1. 

Oma apellatsioonkaebuses palub Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. septembri 2012. aasta otsus National Lottery Commission vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Mediatek Italia ja De Gregorio (Käe kujutis) ( 2 ), millega see kohus rahuldas National Lottery Commission’i ( 3 ) esitatud hagi, milles paluti tühistada ühtlustamisameti esimese apellatsioonikoja 9. juuni 2010. aasta otsus ( 4 ), mis käsitleb kehtetuks tunnistamise menetlust ühelt poolt Mediatek Italia Srl‑i ja G. De Gregorio ( 5 ) ning teiselt poolt NLC vahel.

2. 

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada siseriikliku õiguse staatust Euroopa Liidu õiguskorras ning kehtestada suunised kontrolli kohta, mida liidu kohtul tuleb teostada selle õiguse sisu ja tõlgendamise üle ühenduse kaubamärgi asjades.

3. 

Esimene apellatsioonkaebuse väide tõstatab eelkõige küsimuse, kas Üldkohus, mille poole on pöördutud hagiga, mis on esitatud ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse peale, võib omal algatusel tutvuda selle kehtiva siseriikliku õiguse sisuga, millele tugineb osapool, kes taotleb ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist kõnealuse siseriikliku õigusega kaitstud varasema õiguse tõttu.

4. 

Selle kohta asun käesolevas ettepanekus seisukohale, et Üldkohtu ülesanne teostada täielikku õiguspärasuse kontrolli eeldab, et ta saaks lahendada vaidluse viisil, mis oleks vastavuses siseriikliku kehtiva õigusega, ja et ta saaks selleks, vajaduse korral omal algatusel, tutvuda nende siseriiklike õigusnormide, millele pooled oma nõuetes tuginesid, sisuga, kohaldamistingimustega ja ulatusega.

5. 

Siiski märgin, et kui liidu kohus teostab omal algatusel seda uurimist, peab ta järgima võistlevuse põhimõtet.

6. 

Kuna Üldkohus seda põhimõtet ei järginud, teen Euroopa Kohtule ettepaneku apellatsioonkaebus rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

7. 

Kuna minu arvates ei luba menetlusstaadium asja suhtes kohtuotsust teha, teen lõpuks Euroopa Kohtule ettepaneku suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse.

8.

Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta ( 6 ) tunnistati kehtetuks ja kodifitseeriti nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta ( 7 ), mis jõustus 13. aprillil 2009.

9.

Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 2 punkt c sätestab:

„Vastavalt nende kaitset käsitlevatele ühenduse või siseriiklikele õigusaktidele tunnistatakse ühenduse kaubamärk kehtetuks ka [ühtlustamis]ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui sellise kaubamärgi kasutamise võib keelata vastavalt muule varasemale õigusele, eelkõige:

[...]

10.

Selle määruse artikli 76 lõige 1 sätestab:

„Asju menetledes kontrollib [ühtlustamis]amet fakte omal algatusel; registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub [ühtlustamis]amet siiski kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.”

11.

Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse määrus nr 40/94, ( 8 ) komisjoni 29. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1041/2005 ( 9 ) muudetud redaktsioonis, kehtestab eelkõige eeskirjad, mida kohaldatakse ühenduse kaubamärgi tühistamise või kehtetuks tunnistamise menetluste toimumise suhtes ühtlustamisametis.

12.

Rakendusmääruse eeskirja 37 punkti b alapunkt iii sätestab:

„[Ühtlustamisametile] […] esitatav tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus sisaldab järgmisi andmeid:

[...]

13.

Ühtlustamisamet registreeris NLC taotlusel 2. oktoobril 2007 järgmise ühenduse kujutismärgi ( 10 ):

14.

Mediatek Italia esitas 20. novembril 2007 määruse nr 40/94 artikli 52 lõike 2 punkti c, nüüd määruse nr 207/2009 ( 11 ) artikli 53 lõike 2 punkt c, alusel ühtlustamisametile vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse, kuna G. De Gregoriole kuulus varasem autoriõigus järgmise kujutismärgi suhtes ( 12 ):

15.

Ühtlustamisameti tühistamisosakond rahuldas 16. juuli 2009. aasta otsusega selle taotluse, sisuliselt põhjendusel, et Mediatek Italia oli tõendanud Itaalia õigusnormidega kaitstud autoriõiguse olemasolu, mille objekt oli praktiliselt identne vaidlusaluse kaubamärgiga, ning samuti tõendanud, et see õigus oli varasem kui kõnealune kaubamärk.

16.

NLC esitas selle otsuse peale kaebuse.

17.

Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda jättis vaidlusaluse otsusega selle kaebuse rahuldamata.

18.

Esiteks leidis apellatsioonikoda, et Mediatek Italia tõendas teose loomist ja autoriõiguse omamist, esitades koopia 16. septembri 1986. aasta kuupäevaga lihtkirjalikust lepingust ( 13 ), millega kolmas isik, kes esitles end mano portafortuna autorina, kinnitas, et loovutas ühele kehtetuks tunnistamise taotlejatest oma õigused selle teose reprodutseerimiseks ja kasutamiseks, mis on koos teiste kujutistega esitatud selle lepingu lisas.

19.

Teiseks leidis apellatsioonikoda, et NLC välja toodud puudused, st autoriõiguse kaitse maksimaalse 70‑aastase kestuse nimetamine, kuigi selline kestus on olemas alles alates 1996. aastast, postitemplil olev kuupäev, mis langeb pühapäevale, mil postkontorid on suletud, ning mano portafortuna kujutise kvaliteedi ja kontseptsiooni erinevus teistest lisas esitatud kujutistest; ei tekitanud kahtlusi 1986. aasta lepingu autentsuse kohta.

20.

Kolmandaks täpsustas apellatsioonikoda, et kui lihtkirjalik dokument tõendas Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2702 kohaselt allakirjutanud isikute avalduste päritolu täielikult, kuni pole algatatud ametliku dokumendi õigsuse vaidlustamise menetlust, oli apellatsioonikoda pädev hindama vabalt selle akti sisu.

21.

NLC esitas 8. septembril 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi.

22.

NLC esitas oma hagi põhjendamiseks kolm väidet, mille kohaselt on esiteks rikutud määruse nr 207/2009 artikli 53 artikli 2 punkti c, teiseks keeldus apellatsioonikoda õigusvastaselt suulise menetluse algatamisest või uurimistoimingute teostamisest, ning kolmandaks hindas apellatsioonikoda vääralt oma pädevust kontrollida 1986. aasta lepingu autentsust.

23.

Üldkohus rahuldas vaidlustatud kohtuotsusega selle hagi ning mõistis kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

24.

Üldkohus analüüsis esimest ja kolmandat väidet koos ning tuletas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 17–21 kõigepealt meelde menetluskorda, mis on kohaldatav ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse suhtes, mis põhineb siseriikliku õiguse raames kaitstud varasema autoriõiguse olemasolul.

25.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 18 ja 19 viitas Üldkohus Euroopa Kohtu 5. juuli 2011. aasta otsuse Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ( 14 ) punktidele 50–52 ning seejärel meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 20 Üldkohtu enda praktikat, mis põhineb „üldtuntud fakti” mõistel, mille kohaselt ühtlustamisamet „peab omal algatusel ja vahendite abil, mis talle tunduvad sel eesmärgil kohased, tutvuma asjaomase liikmesriigi siseriikliku õigusega, juhul kui selline teave on vajalik asjassepuutuva kehtetuks tunnistamise põhjuse kohaldamise tingimuste hindamiseks, ja eelkõige esitatud faktide tõesuse või tõendite tõendusjõu osas”.

26.

Neid põhimõtteid silmas pidades leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 23 ja 24, et kuigi „apellatsioonikoda tugines õigesti Itaalia õigusnormidele, mis määravad kindlaks 1986. aasta lepingu tõendusjõu”, tuli tal siiski „kontrollida […], kas [apellatsioonikoda] tõlgendas asjassepuutuvat Itaalia õigust õigesti, kui ta järeldas, et Itaalia tsiviilseadustiku artiklite 2702 ja 2703 kohaselt tõendas 1986. aasta leping allakirjutanud isikute avalduste päritolu täielikult, kuni ametliku dokumendi õigsuse vaidlustamise menetluse algatamiseni.”

27.

Olles meenutanud Itaalia tsiviilseadustiku artiklite 2702–2704 sisu, sõnastas Üldkohus oma seisukoha järgnevalt:

[...]

28.

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 veel, et „kuigi vaidlustatud otsuses ei ole tehtud ühtegi viidet Itaalia tsiviilseadustiku artiklile 2704, on selles otsuses mainitud 21. septembri 1986. aasta postitempli olemasolu,” ning nõustus seejärel selle kohtuotsuse punktis 34, et „selle postitempli olemasolu on asjaolu, mis võimaldab tõendada, et 1986. aasta lepingul on kindel kuupäev alates 21. septembrist 1986”, lisades selle kohtuotsuse punktis 35 siiski, et „[Corte suprema di cassazione] kohtupraktika kohaselt võis [NLC] tõendada, et 1986. aasta leping koostati tegelikult teisel kuupäeval kui postitemplil oleval kuupäeval, ilma et tal oleks vaja algatada dokumendi õigsuse vaidlustamise menetlust”.

29.

Üldkohus järeldas selle põhjal vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36:

„Seega tõlgendas apellatsioonikoda vääralt siseriiklikku õigust, mis on kohaldatav vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikele 2, ning seega hindas valesti oma pädevuse täpset ulatust, kui ta järeldas […], et 1986. aasta leping „[oli] lihtkirjalik dokument ja [tõendas] tsiviilseadustiku artikli 2702 kohaselt seega allakirjutanud isikute avalduste päritolu täielikult, seni kui pole algatatud dokumendi õigsuse vaidlustamise menetlust”, samas kui niisuguse menetluse algatamine ei olnud käesoleva juhtumi asjaoludel vajalik.”

30.

Märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39 kõigepealt, et Itaalia õiguse väär tõlgendamine võis mõjutada 1986. aasta lepingu puudusi käsitlevaid hinnanguid, sest võis „arvata, et apellatsioonikoda oleks omistanud nendele asjaoludele suuremat tähtsust juhul, kui ta oleks leidnud, et [NLC] võis apellatsioonikojas vaidlustada seda, et postitemplil märgitud kuupäev on kindel, ja seega ei tõendanud 1986. aasta leping tingimata selles sisalduvate avalduste päritolu”; leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40, et varasema õiguse kaitset reguleeriva siseriikliku õiguse, millele tugines Mediatek Italia, väär tõlgendamine võis mõjutada vaidlusaluse otsuse sisu.

31.

Seega järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada, ilma et oleks tarvis analüüsida teist väidet.

32.

Ühtlustamisamet palub tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja mõista tema kohtukulud välja NLC‑lt ning NLC palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

33.

Oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab ühtlustamisamet kolm väidet, millest esimeses ta väidab, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1 – nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus seoses sama määruse artikli 53 lõikega 2 – ja rakendusmääruse eeskirja 37; teise väite kohaselt on rikutud ühtlustamisameti õigust olla ära kuulatud ning kolmas väide käsitleb ilmselget vastuolulisust ja faktide moonutamist.

34.

Esimese väitega, mis jaguneb kahte ossa, väidab ühtlustamisamet, et Üldkohus ei saanud tugineda ei Itaalia tsiviilseadustiku artiklile 2704 (esimene osa) ega 14. juuni 2007. aasta kohtuotsusele (teine osa), kuna pooled ei olnud nendele viidanud ja seega ei kuulunud need apellatsioonikojas toimunud vaidluse eseme alla.

35.

Leides, et Üldkohtu arutluskäigust ei ilmne selgelt, kas see kohus peab siseriiklikku õigust õigusküsimuseks või üldtuntud faktiks, esitab ühtlustamisamet kaks alternatiivset väidet:

36.

NLC vastab, et rakendusmääruse eeskiri 37 ja eespool viidatud kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet käsitlevad ainuüksi taotleja tõendamiskoormist ning ei puuduta vastustajat ega ühtlustamisametit.

37.

Peale selle väidab NLC, et ühtlustamisametil tuleb õigesti kohaldada siseriiklikku õigust ja tutvuda sellega omal algatusel, kui see on vajalik kehtetuks tunnistamise põhjuse kohaldamistingimuste hindamiseks.

38.

NLC lisab, et apellatsioonikoda ei piirdunud faktilise hinnanguga, vaid tegi õigusliku otsuse. Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 niisugune tõlgendamine, mis piiraks apellatsioonikoja kontrolli üksnes taotleja esitatud suhteliste põhjustega, oleks vastuolus õiguse aluspõhimõtete kohaldamisega, mida ühtlustamisamet peab arvesse võtma, nagu on meenutatud kõnealuse määruse põhjenduses 13 ja artiklis 83.

39.

Lõpetuseks märgib NLC, et apellatsioonikoja viga tulenes sellest, et ta tõlgendas vääralt Itaalia tsiviilseadustiku artikleid 2702 ja 2703, millele oli tema tähelepanu juhitud, ning et 1986. aasta lepingu tõendusjõu küsimus oli tõstatatud apellatsioonikojas ja Üldkohtus. Sellest tulenevalt, kui oletada, et Üldkohus algatas ekslikult arutelu Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2704 ja sellega seotud kohtupraktika kohta, ei mõjutanud see viga tema tehtud analüüsi tulemust, mistõttu tuleks apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. ( 16 )

40.

Esimene väide, millega ühtlustamisamet heidab Üldkohtule ette vaidluse eseme muutmist, kuna viimane tugines õigusnormidele ja kohtupraktikale, millele pooled ei olnud viidanud; puudutab ainuüksi määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 ja rakendusmääruse eeskirja 37 rikkumist.

41.

Kuigi väide on uus, sest see esitati esmakordselt Euroopa Kohtus, on see väide minu arvates vastuvõetav, kuna see tõusetus koos vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustega ning seetõttu ei oleks seda eelduslikult saanud varem esitada.

42.

Seevastu võib tõstatada küsimuse selle tulemuslikkuse kohta.

43.

Mõlemad väite aluseks olevad sätted käsitlevad ainuüksi menetluse toimumist ühtlustamisametis. Esimeses on täpsustatud ühtlustamisameti ülesandeid seoses faktide kontrollimisega, mida ta peab teostama; teises sättes on loetletud andmed, mida peab sisaldama ühtlustamisametile esitatav ühenduse kaubamärgi tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus.

44.

Mitte kumbki nendest sätetest ei puuduta seega kohtumenetlust ega ole kohaldatav Üldkohtu suhtes.

45.

Seevastu ei viita ühtlustamisamet Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 või siis Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1, artikli 48 lõike 2 või artikli 135 lõike 4 rikkumistele.

46.

Kuna sätted, mille rikkumisele on tuginetud, ei ole vahetult kohaldatavad Üldkohtus toimuva kohtumenetluse suhtes, milles lahendatakse apellatsioonikodade otsuste peale esitatud hagisid, ja ei sea iseenesest sellele kohtule kohustust võtta arvesse ainuüksi neid siseriiklikke õiguslikke asjaolusid, mida esitas ühtlustamisametile kehtetuks tunnistamise taotleja, võiks arvata, et väide, millega heidetakse Üldkohtule ette nende sätete rikkumist, ei ole tulemuslik.

47.

Siiski peavad kõnealustest sätetest tulenevad põhimõtted olema loogiliselt kohaldatavad ka Üldkohtus jätkuva kohtumenetluse suhtes, kuivõrd vaidluse ese apellatsioonikojas ja Üldkohtus on identne. ( 17 )

48.

Seega tuleb väite põhjendatust edasi uurida.

49.

Vaidlustatud kohtuotsuses kasutatud lahendus siseriikliku õiguse staatuse ja ühtlustamisameti ülesannete kohta on täielikult kooskõlas Üldkohtu praktikaga.

50.

Üldjuhul iseloomustab Üldkohus siseriiklikku õigust kui faktilist asjaolu, mille kohta tuleb esitada tõendeid vastulause esitajal või tühistamise taotlejal. Üldkohus lisab sellele põhimõttele siiski olulise möönduse, seades ühtlustamisametile kohustuse tutvuda omal algatusel siseriikliku õigusega, juhul kui see kujutab endast üldtuntud fakti. Mitmes kohtuotsuses on seega leitud, et ühtlustamisamet peab omal algatusel ja vahendite abil, mis talle tunduvad sel eesmärgil kohased, tutvuma asjaomase liikmesriigi siseriikliku õigusega, kui selline teave on vajalik registreerimisest keeldumise põhjuse või kehtetuks tunnistamise põhjuse kohaldamise tingimuste hindamiseks, ja seda eelkõige esitatud faktide tõesuse või tõendite tõendusjõu osas. ( 18 ) Üldkohtu sõnul ei välista ühtlustamisameti kontrolli faktilise aluse piiramine seda, et ühtlustamisamet võiks vastulausemenetluse või kehtetuks tunnistamise menetluse poolte selgelt esitatud faktide kõrval arvesse võtta üldtuntud fakte, s.o fakte, mis on kõigile teada või mida võib teada saada üldiselt kättesaadavatest allikatest. ( 19 )

51.

Sellele erandile endale on seatud piirang, sest Üldkohus piiras selgelt kohustust tutvuda omal algatusel siseriikliku õigusega, leides, et ühtlustamisamet peab seda tegema „vaid sel juhul, kui tal juba on andmeid [selle] õiguse kohta kas selle sisu puudutavate väidete või väidetavalt tõendusjõudu omavate kohtuistungil esitatud tõendite kujul”. ( 20 )

52.

Üldkohtu sõnul „on liidu institutsiooni jaoks siseriiklike õigusnormide kindlaksmääramise ja tõlgendamise puhul, niivõrd kui see on institutsiooni tegevuseks vajalik, tegemist faktide tuvastamise, mitte õiguse kohaldamisega [, sest] [i]nstitutsioon kohaldab […] ainult liidu õigust”. ( 21 )

53.

Peale selle täpsustas Üldkohus, et varasemale õigusele tuginev pool „on kohustatud ühtlustamisametis tõendama mitte ainult seda, et kõnealune õigus tuleneb siseriiklikest õigusnormidest, vaid ka nende õigusnormide kohaldamisala”. ( 22 )

54.

Üldkohtu praktika ei ole siiski täiesti ühene, sest tundub, et mõned kohtuotsused käsitlevad siseriiklikku õigust mitte faktide hindamise või tõlgendamise seisukohast, vaid õigusnormi tõlgendamise seisukohast.

55.

Nõnda analüüsib Üldkohus siseriikliku õigusnormi sisu kindlaksmääramiseks, niisamuti nagu mis tahes õigusnormi puhul, mitte ainult kohaldatavate õigusaktide sõnastust, vaid ka kohtupraktikas kasutatud tõlgendust ja õiguskirjanduses väljendatud seisukohta. ( 23 )14. septembri 2011. aasta kohtuotsuses Olive Line International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Knopf (O-live) ( 24 ) leidis Üldkohus et, „arvestades suurt sarnasust nende kahe õigusnormi vahel” ( 25 ), milleks olid Hispaania kaubamärgiseaduse artikkel ja määruse nr 40/94 artikkel, tuleb esimest tõlgendada „ühenduse kohtupraktikast lähtuvalt”. ( 26 )

56.

Hoolimata nendest näidetest, mis iseloomustavad seda, et on raske käsitada siseriiklikku õigust lihtsalt faktilise asjaoluna, arvestan siiski seda, et Üldkohus seab ühtlustamisametile põhimõtteliselt kohustuse tutvuda omal algatusel siseriikliku õigusega, juhul kui see on oma olemuselt üldtuntud fakt, ja leiab peale selle, et Üldkohtul endal on kohustus „kontrollida […], kas apellatsioonikoda tõlgendas asjassepuutuvat [siseriikliku] õigust õigesti”. ( 27 )

57.

Tuleb veel kindlaks teha, kas mõlemad eespool nimetatud kohustused on põhjendatud, ja kas nende vahel on vajalik ja loogiline seos, selles mõttes, et asjassepuutuva siseriikliku õiguse õige tõlgendamise kohustus toob kaasa selle õigusega omal algatusel tutvumise kohustuse.

58.

Selleks, et nendele küsimustele saaks vastata, on vaja uuesti käsitleda kohaldatavatest õigusaktidest nähtuvat teavet ning eespool viidatud kohtuotsuse Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ulatust.

59.

Esimese väite põhjendamiseks järeldab ühtlustamisamet kohaldatavatest õigusaktidest, et siseriiklikule õigusele omistatakse lihtsalt fakti staatus, mille tulemusena lasub tõendamiskoormis sellele õigusele tugineval poolel ning sellega kaasnevalt on Üldkohtul keelatud võtta omal algatusel arvesse siseriiklikke õigusnorme, millele pooled ei ole tuginenud.

60.

See eeldus põhineb õigusaktide vaieldaval mõistmisel.

61.

Peale asjaolu, et rakendusmääruse eeskirjast 37 ei saa järeldada, et siseriiklikul õigusel on lihtsalt fakti staatus, mida tuleb tõendada pooltel, annab määruse nr 207/2009 artikli 53 lõige 2 siseriiklikule õigusele liidu õiguskorras vaieldamatult teatud määral „õigusliku” olemuse.

62.

On põhjust kahelda selles, et rakendusmääruse eeskirja 37 punkti b alapunktist iii saab järeldada, et siseriiklikul õigusel on fakti staatus, mille kohta ühtlustamisamet ei tohi omal algatusel teavet koguda.

63.

Kõnealuse sätte grammatiline tõlgendamine ei vii sellise järelduseni.

64.

Rakendusmääruse eeskirja 37 punkti b alapunkti iii kohaselt lasub varasema õiguse omanikul, kes taotleb hilisema ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, üksikasjade esitamise kohustus ja tõendamiskoormis, et näidata, et tal on kohaldatavate siseriiklike õigusaktide alusel varasem õigus; tervikuna võttes ei määra see eeskiri kindlaks siseriikliku õiguse suhtes kehtivat õiguslikku staatust, sest selle eesmärk on kasutada selle õiguse suhtes faktiküsimuste menetluslikku käsitlust üksnes seoses kehtetuks tunnistamise taotleja ülesannete kindlaksmääramisega. Selle taotleja tõendite esitamise kohustus ei muutuks mitte sugugi sisutühjaks, kui tunnustataks liidu kohtu vabadust koguda nendest tõenditest ulatuslikumat teavet, et tal oleks võimalik kasutada lahendust, mis tema arvates vastab siseriikliku õiguse kohasele lahendusele. Selle kohustuse täitmata jätmist karistataks igal juhul taotluse vastuvõetamatuks tunnistamisega vastavalt rakendusmääruse eeskirja 39 lõikele 3.

65.

Üldisemalt tuleb lisaks märkida, et kuigi vaieldamatult on olemas seos siseriikliku õiguse tõendamise koormise ja liidu kohtu pädevuse vahel uurida omal algatusel selle õiguse sisu, ei välista asjaolu, et siseriiklikule õigusele tugineval poolel lasub selle õiguse tõendamise koormis, tingimata täielikult kohtu pädevust kontrollida selle õiguse sisu, tähendust või ulatust.

66.

Rakendusmääruse eeskirja 37 punkti b alapunkti iii süstemaatiline tõlgendus näitab lisaks, et liidu seadusandja ei kavatsenud käsitada kehtetuks tunnistamise menetlust või vastulausemenetlust puhtalt võistlevana, mille puhul täidaks kohus pelgalt vahekohtu ülesannet ning ohjad jääks täielikult poolte kätte. Vastupidi, nii ühtlustamisametile kui ka Üldkohtule antud uurimispädevus väljendab tasakaalustatumat käsitust erinevate osaliste rollist kõikides menetlustes, sealhulgas inter partes menetlustes. Nimelt kehtestavad määruse nr 207/2009 artikli 78 lõige 1 ja rakendusmääruse eeskirja 57 lõige 1 mitteammendava loetelu uurimistoimingutest, mida ühtlustamisamet võib otsustada läbi viia. ( 28 ) Ühtlustamisameti pädevatele üksustele sel moel antud õigus määrata uurimistoimingute läbiviimine näitab, et tõendite kogumine ühenduse kaubamärgi asjades ei ole allutatud neutraalsuse või passiivsuse põhimõttele. Nagu Üldkohus on kinnitanud, võib ühtlustamisamet eelkõige paluda pooltel esitada talle teavet siseriikliku õiguse sisu kohta. ( 29 )

67.

Lõpuks, väide, et rakendusmääruse eeskiri 37 väljendab põhimõtet, et siseriiklik õigus on pelgalt faktiküsimus, näib minu arvates eeldavat lisaks selle esialgsele ulatusele sätet, mis piirdub sellega, et kohustab taotlejat esitama selle siseriikliku õiguse üksikasju, mille kaitsele ta tugineb, ja seda õigust tõendama; välistamata täielikult ühtlustamisameti algatusõigust.

68.

On olemas väga mitmesuguseid liidu õigusnorme, mis viitavad siseriiklikule õigusele, andes sellele erinevaid ülesandeid. Mitmekülgsetele seotuse viisidele lisandub nende õiguskaitsevahendite paljusus, millega võidakse liidu kohtute poole pöörduda, et siseriiklikku õigust arvesse võtta.

69.

Püüded määrata kindlaks siseriikliku õiguse erinevaid ülesandeid liidu õiguskorras ( 30 ) näitavad, et on raske liigitada selgelt määratletud õiguslikku kategooriasse määruses nr 207/2009 tehtud viiteid vastulause puhul ühenduse kaubamärgi registreerimisele või kehtetuks tunnistamise taotluse puhul. Osad leiavad, et tegemist on lihtsalt „siseriikliku õiguse arvesse võtmisega” ( 31 ), teised aga, kes samastavad liidu kohtu olukorda ühenduse kaubamärgi alaste vaidluste lahendamisel olukorraga, kus see kohus otsustab vahekohtuklausli alusel, leiavad, et need viited annavad Üldkohtule pädevuse „otseselt kohaldada ja tõlgendada” liikmesriigi siseriikliku õiguse norme ( 32 ).

70.

Igal juhul on kindel, et kuigi määruse nr 207/2009 artikli 53 lõige 2 ei anna siseriiklikule õigusele liidu õiguse staatust, seab see ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse korral, mis põhineb siseriikliku õigusnormiga kaitstud varasemal õigusel, liidu institutsioonidele kohustuse see õigusnorm kindlaks teha ja seda tõlgendada.

71.

Niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, peab ühtlustamisamet kontrollima, kas esitatud kehtetuks tunnistamise põhjuse kohaldamise tingimused on kehtetuks tunnistamise menetluses täidetud. Kui see põhjus puudutab siseriikliku õigusega kaitstud varasema õiguse olemasolu, ei saa liidu institutsioonid minu arvates piirduda esitatud tõendite väärtuse ja ulatuse kontrolliga. Vajalikuks võib osutuda ka selle õiguse tõlgendamine ja kohaldamine, nagu näitab ilmselgelt käesolev asi. 1986. aasta lepingu, mille koopia esitas Mediatek Italia, tõendusjõu vaidlustamist käsitledes oli ühtlustamisametil, apellatsioonikojal ja Üldkohtul vaja viidatud tõendamisnorme tõlgendada ning neid kohaldada. Kontrollimine, kas varasem õigus, millele tuginetakse, on kohaldatava siseriikliku õiguse alusel tuvastatud ja tõendatud, on eelnevalt tõusetuv küsimus, mis tuleb lahendada enne, kui saab kohaldada liidu õigusnormi, mis tunnistab ühenduse kaubamärgi kehtetuks. Sellest tulenevalt, kuigi juhtmõte jura novit curia ei hõlma siseriiklikku õigust, mida liidu kohus ei pea tundma, ja kuigi selle õiguse sisu käsitatakse menetluslikult kui fakti, mida pooled on kohustatud esitama ja tõendama, on isiku jaoks, kes seda õigust kohaldama peab, vaidluse lahendamiseni viivas mõttekäigus sellel õigusel siiski sama koht, kui mis tahes õigusnormil, olenemata selle päritolust.

72.

Neil põhjustel leian, et määruse nr 207/2009 artikli 53 lõige 2 annab siseriiklikule õigusele liidu õiguskorras teatud määral õigusliku staatuse, mis ei luba seda käsitada ainuüksi pelga faktiküsimusena.

73.

Seda hinnangut kinnitavad järeldused, mida saab teha eespool viidatud kohtuotsusest Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet.

74.

Eespool viidatud kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet annab olulisi vastuseid taotleja, ühtlustamisameti pädevate üksuste, Üldkohtu ja Euroopa Kohtu vahelise ülesannete jaotuse kohta.

75.

Esiteks järeldab Euroopa Kohus rakendusmääruse eeskirjast 37, et poolel, kes taotleb ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist siseriikliku õigusnormiga kaitstud varasema õiguse tõttu, on kohustus esitada ühtlustamisametile tõendid, mis näitavad selle õigusnormi sisu.

76.

Teiseks kohustab Euroopa Kohus ühtlustamisameti pädevaid üksuseid „hindama taotleja poolt selle õigusnormi sisu tõendamiseks esitatud tõendite usaldusväärsust ja ulatust”. ( 33 )

77.

Kolmandaks leiab Euroopa Kohus, et Üldkohtul on õigus teostada „täielikku õiguspärasuse kontrolli ühtlustamisameti hinnangu suhtes, mis puudutab taotleja poolt selleks esitatud tõendeid, et tõendada siseriikliku õigusakti sisu, millele ta tugineb”. ( 34 )

78.

Neljandaks määrab Euroopa Kohus kindlaks tema enda kontrolli ulatuse, jagades selle kolmeks etapiks, millest esimene puudutab kehtiva õiguse sõnastust, teine selle sisu ja kolmas ulatust. „[A]sjaomaste siseriiklike õigusnormide või nendega seotud siseriikliku kohtupraktika või õigusteooriat puudutavate teoste sõnastus[e]” ( 35 ) osas kontrollitakse, kas seda pole moonutatud; nende tõendite sisu ja iga tõendi ulatust võrreldes teistega kontrollitakse aga seoses sellega, kas ei ole tehtud ilmset viga.

79.

Mina tõlgendan seda kohtuotsust oluliselt teistmoodi kui ühtlustamisamet. Vastupidi viimati nimetatud ameti väitele, et kõnealusest kohtuotsusest nähtub, et siseriiklik õigus on faktiküsimus, ei leia mina, et Euroopa Kohus oleks võtnud seisukoha, mille kohaselt tegemist oli pigem fakti‑ kui õigusküsimusega.

80.

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohus hoidus võtmast seisukohta nende „tõendite” kvalifitseerimise kohta, mida taotleja peab esitama siseriikliku õiguse sisu tõendamiseks. Euroopa Kohus ei kvalifitseerinud neid „faktilisteks asjaoludeks” ning peale selle, nõudes, et Üldkohus peab „hindama taotleja poolt tõendamiseks esitatud tõendite usaldusväärsust ja ulatust”, kasutas ta veel uut sõnastust, mis erineb sellest, mida tavaliselt kasutatakse faktilisi asjaolusid puudutava kontrolli tähistamiseks, et täpsustada selle kontrolli ulatust, mida ühtlustamisameti pädevad üksused peavad tegema esitatud tõendite kohta.

81.

Seejärel põhjendas Euroopa Kohus „täielikku õiguspärasuse kontrolli”, mida Üldkohtul tuleb teostada, määruse nr 40/94 artikli 63 lõikega 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 65 lõige 2), mille kohaselt võib ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste peale esitatud kaebuse aluseks olla „pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, asutamislepingu, käesoleva määruse või nende rakendusnormide rikkumine või võimu kuritarvitamine”. ( 36 ) Euroopa Kohus viitas sõnaselgelt kohtujurist Kokott’i ettepanekule, kes leidis, et sõnastus „[määruse nr 207/2009] rakendusnormid” oli piisavalt lai, et hõlmata mitte üksnes liidu õigust, vaid ka siseriiklikku õigust, mis on kohaldatav selle määruse rakendamisel. ( 37 )

82.

Euroopa Kohus oleks aga võinud seda kontrolli põhjendada Üldkohtu pädevusega karistada faktiliste asjaolude hindamisel tehtud vigu. Euroopa Kohus on nimelt korduvalt leidnud, et ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimisel võib Üldkohus uurida, kas need apellatsioonikojad on vaidluse asjaoludele andnud täpse õigusliku kvalifikatsiooni või kas „kõnealustele apellatsioonikodadele esitatud faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud vigu”. ( 38 )

83.

Kui Euroopa Kohus oleks pidanud siseriiklikku õigust pelgalt faktiks, oleks ta selle tulemusena täiesti loogiliselt põhjendanud Üldkohtu kontrolli viimase pädevusega karistada faktiliste asjaolude hindamisel tehtud vigu.

84.

Viimasena võib märkida, et Euroopa Kohus pidas tema kontrolli apellatsioonimenetluses ulatuslikumaks kui Üldkohtule esitatud tõendite moonutamise kontrollimine, tunnustades ilmse hindamisvea kontrolli olemasolu. ( 39 ) Kuigi ei ole lihtne kindlaks määrata, kui kaugele võib selle kontrolli raames ulatuda õiguspärasuse kohtulik kontrollimine, võib arvata, et moonutamise kontrollimine ja ilmse hindamisvea kontrollimine on erinevad mitte üksnes, ilmselt, nende intensiivsuse poolest, vaid ka nende eseme poolest, kuna esimene käsitleb siseriikliku õiguse sisu ennast, samas kui teist võib teostada selle õiguse tõlgendamise ja hindamise suhtes.

85.

Lõppkokkuvõttes saab kohaldatavate õigusaktide sõnastusest ja mõttest ning sellest, kuidas Euroopa Kohus neid tõlgendas, teha kaks põhijäreldust, millest üks puudutab siseriikliku õiguse staatust ja teine liidu kohtu ülesannet.

86.

Esiteks, kuigi siseriiklikule õigusele tuleb tugineda ja seda tõendada kehtetuks tunnistamise taotlejal, ei saa seda siiski pidada lihtsalt faktiks. Määruses nr 207/2009 tehtud viide siseriiklikule õigusele annab sellele õigusele õigusliku olemuse ning see kuulub teatud määral õiguspärasusega seotud liidu valdkonda, mille suhtes Üldkohus teostab täielikku õiguspärasuse kontrolli.

87.

Teiseks, siseriikliku õiguse kohaldamist käsitlema kohustatud pädevate ühtlustamisameti üksuste ja liidu kohtu ülesannete suhtes ei kehti neutraalsuse põhimõte, mis jätaks neile täiesti passiivse rolli, võttes neilt igasuguse pädevuse kontrollida selle õiguse sisu, millele on tuginetud.

88.

Neid kaht järeldust silmas pidades tuleb hinnata, kas Üldkohus peab omal algatusel kontrollima kohaldatavat siseriiklikku õigust.

89.

Olen seisukohal, et Üldkohtu kohustus teostada täielikku õiguspärasuse kontrolli eeldab, et ta saaks vaidluse lahendada viisil, mis oleks kooskõlas kehtiva siseriikliku õigusega, ja selleks peab ta saama vajaduse korral omal algatusel tutvuda nende siseriiklike õigusnormide, millele pooled oma nõuetes tuginevad, sisuga, kohaldamistingimustega ja ulatusega.

90.

Seda lahendust toetavad kolm argumenti.

91.

Esimene põhineb määruse nr 207/2009 kasulikul mõjul. Arvan, et selle määrusega taotletav ühenduse kaubamärgi kaitsmise eesmärk seataks ohtu, kui kaubamärgi kehtetuks tunnistamise otsuse saaks teha siseriiklike õigusnormidega kaitstud varasema õiguse alusel, ilma, et ühtlustamisameti pädevad üksused ega Üldkohus saaks uurida, kuidas tuleb neile esitatud küsimust lahendada kehtiva siseriikliku õiguse kohaselt. On vaieldamatu, et selle õiguse väära hindamise tulemusena võidakse ekslikult tunnustada varasema õiguse olemasolu ja rahuldada kehtetuks tunnistamise taotlus.

92.

Teine argument käsitleb tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte nõudeid. Pädevus kontrollida omal algatusel, kas on täidetud siseriikliku õigusnormi kohaldamistingimused, millele on tuginetud, tuleneb minu arvates ka nõudest, et ühtlustamisameti pädevate üksuste iga otsuse suhtes, mille tagajärjel võetakse ühenduse kaubamärgi omanikult ära tema õigus, peab saama teostada kohtulikku kontrolli, mille eesmärk on tagada selle õiguse tõhus kaitse. Kohtulik kontroll muutuks aga sisutühjaks, kui liidu kohus peaks piirduma taotleja esitatud dokumentidega, riskides kohaldatavate normide väära kohaldamise või eksliku tõlgendamisega.

93.

Kolmas argument käsitleb ülesannet, mis on ühtlustamisameti pädevatel üksustel ühenduse kaubamärgi asjades. Need üksused ei piirdu kaugeltki mitte ainuüksi halduslike ülesannetega, vaid täidavad praktiliselt kohtu ülesannet, mis on samaväärne rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi lahendavate siseriiklike kohtute ülesannetega. Lisaks annab määruse nr 207/2009 artikli 100 lõige 2 nende otsusele seadusjõu. Seega ei tundu loogiline, et siseriikliku õiguse kohaldamise ja tõlgendamise üle teostatava kontrolli ulatus erineb oluliselt sõltuvalt sellest, kas kehtetuks tunnistamise taotlus on esitatud peamise õiguskaitsevahendiga ühtlustamisametis või siseriiklikule kohtule esitatud vastuhagiga.

94.

Tuleb rõhutada, et omal algatusel asjassepuutuva siseriikliku õigusega tutvumise pädevuse eesmärk ei ole mitte sugugi korvata võimalikku asjaolu, et taotleja täidab puudulikult oma kohustust esitada tõendeid siseriikliku õiguse sisu kohta. Eesmärk on hoopis anda liidu kohtule võimalus kontrollida, kas aluseks võetud ja tõendina esitatud siseriiklik õigus on asjakohane. Tõsise kontrolli teostamise keelamise tulemusena muutuksid ühtlustamisameti pädevad üksused lõpuks lihtsalt taotleja esitatud siseriikliku õiguse registreerimise kohtadeks.

95.

Sellest tulenevalt leian, et Üldkohus kontrollis õigesti, tutvudes omal algatusel asjassepuutuva Itaalia õiguse sisuga, kas apellatsioonikoda oli seda õigust õigesti tõlgendanud.

96.

Seevastu leian, et seda kontrollimiskohustust ei saa põhjendada üldtuntud fakti mõistega.

97.

Esiteks ei saa leida, et siseriiklik õigus on oma olemuselt faktiline asjaolu.

98.

Teiseks, ja eelkõige, üldtuntud fakti mõiste kohaldamine siseriikliku õiguse suhtes põhjustab suurt õiguslikku ebakindlust ja tekitab omavoli. Selles osas kahtlen väga, et need keerukad põhimõtted, mis reguleerivad lihtkirjalike dokumentide tõendamist Itaalia õiguses, on kõikidele kättesaadavad ning et neid saaks tõepoolest pidada „üldtuntud faktideks”.

99.

Nagu ma eespool märkisin, põhineb omal algatusel kontrollimise kohustus minu arvates vajaduse korral säilitada määruse nr 207/2009 kasulik mõju ning tõhusa kohtuliku kaitse nõuetel.

100.

Siiski tuleb veel täpsustada, et see kohustus peab jääma piiratuks. Nagu Üldkohus otsustas, ( 40 ) on see kohaldatav vaid sel juhul, kui ühtlustamisametil juba on andmeid siseriikliku õiguse kohta. Peale selle ei võimalda see ka muuta vaidluse eset, lisades sellesse uusi faktilisi asjaolusid, vaid lubab üksnes kontrollida aluseks võetud siseriiklike õigusnormide sisu, kohaldamistingimusi ja ulatust.

101.

See täpsustus võimaldab vähemalt osaliselt vastata ühtlustamisameti esitatud praktilist laadi vastuväitele, et kohaldatavat õigust on praktikas võimatu tunda. Ühtlustamisameti pädevatel üksustel ei tule asendada osapooli tõendite esitamisel. Nende teabe kogumise kohustuse ulatus on piiratum, sest see hõlmab üksnes selle teabe õigsuse kontrollimist, mis taotleja esitab siseriikliku õiguse sisu ja sellega antud kaitse ulatuse kohta.

102.

Pealegi, kuigi ma ei eita raskusi, mis ühtlustamisametil võivad tekkida siseriikliku õiguse sisu välja uurimisel, tundub mulle, et teabevahendite areng võimaldab sellel liidu organil, millel on mäletatavasti uurimisvahendid olemas, kontrollida selle teabe sisu, mis taotleja võib esitada siseriiklikust õigusest tuleneva kaitse kohta.

103.

Lähtudes kõigist neist asjaoludest, olen seisukohal, et ühtlustamisameti esitatud esimene väide tuleb tagasi lükata.

104.

Ühtlustamisamet väidab, et vastavalt liidu õiguse üldpõhimõttele peab ametiasutuste otsuste adressaatidel, kelle huve nende otsustega märkimisväärselt riivatakse, olema võimalus väljendada tõhusalt oma seisukohta. ( 41 )

105.

Ta väidab, et käesolevas asjas ei saanud ta võimalust väljendada tõhusalt oma seisukohta 14. juuni 2007. aasta kohtuotsuse kohta, millele pooled ei tuginenud haldusmenetluse käigus ja mis seega ei kuulunud apellatsioonikojas toimunud vaidluse eseme alla; ning et kui tal oleks see võimalus olnud, oleksid Üldkohtu põhjendused ja järeldus olnud teistsugused.

106.

Ühtlustamisamet järeldab sellest, et Üldkohus rikkus tema õigust olla ära kuulatud.

107.

NLC vastab, et õigusküsimus, mille kohta Corte suprema di cassazione kohtupraktika oli asjakohane, tõstatati enne kohtuistungit, sest Üldkohus palus 7. veebruari 2012. aasta kirjas vastavalt oma kodukorra artiklile 64 ühtlustamisametil vastata küsimustele, mis käsitlesid Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2704 ulatust. NLC väidab, et ühtlustamisametil oli seega võimalus olla selles küsimuses ära kuulatud nii kirjalikult kui ka kohtuistungil, ning, välja arvatud juhul, kui igast asjakohasest või potentsiaalselt asjakohasest kohtuotsusest tuleks ette teatada, ei saa väita, et sellele viitav kohtuotsus rikub kaitseõiguseid.

108.

NLC lisab, et, kui oletada, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei andnud Üldkohtule võimalust esitada seisukohti kohtupraktika kohta, ei ole sellel rikkumisel igal juhul mingit mõju lõppotsusele.

109.

Kuigi Üldkohus peab, nagu ma eespool märkisin, teatud piirides omal algatusel tutvuma siseriikliku õiguse sisuga, on minu arvates esmatähtis sellega seoses uuesti kinnitada seda, millise ulatuse on Euroopa Kohus alati andnud võistlevuse põhimõttele, mis on iga õiglase kohtumenetluse põhinõue.

110.

Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele on liidu õiguse aluspõhimõte, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ( 42 ) artiklis 6, mis annavad „võrdväärse kaitse” ( 43 ).

111.

Selle õiguse nõuete täitmiseks peavad liidu kohtud tagama, et neis toimuvais menetlustes järgitakse ja et nad ka ise järgivad võistlevuse põhimõtet ( 44 ), mida kohaldatakse igas menetluses, mille tulemusel võib liidu institutsioon teha otsuse, mis mõjutab märkimisväärselt isiku huve ( 45 ).

112.

Võistlevuse põhimõte mitte ainult ei anna igale menetluse poolele õiguse tutvuda vastaspoole poolt kohtule esitatud tõendite ja märkustega ning nende üle vaielda. Nimetatud põhimõte hõlmab veel ka poolte õigust tutvuda kohtu omal algatusel tõstatatud asjaoludega, millele kohus kavatseb oma otsuses tugineda, ning nende üle vaielda. ( 46 )

113.

Kohtupraktika on selgelt tunnustanud selle õiguse olemasolu mitte üksnes juhul, kui kohtu otsus põhineb faktilistel asjaoludel ja dokumentidel, millega pooled ei ole saanud tutvuda ( 47 ), vaid ka juhul, kui kohus tugineb oma otsuses omal algatusel esitatud õigusväitele. ( 48 )

114.

Õiguse olla ära kuulatud kohaldamisala laieneb nimelt kõikidele asjaoludele, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad ( 49 ) ja mis on otsuse aluseks, olenemata sellest, kas need on faktilised või õiguslikud asjaolud, ning selle alt jääb välja üksnes haldusasutuse võetav lõplik seisukoht või otsustamine ise.

115.

Seega tuleb uurida, kas käesolevas asjas said pooled menetluse käigus võimaluse esitada oma seisukohad asjaolude kohta, mis Üldkohus omal algatusel tõstatas.

116.

Selles osas said – nagu nähtub Üldkohtu 7. veebruaril 2012 saadetud kirjadest ja nendele lisatud küsimustest – pooled küll esitada oma seisukoha Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2704 kohta, kuid seevastu ei antud neile võimalust esitada oma seisukohti 14. juuni 2007. aasta kohtuotsuse kohta.

117.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 32, 35, 36, 39 ja 40 nähtub selgelt, et 14. juuni 2007. aasta kohtuotsuse sisu oli Üldkohtu arutluskäigus määrav ja lahendus oleks olnud teistsugune, kui Üldkohus ei oleks seda arvesse võtnud. Just sellepärast, et Üldkohus sedastas, et apellatsioonikoda ei võtnud arvesse kohtupraktikat, mille kohaselt postitempli kuupäeva õigsuse vastaseid tõendeid saab esitada ilma et tuleks algatada dokumendi õigsuse vaidlustamise menetlust, leidis Üldkohus, et apellatsioonikoda oleks võinud omistada suuremat tähtsust NLC väidetud puudustele ning et sellest tulenevalt tuli vaidlusalune otsus tühistada.

118.

Eeltoodust nähtub, et Üldkohus rikkus võistlevuse põhimõtet, mis tuleneb nõuetest, mis on seotud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele.

119.

Seega leian, et apellatsioonkaebuse teise väitega tuleb nõustuda.

120.

Neil asjaoludel arvan, et puudub vajadus uurida kolmandat väidet, mis käsitleb ilmselget vastuolu ja faktide moonutamist.

121.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimene lõik näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse. Sellisel juhul võib Euroopa Kohus ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

122.

Käesoleval juhul leian, et menetlusstaadium ei luba kohtuotsust teha, sest pooled peavad saama võistlevas menetluses selgitada oma seisukohti siseriiklikku õigust käsitlevate asjaolude kohta, mis Üldkohus omal algatusel tõstatas.

123.

Nende kaalutluste tõttu teen ettepaneku suunata käesolev kohtuasi tagasi Üldkohtusse sisulise otsuse tegemiseks.

124.

Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus: