EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

19. juuni 2014 ( *1 )

„Eelotsusetaotlus — Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused — Direktiiv 2002/19/EÜ — Artikli 2 punkt a — Juurdepääs konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamine — Artiklid 5, 8, 12 ja 13 — Riigi reguleeriva asutuse pädevus — Kohustus, mis puudutab juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist — Asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtja — Lõppkasutaja ühenduskaabel juurdepääsuvõrgu jaotaja ja võrgu lõpp-punkti vahel lõppkasutaja asukohas — Sellise kohustuse proportsionaalsus, mille kohaselt tuleb rahuldada põhjendatud taotlused, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist — Direktiiv 2002/21/EÜ — Artikkel 8 — Üldised eesmärgid riigi reguleerivate asutuste ülesannete täitmiseks”

Kohtuasjas C‑556/12,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Østre Landsret’i (Taani) 26. novembri 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. detsembril 2012, menetluses

TDC A/S

versus

Teleklagenævnet,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud C. G. Fernlund, A. Ó Caoimh, C. Toader ja E. Jarašiūnas (ettekandja),

kohtujurist: P. Cruz Villalón,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:

—	TDC A/S, esindaja: advokat R. Offersen,

—	Taani valitsus, esindaja: V. Pasternak Jørgensen, keda abistas advokat J. Pinborg,

—	Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja T. Materne,

—	Prantsusmaa valitsus, esindajad: J.‑S. Pilczer ja D. Colas,

—	Euroopa Komisjon, esindajad: L. Nicolae, G. Braun ja H. Støvlbæk,

olles 16. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (EÜT L 108, lk 7; ELT eriväljaanne 13/29, lk 323), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT L 337, lk 37, edaspidi „juurdepääsu käsitlev direktiiv”), artiklite 2, 8 ja 12 tõlgendamist.

Käesolev taotlus on esitatud elektroonilise side ettevõtja TDC A/S (edaspidi „TDC”) ja Teleklagenævneti (elektroonilise side valdkonna kaebuste lahendamise amet) vahelise kohtuvaidluse raames, mis käsitleb kohustust paigaldada teise elektroonilise side ettevõtja taotlusel lõppkasutaja ühenduskaablid, mis võimaldavad lõppkasutajatel pääseda valguskaabelvõrku.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 1 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolev direktiiv ühtlustab [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta] direktiivis 2002/21/EÜ [elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta] (raamdirektiiv) [(EÜT L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349), mida on muudetud direktiiviga 2009/140 (edaspidi „raamdirektiiv”)] sätestatud raamistikus viisi, millega liikmesriigid reguleerivad elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikust sidumist. Eesmärk on luua siseturu põhimõtetega kooskõlas olev võrkude ja teenuste pakkujate vahelisi suhteid reguleeriv raamistik, millega saavutataks püsiv konkurents, elektrooniliste sideteenuste koostalitlusvõime ja tarbijate kasu.”

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 2 punktid a ja b sätestavad:

„Käesoleva direktiivi kohaldamisel kehtivad [raamdirektiivi] artiklis 2 esitatud mõisted.

Kasutatakse ka järgmisi mõisteid:

juurdepääs – vahendite ja/või teenuste kättesaadavaks tegemine teistele ettevõtjatele määratletud tingimustel kas ainuõiguse alusel või mitte, eesmärgiga pakkuda elektroonilisi sideteenuseid, sealhulgas kui neid kasutatakse infoühiskonna teenuste või ringhäälingu-sisuteenuste osutamiseks. Muu hulgas hõlmab see järgmist: juurdepääs võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele, millega võib kaasneda seadmete ühendamine paiksete või mittepaiksete vahenditega (eelkõige hõlmab see juurdepääsu kliendiliinile ning kliendiliini vahendusel teenuste osutamiseks vajalikele vahenditele ja teenustele); juurdepääs füüsilisele infrastruktuurile, sealhulgas hoonetele, kaablikanalisatsioonile ja mastidele; juurdepääs vajalikele tarkvarasüsteemidele, sealhulgas kasutuse tugisüsteemidele; juurdepääs eeltellimise, teenuste osutamise, tellimise, tehnilise hoolduse ja remondi taotluste ning arvelduse teabesüsteemidele või andmebaasidele; juurdepääs numbrite transleerimisele või samaväärset funktsiooni pakkuvatele süsteemidele; juurdepääs paiksetele ja mobiiltelefonivõrkudele, eelkõige rändluseks; juurdepääs digitaaltelevisiooniteenuste tingimusjuurdepääsu süsteemidele; juurdepääs virtuaalvõrguteenustele;

vastastikune sidumine – ühe ja sama ettevõtja või eri ettevõtjate kasutatavate üldkasutatavate telekommunikatsioonivõrkude füüsiline ja loogiline ühendamine, mis võimaldab ühe ettevõtja tarbijatel suhelda sama või muu ettevõtja tarbijatega või kasutada teise ettevõtja osutatavaid teenuseid. Teenuseid võivad osutada asjaomased isikud või muud isikud, kellel on juurdepääs võrgule. Vastastikune sidumine on spetsiifiline juurdepääsu liik, mida kasutatakse üldkasutatava võrgu operaatorite vahel”.

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikkel 5 „Riigi reguleerivate asutuste volitused ja vastutus seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega” sätestab:

„1. [Raamdirektiivi] artiklis 8 osutatud eesmärkide saavutamiseks soodustavad riikide reguleerivad asutused kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega piisavat juurdepääsu ja vastastikust sidumist ning teenuste koostalitlusvõimet ja vajaduse korral tagavad selle, täites oma kohustusi viisil, mis aitab kaasa tõhususele, püsivale konkurentsile, tõhusale investeerimisele ja innovatsioonile ning millest on lõppkasutajatel kõige rohkem kasu.

Ilma et see piiraks meetmeid, mida võib võtta märkimisväärse turujõuga ettevõtjate puhul artikli 8 kohaselt, võivad riikide reguleerivad asutused eelkõige:

a)	kui see on vajalik läbivühenduvuse tagamiseks, kehtestada kohustusi ettevõtjatele, kes kontrollivad juurdepääsu lõppkasutajatele, kaasa arvatud põhjendatud juhtudel kohustus siduda oma võrgud vastastikku, kui need ei ole veel seotud;

[…]”.

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikkel 8 „Kohustuste kehtestamine, muutmine ja tühistamine” on sõnastatud nii:

„1. Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivad asutused on volitatud kehtestama artiklites 9 kuni 13a kindlaksmääratud kohustusi.

2. Kui [raamdirektiivi] artikli 16 kohaselt tehtud turuanalüüsi tulemusena peetakse operaatorit konkreetsel turul märkimisväärset turujõudu omavaks, kehtestavad riigi reguleerivad asutused vajaduse korral käesoleva direktiivi artiklites 9–13 sätestatud kohustused.

[…]

4. Käesoleva artikli kohaselt kehtestatud kohustused lähtuvad täheldatud probleemi olemusest ning on [raamdirektiivi] artiklis 8 sätestatud eesmärke silmas pidades proportsionaalsed ja põhjendatud […]

[…]”.

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikkel 12 „Teatavatele võrguvahenditele juurdepääsu ja nende kasutamise kohustus” sätestab:

„1. Riigi reguleeriv asutus võib kooskõlas artikliga 8 kehtestada kohustusi, mille kohaselt operaatorid peavad tulema vastu põhjendatud taotlustele, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele või nende kasutamist, muu hulgas ka olukordades, kui riigi reguleeriv asutus leiab, et juurdepääsust keeldumine või samaväärse mõjuga põhjendamatud tingimused takistaksid püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimist jaemüügi tasandil või ei oleks need lõpptarbijate huvides.

[…]

2. Kui riigi reguleerivad asutused kaaluvad lõikes 1 osutatud kohustusi, ja eelkõige kui nad hindavad kuidas sellised kohustused oleksid proportsionaalsed [raamdirektiivis] sätestatud eesmärkidega, võtavad nad eelkõige arvesse järgmiseid tegureid:

konkureerivate vahendite kasutamise või paigaldamise tehniline ja majanduslik teostatavus, pidades silmas turusuundumuste tempot ja võttes arvesse asjaomase vastastikuse sidumise ja/või juurdepääsu laadi ja liiki, sealhulgas muude juurdepääsutoodete (näiteks juurdepääs kaablikanalisatsioonile) teostatavust;

b)	kavandatava juurdepääsu pakkumise teostatavus võrreldes kasutatavate mahtudega;

c)	vahendi omaniku esialgse investeeringu suurus, võttes arvesse tehtud riiklikke investeeringuid ja investeerimisega kaasnevaid riske;

d)	vajadus kaitsta konkurentsi pika aja jooksul, pöörates eelkõige tähelepanu majanduslikult tõhusale infrastruktuuril põhinevale konkurentsile;

[…]”.

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikkel 13 „Hinnakontrolli ja kuluarvestuse kohustused” sätestab:

„1. Riigi reguleeriv asutus võib artikli 8 kohaselt kehtestada kulude katmise ja hinnakontrolliga seotud kohustusi, sealhulgas kuludele orienteeritud hindade kohustusi ja kuluarvestussüsteeme käsitlevaid kohustusi teatavat liiki vastastikuse sidumise ja/või juurdepääsu pakkumise puhul, kui turuanalüüs näitab, et tulemusliku konkurentsi puudumine võimaldaks asjaomasel operaatoril säilitada ülemäära kõrgeid hindu või hindu kokku suruda ja sellega lõpptarbijaid kahjustada. Selleks et julgustada operaatoreid tegema investeeringuid, sealhulgas järgmise põlvkonna võrkudesse, võtavad riigi reguleerivad asutused arvesse operaatorite investeeringuid ja võimaldavad neil otstarbekalt kasutatud kapitalilt mõistlikku kasumit saada, võttes arvesse kõiki riske, mis on omased eelkõige konkreetsele uuele investeerimisvõrgustiku projektile.

[…]”.

9	Raamdirektiivi artikli 2 punkt da kohaselt on võrgu lõpp-punkt „füüsiline koht, kus abonendile pakutakse juurdepääsu üldkasutatavale sidevõrgule”.

Raamdirektiivi artikli 8 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis ja eridirektiivides sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on saavutada lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud eesmärgid. Sellised meetmed on kõnealuste eesmärkide suhtes proportsionaalsed.

[…]”.

Raamdirektiivi artikli 8 lõige 2 sätestab:

„Riigi reguleerivad asutused toetavad konkurentsi elektrooniliste sidevõrkude, elektrooniliste sideteenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste pakkumisel muu hulgas järgmiselt:

[…]

b)	tagades, et elektroonilise side sektoris ei moonutata ega piirata konkurentsi, sealhulgas sisu edastusel;

[…]”.

Raamdirektiivi artikli 8 lõige 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Riigi reguleerivad asutused kohaldavad lõigetes 2, 3 ja 4 nimetatud üldiste eesmärkide saavutamiseks objektiivseid, läbipaistvaid, mittediskrimineerivaid ja proportsionaalseid reguleerimispõhimõtteid muu hulgas järgmiselt:

[…]

edendades tulemuslikku investeerimist uutesse ja täiustatud infrastruktuuridesse ning nende infrastruktuuride alast innovatsiooni, tagades seejuures, et juurdepääsukohustustes võetakse asjakohaselt arvesse investeerivate ettevõtjate riske, ning võimaldades erinevaid koostöövorme investorite ja juurdepääsu soovivate isikute vahel, et hajutada investeerimisriske, tagades samal ajal turukonkurentsi ja mittediskrimineerimise põhimõtte säilitamise;

[…]”.

Taani õigus

28. juuni 2007. aasta seaduse nr 780 konkurentsi ja tarbijate huvide kohta elektroonilise side turul (Lov om konkurrence- og forbrugerforhold på telemarkedet), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „2007. aasta seadus”), artikkel 40 sätestab:

„Vastastikust sidumist puudutavad sätted hõlmavad järgmisi valdkondi:

1)	juurdepääsu tagamine vahenditele või teenustele või nende kättesaadavaks tegemine teisele operaatorile eesmärgiga pakkuda elektroonilisi sideteenuseid

[…]

Juurdepääsu tagamine vahenditele või teenustele või nende kättesaadavaks tegemine esimese lõigu punkti 1 tähenduses hõlmab muu hulgas juurdepääsu

1)	võrguelementidele, sealhulgas eraldatud kliendiliinile ja nendega seotud vahenditele, millega võib kaasneda seadmete ühendamine,

[…]”.

2007. aasta seaduse artikkel 51 sätestab:

“IT- og Telestyrelsen [IT‑ ja telekommunikatsiooni agentuur] kehtestab märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele artikli 84d tähenduses ühe või mitu kohustust vastavalt kolmandas lõigus sätestatule, ilma et see piiraks artiklis 76a sätestatut.

[…]

Esimese ja teise lõigu kohaselt kehtestatud kohustused peavad põhinema konkreetsel probleemil ja olema proportsionaalsed ning põhjendatud, võttes arvesse artiklis 1 nimetatud eesmärke. IT- og Telestyrelsen määrab iga turu osas kindlaks kohustuste ulatuse ja mis tahes nõuded seoses nende vastastikuse sidumise toodete kvaliteediga, millele märkimisväärse turujõuga ettevõtjad peavad juurdepääsu andma vastavalt artikli 51 kolmanda lõigu punktile 1. […]

Neljandas lõigus viidatud proportsionaalsuse hindamisel võtab IT- og Telestyrelsen muu hulgas arvesse:

1)	seda, kas olemasolevat mahtu arvestades on kavandatud vastastikune sidumine praktiliselt teostatav,

2)	vahendite omaniku algse investeeringu suurust, võttes arvesse investeeringuga kaasnevaid riske,

3)	vajaduse korral asjaomaseid intellektuaalomandi õigusi.”

15	2007. aasta seadus asendati 3. märtsi 2011. aasta seadusega nr 169 elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste kohta (lov nr 169 om elektroniske kommunikationsnet og –tjenesteriga; edaspidi „seadus nr 169/2011”). Kõnealune seadus jõustus 25. mail 2011.

Seaduse nr 169/2011 artiklis 41 on sätestatud:

„Artikli 40 esimese lõigu alusel tehtud otsuste raames määrab IT- og Telestyrelsen märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele artikli 40 tähenduses ühe või mitu kohustust. Igas üksikotsuses täpsustab IT- og Telestyrelsen selliste kohustuste ulatuse ja sisu.

Esimeses lõigus nimetatud kohustused võivad hõlmata:

1)	võrgule juurdepääsu […]

2)	mittediskrimineerimist […]

3)	läbipaistvust […]

4)	raamatupidamise lahusust […]

5)	hinnakontrolli […]

6)	funktsionaalset lahusust […]

Erandjuhul ja Euroopa Komisjoni nõusolekul võib IT- og Telestyrelsen kehtestada märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele muid kohustusi kui need, mis on sätestatud teises lõigus.

[…]”.

Seaduse nr 169/2011 artikkel 42 on sõnastatud järgmiselt:

„Võrgule juurdepääsu andmise kohustus tähendab märkimisväärse turujõuga ettevõtja kohustust pakkuda tegelikku või virtuaalset juurdepääsu oma võrguelementidele, teenustele või nendega seotud vahenditele.

Sellega seoses võib operaatorilt nõuda vastutulemist põhjendatud taotlustele sõlmida või muuta võrgule juurdepääsu lepinguid. See kohustus võib sisaldada:

juurdepääsu andmist konkreetsetele võrguelementidele ja vahenditele, kaasa arvatud võrguelementidele, mis ei ole aktiivsed, eraldatud juurdepääsu kliendiliinile, et saaks muu hulgas osutada selliseid teenuseid nagu operaatori eelvalik, kõnepõhine operaatori valik ja abonendiliini edasimüügi pakkumine.

[…]

Võrgule juurdepääsu kohustuste määramisel võtab IT- og Telestyrelsen eelkõige arvesse:

1)	seda, kas turusuundumuste tempo muudab tehniliselt ja majanduslikult teostatavaks konkureerivate vahendite kasutamise või paigaldamise, võttes arvesse võrgule juurdepääsu laadi ja liiki ning asjakohaseid vastastikuse sidumise lepinguid,

2)	seda, kas kavandatud juurdepääs võrgule on tegelikkuses teostatav, võrreldes kasutatavate mahtudega,

3)	vahendite omaniku esialgse investeeringu suurust, pöörates tähelepanu riiklikele investeeringutele ja investeeringuga kaasnevatele riskidele,

4)	vajadust kaitsta konkurentsi pika aja jooksul, pöörates eriti tähelepanu majanduslikult tõhusale infrastruktuuril põhinevale konkurentsile.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

18	Eelotsusetaotlusest nähtub, et TDC on märkimisväärse turujõuga ettevõtja vask-, televisiooni- (koaksiaalkaabel) ja valguskaabelvõrkude lairibaühendustele juurdepääsu hulgimüügiturul.

Olles tuvastanud sellel turul konkurentsiprobleeme, kehtestas IT- og Telestyrelsen tol ajal kehtinud 2007. aasta seaduse alusel 3. novembri 2010. aasta otsusega TDC‑le mitu kohustust, mille hulgas ka kohustuse rahuldada kõik põhjendatud valguskaabelvõrgu lairibaühendusele juurdepääsu taotlused. Kõnealune kohustus hõlmas eelkõige lõppkasutaja ühenduskaabli paigaldamist maksimaalselt 30 meetri ulatuses, et ühendada lõppkasutaja valguskaabelvõrguga, mis võimaldab anda lairibaühenduse.

TDC esitas selle otsuse peale kaebuse Teleklagenævnetile, kes jättis 20. juuni 2011. aasta otsusega kaebuse rahuldamata ja kinnitas vaidlustatud otsuse terves ulatuses. Teleklagenævnet leidis, et põhjendatud juurdepääsutaotluste rahuldamise kohustus on proportsionaalne selles mõttes, et see on vajalik, sobiv ja piisav tagamaks tõhusat konkurentsi. Lisaks, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, rõhutas ta, et vastavalt raamdirektiivi artikli 7 lõikele 3 saatis IT- og Telestyrelsen oma 3. novembri 2010. aasta otsuse eelnõu komisjonile, ja et komisjon oma arvamuses selle projekti kohta juurdepääsu kohustuse vaidlustatud osa ei kommenteerinud.

21	12. augustil 2011 esitas TDC Teleklagenævneti 20. juuni 2011. aasta otsuse peale kaebuse Retten på Frederiksbergile (Frederiksbergi esimese astme kohus), kes suunas kohtuasja edasi Østre Landsretile (ida piirkondlik kohus), kuna kohtuasi puudutab põhimõttelisi küsimusi.

Viimati mainitud kohtus väitis TDC, et lõppkasutaja ühenduskaabli valguskaabelvõrku paigaldamise kohustus, mille IT- og Telestyrelsen kehtestas, kujutab endast kohustust rajada uus infrastruktuur, samas kui tema hinnangul ei hõlma „juurdepääsu” mõiste juurdepääsu käsitleva direktiivi tähenduses sellise infrastruktuuri rajamist. Ta lisab, et kõnealune kohustus tekitab märkimisväärse finantsilise koormuse, mistõttu ei järgi see proportsionaalsuse põhimõtet, mis on sätestatud direktiivi enda artikli 8 lõikes 1.

Teleklagenævnet väidab omalt poolt, et asjaomasel turul esinesid konkurentsiprobleemid Taanis, kus esiteks on valguskaabelvõrk alles rajamisel ning kus teiseks – erinevalt muudest võrkudest (vask- ja koaksiaalkaabelvõrgud) – ei ühendata seda algsel paigaldamisel otsekohe lõppkasutajaga. Ta leiab, et lõppkasutaja ühenduskaabli paigaldamise kohustus ei kujuta endast kohustust rajada uus infrastruktuur, vaid tegemist on olemasoleva valguskaabelvõrgu tehnilise kohandamisega. Ta leiab, et juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklite 8 ja 12 alusel on IT- og Telestyrelsenil õigus kohustada asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjat tulema vastu igale põhjendatud vastastikuse sidumise taotlusele teiste operaatorite poolt, isegi kui see võib hõlmata võrgu kohandamisi kaevetööde näol. Ta märgib, et kui selline kohustus kehtestatakse, tuleb kavandatud kohustuste proportsionaalsuse hindamisel arvesse võtta paigaldise omaniku algse investeeringu suurust.

Østre Landsret märgib eelotsusetaotluses, et põhikohtuasja ese on TDC valguskaabelvõrgule põhjendatud juurdepääsutaotluste rahuldamise kohustuse ulatus. Täpsemalt on selle kohtu sõnul võtmeküsimus selles, kas 2007. aasta seaduse ja juurdepääsu käsitleva direktiivi kohaselt võib juurdepääsu kohustus tähendada seda, et TDC peab konkureeriva elektroonilise side ettevõtja nõudel paigaldama lõppkasutaja ühenduskaablid oma valguskaabelvõrgust lõppkasutajani, mis võib tähendada kaevamistööde tegemist kuni 30 meetri ulatuses.

Neil asjaoludel otsustas Østre Landsret menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 2 punktis a sisalduvat mõistet „juurdepääs” tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab lõppkasutaja ühenduskaablite paigaldamist juurdepääsuvõrgu jaotuspunkti ja lõppkasutaja asukoha lõppsegmendi vahele? Kas vastust sellele küsimusele mõjutab asjaolu, et selliste lõppkasutaja ühenduskaablite maksimaalne pikkus on 30 meetrit?

Kas kõnealuse käsitleva direktiivi artiklis 12, koostoimes selle artiklitega 2 ja 8, sisalduv mõiste „juurdepääs[…] konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele [ning] nende kasutami[ne]” hõlmab lõppkasutaja ühenduskaabli paigaldamist juurdepääsuvõrgu jaotuspunkti ja lõppkasutaja asukoha lõppsegmendi vahele kuni 30 meetri ulatuses?

Kas olukorras, kus juurdepääsu kohustus on kehtestatud nõudena paigaldada juurdepääsuvõrgu jaotuspunkti ja lõppkasutaja asukoha lõppsegmendi vahele lõppkasutaja ühenduskaablid, omab esimesele ja teisele küsimusele vastamisel tähtsust asjaolu, et elektroonilise sidevõrgu omanik peab tegema investeeringu, mis ületab märkimisväärselt selle elektroonilise sidevõrgu omandamise kulu, millele tuleb juurdepääs anda

4.	Kas kolmandale küsimusele vastamisel omab tähtsust asjaolu, et [kõnealusel] omanikul on võimalik lõppkasutaja ühenduskaablite paigaldamise kulud kehtestatud hinnakontrolli kohustuse kaudu tagasi saada?”

Eelotsuse küsimused

Esimene ja teine küsimus

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 2 punkti a ning artikleid 8 ja 12 tuleb tõlgendada nii, et riigi reguleerival asutusel on õigus kehtestada asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga elektroonilise side ettevõtjale kohustuse raames, mille kohaselt tuleb rahuldada põhjendatud taotlused, mis käsitlevad juurdepääsu talle kuuluvatele konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist, kohustus paigaldada konkureerivate operaatorite nõudel kuni 30 meetri pikkune lõppkasutaja ühenduskaabel juurdepääsuvõrgu jaotaja ja võrgu lõpp-punkti vahele lõppkasutaja asukohas.

Neile küsimustele vastamiseks tuleb meenutada juurdepääsu käsitleva direktiiviga riigi reguleerivale asutusele antud õigust kehtestada operaatoritele kohustus rahuldada kõik põhjendatud taotlused, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist, seejärel tõlgendada mõistet „juurdepääs konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamine”, ning alles siis analüüsida selliste kohustuste kehtestamiseks nõutavaid tingimusi.

Kõigepealt, mis puudutab riigi reguleeriva asutuse õigust kehtestada kohustus rahuldada kõik põhjendatud taotlused, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist, siis tuleb meenutada, et vastavalt juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 8 lõikele 2, kui raamdirektiivi artikli 16 kohaselt tehtud turuanalüüsi tulemusena peetakse operaatorit konkreetsel turul märkimisväärset turujõudu omavaks, on riigi reguleerivatel asutustel õigus kehtestada juurdepääsu käsitleva direktiivi artiklites 9–13 nimetatud kohustused.

Nende kohustuste hulgas on kohustused, mis on sätestatud juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 12 lõike 1 esimeses lõigus, vastavalt millele võib riigi reguleeriv asutus kooskõlas sama direktiivi artikliga 8 kehtestada operaatoritele kohustusi, mille kohaselt viimased peavad tulema vastu põhjendatud taotlustele, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele või nende kasutamist, muu hulgas ka olukordades, kui riigi reguleeriv asutus leiab, et juurdepääsust keeldumine või samaväärse mõjuga põhjendamatud tingimused takistaksid püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimist jaemüügi tasandil või ei oleks need lõpptarbijate huvides.

Järelikult annab juurdepääsu käsitleva direktiivi artikkel 12 koostoimes direktiivi artikliga 8 riigi reguleerivale asutusele õiguse kehtestada asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele kohustus rahuldada kõik põhjendatud taotlused, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist.

Järgmiseks, mis puudutab mõistet „juurdepääs konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele” juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 12 lõike 1 tähenduses, siis tuleb märkida, et selle direktiivi artikli 2 punkti a kohaselt mõistetakse juurdepääsu all vahendite ja/või teenuste kättesaadavaks tegemist teistele ettevõtjatele määratletud tingimustel kas ainuõiguse alusel või mitte, eesmärgiga pakkuda elektroonilisi sideteenuseid, sealhulgas kui neid kasutatakse infoühiskonna teenuste või ringhäälingu-sisuteenuste osutamiseks. Kõnealune säte täpsustab, et muu hulgas hõlmab see järgmist: juurdepääs võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele, millega võib kaasneda seadmete ühendamine paiksete või mittepaiksete vahenditega, sealhulgas juurdepääs kliendiliinile ning kliendiliini vahendusel teenuste osutamiseks vajalikele vahenditele ja teenustele, juurdepääs füüsilisele infrastruktuurile, sealhulgas hoonetele, kaablikanalisatsioonile ja mastidele, ning juurdepääs paiksetele ja mobiiltelefonivõrkudele, eelkõige rändluseks.

Selle sätte sõnastatusest tuleneb seega esiteks, et „juurdepääsu” mõiste tähendab selliste tööde teostamist, mis võimaldab teha teisele ettevõtjale kättesaadavaks vahendid ja/või teenused selleks, et osutada elektroonilisi sideteenuseid, nagu rõhutab kohtujurist oma ettepaneku punktides 17 ja 18, ning teiseks, et juurdepääsu liikide nimekirjas esitatud loetelu ei ole ammendav.

33	Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 2 punkt a ei täpsusta siiski, kas juurdepääs selle sätte tähenduses võib hõlmata lõppkasutaja ühenduskaablit juurdepääsuvõrgu jaotaja ja lõppkasutaja võrgu lõpp-punkti vahel, mis on vajalik olemasolevale võrgule juurdepääsu loomiseks.

Selleks et tõlgendada mõistet „juurdepääs konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele” juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 12 lõike 1 tähenduses, tuleb analüüsida selle direktiivi artikli 2 punktis a sätestatud mõistet „juurdepääs” seoses direktiivi üldise ülesehituse ja püstitatud eesmärkidega.

Juurdepääsu käsitleva direktiivi üldise ülesehitusega seoses piisab, kui märkida, et direktiivi artikli 2 punkt b määratleb vastastikuse sidumisena ühe ja sama ettevõtja või eri ettevõtjate kasutatavate üldkasutatavate telekommunikatsioonivõrkude füüsilise ja loogilise ühendamise, mis võimaldab ühe ettevõtja tarbijatel suhelda sama või muu ettevõtja tarbijatega või kasutada teise ettevõtja osutatavaid teenuseid.

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 5 lõike 1 teise lõigu punkt a, mis käsitleb riigi reguleerivate asutuste volitusi ja vastutust seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega, näeb aga ette, et riigi reguleerivad asutused võivad, kui see on vajalik läbivühenduvuse tagamiseks, kehtestada kohustusi ettevõtjatele, kes kontrollivad juurdepääsu lõppkasutajatele, kaasa arvatud põhjendatud juhtudel kohustus siduda oma võrgud vastastikku, kui need ei ole veel seotud.

37	Neist sätteist tuleneb, et juurdepääsu mõiste selle direktiivi tähenduses võib hõlmata olemasoleva võrgu kohandamist selliselt, et see võimaldab luua ühenduse selle võrgu ja lõppkasutaja vahel.

38	Juurdepääsu käsitleva direktiivi eesmärkide osas sätestab direktiivi artikli 1 lõige 1, et eesmärk on luua „reguleeriv raamistik, millega saavutataks püsiv konkurents, elektrooniliste sideteenuste koostalitlusvõime ja tarbijate kasu”.

Raamdirektiivi artikli 8 lõige 1 näeb ette, et raamdirektiivis ja eridirektiivides, eelkõige juurdepääsu käsitlevas direktiivis sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on saavutada kõnealuses artiklis sätestatud eesmärgid, mis seisnevad konkurentsi toetamises elektrooniliste sidevõrkude ja elektrooniliste sideteenuste pakkumisel, siseturu arengule kaasaaitamises ja liidu kodanike huvide toetamises.

Raamdirektiivi artiklis 8 osutatud eesmärkide saavutamiseks tagavad riikide reguleerivad asutused volituste ja vastutuse raames, mis neile on antud juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lõigu kohaselt, kooskõlas direktiivi sätetega piisava juurdepääsu ja vastastikuse sidumise ning teenuste koostalitlusvõime, täites oma kohustusi viisil, mis aitab kaasa majanduslikule tõhususele, püsivale konkurentsile, tõhusale investeerimisele ja innovatsioonile ning millest on lõppkasutajatel kõige rohkem kasu.

Seoses juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 5 lõikega 1 on Euroopa Kohus leidnud, et kõnealuse sätte sõnastusest nähtub, et riigi reguleerivate asutuste ülesanne on tagada piisav juurdepääs ja vastastikune sidumine ning teenuste koostalitlusvõime, kasutades selleks meetmeid, mis ei ole ammendavalt loetletud (kohtuotsus TeliaSonera Finland, C‑192/08, EU:C:2009:696, punkt 58).

Samuti tuleb tõdeda, et märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele seada võidavad kohustused rahuldada kõik põhjendatud taotlused, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist, ei ole ammendavalt määratletud, vaid need peab kehtestama riigi reguleeriv asutus juhtumipõhiselt vastavalt raamdirektiivi artiklis 8 osutatud eesmärkidele.

Kõigest eeltoodust tuleneb, et mõiste „juurdepääs konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele” juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 2 punkti a ja artikli 12 lõike 1 tähenduses võib hõlmata lõppkasutaja ühenduskaabli paigaldamist juurdepääsuvõrgu jaotaja ja võrgu lõpp-punkti vahel lõppkasutaja asukohas.

Lõpuks, mis puudutab tingimusi, mis lubavad riigi reguleerival asutusel kehtestada asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjale kohustuse rahuldada kõik põhjendatud taotlused, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist, siis tuleb märkida, et juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 8 lõige 4 näeb ette, et riigi reguleerivate asutuste poolt seda liiki ettevõtjatele kehtestatud kohustused peavad lähtuma täheldatud probleemi olemusest ning olema raamdirektiivi artikli 8 lõikes 1 sätestatud ning käesoleva kohtuotsuse punktis 39 meenutatud eesmärke silmas pidades proportsionaalsed ja põhjendatud.

Sellest järeldub, et riigi reguleerival asutusel on õigus kehtestada asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga operaatorile kohustuse raames, mille kohaselt tuleb rahuldada kõik põhjendatud taotlused, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist, kohustus paigaldada konkureerivate operaatorite nõudel lõppkasutaja ühenduskaabel juurdepääsuvõrgu jaotaja ja võrgu lõpp-punkti vahele lõppkasutaja asukohas, kui see kohustus lähtub täheldatud probleemi olemusest ning on raamdirektiivi artikli 8 lõikes 1 sätestatud eesmärke silmas pidades proportsionaalne ja põhjendatud.

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et Teleklagenævnet on seisukohal, et tulenevalt iseäralikust viisist, kuidas valguskaabelvõrk välja ehitatakse, saab TDC põhimõtteliselt valida, millal majapidamisi saab valguskaabelvõrku ühendada, mis annab talle uute abonentide saamisel jaemüügi tasandil selge konkurentsieelise, kuna uued kliendid on TDC‑ga vähemalt kuue kuu jooksul lepinguga seotud. TDC‑le pandud lõppkasutaja ühenduskaablite paigaldamise kohustuse eesmärk on seega tagada, et konkureerivad teenusepakkujad saaksid tegutseda TDC‑ga võrdsetel tingimustel ja kasutada TDC valguskaabelvõrku neis piirkondades, kus TDC on valguskaabli laiali vedanud, kuid lõppkasutajat pole veel valmis võrku ühendatud. Selliste ühenduskaablite paigaldamine on vajalik eeltingimus, et TDC‑ga konkureerivad operaatorid saaksid valguskaabli kaudu pakutavate teenuste osutamiseks kliente hankida tingimustel, mis tagavad võrdse konkurentsi TDC‑ga.

Neid asjaolusid arvestades peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas riigi reguleeriva asutuse poolt TDC‑le kehtestatud kohustus paigaldada kuni 30 meetri pikkune lõppkasutaja ühenduskaabel juurdepääsuvõrgu jaotaja ja võrgu lõpp-punkti vahele lõppkasutaja asukohas lähtub täheldatud probleemi olemusest ning on raamdirektiivi artikli 8 lõikes 1 sätestatud eesmärke silmas pidades proportsionaalne ja põhjendatud.

Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 2 punkti a ning artikleid 8 ja 12 tuleb tõlgendada nii, et riigi reguleerival asutusel on õigus kehtestada asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga elektroonilise side ettevõtjale kohustuse raames, mille kohaselt tuleb rahuldada põhjendatud taotlused, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist, kohustus paigaldada konkureerivate operaatorite nõudel kuni 30 meetri pikkune lõppkasutaja ühenduskaabel juurdepääsuvõrgu jaotaja ja võrgu lõpp-punkti vahele lõppkasutaja asukohas, kui see kohustus lähtub täheldatud probleemi olemusest ning on raamdirektiivi artikli 8 lõikes 1 sätestatud eesmärke silmas pidades proportsionaalne ja põhjendatud, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Kolmas ja neljas küsimus

Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juurdepääsu käsitleva direktiivi artikleid 8 ja 12 koostoimes direktiivi artikliga 13 tuleb tõlgendada nii, et kui riigi reguleeriv asutus kavatseb kehtestada elektroonilist sidevõrku omavale operaatorile kohustuse paigaldada kaablid lõppkasutaja võrguga ühendamiseks, peab ta arvesse võtma asjaomase operaatori esialgset investeeringut ja hinnakontrolli olemasolu, mis võimaldab paigalduskulud tagasi saada.

Selles osas tuleb märkida, et juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 12 lõike 2 punktid a–d sätestavad, et kui riigi reguleerivad asutused kaaluvad nimetatud artikli lõikes 1 osutatud kohustusi, ja eelkõige kui nad hindavad, kas sellised kohustused on proportsionaalsed raamdirektiivi artiklis 8 sätestatud eesmärkidega, peavad nad eelkõige arvesse võtma konkureerivate vahendite kasutamise või paigaldamise tehnilist ja majanduslikku teostatavust, pidades silmas turusuundumuste tempot ja võttes arvesse asjaomase vastastikuse sidumise ja/või juurdepääsu laadi ja liiki, kavandatava juurdepääsu pakkumise teostatavust eesmärgiga hinnata asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga operaatoritele pandud kohustuste proportsionaalsust, vahendi omaniku esialgse investeeringu suurust, võttes arvesse tehtud riiklikke investeeringuid ja investeerimisega kaasnevaid riske, ning vajadust kaitsta konkurentsi pika aja jooksul, pöörates eelkõige tähelepanu majanduslikult tõhusale infrastruktuuril põhinevale konkurentsile.

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 13 lõige 1 näeb aga ette, et riigi reguleeriv asutus võib asjaomasel turul märkimisväärset turujõudu omavatele ettevõtjatele kehtestada kulude katmise ja hinnakontrolliga seotud kohustusi teatavat liiki vastastikuse sidumise ja/või juurdepääsu pakkumise puhul, kui turuanalüüs näitab, et tulemusliku konkurentsi puudumine võimaldaks asjaomasel operaatoril säilitada ülemäära kõrgeid hindu või hindu kokku suruda ja sellega lõpptarbijaid kahjustada. Selleks et julgustada operaatoreid tegema investeeringuid, sealhulgas järgmise põlvkonna võrkudesse, peavad riigi reguleerivad asutused arvesse võtma operaatorite investeeringuid ja võimaldama neil otstarbekalt kasutatud kapitalilt mõistlikku kasumit saada, võttes arvesse kõiki riske, mis on omased eelkõige konkreetsele investeerimisprojektile.

Lisaks täpsustab juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 8 lõige 5 samuti, et saavutamaks eesmärke, mis seisnevad konkurentsi toetamises, siseturu arengule kaasaaitamises ja liidu kodanike huvide toetamises, peavad riigi reguleerivad asutused kohaldama objektiivseid, mittediskrimineerivaid ja proportsionaalseid reguleerimispõhimõtteid. Vastavalt kõnealuse sätte punktile d tuleb neid põhimõtteid kohaldada, edendades tulemuslikku investeerimist uutesse ja täiustatud infrastruktuuridesse ning nende infrastruktuuride alast innovatsiooni, tagades seejuures, et juurdepääsukohustustes võetakse asjakohaselt arvesse investeerivate ettevõtjate riske, ning võimaldades erinevaid koostöövorme investorite ja juurdepääsu soovivate isikute vahel, et hajutada investeerimisriske, tagades samal ajal turukonkurentsi ja mittediskrimineerimise põhimõtte säilitamise.

Eeltoodud asjaoludest ilmneb, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 37 ja 38 on märkinud, et riigi reguleerivad asutused peavad kavandatud kohustuse raamdirektiivi artikli 8 lõikes 1 sätestatud eesmärkidega proportsionaalsuse hindamisel arvestama muude tegurite hulgas ka vahendite omaniku esialgse investeeringu suurust ja hinnakontrolli süsteemi olemasolu. Seega, kui nad soovivad – kohustuse raames rahuldada kõik põhjendatud taotlused, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist – sundida kõnealust omanikku ehitama olemasolevat võrku nii, et see võimaldaks selle võrgu siduda lõppkasutajaga, peavad nad arvestama kõnealuse ehituse kulu.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et juurdepääsu käsitleva direktiivi artikleid 8 ja 12 koostoimes direktiivi artikliga 13 tuleb tõlgendada nii, et kui riigi reguleeriv asutus kavatseb kehtestada asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga elektroonilise side operaatorile kohustuse paigaldada kaablid lõppkasutaja võrguga ühendamiseks, peab ta arvesse võtma asjaomase operaatori esialgset investeeringut ja hinnakontrolli olemasolu, mis võimaldab paigalduskulud tagasi saada.

Kohtukulud

55	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ, artikli 2 punkti a ning artikleid 8 ja 12 tuleb tõlgendada nii, et riigi reguleerival asutusel on õigus kehtestada asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga elektroonilise side ettevõtjale kohustuse raames, mille kohaselt tuleb rahuldada põhjendatud taotlused, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning nende kasutamist, kohustus paigaldada konkureerivate operaatorite nõudel kuni 30 meetri pikkune lõppkasutaja ühenduskaabel juurdepääsuvõrgu jaotaja ja võrgu lõpp-punkti vahele lõppkasutaja asukohas, kui see kohustus lähtub täheldatud probleemi olemusest ning on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv), mida on muudetud direktiiviga 2009/140, artikli 8 lõikes 1 sätestatud eesmärke silmas pidades proportsionaalne ja põhjendatud, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Direktiivi 2002/19, mida on muudetud direktiiviga 2009/140, artikleid 8 ja 12 koostoimes direktiivi artikliga 13 tuleb tõlgendada nii, et kui riigi reguleeriv asutus kavatseb kehtestada asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga elektroonilise side operaatorile kohustuse paigaldada kaablid lõppkasutaja võrguga ühendamiseks, peab ta arvesse võtma asjaomase operaatori esialgset investeeringut ja hinnakontrolli olemasolu, mis võimaldab paigalduskulud tagasi saada.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: taani.