seeria, nr 296‑A).

51 – Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus (nr 26449/95, punkt 54, 9. november 1999).

52 – Kohtuotsus Teleos jt, C‑409/04, EU:C:2007:548.

53 – Kohtuotsus Test Claimants in the Franked Investment Income Group Litigation, C‑362/12, EU:C:2013:834, punkt 44.

54 – See säte viitab näiteks kõrgemale juhtkonnale, riskide võtjatele, kontrollifunktsioonide täitjatele ja kõigile töötajatele, kelle kogutöötasu paigutab nad samasse töötasuvahemikku kõrgema juhtkonna ja riskide võtjatega, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt krediidiasutuse riskiprofiili. Vt ka CRD III direktiivi I lisa, mida käsitletakse tagapool punktis 84.

55 – Kohtuotsus Racke, EU:C:1979:14, punkt 20, ja kohtuotsus Madalmaad vs. nõukogu, EU:C:2001:620, punkt 151.

56 – Vt KOM(2010) 0284 lõplik, punkt 5.7. „Tasustamine”.

57 – Vt muu hulgas otsuses KOM(2011) 0452 lõplik välja pakutud määruse põhjendus 71, ja otsuses KOM(2011) 0453 lõplik välja pakutud direktiivi põhjendus 49, ning artiklid 74, 88−91.

58 – Vt aruanne A7‑0170/2012.

59 – ELL artikli 5 lõiked 1 ja 4.

60 – ELL artikli 5 lõiked 1 ja 3.

61 –      Ühendkuningriigi kirjalikes seisukohtades tehakse möödaminnes viide avalikustamismeetmete kooskõla kohta subsidiaarsuse põhimõttega. Kuid arvestades, et kirjalikes seisukohtades ei arendata seda Ühendkuningriigi tähelepanekut edasi, piirdub minu analüüs avalikustamiskohustuse teemal selle kooskõlaga proportsionaalsuse põhimõttega.

62 – EÜT 2003, C 321, lk 1.

63 – Ühendkuningriik tugineb selles suhtes kohtuotsusele Luxembourg vs. parlament ja nõukogu, C‑176/09, EU:C:2011:290.

64 – Kohtuotsus Eurotunnel jt, C‑408/95, EU:C:1997:532, punktid 37−39, ja kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, 355/87, EU:C:1989:220, punktid 42−44.

65 – Kohtuotsus Afton Chemical, C‑343/09, EU:C:2010:419, punktid 30 ja 57.

66 – Samas punkt 33.

67 – Samas punkt 34.

68 – Vt selle kohta samas punktid 35−41.

69 – Kohtuotsus Vodafone jt, C‑58/08, EU:C:2010:321, punkt 52, ja kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑117/10, EU:C:2013:786, punkt 113.

70 – Kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑310/04, EU:C:2006:521, punktid 121−123.

71 – Vt kohtuotsus Digital Rights Ireland, C‑293/12 ja C‑594/12, EU:C:2014:238, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika.

72 – Vt kohtuotsus Ühendkuningriik vs. nõukogu, C‑84/94, EU:C:1996:431, punkt 58, ja kohtuotsus British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, C‑491/01, EU:C:2002:741, punkt 123.

73 –      Ma pöördun tagasi Ühendkuningriigi mure juurde seoses ELTL artikli 114 lõikega 2 oma analüüsis esimese väite kohta.

74 – See teave palga üldsummade kohta ei ole analoogne üksikasjaliku teabega konkreetsete isikute palga kohta ning selle kooskõlaga EL‑i andmekaitseõigusega, mida Euroopa Kohus käsitles kohtuotsuses Österreichischer Rundfunk jt (C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01, EU:C:2003:294) ja kohtuotsuses Satakunnan Markkinapörssi ja Satamedia (C‑73/07, EU:C:2008:727).

75 – Kohtuotsus Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, C‑233/94, EU:C:1997:231, punktid 13 ja 15.

76 –      Vastavalt CRD IV direktiivi artiklitele 33 ja 34 võivad volitatud finantseerimisasutused tegelda oma tegevusalal teiste liikmesriikide territooriumil päritoluliikmeriigist saadud tegevusloa alusel.

77 – Kohtuotsus Del Cerro Alonso, C‑307/05, EU:C:2007:509, punktid 40 ja 46, kohtuotsus Impact, C‑268/06, EU:C:2008:223, punkt 123, ning kohtuotsus Bruno ja Pettini, C‑395/08 ja C‑396/08, EU:C:2010:329, punkt 36.

78 – Kohtuotsus Del Cerro Alonso, EU:C:2007:3, punkt 39, ja kohtuotsus Impact, EU:C:2008:2, punkt 122.

79 – Kohtuotsus Bruno ja Pettini, EU:C:2010:329, punkt 39. Vt ka kohtuotsus Impact, EU:2008:223, punkt 129.

80 – Kohtuotsus Lock, C‑539/12, EU:C:2014:351, punktid 29−33 ja seal viidatud kohtupraktika.

81 – Kohtuotsus Del Cerro Alonso, EU:C:2007:509, punkt 46.

82 – Kohtuotsus Impact, EU:C:2008:223, punkt 124.

83 – Kohtuotsus Bruno ja Pettini, punktid 36 ja 37, kohtuotsus Del Cerro Alonso, EU:C:2007:509, punktid 40 ja 44−46; kohtuotsus Impact, EU:C:2008:223, punktid 123, 124 ja 130, ning kohtujuristi ettepanek, Kokott, kohtuasi Impact, EU:C:2008:2, punkt 173.

84 – Kohtujuristi ettepanek, Kokott, kohtuasi Impact, EU:C:2008:2, punkt 174.

85 – Kohtujuristi ettepanek, Kokott, kohtuasi Impact, EU:C:2008:2, punktid 173.

86 – Seda tulemust ei muuda kindla suhtarvu kehtestamise väidetav faktiline tagajärg, milleks on suurem põhitasu komponent või oluliste riskide võtjate hüvitispaketi vähenemine.

87 –      Vt eespool 76. joonealune märkus.

88 – Näited EL‑i niisuguste meetmete kohta on need, mis puudutavad diskrimineerimise keeldu, lähetatud töötajaid ja tööaega. Euroopa Kohtu lahendite osas vaata näiteks kohtuotsus Del Cerro Alonso, EU:C:2007:509, kus Euroopa Kohus märkis punktis 41, et „tasustamisega seotud” „erandit ei saa siiski kohaldada mis tahes tasustamisega seotud küsimustes, vastasel juhul kaotavad teatud EÜ artikli 137 lõikes 1 nimetatud valdkonnad suures osas oma mõtte”, ning kohtuotsus Impact, EU:C:2008:223, kus Euroopa Kohus märkis punktis 125, et „sellegipoolest ei saa seda [erandit] laiendada kõigile töötasuga seonduvatele küsimustele, kuna see muudaks teatavad EÜ artikli 137 lõikes 1 mainitud valdkonnad suures osas sisutuks”, viidates muu hulgas kohtuotsusele Del Cerro Alonso, EU:C:2007:509, punkt 41.