Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas C-320/12,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Højestereti (Taani) 29. juuni 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. juulil 2012, menetluses

Malaysia Dairy Industries Pte. Ltd

versus

Ankenævnet for Patenter og Varemærker,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president T. von Danwitz, kohtunikud A. Rosas, E. Juhász, D. Šváby ja C. Vajda (ettekandja),

kohtujurist: M. Wathelet,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:

– Malaysia Dairy Industries Pte. Ltd, esindaja advokat J. Glæsel,

– Kabushiki Kaisha Yakult Honsha, esindaja: advokat C. L Bardenfleth,

– Taani valitsus, esindaja: V. Pasternak Jørgensen, keda abistas advokat R. Holdgaard,

– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Palatiello,

– Euroopa Komisjon, esindajad: H. Støvlbæk ja F. Bulst,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

1. Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada mõistet „pahausksus” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 299, lk 25) artikli 4 lõike 4 punkti g tähenduses.

2. See eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluse raames, mille poolteks on Malaysia Dairy Industries Pte. Ltd (edaspidi „Malaysia Dairy”) ja Ankenævnet for Patenter og Varemærker (patentide ja kaubamärkide apellatsioonikogu, edaspidi „apellatsioonikogu”) ja mida peetakse selle üle, kas nimetatud apellatsioonikogu tegi õiguspärase otsuse, tunnistades kehtetuks plastikpudeli kui kaubamärgi registreeringu põhjendusel, et Malaysia Dairy oli registreerimistaotluse esitamise ajal teadlik Kabushiki Kaisha Yakult Honshalele (edaspidi „Yakult”) kuuluva välisriigi kaubamärgi olemasolust.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3. Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimene direktiiv 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) tunnistati kehtetuks ja kodifitseeriti direktiiviga 2008/95 mis jõustus 28. novembril 2008.

4. Direktiivi 2008/95 põhjendustes 2, 4, 6 ja 8 on märgitud:

„(2) Enne direktiivi [89/104] jõustumist liikmesriikides kohaldatud kaubamärke käsitlevad õigusaktid sisaldasid erinevusi, mis võisid takistada kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust ning moonutada konkurentsi ühisturul. Seepärast oli siseturu rajamist ja toimimist silmas pidades vaja liikmesriikide õigusaktid ühtlustada.

[...]

(4) Tundub, et ei ole vaja võtta ette liikmesriikide kaubamärke käsitlevate õigusaktide täiemahulist ühtlustamist. Piisab sellest, kui ühtlustamisel piirdutakse nende siseriikliku õiguse sätetega, mis mõjutavad siseturu toimimist kõige otsesemalt.

[...]

(6) Liikmesriikidele peaks jääma vabadus määratleda registreerimise teel omandatava kaubamärgi registreerimise, lõppenuks tunnistamise ja tühiseks tunnistamise kord. Näiteks võivad liikmesriigid määrata kindlaks kaubamärgi registreerimise ja tühiseks tunnistamise vormi, otsustada, kas varasematele õigustele tuleks toetuda registreerimiskorra või tühiseks tunnistamise korra või mõlema puhul ning, kui nad lubavad varasematele õigustele toetuda registreerimiskorra puhul, otsustada, kas kasutada vaidlustamismenetlust või ametiülesande korras läbivaatamist või mõlemat. Liikmesriikidele peaks jääma vabadus määrata kindlaks kaubamärkide lõppenuks tunnistamise ja tühiseks tunnistamise mõju.

[...]

(8) Käesoleva õigusaktide ühtlustamise eesmärkide saavutamine eeldab, et registreeritud kaubamärkide omandamise ja valdamise tingimused oleksid üldiselt kõigis liikmesriikides identsed. Selleks on vaja loetleda nende märkide näidised, mis võivad moodustada kaubamärgi, tingimusel, et sellised märgid võivad eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. Kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühiseks tunnistamise põhjustest, mis on seotud kaubamärgi endaga, näiteks eristatavuse puudumine, või mis on seotud kaubamärgi ja varasemate õiguste vaheliste vastuoludega, tuleks koostada ammendav loetelu isegi juhul, kui mõningad neist põhjendustest on loetletud võimalusena liikmesriikide jaoks, kes sellest johtuvalt säilitavad või kehtestavad need põhjendused oma õigusnormides. Liikmesriikidel peaks olema võimalik oma õigusnormides säilitada või nendega kehtestada kaubamärgi andmisest keeldumise või selle tühiseks tunnistamise põhjendusi, mis on seotud kaubamärgi omandamise ja jätkuva valdamise tingimustega, mille jaoks ei ole ühtlustamissätteid, mis käsitlevad näiteks vastavust kaubamärgi andmise tingimustele, kaubamärgi pikendamist või lõive käsitlevaid eeskirju või on seotud menetlusnõuete täitmatajätmisega.”

5. Direktiivi 2008/95 artikli 4 „Kaubamärgi registreerimisest keeldumise või selle tühiseks tunnistamise täiendavad põhjused, mis on seotud varasemate õigustega vastuollu sattumisega” lõike 4 punkt g sätestab:

„Iga liikmesriik võib sätestada, et kaubamärki ei registreerita või kui see on registreeritud, siis võib selle tühiseks tunnistada, kui ja kuivõrd:

[...]

g) kaubamärgi võib ajada segi kaubamärgiga, mida juba kasutati välisriigis taotluse esitamise kuupäeval ja mida seal endiselt kasutatakse, kui taotluse esitaja tegutses taotluse esitamise kuupäeval pahauskselt.”

6. Direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punkti g sõnastus on identne direktiivi 89/104 vastava sätte sõnastusega. Direktiivi 2008/95 põhjendused 2, 4, 6 ja 8 vastavad sisuliselt direktiivi 89/10 esimesele, kolmandale, viiendale ja seitsmendale põhjendusele.

Taani õigus

7. 27. detsembri 1996. aasta seaduse nr 1201 kaubamärgi kohta (24. jaanuari 2012. aasta konsolideeritud seaduse nr 109 redaktsioonis; [edaspidi „kaubamärgiseadus”]) artikli 15 lõike 3 punkt 3 (27. detsembri 1996. aasta seaduse nr 1201 artikli 1 punktiga 3 kasutusele võetud praegu kehtivas sõnastuses) sätestab:

„Kaubamärki ei registreerita samuti juhul, kui

[...]

3) see on identne kaubamärgiga, mida taotluse esitamise ajal või taotluse toetuseks esitatud prioriteedikuupäeval kasutati ja kasutatakse jätkuvalt mõnes välisriigis samasuguste või sarnaste kaupade puhul kui need, mille jaoks hilisema kaubamärgi registreerimist taotletakse, või erineb sellest kaubamärgist vaid ebaolulisel määral, ning taotluse esitaja oli taotluse esitamise ajal sellest välisriigis registreeritud kaubamärgist teadlik või pidanuks sellest teadlik olema.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

8. Yakult registreeris 1965. aastal Jaapanis disainilahendusena piimajoogi plastikpudeli, mis hiljem registreeriti kaubamärgina Jaapanis ja mitmes muus riigis, nende hulgas Euroopa Liidu liikmesriikides.

9. Malaysia Dairy on alates 1977. aastast tootnud ja müünud plastikpudelis piimajooki. Malaysia Dairy poolt 1980. aastal esitatud taotluse alusel registreeriti sarnane Malaysia Dairy plastikpudel kaubamärgina eelkõige Malaisias.

10. Malaysia Dairy ja Yakult sõlmisid 1993. aastal lepingu, milles määrati kindlaks nende vastastikused õigused ja kohustused seoses kummagi poole pudelite kasutamisega teatavates riikides.

11. Malaysia Dairy poolt 1995. aastal esitatud taotluse alusel registreeriti Taanis Malaysia Dairy plastikpudel ruumilise kaubamärgina.

12. Yakult vaidlustas 16. oktoobril 2000 Malaysia Dairy registreeringu põhjendusega, et registreerimistaotluse esitamise ajal oli Malaysia Dairy teadlik või pidanuks olema teadlik Yakultile kuuluvatest identsetest välisriigi kaubamärkidest kaubamärgiseaduse § 15 lõike 3 punkti 3 tähenduses. Patent- og Varemærkestyrelsen (Taani patendi- ja kaubamärgiamet) lükkas oma 14. juuli 2005. aasta otsusega Yakulti esitatud taotluse tagasi, väites eelkõige, et kuna Malaysia Dairy’le kuulus Malaisias registreeritud kaubamärk, mille registreerimist Taanis ta hiljem taotles, ei saa tema pahausksust käesoleval juhul tõendada üksnes see asjaolu, et registreerimistaotluse esitamise ajal oli ta teadlik Yakultile kuuluva välisriigi kaubamärgi olemasolust.

13. Yakult esitas selle otsuse peale kaebuse apellatsioonikogule, kes oma 16. oktoobri 2006. aasta otsusega Malaysia Dairy kaubamärgi registreeringu kehtetuks tunnistas. Kõnealune apellatsioonikogu asus eelkõige seisukohale, et kaubamärgiseaduse § 15 lõike 3 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi registreerimistaotluse esitaja (edaspidi „taotleja”) pahausksuse tuvastamiseks piisab sellest, kui välisriigis kasutatavast kaubamärgist oldi selle sätte tähenduses tegelikult teadlik või seda teadlikkust võis eeldada, isegi kui eeldada, et taotleja saavutas varem taotletava kaubamärgi registreeringu teises riigis.

14. Malaysia Dairy esitas apellatsioonikogu selle otsuse peale kaebuse Sø- og Handelsretten (kaubandus- ja merenduskohus), kes oma 22. oktoobri 2009. aasta otsusega jättis apellatsioonikogu otsuse jõusse ja sedastas muu hulgas, et vaidlust ei ole tõsiasja üle, et Taanis registreerimistaotluse esitamise ajal oli Malaysia Dairy teadlik Yakulti varasemast kaubamärgist.

15. Malaysia Dairy esitas selle otsuse peale 4. novembril 2009 kaebuse Højesteretile.

16. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on pooled põhikohtuasjas eriarvamusel esiteks selles, kas mõistet „pahausksus” direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punkti g tähenduses tuleb liidu õiguses tõlgendada ühetaoliselt, ja teiseks selles, kas selle sätte tähenduses taotleja pahausksuse tuvastamiseks piisab sellest, et taotleja oli teadlik välisriigi kaubamärgi olemasolust või pidanuks sellest teadlik olema.

17. Nendel tingimustel otsustas Højesteret menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas pahausksuse mõiste, mida kasutatakse […] direktiivi 2008/95[…] artikli 4 lõike 4 punktis g, on mõiste, mille võib sisustada vastavalt siseriiklikule õigusele, või on tegemist liidu õiguse mõistega, mida tuleb tõlgendada ühetaoliselt?

2. Kui direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punktis g osutatud pahausksuse mõiste on liidu õiguse mõiste, siis kas seda tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi registreerimisest keeldumiseks piisab asjaolust, et taotluse esitamise ajal taotleja oli teadlik või pidanuks olema teadlik välisriigi kaubamärgi olemasolust, või peab lisaks sellele arvestama taotlejaga seonduvate subjektiivsete asjaoludega?

3. Kas liikmesriik võib välisriikide kaubamärkidele ise kehtestada erikaitsekorra, mis pahausksust puudutava tingimuse osas erineb direktiivi 2008/95/EÜ artikli 4 lõike 4 punktist g, nähes näiteks ette nõude, et taotleja oli teadlik või oleks pidanud olema teadlik välisriigi kaubamärgi olemasolust?”

Eelotsuse küsimused

18. Eelotsusetaotluses viidatakse direktiivile 2008/95. Siiski asetub osa põhikohtuasja faktilistest asjaoludest aega enne direktiivi 2008/95 jõustumiskuupäeva, 28. novembrit 2008.

19. Kui vaidlus põhikohtuasjas ka puudutaks direktiivi 89/104, jääks eelotsuse küsimustele antav vastus siiski samaks, kuna nimetatud direktiivi artikli 4 lõige 4 punkt g on identne direktiivi 2008/95 sama sättega ja direktiivide asjaomased põhjendused on sisuliselt samad.

Esimene küsimus

20. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teda, kas mõiste „pahausksus” direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punkti g tähenduses on liidu õiguse mõiste, mida tuleb tõlgendada ühetaoliselt.

21. Malaysia Dairy, Itaalia valitsus ja komisjon väidavad oma märkustes, et tegemist on liidu õiguse autonoomse mõistega, mida tuleb kaubamärke käsitlevate liidu õigusaktide kontekstis tõlgendada ühetaoliselt.

22. Yakult ja Taani valitsus on seisukohal, et liikmesriigid on põhimõtteliselt pädevad direktiivi eesmärke järgides ning proportsionaalsuse põhimõtet arvestades täpsustama sellise mõiste sisu, mida direktiiv 2008/95 täpselt defineerinud ei ole.

23. Kõigepealt olgu meenutatud, et direktiivi 2008/95 artiklites 3 ja 4 on loetletud kaubamärgi registreerimisest keeldumise absoluutsed ja suhtelised põhjused või registreeritud kaubamärgi puhul selle tühiseks tunnistamise põhjused. Mõned neist põhjustest on esitatud valikuvabadena liikmesriikide jaoks, kes vastavalt direktiivi 2008/95 põhjendusele 8 „sellest johtuvalt säilitavad või kehtestavad need põhj[used] oma õigusnormides”.

24. Direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punktis g sisaldab sellist valikuvaba registreerimisest keeldumise või tühiseks tunnistamise põhjust.

25. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvatest nõuetest, et sellise liidu õigusnormi mõisteid, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning selline tõlgendus tuleb leida sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärgi põhjal (vt eelkõige 22. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-482/09: Budějovický Budvar, EKL 2011, lk I-8701, punkt 29).

26. Vaidlust ei ole selle üle, et direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punktis g puudub mõiste „pahausksus” määratlus ning selle mõiste määratlust ei ole ka selle direktiivi teistes artiklites. Lisaks ei ole selles sättes seoses nimetatud mõistega ühtki otsest viidet liikmesriigi õigusele. Seega tuleb kõnealuse mõiste sisu ja ulatus kindlaks määrata direktiivi 2008/95 asjaomase sätte konteksti ja eesmärgi põhjal.

27. Mis puutub direktiivi 2008/95 esemesse ja eesmärki, siis kuigi tõepoolest ei ole selle direktiivi põhjenduse 4 kohaselt vaja võtta ette liikmesriikide kaubamärke käsitlevate õigusaktide täiemahulist ühtlustamist, ühtlustab nimetatud direktiiv siiski asjaomase valdkonna keskseid materiaalõiguslikke õigusnorme, st nimetatud põhjenduse kohaselt neid siseriikliku õiguse sätteid, mis mõjutavad siseturu toimimist kõige otsesemalt, ning see põhjendus ei välista täielikku siseriikliku õiguse ühtlustamist (vt selle kohta 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-355/96: Silhouette International Schmied, EKL 1998, lk I-4799, punkt 23, ja eespool viidatud kohtuotsus Budějovický Budvar, punkt 30).

28. Olgu lisatud, et direktiivi 2008/95 sätte valikuvaba olemus ei mõjuta vastust küsimusele, kas selle sätte sõnastust tuleb tõlgendada ühetaoliselt (vt selle kohta 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-408/01: Adidas-Salomon ja Adidas Benelux, EKL 2003, lk I-12537, punktid 18–21).

29. Eeltoodud kaalutlustel tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punkti g tuleb tõlgendada nii, et mõiste „pahausksus” selle sätte tähenduses on liidu õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb liidus tõlgendada ühetaoliselt.

Teine küsimus

30. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas taotleja pahausksuse tuvastamiseks piisab sellest, kui see taotleja oli teadlik või pidanuks olema teadlik tema taotluse esitamise ajal välisriigis kasutatava sellise kaubamärgi olemasolust, mida on võimalik segi ajada taotletava kaubamärgiga, või peab lisaks sellele arvestama taotlejaga seonduvate subjektiivsete asjaoludega.

31. Malaysia Dairy, Itaalia valitsus ja komisjon väidavad oma märkustes, et Euroopa Kohtu selle praktika kohaselt, mis seda mõistet tõlgendab nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) kontekstis, tuleb juhtumi kõiki asjaolusid hinnata igakülgselt, nii et ei tugineta üksnes sellele, kas taotleja on välisriigi kaubamärgi olemasolust objektiivselt teadlik, vaid võetakse arvesse ka tema subjektiivset kavatsust taotluse esitamise ajal.

32. Taani valitsus ja Yakult väidavad, et mõistet „pahausksus” määruse nr 40/94 kontekstis tõlgendatuna ei saa üle kanda direktiivile 2008/95. Nad leiavad, et mõistet „pahausksus” direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punkti g tähenduses tuleb mõista nii, et taotleja pahausksuse tuvastamiseks piisab asjaolust, et viimane oli taotluse esitamise ajal teadlik või pidanuks olema teadlik välisriigi kaubamärgi olemasolust. Nende seisukohalt räägivad sellise tõlgenduse kasuks õiguse ettearvatavuse ja hea halduse kaalutlused.

33. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on ühenduse kaubamärgikord iseseisev süsteem, mis koosneb normide kogumist ja edendab sellele ainuomaseid eesmärke ning selle kohaldamine on sõltumatu mis tahes siseriiklikust süsteemist (vt eespool viidatud kohtuotsus Budějovický Budvar, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

34. Tuleb tõdeda, et mõiste „pahausksus” sisaldub määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punktis b, mille kohaselt tunnistatakse ühenduse kaubamärk kehtetuks, „kui taotluse esitaja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt”. Nimetatud säte võeti identsena üle nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) – millega tühistati ja asendati määrus nr 40/94 – artikli 52 lõike 1 punktiga b.

35. Määruse nr 207/2009 – mis täiendab liidu õigust kaubamärgi valdkonnas, kehtestades ühenduse kaubamärgikorra – eesmärk on sama kui direktiivil 2008/95, nimelt siseturu rajamine ja toimimine. Kuna ühenduse kaubamärgikord ja siseriiklikud kaubamärgikorrad peavad harmooniliselt koos toimima, siis tuleb mõistet „pahausksus” tõlgendada direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punkti g tähenduses samal viisil kui määruse nr 207/2009 kontekstis. Selline lähenemine tagab liidu õiguskorra raames kaubamärke reguleerivate eri normide seostatud kohaldamise.

36. Mainitud määruse kontekstis seda mõistet tõlgendava kohtupraktika kohaselt tuleb pahausksuse olemasolu kontrollida igakülgselt, võttes arvesse kõiki käsitletava juhtumiga seotud asjakohaseid, registreerimistaotluse esitamise ajal esinevaid tegureid nagu muu hulgas asjaolu, kas taotleja teadis või pidanuks teadma, et kolmas isik kasutab identsete või sarnaste kaupade jaoks identset või sarnast kaubamärki. Siiski ei piisa taotleja pahausksuse tuvastamiseks ainuüksi asjaolust, et see taotleja teadis või pidanuks teadma, et kolmas isik kasutab sellist kaubamärki. Lisaks sellele tuleb arvesse võtta seda, mis oli kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal taotleja kavatsus, mis on subjektiivne element ja mis tuleb määratleda, lähtudes juhtumi objektiivsetest asjaoludest (vt selle kohta 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C-529/07: Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, EKL 2009, lk I-4893, punktid 37 ja 40–42).

37. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punkti g tuleb tõlgendada nii, et taotleja selle sätte tähenduses pahausksuse tuvastamisel tuleb võtta arvesse kõiki käsitletava juhtumiga seotud asjakohaseid, registreerimistaotluse esitamise ajal esinevaid tegureid. Taotleja nimetatud sätte tähenduses pahausksuse tuvastamiseks ei piisa pelgalt asjaolust, et taotleja teadis või pidanuks teadma, et kolmas isik kasutab taotluse esitamise ajal välisriigis identsete või sarnaste kaupade jaoks sellist kaubamärki, mille võib segi ajada taotletava kaubamärgiga.

Kolmas küsimus

38. Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punkt g tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel kehtestada välisriikide kaubamärkidele erikaitse, mis põhineb sellel, kas taotleja oli teadlik või pidanuks olema teadlik välisriigi kaubamärgi olemasolust.

39. Malaysia Dairy, Itaalia valitsus ja komisjon väidavad, et liikmesriikide kaalutlusruum direktiivi 2008/95 artikli 4 lõikes 4 esitatud valikuvabade keeldumis- või tühiseks tunnistamise põhjuste rakendamisel piirdub võimalusega kehtestada või säilitada vastavad põhjused siseriiklikus õiguses ning ei anna liikmesriikidele võimalust lisada täiendavaid põhjusi.

40. Yakult ja Taani valitsus väidavad vastupidi, et kuna direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punktiga g valdkonda kuuluvad siseriiklikud sätted ei mõjuta kõige vahetumalt siseturu toimimist, siis ei saa asuda seisukohale, et nimetatud sättega on toimunud täielik ühtlustamine.

41. Tuleb tõdeda, et kuigi liidu seadusandja on direktiivi 2008/95 artikli 4 lõikes 4 põhjused esitanud valikuvabadena, on liikmesriigi kaalutlusruum siiski piiratud võimalusega teatav põhjus sellisena, nagu seadusandja on selle konkreetselt piiritlenud, siseriiklikus õiguses kehtestada või kehtestamata jätta (vt analoogia alusel direktiivi 89/104 artikli 5 lõike 2 osas eespool viidatud kohtuotsus Adidas-Salomon ja Adidas Benelux, punktid 18–20).

42. Direktiiv 2008/95 keelab liikmesriikidel muude kui direktiivis ette nähtud keeldumis- või tühiseks tunnistamise põhjuste kehtestamise, mida kinnitab direktiivi põhjendus 8, nähes ette, et kaubamärgi registreerimisest keeldumise või kaubamärgi tühiseks tunnistamise põhjused, mis on seotud kaubamärgi endaga, näiteks kaubamärgi ja varasemate õiguste vaheliste vastuoludega, tuleks loetleda ammendavalt ja seda isegi juhul, kui mõningad neist põhjustest on esitatud liikmesriikide jaoks valikuvabadena, kes sellest johtuvalt säilitavad või kehtestavad kõnealused põhjused oma õigusnormides.

43. Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punkti g tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda liikmesriikidel kehtestada välisriigi kaubamärkidele erikaitsekorda, mis erineb mainitud sättega kehtestatust ja põhineb sellel, kas taotleja oli teadlik või pidanuks olema teadlik välisriigi kaubamärgi olemasolust.

Kohtukulud

44. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 4 lõike 4 punkti g tuleb tõlgendada nii, et mõiste „pahausksus” selle sätte tähenduses on liidu õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb liidus tõlgendada ühetaoliselt.

2. Direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punkti g tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi registreerimistaotluse esitaja selle sätte tähenduses pahausksuse tuvastamisel tuleb võtta arvesse kõiki käsitletava juhtumiga seotud asjakohaseid, registreerimistaotluse esitamise ajal esinevaid tegureid. Selle taotluse esitaja nimetatud sätte tähenduses pahausksuse tuvastamiseks ei piisa pelgalt asjaolust, et see taotluse esitaja teadis või pidanuks teadma, et kolmas isik kasutab taotluse esitamise ajal välisriigis identsete või sarnaste kaupade jaoks sellist kaubamärki, mille võib segi ajada taotletava kaubamärgiga.

3. Direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 4 punkti g tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda liikmesriikidel kehtestada välisriigi kaubamärkidele erikaitsekorda, mis erineb mainitud sättega kehtestatust ja põhineb sellel, kas kaubamärgi registreerimistaotluse esitaja oli teadlik või pidanuks olema teadlik välisriigi kaubamärgi olemasolust.