1

Apellatsioonkaebuses palub Euroopa Komisjon tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 22. mai 2012. aasta otsuse kohtuasjas T‑344/08: EnBW Energie Baden-Württemberg vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus tühistas komisjoni 16. juuni 2008. aasta otsuse SG.E3/MV/psi D (2008) 4931, millega jäeti rahuldamata EnBW Energie Baden‑Württemberg AG (edaspidi „EnBW”) taotlus tutvuda menetluse COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed – toimikuga (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) sätestab nende institutsioonide dokumentidega tutvumise õiguse põhimõtted, tingimused ja ulatuse.

3

Nimetatud määruse artikli 4 „Erandid” sõnastus on järgmine:

„[...]

2.   Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

3.   Keelatakse juurdepääs dokumendile, mille institutsioon on koostanud oma sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

Juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, keelatakse isegi pärast otsuse tegemist, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

[...]

6.   Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.

7.   Lõigetes 1–3 sätestatud erandeid kohaldatakse üksnes nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud. Erandeid võib kohaldada maksimaalselt 30 aasta jooksul. Dokumentide puhul, mille suhtes kehtivad erandid ja mis käsitlevad eraelu puutumatust või ärihuve, ning tundliku sisuga dokumentide puhul võib vajaduse korral jätkata erandi kohaldamist ka pärast selle tähtaja lõppu.”

4

Komisjoni uurimisvolitused on sätestatud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003, [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1, ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklites 17‐22. Need volitused hõlmavad muu hulgas teabe nõudmist (artikkel 18) ning kontrolle asjassepuutuvate ettevõtjate (artikkel 20) või muudes ruumides (artikkel 21).

5

Nimetatud määruse artikli 27 „Osapoolte, kaebuse esitajate ja kolmandate isikute ärakuulamine” lõige 2 sätestab:

„Menetluse käigus tagatakse täielikult asjaomaste osapoolte õigus kaitsele. Neil on õigus nõuda juurdepääsu komisjoni toimikule tingimusel, et võetakse arvesse ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi. Toimikutele juurdepääsu õigus ei hõlma konfidentsiaalset teavet ning komisjoni või liikmesriikide konkurentsiasutuste ametialaseks kasutuseks mõeldud dokumente. Juurdepääsuõigus ei hõlma eelkõige kirjavahetust komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vahel või kõnealuste asutuste vahel, sealhulgas artiklite 11 ja 14 kohaselt koostatud dokumendid. Käesolev lõige ei takista komisjonil avaldada ja kasutada teavet, mis on vajalik rikkumise tõendamiseks.”

6

Nimetatud määruse artikkel 28 „Ametisaladus” sätestab:

„1.   Ilma et see piiraks artiklite 12 ja 15 kohaldamist, võib artiklite 17‐22 kohaselt kogutud teavet kasutada ainult sel eesmärgil, milleks see koguti.

2.   Ilma et see piiraks artiklites 11, 12, 14, 15 ja 27 ettenähtud teabe vahetamist ja kasutamist, ei tohi komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused, nende ametnikud, teenistujad ja teised kõnealuste asutuste järelevalve all töötavad isikud ning liikmesriikide muude asutuste ametnikud ja avalikud teenistujad avaldada käesoleva määruse alusel saadud või vahetatud teavet, mille kohta kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus. See kohustus kehtib ka liikmesriikide kõigi esindajate ja ekspertide suhtes, kes osalevad nõuandekomitee koosolekutel vastavalt artiklile 14.”

7

Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artikkel 6 „Kaebuse esitajate osalemine menetluses” sätestab:

„1.   Kui komisjon esitab vastuväite küsimuses, mille kohta ta on saanud kaebuse, esitab ta kaebuse esitajale koopia vastuväite mittekonfidentsiaalsest versioonist ja näeb ette tähtaja, mille jooksul kaebuse esitaja võib esitada kirjalikult oma seisukohad.

[...]”.

8

Nimetatud määruse artikkel 8 „Juurdepääs teabele” sätestab:

„1.   Kui komisjon on teatanud kaebuse esitajale oma kavatsusest lükata tagasi artikli 7 lõike 1 kohane kaebus, võib kaebuse esitaja taotleda juurdepääsu dokumentidele, millest lähtus komisjoni esialgne hinnang. Nimetatud otstarbel ei tohi kaebuse esitajal siiski olla juurdepääsu muude menetlusega seotud isikute ärisaladustele ega muule konfidentsiaalsele teabele.

2.   Kaebuse esitaja võib kasutada dokumente, millele tal on olnud juurdepääs [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaste komisjoni menetluste raames, ainult asutamislepingu nimetatud sätete rakendamisega seotud õiguslikeks ja halduslikeks menetlusteks.”

9

Nimetatud määruse artikli 15 „Juurdepääs toimikutele ja dokumentide kasutamine” sõnastus on järgmine:

„1.   Vastava taotluse korral võimaldab komisjon isikutele, kellele ta on vastuväited adresseerinud, juurdepääsu toimikutele. Juurdepääs võimaldatakse pärast vastuväidetest teatamist.

2.   Toimikutele juurdepääsu õigus ei hõlma ärisaladusi, konfidentsiaalset teavet ega komisjoni või liikmesriikide konkurentsiküsimustega tegelevate organite ametialaseks kasutuseks mõeldud dokumente. Lisaks sellele ei hõlma toimikutele juurdepääsu õigus komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiküsimustega tegelevate organite kirjavahetust ega komisjoni toimikus sisalduvat kõnealuste organite omavahelist kirjavahetust.

3.   Käesoleva määruse sätted ei takista komisjonil avaldada ja kasutada teavet, mis on vajalik [EÜ] artiklite 81 ja 82 sätete rikkumise tõendamiseks.

4.   Dokumente, mis on saadud käesoleva artikli kohase toimikutele juurdepääsemise käigus, kasutatakse ainult [EÜ] artiklite 81 ja 82 rakendamisega seotud kohtu‑ või haldusmenetluste jaoks”.

10

Sama määruse artikli 16 „Konfidentsiaalse teabe identifitseerimine ja kaitse” lõige 1 sätestab:

„Komisjon ei edasta ega tee kättesaadavaks teavet, sealhulgas dokumente, kui need sisaldavad mõne isiku ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet.”

11

EnBW on energiajaotusettevõtja, kes leiab, et talle on kahju tekitatud gaasisolatsiooniga jaotusseadmete (edaspidi „GIS”) tootjate kartelli tegevusega, mille eest määrati karistus komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsuses K(2006) 6762 (lõplik) [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed; edaspidi „otsus GIS”). Nende tootjate seas olid Siemens AG (edaspidi „Siemens”) ja ABB Ltd (edaspidi „ABB”).

12

Otsuses GIS tuvastas komisjon, et mitu ettevõtjat olid rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa majanduspiirkonna lepingu (JO 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) artiklit 53, osaledes GIS‑ide turul kartellis, mille abil nad kooskõlastasid hankemenetluses tehtavaid pakkumusi, määrasid kindlaks hindu ning jaotasid Euroopas omavahel GIS projekte ja turge. Komisjon määras seetõttu selles kartellis osalenud ettevõtjatele trahvid, mille kogusumma ulatus 750 miljoni euroni.

13

9. novembril 2007 taotles EnBW komisjonilt määruse nr 1049/2001 alusel juurdepääsu kõigile dokumentidele, mis olid otsuse GIS vastuvõtmiseni viinud menetluse toimikus.

14

Pärast vestlusi komisjoniga teatas EnBW, et see taotlus ja 10. detsembri 2007. aasta kordustaotlus on esemetud, ning esitas 13. detsembril 2007 uue taotluse asjassepuutuva juhtumi dokumentidega tutvumiseks. 11. jaanuari 2008. aasta faksis täpsustas EnBW oma taotlust, jättes sellest välja kolme liiki dokumendid: kõik dokumendid, mis olid seotud ainult asjassepuutuvate ettevõtjate struktuuriga, kõik dokumendid, mis puudutasid ainult otsuse GIS adressaatide kindlaksmääramist, ja kõik dokumendid, mis olid koostatud tervikuna ainult jaapani keeles.

15

16. juunil 2008 jättis komisjon vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega selle taotluse rahuldamata.

16

Selle otsuse punktis 2 liigitas komisjon juhtumi toimiku dokumendid järgmisesse viide kategooriasse:

17

Vaidlusaluse otsuse punktis 3 märkis komisjon, et igale kategooriale kohaldub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand ja et 5. kategooria alapunkti a dokumentidele kohaldub ka määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud erand.

18

Selle otsuse punktis 4 selgitas komisjon, et 1.–4. kategooria dokumentidele kohaldub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud erand.

19

Nimetatud otsuse punktis 5 märkis komisjon, et ta ei suuda välja tuua ühtegi asjaolu niisuguste ülekaalukate üldiste huvide esinemise kohta, mis vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 2 õigustaks taotletud dokumentidele juurdepääsu andmist.

20

Lõpuks, sama otsuse punktis 6 põhjendas komisjon oma keeldumist anda toimikule osaline juurdepääs asjaoluga, et määruses nr 1049/2001 ette nähtud erandid kohaldusid toimiku kõigile dokumentidele tervikuna.

21

EnBW esitas vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. augustil 2008. Rootsi Kuningriik astus menetlusse selle hagi nõuete toetuseks ning Siemens ja ABB komisjoni nõuete toetuseks.

22

Hagi põhjendamiseks esitas EnBW neli väidet. Esimene väide puudutas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande rikkumist ning selle määruse artikli 4 lõike 3 teise lõigu rikkumist, ning neljas väide puudutas ilmset hindamisviga seoses juurdepääsutaotluse ulatusega.

23

Üldkohus analüüsis esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32‐37 neljandat väidet. Üldkohus nõustus selle väitega põhjusel, et komisjon oli teinud ilmse hindamisvea, tõlgendades EnBW esitatud juurdepääsutaotlust nii, et see ei hõlmanud toimiku 5. kategooria alapunkti b dokumente. Seetõttu järeldas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37 ja 171, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada osas, milles ei võimaldata nende dokumentidega tutvumist.

24

Teiseks analüüsis Üldkohus esimest väidet. Kõigepealt analüüsis ta küsimust, kas käesolevas asjas olid täidetud tingimused, mille esinemisel ei pidanud komisjon vaidlusaluses otsuses hindama dokumente konkreetselt ja individuaalselt.

25

Selle kohta järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54‐63, et komisjon ei saanud iga dokumenti konkreetselt analüüsimata eeldada, et kõigile dokumentidele, millele juurdepääsu taotleti, oli ilmselgelt kohaldatav määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane.

26

Lisaks otsustas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 64‐110, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandit kohaldades võis komisjon kategooriate kaupa hindamise läbi viia ainult 3. kategooria dokumentide suhtes. Seetõttu asus Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 111 ja 172 seisukohale, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada osas, milles ei võimaldatud tutvumist 1., 2., 3. ja 4. kategooria ning 5. kategooria alapunkti a dokumentidega.

27

Pärast seda, kui vaidlustatud kohtuotsuses oli analüüsitud – viimati nimetatud kategooriatesse kuuluvate dokumentide suhtes ainult informatiivselt ‐ vaidlusaluses otsuses viidatud juurdepääsuõiguse erandite põhjendatust, nõustuti esimese väite kolme osaga. Kõigepealt analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 113‐130 ja 173 väite osa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet, mis puudutab uurimist. Edasi analüüsis ta viidatud kohtuotsuse punktides 131‐150 ja 174 väite osa, mille kohaselt on rikutud nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 esimest taanet, mis puudutab ettevõtjate ärihuve. Lõpuks uuris ta selle kohtuotsuse punktides 151‐170 ja 175 sama väite seda osa, mille kohaselt oli rikutud nimetatud määruse artikli 4 lõike 3 teist lõiku, mis puudutab arvamusi selle sätte tähenduses.

28

Neid asjaolusid arvestades tühistas Üldkohus muid väited analüüsimata vaidlusaluse otsuse tervikuna.

29

Euroopa Kohtu presidendi 19. veebruari 2013. aasta kohtumäärusega jäeti rahuldamata EnBW nõuete toetuseks esitatud HUK-Coburg Haftpflicht-Unterstützungs-Kasse kraftfahrender Beamter Deutschlands a. G, LVM Landwirtschaftlicher Versicherungsverein Münster a. G, VHV Allgemeine Versicherung AG ja Württembergischen Gemeinde-Versicherung a. G menetlusse astumise avaldused, kuna nendel äriühingutel puudus huvi vaidluse lahendi suhtes.

30

Apellatsioonkaebuses palub komisjon Euroopa Kohtul:

31

EnBW palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

32

Siemens ja ABB toetavad komisjoni nõudeid. Rootsi Kuningriik toetab EnBW nõudeid.

33

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab komisjon viis väidet. Nende kohaselt on esiteks tähelepanuta jäetud määruse nr 1049/2001 ühetaolise tõlgendamise vajadus, et tagada teisi õigusvaldkondi puudutavate sätete täielik õigusmõju, teiseks rikutud õigusnormi analüüsis niisuguse üldise eelduse eksisteerimise kohta, mis kohaldub keelatud kokkuleppeid puudutava menetluse kõigile toimiku dokumentidele, kolmandaks rikutud selle määruse artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet, mis puudutab uurimise eesmärgi kaitse erandit, neljandaks rikutud nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 esimest taanet, mis puudutab ärihuvide kaitse erandit, ning viiendaks rikutud sama määruse artikli 4 lõike 3 teist lõiku, mis puudutab komisjoni otsustusprotsessi kaitse erandit.

34

Neid väiteid tuleb analüüsida koos.

35

Komisjon, keda selles küsimuses toetavad Siemens ja ABB, väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses on tähelepanuta jäetud määruse nr 1049/2001 ning keelatud kokkuleppeid käsitlevate määruste nr 1/2003 ja nr 773/2004 ühetaolise tõlgendamise vajadus. Üldkohus võttis arvesse vaid juurdepääsuõiguse erandite kitsa tõlgendamise põhimõtet, pidades nii määrust nr 1049/2001 nende teiste määruste suhtes ülimuslikuks.

36

Komisjon toonitab, et äärmiselt oluline on kaitsta nii tema ülesannet kohaldada keelatud kokkulepete valdkonna õigust kui ka menetlusse kaasatud ettevõtjaid. Konfidentsiaalse teabe kaitsest võib erandeid teha vaid siis, kui nende dokumentidega tutvumist õigustab olulisem huvi, näiteks puudutatud ettevõtjate kaitseõiguste tagamine. Toimikule laiaulatusliku juurdepääsu andmine tekitaks ohu, et hakataks hoidma kõrvale keelatud kokkulepete asjades kohaldatavast toimikuga tutvumise korrast ja ettevõtjad piirama oma koostöö ulatust.

37

Komisjon on seisukohal, et Üldkohtu väär tõlgendus väljendub järeldustes, milles ta toonitas, et määruse nr 1049/2001 eesmärk on tagada võimalikult laiaulatuslik juurdepääs dokumentidele. Niisugune lähenemine on väär, sest selle määruse sätteid tuleb tõlgendada nii, et tagatud on erinevate õigusaktide täielik kohaldamine.

38

EnBW, keda selles küsimuses toetab Rootsi Kuningriik, väidab, et Üldkohus asus õigesti seisukohale, et määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud juurdepääsuõiguse erandeid tuleb tõlgendada ja kohaldada kitsalt. Komisjon üritab sellesse määrusesse lisada täiendavat erandkriteeriumit, mida ei ole seal kirjas. Nii püüab ta määruse nr 1/2003 alusel luua kunstlikku erandit tema uurimisega seotud kõigi dokumentide suhtes ja välistada kogu oma konkurentsiõiguse alane tegevus määruse nr 1049/2001 kohaldamisalast.

39

EnBW on seisukohal, et 28. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑404/10 P: komisjon vs. Éditions Odile Jacob ja 28. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑477/10 P: komisjon vs. Agrofert Holding ei ole käesolevale asjale üle kantavad. Nimelt ei ole koondumistehingud iseenesest keelatud. Määruse nr 1/2003 alusel viiakse aga läbi menetlus ettevõtjate suhtes, kes on rikkunud EÜ artikleid 81 ja 82. Trahvide vähendamise taotluse raames komisjonile teabe vabatahtliku edastamise eesmärk on seega ainult see, et puudutatud ettevõtjad pääseksid vastutusest liidu õiguse rikkumise eest. Ükski liidu õiguse säte ei kohusta liidu õigust rikkunud ettevõtjat komisjoni sellest tegevusest teavitama ja edastama teavet, et tõendada toime pandud rikkumist.

40

EnBW on seisukohal, et komisjoni tõlgendus ei ole kooskõlas EÜ artikliga 81. Nimelt seataks ohtu selle sätte täielik õigusmõju, kui ükski kolmas isik ei saaks nõuda kahju hüvitamist, mis talle tekitati tegevusega, mis võis piirata konkurentsi. Kahju hüvitamise nõue saab olla edukas vaid juhul, kui isik, kellele kahju tekitati, suudab tõendada kantud kahju laadi ja ulatust.

41

Komisjon, keda selles küsimuses toetavad Siemens ja ABB, väidab, et Üldkohus on vääralt järeldanud, et ei ole olemas üldist eeldust seoses kaitsega, mis peaks põhimõtteliselt laienema keelatud kokkuleppeid puudutava menetluse toimiku kõigile dokumentidele.

42

Komisjon leiab, et Üldkohus otsustas selles küsimuses vääralt, et järeldused, mis Euroopa Kohus tegi 29. juuni 2010. aasta otsuses kohtuasjas C-139/07 P: komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (EKL 2010, lk I-5885), ei ole ülekantavad käesolevale asjale, kuna asjas, milles tehti viidatud kohtuotsus, taotleti tutvumist dokumentidega, mis puudutasid veel lõpetamata menetlust. Sellel asjaolul ei ole mingit tähtsust kaitstava valdkonna kindlaksmääramisel määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 tähenduses. Oluline on vaid kaitstavate huvide laad. Lisaks kandis Euroopa Kohus vahepeal eespool viidatud kohtuotsustes komisjon vs. Éditions Odile Jacob ja komisjon vs. Agrofert Holding selle üldise eelduse üle koondumiste kontrolli valdkonda. Ent toimikule juurdepääsu kord keelatud kokkulepete õiguse valdkonnas on praktiliselt sama, mida kohaldatakse koondumiste kontrolli valdkonnas.

43

Komisjon leiab, et Üldkohus järeldas vääralt, et iga üksiku juhu hindamine, mida nõuavad menetlusega seotud ettevõtjatele või kaebuse esitajatele kohaldatavad piirangud, välistab üldise eelduse esinemise. Nimelt nii riigiabi järelevalve kui ka konkurentsiõiguse valdkonnas ei saa mitte puudutatud kolmandad isikud mingil juhul väita, et neil on õigus tutvuda keelatud kokkuleppeid puudutava menetluse toimiku dokumentidega.

44

EnBW on seisukohal, et eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau ei ole ülekantav käesolevale asjale. Nimelt ei olnud asjas, mille alusel tehti see kohtuotsus, riigiabimenetlust veel komisjoni lõpliku otsusega lõpetatud, ent käesolevas asjas muutis komisjon rikkumise tuvastamise otsuse vastuvõtmisega selle otsuse lõplikuks. Lisaks ei viida riigiabi menetlust läbi mitte ettevõtja, vaid liikmesriigi suhtes. Viimaks ei ole Euroopa Kohtu viidatud üldine eeldus käesolevas asjas kohaldatav ka seetõttu, et dokumentide liigitamine kategooriatesse, nagu tegi komisjon, ei täida suures osas mingit kasulikku funktsiooni vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise seisukohast.

45

Rootsi Kuningriik toonitab, et kui komisjon tugineb üldistele eeldustele, tuleb tal siiski igal üksikjuhul kontrollida, kas teatud kindlat liiki dokumentidele tavaliselt kohaldatavad üldist laadi kaalutused on tegelikult kohaldatavad konkreetsele dokumendile, mille avalikustamist on taotletud. Nimelt ei ole taotlejal, kellel puudub igasugune teave asjassepuutuvate dokumentide sisu kohta, võimalik tõendada, et dokumendi avalikustamine ei saa kahjustada mõnda õiguspärast huvi.

46

Komisjon, keda selles küsimuses toetavad Siemens ja ABB, väidab, et Üldkohus on rikkunud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud kaitse valdkonda, jättes tähelepanuta, et uurimise eesmärk ei ole mitte ainult iga uurimismenetluse korrakohane lõpuleviimine, vaid ka konkurentsiõiguse tõhus kohaldamine. Üldkohus jättis ka tähelepanuta selle, et erandeid kehtestavaid viidatud määruse sätteid tuleb tõlgendada ka teisi õigusvaldkondi puudutavaid erisätteid silmas pidades.

47

Komisjon väidab ka, et Üldkohus jättis tähelepanuta asjaolu, et trahvi vähendamise taotluse raames esitatud dokumente tuleb eriliselt kaitsta, piirdumata ainult konkreetse menetlusega. Täpsemalt, see, et ettevõtjad kardavad niisuguste dokumentide üldsusele avalikuks tegemist, muudab nad komisjoniga vähem koostööaltiks. Olenemata panusest, mis tehakse konkurentsiõiguse järgimisse erahuvidel põhinevate kahju hüvitamise hagidega, ei saa see õigustada ega neutraliseerida avalike huvide kahjustamist. Niisuguste hagide võimalik otstarbekus sõltub ka komisjoni võimest avastada konkurentsieeskirjade rikkumisi.

48

Teise võimalusena heidab komisjon Üldkohtule ette seda, et ta ei pidanud vajalikuks kaitsta dokumente ka pärast komisjoni otsuse lõplikuks muutumist. Nimelt juhul, kui Üldkohus menetlusnormide rikkumise tõttu otsuse tühistab, võib komisjon menetluse uuendada ja asja toimiku põhjal lõplikult lahendada.

49

EnBW leiab kõigepealt, et komisjonil puudub kaalutlusõigus otsustamaks, kas ja millises ulatuses võivad trahvide vähendamist taotlevate isikute juurdepääsutaotlused kahjustada leebusprogrammi täielikku tõhusust.

50

Edasi väidab EnBW, et komisjon ei esita ühtegi tõendit, mis toetaks või tõendaks kartusi, millele ta viitab seoses temaga tehtava koostöö pärssimise riskiga. Tegelikult arvestab iga trahvi vähendamist taotlev isik kohe, kui ta on otsustanud trahvi vähendamise taotluse esitada, oma kalkulatsioonides konkreetse riskiga, et tema ohvrid võivad tema enda avalikustamise tõttu tema vastu hagi esitada. Arvestades komisjoni määratavate trahvide absoluutsummat, on enda ülesandmise motivatsioon niivõrd suur, et seda ei mõjuta oluliselt asjaolu, et need ohvrid võivad saada juurdepääsu toimikule.

51

Lõpuks väidab EnBW, et niisuguse otsuse tühistamine, millega määrati trahv EÜ artikli 81 rikkumise eest, ei too endaga üldjuhul kaasa uue menetluse algatamist, kuna liidu kohus võib määratud trahvisumma tühistada või seda suurendada või vähendada.

52

Komisjon, keda selles küsimuses toetavad Siemens ja ABB, väidab, et Üldkohus järeldas vääralt, et ta ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, kuidas taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamine võib kahjustada kartellis osalenud ettevõtjate ärihuve. Üldkohus jättis tähelepanuta asjaolu, et ärihuvide kaitse erandi kehtestav säte ja uurimise eesmärgi kaitse erandi kehtestav säte on omavahel tihedalt seotud, mistõttu üldine eeldus kohaldub ühtemoodi nii määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele kui ka kolmandale taandele.

53

Komisjoni hinnangul tuleb ärihuvi mõistet tõlgendada keelatud kokkulepete valdkonna erisätteid arvesse võttes, st laiemalt, kui tegi Üldkohus. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et edastatud dokumendid sisaldavad puudutatud ettevõtjate äritegevuse kohta niisugust teavet, millega nad ei oleks lubanud sellises vormis tutvuda väljaspool keelatud kokkulepetega seotud menetlust. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et juurdepääs dokumentidele määruse nr 1049/2001 alusel võimaldab isegi keelatud kokkuleppega mitte seotud kolmandatel isikutel tutvuda dokumentidega, millele ei olnud haldusmenetluses juurdepääsu ühelgi keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtjal.

54

Komisjon leiab ka, et Üldkohus tegi vea, nõudes konkreetset uurimist selleks, et kindlaks teha, mil määral on asjassepuutuv teave veel konfidentsiaalne. Piisab aga juba sellest, et ettevõtjad on kohustatud talle esitama äriteabe, mis võib olla tundlik.

55

EnBW väidab, et ettevõtjad, kes soovivad, et nende suhtes kohaldataks leebusprogrammi, esitavad vabatahtlikult end süüstavat tundlikku teavet. Seda arvestades otsustas Üldkohus õigesti, et asjassepuutuvate isikute huvi, et teavet ei avalikustataks, ei saa kvalifitseerida ärihuviks selle sõna otseses mõttes, kuna ettevõtjate eesmärk on vältida siseriiklikesse kohtutesse kahju hüvitamise hagide esitamist.

56

Komisjon, keda selles küsimuses toetavad Siemens ja ABB, väidab, et Üldkohus on teinud vea, jättes tähelepanuta asjaolu, et üldine eeldus laieneb keelatud kokkuleppeid puudutava menetluse toimiku kõigile sisedokumentidele ja seda olenemata nende dokumentide kvalifitseerimisest „dokumentide[ks], mis sisaldavad [..] arvamusi” määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses.

57

Samal põhjusel on komisjon seisukohal, et isegi kui möönda, et ta tõlgendas talle esitatud taotlust vääralt, ei õigusta see järeldus seetõttu vaidlusaluse otsuse tühistamist. 5. kategooria alapunkti b dokumendid on sisedokumendid, millele nende olemusest tulenevalt on juurdepääs välistatud vastavalt toimikuga tutvumise korra erinormidele, mistõttu isegi kui see taotlus neid hõlmaks, oleks õigustatud EnBW‑le juurdepääsu keelamine. Järelikult oleks Üldkohus pidanud talle esitatud neljanda väite tulemusetuna tagasi lükkama.

58

Teise võimalusena väidab komisjon, et Üldkohus ei ole määratlenud, millises ulatuses on väär tema hinnang määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu kohaldamise kohta. Samuti tuvastas Üldkohus vääralt, et ta ei ole tõendanud õiguslikult piisavalt, mil määral sisaldavad 5. kategooria alapunkti a dokumendid „arvamusi”. Viimaks on Üldkohus teinud vea ka hinnangus, et asjassepuutuvate dokumentide avalikustamine ei kahjustaks tõsiselt otsustamisprotsessi.

59

EnBW väidab, et käesolevale asjale ei saa üle kanda põhjenduskäiku, mis esitati eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau. Üldine eeldus, millele viidati selles kohtuotsuses, eeldab nimelt, et komisjon tõendab, et tingimused, millele peab vastama määruses nr 1049/2001 kehtestatud erand, on teatud kindlat liiki dokumentide puhul täidetud. Ent käesolevas asjas ei ole nimetatud määruse artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud sisulised tingimused täidetud. Vaidlusaluses otsuses ei ole ka kusagil mainitud põhjuseid, miks asjassepuutuva toimiku kõik sisedokumendid sisaldavad arvamusi. Lõpuks ei esitanud komisjon vähimatki tõendit selle kohta, et asjassepuutuvate dokumentide avalikustamine kahjustaks tõsiselt selle institutsiooni otsustusprotsessi, arvestades, et tegemist oli enam kui viis aastat varem vastu võetud otsusega.

60

Oma väidetes heidab komisjon Üldkohtule sisuliselt ette seda, et rikkudes EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse toimikus olevatele dokumentidele juurdepääsu reguleerivate määruste nr 1/2003 ja nr 773/2004 sätteid, välistas Üldkohus, et komisjon saab sellise toimiku iga dokumenti konkreetselt ja individuaalselt analüüsimata järeldada, et kõigile nendele dokumentidele laieneb üldine eeldus, mille kohaselt laienevad nendele dokumentidele juurdepääsuõiguse erandid, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes ning selle määruse artikli 4 lõike 3 teises lõigus ning mis sisuliselt puudutavad vastavalt ärihuvide, uurimise eesmärkide ja komisjoni otsustusprotsessi kaitset.

61

Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et EÜ artikli 255 lõigete 1 ja 2 kohaselt on igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, õigus pääseda ligi Euroopa Liidu institutsioonide dokumentidele põhimõtete ning tingimuste alusel, mis määratletakse vastavalt EÜ artiklis 251 kirjeldatud menetlusele. Määruse nr 1049/2001 eesmärk on anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide dokumentidele. Samast määrusest, täpsemalt selle artiklist 4, mis näeb selles suhtes ette erandite korra, ilmneb ka, et õigusel dokumentidega tutvuda on teatavad avalikest või erahuvidest lähtuvad piirid (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 51, 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-514/07 P, C-528/07 P ja C-532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon, EKL 2010, lk I-8533, punktid 69 ja 70, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 111, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 53, ning 14. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑514/11: LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 40).

62

Vastavalt eranditele, millele tugines komisjon, st nendele, mis on kehtestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes ning selle määruse artikli 4 lõike 3 teises lõigus, keelavad institutsioonid juurdepääsu dokumendile esiteks siis, kui selle avaldamine kahjustaks konkreetse füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide kaitset või kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitset, ning teiseks siis, kui see dokument sisaldab sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

63

Sellest tuleneb, et nimetatud artiklis 4 sätestatud erandite kord põhineb tasakaalu leidmisel konkreetse juhtumi puhul esinevate vastandlike huvide vahel, milleks on ühelt poolt huvid, millele asjaomaste dokumentide avaldamine tuleks kasuks, ja teiselt poolt huvid, mida see avaldamine ohustaks. Dokumentidega tutvumise taotluse kohta tehtav otsus sõltub küsimusest, milline huvi peab konkreetsel juhul peale jääma (eespool viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 42).

64

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei piisa niisugusele dokumendile juurdepääsu keelamise õigustamiseks, mille avalikustamist taotleti, põhimõtteliselt sellest, et see dokument puudutab ühte määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 ja 3 nimetatud tegevust. Institutsioon on kohustatud ka selgitama esiteks küsimust, kuidas juurdepääs sellele dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb mõni selles artiklis ette nähtud erand (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-39/05 P ja C-52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EKL 2008, lk I-4723, punkt 49, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 53, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 116, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 57, ja eespool viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 44).

65

Euroopa Kohus on siiski tunnustanud, et asjaomane liidu institutsioon võib selles osas tugineda teatud liiki dokumentidele kohaldatavatele üldistele eeldustele, kuna sama laadi dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 50, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 54, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 116, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 57, 17. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑280/11 P: nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 72, ning eespool viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 45).

66

Nii on Euroopa Kohus juba tunnustanud niisuguste üldiste eelduste olemasolu nelja liiki dokumentide puhul: nimelt seoses riigiabi järelevalve menetluse haldustoimiku dokumentidega (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 61), seoses dokumentidega, mida komisjon ja koondumisest teatavad isikud või kolmandad isikud edastavad ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluses (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 123, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 64), seoses seisukohtadega, mida institutsioon esitab kohtumenetluses (vt eespool viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 94), ning seoses liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust puudutavate dokumentidega menetluse kohtueelses etapis (vt eespool viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 65).

67

Kõikide nende kohtuasjade eripära oli see, et juurdepääsutaotluse esemeks ei olnud mitte üks ainus dokument, vaid dokumentide kogum (vt eespool viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Sellises olukorras võimaldab niisuguse üldise eelduse tunnustamine, mille kohaselt teatavat laadi dokumentide avalikustamine kahjustab üldjuhul mõnd määruse nr 1049/2001 artiklis 4 nimetatud huvi kaitset, asjaomasel institutsioonil menetleda kõikehõlmavalt sõnastatud taotlust ja vastata sellele samal moel (vt eespool viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 48).

69

Käesolevas asjas on tegemist niisugust laadi olukorraga. Nimelt nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 13 ja 14, palus EnBW kõikehõlmavalt sõnastatud taotluses juurdepääsu kõigile dokumentidele, mis olid otsuse GIS vastuvõtmiseni viinud menetluse toimikus.

70

Lisaks puudub käesolevas asjas vaidlus selles, et kuupäeval, mil EnBW taotles komisjonilt juurdepääsu selle menetlusega seotud toimiku kõigile dokumentidele, olid Üldkohtu menetluses hagid, milles paluti otsuse GIS tühistamist, ning nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, menetleti neid hagisid ka veel vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal.

71

Neid esialgseid kaalutlusi arvesse võttes tuleb analüüsida, kas Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes ning selle määruse artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud juurdepääsuõiguse erandite tõlgendamisel ja kohaldamisel rikkunud õigusnormi, välistades niisuguse üldise eelduse olemasolu, millele viidatakse käesoleva kohtuotsuse punktides 65 ja 66 ning mis puudutab juurdepääsutaotlust EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse toimiku kõigile dokumentidele.

72

Olles märkinud muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, et määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud juurdepääsuõiguse erandeid, mis teevad erandi üldsuse võimalikult laiaulatuslikust juurdepääsust dokumentidele, tuleb tõlgendada ja kohaldada kitsalt, järeldas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 62 ja 172, et komisjon ei saa ilma igat dokumenti konkreetselt ja individuaalselt analüüsimata eeldada, et kõigile EnBW taotletud dokumentidele laieneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes kehtestatud uurimise kaitse erand.

73

Üldkohus asus selles küsimuses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 seisukohale, et käesolevas asjas on välistatud lähtumine põhjenduskäigust, mis on analoogiline sellega, mida järgiti eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, milles otsustati seoses toimikule juurdepääsu taotlusega riigiabi puudutavas menetluses, et üldine eeldus, et kõikidele taotletud dokumentidele saab kohaldada erandit, võis eelkõige tuleneda nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrusest (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

74

Kõigepealt tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57, et konkreetse menetluse – olenemata sellest, kas tegemist on riigiabi või konkurentsi valdkonnaga – toimikuga tutvumise korda kohaldatakse ainult selle menetluse kestuse jooksul, ilma, et tuleks arvesse võtta otsuse võimalikku hilisemat tühistamist liidu kohtu poolt, mis välistab selle kohaldamise käesolevas asjas, kuna otsus GIS lõpetas menetluse.

75

Seetõttu, olles möönnud selle kohtuotsuse punktides 78, 92, 109 ja 172, et komisjon võib üldjuhul anda liigi kaupa hinnangu toimiku 3. kategooria dokumentidele, st nendele, mis on saadud kontrollide käigus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses, välistas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 113‐130 ja 173 käesolevas asjas selle erandi kohaldatavuse kõigile toimiku dokumentidele.

76

Teiseks järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58‐62, et määrustest nr 1/2003 ja nr 773/2004 ei tulene mingit juurdepääsukeelu üldist eeldust, kuna nendes määrustes sõltub ettevõtjate, kelle suhtes on algatatud EÜ artikli 81 menetlus, ja kaebuse esitajate õigus tutvuda komisjoni toimiku teatud dokumentidega, teatavatest piirangutest, mis tingivad ise iga juhu eraldi hindamise.

77

Samuti tuleneb nimetatud kohtuotsuse punktidest 131‐150 ja 174, et Üldkohus välistas sellise eelduse kohaldamise dokumentidele, millele laieneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud ärihuvide kaitse erand. Nagu tuleneb sama kohtuotsuse punktidest 142 ja 149, heidab Üldkohus komisjonile sisuliselt ette seda, et hoolimata enamuse toimikus oleva tundliku äriteabe vanusest, piirdus ta üldiste hinnangutega, mis hõlmasid kõiki selle toimiku 1.–4. kategooria dokumente, neid eelnevalt konkreetselt ja individuaalselt uurimata, et tõendada, kuidas nende avalikustamine kahjustaks puudutatud isikute ärihuvide kaitset.

78

Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, nagu nähtub ka vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 115 ja 136, et asjassepuutuvad EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse toimiku dokumendid puudutavad uurimist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses ning et need võivad sisaldada tundlikku äriteavet selle määruse artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses.

79

Arvestades EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse eesmärki, milleks on kindlaks teha, kas ettevõtjatevaheline kokkulepe on ühisturuga kokkusobiv, võib niisuguse menetluse käigus tõesti komisjoni käsutusse sattuda tundlikku äriteavet, mis puudutab muu hulgas ettevõtjate äristrateegiaid, nende müügisummasid, turuosasid või ärisuhteid, mistõttu niisuguse menetluse dokumentidele juurdepääs võib kahjustada nimetatud ettevõtjate ärihuvide kaitset. Ärihuve ja uurimise eesmärki kaitsvad erandid on seega niisuguses menetluses tihedalt seotud (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 115, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 56).

80

Euroopa Kohus on juba otsustanud, tunnustades, et esineb käesoleva kohtuotsuse punktides 65 ja 66 mainitud üldine eeldus seoses juurdepääsutaotlustega riigiabi järelevalve menetluse toimiku või koondumise kontrolli menetluse toimiku dokumentidele, et komisjonil on õigus eeldada, et nende dokumentide avalikustamine kahjustab põhimõtteliselt nendesse menetlustesse kaasatud ettevõtjate ärihuvide kaitset ja nende menetlustega seotud uurimise eesmärgi kaitset määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande tähenduses (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 61, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 123, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 64).

81

Vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57, kohaldub analoogne üldine eeldus taotlusele, milles palutakse tutvuda EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse toimiku kõigi dokumentidega.

82

Tõsi, nagu meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 61 ja nagu märkis Üldkohus, muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, on määruse nr 1049/2001 eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide dokumentidele.

83

Kuid juurdepääsuõiguse erandeid, mis on sätestatud muu hulgas selle määruse artiklis 4, ei saa juhul, nagu käesolevas asjas, kui juurdepääsutaotluse esemeks olevad dokumendid kuuluvad liidu õiguse teatud konkreetsesse valdkonda ‐ käesolevas asjas EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse valdkonda ‐, tõlgendada ilma, et võetaks arvesse nende dokumentidega tutvumist reguleerivaid spetsiifilisi norme, mis on antud juhul sätestatud määrustes nr 1/2003 ja nr 773/2004. Nimelt on neil kahel määrusel selles valdkonnas erinevad eesmärgid võrreldes määruse nr 1049/2001 eesmärkidega, kuna nendega soovitakse tagada puudutatud isikute kaitseõiguste järgimine ja kaebuste hoolikas läbivaatamine, tagades samas EÜ artikli 81 kohaldamise menetlustes ametisaladuste kaitse, mitte hõlbustada maksimaalselt dokumentidega tutvumise õiguse kasutamist või edendada head haldustava, tagades avaliku võimu asutuste otsustamisprotsessi ja nende otsuste aluseks oleva teabe suurim võimalik läbipaistvus (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 109, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 51).

84

Nendes määrustes ei ole sätteid, mis näeksid sõnaselgelt ette neist ühe või teise ülimuslikkuse, mistõttu tuleb tagada, et mõlema määruse kohaldamine oleks vastastikku kooskõlas ning järjepidev (vt analoogia alusel 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C-28/08 P: komisjon vs. Bavarian Lager, EKL 2010, lk I-6055, punkt 56, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 110, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 52).

85

Esiteks, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 61 meenutatud kohtupraktikast, on määruse nr 1049/2001 eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide dokumentidele, kuid sellel õigusel on teatavad avalikest või erahuvidest lähtuvad piirid.

86

Teiseks, nii määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 2 ja artikkel 28 kui ka määruse nr 773/2004 artiklid 6, 8, 15 ja 16 piiravad EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse toimiku dokumentide kasutamist, võimaldades toimikuga tutvumist vaid „asjaomastel osapooltel” ja „kaebuse esitajatel”, kelle kaebuse komisjon kavatseb rahuldamata jätta, tingimusel, et ei avalikustata ärisaladusi ega muud ettevõtjate konfidentsiaalset teavet ega ka komisjoni või liikmesriikide konkurentsiasutuste sisedokumente, ning et dokumente, millega tutvumist võimaldatakse, kasutatakse ainult EÜ artikli 81 kohaldamisega seotud kohtu‑ või haldusmenetluse raames.

87

Eeltoodust tuleneb mitte ainult see, et EÜ artikli 81 kohaldamise menetlusse kaasatud isikute õigus tutvuda komisjoni toimiku dokumentidega ei ole piiritu, vaid ka see, et kolmandatel isikutel, välja arvatud kaebuste esitajad, ei ole õigust tutvuda sellises menetluses komisjoni toimiku dokumentidega (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 58).

88

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande ning selle määruse artikli 4 lõike 3 teise lõigu tõlgendamisel tuleb arvestada nende kaalutlustega. Nimelt kui juurdepääsuõigus oleks muudel isikutel peale nende, kellel on toimikuga tutvumise õigus määruste nr 1/2003 ja nr 773/2004 alusel, või nende, kellel on üldjuhul see õigus, kuid kes seda ei ole kasutanud või kellele on selle õiguse andmisest keeldutud, muutuks määrustega nr 1/2003 ja nr 773/2004 kehtestatud toimikuga tutvumise kord küsitavaks (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 58, eespool viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 100, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 122, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 63, ning eespool viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 58).

89

On tõsi, et õigus tutvuda toimikuga EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse raames ning dokumentidele juurdepääsu õigus määruse nr 1049/2001 alusel on õiguslikult erinevad. Kuid nende toime seisukohalt tekib ikkagi sarnane olukord. Nimelt olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel toimikuga tutvumist lubatakse, võimaldab see huvitatud isikutel saada puudutatud ettevõtjate ja kolmandate isikute poolt komisjonile esitatud seisukohti ja dokumente (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 59, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 120, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 61).

90

Seda arvestades seaks määruse nr 1049/2001 alusel üldise juurdepääsu andmine EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse toimiku dokumentidele ohtu tasakaalu, mida liidu seadusandja soovis määrustes nr 1/2003 ja nr 773/2004 tagada ühelt poolt ettevõtjate kohustuse edastada komisjonile potentsiaalselt tundlikku äriteavet, mis võimaldaks komisjonil tuvastada kartellikokkuleppe olemasolu ja hinnata selle kooskõla viidatud artikliga, ja teiselt poolt ametisaladuse ja ärisaladuse tõttu komisjonile edastatud teabe tugevdatud kaitse tagatuse vahel (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 121, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 62).

91

Selle kohta tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua komisjoni haldustegevus sama laiaulatuslikku dokumentidele juurdepääsu kui see, mida nõuab liidu institutsiooni tegevus seadusandjana (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 60, eespool viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 77, ning 21. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-506/08 P: Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, EKL 2011, lk I-6237, punkt 87).

92

Sellest tuleneb, et mis puudutab EÜ artikli 81 kohaldamise menetlust, siis üldine eeldus, nagu see, mida käsitleti käesoleva kohtuotsuse punktides 65, 66 ja 80, võib tuleneda määruste nr 1/2003 ja nr 773/2004 sätetest, mis reguleerivad spetsiifiliselt juurdepääsuõigust dokumentidele, mis sisalduvad seoses nende menetlustega peetavates komisjoni toimikutes (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punktid 55‐57, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 117, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 58).

93

Arvestades eeltoodut tuleb tuvastada, et komisjonil on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes sätestatud erandite kohaldamisel õigus eeldada ‐ ilma, et ta uuriks konkreetselt ja individuaalselt EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse toimikus olevat igat dokumenti ‐, et nende dokumentide avalikustamine kahjustab põhimõtteliselt sellesse menetlusse kaasatud ettevõtjate ärihuvide kaitset ning selle menetlusega seotud uurimise eesmärkide kaitset (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 61, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 123, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 64, ning eespool viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 64).

94

Sellest tuleneb, et pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59‐61 õigesti järeldanud, et määruste nr 1/2003 ja nr 773/2004 kohaselt sõltub juurdepääsuõigus EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse toimiku dokumentidele seda õigust piiravatest tingimustest ja et need määrused ei näe ette kolmandate isikute, välja arvatud kaebuse esitajad, toimikuga tutvumise õigust, rikkus Üldkohus käesolevas asjas õigusnormi, järeldades nimetatud kohtuotsuse punktides 61, 62, 142 ja 149, et komisjon ei saanud eeldada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes ette nähtud erandid on kohaldatavad kõigile asjassepuutuvatele dokumentidele.

95

Vastupidi sellele, mida tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61, on selles küsimuses tähtsusetu, et määrustes nr 1/2003 ja nr 773/2004 ettenähtud juurdepääsuõiguse piirangud ise nõuavad iga üksiku juhu hindamist. Samas on aga määrava tähtsusega see, nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, et need määrused näevad ette ranged nõuded selle kohta, kuidas käsitleda EÜ artikli 81 kohaldamise menetluses saadud või koostatud teavet (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 118, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 59).

96

Igal juhul tuleb asuda seisukohale, et mis puudutab, nagu käesolevas asjas, juurdepääsutaotlust niisugustele dokumentidele, mis on esitatud kolmanda isiku poolt, kes ei ole kaebuse esitaja, siis ei näe need määrused ette mingit juurdepääsuõigust, mistõttu on selline iga üksiku juhu hindamine igal juhul välistatud.

97

Vastupidi EnBW väidetule on selles küsimuses tähtsusetu ka see, et puudutatud isikud esitasid teatud dokumendid komisjonile vabatahtlikult, et saada kaitse nendele määratavate trahvide eest või saavutada nende vähendamine, kuna puudub vaidlus selles, et igal juhul reguleerivad rangelt määrused nr 1/2003 ja nr 773/2004 juurdepääsu nendele dokumentidele, olenemata sellest, kas need esitati nimetatud institutsioonile kohustuslikult või vabatahtlikult.

98

Neid asjaolusid arvestades ja olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 märkinud, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kuupäeval olid otsuse GIS peale esitatud hagid alles kohtu menetluses, rikkus Üldkohus õigusnormi sellega, et ta otsustas nimetatud kohtuotsuse punktis 122, et taotletud dokumentide avalikustamine ei saanud selles EÜ artikli 81 kohaldamise menetluses kahjustada uurimise eesmärkide kaitset.

99

Nimelt erinevalt sellest, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119, ei saa EÜ artikli 81 kohaldamise menetlust pidada lõpetatuks komisjoni lõpliku otsuse vastuvõtmisega, arvestamata selle võimalikku hilisemat tühistamist liidu kohtute poolt. Nimelt nähtub EÜ artiklist 233, et niisuguse otsuse tühistamine võib tingida komisjoni tegevuse jätkamise, et võtta vajaduse korral vastu uus EÜ artikli 81 kohaldamise otsus ‐ mis käesolevas asjas ka kahe puudutatud isiku suhtes aset leidis, nagu märkis komisjon kohtuistungil ‐ ning järelikult selle, et nimetatud institutsioon kasutab uuesti tühistatud otsuse toimiku materjale või täiendab seda toimikut muude dokumentidega, teostades talle määruses nr 1/2003 antud volitusi. Seetõttu saab EÜ artikli 81 kohaldamise menetluses pidada uurimist lõpetatuks alles siis, kui selles menetluses vastu võetud komisjoni otsus muutub lõplikuks.

100

Olgu siiski rõhutatud, et eespool käsitletud üldine eeldus ei välista õigust tõendada, et dokument, mille avalikustamist taotletakse, ei kuulu selle eelduse alla või et dokumendi avalikustamist õigustab ülekaalukas üldine huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 alusel (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 62, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 126, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 68, ning eespool viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 66).

101

Kohustust kontrollida, kas kõnealune üldine eeldus on tõepoolest kohaldatav, ei saa seevastu tõlgendada nii, et komisjon peab kõiki taotletud dokumente individuaalselt hindama. Niisugune kohustus võtaks sellelt üldiselt eelduselt kasuliku mõju, milleks on võimaldada komisjonil vastata kõikehõlmavale juurdepääsu taotlusele samuti kõikehõlmavalt (eespool viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 68).

102

Käesolevas asjas tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole esile toodud ühtegi asjaolu, mis selle eelduse ümber lükkaks.

103

Tõsi, sellest kohtuotsusest, muu hulgas selle punktist 1 tuleneb kaudselt, et EnBW‑l oli asjassepuutuva juurdepääsutaotluse esitamise ajal kavatsus nõuda kahju hüvitamist, mida talle väidetavalt tekitati otsuse GIS esemeks oleva kartelliga.

104

Nagu aga Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 128 õigesti märkis, on igal isikul õigus nõuda talle EÜ artikli 81 rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. See õigus tugevdab nimelt liidu konkurentsiõiguse normide toimivust, aidates kaasa tõhusa konkurentsi säilitamisele liidus (vt selle kohta 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-453/99: Courage ja Crehan, EKL 2001, lk I-6297, punktid 26 ja 27, 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-295/04-C-298/04: Manfredi jt, EKL 2006, lk I-6619, punkt 91, 14. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-360/09: Pfleiderer, EKL 2011, lk I-5161, punkt 28, ning 6. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑536/11: Donau Chemie jt, punkt 23).

105

Kuid niivõrd üldist laadi kaalutlused üksi ei saa kaaluda üles kõnealuste dokumentide avalikustamisest keeldumist õigustavaid põhjusi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 158).

106

Nimelt selleks, et taotluse esitaja õigus hüvitisele oleks tegelikult kaitstud, ei tule igat EÜ artikli 81 kohaldamise menetlusega seotud dokumenti edastada taotlejale seetõttu, et viimane kavatseb esitada kahju hüvitamise hagi, kuna on vähetõenäoline, et kahju hüvitamise hagi peab põhinema selle menetluse toimiku kõigil materjalidel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Donau Chemie jt, punkt 33).

107

Seega igal isikul, kes nõuab EÜ artikli 81 rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, tuleb tõendada, miks tal on vaja tutvuda ühe või teise komisjoni toimikus oleva dokumendiga, et viimane saaks igal üksikul juhul kaaluda nende dokumentide avalikustamist ja kaitsmist õigustavaid huve, võttes arvesse juhtumi kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Bavarian Lager, punktid 77 ja 78, ning eespool viidatud kohtuotsus Donau Chemie jt, punktid 30 ja 34).

108

Kui see vajadus puudub, ei saa EÜ artikli 81 rikkumise tõttu tekkinud kahju eest hüvitise saamise huvi olla käsitatav ülekaaluka üldise huvina määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 tähenduses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 86).

109

Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuses, eelkõige selle punktides 56‐63, 118‐122, 172 ja 174 on rikutud õigusnormi, sest Üldkohus tuvastas, et kuna puuduvad asjaolud, mis võiksid lükata ümber käesoleva kohtuotsuse punktides 92 ja 93 viidatud eelduse, oli komisjon kohustatud konkreetselt ja individuaalselt uurima iga dokumenti toimikus, mis puudutas veel lõpetamata EÜ artikli 81 kohaldamise menetlust, et kontrollida, kas selle spetsiifilist sisu arvestades kahjustaks selle avalikustamine määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes sätestatud ärihuvide ja uurimise eesmärgi kaitset.

110

Mis puudutab esiteks asjassepuutuva EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse toimiku 5. kategooria alapunkti a dokumente, siis olgu meenutatud, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151‐170 ja 175 otsustas Üldkohus, et komisjon ei saanud järeldada, et juurdepääs nendele dokumentidele võis tõsiselt kahjustada tema otsustusprotsessi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses.

111

Esiteks, olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 160 küll seisukohal, et arvestades komisjoni poolt Üldkohtule esitatud selgitusi on usutav, et paljud selle kategooria dokumendid sisaldavad arvamusi selle sätte tähenduses, järeldas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 159 ja 161, et komisjon ei ole vaidlusaluses otsuses õiguslikult piisavalt tõendanud, et kõik need dokumendid sisaldasid selliseid arvamusi.

112

Teiseks, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162 toonitas Üldkohus, et komisjon peab tõendama, et juurdepääs nendele dokumentidele võib konkreetselt ja reaalselt kahjustada tema otsustamisprotsessi. Nimetatud kohtuotsuse punktis 166 tuvastas aga Üldkohus, et komisjon piirdus nende dokumentide sisu arvesse võtmata üldise ja abstraktse õigustusega, et juurdepääs nendele dokumentidele kahjustaks tõsiselt tema otsustamisprotsessi.

113

Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et nagu juba tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 70, olid nii asjassepuutuva juurdepääsutaotluse esitamise ajal kui ka ajal, mil võeti vastu vaidlusalune otsus, Üldkohtu menetluses hagid, milles paluti otsuse GIS tühistamist.

114

Neid asjaolusid arvestades, kuna komisjon võis, nagu juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 99, olenevalt nende kohtumenetluste tulemustest olla sunnitud oma tegevust jätkama, et võtta vajaduse korral vastu uus EÜ artikli 81 kohaldamise otsus, tuleb möönda, et eksisteerib üldine eeldus, et selle institutsiooni kohustus avalikustada nende menetluste käigus arvamusi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses kahjustaks tõsiselt selle institutsiooni otsustusprotsessi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 130).

115

Seetõttu olles järeldanud, et arvestades komisjoni poolt talle esitatud selgitusi on „usutav”, et mitu dokumenti kuulub toimiku 5. kategooria alapunkti a, ei saanud Üldkohus ilma õigusnormi rikkumata komisjonile ette heita, et ta ei tõendanud, miks konkreetselt nendele dokumentidele võib kohaldada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandit.

116

Just käesoleva kohtuotsuse punktis 114 viidatud üldise eelduse tõttu ei saa komisjon olla nimelt kohustatud oma otsuses tõendama, et iga asjassepuutuv dokument on arvamus selle sätte tähenduses. Kuna komisjon selgitas käesolevas asjas Üldkohtule, miks nendel dokumentidel oli selline laad, ja kuna Üldkohus ise pidas usutavaks, et mitmel neist on selline laad, pidi Üldkohus sellest järeldama, et see üldine eeldus laienes nendele dokumentidele, mistõttu komisjon ei pidanud konkreetselt ja individuaalselt tõendama, et juurdepääs neile võis tõsiselt kahjustada tema otsustusprotsessi.

117

Kuid olgu meenutatud, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 100 meenutatud kohtupraktikale ei välista üldine eeldus õigust tõendada, et dokument, mille avalikustamist taotletakse, ei kuulu selle eelduse alla või et dokumendi avalikustamist õigustab ülekaalukas üldine huvi vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 3.

118

Kuid tuleb tuvastada, et vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis selle eelduse ümber lükkaks.

119

Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 159‐166 rikkunud õigusnormi, tuvastades, et selliste asjaolude puudumisel, mis võiksid selle eelduse ümber lükata, oli komisjon kohustatud konkreetselt ja individuaalselt uurima iga 5. kategooria alapunkti a dokumenti toimikus, mis puudutas veel lõpetamata EÜ artikli 81 kohaldamise menetlust, et kontrollida, kas selle spetsiifilist sisu arvestades kahjustaks selle avalikustamine määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud arvamuste kaitset.

120

Teiseks, mis puudutab 5. kategooria alapunkti b dokumente, siis tuleb meenutada, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32‐37 ja 171, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, järeldades, et EnBW esitatud juurdepääsutaotlus neid dokumente ei hõlma. Üldkohus järeldas sellest, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada osas, milles keelduti EnBW‑le juurdepääsu andmisest selle kategooria dokumentidele.

121

Selle kohta tuleb märkida, et kuna Üldkohus leidis faktiliste asjaolude sõltumatu hindamise raames, mida apellatsioonkaebuses vaidlustatud ei ole, et komisjon asus vääralt seisukohale, et juurdepääsutaotlus ei hõlmanud toimiku 5. kategooria alapunkti b dokumente, võis Üldkohus õiguspäraselt järeldada, et komisjon on selles küsimuses teinud ilmse hindamisvea.

122

Kuid vastupidi sellele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37 ja 171 otsustas, ei saanud ta sellest järeldada, et vaidlusaluse otsusega keeldus komisjon nendele dokumentidele juurdepääsu andmisest. Kuivõrd Üldkohus oli tuvastanud, et juurdepääsutaotlus hõlmas neid dokumente, sai ta sellest tuletada ainult seda, et see otsus tuleb tühistada osas, milles komisjon jättis sellega taotluse selle osa lahendamata.

123

Nendest kaalutlustest nähtub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37 ja 171, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada osas, milles komisjon keeldus juurdepääsu andmisest toimiku 5. kategooria alapunkti b dokumentidele.

124

Arvestades kõike eeltoodut tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja järelikult tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna.

125

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Käesoleval juhul on see nii.

126

Oma hagi põhjendamiseks esitas EnBW neli väidet: esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest ja kolmandat taanet ning selle määruse artikli 4 lõike 3 teist lõiku, mis puudutavad ärihuvide, uurimise eesmärkide ja sisekasutuseks mõeldud arvamuste kaitset, teise väite kohaselt on rikutud nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 lause viimast osa, mis puudutab asjakohaste dokumentide avalikustamist õigustava ülekaaluka üldise huvi olemasolu, kolmanda väite kohaselt on rikutud selle määruse artikli 4 lõiget 6, mis puudutab osalist juurdepääsu dokumentidele, ning neljanda väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses juurdepääsutaotluse ulatuse hindamisega. Rootsi Kuningriik viitas ka väitele seoses asjakohaste dokumentide konkreetse ja individuaalse uurimata jätmisega.

127

Mis puudutab viimati nimetatud väidet, nagu ka esimest ja teist väidet, siis nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 60‐124, et käesolevas asjas võis komisjon määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande ning selle määruse artikli 4 lõike 3 teise lõigu alusel keelduda juurdepääsust kõigile dokumentidele, mis olid selles EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse toimikus, ilma, et ta eelnevalt neid dokumente konkreetselt ja individuaalselt uuriks.

128

Kuna hagist ei tulene asjaolusid, mis võiksid käesoleva kohtuotsuse punktides 92, 93 ja 114 mainitud üldised eeldused ümber lükata, ei saa EnBW väita, et komisjon oli kohustatud vaidlusaluseid dokumente konkreetselt ja individuaalselt uurima.

129

Esiteks, Üldkohtule esitatud hagis ei üritanud EnBW millegagi tõendada, et teatud üksikutele dokumentidele, mille avalikustamist taotleti, see eeldus ei laienenud, vaid ta piirdus sisuliselt sellega, et heitis komisjonile ette juurdepääsu keelamist kõigile tema toimiku dokumentidele üldiste ja abstraktsete kaalutluste ning oletuste alusel, kuna arvestades määruse nr 1049/2001 eesmärki anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, oli komisjon kohustatud talle seda tutvumist võimaldama, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, miks konkreetselt teatud üksikud dokumendid kuulusid selle määruse artikli 4 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandite kohaldamisalasse.

130

Teiseks ei ole EnBW ka tõendanud ülekaaluka üldise huvi esinemist, mis õigustaks nende dokumentide avalikustamist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigete 2 ja 3 alusel.

131

Tõsi, EnBW viitab oma kavatsusele esitada siseriiklikesse kohtutesse hagi sellise kahju hüvitamise nõudes, mis väidetavalt tekkis otsuse GIS vastuvõtmisega lõppenud EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse esemeks olnud kartelli tõttu.

132

Kuid EnBW ei ole kuidagi tõendanud, miks oli selleks vajalik juurdepääs kõigile asjassepuutuva menetlusega seotud dokumentidele, nii et ülekaalukas üldine huvi õigustaks nende avalikustamist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigete 2 ja 3 alusel. Täpsemalt piirdus EnBW kinnitusega, et tema tegevus „sõltub kindlasti” juurdepääsust toimiku dokumentidele, tõendamata, et juurdepääs nendele dokumentidele võimaldaks tal saada tõendeid, mis olid vajalikud tema kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks, kuna tal ei ole ühtegi teist moodust neid tõendeid saada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Donau Chemie jt, punktid 32 ja 44).

133

Seetõttu tuleb EnBW esitatud esimesed kaks väidet ja Rootsi Kuningriigi esitatud väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

134

Mis puudutab EnBW kolmandat väidet, siis tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 92, 93 ja 114 viidatud üldiste eelduste kohaldamine toob kaasa selle, et nende dokumentide sisule, millele need eeldused laienevad, ei kohaldu täieliku või osalise avalikustamise kohustus (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 133).

135

Sellest järeldub, et komisjon põhjendas vaidlusaluses otsuses õigesti oma keeldumist anda EnBW‑le osaline juurdepääs toimikule asjaoluga, et kõik selle toimiku dokumendid kuuluvad tervenisti määruses nr 1049/2001 sätestatud erandite kohaldamisalasse.

136

Järelikult tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

137

EnBW neljanda väite osas nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 120‐122, et selle väitega tuleb nõustuda ning järelikult tuleb vaidlusalune otsus tühistada osas, milles komisjon jättis lahendamata EnBW taotluse selle osa, mis puudutas juurdepääsu toimiku 5. kategooria alapunkti b dokumentidele.

138

Nagu nähtub ka käesoleva kohtuotsuse punktidest 127‐136, tuleb EnBW poolt Üldkohtule esitatud hagi ülejäänud osas rahuldamata jätta.

139

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Sama kodukorra artikli 138, mida kohaldatakse kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt ka apellatsioonimenetluse suhtes, lõikes 3 on sätestatud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Ent kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

140

Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Artikli 140 lõige 3 näeb ette, et Euroopa Kohus võib otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole selle artikli eelmistes lõigetes nimetatud, kannab ise oma kohtukulud.

141

Kuna komisjoni apellatsioonkaebus rahuldati ja EnBW poolt Üldkohtule esitatud hagi rahuldati osaliselt, tuleb otsustada, et pooled kannavad ise oma kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka seoses käesoleva apellatsioonimenetlusega.

142

Rootsi Kuningriik, Seimens ja ABB kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: