25.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 258/12

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 20. juunil 2012 — Cascina Tre s.s. versus Ministero dell’Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare jt

(Kohtuasi C-301/12)

2012/C 258/19

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Consiglio di Stato

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Cascina Tre s.s.

Vastustajad: Ministero dell’Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare jt

Eelotsuse küsimused

I.

1.

Kas direktiivi nr 92/43/EMÜ (1) artiklite 9 ja 10 õige kohaldamisega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm (vabariigi presidendi 1997. aasta dekreedi nr 357 artikli 3 lõige 4-bis), mis näeb ette maakondade ja autonoomsete provintside pädevuse teha omal algatusel ettepanekuid ühenduse tähtsusega alade muutmiseks, kui seal ei ole ühtlasi sätestatud nende ametiasutuste kohustust teha selle kohta otsus juhul, kui ühenduse tähtsusega alade koosseisu kuuluvate alade eraomanikud nõuavad põhjendatult selle pädevuse kasutamist, vähemalt siis, kui need eraõiguslikud isikud väidavad, et ala keskkonnaseisund on halvenenud?

2.

Kas direktiivi nr 92/43/EMÜ artiklite 9 ja 10 õige kohaldamisega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm (vabariigi presidendi 1997. aasta dekreedi nr 357 artikli 3 lõige 4-bis), mis näeb ette maakondade ja autonoomsete provintside pädevuse teha omal algatusel ettepanekuid ühenduse tähtsusega alade muutmiseks perioodilise hindamise järel, sätestamata hindamise täpset sagedust (nt iga kahe, kolme aasta tagant vms) ning sätestamata, et maakondadelt ja autonoomsetelt provintsidelt nõutavast perioodilisest hindamisest teatataks avalike teabevahendite kaudu, et huvitatud isikud saaksid esitada oma märkused ja ettepanekud?

3.

Kas direktiivi nr 92/43/EMÜ artiklite 9 ja 10 õige kohaldamisega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm (vabariigi presidendi 1997. aasta dekreedi nr 357 artikli 3 lõige 4-bis), mis annab ühenduse tähtsusega alade muutmise algatusõiguse maakondadele ja autonoomsetele provintsidele, ilma et nähtaks ette algatusõigust ka riigile, kes kasutab seda maakondade või autonoomsete provintside asemel vähemalt juhul, kui need jätavad tegutsemata?

4.

Kas direktiivi nr 92/43/EMÜ artiklite 9 ja 10 õige kohaldamisega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm (vabariigi presidendi 1997. aasta dekreedi nr 357 artikli 3 lõige 4-bis), mis näeb ette maakondade ja autonoomsete provintside pädevuse teha omal algatusel ettepanekuid ühenduse tähtsusega alade muutmiseks, mis on täiesti kaalutlusõiguslik, mitte kohustuslik, isegi siis, kui ilmneb — ning on ametlikult tuvastatud — keskkonnareostus või keskkonnaseisundi halvenemine?

II.

„[K]as [direktiivi] 92/43/EMÜ artiklis 9 sätestatud menetlust, mida liikmesriigi seadusandja on reguleerinud vabariigi presidendi dekreedi nr 357/97 artikli 3 lõikega 4-bis, tuleb käsitada menetlusena, mis peab tingimata päädima haldusaktiga, või menetlusena, mille tulemus on puhtfakultatiivne? Menetluse all, mis „peab tingimata päädima haldusaktiga” tuleb mõista menetlust, mis „juhul, kui tingimused on täidetud, seisneb selles, et keskkonna- ja maastikukaitseministeerium edastab maakonna ettepaneku Euroopa Komisjonile,” ilma et mängu tuleksid kaalutlused, kas seda tuleb pidada menetluseks, mis käivitatakse ainult omal algatusel, või menetluseks, mida võib algatada ka huvitatud poole taotluse alusel.”

III.

1.

[K]as liikmesriigi õigusnormid, mis nõuavad ühenduse tähtsusega alade hulgast väljaarvamise menetluse algatamist ning edasiste seire- ja kaitsemeetmete võtmist eraisiku teate alusel ala seisundi halvenemise kohta, on ühenduse õiguskorraga, eriti direktiiviga 92/43/EMÜ vastuolus?

2.

Kas liikmesriigi õigusnormid, mis nõuavad Natura 2000 võrgustikku kuuluva ala võrgustikust väljaarvamise menetluse algatamist üksnes majanduslike erahuvide kaitseks, on ühenduse õiguskorraga, eriti direktiiviga 92/43/EMÜ vastuolus?

3.

Kas liikmesriigi õigusnormid, mis sätestavad üldist sotsiaalset ja majandushuvi esindavate ning Euroopa Liidu tunnustatud infrastruktuuriprojektide puhul, mis võivad põhjustada direktiivi tähenduses tunnustatud loodusliku elupaiga kahjustamist, et algatatakse väljaarvamismenetlus, selle asemel, et võtta tasakaalustusmeetmeid, mis tagaksid kogu Natura 2000 võrgustiku terviklikkuse, on ühenduse õiguskorraga, eriti direktiiviga 92/43/EMÜ vastuolus?

4.

Kas liikmesriigi õigusnormid, mis omistavad looduslike elupaikade puhul tähtsuse eraomanike majandushuvidele, võimaldades neil omanikel saada liikmesriigi kohtult otsuse, mis kohustab ala piire muutma, on ühenduse õiguskorraga, eriti direktiiviga 92/43/EMÜ vastuolus?

5.

Kas liikmesriigi õigusnormid, mis juhul, kui ala seisund halveneb inimtekkelistel, mitte looduslikel põhjustel, näevad ette ala väljaarvamise ühenduse tähtsusega alade hulgast, on ühenduse õiguskorraga, eriti direktiiviga 92/43/EMÜ vastuolus?

(1)  ELT 206, lk 7.