Kohtuasi C‑563/12

BDV Hungary Trading Kft.

versus

Nemzeti Adó- és Vámhivatal Közép-magyarországi Regionális Adó Főigazgatósága

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kúria)

„Käibemaks — Direktiiv 2006/112/EÜ — Artikkel 146 — Ekspordi maksuvabastused — Artikkel 131 — Liikmesriikide kehtestatud tingimused — Siseriiklikud õigusnormid, millega nõutakse, et eksporditav kaup peab olema Euroopa Liidu tolliterritooriumilt välja viidud kindlaksmääratud tähtaja 90 päeva jooksul alates tarnimisest”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 19. detsember 2013

Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Maksuvabastused – Ekspordi maksuvabastused – Väljapoole Euroopa Liitu lähetatud või veetud kauba tarned – Siseriiklikud õigusnormid, mis seavad maksuvabastuse saamise tingimuseks, et liidust väljavedu peab olema toimunud 90 päeva jooksul alates tarnimisest – Lubamatus

(Nõukogu direktiiv 2006/112, artikkel 131 ja artikli 146 lõige 1)

Direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikli 146 lõiget 1 ja artiklit 131 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peavad eksporditarne raames liidust eksporditavad kaubad olema Euroopa Liidu territooriumilt välja viidud kolmekuulise või 90‑päevase tähtaja jooksul alates tarnimise kuupäevast, kuivõrd ainuüksi selle tähtaja ületamise tagajärjel jääb maksukohustuslane lõplikult ilma tarne maksuvabastusest.

Selles osas nähtub artikli 146 lõike 1 punktis b kasutatud terminist „lähetab”, et eksport on toimunud ja eksporditarne maksuvabastus on kohaldatav, kui vara omanikuna käsutamise õigus on üle läinud omandajale, kui tarnija tõendab, et kaup on lähetatud või veetud liidust välja, ja kui lähetamise või veo tulemusel on kaup liidu territooriumilt füüsiliselt välja viidud. See artikkel ei näe ette tingimust, mille kohaselt peab eksporditav kaup olema liidu territooriumilt välja viidud kindla tähtaja jooksul selleks, et selles artiklis sätestatud ekspordi maksuvabastust saaks kohaldada.

Nimetatud direktiivi IX jaotise peatükkides 2–9, kuhu artikkel 146 kuulub, ette nähtud maksuvabastusi kohaldatakse aga liikmesriikide kehtestatud tingimustel, mille eesmärk on tagada nimetatud maksuvabastuste nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine ning ära hoida maksudest kõrvalehoidumine, maksustamise vältimine ja muud kuritarvitused. Lisaks peavad liikmesriigid järgima õiguse üldpõhimõtteid, mis on osa liidu õiguskorrast ja mille hulka kuuluvad eelkõige ka õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtted ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõte.

Nii võivad liikmesriigid põhimõtteliselt kehtestada ekspordile mõistliku tähtaja selleks, et kontrollida, kas eksporditav kaup on ka tegelikult liidust välja veetud. Nimelt kujutab eksporditava kauba müüjale konkreetse tähtaja kehtestamine – mille jooksul kaup peab olema liidu tolliterritooriumilt välja viidud – endast selle eesmärgi suhtes sobivat meedet. Siiski ei tohi selline tähtaeg minna kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

(vt punktid 24–29, 34–36, 42 ja resolutsioon)


Kohtuasi C‑563/12

BDV Hungary Trading Kft.

versus

Nemzeti Adó- és Vámhivatal Közép-magyarországi Regionális Adó Főigazgatósága

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kúria)

„Käibemaks — Direktiiv 2006/112/EÜ — Artikkel 146 — Ekspordi maksuvabastused — Artikkel 131 — Liikmesriikide kehtestatud tingimused — Siseriiklikud õigusnormid, millega nõutakse, et eksporditav kaup peab olema Euroopa Liidu tolliterritooriumilt välja viidud kindlaksmääratud tähtaja 90 päeva jooksul alates tarnimisest”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 19. detsember 2013

Maksualaste õigusaktide ühtlustamine — Ühine käibemaksusüsteem — Maksuvabastused — Ekspordi maksuvabastused — Väljapoole Euroopa Liitu lähetatud või veetud kauba tarned — Siseriiklikud õigusnormid, mis seavad maksuvabastuse saamise tingimuseks, et liidust väljavedu peab olema toimunud 90 päeva jooksul alates tarnimisest — Lubamatus

(Nõukogu direktiiv 2006/112, artikkel 131 ja artikli 146 lõige 1)

Direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikli 146 lõiget 1 ja artiklit 131 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peavad eksporditarne raames liidust eksporditavad kaubad olema Euroopa Liidu territooriumilt välja viidud kolmekuulise või 90‑päevase tähtaja jooksul alates tarnimise kuupäevast, kuivõrd ainuüksi selle tähtaja ületamise tagajärjel jääb maksukohustuslane lõplikult ilma tarne maksuvabastusest.

Selles osas nähtub artikli 146 lõike 1 punktis b kasutatud terminist „lähetab”, et eksport on toimunud ja eksporditarne maksuvabastus on kohaldatav, kui vara omanikuna käsutamise õigus on üle läinud omandajale, kui tarnija tõendab, et kaup on lähetatud või veetud liidust välja, ja kui lähetamise või veo tulemusel on kaup liidu territooriumilt füüsiliselt välja viidud. See artikkel ei näe ette tingimust, mille kohaselt peab eksporditav kaup olema liidu territooriumilt välja viidud kindla tähtaja jooksul selleks, et selles artiklis sätestatud ekspordi maksuvabastust saaks kohaldada.

Nimetatud direktiivi IX jaotise peatükkides 2–9, kuhu artikkel 146 kuulub, ette nähtud maksuvabastusi kohaldatakse aga liikmesriikide kehtestatud tingimustel, mille eesmärk on tagada nimetatud maksuvabastuste nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine ning ära hoida maksudest kõrvalehoidumine, maksustamise vältimine ja muud kuritarvitused. Lisaks peavad liikmesriigid järgima õiguse üldpõhimõtteid, mis on osa liidu õiguskorrast ja mille hulka kuuluvad eelkõige ka õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtted ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõte.

Nii võivad liikmesriigid põhimõtteliselt kehtestada ekspordile mõistliku tähtaja selleks, et kontrollida, kas eksporditav kaup on ka tegelikult liidust välja veetud. Nimelt kujutab eksporditava kauba müüjale konkreetse tähtaja kehtestamine – mille jooksul kaup peab olema liidu tolliterritooriumilt välja viidud – endast selle eesmärgi suhtes sobivat meedet. Siiski ei tohi selline tähtaeg minna kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

(vt punktid 24–29, 34–36, 42 ja resolutsioon)