Kohtuasi C‑176/12
Association de médiation sociale
versus
Union locale des syndicats CGT jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))
„Sotsiaalpoliitika — Direktiiv 2002/14/EÜ — Euroopa Liidu põhiõiguste harta — Artikkel 27 — Töötajate esindusorganite loomise sõltuvusse seadmine teatavast töötavate töötajate arvu künnisest — Künnise arvutamine — Liidu õigusega vastuolus olevad siseriiklikud õigusnormid — Siseriikliku kohtu roll”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. jaanuar 2014
Sotsiaalpoliitika – Töötajate teavitamine ja nõustamine – Direktiiv 2002/14 – Kohaldamisala – Töötavate töötajate arvu künnise arvutamine – Siseriiklikud õigusnormid, millega jäetakse arvutamisel välja teatavate isikute kategooria – Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/14, artikli 3 lõige 1)
Sotsiaalpoliitika – Töötajate teavitamine ja nõustamine – Direktiiv 2002/14 – Artikli 3 lõige 1 – Vahetu õigusmõju – Võimalus tugineda direktiivile eraõigusliku isiku vastu – Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/14, artikli 3 lõige 1)
Sotsiaalpoliitika – Töötajate teavitamine ja nõustamine – Direktiiv 2002/14 – Artikli 3 lõige 1 – Sisiriikliku kohtu kohustused – Kohustus tõlgendada siseriiklikke õigusnorme kooskõlas liidu õigusega – Piirid – Õiguse üldpõhimõtete järgimine – Siseriikliku õiguse contra legem tõlgendus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/14, artikli 3 lõige 1)
Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud – Võimalus tugineda sellele eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, et jätta direktiiviga 2002/14 vastuolus olev siseriiklik õigusnorm kohaldamata – Välistamine – Asjaomase liikmesriigi võimalik kohustus hüvitada eraõiguslikele isikutele kahju, mis on tekkinud sellest, et siseriiklik õigus ei ole liidu õigusega kooskõlas
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 27; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/14, artikli 3 lõige 1)
Direktiivi 2002/14, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses, artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt ei võeta töötajate esindusorganite loomiseks seaduses ette nähtud künniste kindaksmääramise raames ettevõtte töötajate arvu arvutamisel arvesse neid töötajaid, kellega on sõlmitud tööhõive edendamise lepingud.
Kuigi tööhõive edendamine kujutab endast sotsiaalpoliitika legitiimset eesmärki ning liikmesriikidel on lai kaalutlusruum nende meetmete valikul, millega oma sotsiaalpoliitika eesmärke täita, ei saa selline kaalutlusruum siiski kahjustada liidu õiguse aluspõhimõtte või liidu õiguse sätte kohaldamist.
(vt punktid 26, 27 ja 29)
Direktiivi 2002/14, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses, artikli 3 lõige 1 täidab nõutud tingimused, et omada vahetut õigusmõju. Nimelt, kuigi direktiivi jätab liikmesriikidele direktiivi teatava kaalutlusruumi, kuivõrd direktiiv ei kirjuta liikmesriikidele ette, mil viisil nad peavad selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid töötajaid töötavate töötajate arvu künnise arvutamisel arvesse võtma, ei muuda see asjaolu täpset ja tingimusteta olemust, mis iseloomustab kõnealuse artikliga ette nähtud kohustust mitte jätta arvutusest välja teatavat esialgu selles hõlmatud isikute kategooriat.
Siiski ei saa isegi direktiivi selget, täpset ja tingimusteta sätet, mille eesmärk on anda isikutele õigusi või panna neile kohustusi, sellisena kohaldada menetluses, mille pooled on üksnes eraõiguslikud isikud.
(vt punktid 33–36)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 38–40)
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 27 tuleb eraldi või koosmõjus direktiivi 2002/14, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses, sätetega tõlgendada nii, et kui ilmneb, et direktiivi üle võttev siseriiklik on liidu õigusega vastuolus, ei saa harta sellele artiklile tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, et jätta liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigusnorm kohaldamata.
Harta artikli 27 sõnastusest nähtub nimelt selgelt, et selleks, et kõnealuse artikli mõju oleks täielik, tuleb seda sisustada liidu õiguse või siseriikliku õiguse sätetega. Liikmesriikidele direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud keeldu jätta ettevõtte töötajate arvu arvutamisel välja teatavate töötajate kategooria, kes esialgu sellesse arvutamisel arvessevõetavate isikute rühma kuuluvad, ei saa tuletada vahetult kohaldatava õigusliku normina harta artikli 27 sõnastusest ega seda artiklit puudutavatest selgitustest. Järelikult ei saa harta artiklile 27 kui sellisele tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, et järeldada, et direktiiviga 2002/14 vastuolus olev siseriiklik õigusnorm tuleb jätta kohaldamata. Seda järeldust ei lükka ümber harta artikli 27 käsitlemine koosmõjus direktiivi 2002/14 sätetega, kuna arvestades asjaolu, et see artikkel ei ole iseenesest piisav, et anda isikutele subjektiivne õigus, millele sellisena saaks tugineda, ei saa see olla teisiti juhul, kui seda artiklit kohaldada koosmõjus nimetatud direktiivi sätetega.
Isik, kelle huve on kahjustatud sellega, et siseriiklik õigus ei ole liidu õigusega kooskõlas, võib siiski tugineda kohtupraktikale, mis lähtub 19. novembri 1991. aasta otsusest liidetud kohtuasjades C‑6/90 ja C‑9/90: Francovich jt, et võimaluse korral saada talle tekitatud kahju eest hüvitist.
(vt punktid 45, 46, 48–50 ja resolutsioon)
Kohtuasi C‑176/12
Association de médiation sociale
versus
Union locale des syndicats CGT jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))
„Sotsiaalpoliitika — Direktiiv 2002/14/EÜ — Euroopa Liidu põhiõiguste harta — Artikkel 27 — Töötajate esindusorganite loomise sõltuvusse seadmine teatavast töötavate töötajate arvu künnisest — Künnise arvutamine — Liidu õigusega vastuolus olevad siseriiklikud õigusnormid — Siseriikliku kohtu roll”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. jaanuar 2014
Sotsiaalpoliitika — Töötajate teavitamine ja nõustamine — Direktiiv 2002/14 — Kohaldamisala — Töötavate töötajate arvu künnise arvutamine — Siseriiklikud õigusnormid, millega jäetakse arvutamisel välja teatavate isikute kategooria — Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/14, artikli 3 lõige 1)
Sotsiaalpoliitika — Töötajate teavitamine ja nõustamine — Direktiiv 2002/14 — Artikli 3 lõige 1 — Vahetu õigusmõju — Võimalus tugineda direktiivile eraõigusliku isiku vastu — Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/14, artikli 3 lõige 1)
Sotsiaalpoliitika — Töötajate teavitamine ja nõustamine — Direktiiv 2002/14 — Artikli 3 lõige 1 — Sisiriikliku kohtu kohustused — Kohustus tõlgendada siseriiklikke õigusnorme kooskõlas liidu õigusega — Piirid — Õiguse üldpõhimõtete järgimine — Siseriikliku õiguse contra legem tõlgendus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/14, artikli 3 lõige 1)
Põhiõigused — Euroopa Liidu põhiõiguste harta — Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud — Võimalus tugineda sellele eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, et jätta direktiiviga 2002/14 vastuolus olev siseriiklik õigusnorm kohaldamata — Välistamine — Asjaomase liikmesriigi võimalik kohustus hüvitada eraõiguslikele isikutele kahju, mis on tekkinud sellest, et siseriiklik õigus ei ole liidu õigusega kooskõlas
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 27; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/14, artikli 3 lõige 1)
Direktiivi 2002/14, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses, artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt ei võeta töötajate esindusorganite loomiseks seaduses ette nähtud künniste kindaksmääramise raames ettevõtte töötajate arvu arvutamisel arvesse neid töötajaid, kellega on sõlmitud tööhõive edendamise lepingud.
Kuigi tööhõive edendamine kujutab endast sotsiaalpoliitika legitiimset eesmärki ning liikmesriikidel on lai kaalutlusruum nende meetmete valikul, millega oma sotsiaalpoliitika eesmärke täita, ei saa selline kaalutlusruum siiski kahjustada liidu õiguse aluspõhimõtte või liidu õiguse sätte kohaldamist.
(vt punktid 26, 27 ja 29)
Direktiivi 2002/14, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses, artikli 3 lõige 1 täidab nõutud tingimused, et omada vahetut õigusmõju. Nimelt, kuigi direktiivi jätab liikmesriikidele direktiivi teatava kaalutlusruumi, kuivõrd direktiiv ei kirjuta liikmesriikidele ette, mil viisil nad peavad selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid töötajaid töötavate töötajate arvu künnise arvutamisel arvesse võtma, ei muuda see asjaolu täpset ja tingimusteta olemust, mis iseloomustab kõnealuse artikliga ette nähtud kohustust mitte jätta arvutusest välja teatavat esialgu selles hõlmatud isikute kategooriat.
Siiski ei saa isegi direktiivi selget, täpset ja tingimusteta sätet, mille eesmärk on anda isikutele õigusi või panna neile kohustusi, sellisena kohaldada menetluses, mille pooled on üksnes eraõiguslikud isikud.
(vt punktid 33–36)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 38–40)
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 27 tuleb eraldi või koosmõjus direktiivi 2002/14, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses, sätetega tõlgendada nii, et kui ilmneb, et direktiivi üle võttev siseriiklik on liidu õigusega vastuolus, ei saa harta sellele artiklile tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, et jätta liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigusnorm kohaldamata.
Harta artikli 27 sõnastusest nähtub nimelt selgelt, et selleks, et kõnealuse artikli mõju oleks täielik, tuleb seda sisustada liidu õiguse või siseriikliku õiguse sätetega. Liikmesriikidele direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud keeldu jätta ettevõtte töötajate arvu arvutamisel välja teatavate töötajate kategooria, kes esialgu sellesse arvutamisel arvessevõetavate isikute rühma kuuluvad, ei saa tuletada vahetult kohaldatava õigusliku normina harta artikli 27 sõnastusest ega seda artiklit puudutavatest selgitustest. Järelikult ei saa harta artiklile 27 kui sellisele tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, et järeldada, et direktiiviga 2002/14 vastuolus olev siseriiklik õigusnorm tuleb jätta kohaldamata. Seda järeldust ei lükka ümber harta artikli 27 käsitlemine koosmõjus direktiivi 2002/14 sätetega, kuna arvestades asjaolu, et see artikkel ei ole iseenesest piisav, et anda isikutele subjektiivne õigus, millele sellisena saaks tugineda, ei saa see olla teisiti juhul, kui seda artiklit kohaldada koosmõjus nimetatud direktiivi sätetega.
Isik, kelle huve on kahjustatud sellega, et siseriiklik õigus ei ole liidu õigusega kooskõlas, võib siiski tugineda kohtupraktikale, mis lähtub 19. novembri 1991. aasta otsusest liidetud kohtuasjades C‑6/90 ja C‑9/90: Francovich jt, et võimaluse korral saada talle tekitatud kahju eest hüvitist.
(vt punktid 45, 46, 48–50 ja resolutsioon)