—

Madalmaade valitsus, esindajad: M. de Ree ja C. Wissels,

—

Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, J. Möller ja J. Kemper,

—

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja M. Szpunar,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, D. Tavares ja A. Cunha,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Nijenhuis ja R. Vasileva,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti ja direktiivi 2001/34/EÜ muutmise kohta (ELT 2003, L 345, lk 64; ELT eriväljaanne 06/06, lk 356), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta direktiiviga 2008/11/EÜ (ELT L 76, lk 37, edaspidi „prospektidirektiiv”), artikli 1 lõike 2 punkti h ja artikli 3 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud Almer Beheer BV ja Daedalus Holding BV (edaspidi „Almer Beheer jt”) ning Van den Dungen Vastgoed BV ja Oosterhout II BVBA (edaspidi Van den Dungen jt) vahelises kohtuvaidluses seoses Almer Beheer jt taotlusega, et talle kuuluvate väärtpaberite sundmüügile kohaldataks prospekti avaldamise kohustust.

3

Prospektidirektiivi põhjendustes 10, 18 ja 19 on öeldud järgmist:

[...]

4

Selle direktiivi artikli 1 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada väärtpaberite üldsusele pakkumisel või mõnes liikmesriigis asuval või tegutseval reguleeritud turul kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti koostamist, kinnitamist ja levitamist käsitlevad nõuded.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata:

[...]

[...]”.

5

Nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 1 punkt d on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[...];”.

6

Sama direktiivi artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid ei luba oma territooriumil väärtpabereid üldsusele pakkuda enne, kui on avaldatud prospekt.”

7

Prospektidirektiivi artikli 5 lõige 1 sätestab:

„Ilma et see piiraks artikli 8 lõike 2 kohaldamist, sisaldab prospekt kogu teavet, mis emitendi ja üldsusele pakutavate või reguleeritud turul kauplemise loa saanud väärtpaberite eripära tõttu on vajalik, et investorid saaksid kõiki asjaolusid teadvalt hinnata emitendi ja võimaliku tagaja vara ja kohustusi, finantsseisundit, kasumit/kahjumit ja väljavaateid ning kõnealuste väärtpaberitega seotud õigusi. See teave esitatakse hõlpsasti analüüsitavas ja arusaadavas vormis.”

8

Nimetatud direktiivi artikli 13 lõige 1 näeb ette:

„Ühtegi prospekti ei avaldata enne, kui päritoluliikmesriigi pädev asutus on selle kinnitanud.”

9

Prospektidirektiivi muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiviga 2010/73/EL (ELT L 327, lk 1), mis jõustus 31. detsembril 2010. Võttes arvesse põhikohtuasja asjaolude toimumise kuupäevi, siis kuulub prospektidirektiiv neile asjaoludele ajaliselt kohaldamisele.

10

Prospektidirektiiv võeti Madalmaade õigusesse üle 28. septembri 2006. aasta seadusega, mis käsitleb finantsjärelevalvet (Wet op het financieel toezicht, edaspidi „Wft”).

11

Wft artikkel 5:2 sätestab:

„Madalmaades on keelatud väärtpabereid üldsusele pakkuda või neid Madalmaade territooriumil asuval või tegutseval reguleeritud turul kauplemisele lubada, välja arvatud siis, kui väärtpaberite pakkumise või kauplemisele lubamise kohta on avaldatud liikmesriigi väärtpaberituru ameti või järelevalveasutuse kinnitatud prospekt.”

12

Almer Beheer jt ja Van den Dungen jt sõlmisid 16 juulil 2003 lepingu, mille kohaselt pidid nad kokkulepitud müügihinna eest võõrandama Global Hail Group BV‑le (edaspidi „kontsern Hail”) neile kuuluvad teiste äriühingute aktsiad.

13

Selle lepingu täitmise käigus loodi äriühing Stichting Administratiekantoor Global Hail (edaspidi „STAK”) ja kõik kontserni Hail aktsiad kanti üle sellesse äriühingusse.

14

Almer Beheer jt‑le kuuluvad kontserni Hail aktsiatähed, mille on väljastanud STAK.

15

Kõnealuse lepingu täitmisel poolte vahel tekkinud vaidluste tulemusel mõistis Gerechtshof ’s-Hertogenbosch (’s-Hertogenbosch’i apellatsioonikohus) 30. novembri 2010. aasta otsusega Almer Beheer jt‑lt Van den Dungen jt kasuks välja 500000 eurot. Selle summa näol oli tegemist kontsernile Hail võõrandatud nelja äriühingu aktsiate müügihinna ettemaksega.

16

Nimetatud summa maksmise tagamiseks arestiti Van den Dungen jt taotlusel Almer Beheer jt‑le kuuluvad aktsiatähed 11. detsembril 2009 ja seejärel palus Van den Dungen jt Rechtbank Breda’l (Breda esimese astme kohus) määrata arestitud aktsiatähtede sundmüük ja üleandmine ning määrata kindlaks selle müügi toimumise tähtaeg, viis ja tingimused.

17

Nimetatud kohus otsustas 27. detsembril 2010, et aktsiatähtede müügi ja üleandmise peab kuue kuu jooksul läbi viima Van den Dungen jt volitatud kohtutäitur avalikul enampakkumisel, millest on teada antud kahes üleriigilises päevalehes avaldatud kuulutuses. Aktsiatähed tuli võõrandada parima pakkumise tegijale ja müügi käigus pidi kohtutäitur jälgima seda, et müüdaks nii palju aktsiatähti, kui on vajalik 500000 euro suuruse summa ja sellele lisanduvate menetlus-, arestimis- ja täitekulude tasumiseks.

18

Rechtbank Breda leidis veel, et Wft artiklis 5:2 sätestatud prospekti avaldamise kohustus ei kuulu kohaldamisele aktsiatähtedele, kuna Wft eesmärk on kaitsta mitte neid isikuid, kes sundmüügil osaledes riskivad teadlikult, et saada kasumit, vaid ainult investoreid ja hoiustajaid petturlike pakkumiste ja puuduliku teabe ning ettevõtjate ebapädeva tegutsemise eest.

19

Almer Beheer jt esitas nimetatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, kuid Gerechtshof ’s-Hertogenbosch jättis selle otsuse oma 5. aprilli 2011. aasta otsusega muutmata.

20

Viimati mainitud otsuse peale esitas Almer Beheer jt kassatsioonkaebuse Hoge Raad der Nederlandenile (Madalmaade ülemkohus).

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib kõigepealt, et keskne küsimus, mis tuleb lahendada, on see, kas prospekti avaldamise kohustus kuulub kohaldamisele ka tema lahendada olevas põhikohtuasjas arutusel olevale aktsiatähtede sundmüügile.

22

Selles osas märgib nimetatud kohus, et prospektidirektiivi vastuvõtmisel ei pööratud tähelepanu väärtpaberite sundmüügi eripärale. Niisugust müüki iseloomustab aga asjaolu, et see ei toimu tavalises turuolukorras. Sundmüügi korras pakutavat kaupa ei müü asja ega õiguste omanik, vaid sissenõudja, sageli kohtutäituri kaudu. Kõnealuse kohtu arvates ei vastuta müüja niisuguses olukorras müüdud kauba puuduste ja sellega seotud ohtude eest, kui ta ei olnud neist teadlik, ning ostja aktsepteerib, et kaubal võivad olla sellised puudused, mistõttu kauba eest saadav hind on reeglina oluliselt madalam kui tavalise müügi käigus müüdud kauba hind. Lisaks, kui nõustuda sellega, et väärtpaberite sundmüügi korral tekib prospekti avaldamise kohustus, võivad sellel olla olulised praktilised tagajärjed osas, mis puudutab eeskätt prospekti koostamist ja selle väljaandmisega seotud kulusid.

23

Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust küsimuses, kas prospektidirektiivi artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohustus avaldada enne mis tahes väärtpaberite üldsusele pakkumist prospekt kuulub kohaldamisele ka väärtpaberite sundmüügi korral.

25

Prospektidirektiivi artikli 3 lõige 1 näeb ette, et liikmesriigid ei luba oma territooriumil väärtpabereid üldsusele pakkuda enne, kui on avaldatud prospekt.

26

Väärtpaberite üldsusele pakkumine kujutab selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti d kohaselt endast mis tahes vormis ja vahendite abil isikutele suunatud teadet, milles esitatakse piisavalt teavet pakkumistingimuste ja pakutavate väärtpaberite kohta, et investor saaks otsustada nende väärtpaberite ostmise üle.

27

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas Rechtbank Breda kehtestatud tingimustel toimunud sundmüük on avalik enampakkumine, mis viiakse läbi kohtutäituri vahendusel pärast seda, kui selle kohta on kahes üleriigilises päevalehes avaldatud kuulutus ja mille käigus esitavad pakkujad kirjalikult oma pakkumised ja väärtpaberid müüakse parima pakkumise tegijale.

28

Võttes arvesse seda, et prospektidirektiivi artikli 2 lõike 1 punktis d sätestatud mõiste „väärtpaberite pakkumine üldsusele” määratlus on lai, ei saa kohe välistada seda, et niisugune sundmüük, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib kuuluda selle mõiste tähendusse.

29

Siiski tuleb märkida, et väärtpaberite sundmüüki ei ole prospektidirektiivis mainitud, muu hulgas ka mitte neis sätetes, mis näevad ette kas selle, et teatavad olukorrad selle direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu, nagu direktiivi artikli 1 lõige 2, või erandid kohustusest prospekt avaldada, nagu direktiivi artikli 3 lõige 2 ja artikli 4 lõiked 1 ja 2.

30

Neil asjaoludel tuleb analüüsida, kas prospektidirektiivi eesmärgid nõuavad, et ka väärtpaberite sundmüük peab kuuluma selle direktiiviga kehtestatud eeskirjade kohaldamisalasse.

31

Direktiivi põhjendustest 10, 18 ja 19 tuleneb, et direktiivi „eesmärk on tagada investorite kaitse ja turu tõhusus”, et täielik teave väärtpaberite kohta on „tõhus vahend väärtpaberite vastu usalduse suurendamisel, millega aitab kaasa väärtpaberiturgude nõuetekohasele toimimisele ja nende arengule” ja et „[k]õikides liikmesriikides on vaja kaitsta olemasolevate ja võimalike investorite huve, et nad saaksid hinnata selliseid riske ja teha investeerimisotsuseid, teades kõiki asjaolusid”.

32

Lisaks on nimetatud direktiivi eesmärk selle artikli 1 lõike 1 kohaselt ühtlustada väärtpaberite üldsusele pakkumisel või mõnes liikmesriigis asuval või tegutseval reguleeritud turul kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti koostamist, kinnitamist ja levitamist käsitlevad nõuded.

33

Eeltoodust tuleneb, et prospektidirektiivi eesmärkide põhituum on investorite kaitse ning väärtpaberiturgude nõuetekohane toimimine ja areng. Nimelt on neid sihte arvesse võttes prospekti avaldamise eesmärk esiteks anda investoritele võimalus hinnata väärtpaberite enampakkumisega ja kauplemisele lubamisega seotud riske, võimaldades neil teha investeerimisotsuseid, teades kõiki asjaolusid, ja teiseks see, et rikkumised ei raskendaks asjaomaste turgude nõuetekohast toimimist.

34

Ent olgu ka märgitud, et toimingud, mis eelnevad otsusele müüa väärtpabereid sundmüügi korras, erinevad selgelt sellistest toimingutest, mida on prospektidirektiivis silmas peetud.

35

Nimelt, nagu kohtujurist mainib oma ettepaneku punktis 61, on väärtpaberite sundmüük väga kaugel tavapärasest olukorrast väärtpaberitega kauplemisel, olgu tegu reguleeritud turu või muu olukorraga. Selliseid väärtpabereid ei müü emitent ega valdaja, vaid need on arestitud ning neid müüakse kolmanda isiku taotlusel ja riigi kohtuvõimu korraldusel ainult selleks, et maksta võlg.

36

Järelikult ei ole sundmüügi eesmärk osaleda väärtpaberiturul majandustegevuses, vaid see piirdub vastava taotluse esitanud võlausaldajate õiguste tagamisega.

37

Lisaks erineb väärtpaberite sundmüük väärtpaberite tavalisest müügist, mille eesmärk on koguda kapitali selleks, et ettevõtjal, kes neid väärtpabereid emiteerib, oleks edaspidi võimalik teha investeeringuid, ka investorite kaitse osas.

38

Nimelt on prospekti avaldamine enne väärtpaberite avalikku enampakkumist investorite kaitsel määrava tähtsusega, kuna selles dokumendis on täpne ja täielik teave väärtpaberite emiteerija kohta, mis võimaldab põhimõtteliselt investoritel tehinguga seotud riske hinnata.

39

Seevastu juhul, kui toimub sundmüük, teatatakse potentsiaalsetele ostjatele, et tegemist on müügiga, mille ainus eesmärk on tasuda väärtpaberite omaniku võlg ja et see müük viiakse läbi kohtumenetluse korras. See tähendab, et isik, kes selliste väärtpaberitega seotud tehinguid teeb, ei ole nende omanik.

40

Lisaks võib kohustus avaldada prospekt enne väärtpaberite avalikku enampakkumist õõnestada täitemenetluse eesmärke, muu hulgas eesmärki rahuldada võlausaldaja nõuded kiiresti ja tõhusalt.

41

Lisaks sellele, et niisuguse kohustuse täitmine aeglustab sundmüüki ja seetõttu võla tasumist võlausaldajale, toob see endaga kaasa prospekti koostamisega seotud kulud, mis tuleb müügi tulust maha arvata, mis omakorda võib piirata võlausaldaja võimalust saada võlasumma tagasi.

42

Viimaseks võib prospekti avaldamise kohustus tekitada olulisi praktilisi probleeme.

43

Nimelt, kuna isik, kes müüb väärtpabereid sundmüügi korras, ei ole nende omanik, siis tekib prospekti avaldamise kohustuse täitmisel esiteks küsimus, kes peab prospekti koostama, ja teiseks, kellel lasub prospektidirektiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt vastutus selles dokumendis sisalduva teabe eest.

44

Igal juhul, võttes arvesse teavet, mis peab prospektis sisalduma ja mis peab direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt võimaldama investoritel kõiki asjaolusid teadvalt hinnata muu hulgas emitendist äriühingu vara, finantsseisundit ning kasumit ja kahjumit, nõuaks sellise dokumendi koostamine koostööd asjaomase äriühingu juhtorganitega. Samas ei saa välistada, et – olukorras, kus äriühingu emiteeritud väärtpabereid müüakse sundmüügis – äriühingu soovimatus teha konstruktiivset koostööd võib sundmüügi läbiviimsel tekitada raskusi.

45

Eeltoodust järeldub, et väärtpaberite sundmüük ei kuulu prospektidirektiivi eesmärkide hulka ega seetõttu selle direktiivi kohaldamisalasse.

46

Niisugust järeldust ei lükka ümber Euroopa Komisjoni väide, et mille kohaselt põhjustab see, et väärtpaberite sundmüük on prospektidirektiivi kohaldamisalast endiselt välja jäetud, väärtpaberite vabatahtliku müügiga võrreldes diskrimineerimist, kuna investorid ei ole neis olukordades võrdselt kaitstud.

47

Olgu nimelt meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et sarnasid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt selle kohta kohtuotsus Glatzel, C‑356/12, EU:C:2014:350, punkt 43).

48

Ent, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 33–36, väärtpaberite sundmüügiga taotletavad eesmärgid erinevad täielikult eesmärkidest, mille näeb ette prospektidirektiiv.

49

Järelikult, kuna nende investorite olukord, kes ostavad väärtpabereid sundmüügi korras, ei ole sarnane selliste investorite olukorraga, kes ostavad väärtpabereid tavalise avaliku enampakkumise teel prospektidirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti d tähenduses, ei ole tegemist ühtede investorite diskrimineerimisega võrreldes teiste investoritega.

50

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et prospektidirektiivi artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohustus avaldada enne mis tahes väärtpaberite üldsusele pakkumist prospekt ei kuulu kohaldamisele sellise väärtpaberite sundmüügi korral, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

51

Liikmesriigi kohus esitas teise küsimuse vaid juhuks, kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt.

52

Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

53

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti ja direktiivi 2001/34/EÜ muutmise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta direktiiviga 2008/11/EÜ) artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohustus avaldada enne mis tahes väärtpaberite üldsusele pakkumist prospekt ei kuulu kohaldamisele sellise väärtpaberite sundmüügi korral, nagu on kõne all põhikohtuasjas.