Kohtuasi C‑40/12 P
Gascogne Sack Deutschland GmbH
versus
Euroopa Komisjon
„Apellatsioonkaebus — Konkurents — Keelatud kokkulepped — Tööstuslike kilekottide turg — Tütarettevõtja toimepandud rikkumise emaettevõtjale süüks panemine — Üldkohtu menetluse liiga pikk kestus — Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 26. november 2013
Kohtumenetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Tingimused – Menetluse käigus ilmsiks tulnud asjaoludele tuginev väide – Lissaboni lepingu jõustumine – Uus asjaolu, mis õigustab süütuse presumptsiooni põhimõttel rajaneva etteheite hilist esitamist – Välistamine
(EL artikkel 6; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 42 lõike 2 esimene lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 48 lõike 2 esimene lõik)
Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid – Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust – Süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumine – Puudumine
(EÜ artikli 81 lõige 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1); nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 2)
Apellatsioonkaebus – Väited – Põhjendamise ebapiisavus – Üldkohtu tuletatav põhjendus – Lubatavus – Tingimused
(ELTL artikkel 256; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 36 ja artikli 53 esimene lõik)
Apellatsioonkaebus – Väited – Esimest korda apellatsioonkaebuse raames esitatud väide – Vastuvõetamatus
(ELTL artikli 296 lõige 2; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 58)
Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Tagamine Euroopa Kohtu poolt – Igaühe õigus õiglasele menetlusele – Mõistliku aja nõude järgimine – Kehtestamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis – Viide Euroopa Liidu põhiõiguste hartale – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
Apellatsioonkaebus – Väited – Menetlusnormi rikkumine – Menetluse mõistliku kestuse põhimõtte rikkumine – Vastuvõetavus – Tingimused
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)
Kohtumenetlus – Üldkohtu menetluse kestus – Mõistlik aeg – Vaidlus konkurentsinormide rikkumise üle – Mõistliku aja järgimata jätmine – Tagajärjed
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik)
Kohtumenetlus – Üldkohtu menetluse kestus – Mõistlik aeg – Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik)
Lepinguväline vastutus – Nõue, mille aluseks on Üldkohtu menetluse liiga pikk kestus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos – Hindamiskriteeriumid – Kohtukoosseis
(ELTL artiklid 256, 269 ja 340; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik)
Apellatsioonkaebus – Euroopa Kohtu pädevus – Ettevõtjatele määratud trahvisummale antud Üldkohtu hinnangu kahtluse alla seadmine õigluse kaalutlustel – Välistamine – Apellandi finantsolukorda puudutav väide – Vastuvõetamatus
(ELTL artikkel 101; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 58; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23)
Lissaboni lepingu jõustumist, mis toob kaasa Euroopa Liidu põhiõiguste harta hõlmamise liidu esmase õiguse hulka, ei saa pidada uueks õiguslikuks asjaoluks Euroopa Kohtu kodukorra artikli 42 lõike 2 esimese lõigu tähenduses ning see ei õigusta seega uute väidete esitamist menetluse käigus. Nimelt isegi enne Lissaboni lepingu jõustumist oli Euroopa Kohus juba mitmel korral tuvastanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele on põhiõigus, mida Euroopa Liit järgib EL artikli 6 lõike 2 alusel kui üldpõhimõtet.
See tõlgendus, mille Euroopa Kohus andis oma kodukorra kohaldamiseks, kehtib mutatis mutandis Üldkohtu kodukorra vastavate sätete kohaldamise puhul.
(vt punktid 28 ja 29)
Vt otsuse tekst.
(vt punkt 30)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 35, 40 ja 41)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 46, 47, 50–52 ja 62–65)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 75, 76 ja 102)
Mis puudutab sellise väite vastuvõetavust, mille kohaselt on Üldkohus rikkunud menetlusnormi ja mis on esitatud esimest korda apellatsioonkaebuse raames, siis tuleb märkida, et kuigi poolel peab olema võimalik tugineda menetlusnormi rikkumisele, kui ta leiab, et kohaldatavate normide rikkumine on tõendatud, ei ole ta kohustatud seda tegema staadiumis, kus selle rikkumise täielik mõju ei ole veel teada.
Mis puudutab täpsemalt lahendi tegemise mõistliku aja ületamist Üldkohtu poolt, siis apellant, kes leiab, et selline ületamine Üldkohtus kahjustab tema huve, ei ole kohustatud kohe sellele kahjustamisele tuginema. Vajaduse korral võib ta oodata menetluse lõppu, et teada saada selle kogukestus ja et tal oleks siis kõik vajalikud asjaolud selle kahju kindlakstegemiseks, mida ta väidetavalt kandis. Järelikult on väide sellise menetlusnormi rikkumise kohta vastuvõetav isegi juhul, kui apellant esitab selle esimest korda apellatsioonkaebuse raames.
(vt punkt 78)
Kui liidu kohus rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teisest lõigust tulenevat kohustust lahendada talle esitatud asjad mõistliku aja jooksul, siis karistatakse sellist rikkumist Üldkohtule kahju hüvitamise nõude esitamisega, kusjuures selline nõue on tõhus õiguskaitsevahend.
Sellest tuleneb, et nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud sellest, et Üldkohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, ei saa esitada otse Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse raames, vaid see tuleb esitada Üldkohtule.
Pealegi juhul, kui puuduvad tõendid selle kohta, et Üldkohtu menetluse liiga pikk kestus on mõjutanud vaidluse tulemust, ei too lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine endaga kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Lisaks, arvestades vajadust tagada liidu konkurentsiõiguse järgimine, ei saa Euroopa Kohus võimaldada üksnes põhjusel, et ei järgitud lahendi tegemise mõistlikku aega, apellandil seada kahtluse alla trahvi põhjendatust või selle suurust, samal ajal kui kõik väited, mis ta esitas Üldkohtu järeldustele trahvi suuruse ja trahviga karistatud tegevuse kohta, lükati tagasi.
(vt punktid 80, 81, 84, 89 ja 90)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 91–93 ja 97–102)
Analüüsides nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud sellest, et Üldkohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, peab Üldkohus hindama viidatud kahju tegelikkusele vastavust ning selle põhjuslikku seost vaidlusaluse kohtumenetluse liiga pika kestusega, analüüsides selleks esitatud tõendeid.
Kahju hüvitamise nõude korral, mis rajaneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu rikkumisel Üldkohtu poolt, kuna ta rikkus lahendi tegemise mõistliku ajaga seotud nõudeid, peab ta vastavalt ELTL artikli 340 teisele lõigule võtma arvesse üldpõhimõtted, mis on liikmesriikide õiguskordades kohaldatavad sarnastel rikkumistel põhinevate hagide lahendamisel. Selles kontekstis peab Üldkohus eeskätt uurima, kas peale varalise kahju esinemise on võimalik kindlaks teha mittevaralise kahju esinemine, mida kandis tähtaja ületamisest puudutatud isik ja mis vajaduse korral tuleb nõuetekohaselt hüvitada.
Seega peab selliste hüvitamise nõuete üle otsustama Üldkohus, kellel on selleks pädevus ELTL artikli 256 lõike 1 alusel, ning ta peab seda tegema erinevas kooseisus kui see, mis lahedas selle menetluse aluseks olevat vaidlust, mille kestust kritiseeritakse, ja kohaldama kriteeriume, mille Euroopa Kohus on määratlenud selleks, et hinnata, kas Üldkohus on mõistliku aja põhimõtet järginud.
(vt punktid 94–96 ja 109)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 106 ja 107)
Kohtuasi C‑40/12 P
Gascogne Sack Deutschland GmbH
versus
Euroopa Komisjon
„Apellatsioonkaebus — Konkurents — Keelatud kokkulepped — Tööstuslike kilekottide turg — Tütarettevõtja toimepandud rikkumise emaettevõtjale süüks panemine — Üldkohtu menetluse liiga pikk kestus — Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 26. november 2013
Kohtumenetlus — Uute väidete esitamine menetluse käigus — Tingimused — Menetluse käigus ilmsiks tulnud asjaoludele tuginev väide — Lissaboni lepingu jõustumine — Uus asjaolu, mis õigustab süütuse presumptsiooni põhimõttel rajaneva etteheite hilist esitamist — Välistamine
(EL artikkel 6; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 42 lõike 2 esimene lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 48 lõike 2 esimene lõik)
Konkurents — Liidu eeskirjad — Rikkumised — Süüks panemine — Emaettevõtja ja tütarettevõtjad — Majandusüksus — Hindamiskriteeriumid — Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust — Süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumine — Puudumine
(EÜ artikli 81 lõige 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1); nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 2)
Apellatsioonkaebus — Väited — Põhjendamise ebapiisavus — Üldkohtu tuletatav põhjendus — Lubatavus — Tingimused
(ELTL artikkel 256; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 36 ja artikli 53 esimene lõik)
Apellatsioonkaebus — Väited — Esimest korda apellatsioonkaebuse raames esitatud väide — Vastuvõetamatus
(ELTL artikli 296 lõige 2; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 58)
Euroopa Liidu õigus — Põhimõtted — Põhiõigused — Tagamine Euroopa Kohtu poolt — Igaühe õigus õiglasele menetlusele — Mõistliku aja nõude järgimine — Kehtestamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis — Viide Euroopa Liidu põhiõiguste hartale — Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
Apellatsioonkaebus — Väited — Menetlusnormi rikkumine — Menetluse mõistliku kestuse põhimõtte rikkumine — Vastuvõetavus — Tingimused
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)
Kohtumenetlus — Üldkohtu menetluse kestus — Mõistlik aeg — Vaidlus konkurentsinormide rikkumise üle — Mõistliku aja järgimata jätmine — Tagajärjed
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik)
Kohtumenetlus — Üldkohtu menetluse kestus — Mõistlik aeg — Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik)
Lepinguväline vastutus — Nõue, mille aluseks on Üldkohtu menetluse liiga pikk kestus — Tingimused — Õigusvastasus — Kahju — Põhjuslik seos — Hindamiskriteeriumid — Kohtukoosseis
(ELTL artiklid 256, 269 ja 340; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik)
Apellatsioonkaebus — Euroopa Kohtu pädevus — Ettevõtjatele määratud trahvisummale antud Üldkohtu hinnangu kahtluse alla seadmine õigluse kaalutlustel — Välistamine — Apellandi finantsolukorda puudutav väide — Vastuvõetamatus
(ELTL artikkel 101; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 58; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23)
Lissaboni lepingu jõustumist, mis toob kaasa Euroopa Liidu põhiõiguste harta hõlmamise liidu esmase õiguse hulka, ei saa pidada uueks õiguslikuks asjaoluks Euroopa Kohtu kodukorra artikli 42 lõike 2 esimese lõigu tähenduses ning see ei õigusta seega uute väidete esitamist menetluse käigus. Nimelt isegi enne Lissaboni lepingu jõustumist oli Euroopa Kohus juba mitmel korral tuvastanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele on põhiõigus, mida Euroopa Liit järgib EL artikli 6 lõike 2 alusel kui üldpõhimõtet.
See tõlgendus, mille Euroopa Kohus andis oma kodukorra kohaldamiseks, kehtib mutatis mutandis Üldkohtu kodukorra vastavate sätete kohaldamise puhul.
(vt punktid 28 ja 29)
Vt otsuse tekst.
(vt punkt 30)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 35, 40 ja 41)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 46, 47, 50–52 ja 62–65)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 75, 76 ja 102)
Mis puudutab sellise väite vastuvõetavust, mille kohaselt on Üldkohus rikkunud menetlusnormi ja mis on esitatud esimest korda apellatsioonkaebuse raames, siis tuleb märkida, et kuigi poolel peab olema võimalik tugineda menetlusnormi rikkumisele, kui ta leiab, et kohaldatavate normide rikkumine on tõendatud, ei ole ta kohustatud seda tegema staadiumis, kus selle rikkumise täielik mõju ei ole veel teada.
Mis puudutab täpsemalt lahendi tegemise mõistliku aja ületamist Üldkohtu poolt, siis apellant, kes leiab, et selline ületamine Üldkohtus kahjustab tema huve, ei ole kohustatud kohe sellele kahjustamisele tuginema. Vajaduse korral võib ta oodata menetluse lõppu, et teada saada selle kogukestus ja et tal oleks siis kõik vajalikud asjaolud selle kahju kindlakstegemiseks, mida ta väidetavalt kandis. Järelikult on väide sellise menetlusnormi rikkumise kohta vastuvõetav isegi juhul, kui apellant esitab selle esimest korda apellatsioonkaebuse raames.
(vt punkt 78)
Kui liidu kohus rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teisest lõigust tulenevat kohustust lahendada talle esitatud asjad mõistliku aja jooksul, siis karistatakse sellist rikkumist Üldkohtule kahju hüvitamise nõude esitamisega, kusjuures selline nõue on tõhus õiguskaitsevahend.
Sellest tuleneb, et nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud sellest, et Üldkohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, ei saa esitada otse Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse raames, vaid see tuleb esitada Üldkohtule.
Pealegi juhul, kui puuduvad tõendid selle kohta, et Üldkohtu menetluse liiga pikk kestus on mõjutanud vaidluse tulemust, ei too lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine endaga kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Lisaks, arvestades vajadust tagada liidu konkurentsiõiguse järgimine, ei saa Euroopa Kohus võimaldada üksnes põhjusel, et ei järgitud lahendi tegemise mõistlikku aega, apellandil seada kahtluse alla trahvi põhjendatust või selle suurust, samal ajal kui kõik väited, mis ta esitas Üldkohtu järeldustele trahvi suuruse ja trahviga karistatud tegevuse kohta, lükati tagasi.
(vt punktid 80, 81, 84, 89 ja 90)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 91–93 ja 97–102)
Analüüsides nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud sellest, et Üldkohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, peab Üldkohus hindama viidatud kahju tegelikkusele vastavust ning selle põhjuslikku seost vaidlusaluse kohtumenetluse liiga pika kestusega, analüüsides selleks esitatud tõendeid.
Kahju hüvitamise nõude korral, mis rajaneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu rikkumisel Üldkohtu poolt, kuna ta rikkus lahendi tegemise mõistliku ajaga seotud nõudeid, peab ta vastavalt ELTL artikli 340 teisele lõigule võtma arvesse üldpõhimõtted, mis on liikmesriikide õiguskordades kohaldatavad sarnastel rikkumistel põhinevate hagide lahendamisel. Selles kontekstis peab Üldkohus eeskätt uurima, kas peale varalise kahju esinemise on võimalik kindlaks teha mittevaralise kahju esinemine, mida kandis tähtaja ületamisest puudutatud isik ja mis vajaduse korral tuleb nõuetekohaselt hüvitada.
Seega peab selliste hüvitamise nõuete üle otsustama Üldkohus, kellel on selleks pädevus ELTL artikli 256 lõike 1 alusel, ning ta peab seda tegema erinevas kooseisus kui see, mis lahedas selle menetluse aluseks olevat vaidlust, mille kestust kritiseeritakse, ja kohaldama kriteeriume, mille Euroopa Kohus on määratlenud selleks, et hinnata, kas Üldkohus on mõistliku aja põhimõtet järginud.
(vt punktid 94–96 ja 109)
Vt otsuse tekst.
(vt punktid 106 ja 107)