Kohtuasi C‑184/12
United Antwerp Maritime Agencies (Unamar) NV
versus
Navigation Maritime Bulgare
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van Cassatie)
„Rooma konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta — Artikkel 3 ja artikli 7 lõige 2 — Poolte valikuvabadus — Piirid — Imperatiivsed sätted — Direktiiv 86/653/EMÜ — Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid — Kaupade müügi- või ostulepingud — Agendilepingu rikkumine käsundiandja poolt — Direktiivis sätestatud miinimumnõuetest suuremat kaitset tagavad ja teenuste osutamise lepingute raames kaubandusagente kaitsvad siseriiklikud õigusnormid”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 17. oktoober 2013
Eelotsuse küsimused – Siseriikliku kohtu pädevus – Esitatud küsimuste vajalikkuse ja asjassepuutuvuse hindamine
(ELTL artikkel 267)
Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Tõlgendus, mida taotletakse, kuna liidu õigusnorm kuulub kohaldamisele seetõttu, et sellele siseriiklikus õiguses viidatakse – Selle tõlgenduse andmise pädevus
(ELTL artikkel 267)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta – Valikuvabadus – Piirid – Imperatiivsed sätted – Mõiste – Kitsas tõlgendamine – Siseriikliku kohtu hinnang
(19. juuni 1980. aasta Rooma konventsioon, artikli 3 lõige 1 ja artikli 7 lõige 2)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta – Valikuvabadus – Piirid – Imperatiivsed sätted – Sellise siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätmine, mille pooled on valinud kohaldatavaks õiguseks ja millega võetakse üle direktiiv 86/653 – Selliste kohtu asukohariigi rakendusaktide kohaldamine, mis näevad suurema kaitse kui nimetatud direktiiviga ette nähtud kaitse – Vastuvõetavus – Tingimused
(19. juuni 1980. aasta Rooma konventsioon, artikkel 3 ja artikli 7 lõige 2; nõukogu direktiiv 86/653)
Vt otsuse tekst.
(vt punkt 28)
Vt otsuse punkt.
(vt punktid 30 ja 31)
Lepingupoolte tahtevabaduse põhimõtte, mis on 19. juuni 1980. aasta Rooma konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta nurgakivi ja mida on korratud ka määruses nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta, täielikuks jõustamiseks tuleb tagada, et poolte teostatud vaba tahet seoses nende lepingulisele suhtele kohaldatava õigusega tuleb järgida kooskõlas Rooma konventsiooni artikli 3 lõikega 1 nii, et konventsiooni artikli 7 lõikes 2 viidatud „imperatiivsete sätete” olemasoluga seotud erandit asjaomase liikmesriigi õigusaktide tähenduses tuleb tõlgendada kitsalt.
Sellega seoses tuleb märkida, et liikmesriik võib kvalifitseerida avalikku korda ja julgeolekut puudutavateks imperatiivseteks säteteks sätted, mille järgimisel on otsustav tähtsus vastava liikmesriigi poliitilise, ühiskondliku või majandusliku korralduse kaitsmiseks, mistõttu võib nende järgimise teha kohustuslikuks kõigile selle liikmesriigi territooriumil olevatele isikutele või kõigi tema territooriumil aset leidvate õigussuhete puhul. Seega tuleb siseriiklikul kohtul selle hindamisel, kas siseriiklik õigusakt, mida ta kavatseb kohaldada poolte poolt lepingule kohaldatava õigusena sõnaselgelt valitud õigusakti asemel, on „imperatiivne säte”, võtma arvesse mitte üksnes selle õigusakti konkreetset sõnastust, vaid ka selle üldist ülesehitust ja kõiki asjaolusid, millest lähtudes kõnealune õigusakt vastu võeti, et tal oleks nendest teguritest lähtudes võimalik järeldada, et see õigusakt on imperatiivne niivõrd, kuivõrd ilmneb, et siseriiklik seadusandja võttis selle vastu eesmärgiga kaitsta asjaomase liikmesriigi poolt oluliseks peetavat huvi.
(vt punktid 47, 49 ja 50)
19. juuni 1980. aasta Rooma konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta artiklit 3 ja artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et Euroopa Liidu liikmesriigi seaduse, milles on sätestatud direktiivis 86/653 füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ette nähtud minimaalne kaitse ja mille pooled on valinud kaubandusagendilepingule kohaldatavaks õiguseks, võib teises liikmesriigis asuv asja lahendav kohus kohaldamata jätta, eelistades lex fori’t põhjendusel, et selle liikmesriigi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide olukorda reguleerivad õigusnormid on kohustuslikku laadi, üksnes siis, kui asja lahendav kohus teeb üksikasjalikult kindlaks, et selle direktiivi ülevõtmise raames pidas kohtu asukohariigi seadusandja kõnealuse õiguskorra raames äärmiselt oluliseks anda kaubandusagendile suurem kaitse kui kõnealuse direktiiviga ette nähtud kaitse, võttes seejuures arvesse nende imperatiivsete sätete olemust ja eesmärki.
(vt punkt 52 ja resolutsioon)
Kohtuasi C‑184/12
United Antwerp Maritime Agencies (Unamar) NV
versus
Navigation Maritime Bulgare
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van Cassatie)
„Rooma konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta — Artikkel 3 ja artikli 7 lõige 2 — Poolte valikuvabadus — Piirid — Imperatiivsed sätted — Direktiiv 86/653/EMÜ — Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid — Kaupade müügi- või ostulepingud — Agendilepingu rikkumine käsundiandja poolt — Direktiivis sätestatud miinimumnõuetest suuremat kaitset tagavad ja teenuste osutamise lepingute raames kaubandusagente kaitsvad siseriiklikud õigusnormid”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 17. oktoober 2013
Eelotsuse küsimused — Siseriikliku kohtu pädevus — Esitatud küsimuste vajalikkuse ja asjassepuutuvuse hindamine
(ELTL artikkel 267)
Eelotsuse küsimused — Euroopa Kohtu pädevus — Piirid — Tõlgendus, mida taotletakse, kuna liidu õigusnorm kuulub kohaldamisele seetõttu, et sellele siseriiklikus õiguses viidatakse — Selle tõlgenduse andmise pädevus
(ELTL artikkel 267)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta — Valikuvabadus — Piirid — Imperatiivsed sätted — Mõiste — Kitsas tõlgendamine — Siseriikliku kohtu hinnang
(19. juuni 1980. aasta Rooma konventsioon, artikli 3 lõige 1 ja artikli 7 lõige 2)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta — Valikuvabadus — Piirid — Imperatiivsed sätted — Sellise siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätmine, mille pooled on valinud kohaldatavaks õiguseks ja millega võetakse üle direktiiv 86/653 — Selliste kohtu asukohariigi rakendusaktide kohaldamine, mis näevad suurema kaitse kui nimetatud direktiiviga ette nähtud kaitse — Vastuvõetavus — Tingimused
(19. juuni 1980. aasta Rooma konventsioon, artikkel 3 ja artikli 7 lõige 2; nõukogu direktiiv 86/653)
Vt otsuse tekst.
(vt punkt 28)
Vt otsuse punkt.
(vt punktid 30 ja 31)
Lepingupoolte tahtevabaduse põhimõtte, mis on 19. juuni 1980. aasta Rooma konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta nurgakivi ja mida on korratud ka määruses nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta, täielikuks jõustamiseks tuleb tagada, et poolte teostatud vaba tahet seoses nende lepingulisele suhtele kohaldatava õigusega tuleb järgida kooskõlas Rooma konventsiooni artikli 3 lõikega 1 nii, et konventsiooni artikli 7 lõikes 2 viidatud „imperatiivsete sätete” olemasoluga seotud erandit asjaomase liikmesriigi õigusaktide tähenduses tuleb tõlgendada kitsalt.
Sellega seoses tuleb märkida, et liikmesriik võib kvalifitseerida avalikku korda ja julgeolekut puudutavateks imperatiivseteks säteteks sätted, mille järgimisel on otsustav tähtsus vastava liikmesriigi poliitilise, ühiskondliku või majandusliku korralduse kaitsmiseks, mistõttu võib nende järgimise teha kohustuslikuks kõigile selle liikmesriigi territooriumil olevatele isikutele või kõigi tema territooriumil aset leidvate õigussuhete puhul. Seega tuleb siseriiklikul kohtul selle hindamisel, kas siseriiklik õigusakt, mida ta kavatseb kohaldada poolte poolt lepingule kohaldatava õigusena sõnaselgelt valitud õigusakti asemel, on „imperatiivne säte”, võtma arvesse mitte üksnes selle õigusakti konkreetset sõnastust, vaid ka selle üldist ülesehitust ja kõiki asjaolusid, millest lähtudes kõnealune õigusakt vastu võeti, et tal oleks nendest teguritest lähtudes võimalik järeldada, et see õigusakt on imperatiivne niivõrd, kuivõrd ilmneb, et siseriiklik seadusandja võttis selle vastu eesmärgiga kaitsta asjaomase liikmesriigi poolt oluliseks peetavat huvi.
(vt punktid 47, 49 ja 50)
19. juuni 1980. aasta Rooma konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta artiklit 3 ja artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et Euroopa Liidu liikmesriigi seaduse, milles on sätestatud direktiivis 86/653 füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ette nähtud minimaalne kaitse ja mille pooled on valinud kaubandusagendilepingule kohaldatavaks õiguseks, võib teises liikmesriigis asuv asja lahendav kohus kohaldamata jätta, eelistades lex fori’t põhjendusel, et selle liikmesriigi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide olukorda reguleerivad õigusnormid on kohustuslikku laadi, üksnes siis, kui asja lahendav kohus teeb üksikasjalikult kindlaks, et selle direktiivi ülevõtmise raames pidas kohtu asukohariigi seadusandja kõnealuse õiguskorra raames äärmiselt oluliseks anda kaubandusagendile suurem kaitse kui kõnealuse direktiiviga ette nähtud kaitse, võttes seejuures arvesse nende imperatiivsete sätete olemust ja eesmärki.
(vt punkt 52 ja resolutsioon)