—

Crono Service scarl jt, esindaja: avvocato P. Troianiello,

—

Anitrav – Associazione Nazionale Imprese Trasporto Viaggiatori, esindajad: avvocato M. Piancatelli ja avvocato V. Porro,

—

Roma Capitale, esindajad: avvocato R. Rocchi ja avvocato A. Rizzo,

—

UGL Taxi – Unione Generale del Lavoro Taxi jt, esindajad: avvocato N. Moravia ja avvocato M. Giustiniani,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Moro ja J. Hottiaux,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad ELL artikli 3 ning ELTL artiklite 3–6, 49, 101 ja 102 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlused on esitatud kahes kohtuasjas esiteks ühelt poolt Crono Service scarl‑i ja 110 teise kaebaja ning teiselt poolt Roma Capitale ning teiseks ühelt poolt Anitrav – Associazione Nazionale Imprese Trasporto Viaggiatori ja teiselt poolt Roma Capitale ja Regione Lazio vahelises vaidluses, mis käsitleb juhiga autode rentimisega (noleggio con conducente, edaspidi „juhiga sõidukirent”) tegelemise reguleerimist.

3

15. jaanuari 1992. aasta seaduse nr 21, millega kehtestatakse raamseadus juhuveo korras osutatava ühistransporditeenuse pakkumise kohta (GURI nr 18, 23.1.1992), muudetud 30. detsembri 2008. aasta dekreetseadusega nr 207 (GURI nr 304, 31.12.2008), mis muudeti seaduseks 27. veebruari 2009. aasta seadusega nr 14 (GURI regulaarne lisa nr 49, 28.2.2009; edaspidi „seadus nr 21/1992”), artiklis 1 on „juhuveo korras osutatavad ühistransporditeenused” määratletud kui „reisijatele pakutavad ühis- või eratransporditeenused, millel on liiniveo korras osutatavat ühistransporditeenust täiendav ja tugevdav funktsioon”.

4

Seaduse nr 21/1992 artiklis 3 on ette nähtud:

„1.   Juhiga […] sõidukirendi teenust pakutakse konkreetsetele tarbijatele, kes esitavad rendileandjale kindla ajalise kestuse ja/või teekonnaga teenuse tellimuse.

2.   Asjaomased sõidukid tuleb parkida garaaži […]

3.   Vedaja asukoht ja garaaž peavad asuma eranditult selle omavalitsusüksuse territooriumil, kes loa on väljastanud.”

5

Seaduse artiklis 4 on sätestatud, et „pärast seda, kui maakonnad on kindlaks määranud kriteeriumid, mida omavalitsusüksused peavad järgima juhuveo korras osutatavaid ühistransporditeenuseid reguleerivate õigusaktide koostamisel, delegeerivad nad kohalikele omavalitsusüksustele rakenduslike haldusülesannete täitmise […], et saada majanduslike ja territoriaalsete kavade koostamiseks üldnägemus juhuveo korras osutatavatest ühistransporditeenustest, mis ühilduvad muude transpordiliikidega”, ning et „maakondlikke õigusnorme järgides reguleerivad kohalikud omavalitsusüksused, kellele on delegeeritud rakenduslike haldusülesannete täitmine […], juhuveo korras osutatavaid ühistransporditeenuseid spetsiifiliste määrustega, mis on otstarbekuse ja tõhususe huvides maakonna tasandil ühtlustatud.”

6

Seaduse artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:

„Juhuveo korras osutatavaid ühistransporditeenuseid reguleerivate määruste kehtestamisel määravad omavalitsusüksused kindlaks:

[…]

7

Seaduse nr 21/1992 artikli 5 „Juurdepääs teistele omavalitsusüksustele” kohaselt on omavalitsusüksustel lubatud reguleerida teiste omavalitsusüksuste väljastatud lubade omanike juurdepääsu nende territooriumile või konkreetselt piiratud liiklusega aladele (Zone a traffico limitato, edaspidi „ZTL”), „nõudes eelnevat teatamist ja seda, et lubade omanikud deklareerivad omal vastutusel, et nad vastavad käesolevas seaduses ette nähtud eeltingimustele ja järgivad neid, ning seda, et nad edastavad andmed teenuse kohta, millest on teatatud ja/või mille osutamise alustamise eest on tasutud lõiv”.

8

Seaduse nr 21/1992 artiklis 8 on sätestatud:

„1.   Taksolitsentse ja juhiga […] sõidukirendi teenuse osutamise lube väljastavad kohalikud omavalitsused hankemenetlustes isikutele, kes omavad sõidukit […] või kasutavad sõidukit liisingulepingu alusel; need isikud võivad teenust osutada üksi või ühendusse kuuluvana.

2.   Litsents või luba on seotud üheainsa sõidukiga […]. Samal isikul võib […] juhiga sõidukirendi teenuse osutamiseks olla mitu luba […].

3.   Juhiga sõidukirendi teenuse osutamise loa saamiseks ja säilitamiseks on kohustuslik omada kehtiva dokumendi kohaselt asukohta, garaaži […] selle omavalitsusüksuse territooriumil, kes loa on väljastanud.”

9

Seaduse 21/1992 artikli 11 lõikes 4 on sätestatud:

„Juhiga veo tellimus registreeritakse asjaomases garaažis. Juhiga sõidukirendi teenuse osutamine algab ja lõpeb igal konkreetsel juhul nimetatud garaažis, mis asub loa väljastanud omavalitsusüksuse territooriumil, nii et sõiduk pöördub sinna tagasi, samas kui kliendi võib peale võtta ning tema sihtkoht võib olla ka muude omavalitsusüksuste territooriumil.”

10

Lazio 26. oktoobri 1993. aasta maakondliku seaduse nr 58, mis käsitleb juhuveo korras osutatavat ühistransporditeenust reguleerivaid sätteid ja juhuveo korras osutatava ühistransporditeenuse puhul sõidukijuhtidel olevat rolli reguleerivaid sätteid, millele on viidatud seaduse nr 21/1992 artiklis 6 (Bollettino ufficiale della Regione Lazio nr 31, 10.11.1993) (muudetud Lazio 28. detsembri 2006. aasta maakondliku seaduse nr 27 artikliga 58 (Bollettino ufficiale della Regione Lazio nr 36 regulaarne lisa nr 5, 30.12.2006)) (edaspidi „maakondlik seadus nr 58/1993”), artiklis 5 on sätestatud:

„Juhiga sõidukirendi teenust osutatakse konkreetsetele kasutajatele, kes esitavad vedaja asukohas kindla ajalise kestuse ja/või teekonnaga teenuse tellimuse. Kliendi pealevõtmise koht või teenuse osutamise alguspunkt on loa väljastanud omavalitsusüksuse territooriumil. Teenust osutatakse mis tahes sihtkohta. Sõidukid pargitakse garaažidesse.”

11

Maakondliku seaduse nr 58/1993 artikli 10 „Taksolitsentsi ja juhiga sõidukirendi teenuse osutamise loa omanike kohustused” lõikes 2 on ette nähtud:

„Piiramata […] sätestatu kohaldamist, on kliendi pealevõtmise koht ja teenuse osutamise alguspunkt eranditult litsentsi või loa väljastanud omavalitsusüksuse territooriumil ning teenust võib osutada mis tahes sihtkohta, tingimusel, et juht on väljaspool omavalitsusüksuse piire asuva sihtkoha puhul andnud eelneva nõusoleku.”

12

Maakondliku seaduse artiklis 13 bis on kindlaks määratud kriteeriumid, millest tuleb lähtuda konkreetsel territooriumil antavate taksolitsentside ja juhiga sõidukirendi teenuse osutamise lubade hulga arvutamisel. See säte on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Provints määrab kindlaks kriteeriumid, millest omavalitsusüksused peavad lähtuma taksoteenuse ja juhiga […] sõidukirendi teenuse järele kohalikul tasandil esineva vajaduse väljaarvutamisel ning artiklis 14 nimetatud määrustes nende sõidukite arvu kehtestamisel, […] mis on vajalikud konkreetsete teenuste osutamiseks.

2.   Eelmises lõikes nimetatud kriteeriumid võtavad arvesse eelkõige: a) elanike arvu; b) territooriumi suurust; c) turismivoo intensiivsust; d) hooldekodude, majutusasutuste ja tõmbekeskuste olemasolu; e) muude ühistransporditeenuste pakkumist; f) väljastatud litsentside ja lubade arvu.

3.   Enne lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmist konsulteerib provints spetsiifilises uurimisetapis omavalitsusüksuste ning asjassepuutuvate kutsealade esindajatega.

[…]”.

13

Maakondliku seaduse nr 58/1993 artiklis 17 on kehtestatud tingimused, mis on nõutavad sõidukijuhtide kandmiseks provintsi tasemel peetavasse registrisse. Selle artikli lõike 1 punktis a on märgitud, et registrisse kandmiseks peab isik „olema Itaalia või mõne Euroopa Majanduspiirkonna riigi kodanik”.

14

Rooma omavalitsusüksuse volikogu 8. ja 9. novembri 2011. aasta otsusega nr 68, millega muudeti määrust juhuveo korras osutatavaid ühistransporditeenuseid reguleerivate sätete kehtestamise kohta, võttis Rooma omavalitsusüksus vastu määruse, milles kehtestati juhuveo korras osutatavaid ühistransporditeenuseid reguleerivad sätted (edaspidi „Regolamento capitolino”).

15

Selle määruse artikli 8 lõikes 3 on sätestatud, et juhiga sõidukirendi teenuse puhul on „kliendi pealevõtmise koht või teenuse osutamise alguspunkt […] olenemata sihtkohast loa väljastanud omavalitsusüksuse territooriumil, järgides seaduse nr [21/1992] artikli 11 lõigetes 3 ja 4 ette nähtud kohustusi”.

16

Määruse artikli 9 lõike 2 kohaselt on juhiga sõidukirendiga tegelemiseks nõutav, et kasutatakse omavalitsusüksuse territooriumil asuvat garaaži, kuhu on võimalik teenuse osutamiseks kasutatavaid sõidukeid parkida.

17

Regolamento capitolino artikli 29 lõikes 1 on ette nähtud, et „[juhiga sõidukirendi teenuse osutamiseks kasutatavad] autod, millele Rooma omavalitsusüksus on loa andnud, pargitakse eranditult loas märgitud garaažidesse, kus sõidukid peavad olema klientidele kättesaadavad”. Määruse artikli 29 lõikes 2 on ette nähtud, et isiku jaoks, kellele loa juhiga sõidukirendiga tegelemiseks on väljastanud mõni teine omavalitsusüksus, „on Roma Capitale territooriumile ja ZTL‑idesse pääs lubatud” juhul, kui nad omal vastutusel deklareerivad, et nad „vastavad” seaduses nr 21/1992 ette nähtud „eeltingimustele” ja „järgivad” neid.

18

Sellega seoses tuleb märkida, et Rooma omavalitsuse 14. detsembri 2011. aasta otsuses nr 403 on kehtestatud tingimused ja kord Roma Capitale ja selle keskuses kehtestatud ZTL‑idesse pääsemiseks lubade andmiseks sõidukitele, mida kasutatakse juhiga sõidukirendi teenuse osutamiseks ja millele on loa andnud mõni teine omavalitsusüksus.

19

Vastavalt kahele otsusele, mis avaldati 12. ja 22. märtsil 2012 Rooma omavalitsusüksuse ja Agenzia Roma Servizi per la Mobilità Srl‑i veebilehel ning mis mõlemad jõustusid 2. aprillil 2012, peavad ettevõtjad, kes tegelevad juhiga sõidukirendiga ja kellel on mõne teise omavalitsusüksuse kui Roma Capitale väljastatud luba, maksma Roma Capitale ZTL‑idesse pääsemise loa eest ligikaudu 90 eurot aastas.

20

Põhikohtuasjad puudutavad kahte menetlust, milles palutakse tühistada Regolamento capitolino, Rooma omavalitsuse 14. detsembri 2011. aasta otsus nr 403 ning käesoleva kohtuotsuse punktis 19 nimetatud 12. ja 22. märtsi 2012. aasta otsused.

21

Põhikohtuasja kaebajad on esile toonud mitu põhjust, miks nii lähtuvalt Itaalia õigusest kui ka liidu õigusest on seadus nr 21/1992, mis on Roma Capitales rakendatud Regolamento capitolino artikli 8 lõikega 3, artikli 9 lõikega 2 ja artikliga 29, õigusvastane.

22

Kuigi põhikohtuasjades esitatud kaebused näivad viitavat kõigile käesoleva kohtuotsuse punktis 20 nimetatud õigusnormidele, ilmneb Euroopa Kohtu valduses olevast toimikust, et eelotsusetaotlustega seotud osas on Tribunale amministrativo regionale per il Lazio menetluses täpsemalt vaidlustatud Regolamento capitolino artikli 8 lõige 3, artikli 9 lõige 2 ning artikli 29 lõiked 1 ja 2 „niivõrd, kuivõrd need viitavad seaduse [nr 21/1992] artikli 11 lõike 4 kohaldamisele”.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on põhikohtuasjas kõne all olevad siseriiklikud õigusnormid ELTL artikliga 49 ja „konkurentsi valdkonnas kehtivate ühenduse põhimõtetega” vastuolus osas, milles on ette nähtud, et vedaja asukoht ja garaaž peavad asuma eranditult selle omavalitsusüksuse territooriumil, kes loa on väljastanud, et juhiga sõidukirendi teenuse tellimus registreeritakse asjaomases garaažis ning et teenuse osutamine algab ja lõpeb igal konkreetsel juhul nimetatud garaažis, mis asub loa väljastanud omavalitsusüksuse territooriumil, nii et sõiduk pöördub sinna tagasi, samas kui kliendi võib peale võtta ning tema sihtkoht võib olla ka muude omavalitsusüksuste territooriumil.

24

Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse, mis on kohtuasjades C‑419/12 ja C‑420/12 sõnastatud identselt:

„Kas ELTL artikkel 49, ELL artikkel 3, [ELTL artiklid 3–6], 101 ja 102 takistavad […] seaduse nr [21/1992] artikli 3 lõike 3, artikli 8 lõike 3 ja artikli 11 kohaldamist osas, milles neis on sätestatud, et „[v]edaja asukoht ja garaaž peavad asuma eranditult selle omavalitsusüksuse territooriumil, kes loa on väljastanud”, et „[j]uhiga sõidukirendi teenuse osutamise loa saamiseks ja säilitamiseks on kohustuslik omada kehtiva dokumendi kohaselt asukohta, garaaži või hooldusplatvormi selle omavalitsusüksuse territooriumil, kes loa on väljastanud”, ning et „[j]uhiga veo tellimus registreeritakse asjaomases garaažis. Juhiga sõidukirendi teenuse osutamine algab ja lõpeb igal konkreetsel juhul nimetatud garaažis, mis asub loa väljastanud omavalitsusüksuse territooriumil, nii et sõiduk pöördub sinna tagasi, samas kui kliendi võib peale võtta ning tema sihtkoht võib olla ka muude omavalitsusüksuste territooriumil[?]”

25

Euroopa Kohtu presidendi 5. novembri 2012. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑419/12 ja C‑420/12 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse tegemise huvides.

26

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas mitmesuguste liidu õigusnormidega on vastuolus teatud tingimused, mis on ette nähtud Itaalias riigi, maakonna ja omavalitsusüksuse tasandil kehtestatud õigusnormides, mis reguleerivad Rooma omavalitsusüksuses juhiga sõidukirendiga tegelemise ja selleks loa saamise tingimusi.

27

Esitatud küsimuse sõnastust silmas pidades tuleb sissejuhatuseks märkida, et ELTL artikli 267 alusel ei ole Euroopa Kohtul pädevust otsustada ei siseriiklike seaduste või määruste sätete tõlgendamise ega nende sätete liidu õigusele vastavuse üle (vt eelkõige 18. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-107/98: Teckal, EKL 1999, lk I-8121, punkt 33, ja 23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-237/04: Enirisorse, EKL 2006, lk I-2843, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Samas nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui küsimused on sõnastatud sobimatult või väljuvad Euroopa Kohtule ELTL artikliga 267 antud ülesannete raamidest, peab ta eraldama eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud aspektide kogumist, eeskätt eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades tarvis tõlgendada (vt eelkõige 11. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C-384/08: Attanasio Group, EKL 2010, lk I-2055, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda silmas pidades peab Euroopa Kohus temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Attanasio Group, punkt 19; 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-243/09: Fuß, EKL 2010, lk I-9849, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑249/11: Byankov, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Selle kohtupraktika põhjal võib möönda, et isegi kui sõnastuse poolest näib esitatud küsimuse eesmärk olevat liidu õiguse otsene kohaldamine põhikohtuasjadele, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus tegelikult, et seda õigust tõlgendataks põhikohtuasjade faktilisi ja õiguslikke asjaolusid silmas pidades.

30

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimust mõista nii, et nendega palutakse sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 49 või liidu konkurentsinorme tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused õigusnormid, nagu on põhikohtuasjades kõne all, kuivõrd nendega on juhiga sõidukirendi tegevusega seoses kehtestatud üksikasjalikud kohustused, mis on küsimuses välja toodud.

31

Sellega seoses tuleb esiteks liidu konkurentsinormide kohta märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et vajadus anda liidu õiguse tõlgendus, mis oleks küsimuse esitanud siseriiklikule kohtule tarvilik, nõuab, et siseriiklik kohus oleks määratlenud faktilise ja õigusliku raamistiku, millega seoses eelotsuse küsimused on esitatud, või vähemalt selgitaks faktilisi eeldusi, millel need küsimused põhinevad. Eriti peavad need nõuded olema täidetud konkurentsi valdkonnas, millele on omased keerulised faktilised ja õiguslikud olukorrad (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Attanasio Group, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. mai 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑357/10–C‑359/10: Duomo Gpa jt, punkt 22).

32

Käesolevas asjas ei ole Euroopa Kohtule eelotsusetaotlustega esitatud neid faktilisi ega õiguslikke asjaolusid, mille põhjal oleks võimalik kindlaks teha tingimused, mille korral võivad sellised õigusnormid, nagu on põhikohtuasjades kõne all, kuuluda liidu konkurentsinormide kohaldamisalasse. Täpsemalt ei ole eelotsusetaotlustes esitatud ühtegi selgitust seose kohta nimetatud sätete ja põhikohtuasjade või nende eseme vahel.

33

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimus liidu konkurentsinormide tõlgendamist puudutavas osas tunnistada vastuvõetamatuks (vt analoogia alusel eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Duomo Gpa jt, punkt 24, ning tänase kuupäevaga otsus liidetud kohtuasjades C‑162/12 ja C‑163/12: Airport Shuttle Express jt, punktid 37–42).

34

Mis puudutab teiseks ELTL artiklit 49, siis on selge, et kõik põhikohtuasjade asjaolud puudutavad ühtainsat liikmesriiki. Sellises olukorras tuleb kontrollida, kas Euroopa Kohus on pädev käesolevates asjades selle õigusnormi kohta otsust tegema (vt analoogia alusel eelkõige 31. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-380/05: Centro Europa 7, EKL 2008, lk I-349, punkt 64; 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-245/09: Omalet, EKL 2010, lk I-13771, punktid 9 ja 10, ning eespool viidatud kohtuotsus Duomo Gpa jt, punkt 25).

35

Niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on põhikohtuasjas kõne all, mis on nende sõnastuse kohaselt vahet tegemata kohaldatavad nii Itaalia Vabariigi territooriumil asuvatele ettevõtjatele kui ka teistes liikmesriikides asuvatele ettevõtjatele, kuuluvad EL toimimise lepinguga tagatud põhivabadusi reguleerivate sätete kohaldamisalasse üldjuhul üksnes siis, kui neid kohaldatakse olukordades, millel on seos liikmesriikidevahelise kaubandusega (vt selle kohta eelkõige 7. mai 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-321/94-C-324/94: Pistre jt, EKL 1997, lk I-2343, punkt 45; 5. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-448/98: Guimont, EKL 2000, lk I-10663, punkt 21, ning eespool viidatud kohtuotsus Duomo Gpa jt, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Mis puudutab konkreetsemalt ELTL artiklit 49, siis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei kuulu see säte kohaldamisele tegevuste suhtes, mille puhul ei esine ühtki tegurit, mis seoks neid liidu õiguses reguleeritud mis tahes olukorraga, ja mille kõik asjakohased elemendid on ainult ühe liikmesriigi sisesed (vt selle kohta eelkõige 8. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 20/87: Gauchard, EKL 1987, lk 4879, punkt 12; 20. aprilli 1988. aasta otsus kohtuasjas 204/87: Bekaert, EKL 1988, lk 2029, punkt 12; 1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-212/06: Gouvernement de la Communauté française ja gouvernement wallon, EKL 2008, lk I-1683, punkt 33, ning 21. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑84/11: Susisalo jt, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Kuna käesoleval juhul puudutavad põhikohtuasjad kohalikku laadi vaidlusi ja põhikohtuasjade kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed, ei saa eeldada, et põhikohtuasjades kõne all olevatel õigusnormidel on piiriülene mõju. Miski eelotsusetaotlustes ei anna mõista, et põhikohtuasjadega kaasneks mingi piiriülene huvi või et need oleksid seotud mõne liidu õiguses reguleeritud olukorraga. Eelkõige ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitanud, kuidas põhikohtuasjades kõne all olevad õigusnormid saaksid takistada ELTL artiklis 49 ette nähtud asutamisvabaduse teostamist teistest liikmesriikidest kui Itaalia Vabariik pärinevate ettevõtjate poolt.

38

Eespool viidatud kohtuotsusest Guimont lähtuvast kohtupraktikast ilmneb tõepoolest, et isegi puhtalt riigisiseses olukorras võib vastus liidu õigusest tulenevaid põhivabadusi käsitlevatele küsimustele olla eelotsusetaotluse esitanud kohtule siiski tarvilik, eriti juhul, kui siseriikliku õigusega on sellele kohtule pandud kohustus tagada oma riigi kodanikule samad õigused kui need, mis samasuguses olukorras tulenevad liidu õigusest teiste liikmesriikide kodanikele (vt eelkõige 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-393/08: Sbarigia, EKL 2010, lk I-6337, punkt 23, ning eespool viidatud kohtuotsus Susisalo jt, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Käesolevas kohtuasjas puudutab eelmises punktis viidatud kohtupraktikas käsitletud hüpotees põhikohtuasjade kontekstis õigusi, mis mõne teise liikmesriigi kui Itaalia Vabariigi kodanikule tuleneksid liidu õigusest, kui ta oleks samasuguses olukorras nagu põhikohtuasja kaebajad.

40

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud kaebustes näivad põhikohtuasja kaebajad soovivat saada juhiga sõidukirendiga tegelemiseks juurdepääsu Roma Capitale territooriumile ja täpsemalt sellel territooriumil asuvatele ZTL‑idele teistsugustel tingimustel kui need, mis praegu kehtivad, või üldse ilma tingimusteta. Eelotsusetaotlustest ilmneb siiski, et juurdepääsu soovitakse mitte eesmärgiga tegelda kõnealuse tegevusega püsivalt ja kestvalt sellel territooriumil ja selleks antud loa alusel, vaid eesmärgiga tegelda selle tegevusega juhuslikumalt ja muudelt territooriumidelt lubade alusel, mis pärinevad teistelt omavalitsustelt, ilma et siiski oleks vaja järgida kõiki nende lubadega kaasnevaid tingimusi.

41

Seega, erinevalt olukordadest, mida käsitleti niisugustes kohtuotsustes nagu eespool viidatud kohtuotsus Attanasio Group ja 1. juuni 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-570/07 ja C-571/07: Blanco Pérez ja Chao Gómez (EKL 2010, lk I-4629) või 26. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑539/11: Ottica New Line Di Vincenzo, on põhikohtuasja kaebuste aluseks olev olukord seotud mitte asutamisvabaduse, vaid – esmapilgul – teenuste osutamise vabadusega.

42

ELTL artikli 58 kohaselt reguleerib teenuste osutamise vabadust transpordivaldkonnas siiski mitte ELTL artikkel 56, vaid EL toimimise lepingu kolmanda osa VI jaotis, mis käsitleb ühist transpordipoliitikat (vt 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-338/09: Yellow Cab Verkehrsbetrieb, EKL 2010, lk I-13927, punktid 29 ja 30). Lisaks, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, ei kuulu sisuliselt selline juhiga sõidukirendi tegevus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, nende sätete kohaldamisalasse, mis ELTL artikli 91 lõike 1 alusel on vastu võetud transporditeenuste liberaliseerimise eesmärgil.

43

Sellest järeldub, et arvestades põhikohtuasjade erilisi asjaolusid, puuduks ELTL artiklile 49 antaval tõlgendusel seos kõnealuste vaidluste faktiliste asjaolude või esemega (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Sbarigia, punktid 23, 24, 27 ja 28). Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tulenevalt ei ole see kohus aga niisugustel asjaoludel pädev eelotsuse küsimusele vastama (vt selle kohta eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman, EKL 1995, lk I-4921, punkt 61; 1. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-567/07: Woningstichting Sint Servatius, EKL 2009, lk I-9021, punkt 43; eespool viidatud kohtuotsus Omalet, punkt 11, ja 7. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑27/11: Vinkov, punkt 44).

44

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes puudub Euroopa Kohtul pädevus vastata Tribunale amministrativo regionale per il Lazio eelotsusetaotlustele osas, mis puudutab ELTL artikli 49 tõlgendamist. Osas, milles kõnealused taotlused puudutavad muude liidu õigusnormide tõlgendamist, tuleb need tunnistada vastuvõetamatuks.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Liidu Kohtul puudub pädevus vastata eelotsusetaotlustele, mis Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Itaalia) esitas 20. juuni 2012. aasta otsustega liidetud kohtuasjades C‑419/12 ja C‑420/12, osas, mis puudutab ELTL artikli 49 tõlgendamist. Osas, milles kõnealused taotlused puudutavad muude liidu õigusnormide tõlgendamist, on need vastuvõetamatud.