Kohtuasi C‑409/12

Backaldrin Österreich The Kornspitz Company GmbH

versus

Pfahnl Backmittel GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Patent- und Markensenat)

„Kaubamärgid — Direktiiv 2008/95/EÜ — Artikli 12 lõike 2 punkt a — Kaubamärgiõiguste lõppenuks tunnistamine — Kaubamärk, mis on omaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu kaubanduses muutunud selle kauba või teenuse üldnimeks, mille jaoks ta on registreeritud — Viis, kuidas tajuvad sõnalist tähist KORNSPITZ esiteks edasimüüjad ja teiseks lõpptarbijad — Eristusvõime kaotamine üksnes lõpptarbijate silmis”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 6. märts 2014

1. Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Direktiiv 2008/95 – Kaubamärgi lõppenuks tunnistamise põhjused – Kaubanduses üldnimeks muutunud kaubamärk – Eristusvõime kaotamine kaubamärgiomaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu – Tähise hindamine üksnes lõpptarbijate arusaama põhjal

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/95, artikli 12 lõike 2 punkt a)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Direktiiv 2008/95 – Kaubamärgi lõppenuks tunnistamise põhjused – Kaubanduses üldnimeks muutunud kaubamärk – Eristusvõime kaotamine kaubamärgiomaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu – Tegevusetuse mõiste

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/95, artikli 12 lõike 2 punkt a)

3. Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Direktiiv 2008/95 – Kaubamärgi lõppenuks tunnistamise põhjused – Kaubanduses üldnimeks muutunud kaubamärk – Kohustus teha enne kaubamärgi lõppenuks tunnistamist kindlaks, kas asjaomasel kaubal või teenusel on võimalikke muid nimetusi – Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/95, artikli 12 lõike 2 punkt a)

1.  Kaubamärgi mitme ülesande seas on päritolu tähistamise ülesanne peamine. Kaubamärk võimaldab määratleda selle kaubamärgiga tähistatud kauba või teenuse konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa või teenust teiste ettevõtjate omast. Nimetatud ettevõtja on see, kelle kontrolli all kaupa või teenust turustatakse.

   Euroopa Liidu seadusandja on kaubamärgi seda peamist ülesannet tunnustanud, sätestades direktiivi 2008/95 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artiklis 2, et tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, võivad kaubamärgi moodustada üksnes tingimusel, et selliste tähiste põhjal on võimalik ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest eristada. Sellest tingimusest tulenevad sätted on eelkõige direktiivi artiklid 3 ja 12. Kui artikkel 3 loetleb olukorrad, mil kaubamärk ei täida ab initio päritolu tähistamise ülesannet, siis sama direktiivi artikli 12 lõike 2 punkt a käsitleb olukorda, kus kaubamärk on muutunud üldnimeks ja seega kaotanud eristusvõime, mistõttu ta ei täida enam nimetatud ülesannet. Nii võib direktiivi 2008/95 artiklist 5 tulenevad kaubamärgiõigused lõppenuks tunnistada.

   Küsimust, kas kaubamärk on kaubanduses muutunud selle kauba või teenuse üldnimeks, mille jaoks ta on registreeritud, tuleb tõepoolest hinnata mitte üksnes seoses sellega, kuidas tarbijad või lõppkasutajad seda tajuvad, vaid sõltuvalt vastava turu omapärast, võttes arvesse ka asjaomaste ettevõtjate nagu edasimüüjad arusaama. Siiski on üldiselt määrav roll sellel, kuidas tarbijad või lõppkasutajad kaubamärki tajuvad. Asjaolu, et edasimüüjad teavad sellise kaubamärgi olemasolust ja sellega tähistatavast päritolust, ei välista iseenesest niisugust lõppenuks tunnistamise võimalust.

   Seega tuleb direktiivi 2008/95 artikli 12 lõike 2 punkti a tõlgendada nii, et kaubamärgiõigused võib seoses teatava kaubaga, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud, lõppenuks tunnistada, kui kaubamärk on kaubamärgiomaniku tegevuse või tegevusetuse tulemusena muutunud asjaomase kauba üldnimeks üksnes lõpptarbija jaoks.

   (vt punktid 20–22, 28–30 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Liidu seadusandja on, kaaludes kaubamärgiomaniku ja konkurentide huvisid, mis on seotud tähiste vaba kasutatavusega, direktiivi kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 12 lõike 2 punkti a vastuvõtmisega leidnud, et kaubamärgiomaniku vastu võidakse esitada eristusvõime kaotamise vastuväide vaid siis, kui selline kaotamine tuleneb omaniku tegevusest või tegevusetusest.

   Mõiste „tegevusetus” alla võib kuuluda see, kui kaubamärgiomanik ei ole õigeaegselt tuginenud sama direktiivi artiklis 5 käsitletud ainuõigusele ning taotlenud pädevalt ametiasutuselt keelata asjaomastel kolmandatel isikutel kasutada tähist, mille segiajamine kõnealuse kaubamärgiga on tõenäoline, kuna selliste taotluste eesmärk ongi nimetatud kaubamärgi eristusvõime säilitamine.

   Tasakaalu saavutamine seataks aga kahtluse alla, kui kõnealune mõiste hõlmaks üksnes sellist tegevusetust, mistõttu see mõiste hõlmab mis tahes tegevusetust, millega kaubamärgiomanik näitab, et ta ei ole oma kaubamärgi eristusvõime säilimise suhtes piisavalt valvas. Seetõttu võib olukorras, kus kaubamärgiomaniku tarnitud toorainest valmistatud kauba edasimüüjad üldiselt ei teavita oma kliente sellest, et asjaomase toote puhul kasutatav tähis on registreeritud kaubamärgina, ja aitavad sellega kaasa selle kaubamärgi muutumisele üldnimeks, asjaomase omaniku hooletust, kuivõrd ta ei haara initsiatiivi kohustada neid edasimüüjaid lisaks seda kaubamärki kasutama, määratleda kui tegevusetust direktiivi 2008/95 artikli 12 lõike 2 punkti a tähenduses.

   Nii tuleb direktiivi 2008/95 artikli 12 lõike 2 punkti a tõlgendada nii, et „tegevusetusena” selle sätte tähenduses võib määratleda seda, kui kaubamärgiomanik ei kohusta edasimüüjaid lisaks kaubamärki kasutama sellise kauba turustamisel, mille jaoks asjaomane kaubamärk on registreeritud.

   (vt punktid 32–34, 36 ja resolutsiooni punkt 2)

3.  Direktiivi 2008/95 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 12 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgiõiguse lõppenuks tunnistamine ei eelda selle kindlakstegemist, kas kaubal, mille kaubamärk on kaubanduses muutunud üldnimeks, on ka muid nimetusi. Sellises olukorras ei oma tähtsust asjaolu, kas asjaomasel kaubal või teenusel on võimalikke muid nimetusi, kuna see ei anna alust muuta järeldust kõnealuse kaubamärgi eristusvõime kaotamise kohta kaubanduses üldnimeks muutumise tõttu.

   (vt punktid 39 ja 40 ning resolutsiooni punkt 3)