Isdin, SA 19. detsembril 2012 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 9. oktoobri 2012. aasta otsuse peale kohtuasjas T-366/11: Bial-Portela & Ca, SA versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

(Kohtuasi C-597/12 P)

2013/C 86/12

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Isdin, SA (esindajad: advokaat H. L. Mosback, abogado G. Marín Raigal, abogado P. López Ronda, abogado G. Macias Bonilla)

Teised menetlusosalised: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), Bial-Portela & Ca, SA

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Apellant väidab, et Üldkohus on moonutanud tõendeid, kuna ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 34, et „apellatsioonikoda leidis vääralt, et tähiste vahel puudub foneetiline sarnasus”. Erinevalt Üldkohtu tuvastatust ei leidnud aga apellatsioonikoda tegelikult vääralt, et tähiste vahel puudub foneetiline sarnasus, vaid ta analüüsis tähiste foneetilist sarnasust õigesti ning tegi järelduse, et foneetilistest sarnasutest hoolimata on asjaomaste tähiste tervikkõla erinev. Apellant leiab, et eespool kirjeldatud apellatsioonikoja järeldust, mida Üldkohus moonutas, tuleb kinnitada.

Veel väidab apellant, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, kuna ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40, et „klassi 3 kuuluvaid kaupu ja suurt osa klassi 5 kuuluvatest kaupadest […] turustatakse tavaliselt selvehallide väljapaneku teel ning tarbijad teevad nende kaupade vahel valiku pakendite visuaalse vaatluse põhjal”. See tuvastatud faktiline asjaolu ei põhinenud mingitel tõenditel, mistõttu on moonutatud neid faktilisi asjaolusid, millel kohtuotsus oleks pidanud põhinema. Pealegi ei esitanud seda faktilist asjaolu mitte ükski pool, nii et seda oleks saanud arvesse võtta ainult juhul, kui tegemist oleks hästi teadaoleva asjaoluga (ning arvestades argumente, mis toetavad selle faktilise asjaolu väheusutavust, võrduks selle käsitamine hästi teadaolevana omakorda faktiliste asjaolude moonutamisega). Seetõttu ei saa sellele faktilisele asjaolule tugineda segiajamise tõenäosuse olemasolu tuvastamisel.

Apellant väidab ka, et rikutud on teise poole ärakuulamise põhimõtet, mis on sätestatud kaubamärgimääruse (1) artikli 76 lõikes 1 (varem määruse nr 40/94 (2) artikli 74 lõige 1) ning et Üldkohus kohaldas vääralt kaubamärgimääruse artikli 8 lõike l punkti b ja sellega seotud kohtupraktikat, rikkudes seeläbi liidu õigust. Üldkohus ei andnud vastandatud kaubamärkidele igakülgset hinnangut, mis eeldanuks juhtumi kõikide asjaomaste tegurite arvessevõtmist.

(1)  Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1).

(2)  Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94, ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146).