|
26.1.2013 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 26/35 |
Diadikasia Symvouloi Epicheiriseon AE 16. novembril 2012 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 13. septembri 2012. aasta määruse peale kohtuasjas T-369/11: Diadikasia Symvouloi Epicheiriseon AE versus Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu delegatsioon Türgis, Rahastamise ja lepingute kesktalitus (CFCU)
(Kohtuasi C-520/12 P)
2013/C 26/66
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Diadikasia Symvouloi Epicheiriseon AE (esindaja: Δικηγόρος A. Krystallidis,
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu delegatsioon Türgis, Rahastamise ja lepingute kesktalitus (CFCU)
Apellandi nõuded
|
— |
tühistada edasikaevatud määrus; |
|
— |
tunnistada tema poolt Üldkohtusse esitatud hagi vastuvõetavaks; |
|
— |
lahendada asi sisuliselt ja mõista välja hüvitis kahju eest, mis apellandile tekitati vastustaja 5. aprilli 2011. aasta otsusega, mille võttis vastu Euroopa Liidu delegatsioon Türgis ja mille apellant sai kätte 6. aprillil 2011 ning millega apellandi horisontaalse tasandi huve juhtumi vastu arvestades tühistati väidetava valeandmete esitamise tõttu otsus sõlmida hankeleping projekti „Euroopa-Türgi ärikeskuste võrgu laiendamine Sivasse, Antalyasse, Batmani ja Vani — EuropeAid/128621/D/SER/TR” teostamiseks konsortsiumiga Diadikasia business Consultants SA (GR) — Wyg International Ltd (UK) — Deleeuw International Ltd (TR) — Cyberpark (TR); |
|
— |
mõista esimese kohtuastme ja apellatsioonimenetluse kohtukulud välja komisjonilt. |
Väited ja peamised argumendid
Esimese väite raames väidab apellant, et Üldkohus rikkus Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) artikli 263 kohaldamisel õigusnormi, kuna ta ei nõustunud seisukohaga, et mõiste „institutsioon” viitab mitte ainult Euroopa Liidu institutsioonidele, vaid ka Euroopa Liidu teenistujatele, kes on võrdselt vastutavad nende tegevusega üksikisikutele tekitatud kahju hüvitamise eest.
Teise väite raames leiab apellant, e Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust ja eiras Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 ning Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) ja artiklit 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) kui liidu õiguse põhimõtteid, kuna ta tunnistas apellandi esitatud hagi vastuvõetamatuks, käsitlemata apellandi märkusi vastustaja esitatud vastuvõetamatuse väidete kohta, mis viitasid EL-i ametnike tekitatud kahju puudutavale kohtupraktikale (Euroopa Kohtu 10. juuli 1969. aasta otsus kohtuasjas 9/69: Sayag ja Zurich, EKL 1969, lk 329; Euroopa Kohtu 28. aprilli 1971. aasta otsus kohtuasjas 4/69: Lütticke vs. komisjon, EKL 1971, lk 325, ja Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639) ning ELTL artikli 263 tõlgendamisele nimetatud kohtupraktika kohaselt. Samuti jättis Üldkohus vastamata apellandi argumentidele, mis puudutasid liidu õiguse aluspõhimõtete nagu õiguskindlus, õiguspärase ootuse kaitse ja õigus olla ära kuulutatud, ning Euroopa hea halduse tava eeskirja artikli 4 tõsist rikkumist vastustaja poolt.
Kolmanda väite raames leiab apellant, et Üldkohus esitles apellandi poolt esimeses kohtuastmes esitatud tõendeid valesti ja moonutas neid, leides et „käesoleval juhul olid üksnes CFCU-l kui hankijal volitused […] otsustada, kellega sõlmida vaidlusalune hankeleping […] [ning et] komisjoni pädevuses oli üksnes kontrollida, kas liidupoolse rahastamise tingimused olid täidetud”, kuid tehes seda Üldkohtule apellandi esitatud dokumentide põhjal, millest tegelikult ilmneb, et CFCU tegutseb komisjoni kontrolli all ja komisjoni määratletud piirides. Niisiis on edasikaevatud määruses tuvastatu väär ning moonutab Üldkohtu käsutuses olnud tõendusmaterjali.