1. Kõnesolev apellatsioonkaebus on esitatud Euroopa Liidu Üldkohtu 6. juuni 2013. aasta otsuse T & L Sugars Ltd ja Sidul Açúcares vs. komisjon(2) peale, millega see kohus jättis vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata hagi, millega T & L Sugars ja Sidul Açúcares, Unipessoal Lda – kaks imporditud roosuhkru rafineerimisega tegelevat ettevõtjat, mis asuvad Euroopa Liidus, palusid tühistada mitu Euroopa Komisjoni määrust, mis käsitlevad kvoodivälise suhkru ja isoglükoosi turule toomise erimeetmete võtmist(3) ning suhkru erakorralise imporditariifikvoodi avamist turustusaastaks 2010/2011(4) .

2. Käesoleval juhul leidis Üldkohus põhiliselt kõigepealt seda, et kuna vaidlusaluste määruste rakendamine nõudis, et liikmesriigid võtaksid vastu teatud hulga meetmeid, ei saanud apellandid tugineda ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa sätetele. Kohus leidis lisaks, et rakendusmäärus nr 302/2011 ei puuduta apellante isiklikult, ja sellest tulenevalt nõustus komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega, tunnistades hagi vastuvõetamatuks osas, milles paluti tühistada vaidlustatud määrused.

3. Neil asjaoludel annab apellantide apellatsioonkaebus Euroopa Kohtule võimaluse esitada seisukoht selle kohta, kuidas Üldkohus tõlgendas Lissaboni lepinguga ELTL artikli 263 neljandasse lõiku lisatud uusi sätteid, ning määratleda täpsemalt seda, millised on need üldkohaldatavad aktid, „mis ei sisalda rakendusmeetmeid”.

I. Õiguslik raamistik ja vaidluse taust

4. Viitan sellele, et vaidluse tausta kirjeldas Üldkohus väga kokkuvõtlikult vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–5. Vaidlusaluste määruste põhielemente on lisaks vajalikus ulatuses tutvustatud järgnevas arutluskäigus.

II. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

5. Üldkohus nõustus komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega, leides esiteks, et apellandid ei saanud tugineda ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimasele lauseosale (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 36–73), ja teiseks, et määrus nr 393/2011 ei puudutanud neid isiklikult (selle kohtuotsuse punktid 74–94). Vaidlustatud kohtuotsuse põhilistele kritiseeritud punktidele on vajalikus ulatuses viidatud apellantide esitatud väidete analüüsimise raames.

III. Apellatsioonkaebus

6. Apellandid esitavad oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks formaalselt kolm väidet. Nad väidavad esiteks, et Üldkohus rikkus mitmel korral õigusnormi, kui ta leidis, et meetmed, mis siseriiklikud ametiasutused käesolevas asjas võtsid, on rakendusmeetmed ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Seejärel väidavad nad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et määrus nr 393/2011 ei puudutanud neid isiklikult. Viimaks leiavad nad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 seisukohale, et kuna nende tühistamishagi tunnistati vastuvõetamatuks, tuleb seega samuti tagasi lükata vastuväide, mille nad esitasid selle hagiga seoses ja mille kohaselt nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus)(5), artikli 186 punkt a ja artikkel 187 on õigusvastased.

IV. Apellatsioonkaebuse esimene väide

A. Poolte argumendid

7. Esimeses väites märgivad apellandid peamiselt seda, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta leidis, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa kohaldamise tingimused ei olnud käesolevas asjas täidetud.

8. Nad rõhutavad, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu tõlgendamine eeldab seda, et tõelisi rakendusmeetmeid tuleb teistest eristada, mistõttu tuleb vaidlusaluste üldkohaldatavate aktide sisu ja liikmesriikide võetud meetmete konkreetset laadi analüüsida, võttes arvesse liikmesriikide kaalutlusõigust ja kõnealuse sättega taotletavat isikute tõhusa kohtuliku kaitse eesmärki.

9. Üldkohus rikkus esimest korda õigusnormi, kui ta leidis, et mis tahes meede, mille liikmesriik võtab määruse raames, kujutab endast, isegi kui see meede on automaatne või tähtsusetu, kõnealuse määruse rakendusotsust.

10. Üldkohus rikkus teist korda õigusnormi, kui ta leidis, et meetmed, mis liikmesriigid käesolevas asjas võtsid, on vaidlusaluste määruste rakendusmeetmed, kuigi need võeti vastu ilma, et neil oleks olnud mingit kaalutlusõigust, kuna nad ei teinud mingit valikut ega otsust, vaid toimisid lihtsalt postkastina.

11. Üldkohus rikkus nende väitel kolmandat korda õigusnormi, kui ta kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53, et liikmesriikide kaalutlusruum ei ole asjakohane selleks, et määrata kindlaks, kas üldkohaldatav akt „sisaldab rakendusmeetmeid”.

12. Lõpuks rikkus Üldkohus nende väitel neljandat korda õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–72, et mõiste „üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid” tõlgendamine tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet arvestades ei saa muuta nende hagi vastuvõetavaks.

13. Apellandid rõhutavad selles osas, et nad väitsid sõnaselgelt, et neil ei olnud siseriiklikes kohtutes ühtegi õiguskaitsevahendit, mistõttu selleks, et vaidlusaluseid määruseid vaidlustada, oleks nad pidanud toime panema õigusrikkumise ja neid oleks tulnud selle eest vastutusele võtta. Seda silmas pidades tuleb ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa sätteid tõlgendada nende menetlusliku tõhususe seisukohast. Peale selle ei ole nende sätete ainus eesmärk vältida olukordi, kus isikud peavad kohtusse pääsemiseks panema toime õigusrikkumise.

14. Nad väidavad seejärel, et komisjon, nagu ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63, 65 ja 72, möönavad otsesõnu, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid puudusid. Apellandid rõhutavad asjaolu, et akte, mis siseriiklikud ametiasutused võtsid vastu vaidlusaluste määruste alusel, ei saanud Portugalis vaidlustada, välja arvatud juhul, kui need oleks vastu võetud ultra vires , mida aga ei tehtud. Igal juhul ei olnud need aktid avalikud, kuivõrd need sisaldasid ärisaladusi.

15. Komisjon, keda toetab täielikult Euroopa Liidu Nõukogu, ja Prantsuse valitsus leiavad seevastu, et Üldkohus ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalused määrused sisaldasid rakendusmeetmeid.

B. Analüüs

16. Argumendid, mis apellandid kõnesolevas apellatsioonkaebuses esitasid, pakuvad Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada seda, kuidas ta tõlgendab Lissaboni lepinguga ELTL artikli 263 neljandasse lõiku lisatud uusi sätteid. Nende sätete tulemusena peab Euroopa Kohus iseäranis määratlema seda, milline ulatus on Lissaboni lepinguga ette nähtud uuel korral, mis käsitleb füüsiliste ja juriidiliste isikute õigust esitada hagi üldkohaldatavate aktide peale, ja täpsemalt selle lepinguga kehtestatud kahte tingimust.(6)

17. Kuigi Euroopa Kohus on mõistet „üldkohaldatav akt” selle sätte tähenduses tõepoolest juba määratlenud, iseäranis jättes selle alt välja seadusandlikud aktid(7), ei ole tal seevastu veel olnud võimalust, vähemalt mitte jaatavas võtmes(8), käsitleda kahte tingimust, mille kohaselt on füüsilistel ja juriidilistel isikutel õigus esitada hagi seda laadi aktide peale juhul, kui need aktid neid otseselt puudutavad ega sisalda lisaks otsesele puutumusele rakendusmeetmeid.

18. Just lähtuvalt väljakujunenud kohtupraktikast ning selle uue sätte tekkelugu, sõnastust ja konteksti ning kõiki asjakohaseid liidu õigusnorme arvestades tuleb välja selgitada, mis on „üldkohaldatav akt, mis puudutab [apellanti] otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid”(9), kusjuures sellega seoses on eriline tähtsus ülesandel, mida see uus säte täidab aluslepinguga kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemis.

19. Selleks tuleb mul alustada kõnealust uurimist üldise meenutusega, et Euroopa Kohus on nentinud, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa uued sätted lihtsustasid selliste tühistamishagide vastuvõetavuse tingimusi, mis füüsilised ja juriidilised isikud esitavad teatud üldkohaldatavate aktide suhtes, st selliste aktide suhtes, mis puudutavad neid otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid, kaotades isikliku puutumuse tingimuse.(10)

20. ELTL uue artikli 263 neljas lõik võttis identselt üle Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu artikli III‑365 lõike 4 sõnastuse ning selle eesmärk on seega laiendada füüsiliste ja juriidiliste isikute poolt teatud üldkohaldatavate aktide suhtes esitatud tühistamishagide vastuvõetavuse tingimusi, muutmata samas seadusandlike aktide peale esitatud hagide vastuvõetavuse tingimusi.(11) Selle eesmärk on võimaldada neil esitada tühistamishagi üldaktide peale, välja arvatud seadusandlike aktide peale,(12) seni kehtivatest tingimustest leebematel tingimustel, st ilma, et neil tuleks tõendada nende isiklikku puutumust. Seda lihtsustamise eesmärki arvestades tulebki tõlgendada ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimases lauseosas kehtestatud kaht kumulatiivset tingimust, st seda, et vaidlustatud üldkohaldatav akt puudutaks hagejat otseselt ega sisaldaks rakendusmeetmeid.

21. Siinkohal tuleb kohe toonitada, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu uute sätete sõnastus ise tekitab vaieldamatult tõlgendamisprobleeme.(13)

22. Kahtlemata on tõsi, et otsese puutumuse tingimus kui selline oli koos isikliku puutumuse tingimusega olemas juba enne Lissaboni lepingu jõustumist ning on teada, kuidas nii üht kui ka teist tingimust on tõlgendatud.

23. Otsese puutumuse osas, olenemata sellest, milline on vaidlustatud üldkohaldatav akt, tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et see nõuab, et asjaomane akt mõjutaks otseselt hagi esitava füüsilise või juriidilise isiku õiguslikku olukorda ja et juhul, kui sellega kaasneb vahepealsete meetmete võtmine, ei jätaks see akt mingit kaalutlusõigust ametiasutustele, kelle ülesanne on seda rakendada, kuivõrd selle akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb üksnes liidu õigusnormidest.(14) Ainuüksi asjaolu, et hageja ja teda isiklikult puudutava üldkohaldatava akti vahel olid olemas siseriiklikud aktid, ei olnud seega iseenesest tingimata takistuseks sellele, et tunnustataks tema õigust esitada hagi.

24. Seega tekib küsimus, kuidas mõista uut üldkohaldatavaid akte käsitlevat korda, mis võtab üle otsese puutumuse tingimuse ning seab samas lisatingimuseks rakendusmeetmete puudumise. See tõlgendus ei saa minu arvates piirduda sellega, et võtab üle otsese puutumuse tingimuse määratluse, mille Euroopa Kohus esitas siis, kui selle tingimusega kaasnes isikliku puutumuse tingimus.

25. Otsese puutumuse tingimus, nii nagu Euroopa Kohus seda tõlgendas Lissaboni lepingule eelneva asutamislepingu versiooni kontekstis, põhines juba käsitusel, et puhtautomaatse rakendustegevuse olemasolu ei takista hagi esitamise õiguse tunnustamist. Nõnda võiks väita, et selle tingimuse alla kuulub juba rakendusmeetmete puudumise tingimus, st puhtautomaatsest rakendamisest kaugemale minevate aktide puudumise tingimus.

26. Teatud vaatepunktist muutis Lissaboni leping selle suhteliselt lihtsa korra keerulisemaks. Ühelt poolt säilitas see endise korra selles osas, mis puudutab üldiselt „akte”, mis ei ole üksikotsused, säilitades otsese ja isikliku puutumuse tingimuse. Teiselt poolt tegi see leping sellest eeskirjast erandi „üldkohaldatavate aktide” kategooria osas, kehtestades teise kaheosalise tingimuse: otsese puutumuse „ja” rakendusmeetmete puudumise tingimuse.

27. Nõnda tekitab uus üldkohaldatavate aktide kord vajaduse teha vahet neid puudutava kahe tingimuse vahel, teisisõnu anda tähendus sellele kahesele käsitusele. Tuleb nimelt järeldada, et vastavalt ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa sõnastusele endale võib olla üldkohaldatavaid akte, mis puudutavad füüsilisi või juriidilisi isikuid otseselt ja võivad ühtlasi veel sisaldada rakendusmeetmeid.

28. Seega vastanduksid kaks seisukohta. Esimese järgi piisaks lihtsalt riikliku haldusasutuse ükskõik kui väikesest sekkumisest üldkohaldatava akti rakendamisprotsessi selleks, et rakendusmeetmete puudumise tingimus ei oleks täidetud. Selline oleks üldjoontes Prantsuse valitsuse, komisjoni ja nõukogu seisukoht.

29. Nagu ma püüan näidata, läheks see seisukoht aga vastuollu sellega, kuidas on õige tõlgendada hiljuti Lissaboni lepinguga sätestatud mõistet „üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid”.

30. Nimelt pean märkima, et mõiste „üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid”, on tähenduslikult rikkam, kui ilmneb eespool esitatud esimesest seisukohast. Iseäranis ELTL artikli 263 neljanda lõike viimases lauseosas kasutatud mõiste „meede” hõlmab, olenemata kasutatud keelest, vältimatult teatud „pädevuse” teostamist, mis eeldab seega teatud kaalutlusruumi avaliku võimu teostamisel. Iga ülesanne, mis riigi ametiasutusele antakse, ei tähenda ainuüksi asjaolu tõttu, et sellel asutusel tuleb seda täita, et täitmiseks vastu võetud aktid kuuluvad rakendusmeetmete mõiste alla ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses. Oluline on võtta arvesse konkreetselt ja iga juhtumi puhul eraldi seda, milline on siseriiklikelt ametiasutustelt nõutud koostöö laad, aga ka vorm ja ulatus.

31. Kaotamata taotletavat eesmärki, milleks on lihtsustada nende hagide vastuvõetavuse tingimusi, mis füüsilised ja juriidilised isikud esitavad üldkohaldatavate aktide peale, mis ei ole seadusandlikud aktid, tundub raske tõlgendada neid uusi sätteid nii, et siseriiklike ametiasutuste mitteoluliste, n-ö abistavate aktide olemasolu, mis on mingi tegevuse tulemus või mis võetakse vastu kaalutlusõiguseta pädevuse teostamise raames ning mis hakkavad kehtima hageja ja vaidlustatud üldkohaldatava akti vahel, võiks analüüsida nii, et see võimaldab samaaegselt asuda seisukohale, et otsese puutumuse tingimus on täidetud ja rakendusmeetmete puudumise tingimus ei ole täidetud, ainuüksi nende vahepealsete aktide tõttu.

32. Selle arutluskäigu tulemusel toetan teist seisukohta, mille kohaselt tulenevalt uuest sõnastusest, millega alusleping määratleb kahe kõnealuse tingimuse teel füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguse esitada hagi üldkohaldatavate aktide peale, peab tegema nende kahe tingimuse vahel nn „funktsionaalse jaotuse”. Selle järgi tuleks eristada ühelt poolt normi kui sellise ja selle adressaatide ringi määratlust (otsene puutumus) ning teiselt poolt mitmesuguste selle konkreetsele kohaldamisele ja rakendamisele eriomaste asjaolude kindlaksmääramist (muu hulgas viisid, kogused, ajalised tegurid), mis võimaldavad tagada, et kõnealune norm on täielikult ja iseseisvalt rakendatav. Sellest tulenevalt võib väita, et otsese puutumuse mõiste hõlmab nii normi määratlemist kui ka selle adressaatide kindlaksmääramist, samas kui rakendusmeetmed tagavad, et kõnealune norm, mille adressaadid on kindlaks määratud, oleks täielikult rakendatav.

33. Kui kasutada tuleks sellist tõlgendust, oleks seega pärast vaidlustatud üldkohaldatava akti enda eseme, sisu ja apellandi õiguslikule olukorrale tekkivate tagajärgede konkreetset analüüsi(15) võimalik järeldada, kas see akt sisaldab või ei sisalda rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses.

34. Käesolevas asjas on küll tõsi, et – nagu märkis Üldkohus – vaidlusaluste määruste praktiline rakendamine nõudis liikmesriikide sekkumist ja seda, et need riigid võtaksid vastu teatud hulga haldusakte, st peamiselt asjaomaste ettevõtjate taotluste vastuvõtmist, taotluste vastuvõetavuse kontrollimist kehtestatud vorminõuete alusel, nende edastamist komisjonile ja seejärel sertifikaatide koostamist komisjoni määratud jaotuskoefitsientide alusel. Siiski on raske asuda seisukohale, et selline riiklike haldusasutuste teostatav puhtalt halduslik tegevus kuulub rakenduspädevuse teostamise alla.

35. Halduskoostöö ülesanne, mida nõnda täidavad pädevad siseriiklikud ametiasutused, ei vasta minu arvates sellele, mida aluslepingu koostajad pidasid silmas, kui nad andsid füüsilistele ja juriidilistele isikutele õiguse esitada tühistamishagi üldkohaldatavate aktide vastu kahel uuel tingimusel, millega lihtsustati selle hagi vastuvõetavust.

36. Kõigepealt tuleb meenutada, et kuna käesoleval juhul nentis komisjon, et oli vajalik piirata suhkru kättesaadava koguse ja kasutatud koguse negatiivset vahet liidu turul turustusaastal 2010/2011, leidis ta, et esiteks tuli tuua turule üks osa suhkrust, mis on toodetud määruse nr 1234/2007 artiklis 56 kehtestatud kvooti ületades, ja teiseks kasutada täielikult kõiki olemasolevaid impordivooge. Sellest tulenevalt võttis komisjon vastu määruse nr 222/2011, millega kehtestatakse erimeetmed seoses kvoodivälise suhkru ja isoglükoosi Euroopa Liidu turule toomisega, kohaldades vähendatud kvoodiületamise tasu, ja rakendusmääruse nr 302/2011, millega avatakse teatavate koguste suhkru erakorraline imporditariifikvoot turustusaastaks 2010/2011.

37. Määrust nr 222/2011 ja rakendusmäärust nr 302/2011 täiendati kahe rakendusmäärusega, mille põhieesmärgid on kinnitada jaotuskoefitsiendid kvoodivälistele suhkru kogustele, mida tuuakse turule nullmääraga kvoodiületamise tasuga (rakendusmäärus nr 293/2011), ja impordikvootidele (rakendusmäärus nr 393/2011), asjaomaste ettevõtjate taotluste alusel, mille edastavad liikmesriigid. Lisaks lükkab rakendusmäärus nr 293/2011 tagasi ajavahemikus 21–25. märtsil 2011 esitatud impordilitsentsitaotlused ning kehtestab nende taotluste esitamise perioodi lõppkuupäevaks 28. märtsi 2011. Rakendusmäärus nr 393/2011 omakorda peatab lisas nimetatud litsentside uute taotluste esitamise kuni turustusaasta lõpuni.

38. Lisaks tuleb meenutada, et apellandid väidavad peamiselt sisuliselt, et vaidlusalused määrused seavad roosuhkrut importivad rafineerimistehased ebasoodsasse konkurentsiolukorda võrreldes siseturu suhkrupeedi tootjate ja töötlejatega, rikkudes algmäärust ning diskrimineerimiskeelu, proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid. Seevastu ei sea nad mitte sugugi kahtluse alla litsentside väljastamise tingimusi.

39. Neid kahte määruste rühma analüüsides(16) märkis Üldkohus, et suhkru turustus‑ või impordiõiguse saamiseks peavad huvitatud ettevõtjad nende määrustega ette nähtud erimeetmete kasutamiseks eelnevalt esitama siseriiklikele ametiasutustele taotluse(17) ning need ametiasutused kohaldavad seejärel rakendusmäärustega nr 293/2011 ja nr 393/2011 kehtestatud jaotuskoefitsiente.(18) Üldkohus järeldas sellest, et vaidlusalused määrused ei saa tuua asjaomaste ettevõtjate jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi, ilma et siseriiklikud ametiasutused võtaksid eelnevaid meetmeid.

40. Üldkohus nentis seejärel, et kõnealused siseriiklikud meetmed on oma laadilt otsused, sest ametiasutustel on õigus määrata taotlejate suhtes kindlaks vormilisi nõudeid, teha otsus taotluste vastuvõetavuse küsimuses ja väljastada sertifikaate(19), ning järeldas, et vaidlusalused määrused „põhinevad” siseriiklikul tasandil võetud individuaalsetel otsustel, mille puudumise korral ei saa need määrused mõjutada asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguslikku seisundit.(20) Sellest tulenevalt otsustas Üldkohus, et vaidlusaluseid määrusi ei saa liigitada õigusaktideks, mis ei sisalda rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses.

41. Selles Üldkohtu analüüsis on rikutud õigusnormi.

42. Esmalt, määruses nr 222/2011 ja rakendusmääruses nr 302/2011 kehtestatud erimeetmed määratles täies ulatuses komisjon, määrates kindlaks neist igaühe esemelise, isikulise ja ajalise kohaldamisala ning nende kohaldatavuse ja taotluste vastuvõetavuse tingimused.(21)

43. Selle kohta tuleb märkida, et vaatamata asjaolule, et nendel kahel määruste rühmal ei ole sama isikulist kohaldamisala, ei võtnud Üldkohus oma analüüsis seda erinevust mitte mingil viisil arvesse. Ehkki vaidlust ei ole selles, et apellante kui imporditud roosuhkru rafineerijaid puudutavad otseselt rakendusmäärused nr 302/2011 ja nr 393/2011, on seevastu palju raskem leida, et neid puudutavad otseselt määrus nr 222/2011 ja rakendusmäärus nr 293/2011, kuna viimased kaks määrust ei saa oma kohaldamisalaga mitte kuidagi muuta nende õiguslikku seisundit.

44. Lisaks oli jällegi komisjon see, kes lähtuvalt kogutud, vajaduse korral filtreeritud teabest, mille liikmesriigid edastasid, kehtestas jaotuskoefitsiendid suhkru kogustele, mis on ette nähtud turule toomiseks vähendatud tasu kohaldades (rakendusmäärus nr 293/2011), ja impordilitsentsidele (rakendusmäärus nr 393/2011).

45. Tõsi küll, asjaomased ettevõtjad pidid mõlemal juhul esitama pädevatele siseriiklikele ametiasutustele sertifikaaditaotluse. Need taotlused ei olnud aga sellist laadi, et nendest oleks tekkinud õigus kasutada otsustatud erimeetmeid.

46. Samuti on tõsi, et siseriiklike ametiasutuste ülesanne on sertifikaaditaotlusi vastu võtta, vajadusel uurida nende vastuvõetavust, seejärel kohaldada jaotuskoefitsiente ning väljastada sertifikaate. Need erinevad tegevused, mis kuuluvad rangelt kaalutlusõiguseta pädevuse teostamise alla, ei ole aga midagi rohkemat kui lihtsalt halduskoostöö, komisjoni otsustatud erimeetmete puhttehniline haldamine.

47. Niisiis, tervikuna võetuna nõudsid komisjoni võetud erimeetmed kahtlemata seda, et ametiasutused võtaksid vastu haldusakte, kuid need ei nõudnud sõna otseses mõttes rakendusmeetmeid. Nagu ma püüdsin eespool kirjeldada, sisaldasid eriti just rakendusmäärused nr 293/2011 ja nr 393/2011 ilma mingi kahtluseta „rakendusmeetmeid”, mis vastavad määruse nr 222/2011 ja rakendusmääruse nr 302/2011 rakendamise nõudele. Need kaks esimesena nimetatud määrust moodustasid teatud mõttes hetke, mil ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses rakendati määrust nr 222/2011 ja rakendusmäärust nr 302/2011. Seevastu ei ole see nii haldusaktide puhul, mida koostavad liikmesriikide pädevad asutused.

48. Sellest tulenevalt leian, et apellantide esitatud esimese väitega tuleb nõustuda ning seega tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles Üldkohus leidis, et rakendusmäärused nr 302/2011 ja nr 393/2011 sisaldasid rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses.

V. Apellantide hagi vastuvõetavus ja Üldkohtusse tagasi suunamine

49. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

50. Kuigi käesoleval juhul ei saa Euroopa Kohus praeguses menetlusstaadiumis Üldkohtule esitatud hagi sisuliselt lahendada, on tal seevastu vajalikud andmed, et teha lõplik otsus vastuvõetamatuse vastuväite kohta, mille komisjon esitas esimese astme menetluses, selles osas, milles see puudutab erakorralist imporditariifikvooti käsitlevate rakendusmääruste nr 302/2011 ja nr 393/2011 vastu esitatud hagi.(22)

51. Nimelt ilmneb eespool esitatud kaalutlustest, et ei saa asuda seisukohale, et kõnealused kaks rakendusmäärust sisaldavad rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses. Lisaks ei ole vaidlustatud seda, et apellantidel kui imporditud roosuhkru rafineerijatel on põhjendatud huvi nende määruste vaidlustamiseks ja need määrused puudutavad neid otseselt.

52. Neil asjaoludel tuleb kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse, et see kohus teeks otsuse apellantide nõuete kohta tühistada rakendusmäärused nr 302/2011 ja nr 393/2011.

VI. Ettepanek

53. Eespool toodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon (T‑279/11, EU:T:2013:299).

2. Tunnistada vastuvõetavaks hagi, mille T & L Sugars Ltd ja Sidul Açúcares Unipessoal Lda esitasid komisjoni 28. märtsi 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 302/2011 (millega avatakse teatavate koguste suhkru erakorraline imporditariifikvoot turustusaastaks 2010/2011) ja komisjoni 19. aprilli 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 393/2011 (millega kehtestatakse jaotuskoefitsient ajavahemikul 1.–7. aprillini 2011 taotletud impordilitsentside väljaandmiseks suhkrutoodetele teatavate tariifikvootide alusel ning peatatakse kõnealuste litsentside taotluste esitamine) peale.

3. Suunata kohtuasi sisulise otsuse tegemiseks tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse.

4. Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

(1) .

(2) – T‑279/11, EU:T:2013:299, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”.

(3) – Need on komisjoni 3. märtsi 2011. aasta määrus (EL) nr 222/2011, millega kehtestatakse erimeetmed seoses kvoodivälise suhkru ja isoglükoosi Euroopa Liidu turule toomisega turustusaastal 2010/2011, kohaldades vähendatud kvoodiületamise tasu (ELT L 60, lk 6), ja komisjoni 23. märtsi 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 293/2011, millega kinnitatakse jaotuskoefitsient, lükatakse tagasi edasised taotlused ja lõpetatakse taotluste esitamine olemasolevatele kvoodivälistele suhkru kogustele müügiks EL turul vähendatud kvoodiületamise tasuga (ELT L 79, lk 8).

(4) – Need on komisjoni 28. märtsi 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 302/2011, millega avatakse teatavate koguste suhkru erakorraline imporditariifikvoot turustusaastaks 2010/2011 (ELT L 81, lk 8), ja komisjoni 19. aprilli 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 393/2011, millega kehtestatakse jaotuskoefitsient ajavahemikul 1.–7. aprillini 2011 taotletud impordilitsentside väljaandmiseks suhkrutoodetele teatavate tariifikvootide alusel ning peatatakse kõnealuste litsentside taotluste esitamine (ELT L 104, lk 39).

(5) – ELT L 299, lk 1.

(6) – ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tekkeloo osas viitan kohtujurist Kokott’i ettepanekule kohtuasjades Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:21, punkt 40) ja Telefónica vs. komisjon (C‑274/12 P, EU:C:2013:204, punktid 39–44), mille kohaselt kohtujurist Jacobsi ettepanek kohtuasjas Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (C‑50/00 P, EU:C:2002:197, punkt 43) määratles mõiste „üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid” liidu õiguslikuks kategooriaks juba enne selle õigusnormis sätestamist.

(7) – Vt 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 50–61).

(8) – Euroopa Kohus on tõepoolest juba esitanud seisukoha selle uue sätte tõlgendamise kohta, kuid üsna piiratult ja ainult selle kohaldamise välistamiseks; vt kohtuotsused Telefónica vs. komisjon (C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punktid 30 ja 31), Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon (C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punktid 50 ja 51) ning Stichting Woonlinie jt vs. komisjon (C‑133/12 P, EU:C:2014:105, punktid 37 ja 38).

(9) – Vt eelkõige kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (EU:C:2013:625, punkt 50).

(10) – Ibidem (punkt 57).

(11) – Ibidem (punkt 59).

(12) – Ibidem (punkt 60).

(13) – Millest mõne tõi juba esile kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas Telefónica vs. komisjon (C‑274/12 P, EU:C:2013:204, punktid 36–38). Vt selle kohta ka kohtujurist Wathelet’ ettepanekud kohtuasjades Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon (C‑132/12 P, EU:C:2013:335, punkt 74) ning Stichting Woonlinie jt vs. komisjon (C‑133/12 P, EU:C:2013:336, punkt 47).

(14) – Vt eelkõige kohtuotsus Glencore Grain vs. komisjon (C‑404/96 P, EU:C:1998:196, punkt 41) ja sama päeva kohtuotsused; kohtuotsus Front national vs. parlament (C‑486/01 P, EU:C:2004:394, punkt 34); komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon (C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punkt 45), kohtuotsus Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon (EU:C:2014:100, punkt 68) ning kohtuotsus Stichting Woonlinie jt vs. komisjon (EU:C:2014:105, punkt 55).

(15) – Vt kohtuotsused Telefónica vs. komisjon (EU:C:2013:852, punkt 35), Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon (EU:C:2014:100, punkt 53) ning Stichting Woonlinie jt vs. komisjon (EU:C:2014:105, punkt 40).

(16) – Vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 38–41 ja 42–45.

(17) – Ibidem (punkt 46).

(18) – Ibidem (punkt 47).

(19) – Ibidem (punkt 49).

(20) – Ibidem (punkt 50).

(21) – Vt määruse nr 222/2011 artikli 2 lõiked 2 ja 4 ning rakendusmääruse nr 302/2011 artikkel 1, milles on viidatud komisjoni 25. septembri 2009. aasta määrusele nr°891/2009, millega avatakse teatavad ühenduse tariifikvoodid suhkrusektoris ja sätestatakse nende haldamine (ELT 254, lk 82).

(22) – Pretsedendi kohta vt kohtuotsus 3F vs. komisjon (C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punkt 98).

„Apellatsioonkaebus — Põllumajandus — Erimeetmed seoses kvoodivälise suhkru ja isoglükoosi Euroopa Liidu turule toomisega — Määrus (EL) nr 222/2011 — Rakendusmäärus (EL) nr 293/2011 — Meetmed, millega avatakse suhkru erakorraline imporditariifikvoot — Rakendusmäärus (EL) nr 302/2011 — Rakendusmäärus (EL) nr 393/2011 — Tühistamishagi — Vastuvõetavus — Füüsilised ja juriidilised isikud — Õigus esitada hagi — ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimane lauseosa — Üldkohaldatavad aktid, mis ei sisalda rakendusmeetmeid — Mõiste”

( 3 ) Need on komisjoni 3. märtsi 2011. aasta määrus (EL) nr 222/2011, millega kehtestatakse erimeetmed seoses kvoodivälise suhkru ja isoglükoosi Euroopa Liidu turule toomisega turustusaastal 2010/2011, kohaldades vähendatud kvoodiületamise tasu (ELT L 60, lk 6), ja komisjoni 23. märtsi 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 293/2011, millega kinnitatakse jaotuskoefitsient, lükatakse tagasi edasised taotlused ja lõpetatakse taotluste esitamine olemasolevatele kvoodivälistele suhkru kogustele müügiks EL turul vähendatud kvoodiületamise tasuga (ELT L 79, lk 8).

( 4 ) Need on komisjoni 28. märtsi 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 302/2011, millega avatakse teatavate koguste suhkru erakorraline imporditariifikvoot turustusaastaks 2010/2011 (ELT L 81, lk 8), ja komisjoni 19. aprilli 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 393/2011, millega kehtestatakse jaotuskoefitsient ajavahemikul 1.–7. aprillini 2011 taotletud impordilitsentside väljaandmiseks suhkrutoodetele teatavate tariifikvootide alusel ning peatatakse kõnealuste litsentside taotluste esitamine (ELT L 104, lk 39).

( 6 ) ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tekkeloo osas viitan kohtujurist Kokott’i ettepanekule kohtuasjades Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:21, punkt 40) ja Telefónica vs. komisjon (C‑274/12 P, EU:C:2013:204, punktid 39–44), mille kohaselt kohtujurist Jacobsi ettepanek kohtuasjas Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (C‑50/00 P, EU:C:2002:197, punkt 43) määratles mõiste „üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid” liidu õiguslikuks kategooriaks juba enne selle õigusnormis sätestamist.

( 7 ) Vt 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 50–61).

( 8 ) Euroopa Kohus on tõepoolest juba esitanud seisukoha selle uue sätte tõlgendamise kohta, kuid üsna piiratult ja ainult selle kohaldamise välistamiseks; vt kohtuotsused Telefónica vs. komisjon (C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punktid 30 ja 31), Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon (C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punktid 50 ja 51) ning Stichting Woonlinie jt vs. komisjon (C‑133/12 P, EU:C:2014:105, punktid 37 ja 38).

( 9 ) Vt eelkõige kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (EU:C:2013:625, punkt 50).

( 13 ) Millest mõne tõi juba esile kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas Telefónica vs. komisjon (C‑274/12 P, EU:C:2013:204, punktid 36–38). Vt selle kohta ka kohtujurist Wathelet’ ettepanekud kohtuasjades Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon (C‑132/12 P, EU:C:2013:335, punkt 74) ning Stichting Woonlinie jt vs. komisjon (C‑133/12 P, EU:C:2013:336, punkt 47).

( 14 ) Vt eelkõige kohtuotsus Glencore Grain vs. komisjon (C‑404/96 P, EU:C:1998:196, punkt 41) ja sama päeva kohtuotsused; kohtuotsus Front national vs. parlament (C‑486/01 P, EU:C:2004:394, punkt 34); komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon (C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punkt 45), kohtuotsus Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon (EU:C:2014:100, punkt 68) ning kohtuotsus Stichting Woonlinie jt vs. komisjon (EU:C:2014:105, punkt 55).

( 15 ) Vt kohtuotsused Telefónica vs. komisjon (EU:C:2013:852, punkt 35), Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon (EU:C:2014:100, punkt 53) ning Stichting Woonlinie jt vs. komisjon (EU:C:2014:105, punkt 40).

( 21 ) Vt määruse nr 222/2011 artikli 2 lõiked 2 ja 4 ning rakendusmääruse nr 302/2011 artikkel 1, milles on viidatud komisjoni 25. septembri 2009. aasta määrusele nr°891/2009, millega avatakse teatavad ühenduse tariifikvoodid suhkrusektoris ja sätestatakse nende haldamine (ELT 254, lk 82).

( 22 ) Pretsedendi kohta vt kohtuotsus 3F vs. komisjon (C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punkt 98).

Opinion of the Advocate-General