Kohtuasi C-391/12

RLvS Verlagsgesellschaft mbH

versus

Stuttgarter Wochenblatt GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

„Direktiiv 2005/29/EÜ — Ebaausad kaubandustavad — Isikuline kohaldamisala — Eksitav tegevusetus reklaamtekstides — Liikmesriigi õigusnorm, millega on keelatud tasulised publikatsioonid ilma märketa „kuulutus” (Anzeige) — Täielik ühtlustamine — Rangemad meetmed — Ajakirjandusvabadus”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 17. oktoober 2013

Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad – Direktiiv 2005/29 – Kohaldamisala – Ajakirjandusväljaannete kirjastajad – Publikatsioonid, mis võivad reklaamida kolmandate isikute kaupu ja teenuseid, ei moonuta oluliselt tarbija majanduskäitumist – Väljajätmine – Liikmesriigi õigusnorm, millega on keelatud tasulised publikatsioonid ilma märketa „kuulutus” – Lubatavus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29, artikli 2 punkt d)

Juhul kui publikatsioonid, mis võivad reklaamida kolmandate isikute kaupu ja teenuseid, ei moonuta oluliselt tarbija majanduskäitumist, ei ole ajakirjandusväljaannete kirjastajate vastu võimalik tugineda direktiivile 2005/29, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse direktiive 84/450, 97/7, 98/27 ja 2002/65 ning määrust nr 2006/2004, mistõttu tuleb direktiivi neil asjaoludel tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik säte, mille kohaselt peavad kirjastajad lisama igale nende perioodikaväljaannetes avaldatavale publikatsioonile, mille eest nad on saanud tasu, märke „kuulutus”, välja arvatud juhul, kui ainuüksi juba publikatsiooni ülesehituse ja kujunduse põhjal on selge, et tegemist on kuulutusega.

Isegi kui siseriikliku sättega taotletakse tõepoolest tarbijakaitse eesmärke, on selleks, et teha kindlaks, kas niisugune säte kuulub direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse, vaja lisaks seda, et siseriikliku sättega hõlmatud tegevus kujutaks endast kaubandustavasid kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti d mõttes. See on nii juhul, kui viidatud kaubandustavad kuuluvad ettevõtja turunduse valdkonda ning nende vahetu eesmärk on ettevõtja toodete või teenuste müük ja selle reklaamimine, kujutades seega endast kaubandustavasid direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses ning kuuludes järelikult direktiivi kohaldamisalasse.

Isegi kui direktiivis on mõiste „kaubandustavad” määratletud eriti üldises sõnastuses, peavad kaubandustavad siiski olema esiteks seotud kauplemisega, st lähtuma ettevõtjatelt, ja teiseks olema otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele.

Kuna asjaolu, et ajakirjandusväljaande kirjastaja avaldab selliseid publikatsioone, mis võivad – ka kaudselt – reklaamida kolmandate isikute kaupu ja teenuseid, ei moonuta oluliselt keskmise tarbija majanduskäitumist otsuse langetamisel, kas omandada või võtta kätte ajaleht, mis pealegi on tasuta, siis ei saa sellist kirjastamistava ennast käsitada kirjastaja „kaubandustavana”.

Ei ole küll välistatud, et ajakirjandusväljaande kirjastaja kasutab ka ise – kas oma toodetes või muus meedias – kaubandustava, mida saab kvalifitseerida asjaomase tarbija – käesolevas asjas lugeja – suhtes ebaausa tavana, näiteks pakkudes mänge, mõistatusi või võiduvõimalusega võistlusi, mis võivad ahvatleda tarbijat ostma vastavat toodet, käesoleval juhul ajalehte. Siiski ei ole direktiivi 2005/29 I lisa punkti 11 kui sellise ülesanne ajakirjandusväljaannete kirjastajatele kehtestada kohustust takistada reklaamijate niisuguseid võimalikke ebaausaid kaubandustavasid, mille puhul võivad tarbijad toodete või teenuste reklaamimisel, müümisel või tarnimisel neid reklaamijaga otseselt seostada.

(vt punktid 35–37, 41, 44, 50 ja resolutsioon)

Kohtuasi C-391/12

RLvS Verlagsgesellschaft mbH

versus

Stuttgarter Wochenblatt GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

„Direktiiv 2005/29/EÜ — Ebaausad kaubandustavad — Isikuline kohaldamisala — Eksitav tegevusetus reklaamtekstides — Liikmesriigi õigusnorm, millega on keelatud tasulised publikatsioonid ilma märketa „kuulutus” (Anzeige) — Täielik ühtlustamine — Rangemad meetmed — Ajakirjandusvabadus”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 17. oktoober 2013

Õigusaktide ühtlustamine — Ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad — Direktiiv 2005/29 — Kohaldamisala — Ajakirjandusväljaannete kirjastajad — Publikatsioonid, mis võivad reklaamida kolmandate isikute kaupu ja teenuseid, ei moonuta oluliselt tarbija majanduskäitumist — Väljajätmine — Liikmesriigi õigusnorm, millega on keelatud tasulised publikatsioonid ilma märketa „kuulutus” — Lubatavus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29, artikli 2 punkt d)

Juhul kui publikatsioonid, mis võivad reklaamida kolmandate isikute kaupu ja teenuseid, ei moonuta oluliselt tarbija majanduskäitumist, ei ole ajakirjandusväljaannete kirjastajate vastu võimalik tugineda direktiivile 2005/29, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse direktiive 84/450, 97/7, 98/27 ja 2002/65 ning määrust nr 2006/2004, mistõttu tuleb direktiivi neil asjaoludel tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik säte, mille kohaselt peavad kirjastajad lisama igale nende perioodikaväljaannetes avaldatavale publikatsioonile, mille eest nad on saanud tasu, märke „kuulutus”, välja arvatud juhul, kui ainuüksi juba publikatsiooni ülesehituse ja kujunduse põhjal on selge, et tegemist on kuulutusega.

Isegi kui siseriikliku sättega taotletakse tõepoolest tarbijakaitse eesmärke, on selleks, et teha kindlaks, kas niisugune säte kuulub direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse, vaja lisaks seda, et siseriikliku sättega hõlmatud tegevus kujutaks endast kaubandustavasid kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti d mõttes. See on nii juhul, kui viidatud kaubandustavad kuuluvad ettevõtja turunduse valdkonda ning nende vahetu eesmärk on ettevõtja toodete või teenuste müük ja selle reklaamimine, kujutades seega endast kaubandustavasid direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses ning kuuludes järelikult direktiivi kohaldamisalasse.

Isegi kui direktiivis on mõiste „kaubandustavad” määratletud eriti üldises sõnastuses, peavad kaubandustavad siiski olema esiteks seotud kauplemisega, st lähtuma ettevõtjatelt, ja teiseks olema otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele.

Kuna asjaolu, et ajakirjandusväljaande kirjastaja avaldab selliseid publikatsioone, mis võivad – ka kaudselt – reklaamida kolmandate isikute kaupu ja teenuseid, ei moonuta oluliselt keskmise tarbija majanduskäitumist otsuse langetamisel, kas omandada või võtta kätte ajaleht, mis pealegi on tasuta, siis ei saa sellist kirjastamistava ennast käsitada kirjastaja „kaubandustavana”.

Ei ole küll välistatud, et ajakirjandusväljaande kirjastaja kasutab ka ise – kas oma toodetes või muus meedias – kaubandustava, mida saab kvalifitseerida asjaomase tarbija – käesolevas asjas lugeja – suhtes ebaausa tavana, näiteks pakkudes mänge, mõistatusi või võiduvõimalusega võistlusi, mis võivad ahvatleda tarbijat ostma vastavat toodet, käesoleval juhul ajalehte. Siiski ei ole direktiivi 2005/29 I lisa punkti 11 kui sellise ülesanne ajakirjandusväljaannete kirjastajatele kehtestada kohustust takistada reklaamijate niisuguseid võimalikke ebaausaid kaubandustavasid, mille puhul võivad tarbijad toodete või teenuste reklaamimisel, müümisel või tarnimisel neid reklaamijaga otseselt seostada.

(vt punktid 35–37, 41, 44, 50 ja resolutsioon)