Liidetud kohtuasjad C‑419/12 ja C‑420/12

Crono Service scarl jt

ja

Anitrav – Associazione Nazionale Imprese Trasporto Viaggiatori

versus

Roma Capitale ja Regione Lazio

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Tribunale amministrativo regionale per il Lazio)

„Eelotsusetaotlus — ELTL artiklid 49, 101 ja 102 — Juhiga autode rentimise teenus — Puhtalt riigisisene olukord — Euroopa Kohtu pädevus — Vastuvõetavuse tingimused”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 13. veebruar 2014

1. Eelotsuse küsimused — Euroopa Kohtu pädevus — Liidu õiguse asjakohaste sätete väljaselgitamine — Küsimuste ümbersõnastamine

   (ELTL artikkel 267)

2. Eelotsuse küsimused — Vastuvõetavus — Vajadus esitada Euroopa Kohtule faktilise ja õigusliku raamistiku kohta piisavaid täpsustusi — Kohustuse ulatus konkurentsi valdkonnas — Ebapiisavad täpsustused faktilise ja õigusliku raamistiku kohta — Vastuvõetamatus

   (ELTL artikkel 267)

3. Eelotsuse küsimused — Euroopa Kohtu pädevus — Piirid — Küsimus seoses vaidlusega, mille asjaolud piirduvad ühe liikmesriigiga — Juhiga autode rentimise teenus — Tegevus, mis ei kuulu nende sätete kohaldamisalasse, mis on vastu võetud transporditeenuste liberaliseerimise eesmärgil — Euroopa Kohtu pädevuse puudumine

   (ELTL artiklid 49 ja 58 ning artikli 91 lõige 1)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 27–30)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 31–33, 44 ja resolutsioon)

3.  ELTL artikkel 49 ei kuulu kohaldamisele tegevuste suhtes, mille puhul ei esine ühtki tegurit, mis seoks neid liidu õiguses reguleeritud mis tahes olukorraga, ja mille kõik asjakohased elemendid on ainult ühe liikmesriigi sisesed. Nimelt, kui vaidlus on kohalikku laadi ja kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed, ei saa eeldada, et kõnealustel õigusnormidel on piiriülene mõju. Tõepoolest, isegi puhtalt riigisiseses olukorras võib vastus liidu õigusest tulenevaid põhivabadusi käsitlevatele küsimustele olla eelotsusetaotluse esitanud kohtule siiski tarvilik, eriti juhul, kui siseriikliku õigusega on sellele kohtule pandud kohustus tagada oma riigi kodanikule samad õigused kui need, mis samasuguses olukorras tulenevad liidu õigusest teiste liikmesriikide kodanikele.

   Olukord, kus kaebajad, kellele omavalitsusüksus on andnud loa tegeleda juhiga sõidukirendiga, näivad soovivat saada juurdepääsu mõne teise omavalitsusüksuse territooriumile teistsugustel tingimustel kui need, mis nende suhtes kehtivad, mitte eesmärgiga tegelda kõnealuse tegevusega püsivalt ja kestvalt sellel territooriumil, vaid eesmärgiga tegelda selle tegevusega juhuslikumalt ja muudelt territooriumidelt, on seotud mitte asutamisvabaduse, vaid – esmapilgul – teenuste osutamise vabadusega. ELTL artikli 58 kohaselt reguleerib teenuste osutamise vabadust transpordivaldkonnas siiski mitte ELTL artikkel 56, vaid EL toimimise lepingu kolmanda osa VI jaotis, mis käsitleb ühist transpordipoliitikat. Lisaks ei kuulu sisuliselt juhiga sõidukirendi tegevus nende sätete kohaldamisalasse, mis ELTL artikli 91 lõike 1 alusel on vastu võetud transporditeenuste liberaliseerimise eesmärgil. Sellest järeldub, et ELTL artiklile 49 antaval tõlgendusel puuduks seos vaidluse faktiliste asjaolude või esemega.

   (vt punktid 36–44 ja resolutsioon)