Kohtuasi C‑494/12
Dixons Retail plc
versus
Commissioners for Her Majesty’s Revenue and Customs
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud First-tier Tribunal (Tax Chamber))
„Direktiiv 2006/112/EÜ — Käibemaks — Kaubatarne — Mõiste — Pangakaardi kasutamine pettuse eesmärgil”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 21. november 2013
Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Kaubatarne – Mõiste – Kauba füüsiline üleandmine ostjale, kes kasutab pangakaarti maksevahendina pettuse eesmärgil – Hõlmamine
(Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 2 punkt 1 ja artikli 5 lõige 1, ning direktiiv 2006/112, artikli 2 lõike 1 punkt a ja artikli 14 lõige 1)
Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Maksustatav summa – Kaubatarned ja teenuste osutamine – Mõiste – Müügitehing tarnija ja sellise ostja vahel, kes tasub pangakaardiga – Kolmandast isikust pangakaardi väljastaja makse ostjale vastavalt tarnijaga sõlmitud kokkuleppele – Makse, mis on tasu – Hõlmamine
(Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 11 A osa lõike 1 punkt a ja direktiiv 2006/112, artikkel 73)
Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 2 punkti 1, artikli 5 lõiget 1 ja artikli 11 A osa lõike 1 punkti a ning direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 73 tuleb tõlgendada nii, et kui tegemist on kolmanda isiku ja kauba tarnija vahel sõlmitud kokkuleppega, mille kohaselt kohustub kolmas isik tasuma pärast vahendustasu mahaarvamist tarnijale kauba eest, mille ta on müünud ostjatele, kes kasutasid seda kaarti maksevahendina, kujutab kauba füüsiline üleandmine ostjale, kes kasutab pangakaarti maksevahendina pettuse eesmärgil, endast kaubatarnet.
Nimelt ei viita mõiste „kaubatarne” omandi üleminekule kehtiva siseriikliku õigusega ettenähtud vormis, vaid hõlmab kõiki materiaalse vara üleminekuga seotud tehinguid, millega üks pool annab teisele poolele õiguse käsutada vara nii, nagu ta oleks selle omanik.
Sellel mõistel on objektiivne olemus ja seda kohaldatakse sõltumata asjaomaste tehingute eesmärkidest või tulemitest, ilma et maksuhalduril oleks kohustust viia asjaomase maksukohustuslase kavatsuse kindlaksmääramiseks läbi uurimine või võtta arvesse teise ettevõtja, kui seda on asjaomane maksukohustuslane, kes on seotud sama kaubatarnete ahelaga, kavatsust.
Asjaolu, et nende tehingutega seoses kasutati pangakaarte maksevahendina pettuse eesmärgil, ei mõjuta seda, et neid tehinguid võib kvalifitseerida kaubatarnena, kuna pangakaardi niisugune kasutamine ei puuduta neid objektiivseid kriteeriume, millel kõnealune mõiste põhineb, vaid on seotud selle isiku tahtega, kes osales asjaomastes tehingutes ostjana, ja selle tahte realiseerimiseks võetud meetmetega.
Lisaks tuleb niisugust olukorda eristada kauba vargusest, mis ei kuulu „kaubatarne” mõiste alla, kuna kuriteo toimepanija ei saa kauba varguse tulemusena kaupa käsutada samadel tingimustel kui omanik.
(vt punktid 17, 20, 21, 26, 28, 29, 38 ja resolutsioon)
Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 11 A osa lõike 1 punkti a ning direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 73 tuleb tõlgendada nii, et kauba füüsilisel üleandmisel ostjale, kes kasutab pangakaarti maksevahendina pettuse eesmärgil, ja kuna sellisel juhul kujutab üleandmine endast kaubatarnet, on sellise makse näol, mille kolmas isik teeb vastavalt tema ja kauba tarnija vahel sõlmitud kokkuleppele, mille kohaselt kohustub kolmas isik tasuma tarnijale kauba eest, mille ta on müünud ostjatele, kes kasutasid seda kaarti maksevahendina, tegemist tasuga.
Nimelt, kui ostja maksab kauba hinna krediitkaardiga, on kohe tegemist kahe tehinguga, st esiteks kauba müük tarnija poolt, kes arvab nõutava koguhinna hulka ka käibemaksu, mille tasub lõpptarbijana ostja ja nõuab maksuameti eest sisse tarnija, ja teiseks teenuste osutamine kaardi väljastajalt kõnealusele tarnijale.
Selles osas ei nõua ei kuues direktiiv ega direktiiv 2006/112, et selleks, et kaubatarnet saaks määratleda tasu eest tehtud tehinguna, peab tasu nimetatud kaubatarne või teenuse osutamise eest olema saadud otse selle saajalt. Kuuenda direktiivi artikli 11 A osa lõike 1 punkt a ja direktiivi 2006/112 artikkel 73 näevad ette, et kaubatarne eest võib tasu maksta mitte üksnes ostja, vaid ka kolmas isik, käesoleval juhul kaardi väljastaja.
(vt punktid 34, 35, 38 ja resolutsioon)
Kohtuasi C‑494/12
Dixons Retail plc
versus
Commissioners for Her Majesty’s Revenue and Customs
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud First-tier Tribunal (Tax Chamber))
„Direktiiv 2006/112/EÜ — Käibemaks — Kaubatarne — Mõiste — Pangakaardi kasutamine pettuse eesmärgil”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 21. november 2013
Maksualaste õigusaktide ühtlustamine — Ühine käibemaksusüsteem — Kaubatarne — Mõiste — Kauba füüsiline üleandmine ostjale, kes kasutab pangakaarti maksevahendina pettuse eesmärgil — Hõlmamine
(Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 2 punkt 1 ja artikli 5 lõige 1, ning direktiiv 2006/112, artikli 2 lõike 1 punkt a ja artikli 14 lõige 1)
Maksualaste õigusaktide ühtlustamine — Ühine käibemaksusüsteem — Maksustatav summa — Kaubatarned ja teenuste osutamine — Mõiste — Müügitehing tarnija ja sellise ostja vahel, kes tasub pangakaardiga — Kolmandast isikust pangakaardi väljastaja makse ostjale vastavalt tarnijaga sõlmitud kokkuleppele — Makse, mis on tasu — Hõlmamine
(Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 11 A osa lõike 1 punkt a ja direktiiv 2006/112, artikkel 73)
Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 2 punkti 1, artikli 5 lõiget 1 ja artikli 11 A osa lõike 1 punkti a ning direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 73 tuleb tõlgendada nii, et kui tegemist on kolmanda isiku ja kauba tarnija vahel sõlmitud kokkuleppega, mille kohaselt kohustub kolmas isik tasuma pärast vahendustasu mahaarvamist tarnijale kauba eest, mille ta on müünud ostjatele, kes kasutasid seda kaarti maksevahendina, kujutab kauba füüsiline üleandmine ostjale, kes kasutab pangakaarti maksevahendina pettuse eesmärgil, endast kaubatarnet.
Nimelt ei viita mõiste „kaubatarne” omandi üleminekule kehtiva siseriikliku õigusega ettenähtud vormis, vaid hõlmab kõiki materiaalse vara üleminekuga seotud tehinguid, millega üks pool annab teisele poolele õiguse käsutada vara nii, nagu ta oleks selle omanik.
Sellel mõistel on objektiivne olemus ja seda kohaldatakse sõltumata asjaomaste tehingute eesmärkidest või tulemitest, ilma et maksuhalduril oleks kohustust viia asjaomase maksukohustuslase kavatsuse kindlaksmääramiseks läbi uurimine või võtta arvesse teise ettevõtja, kui seda on asjaomane maksukohustuslane, kes on seotud sama kaubatarnete ahelaga, kavatsust.
Asjaolu, et nende tehingutega seoses kasutati pangakaarte maksevahendina pettuse eesmärgil, ei mõjuta seda, et neid tehinguid võib kvalifitseerida kaubatarnena, kuna pangakaardi niisugune kasutamine ei puuduta neid objektiivseid kriteeriume, millel kõnealune mõiste põhineb, vaid on seotud selle isiku tahtega, kes osales asjaomastes tehingutes ostjana, ja selle tahte realiseerimiseks võetud meetmetega.
Lisaks tuleb niisugust olukorda eristada kauba vargusest, mis ei kuulu „kaubatarne” mõiste alla, kuna kuriteo toimepanija ei saa kauba varguse tulemusena kaupa käsutada samadel tingimustel kui omanik.
(vt punktid 17, 20, 21, 26, 28, 29, 38 ja resolutsioon)
Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 11 A osa lõike 1 punkti a ning direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 73 tuleb tõlgendada nii, et kauba füüsilisel üleandmisel ostjale, kes kasutab pangakaarti maksevahendina pettuse eesmärgil, ja kuna sellisel juhul kujutab üleandmine endast kaubatarnet, on sellise makse näol, mille kolmas isik teeb vastavalt tema ja kauba tarnija vahel sõlmitud kokkuleppele, mille kohaselt kohustub kolmas isik tasuma tarnijale kauba eest, mille ta on müünud ostjatele, kes kasutasid seda kaarti maksevahendina, tegemist tasuga.
Nimelt, kui ostja maksab kauba hinna krediitkaardiga, on kohe tegemist kahe tehinguga, st esiteks kauba müük tarnija poolt, kes arvab nõutava koguhinna hulka ka käibemaksu, mille tasub lõpptarbijana ostja ja nõuab maksuameti eest sisse tarnija, ja teiseks teenuste osutamine kaardi väljastajalt kõnealusele tarnijale.
Selles osas ei nõua ei kuues direktiiv ega direktiiv 2006/112, et selleks, et kaubatarnet saaks määratleda tasu eest tehtud tehinguna, peab tasu nimetatud kaubatarne või teenuse osutamise eest olema saadud otse selle saajalt. Kuuenda direktiivi artikli 11 A osa lõike 1 punkt a ja direktiivi 2006/112 artikkel 73 näevad ette, et kaubatarne eest võib tasu maksta mitte üksnes ostja, vaid ka kolmas isik, käesoleval juhul kaardi väljastaja.
(vt punktid 34, 35, 38 ja resolutsioon)