|
31.3.2012 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 98/17 |
Václav Hrbeki 27. jaanuaril 2012 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 15. novembri 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-434/10: Václav Hrbek versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
(Kohtuasi C-42/12)
2012/C 98/29
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellatsioonkaebuse esitaja: Václav Hrbek (esindaja: advokaat M. Sabatier)
Teine menetlusosaline: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), Outdoor Group Ltd (The)
Apellatsioonkaebuse esitaja nõuded
|
— |
apellatsioonkaebus rahuldada ja sellest tulenevalt täielikult tühistada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 ja kodukorra artikli 113 alusel Üldkohtu otsus kohtuasjas T-434/10; |
|
— |
teha lõplik otsus — kui menetlusstaadium seda lubab — tühistades ühtlustamisameti vastulausete osakonna 29. septembri 2009. aasta otsuse vastulause nr B 1 276 692 kohta, Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) teise apellatsioonikoja 8. juuli 2010. aasta otsuse asjas R 1441/2009-2 ning mõista Üldkohtu menetluses ja ühtlustamisameti vastulausemenetluses kantud kulud kodukorra artikli 122 alusel välja kostjalt; |
|
— |
teise võimalusena, kui menetlusstaadium seda ei luba, saata asi otsuse tegemiseks tagasi Üldkohtule nii, et Euroopa Kohus näeb otsuse tegemiseks ette siduvad kriteeriumid. |
Väited ja peamised argumendid
Apellant väidab apellatsioonikaebuse toetuseks, et edasikaevatud otsuses on vääralt tõlgendatud ja kohaldatud nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (edaspidi „ühenduse kaubamärgimäärus”) (1) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (2), jõustus 13. aprillil 2009) artikli 8 lõike 1 punkti b.
|
|
Apellant väidab, et Üldkohus ei viinud asjaomaste kaubamärkide suhtes läbi „igakülgset hindamist” ega uurinud nendest jäävat „tervikmuljet”. Üldkohus ei kohaldanud eespool nimetatud põhimõtet ning põhines oma hinnangus üksnes asjaolule et neil on ühine osa „ALPINE”. Üldkohus piirdus selle tuvastamisega, et vastandatud kaubamärgid on sarnased ning neil on ühine sõnaline osa „ALPINE”, uurimata tähiseid tervikuna ning selgitamata, miks teine sõna ja kujutisosad tervikuna ei ole segiajamise tõenäosuse välistamiseks piisavad. |
|
|
Apellant väidab, et Üldkohus ei arvestanud edasikaevatud otsuses ühelt poolt teatavate väga oluliste ja asjakohaste teguritega ning teiselt poolt ei kohaldanud nõuetekohaselt mõnda väga olulist kriteeriumi, nagu sõnalise osa „ALPINE” eristusvõime puudumist ja asjaolu, et see sõna on kirjeldav. Üldkohus ei arvestanud sõna „alpine” tähendusega Euroopa Liidu kõigis keeltes. Peale selle ei teinud Üldkohus õiguslikke järeldusi enda tuvastatud asjaolust, mis on sõna „alpine” selge tähendus ega tuvastanud konkreetselt, et sõna „alpine” ei ole eristav ja on kirjeldav, kuivõrd osa „alpine” vähene eristusvõime või selle kirjeldav laad ei saa segiajamise tõenäosust välistada. Üldkohus tuvastas, et „ALPINE” on mõlema tähise domineeriv osa, arvestamata sellega, et varasema kaubamärgi ALPINE eristusvõime puudub või on väga vähene. Vaidlustatud kohtuotsuses esineb teatavast vastuolust tulenev viga, mille põhjal Üldkohus otsustas vääralt, et asjaomased kaubamärgid on kontseptuaalselt sarnased, jättes arvestamata varasema kaubamärgi ALPINE eristusvõime puudumise või asjaoluga, et see on vähene. Sõnalise osa „ALPINE” kontseptuaalne võrdlus ei ole eristusvõime puudumise tõttu asjakohane. |
|
|
Apellant väidab, et Üldkohus jättis asjaomase avalikkuse tuvastatud tähelepanu astmest vaidlustatud kohtuotsuses tegemata õiged õigluslikud järeldused. Üldkohus läks iseendaga vastuollu, kui väitis suusarõivaste, suusajalatsite, peakatete ning selja- ja matkakottide osas, et asjaomase avalikkuse teatav osa on hästi informeeritud ja eriti tähelepanelikud tarbijad ning kinnitas, et asjaomased kaubamärgid ja kaubad on sarnased. |
|
|
Apellant väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses on kaupade võrdluse osas moonutatud asjaolusid ning rikutud põhjendamiskohustust. Üldkohus väitis, et apellant ei ole esitanud apellatsioonikoja otsuse vaidlustamiseks konkreetseid argumente. Mis puutub asjaomaste kaupade ja teenuste sarnasuse astme hindamisse, siis ei tohi võtta arvesse asjaolusid, mis ei tulene tõenditest või üldteada asjaoludest. Kaupade ja teenuste sarnasuse tõendamise koormis lasub vastulause esitajal, mitte kaubamärgitaotlejal. Üldkohus peab esitama oma otsuse õigusliku alusel ning otsust põhjendama. Üldkohus ei teinud kindlaks, et asjaomased kaubad on turul identsed, sarnased või üksteist täiendavad, vaid lähtus vastavast eeldusest, esitama selle kohta põhjendusi või näiteid. |
(1) EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146.
(2) ELT L 78, lk 1.