22.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 287/35

—

tunnistada käesolev, määruse 367/2012, määruse 397/2012, määruse 356/2012, määruse 382/2012, määruse 444/2011 ja määruse 485/2012 vastu ELTL artikli 263 lõike 4 alusel esitatud tühistamishagi ja/või ELTL artikli 277 alusel esitatud õigusvastasuse väide vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

tühistada komisjoni 27. aprilli 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 367/2012, millega kehtestatakse vajalikud meetmed seoses kvoodivälise suhkru ja isoglükoosi lisakoguste Euroopa Liidu turule toomisega turustusaastal 2011/2012, kohaldades vähendatud kvoodiületamise tasu (ELT 2012 L 116, lk 12);

—

tühistada komisjoni 8. mai 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 397/2012, millega kinnitatakse jaotuskoefitsient, lükatakse tagasi edasised taotlused ja lõpetatakse taotluste esitamine olemasolevatele täiendavatele kvoodivälise suhkru kogustele müügiks ELi turul vähendatud kvoodiületamise tasuga turustusaastal 2011/2012 (ELT 2012 L 123, lk 35);

—

tühistada rakendusmäärus (EL) nr 1239/2011 (ELT 2011 L 318, lk 4), muudetud komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 356/2012, mis puudutab pakkumuste esitamise ajavahemikku teise ja järgmiste osaliste turustusaastaks 2011/2012 välja kuulutatud pakkumismenetluste puhul suhkru vähendatud tollimaksumääraga impordiks (ELT 2012 L 113, lk 4);

—

tühistada komisjoni 3. mai 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 382/2012 rakendusmäärusega (EL) nr 1239/2011 avatud pakkumismenetluse raames toimuvas viiendas osalises pakkumiskutses kinnitatava suhkru minimaalse tollimaksumäära kohta (ELT 2012 L 119, lk 41);

—

tühistada komisjoni 24. mai 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 444/2012 rakendusmäärusega (EL) nr 1239/2011 avatud pakkumismenetluse raames toimuvas kuuendas osalises pakkumiskutses kinnitatava suhkru minimaalse tollimaksumäära kohta (ELT 2012 L 135, lk 61);

—

tühistada komisjoni 7. juuni 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 485/2012 rakendusmäärusega (EL) nr 1239/2011 avatud pakkumismenetluse raames toimuvas seitsmendas osalises pakkumiskutses kinnitatava suhkru minimaalse tollimaksumäära kohta (ELT 2012 L 148, lk 24);

—

teise võimalusena (i) tunnistada määruse nr 1234/2007 (1) artikli 186 punkti a ja artikli 187 vastu esitatud õigusvastasuse väide vastuvõetavaks ja põhjendatuks ja tunnistada need sätted õigusvastaseks, ning ühtlasi tühistada vaidlustatud määrused, mis otseselt või kaudselt tuginevad nendel sätetel; ja (ii) tunnistada määruse 367/2012 ja määruse 1239/2011, mida on muudetud määrusega 356/2012, vastu esitatud õigusvastasuse väide vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

mõista EL-ilt, keda esindab komisjon, välja hüvitis igasuguse kahju eest, mida hagejatele põhjustas komisjoni poolt seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmine, ning määrata kahju eest, mida hagejad kandsid ajavahemikul 30. jaanuar 2012 kuni 24. juuni 2012, hüvitise summaks 75 051 236 EUR, millele lisanduvad kõik jätkuvad kahjud, mida hagejad kandsid pärast seda kuupäeva, või mis tahes muu summa, mis kajastab hagejatele tekitatud või tekitatavat kahju, mida nad hiljem menetluse käigus kindlaks määravad, eelkõige võttes arvesse tulevikus tekkivat kahju;

—

kohustada tasuma alates kohtu otsusest kuni võlgnetava summa tegeliku tasumiseni intresse asjassepuutuval ajavahemikul Euroopa Keskpanga poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra, või muus kohtu poolt kindlaks määratud kohases määras;

—

mõista kõik käesoleva menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et rikuti diskrimineerimise keelu põhimõtet, kuna ühelt poolt sätestab määrus 367/2012 fikseeritud, üldkohaldatava kvoodiületamise tasu 211 eurot tonni kohta — st vähem kui pool tavapärasest 500 eurost tonni kohta — mida kohaldatakse kindlale kogusele (250 000 tonni) suhkrule, ja mis jaguneb võrdselt ainult peedisuhkru rafineerimistehastest taotlejate vahel. Teiselt poolt sätestab määrus 1239/2011, mida muudeti määrusega 356/2012, tundmatu, prognoosimatu kvoodiületamise tasu, mida kohaldatakse ainult enampakkumise võitjatele (kes võivad olla roosuhkru rafineerimistehased, peedisuhkru rafineerimistehased või mis tahes kolmas isik), ning seda määratlemata lõppsumma ulatuses. Tollimaks kinnitati hiljuti 312,60 eurole tonni kohta, i.e. ligikaudu 50 % kõrgem kui peedisuhkru rafineerimistehastele kohaldatav kvoodiületamise tasu. Nende kahe meetme kontrast ei saa olla teravam. Nende meetmete iga üksikasi diskrimineerib roosuhkru rafineerimistehaseid võrreldes peedisuhkru rafineerimistehastega.

2.

Teine väide, et rikuti määrust 1234/2007 ja puudub sobiv õiguslik alus, kuna määrust 367/2012 arvesse võttes puudub komisjonil ei ole mingit pädevust tõsta kvoote ja ta on hoopis kohustatud kehtestama kvoodivälise suhkru EL-i turuletoomisele kõrgeid heidutava toimega makse. Mis puudutab enampakkumist, siis ei ole komisjonil mingit volitust või pädevust võtta selliseid meetmeid, mida ei ole põhilistes õigusaktides varem ette nähtud.

3.

Kolmas väide, et rikuti õiguskindluse põhimõtet, kuna komisjon tekitas süsteemi, millega tollimaksud ei ole prognoositavad ja määratud kindlaks kindlate ja objektiivsete kriteeriumide kohaldamisel, vaid pigem määratakse kindlaks subjektiivse soovi alusel neid maksta (lisaks teguritele, mil alluvad selles osas erinevale survele ja mõjutajatele), millel puudub igasugune seos tegelike imporditavate kaupadega.

4.

Neljas väide, et rikuti proportsionaalsuse põhimõtet, kuna komisjon oleks tarnehäiretega toimetulekuks võinud hõlpsasti võtta vähem piiravaid meetmeid, mida ei võeta ainuüksi importivate rafineerimistehaste kahjuks.

5.

Viies väide, et rikuti õiguspärast ootust, kuna hagejatel oli õiguspärased ootused sellele, et komisjon kasutab määruses 1234/2007 kehtestatud instrumente, et taastada rafineerimistehastele toor-roosuhkru varude kättesaadavus. Hagejatel oli õiguspärased ootused ka sellele, et komisjon säilitab importivate rafineerimistehaste ja kodumaiste suhkrutootjate tasakaalu.

6.

Kuues väide, et rikuti hoolsuse ja hea halduse põhimõtet, kuna komisjoni tegevus oli tarnehäireid arvestades ilmselgelt asjakohatu. Komisjon oleks pidanud kergendama roosuhkru rafineerimistehastele seatud impordipiiranguid. Selle asemel suurendas komisjon kodumaist toodangut ja seadis täiendavale impordile juurdepääsule karistusliku ja prognoosimatu maksu.

7.

Seitsmes väide, et rikuti ELTL artiklit 39, kuna komisjon kahte EL toimimise lepingu selles sättes nimetatud eesmärkidest ei saavutanud.

8.

Kaheksas väide, et rikuti komisjoni määrust 1006/2011 (2), kuna valgele suhkrule kohaldatav tollimaks oli tõepoolest ainult veidi kõrgem toorsuhkru tollimaksust, vahega umbes 30 eurot tonni kohta. See eristub teravalt 80-eurosest vahest rafineeritud suhkru tavapärase imporditollimaksu (419 EUR) ja rafineerimiseks mõeldud toorsuhkru imporditollimaksu (339 EUR) vahel, mis on nõukogu määruses 1006/2011 välja toodud.