—

Unipol Assicurazioni SpA, esindajad: avvocato A. Frignani ja avvocato G. Ponzanelli,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, J. Kemper ja F. Wannek,

—

Kreeka valitsus, esindaja: L. Pnevmatikou,

—

Hispaania valitsus, esindaja: S. Centeno Huerta,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato M. Santoro,

—

Läti valitsus, esindajad: I. Kalniņš ja I. Ņesterova,

—

Leedu valitsus, esindajad: D. Kriaučiūnas, R. Janeckaitė ja A. Svinkūnaitė,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Montaguti ja K.‑P. Wojcik,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 24. aprilli 1972. aasta direktiivi 72/166/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 10; edaspidi „esimene direktiiv”), nõukogu 30. detsembri 1983. aasta teist direktiivi 84/5/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1984, L 8, lk 17; ELT eriväljaanne 06/07, lk 3; edaspidi „teine direktiiv”), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/14/EÜ (ELT L 149, lk 14), nõukogu 14. mai 1990. aasta kolmandat direktiivi 90/232/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 129, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 249; edaspidi „kolmas direktiiv), muudetud direktiiviga 2005/14, ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT L 263, lk 11).

2

See taotlus esitati Enrico ja Carlo Petillo ning Unipol Assicurazioni SpA (edaspidi „Unipol”) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on viimase poolt hüvitise maksmine mootorsõiduki kasutamisest tuleneva tsiviilvastutuse alusel Enrico Petillole liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest.

3

Esimese direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[...]”.

4

Selle direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt:

„Iga liikmesriik võtab [...] kõik vajalikud meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega. Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks kõnealuste meetmete põhjal.”

5

Teise direktiivi artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   [Esimese direktiivi] artikli 3 lõikes 1 osutatud kindlustus peab kohustuslikult katma nii vara‑ kui isikukahju.

2.   Ilma et see piiraks võimalike suuremate tagatiste sätestamist liikmesriikides, nõuab iga liikmesriik, et kindlustus oleks kohustuslik vähemalt järgmiste summade ulatuses:

Liikmesriigid võivad vajadusel kehtestada kuni viieaastase üleminekuperioodi alates [direktiivi 2005/14/EÜ] rakendamise kuupäevast, mille jooksul kohandatakse minimaalsed hüvitamise piirmäärad käesolevas lõikes ette nähtud summadeni.

Liikmesriigid, kes sellise üleminekuperioodi kehtestavad, teavitavad sellest komisjoni ning märgivad ära üleminekuperioodi kestuse.

30 kuu jooksul alates direktiivi 2005/14[...] rakendamise kuupäevast suurendavad liikmesriigid tagatisi vähemalt pooleni käesolevas lõikes ettenähtud tasemetest.”

6

Kolmanda direktiivi artiklis 1 on eelkõige ette nähtud, et „[esimese direktiivi] artikli 3 lõikes 1 nimetatud kindlustus katab vastutuse sõiduki kasutamisel kõigile sõitjatele, välja arvatud juhile tekitatud vigastuste korral”.

7

Kolmanda direktiivi artiklis 1a on sätestatud:

„[Esimese direktiivi] artikli 3 lõikes 1 osutatud kindlustus katab isiku‑ ja varakahju, mis on tekitatud jalakäijatele, jalgratturitele ja muudele mootori jõuta liiklejatele, kellel on mootorsõiduki osalusega õnnetuse tulemusel õigus hüvitisele vastavalt siseriiklikule tsiviilõigusele. Käesolev artikkel ei piira tsiviilvastutust ega kahjusumma suurust.”

8

Direktiivi 2009/103 artikli 30 kohaselt jõustus see direktiiv kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, mis toimus 7. oktoobril 2009.

9

7. septembri 2005. aasta seadusandliku dekreedi nr 209, millega kehtestatakse erakindlustuse seadustik (Gazzetta Ufficiale (edaspidi „GURI”) nr 239, 13.10.2005, tavaline lisa), muudetud ministri 17. juuni 2011. aasta dekreediga (GURI nr 147, 27.6.2011); edaspidi „erakindlustuse seadustik”), artiklis 139 on ette nähtud:

„1.   Isikukahju kergete vigastuste puhul, mille on põhjustanud õnnetused mootorsõidukite ja laevadega, hüvitatakse järgmiste kriteeriumide põhjal ja järgmisi meetmeid järgides:

2.   Lõike 1 kohaldamisel on „isikukahju” isiku vaimse ja/või füüsilise tervise ajutine või püsiv kahjustus, mida on võimalik tuvastada kohtuekspertiisi käigus ning mis ebasoodsalt mõjutab kannatanu igapäevast tegevust ja ühiskondlikku suhtlemist, olenemata selle isiku suutlikkusest teenida sissetulekut. […]

3.   Kohus võib suurendada punkti 1 kohaselt arvutatud isikukahju summat kuni ühe viiendiku võrra pärast õiglase ja põhjaliku hinnangu andmist kannatanu füüsilisele ja vaimsele olukorrale.

4.   Vabariigi presidendi dekreediga, mida on arutatud ministrite nõukogus ning mis lähtub tervishoiuministri ettepanekust töö‑ ja sotsiaalpoliitika ministri, justiitsministri ja majandustegevuse ministri kooskõlastusel kehtestatakse konkreetne tabel, milles on näidatud vaimse ja/või füüsilise tervise kaotuse eri vormid vahemikus üks kuni üheksa invaliidsuspunkti.

5.   Lõikes 1 näidatud summasid ajakohastatakse igal aastal majandustegevuse ministri dekreediga määral, mis vastab Riikliku Statistikainstituudi (ISTAT) poolt tööliste ja teenistujate perede puhul kindlaks määratud riikliku tarbijahinnaindeksi muutusele.

6.   Lõike 1 punktis a nimetatud summa arvutamisel kohaldatakse invaliidsuse protsendipunkti 1 puhul korrutamiskoefitsienti 1,0; invaliidsuse protsendipunkti 2 puhul korrutamiskoefitsienti 1,1; invaliidsuse protsendipunkti 3 puhul korrutamiskoefitsienti 1,2; invaliidsuse protsendipunkti 4 puhul korrutamiskoefitsienti 1,3; invaliidsuse protsendipunkti 5 puhul korrutamiskoefitsienti 1,5; invaliidsuse protsendipunkti 6 puhul korrutamiskoefitsienti 1,7; invaliidsuse protsendipunkti 7 puhul korrutamiskoefitsienti 1,9; invaliidsuse protsendipunkti 8 puhul korrutamiskoefitsienti 2,1; invaliidsuse protsendipunkti 9 puhul korrutamiskoefitsienti 2,3.”

10

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et 21. septembril 2007 sõitis Mauro Recchioni juhitud sõiduk tagant sisse Carlo Petillole kuuluvale sõiduautole, mida juhtis Enrico Petillo. Viimane sai selle tagajärjel kehavigastusi.

11

C. ja E. Petillo pöördusid M. Recchioni kindlustusettevõtja Unipoli vastu Tribunale di Tivolisse, nõudes et kohus tuvastaks M. Recchioni ainuvastutuse nimetatud õnnetuse tekkes ja mõistaks Unipolilt tekitatud varalise kahju eest lisaks juba makstud 6700 eurole välja 3350 eurot ja Enrico Petillole tekitatud mittevaralise kahju eest juba makstud 2700 euro asemel välja kokku 14155,37 eurot.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste kohaselt on Itaalia õiguses tsiviilseadustiku artiklis 2043 varakahju ja selle seadustiku artiklis 2059 mittevaralise kahju korral ette nähtud õigus tekitatud lepinguvälise kahju täielikule hüvitamisele.

13

Itaalia kohtute väljakujunenud kohtupraktika kohaselt koosneb mittevaraline kahju tervisekahjust, mis tuleneb vaimse ja/või füüsilise tervise kahjustamisest, hingelisest kahjust, mis tuleneb selle kahjustamisega kaasnevatest vaimsetest kannatustest, ja „eksistentsikahjust”, mis tuleneb tavalise ja igapäevase tegevusega tegelemise takistatusest või ka keskmisest kõrgemate isiklike saavutusteni jõudmisele takistatusest.

14

Corte constituzionale otsustas ühes 2003. aasta kohtuotsuses, et mittevaraline kahju on ühtne ning see ei ole jaotatav liikideks või alajaotusteks. Kohtupraktikas aga eristatakse jätkuvalt koostisosi, mida on nimetatud eelmises punktis. Lisaks on Itaalia õiguskorras see kahju kohtu hinnata.

15

Kindlustusteenuste maksumuse piiramiseks on aga Itaalia seadusandja erakindlustuse seadustiku artiklis 139 ette näinud erikorra kahjuhüvitise summa kindlaksmääramiseks juhtudel, kus liiklus‑ või mereõnnetuses kannatanutele on tekitatud mittevaralist kahju. See kord näeb ette piirangud seoses kohtuvaidlustele kohaldatavate hindamiskriteeriumidega ja piirab kohtu võimalust suurendada juhtumispõhiselt hüvitisesummat ühe viiendikuga summast, mis on kindlaks määratud erakindlustuse seadustiku artikli 139 alusel.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et kui Enrico Petillol tekkinud mittevaralisel kahjul oleks muu põhjus kui liiklusõnnetus, oleks seda kohaldatavate Itaalia õigusnormide ja kohtupraktika kohaselt hinnatud järgmiselt:

ehk kokku 10210,00 euro suurune summa mittevaralise kahju eest lisaks 445,00 euro suurusele summale ravikulude eest.

17

Võttes aga arvesse, et vaidlusalune kahju on tekkinud liiklusõnnetuse tõttu, tuleb erakindlustuse seadustiku artikli 139 alusel maksmisele kuuluv summa arvutada järgmiselt:

ehk kokku 4725,00 euro suurune summa mittevaralise kahju eest lisaks 445,00 euro suurusele summale ravikulude eest. Hingelise kahju hüvitamine on nimelt välistatud, kuna seda pole erakindlustuse seadustikus ette nähtud, kuigi sellega seoses on kohtupraktikas tekkimas kannatanutele kasulikum suundumus.

18

Niisiis ilmneb samasuuruse kahju puhul erinevate arvutusmeetodite alusel määratud summade vahel 5485,00 euro suurune erinevus. Lisaks ei anna erakindlustuse seadustiku artikkel 139 kohtule võimalust oma hinnangut juhtumipõhiselt muuta, kuna kohus peab tegema lihtsa arvutuse, mis piirab tema võimalust teha õiglane otsus.

19

Viidates eelkõige EFTA Kohtu 20. juuni 2008. aasta otsusele kohtuasjas E‑8/07: Celina Nguyen vs. The Norwegian State (EFTA Court Report 2008, lk 224), kahtleb Tribunale di Tivoli selles, kas esimese, teise ja kolmanda direktiiviga ning direktiiviga 2009/103 on kooskõlas siseriiklikud õigusnormid, mis liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamise puhul ei välista mittevaralise kahju kindlustamist, kuid ei võimalda hüvitada hingelist kahju ja piiravad vaimse ja/või füüsilise tervise kahjustamise eest ette nähtud hüvitise suurust võrreldes hüvitisega, mida peetakse kohaseks siseriiklike kohtute väljakujunenud kohtupraktika kohaselt.

20

Täpsemalt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et erakindlustuse seadustiku artikkel 139 ei järgi mittevaralise kahju täieliku hüvitamise põhimõtet, mida tuleks arvestada olenemata sellest, millise sündmusega isikupuutumatust riivati.

21

Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Tivoli menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas võttes arvesse [esimest, teist ja kolmandat direktiivi] ja [direktiivi 2009/103], mis reguleerivad mootorsõidukite kasutamise kohustuslikku tsiviilvastutuskindlustust, on mittevaralise kahju puhul, mille on kohustatud hüvitama isikud (kindlustusettevõtjad), kes peavad samade direktiivide kohaselt tagama sõidukite kasutamise kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse, lubatud kehtestada liikmesriigi õigusaktides sellise vastutuse piirang (summa kindlaksmääramise näol) nii, et õigusaktides nähakse üksnes liiklusõnnetustega tekitatud kahju suhtes ette kohustuslik meetod kahjusumma määramiseks?”

22

Unipol ja Itaalia valitsus vaidlustavad eelotsusetaotluse vastuvõetavuse. Nende väitel ei selgita eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuidas on taotletud liidu õigusnormide tõlgendus tarvilik põhikohtuvaidluse lahendamiseks. Samuti ei ole eelotsusetaotluses selgitusi selle kohta, miks on tõlgenduse saamiseks valitud just need liidu õiguse sätted, ega selle kohta, milline seos on nimetatud sätete ja põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel.

23

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et eelotsusetaotluses toodud faktilisest ja õiguslikust raamistikust, mida täiendati vastuses nõudele esitada selgitusi, mille Euroopa Kohus esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kodukorra artikli 101 alusel, ning samuti ülevaates põhjustest, mille tõttu eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule käesoleva küsimuse esitas, ilmneb et vastus esitatud küsimusele on tarvilik eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse lahendamiseks ja et seetõttu on esitatud küsimus vastuvõetav.

24

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et nagu õigesti märkisid Saksamaa ja Hispaania valitsus, ei ole direktiiv 2009/103 põhikohtuasja vaidluse aluseks oleva õnnetusjuhtumi kuupäeva arvestades põhikohtuasja asjaoludele ajaliselt kohaldatav. Lisaks ei ole vaidlusele ajaliselt kohaldatav ka kolmas direktiiv, sest E. ja C. Petillol ei ole kummalgi selle direktiiviga kaitstava eriti kaitsetu ohvri tunnuseid. Eelotsusetaotlust tuleb seega käsitada nii, et sellega soovitakse üksnes esimese ja teise direktiivi tõlgendust.

25

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et esitatud küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas esimese direktiivi artikli 3 lõiget 1 ja teise direktiivi artikli 1 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ning mis näevad ette liiklusõnnetustest põhjustatud kergete kehavigastuste tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise erikorra, piirates selle kahju eest ette nähtud hüvitise suurust võrreldes hüvitisega, mida peetakse kohaseks muudel põhjustel kui niisuguste õnnetuste tõttu tekkinud samasuguse kahju puhul.

26

Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et esimese ja teise direktiivi preambulis rõhutatakse, et nende direktiividega soovitakse ühelt poolt kindlustada liidu territooriumil põhiasukohta omavate mootorsõidukite ja nendes viibivate isikute vaba liikumine, ning teiselt poolt tagada nende sõidukite poolt põhjustatud õnnetusjuhtumites kannatanutele ühesugune kohtlemine, olenemata sellest, millises liidu osas õnnetusjuhtum toimus (23. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑300/10: Marques Almeida, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Esimene direktiiv, mida täpsustab ja täiendab eelkõige teine direktiiv, kohustab seega liikmesriike tagama, et liikmesriigi territooriumil põhiasukohta omavate sõidukite kasutamisest tulenev tsiviilvastutus oleks kaetud kindlustusega, ning täpsustab eelkõige kahju liigid ja kolmandad isikud, kes peavad olema selle kindlustusega kaetud (24. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑22/12: Haasová, punkt 38).

28

Tuleb siiski meenutada, et kohustus tagada tsiviilvastutuse kaetus kindlustusega sõidukitega kolmandate isikutele tekitatud kahju puhul seisab lahus sellest, mis ulatuses neile isikutele hüvitatakse tekitatud kahju kindlustatu tsiviilvastutuse alusel. Esimene neist määratletakse ja tagatakse nimelt liidu õigusnormidega, teist aga reguleerib peamiselt siseriiklik õigus (vt selle kohta 24. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑277/12: Drozdovs, punkt 30).

29

Euroopa Kohus on nimelt varem sellega seoses otsustanud, et esimese, teise ja kolmanda direktiivi eesmärgist ning samuti sõnastusest tuleneb, et nende õigusaktidega ei soovita ühtlustada liikmesriikide tsiviilvastutussüsteeme ja et liidu kehtiva õiguse kohaselt on liikmesriikidel õigus liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjule kohaldatav tsiviilvastutuse süsteem ise kindlaks määrata (eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Eeltoodust tulenevalt ja vastavalt esimese direktiivi artikli 1 punktile 2 on liidu kehtiva õiguse kohaselt põhimõtteliselt liikmesriikidel endal vabadus oma tsiviilvastutussüsteemide raames kindlaks määrata just see mootorsõidukiga tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada, selle kahju hüvitamise ulatus ja hüvitise saamiseks õigustatud isikud (eespool viidatud kohtuotsused Haasová, punkt 41, ja Drozdovs, punkt 32).

31

Euroopa Kohus on siiski rõhutanud, et liikmesriigid on kohustatud tagama, et asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt mootorsõidukite kasutamisest tulenev tsiviilvastutus oleks kaetud kindlustusega, mis on kooskõlas muu hulgas esimese ja teise direktiiviga (eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Euroopa Kohtu praktikast ilmneb samuti, et liikmesriigid peavad kasutama oma pädevust selles valdkonnas liidu õigust järgides ning et muu hulgas esimese ja teise direktiivi kasulikku mõju ei tohi piirata siseriiklikud sätted, mis käsitlevad liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist (eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Eeltoodust järeldub, et liikmesriikide vabadust kindlaks määrata nii kindlustusega kaetud kahju kui ka kohustusliku kindlustuse tingimused piirati muu hulgas teise direktiiviga, kuivõrd selle direktiivi kohaselt on teatud kahjude katmine kohustuslik kindlaksmääratud minimaalsete summade ulatuses. Nende kahjude hulgas, mille katmine on kohustuslik, on ka isikukahju, nagu seda täpsustab teise direktiivi artikli 1 lõige 1 (eespool viidatud kohtuotsused Haasová, punkt 46, ja Drozdovs, punkt 37).

34

Isikukahju mõiste alla kuulub aga igasugune kahju, kui põhikohtuasjas kohaldatava siseriikliku õigusega on selle hüvitamine ette nähtud kindlustatu tsiviilvastutuse alusel, mis on tekkinud isikupuutumatuse riivamisest, mis hõlmab nii füüsilisi kui ka vaimseid kannatusi (eespool viidatud kohtuotsused Haasová, punkt 47, ja Drozdovs, punkt 38).

35

Järelikult on selle kahju hulgas, mis tuleb hüvitada muu hulgas esimese ja teise direktiivi alusel, mittevaraline kahju, mille hüvitamine on ette nähtud põhikohtuasjas kohaldatava siseriikliku õigusega kindlustatu tsiviilvastutuse alusel (eespool viidatud kohtuotsused Haasová, punkt 50, ja Drozdovs, punkt 41).

36

Käesoleval juhul ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust esiteks, et sarnaselt eespool viidatud kohtuotsuse Marques Almeida tegemise aluseks olnud asjaoludega on põhikohtuasjas vaidluse all olevate õigusnormide eesmärk määrata kindlaks, millise ulatusega on kannatanu õigus saada hüvitist kindlustatu tsiviilvastutuse alusel ning see ei piira tsiviilvastutuse kindlustuskaitset.

37

Vastavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud ülevaatele Itaalia õigusest sätestab see õigus ühest küljest tsiviilseadustiku artiklis 2059 õiguse liiklusõnnetusega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamisele ja teisest küljest erakindlustuse seadustiku artiklis 139 selle hüvitise saamise õiguse kindlaksmääramise meetodi juhul, kui tegemist on eelkõige niisuguse õnnetusega põhjustatud vigastustest tingitud isikukahjuga.

38

Lisaks täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus talle Euroopa Kohtu poolt kodukorra artikli 101 alusel esitatud nõudele anda selgitusi esitatud vastuses, mida Itaalia valitsus Euroopa Kohtu kohtuistungil kinnitas, et Itaalia õiguse kohaselt ei saa kindlustatu tsiviilvastutus isikutele liiklusõnnetusega tekitatud mittevaralise kahju eest ületada summasid, mis on erakindlustuse seaduse artikli 139 alusel kaetud kohustusliku kindlustusega.

39

Niisiis tuleb esiteks leida, et nende siseriiklike õigusnormide puhul on tegemist tsiviilvastutust käsitleva siseriikliku materiaalõigusega, millele viitavad esimene ja teine direktiiv (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Haasová, punkt 58) ja teiseks ei piira see kindlustatul tekkinud tsiviilvastutuse kindlustuskaitset (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, précité, punkt 35).

40

Tuleb lisada, et seoses varalise ja isikukahju kohustusliku kindlustamisega, mis on ette nähtud esimese direktiivi artikli 3 lõikes 1, ei ilmne ühestki toimikus olevast tõendist, et siseriiklikud õigusnormid ei näe ette summasid, mis on kooskõlas teise direktiivi artiklis 1 määratletud miinimumiga.

41

Teiseks tuleb kontrollida, kas nende siseriiklike õigusnormide toimel võetakse kannatanult automaatselt õigus saada hüvitist mootorsõidukite kasutamise kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse alusel või piiratakse seda õigust ebaproportsionaalselt.

42

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 69–74 ning 82 ja 83, tuleb sellega seoses kohtupraktikast, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 30–32, ei kohusta esimene ja teine direktiiv liikmesriike valima teatavat konkreetset korda, mille alusel teha kindlaks, millise ulatusega on kannatanul õigus saada hüvitist kindlustatu tsiviilvastutuskindlustuse alusel.

43

Niisiis ei ole nende direktiiviga põhimõtteliselt vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis annavad siseriiklikele kohtutele siduvad kriteeriumid hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju kindlakstegemiseks, ega liiklusõnnetuste erijoontega kohandatud erikorrad, isegi kui niisugune kord näeb teatava mittevaralise kahju puhul ette hüvitise saamise õiguse ulatuse kindlaksmääramise meetodi, mis on kannatanule vähem soodne kui meetod, mida kohaldatakse muudes õnnetustes kui liiklusõnnetused kannatanute õigusele saada hüvitist.

44

Täpsemalt, asjaolu, et kergetest vigastustest tingitud mittevaralise kahju eest maksta tuleva hüvitise summa hindamisel jäetakse kõrvale või piiratakse arvutustegureid, mida kohaldatakse muudes õnnetustes kui liiklusõnnetused kannatanute hüvitiste puhul, ei mõjuta niisuguste siseriiklike õigusnormide kooskõla eespool mainitud direktiiviga, kuna need õigusnormid ei jäta kannatanut automaatselt ilma õigusest saada hüvitist ega piira seda õigust ebaproportsionaalselt (vt selle kohta 9. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-409/09: Ambrósio Lavrador ja Olival Ferreira Bonifácio, EKL 2009, lk I-4955, punkt 29, ja eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, punkt 32).

45

Käesolevas asjas ei ilmne aga Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, et esineks niisugune automaatne ilmajätmine või ebaproportsionaalne piiramine. Nimetatud toimikust ilmneb nimelt kõigepealt, et hüvitist makstakse, järgmiseks, et selle hüvitise arvutmiseks ette nähtud piiravamat meetodit kohaldatakse ainult kergetest kehavigastustest tulenevale kahjule, ja viimaks, et selle arvutuse tulemusel saadav summa on proportsionaalne eelkõige vigastuste raskuse ja tekitatud töövõimetuse kestusega. Pealegi võimaldab see kord kohtunikul väljamõistetava hüvitise summat kohandada, suurendades seda summa võrra, mis võib ulatuda ühe viiendikuni arvutatud summast.

46

Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et liidu õiguses sätestatud tagatist, et mootorsõidukite kasutamisest tulenev tsiviilvastutus, mis on kindlaks määratud kohaldatava siseriikliku õiguse alusel, peaks olema kaetud eelkõige esimesele ja teisele direktiivile vastava kindlustusega, ei mõjutata (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Marques Almeida, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Sellest järeldub, et esitatud küsimusele tuleb vastata, et esimese direktiivi artikli 3 lõiget 1 ja teise direktiivi artikli 1 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ning mis näevad ette liiklusõnnetustest põhjustatud kergetest kehavigastustest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise erikorra, piirates selle kahju eest ette nähtud hüvitist võrreldes hüvitisega, mida peetakse kohaseks muudel põhjustel kui niisuguste õnnetuste tõttu tekkinud samasuguse kahju puhul.

48

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 24. aprilli 1972. aasta direktiivi 72/166/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 3 lõiget 1 ja nõukogu 30. detsembri 1983. aasta teise direktiivi 84/5/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/14/EÜ, artikli 1 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ning mis näevad ette liiklusõnnetustest põhjustatud kergetest kehavigastustest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise erikorra, piirates selle kahju eest ette nähtud hüvitist võrreldes hüvitisega, mida peetakse kohaseks muudel põhjustel kui niisuguste õnnetuste tõttu tekkinud samasuguse kahju puhul.