|
17.11.2012 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 355/12 |
Leifheit AG. 24. septembril 2012. aastal esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 12. juuli 2012. aasta otsuse peale kohtuasjas T-334/10: Leifheit AG versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
(Kohtuasi C-432/12)
2012/C 355/21
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: Leifheit AG (esindajad: advokaadid V. Töbelmann ja G. Hasselblatt)
Teised menetlusosalised: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), Vermop Salmon GmbH
Apellandi nõuded
|
— |
tühistada Üldkohtu 12. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas T-334/10; |
|
— |
tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 12. mai 2010. aasta (asi R 924/2009-1) otsus; |
|
— |
mõista kohtukulud, sh apellatsioonikojas toimunud menetluse kulud ja apellandi kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt ja teiselt menetluspoolelt apellatsioonikojas; Vermop Salmon GmbH menetlusse astumise korral; |
|
— |
jätta menetlusse astuja kulud tema enda kanda. |
Väited ja peamised argumendid
Üldkohtu 12. juuli 2012. aasta otsus tuleb tühistada, kuna Üldkohus eksis kuna ei arvestanud apellatsioonikoja poolt apellatsioonimenetluses nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (1) artikli 63 lõike 1 ja artikli 64 alusel läbi viidud kontrollimise ulatust.
Üldkohus jättis tähelepanuta Siseturu Ühtlustamise Ameti osakondade vahelise funktsionaalse järjepidevuse ning ei arvestanud, et apellatsioonikoja poolt sõnaselgelt esitatud etteheited ei saa mõjutada tema kohustust hinnata vaidlustatud otsust igakülgselt arvestades faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
Üldkohus põhjendas oma otsust lõpuks järeldusega, et varasema kaubamärgi tegelik kasutamine kujutab endast eriomast eelnevat küsimust, mida apellatsioonikoda ei pea tingimata kontrollima.
Siinjuures ei arvestanud Üldkohus asjaoluga, et see küsimus koos tegeliku kasutamise kohta tõendite nõudmisega on osa vastulausemenetlusest ja seega peab sellisena kuuluma apellatsioonikoja kontrollitavate asjaolude hulka.
Lisaks rikkus Üldkohus nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 1 punkti b sellega, et ta eksis segiajamise tõenäosuse hindamise üldiste põhimõtete kohaldamisel.
Eelkõige lähtus Üldkohus tähiste sarnasuse hindamisel empiirilisest kogemusest, et tarbijad panevad sõna algust enam tähele kui teisi kaubamärgi elemente, ilma et ta oleks analüüsinud sellise kogemuse kohaldamist käsitletavale juhule.
Pealegi ei hinnanud Üldkohus piisavalt apellandi esitatud väiteid, mis puudutasid tähiste sarnasust. Lisaks võttis Üldkohus apellatsioonikoja seisukohad üle ilma nende õigsust kontrollimata.
(1) ELT L 78, lk 1.