Euroopa Liidu Nõukogu 24. juuli 2012. aasta apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 4. mai 2012. aasta otsuse peale kohtuasjas T-529/09: Sophie in ’t Veld versus Euroopa Liidu Nõukogu

(Kohtuasi C-350/12 P)

2012/C 303/29

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: P. Berman, B. Driessen, Cs. Fekete)

Teised menetlusosalised: Sophie in ’t Veld ja Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

Väited ja peamised argumendid

Käesolev apellatsioonkaebus seondub rahvusvaheliste suhete valdkonnas avalikke huve kaitsva erandi ja õigusnõustamise kaitsega seotud erandi tõlgendamisega. Need erandid on kehtestatud vastavalt määruse (1) artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes ette nähtud absoluutse erandina avalikkuse õigusest tutvuda dokumentidega ja määruse artikli 4 lõikes 2 ette nähtud suhtelise erandina avalikkuse õigusest tutvuda dokumentidega.

Nõukogu väidab, et Üldkohus tegi nimetatud erandite tõlgendamisel neli viga.

Esiteks eksis Üldkohus leides, et seisukohtade lahknevus õigusliku aluse valiku küsimuses ei saa kahjustada Euroopa Liidu huve rahvusvaheliste suhete valdkonnas (esimese väite esimene osa). Institutsioonide vaheline vaidlus liidu pädevuse ja õigusliku aluse valiku küsimuses on tihedalt seotud lahkhelidega rahvusvaheliste lepingute sisu puudutavas. Institutsioonide vahelised pädevust puudutavad vaidlused võivad lisaks mõjutada Euroopa Liidu positsiooni läbirääkimistes, kahjustada tema usaldusväärsust läbirääkimiste poolena ning seada ohtu läbirääkimiste õnnestumise.

Teiseks kohaldas Üldkohus väära kohtuliku kontrolli kriteeriumi ja asendas nõukogu hinnangu dokumendi olulisusele rahvusvaheliste suhete seisukohast omaenda hinnanguga (esimese väite teine osa). Avalike huvide kaitse puhul rahvusvaheliste suhete valdkonnas on kohtuliku kontrolli õige kriteerium pigem see, mis omistab asjaomasele institutsioonile „ulatusliku kaalutlusõiguse”, kui see, mis nõuab „tegeliku ja konkreetse” kahju tekitamise tõendamist. Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta kontrollis nõukogu põhjendusi „tegeliku ja konkreetse” kahju tekitamise nõuet kohaldades, asendades seeläbi nõukogu hinnangu dokumendi avalikustamise mõjule välispoliitikale omaenda hinnanguga.

Kolmandaks rikkus Üldkohus õigusnorme, kui ta jättis arvesse võtmata palutud õigusliku arvamuse tundliku sisu ja ajal, mil taotleti õigust sellega tutvuda, esinenud konkreetsed asjaolud (teise väite esimene osa). Õiguslikus arvamuses käsitletud küsimus seondub tundlike rahvusvaheliste läbirääkimistega, mis olid sellega tutvumise õiguse taotlemise ajal veel pooleli ning kus olid mängus terrorismi ja terrorismi rahastamise ennetamise ja nendega võitlemise osas tehtava Atlandi-ülese koostöö peamised ja olulised huvid ning mille puhul õiguslikus arvamuses käsitletav õigusliku aluse valiku küsimus oli institutsioonide vaheliste lahkhelide allikaks. Üldkohus jättis õigusliku arvamuse sellised erilised iseloomulikud omadused tähelepanuta.

Lõpetuseks samastas Üldkohus ekslikult rahvusvahelise lepingu läbirääkimised ja sõlmimise institutsioonide seadusandliku tegevusega ülekaaluka üldise huvi kriteeriumi kohaldamisel (teise väite teine osa). Sel moel toimides jättis Üldkohus tähelepanuta olulised erinevused rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste (kus avalikkuse osalemine on kaalul olevate strateegiliste ja taktikaliste huvide tõttu tingimata piidatud) ning selliste lepingute sõlmimise ja ülevõtmise vahel.

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).