1.

Liidu õigust ja eeskätt nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) artiklit 2 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis võtavad vanuse alusel diskrimineerimise kaotamise eesmärgil arvesse enne 18. eluaasta täitumist töötatud aega, kuid mis samal ajal sisaldavad eeskirja, mida tegelikult kohaldatakse ainult sel moel diskrimineeritud töötajate suhtes, millega pikendatakse kõrgemale töötasu astmele tõusmise tähtaega kolme esimese töötasu astme puhul ühe aasta võrra ja mis säilitab seega püsivalt erineva kohtlemise vanuse alusel.

2.

Liidu õigust ja eeskätt direktiivi 2000/78 artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklikud õigusnormid, mille eesmärk on kaotada vanuse alusel diskrimineerimine, ei pea tingimata võimaldama töötajal, kelle puhul ei võetud ametialase edasijõudmise kindlaksmääramisel arvesse enne 18. eluaasta täitumist töötatud aega, saada hüvitist summas, mis vastab erinevusele sellise diskrimineerimise puudumisel maksmisele kuuluva töötasu ja tegelikult saadud töötasu vahel. Sellegipoolest eeldab võrdse kohtlemise taastamine sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ja seni, kuni ei ole kehtestatud korda, millega kaotatakse vanuse alusel diskrimineerimine direktiivis 2000/78 ettenähtuga kooskõlalisel moel, et töötajatele, kelle kogemus on kasvõi osaliselt omandatud enne 18. eluaasta täitumist, antakse samad eelised kui need, mida kohaldati töötajate suhtes, kes on omandanud pärast 18. eluaasta täitumist samalaadse ning võrreldava kestusega kogemuse, ja seda mitte ainult enne 18. eluaasta täitumist töötatud aja arvessevõtmise, vaid ka kõrgemale töötasu astmele tõusmise osas.

3.

Liidu õigust ja eeskätt direktiivi 2000/78 artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi seadusandja näeb enne 18. eluaasta täitumist töötatud aja arvessevõtmiseks ette koostöökohustuse, mille kohaselt töötaja peab esitama oma tööandjale tõendid sellise aja kohta. Õiguse kuritarvitust ei kujuta endast siiski asjaolu, et töötaja keeldub tegemast koostööd selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamiseks, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis direktiiviga 2000/78 vastuollu minnes vanuse alusel diskrimineerivad, ega ka töötaja esitatud sellise summa väljamaksmist puudutav nõue, mille eesmärk on võrdse kohtlemise taastamine töötajatega, kes on omandanud pärast nimetatud ikka jõudmist samalaadse ning võrreldava kestusega kogemuse.

4.

Tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellisel juhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei ole sellega vastuolus, kui liidu õigusest tulenevate õiguste siseriiklikes õigusnormides ette nähtud aegumistähtaeg hakkab kulgema enne kuupäeva, mil Euroopa Kohus kuulutab asjassepuutuvat õiguslikku olukorda selgitava otsuse.