Kohtuasi C‑279/12
Fish Legal
ja
Emily Shirley
versus
Information Commissioner jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Upper Tribunal (Administrative Appeals Chamber))
„Eelotsusetaotlus — Århusi konventsioon — Direktiiv 2003/4/EÜ — Avalik juurdepääs keskkonnateabele — Kohaldamisala — Mõiste „riigiasutus” — Kanalisatsiooni- ja veevarustusettevõtjad — Veesektori erastamine Inglismaal ja Walesis”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 19. detsember 2013
Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Ilmselgelt asjakohatud küsimused ja oletuslikud küsimused, mis on esitatud kontekstis, mis välistab tarviliku vastuse, ning küsimused, mis ei ole põhikohtuasja esemega seotud – Ulatus – Kohtuvaidluse lahendamiseks objektiivselt vajalik küsimus – Välistamine
(ELTL artikkel 267)
Keskkond – Vaba juurdepääs teabele – Direktiiv 2003/4 – Tõlgendamine – Keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) teksti ja eesmärgi arvessevõtmine
(Århusi konventsioon; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, põhjendus 5)
Rahvusvahelised lepingud – Ühenduse lepingud – Keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (Århusi konventsioon) – Nimetatud konventsiooni rakendamise käsiraamat – Siduvus – Puudumine
(Århusi konventsioon; nõukogu otsus 2005/370)
Keskkond – Vaba juurdepääs teabele – Direktiiv 2003/4 – Ametivõimud – Mõiste – Valitsusasutus või muu ametiasutus – Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, artikli 2 punkti 2 alapunkt a)
Keskkond – Vaba juurdepääs teabele – Direktiiv 2003/4 – Ametivõimud – Mõiste – Isik, kes täidab siseriiklike õigusaktide alusel avalikke haldusülesandeid – Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, artikli 2 punkti 2 alapunkt b)
Keskkond – Vaba juurdepääs teabele – Direktiiv 2003/4 – Ametivõimud – Mõiste – Isik, kes osutab keskkonnaga seotud avalikke teenuseid ja allub ametivõimude kontrollile – Hindamiskriteeriumid – Eriregulatsiooni kehtestamine – Mõju puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, artikli 2 punkti 2 alapunktid a, b ja c)
Keskkond – Vaba juurdepääs teabele – Direktiiv 2003/4 – Ametivõimud – Mõiste – Isik, kes täidab siseriiklike õigusaktide alusel avalikke haldusülesandeid – Ulatus, mis puudutab valduses olevat keskkonnateavet
(Århusi konventsioon; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, artikli 2 punkt 1 ning punkti 2 alapunktid a, b ja c ning artikli 3 lõige 1 ja artikkel 4)
Keskkond – Vaba juurdepääs teabele – Direktiiv 2003/4 – Ametivõimud – Mõiste – Isik, kes osutab keskkonnaga seotud avalikke teenuseid ja allub ametivõimude kontrollile – Ulatus, mis puudutab valduses olevat keskkonnateavet
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, artikli 2 punkti 2 alapunktid a, b ja c)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 30 ja 32–34)
Direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta tõlgendamisel tuleb võtta arvesse keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumist käsitleva Århusi konventsiooni teksti ja eesmärki, mille rakendamine liidu õiguses on selle direktiivi eesmärk.
Kirjutades alla Århusi konventsioonile kohustus Euroopa Liit tagama liidu õiguse kohaldamisalas põhimõtteliselt võimaluse tutvuda riigiasutuste valduses olevate või viimaste nimel hoitava keskkonnateabega.
Nagu on kinnitatud direktiivi 2003/4 põhjenduses 5, soovis liidu seadusandja seda direktiivi vastu võttes tagada, et pidades silmas ühenduse Århusi konventsiooniga ühinemist, peab liidu õigus olema sellega kooskõlas, ja nägi ette üldise korra, mille eesmärk on tagada, et igal liikmesriigi füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus tutvuda riigiasutuste valduses oleva või nende nimel hoitava keskkonnateabega, ilma et see isik peaks tõestama oma huvi.
(vt punktid 35–37)
Vt otsuse tekst.
(vt punkt 38)
Riigiasutused direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punkti 2 alapunkti a tähenduses on üksused, mis on oma olemusest lähtuvalt haldusasutused, nimelt need, mis moodustavad ükskõik mis tasandil osa avalikust haldusest või riigi täidesaatvast võimust. See kategooria hõlmab kõiki avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid, kes on riigi poolt loodud ja kelle puhul võib üksnes riik teha juriidilise isiku lõpetamise otsuse.
(vt punkt 51)
Selleks, et teha kindlaks, kas selliseid üksusi nagu asjaomaseid vee-ettevõtjaid saab käsitada juriidiliste isikutena, kes täidavad siseriikliku õiguse alusel „avalikke haldusülesandeid” direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punkti 2 alapunkti b tähenduses, tuleb kontrollida, kas neile üksustele on nende suhtes kohaldatava siseriikliku õiguse alusel antud märksa laiemad volitused kui need, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest normidest.
(vt punkt 56 ja resolutsiooni punkt 1)
Sellised ettevõtjad, nagu vee-ettevõtjad, kes osutavad keskkonnaga seotud avalikke teenuseid, alluvad direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punkti 2 alapunktides a või b nimetatud organi või isiku kontrollile, nii et neid tuleb seetõttu käsitada riigiasutustena selle direktiivi artikli 2 punkti 2 alapunkti c tähenduses, kui need ettevõtjad ei saa tulenevalt sellest, et direktiivi artikli 2 punkti 2 alapunktide a ja b alla kuuluval riigiasutusel on võimalik otsustavalt mõjutada nende ettevõtjate tegevust keskkonna valdkonnas, tõeliselt sõltumatul viisil kindlaks määrata, kuidas nad neid teenuseid osutavad.
Üksnes asjaolu, et üksus on äriühing, kelle suhtes kohaldatakse kõnealusele sektorile spetsiifilist reguleerivat korda, ei välista kontrolli direktiivi 2003/4 artikli 2 punkti 2 alapunkti c tähenduses ulatuses, milles sellest regulatsioonist tuleneb, et üksus ei ole riigi suhtes täielikult sõltumatu ning seda isegi juhul, kui viimasel puudub pärast kõnealuse sektori erastamist õigus kindlaks määrata, kuidas üksust igapäevaselt juhitakse.
(vt punktid 68, 70, 71, 73 ja resolutsiooni punkt 2)
Direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punkti 2 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte alla kuuluv isik on riigiasutus kogu tema valduses oleva keskkonnateabe osas.
Nagu nähtub direktiivi 2003/4 artikli 3 lõikest 1, mis on selle direktiivi keskne säte ja sisuliselt identne norm keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumist käsitleva Århusi konventsiooni artikli 4 lõikega 1, on üksusel, kes on kvalifitseeritud riigiasutuseks nimetatud direktiivi artikli 2 punktis 2 osutatud ühe kategooria tähenduses neist kolmest kategooriast, kohustus edastada igale taotlejale kogu tema valduses olev või tema nimel hoitav keskkonnateave, mis kuulub nimetatud artikli 2 punktis 1 loetletud kuuest kategooriast ühte kategooriasse, välja arvatud juhul, kui taotlus kuulub mõne sama direktiivi artiklis 4 ette nähtud erandi alla.
(vt punktid 78, 83 ja resolutsiooni punkt 3)
Sellised äriühingud, keda saab riigiasutustena direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punkti 2 alapunkti c tähenduses käsitada üksnes osas, milles nad alluvad avalike teenuste osutamisel keskkonna valdkonnas sama direktiivi artikli 2 punkti 2 alapunktides a või b viidatud organi või isiku kontrollile, ei ole kohustatud andma keskkonnateavet, kui on selge, et kõnealune teave ei ole seotud selliste teenuste osutamisega.
Juhul kui viimase osas esineb kahtlusi, tuleb kõnealune teave edastada.
(vt punktid 82, 83 ja resolutsiooni punkt 3)
Kohtuasi C‑279/12
Fish Legal
ja
Emily Shirley
versus
Information Commissioner jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Upper Tribunal (Administrative Appeals Chamber))
„Eelotsusetaotlus — Århusi konventsioon — Direktiiv 2003/4/EÜ — Avalik juurdepääs keskkonnateabele — Kohaldamisala — Mõiste „riigiasutus” — Kanalisatsiooni- ja veevarustusettevõtjad — Veesektori erastamine Inglismaal ja Walesis”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 19. detsember 2013
Eelotsuse küsimused — Euroopa Kohtu pädevus — Piirid — Ilmselgelt asjakohatud küsimused ja oletuslikud küsimused, mis on esitatud kontekstis, mis välistab tarviliku vastuse, ning küsimused, mis ei ole põhikohtuasja esemega seotud — Ulatus — Kohtuvaidluse lahendamiseks objektiivselt vajalik küsimus — Välistamine
(ELTL artikkel 267)
Keskkond — Vaba juurdepääs teabele — Direktiiv 2003/4 — Tõlgendamine — Keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) teksti ja eesmärgi arvessevõtmine
(Århusi konventsioon; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, põhjendus 5)
Rahvusvahelised lepingud — Ühenduse lepingud — Keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (Århusi konventsioon) — Nimetatud konventsiooni rakendamise käsiraamat — Siduvus — Puudumine
(Århusi konventsioon; nõukogu otsus 2005/370)
Keskkond — Vaba juurdepääs teabele — Direktiiv 2003/4 — Ametivõimud — Mõiste — Valitsusasutus või muu ametiasutus — Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, artikli 2 punkti 2 alapunkt a)
Keskkond — Vaba juurdepääs teabele — Direktiiv 2003/4 — Ametivõimud — Mõiste — Isik, kes täidab siseriiklike õigusaktide alusel avalikke haldusülesandeid — Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, artikli 2 punkti 2 alapunkt b)
Keskkond — Vaba juurdepääs teabele — Direktiiv 2003/4 — Ametivõimud — Mõiste — Isik, kes osutab keskkonnaga seotud avalikke teenuseid ja allub ametivõimude kontrollile — Hindamiskriteeriumid — Eriregulatsiooni kehtestamine — Mõju puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, artikli 2 punkti 2 alapunktid a, b ja c)
Keskkond — Vaba juurdepääs teabele — Direktiiv 2003/4 — Ametivõimud — Mõiste — Isik, kes täidab siseriiklike õigusaktide alusel avalikke haldusülesandeid — Ulatus, mis puudutab valduses olevat keskkonnateavet
(Århusi konventsioon; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, artikli 2 punkt 1 ning punkti 2 alapunktid a, b ja c ning artikli 3 lõige 1 ja artikkel 4)
Keskkond — Vaba juurdepääs teabele — Direktiiv 2003/4 — Ametivõimud — Mõiste — Isik, kes osutab keskkonnaga seotud avalikke teenuseid ja allub ametivõimude kontrollile — Ulatus, mis puudutab valduses olevat keskkonnateavet
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4, artikli 2 punkti 2 alapunktid a, b ja c)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 30 ja 32–34)
Direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta tõlgendamisel tuleb võtta arvesse keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumist käsitleva Århusi konventsiooni teksti ja eesmärki, mille rakendamine liidu õiguses on selle direktiivi eesmärk.
Kirjutades alla Århusi konventsioonile kohustus Euroopa Liit tagama liidu õiguse kohaldamisalas põhimõtteliselt võimaluse tutvuda riigiasutuste valduses olevate või viimaste nimel hoitava keskkonnateabega.
Nagu on kinnitatud direktiivi 2003/4 põhjenduses 5, soovis liidu seadusandja seda direktiivi vastu võttes tagada, et pidades silmas ühenduse Århusi konventsiooniga ühinemist, peab liidu õigus olema sellega kooskõlas, ja nägi ette üldise korra, mille eesmärk on tagada, et igal liikmesriigi füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus tutvuda riigiasutuste valduses oleva või nende nimel hoitava keskkonnateabega, ilma et see isik peaks tõestama oma huvi.
(vt punktid 35–37)
Vt otsuse tekst.
(vt punkt 38)
Riigiasutused direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punkti 2 alapunkti a tähenduses on üksused, mis on oma olemusest lähtuvalt haldusasutused, nimelt need, mis moodustavad ükskõik mis tasandil osa avalikust haldusest või riigi täidesaatvast võimust. See kategooria hõlmab kõiki avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid, kes on riigi poolt loodud ja kelle puhul võib üksnes riik teha juriidilise isiku lõpetamise otsuse.
(vt punkt 51)
Selleks, et teha kindlaks, kas selliseid üksusi nagu asjaomaseid vee-ettevõtjaid saab käsitada juriidiliste isikutena, kes täidavad siseriikliku õiguse alusel „avalikke haldusülesandeid” direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punkti 2 alapunkti b tähenduses, tuleb kontrollida, kas neile üksustele on nende suhtes kohaldatava siseriikliku õiguse alusel antud märksa laiemad volitused kui need, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest normidest.
(vt punkt 56 ja resolutsiooni punkt 1)
Sellised ettevõtjad, nagu vee-ettevõtjad, kes osutavad keskkonnaga seotud avalikke teenuseid, alluvad direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punkti 2 alapunktides a või b nimetatud organi või isiku kontrollile, nii et neid tuleb seetõttu käsitada riigiasutustena selle direktiivi artikli 2 punkti 2 alapunkti c tähenduses, kui need ettevõtjad ei saa tulenevalt sellest, et direktiivi artikli 2 punkti 2 alapunktide a ja b alla kuuluval riigiasutusel on võimalik otsustavalt mõjutada nende ettevõtjate tegevust keskkonna valdkonnas, tõeliselt sõltumatul viisil kindlaks määrata, kuidas nad neid teenuseid osutavad.
Üksnes asjaolu, et üksus on äriühing, kelle suhtes kohaldatakse kõnealusele sektorile spetsiifilist reguleerivat korda, ei välista kontrolli direktiivi 2003/4 artikli 2 punkti 2 alapunkti c tähenduses ulatuses, milles sellest regulatsioonist tuleneb, et üksus ei ole riigi suhtes täielikult sõltumatu ning seda isegi juhul, kui viimasel puudub pärast kõnealuse sektori erastamist õigus kindlaks määrata, kuidas üksust igapäevaselt juhitakse.
(vt punktid 68, 70, 71, 73 ja resolutsiooni punkt 2)
Direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punkti 2 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte alla kuuluv isik on riigiasutus kogu tema valduses oleva keskkonnateabe osas.
Nagu nähtub direktiivi 2003/4 artikli 3 lõikest 1, mis on selle direktiivi keskne säte ja sisuliselt identne norm keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumist käsitleva Århusi konventsiooni artikli 4 lõikega 1, on üksusel, kes on kvalifitseeritud riigiasutuseks nimetatud direktiivi artikli 2 punktis 2 osutatud ühe kategooria tähenduses neist kolmest kategooriast, kohustus edastada igale taotlejale kogu tema valduses olev või tema nimel hoitav keskkonnateave, mis kuulub nimetatud artikli 2 punktis 1 loetletud kuuest kategooriast ühte kategooriasse, välja arvatud juhul, kui taotlus kuulub mõne sama direktiivi artiklis 4 ette nähtud erandi alla.
(vt punktid 78, 83 ja resolutsiooni punkt 3)
Sellised äriühingud, keda saab riigiasutustena direktiivi 2003/4 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313 kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punkti 2 alapunkti c tähenduses käsitada üksnes osas, milles nad alluvad avalike teenuste osutamisel keskkonna valdkonnas sama direktiivi artikli 2 punkti 2 alapunktides a või b viidatud organi või isiku kontrollile, ei ole kohustatud andma keskkonnateavet, kui on selge, et kõnealune teave ei ole seotud selliste teenuste osutamisega.
Juhul kui viimase osas esineb kahtlusi, tuleb kõnealune teave edastada.
(vt punktid 82, 83 ja resolutsiooni punkt 3)