1.

Cour de cassation (Belgia) soovib käesoleva eelotsusetaotlusega 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/611/EMÜ avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta ( 2 ) artikli 45 tõlgendust. Siseriiklik kohus soovib teada, kas juhul kui avatud investeerimisfondi osakuid on turustatud muus liikmesriigis kui selle asukohariik, tuleb direktiivi 85/611 artiklit 45 tõlgendada nii, et mõiste „osakuomanikele maksete tegemine” hõlmab ka osakusertifikaatide väljastamist osakuomanikele avatud investeerimisfondi esindaja poolt selles teises liikmesriigis (edaspidi „esindaja”)?

2.

Sellele küsimusele vastamiseks peab Euroopa Kohus käsitlema kahte teemat. Esiteks, kas muus liikmesriigis kui avatud investeerimisfondi asukohariigis turustatud avatud investeerimisfondi osakute omanik (edaspidi „osakuomanik”) võib avatud investeerimisfondi määratud esindaja suhtes tugineda direktiivi 85/611 artiklile 45 selles viidatud „võimaluste” loomiseks osakute turustamise liikmesriigis, kui puudub selle avatud investeerimisfondiga seotud lepinguline side esindaja ja osakuomaniku vahel? Teiseks, kas direktiivi 85/611 artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „osakuomanikele maksete tegemine” hõlmab ka osakusertifikaatide väljastamist osakuomanikele sama esindaja poolt?

3.

Direktiivi 85/611 puhul on tegemist Euroopa Kohtu poolt suhteliselt vähe käsitletud valdkonnaga. On küll olemas kohtupraktika, mille puhul direktiiv on olnud asjakohane, eriti seoses käibemaksuga, kuid minu teada ei ole olnud kohtuasja, kus Euroopa Kohus oleks tõlgendanud direktiivi sisulisi sätteid. ( 3 )

4.

Direktiiv 85/611 oli üks esimesi väärtpaberiturgudega seotud ühenduse meetmeid ja selle eesmärk on luua avatud investeerimisfondidega seotud teenuste pakkumiseks ühenduse raamistik, mis tugineb päritoluliikmesriigi kontrolli ja vastastikuse tunnustamise põhimõttele, kuid sellega ei taotleta siiski avatud investeerimisfondidele kohaldatavate siseriiklike õigusnormide täielikku ühtlustamist. ( 4 ) Direktiivi 85/611 ühe varase kommentaari järgi „näitas see suunda, milles liikuda, selleks et saavutada kaua oodatud ühtne finantsteenuste turg”. ( 5 )

5.

Direktiivi 85/611 lähenemisviisi avatud investeerimisfondide teenuste piiriülese osutamise suhtes väljendab selle viies põhjendus, mis on sõnastatud järgmiselt: „selliste ühiste reeglite kehtestamine on liikmesriikides paiknevaile avatud investeerimisfondidele (UCITS) piisav tagatis, mis võimaldab neil kapitali liikumist reguleerivate sätete alusel oma osakuid turustada teistes liikmesriikides, ilma et need teised liikmesriigid saaksid osakuid turustavaile fondidele või nende osakutele kohaldada mis tahes muid sätteid kui neid, mis neis riikides, kus osakuid turustatakse, kuuluvad käesoleva direktiiviga reguleeritavasse valdkonda; kui ühes liikmesriigis asuv avatud investeerimisfond (UCITS) turustab oma osakuid mõnes teises liikmesriigis, peab ta sellest hoolimata tegema kõik vajaliku kindlustamaks, et selles liikmesriigis, kus osakuid turustatakse, saavad osakuomanikud oma finantsõigusi hõlpsasti kasutada ning on varustatud vajaliku infoga;” (kohtujuristi kursiiv).

6.

Direktiivi 85/611 kohaldatakse fondivalitseja juhitavatele lepingulistele fondidele, avatud investeerimisfondidele (mis on direktiivi 85/611 tähenduses hõlmatud mõistega „lepingulised fondid”) ja investeerimisühingutele (artikli 1 lõige 3). ( 6 ) Eriti oluline on asjaolu, et avatud investeerimisfondi määratlemise alus on nii selle eesmärk, mis seisneb avalikkuselt kaasatud kapitali ühises investeerimises vabalt kaubeldavatesse väärtpaberitesse ja/või teistesse likviidsetesse finantspõhivaradesse ning toimib riski hajutamise põhimõttel, kui ka peamine toimimispõhimõte, mis põhineb avatud investeerimisfondi kohustusel osakud osakuomanike nõudmisel tagasi osta või tagasi võtta (artikli 1 lõige 2).

7.

Direktiivi 85/611 kaks sätet on käesoleva asja lahendamiseks eriti olulised. Vastavalt artiklile 44 peab avatud investeerimisfond, kes turustab oma osakuid mõnes teises liikmesriigis, järgima selles riigis kehtivaid õigus- ja haldusnorme, mis ei kuulu selle direktiiviga reguleeritavasse valdkonda (lõige 1). Sellegipoolest võivad avatud investeerimisfondid reklaamida oma osakuid liikmesriigis, kus neid turustatakse. Nad peavad järgima selles riigis reklaamitegevust reguleerivaid sätteid (lõige 2).

8.

Selle eelotsusetaotluse keskses sättes, direktiivi 85/611 artiklis 45, on sätestatud: „[a]rtiklis 44 tähendatud juhul tuleb avatud investeerimisfondil (UCITS) kooskõlas selles liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega, kus osakuid turustatakse, võtta muu hulgas vajalikke meetmeid kindlustamaks selles riigis kättesaadavad võimalused osakuomanikele maksete tegemiseks, osakute tagasiostmiseks või tagasivõtmiseks ning info saamiseks, mida avatud investeerimisfondid (UCITS) on kohustatud osakuomanikele andma.”

9.

Eelotsusetaotluse järgi on Belgia 20. juuli 2004. aasta seaduses, mis käsitleb investeerimisportfellide ühise haldamise teatud vorme (varem 4. detsembri 1990. aasta seadus finantstehingute ja -turgude kohta) ( 7 ) artiklis 130 (varem artikkel 138) sätestatud, et investeerimisfond peab määrama ettevõtja, kes tagaks osakuomanikele jaotamise, osakute müügi või tagasiostmise ning selle teabe levitamise, mida avatud investeerimisfond on kohustatud andma. Lisaks sellele on eelotsusetaotluses märgitud, et nende õigusaktidega on direktiiv 85/611 Belgia õigusse üle võetud.

10.

Põhikohtuasja kassaator P. Gruslin, kelle alaline elukoht on Malaisias ja kes elab Belgias, tegi 1996. aasta jaanuaris investeeringu Luksemburgi õiguse alusel asutatud investeerimisfondi Citiportfolios. Fondi Citiportfolios haldab äriühing Citiportfolios ja selle depositooriumiks olev pank on Citibank Luxembourg. Viimased kaks on asutatud Luksemburgi õiguse alusel.

11.

Fondi Citiportfolios prospekti levitas Belgias põhikohtuasja vastustaja Citibank Belgium, praegu Beobank SA/NV (edaspidi „Beobank”). Citiportfolios määras Citibank Belgiumi vastavalt 4. detsembri 1990. aasta seaduse finantstehingute ja -turgude kohta artikli 138 teisele lõigule, et ta pakuks direktiivi 85/611 artiklis 45 viidatud teenuseid. P. Gruslini kirjalike seisukohtade järgi omandas ta prospekti Citigold service’ilt, mis on osa Citibank Belgiumist ja asub Waterloos.

12.

Investeeringu tegemiseks märkis P. Gruslin aga osakud otse Luksemburgis, Citibank Luxembourgis. Citibank Belgium ei tegutsenud selles tehingus märkimise vahendajana, ei sõlminud kassaatoriga lepingut, ei koostanud muid õiguslikke dokumente ega saanud ka vastavat tasu. Sellegipoolest sooritas ta märgitud osakute lunastamiseks pangaülekande Citiportfoliosele.

13.

Citibank Luxembourg sulges 9. septembril 1996 P. Gruslini kõik kontod ja lõpetas temaga ärisuhted alates 17. septembrist 1996 ning palus tal selleks kuupäevaks välja võtta kõik rahalised vahendid ja väärtpaberid, mis olid veel tema kontodel. Citibank Luxembourg hoiatas P. Gruslinit, et kui viimane ei anna talle juhiseid selle kohta, milliseid tehinguid teha fondi Citiportfolios osakute realiseerimiseks, kantakse need tema nimel emitendile kuuluvate osakute registrisse. Olemata kassaatorilt juhiseid saanud, tegi Citibank Luxembourg 14. oktoobril 1996 selle kande.

14.

P. Gruslin palus 1996. aasta detsembris väljastada kõik talle fondis Citiportfolios kuuluvate esitajaosakute sertifikaadid ( 8 ), et tõendada fondis Citiportfolios omandatud osakute omandit. Citibank Belgium vastas, et kuna osakud osteti Citibank Luxembourgist, ei ole neid tema valduses olevas toimikus, ning palus tal pöörduda otse Citibank Luxembourgi poole. Kohtuistungil väitis Citibank Belgium, et ta edastas P. Gruslini taotluse Citibank Luxembourgile.

15.

Kuivõrd Citibank Belgium ei väljastanud nõutud osakusertifikaate, algatas P. Gruslin Belgia kohtutes mitu kohtumenetlust muu hulgas selleks, et saada kohtumäärus, mis kohustaks Citibank Belgiumit väljastama talle fondi Citiportfolios prospektis viidatud osakusertifikaadid. P. Gruslin tugines oma nõude toetuseks direktiivile 85/611.

16.

Cour d’appel de Bruxelles jättis 11. jaanuaril 2011. aastal tema nõude rahuldamata, sest ei tuvastanud lepingulist suhet P. Gruslini ja Citibank Belgiumi vahel ega Citibank Belgiumi lepinguvälise kohustuse rikkumist seoses fondi Citiportfolios emissiooni prospekti levitamisega. P. Gruslin esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Belgia Cour de cassationi.

17.

Cour de cassation otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsuse saamiseks järgmise küsimuse:

„Kas direktiivi [85/611] artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „osakuomanikele maksete tegemine” hõlmab ka nimeliste osakute sertifikaatide väljastamist osakuomanikele?”

18.

P. Gruslin, Beobank, Belgia Kuningriigi ja Tšehhi Vabariigi valitsus ning komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. P. Gruslini, Beobanki ja komisjoni esindajad osalesid 27. novembril 2013 toimunud kohtuistungil.

19.

Kirjalikes seisukohtades väljendas komisjon kahtlust, kas siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimus on vastuvõetav. Kahtluse aluseks oli asjaolu, et kassaator omandas fondi osakud otse avatud investeerimisfondi asukohaliikmesriigis, praegusel juhul Luksemburgis. Komisjon leiab, et direktiivi 85/611 artikli 45 kohaldatavus võib sõltuda sellest, kas osakuomanik omandas osakud avatud investeerimisfondi esindaja kaudu selles liikmesriigis, milles osakuid turustati. Komisjon kahtles, kas sellise seose puudumisel on eelotsuse küsimus vastuvõetav.

20.

Kohtuistungil asus komisjon aga teistsugusele seisukohale. Komisjon väitis, et direktiivi 85/611 artiklis 45 sätestatud kohustuste rakendamiseks ei ole vaja eelnevat õigussuhet osakuomaniku ja esindaja vahel.

21.

Tuleb meeles pidada, et ELTL artikli 267 alusel toimuvas menetluses on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtul õigus hinnata eelotsuse vajalikkust ja Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud eelotsuse tegema. ( 9 ) Eeldatakse, et siseriikliku kohtu esitatud liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus saab siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õiguse tõlgendamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud. ( 10 )

22.

Käesolevas kohtuasjas ei ole tegemist olukorraga, kus liidu õiguse sätet, nimelt direktiivi 85/611 artikli 45 tõlgendamist puudutav eelotsuse küsimus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega. Tegelikult kuulub direktiivi 85/611 artikkel 45 selle direktiivi VIII jakku „Erisätted, mida kohaldatakse avatud investeerimisfondide (UCITS) suhtes, kes ei turusta oma osakuid mitte selles liikmesriigis, kus nad paiknevad, vaid teistes liikmesriikides”. Fond Citiportfolios paiknes Luksemburgis ja Citibank Belgium turustas selle osakuid emissiooni prospekti ja voldikute jaotamise kaudu Belgias. Seega ei saa välistada direktiivi 85/611 asjakohasust käesolevas kohtuasjas.

23.

Seega leian ma, et esitatud eelotsuse küsimus on vastuvõetav.

24.

Selleks et eelotsuse küsimusele vastata, tuleb kindlaks teha direktiivi 85/611 artikli 45 kohaldamisala, tõlgendades seda koosmõjus direktiivi põhjendusega 5. Enne kui ma seda teemat käsitlen, toon esile ühe taustaküsimuse, mis on esitatud küsimusele vastamiseks keskse tähtsusega. See on järgmine: kas direktiiviga 85/611 reguleeritakse seda, kuidas osakuomanikud tõendavad osakute omandit fondis avatud investeerimisfondile, selle esindajale osakute turustamise liikmesriigis ja kolmandatele isikutele.

25.

See, kuidas osakute omandit jäädvustatakse ja tõendatakse, on loomulikult eriti oluline osakuomanike suhetes fondivalitsejaga, praegusel juhul Luksemburgi fondivalitseja Citiportfoliosega ja selle depositooriumiks oleva pangaga, praegu Citibank Luxembourgiga. Kui puuduvad tõendid omandi kohta, ei saa omandiõigust teostada. Sellega sarnaselt tekib osakute omandi tõendamise küsimus suhetes fondi esindaja ja kolmandate isikutega üldiselt tehingute tegemise puhul, kui osakuid on turustatud muus liikmesriigis kui see, milles asub fond.

26.

Viimati nimetatud aspekti osas piisab, kui märkida, et direktiiv 85/611 tugineb põhimõttele, mille järgi realiseerivad osakuomanikud oma investeeringu majandusliku väärtuse nõudega, et avatud investeerimisfond ostaks või võtaks nende osakud tagasi. Seega on osakute omandiõiguse tõendamise võimalused tehingute tegemiseks vähem tähtsad, kuigi direktiiviga 85/611 ei ole mingil moel vastuolus osakute ja neid esindavate sertifikaatide väljastamine vabalt kaubeldavate maksevahenditena, mida saab müüa kolmandatele isikutele.

27.

Beobanki esindaja nimetas kohtuistungil, et osakuomaniku positsiooni tõendamine võib toimuda mitmel viisil. See võib tugineda sellele, et omanik kantakse fondi osakuomanike registrisse, või tõendab omandit see, et vallatakse vabalt kaubeldavaid esitajasertifikaate, mille esitamine võimaldab oma õigusi teostada. Sellegipoolest rõhutan ma, et investeerimisfondi osakute omandit tõendatakse esitajasertifikaatide esitamise kaudu üha vähem. Samuti saab investeerimisfondi osakute omandit tõendada nimeliste sertifikaatidega, millega ei saa vabalt kaubelda, või võidakse osad viia üle dematerialiseeritud kujule, mis tähendab seda, et finantsteenuse osutajad peavad osakute registrit.

28.

Mõistagi ei kaasne sellega probleemi, juhul kui osakuomanik omandas teises liikmesriigis paikneva fondi asjassepuutuvad osakud fondi esindaja kaudu osakute turustamise liikmesriigis, nagu on viidatud direktiivi 85/611 artiklis 45. ( 11 ) Sellegipoolest võib tekkida probleem olukorras, kus osakuomanik ei ole osakuid märkinud esindaja kaudu, vaid otse fondivalitseja juures fondi asukohaliikmesriigis. Just selline on probleem, mis kerkib esile menetletavas kohtuasjas: P. Gruslin omandas osakud Citibank Luxembourgist, mitte Citibank Belgiumist.

29.

Minu hinnangul sõltuvad omandiõiguse tõendamise võimalused avatud investeerimisfondis nii avatud investeerimisfondi fonditingimustest, mille peavad kinnitama fondi asukohaliikmesriigi pädevad ametiasutused vastavalt direktiivi 85/611 artikli 4 lõikele 2, kui ka asjassepuutuvast siseriiklikust õigusest, käesoleval juhul Luksemburgi õigusest. See küsimus ei ole liidu õiguses ühtlustatud.

30.

Tõepoolest tuleneb direktiivi 85/611 lisa loendi A punktist 1.10, et seda küsimust peavad reguleerima fonditingimused ja siseriiklikud õigusaktid. Vastupidisel juhul ei oleks osakuomanikel praktilist võimalust oma õiguste teostamiseks direktiivi 85/611 alusel. Sellegipoolest ei ole minu hinnangul alust tõlgendada direktiivi seda või mõnd muud osa nõnda, et sellega kehtestatakse kohustuslikud nõuded võimalustele, millega saab osalust avatud investeerimisfondides liikmesriikides tuvastada või jäädvustada. ( 12 )

31.

Selles osas ei ole ma nõus komisjoniga, kelle esindaja väitis kohtuistungil, et direktiiviga 85/611 kehtestatakse liikmesriikidele kohustus nõuda, et osakuomanikele väljastatakse osakusertifikaadid, nii et nad saavad tõendada oma omandit osakute turustamise liikmesriigis asuvatele fondivalitsejate esindajatele, kellega neil puudub varasem õigussuhe. Komisjon väitis, et see on vajalik kapitali vaba liikumise aspektist.

32.

Minu hinnangul viitavad direktiivi 85/611 lisa loendi A punkti 1.10 sõnad „originaalväärtpaberid või sertifikaadid omandiõigust tõendavate dokumentidena; kanne registris või raamatupidamiskontos” neljale erinevale võimalusele tõendada osakute omandiõigust. Esimesed kaks, nimelt valdajale või nimetatud isikule väljastatud osakusertifikaadid, on asjakohased seal, kus (siiani) kasutatakse materiaalseid väärtpabereid, samas kui kaks viimast, nimelt kanne osakuomanike registris või väärtpaberikontos, on asjakohased dematerialiseeritud süsteemi puhul.

33.

On mõeldamatu, et ühenduse seadusandja oleks 1985. aastal soovinud muuta materiaalsete osakusertifikaatide kasutamise kohustuslikuks, samas kui liikmesriigid olid väärtpaberitega tegelemisel juba võtnud suuna täiesti dematerialiseeritud süsteemile. ( 13 ) Ma meenutan, et Prantsuse Sicovam süsteemi aluseks olevad õigusaktid olid 1980. aastaks vastu võetud. ( 14 ) Lisaks sellele tugines 1980. aastal mitu siseriiklikku väärtpaberite haldamise ja kliiringu süsteemi nn väärtpaberite keskdepositooriumidele, mis kaitses materiaalseid väärtpabereid. Tehingute tegemiseks neid üldiselt füüsiliselt ei liigutatud ja nende omandiõigus tugines sissekannetele finantsinstitutsioonide peetavates väärtpaberikontodes. Näib, et nii oli see ka P. Gruslini esitajaosakute sertifikaatidega, mis esindasid tema osakuid enne nende muutmist nimelisteks osakuteks.

34.

Samuti ei nõustu ma komisjoni väitega selle kohta, et kapitali vaba liikumise põhimõte tähendab seda, et osakuomanikele tuleb väljastada osakusertifikaadid, mille abil nad saavad tõendada vastavate osakute omandit fondi asukohariigist erineva liikmesriigi finantsteenuste pakkujatele. Praegu on kapitali vaba liikumine võimalik rohkem kui kunagi varem ja tänapäevased digitaalsed võimalused väärtpaberitega kauplemiseks, kliiringuks ja omandi jäädvustamiseks, ilma et tuleks kasutada vananenud, ebaturvalisi ja kulukaid materiaalsetel sertifikaatidel põhinevaid võimalusi, on seda veelgi edendanud.

35.

Sellele lisaksin ma Internetiga kaasneva tehnoloogilise arengu. Lisaks sellele, et finantsinformatsioonile on võimalik piiriüleselt ligi pääseda kergemini kui ei kunagi varem, võimaldab Internet ka piiriüleseid makseid ja investeeringuid. Interneti kaudu saab rahvusvahelisi rahaülekandeid teha kiiresti ja hõlpsasti ning soodsa hinnaga. Komisjoni väide vajaduse kohta (materiaalsete) osakusertifikaatide järele on nende nüüdisaegsete suundumustega vastuolus. Vastupidi, tänapäeval on avatud investeerimisfondide kohalike esindajate teenused investorite jaoks vähem olulised kui 1980. aastatel.

36.

Seega saab liikmesriik ja iga avatud investeerimisfond otsustada, kas osakute omandiõigust tõendavad esitajaosakute sertifikaadid, nimelised osakusertifikaadid, kanne osakuomanike registris või väärtpaberikontos.

37.

Avatud investeerimisfondi osakute turustamise liikmesriigis tegutsev esindaja on seadusega kohustatud ja minu hinnangul ka õigustatud tagama, et need, kellega nad tehinguid teevad, on tegelikud osakuomanikud. Teisisõnu, kui osakuomaniku ja esindaja vahel puudub vastav avatud investeerimisfondiga seotud lepinguline side, peab osakuomanik esindajale oma omandiõigust tõendama, kasutades fonditingimustes ja kohaldatavas siseriiklikus õiguses ette nähtud võimalusi. Vaevalt annaks fondivalitseja oma kohalikule esindajale volituse teha makseid ja teostada osakute tagasivõtmist või tagasiostmist seoses osakuomanikuga ilma selliste tõenditeta või teise võimalusena ilma osakuomaniku taotluseta selle kohta, et ta soovib, et fondivalitseja volitaks kohalikku esindajat talle makseid tegema. ( 15 )

38.

Direktiivi 85/611 artiklite 44 ja 45 kohaldamine puudutab fondiosakute turustamist muus liikmesriigis kui avatud investeerimisfondi asukohaliikmesriik.

39.

Turustamine direktiivi 85/611 artikli 44 lõikes 1 tähendab minu hinnangul seda, et turustamise liikmesriigis on võimalik osakuid märkida või osta, ilma et investorid peaks võtma meetmeid väljaspool selle liikmesriigi territooriumi. Kui turustamine on edukas ja sellega kaasneb märkimine, peab fondivalitsejal olema kohalik esindaja, kes tegutseb tema heaks direktiivi 85/611 artiklis 45 nimetatud eesmärkidel ja kelle poole saavad osakuomanikud pöörduda. Käesolevas kohtuasjas ollakse ühel meelel, et selline suhe oli Citiportfoliose (Luksemburg) ja Citibank Belgiumi vahel.

40.

Selleks et mõista õigesti direktiivi 85/611 artikli 45 kohaldamisala, tuleb uurida selle sätte rolli direktiivi üldises ülesehituses, pidades silmas, et direktiiviga soovitakse võimaldada piiriüleste teenuste vaba osutamist selles sektoris.

41.

Selles osas on taas kasulik tsiteerida direktiivi kommentaari, mille komisjon avaldas 1988. aastal. Selles on öeldud, et „liikmesriik, milles avatud investeerimisfond oma osakuid turustab, ei saa mingil juhul kasutada [artikli 45] reeglit selleks, et kohustada fondi omama tema territooriumil seaduslikku esindajat, kuivõrd sellega seataks avatud investeerimisfondi õigus turustada oma osakuid muus liikmesriigis kui tema asukohaliikmesriik sõltuvusse seal tegevuskoha omamisest, mis oleks vastuolus asutamislepinguga ette nähtud teenuste osutamise mõistega. Järelikult, igasuguse ebaselguse vältimiseks ei saa komisjoni ettepaneku algversioonis sisalduvat nõuet, mille kohaselt peab avatud investeerimisfondil olema finantsteenus liikmesriigis, milles ta oma osakuid turustab, olgugi et on üldteada, et finantsteenus on pelgalt haldusteenus ja erineb seaduslikust esindajast, pidada võrdväärseks tegevuskoha omamisega.” ( 16 )

42.

Vastuvõtva riigi vastutusalad (näiteks võimalused maksete tegemiseks, avatud investeerimisfondi osakute tagasivõtmine või tagasiostmine vastavalt direktiivi 85/611 artiklile 45) on rangelt piiratud, et vältida takistusi teenuste vabaks osutamiseks liikmesriikide vahel. Seega minu hinnangul ei saa direktiivi 85/611 artiklit 45 tõlgendada laiendavalt.

43.

Lisaks sellele rõhutan ma, et osakuomanike õigus saada teavet on direktiivis 85/611 täpselt määratletud. Eelkõige viitan ma direktiivi 85/611 VI jaotisele, milles on sätted prospekti, perioodiliste aruannete ja muu teabe kohta.

44.

Sellegipoolest, erinevalt Belgia valitsuse seisukohtadest, ei saa ühikusertifikaatide väljastamist isegi nimetatud osakuomaniku puhul pidada direktiivis 85/611 ette nähtud teabe andmise kohustuse täitmiseks. Tegemist on teoga, mida võidakse fonditingimuste ja siseriiklike õigusaktidega nõuda või lubada, selleks et tuvastada või tõendada osakute omandiõigust.

45.

Nii nagu Beobank kohtuistungil välja tõi, näeb direktiivi 85/611 VI jagu muu hulgas ette kohustuse avaldada emissiooniprospekt, aastaaruanne ja poolaastaaruanne ning samuti avaldada korrapäraselt osakute väljalaske-, müügi-, tagasiostu- või tagasivõtukurss. Kogu see teave peegeldab seda, mida ühenduse seadusandja pidas vajalikuks, et investor võiks teha põhjendatud otsuse investeeringu tegemise või loovutamise kohta. Teisalt ei nähta direktiivi 85/611 VI jaotises ette midagi osakute omandiõiguse tõendamise kohta.

46.

Minu hinnangul ei sisalda direktiivi 85/611 artikli 45 mõiste „maksed osakuomanikele” osakusertifikaatide väljastamist. Maksete tegemine tähendab siin rahalise kohustuse täitmist nagu osakutest tuleneva intressi või dividendi maksmist või osakute tagasivõtmise või tagasiostmise korral osakuomanikele makstavaid summasid.

47.

Nagu Beobank kohtuistungil selgitas, pakub turustamise liikmesriigis tegutsev esindaja üksnes finantsteenust ja teda võib pidada maksete eest vastutavaks esindajaks seeläbi, et ta väljastab makstavad summad fondist kohalikele osakuomanikele. Esindajad ootavad enne osakutega seotud maksete tegemist, kuni fond maksab neile. Lisaks sellele väljastavad nad teavet, mida osakuomanikel on õigus saada, ja toimetavad fondi depositooriumile edasi tagasivõtmise või tagasiostmise nõuded ja maksavad osakuomanikule osakute hinna alles siis, kui on selle fondilt kätte saanud.

48.

Teisisõnu ei pane direktiivi 85/611 artikkel 45 selles artiklis sisalduvate funktsioonide täitmise eest vastutavatele esindajatele ühtegi iseseisvat õiguslikku kohustust, vähemalt juhul kui puudub koostöö fondiga, täpsemalt olenevalt olukorrast fondihalduri või depositooriumiga. Ükskõik milline teistsugune tõlgendus oleks vastuolus põhimõttega, mille järgi on tegemist piiriülese finantsteenusega, mida pakub avatud investeerimisfondi asukohaliikmesriigis paiknev avatud investeerimisfond osakute turustamise liikmesriigis. Seega ei saa nõuda, et kohalikud esindajad teeksid osakuomanikele makseid, võtaksid või ostaksid osakuid tagasi või isegi teeksid kättesaadavaks teabe, mida avatud investeerimisfond on kohustatud avaldama, juhul kui fond seda ise ei tee. Seega ei saa artikliga 45 kohustada esindajat väljastama osakusertifikaate.

49.

Kokkuvõttes ei ole direktiivi 85/611 artikli 45 sõnadest „maksed osakuomanikele” võimalik tuletada avatud investeerimisfondi kohaliku esindaja kohustust väljastada osakuomanikele osakusertifikaadid turustamise liikmesriigis.

50.

Seega teen ma ettepaneku vastata Cour de cassationi (Belgia) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt.

Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „maksed osakuomanikele” ei viita osakuomanikele nimeliste osakusertifikaatide väljastamisele.