1. 

Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas järjepidevalt rõhutanud seda, et eelotsusemenetlus on Euroopa Liidu Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö vahend, mille kaudu annab Euroopa Kohus siseriiklikele kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida siseriiklikud kohtud vajavad nende menetluses oleva vaidluse lahendamiseks. ( 2 ) Samuti on Euroopa Kohus rõhutanud koostööd, mis on eelotsusemenetluses esmatähtis ja tähendab seda, et siseriiklik kohus arvestab omalt poolt Euroopa Kohtule usaldatud ülesandega, mis seisneb liikmesriikide õigusemõistmisele kaasaaitamises, mitte aga üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta nõuandvate arvamuste koostamises. ( 3 )

2. 

Need põhimõtted on veelgi olulisemad praegu, mil Euroopa Kohtul tuleb aasta-aastalt teha üha rohkem lahendeid, millest enamik puudutavad just nimelt eelotsusetaotlusi. ( 4 ) Mõnes eelotsuses peab Euroopa Kohus tõlgendama liidu õiguse uute valdkondade sätteid ja mõnes peab ta kohaldama liidu õiguskorra keskseid põhimõtteid uutele faktilistele asjaoludele, mis võivad tõstatada eriti delikaatseid eetilisi või sotsiaalpoliitilisi küsimusi. ( 5 )

3. 

Kuigi Euroopa Kohus on varem üsna harva leidnud, et tal puudub pädevus ELTL artikli 267 alusel, ja hinnanud eelotsusetaotluste vastuvõetavust võrdlemisi suuremeelselt, võib nüüd küsida, kas ta peaks neis asjus võtma jäigema positsiooni. Nagu ma juba eelmisel korral väitsin, võib Euroopa Kohtu pädevuse oluline laienemine, mis tuleneb Lissaboni lepingu jõustumisest ja Euroopa Liidu liikmesriikkonna kasvust viimase aastakümne jooksul, avaldada märkimisväärset mõju Euroopa Kohtu võimele lahendada kohtuasju vajaliku kiirusega, säilitades lahendite kvaliteedi. ( 6 )

4. 

Minu hinnangul annab käesolev kohtuasi võimaluse anda Euroopa Kohtu sellekohase praktika osas täiendavaid selgitusi, juhtides tähelepanu mõnele Euroopa Kohtu hiljutisele otsusele, mis näivad viitavat teatud arengutele. Minu hinnangul on need arengud kooskõlas käesolevas ettepanekus välja pakutud mõttekäiguga.

5.

Itaalias määratleb seadus nr 468/1913 farmaatsiateenuste osutamise kui „prioriteetse riikliku tegevuse”, mis on lubatud üksnes munitsipaalapteekidele ja eraapteekidele, kellel on riigilt saadud tegevusluba. Sisse on seatud haldusvahend pakkumise juhtimiseks: pianta organica, teatav territoriaalne planeering, mille eesmärk on tagada ravimite ühtlane levik kogu riigi territooriumil. On oluline, et hiljem kehtestatud kuninglik dekreet nr 1265/1934 lubas ravimeid müüa üksnes apteekidel (artikkel 122).

6.

Hiljem liigitati ravimid seadusega nr 537/1993 ümber järgmistesse klassidesse: A‑klass hädavajalike ravimite ja krooniliste haiguste ravimite jaoks; B‑klass ravi seisukohast olulist huvi pakkuvate ravimite jaoks (mis ei kuulu klassi A), ja C‑klass nende ravimite jaoks, mis ei kuulu A‑ ega B‑klassi. Seaduse nr 537/1993 artikli 8 lõike 14 kohaselt peab A‑ ja B‑klassidesse kuuluvate ravimite kulu täielikult kandma Servizio Sanitario Nazionale (Itaalia riiklik tervishoiuteenistus; edaspidi „riiklik tervishoiuteenistus”), C‑klassi ravimite kulu aga kannab täielikult ostja.

7.

Hiljem kaotati seaduse nr 388/2000 artikli 85 lõikega 1 B‑klass, seaduse nr 311/2004 artikliga 1 aga loodi uus ravimikategooria C‑bis‑klass, kuhu kuuluvad niisugused ravimid, mille jaoks ei ole vaja retsepti ja mida võib erinevalt teistesse klassidesse kuuluvatest ravimitest avalikult reklaamida (ja mida harilikult nimetatakse „käsimüügiravimiteks”). Nagu C‑klassi ravimite puhul, tuleb ka C‑bis‑klassi ravimite kulu täielikult kanda ostjal.

8.

Dekreetseadus nr 223/2006, mis hiljem muudeti seaduseks nr 248/2006, lubas avada uusi, apteekidest erinevaid müügipunkte. Neid nimetatakse „para-apteekideks” ja neil on luba müüa käsimüügiravimeid (C‑bis‑klassi ravimeid).

9.

Hiljuti laiendati dekreetseadusega nr 201/2011, mis on nüüd muudetud seaduseks nr 214/2011, veelgi nende ravimite kategooriaid, mida saab müüa para-apteekides, nii et need võivad nüüd üldsusele pakkuda mõningaid C‑klassi ravimeid, mille jaoks ei ole vaja retsepti. Need õigusaktid rakendati 18. aprilli 2012. aasta ministri määrusega. Dekreetseadusega nr 1/2012, mis hiljem muudeti seaduseks nr 27/2012, suurenes planeeringus ette nähtud apteekide arv: varasema nõude asemel, mille järgi pidi iga 4500 inimese kohta olema üks apteek, näeb seadus nüüd ette, et üks apteek peab olema iga 3300 inimese kohta.

10.

Davide Giuseppe Gullotta (edaspidi „kaebuse esitaja”) on kvalifitseeritud proviisor, kes on registreeritud Ordine dei Farmacisti di Catania (Catania proviisorite koda) juures ja juhib Itaalias para-apteeki.

11.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuasjas vaidlustas kaebuse esitaja Tribunale Amministrativo Regionale per la Sicilia’s (edaspidi „TAR Sicilia”) Ministero della Salute (tervishoiuminister) 13. augusti 2011. aasta määruse nr 0034681 (edaspidi „vaidlustatud määrus”), millega ei rahuldatud kaebuse esitaja taotlust saada luba müüa ravimeid, mida väljastatakse arstiretsepti alusel ja mida riiklik tervishoiuteenistus ei hüvita. Kaebuse esitaja väitis, et Itaalia õigusaktid, mida Ministero della Salute vaidlustatud määruses kohaldas, on mitmel põhjusel liidu õigusega vastuolus.

12.

Selle menetluse käigus otsustas Itaalia kohus, kaheldes vaidlusaluste Itaalia õigusnormide vastavuses liidu õigusele, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised kolm eelotsuse küsimust:

13.

Pärast seda, kui talle oli kätte toimetatud Euroopa Kohtu otsuse Venturini ( 7 ) ärakiri, mis puudutas põhikohtuasjas käsitletavatega samu siseriiklikke õigusnorme, teavitas TAR Sicilia Euroopa Kohut 1. augusti 2014. aasta kirjaga, et jääb teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse juurde.

14.

Käesolevas asjas on kirjalikud seisukohad esitanud D. Gullotta, Federfarma ning Itaalia, Kreeka ja Hispaania valitsus, nagu ka komisjon. Euroopa Kohus otsustas kohtuasja lahendada ilma kohtuistungita.

15.

Enne kui käsitleda kordamööda iga esitatud eelotsuse küsimust, leian ma, et on kasulik teha mõned sissejuhatavad märkused kahe erineva, kuid teineteisega tihedalt seotud mõiste kohta: kohtu pädevus ELTL artikli 267 alusel ja eelotsusetaotluste vastuvõetavus. Tundub, et käesolevas kohtuasjas seisukohti esitanud pooled ajavad neid mõisteid mõnevõrra segi. See ei ole aga sugugi üllatav, sest varem ei ole Euroopa Kohus alati kasutanud oma kohtupraktikas ühtset terminoloogiat.

16.

Euroopa Kohtu rolli ja funktsioone reguleerib nagu ka kõigi teiste Euroopa Liidu institutsioonide puhul pädevuse andmise põhimõte. Sellega seoses on ELL artikli 13 lõikes 2 sätestatud: „Iga institutsioon tegutseb talle aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele.”

17.

Seega on Euroopa Kohtu pädevus piiratud aluslepingutes ette nähtud kohtulike õiguskaitsevahendite süsteemiga, mida saab kasutada üksnes siis, kui asjakohastes sätetes ette nähtud tingimused on täidetud. ( 8 )

18.

Eelotsusemenetluse osas on Euroopa Kohtu pädevus ELTL artiklis 267 seatud sõnaselgelt sõltuvusse mitmest tingimusest. ( 9 ) Konkreetsemalt peavad eelotsuse küsimused selle sätte esimese lõigu kohaselt puudutama neid liidu õigusnorme, mille tõlgenduse või kehtivuse osas on põhikohtuasjas tekkinud kahtlus. Lisaks sellele peab selle normi teise lõigu järgi eelotsusetaotluse esitaja olema liikmesriigi kohus ja eelotsuseküsimuse lahendamine peab olema vajalik põhikohtuasjas otsuse tegemiseks. Viimane tingimus tähendab eelkõige seda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses peab olema tegelik vaidlus ja Euroopa Kohtu antav vastus peab olema selle vaidluse lahendamiseks oluline. ( 10 )

19.

Need tingimused peavad olema täidetud mitte üksnes ajal, mil siseriiklik kohus esitab eelotsusetaotluse, vaid kogu menetluse vältel. Kui need tingimused ei ole täidetud või ei ole enam täidetud, peab Euroopa Kohus asuma seisukohale, et tal puudub pädevus, ja ta võib sellise otsuse teha mis tahes menetlusstaadiumis. ( 11 )

20.

Teisalt, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teave ei ole piisav, et Euroopa Kohus saaks otsustada, et tal on pädevus asja lahendada ehk teisisõnu anda vastus, mis võib olla eelotsusetaotluse esitanud kohtule kasulik, on võimalik tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks. Teave, mis tuleb eelotsusetaotluses esitada, on ette nähtud kodukorra artiklis 94. Sellel teabel on tegelikult kahesugune eesmärk: mitte üksnes võimaldada Euroopa Kohtul anda kasulikke vastuseid, vaid võimaldada ka liikmesriikide valitsustel ja teistel huvitatud isikutel esitada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel seisukohti. ( 12 )

21.

Kaks eespool kirjeldatud olukorda (pädevuse puudumine ja taotluse vastuvõetamatus) on seega seotud erinevate menetluslike küsimustega. Kui pädevuse puudumine peegeldab sisuliselt Euroopa Kohtu pädevuse piire, millest tulenevalt ei ole talle antud pädevust teatud olukordades otsust teha, tekib vastuvõetamatus tavaliselt menetlusvea tõttu, mis tuleneb sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole järginud menetlusnorme.

22.

Seega teooria vaatepunktist tuleb neid kahte olukorda eristada. ( 13 ) Sellisel vahet tegemisel on aga olemas ka praktiline külg. Pädevuse puudumist ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus põhimõtteliselt heastada ega korrigeerida. Seega eelotsusetaotlust, mis on pädevuse puudumise tõttu jäetud läbi vaatamata, ei hakka Euroopa Kohus enam kunagi arutama, välja arvatud muidugi juhul, kui esinesid olulised faktilised asjaolud, millest ta teadlik ei olnud. ( 14 ) Seevastu siseriiklik kohus, kelle eelotsusetaotlus on tunnistatud vastuvõetamatuks, saab vajadusel esitada Euroopa Kohtule uue eelotsusetaotluse, milles on täidetud kodukorra artiklis 94 ette nähtud nõuded. ( 15 )

23.

On võimalik tõmmata mõningaid paralleele eelotsusetaotluste ja hagide vahel. Ka hagide puhul teevad liidu kohtud tavaliselt vahet neil kohtuasjadel, mille puhul neil puudub pädevus, ja neil, mille puhul on hagiavaldus vastuvõetamatu. Näiteks jäetakse tühistamishagi läbi vaatamata pädevuse puudumise tõttu, kui hageja vaidlustab siseriiklike ametiasutuste poolt vastu võetud õigusakte ( 16 ) või kohtuotsuseid, mille on teinud siseriiklikud kohtud ( 17 ) või teised rahvusvahelised kohtud. ( 18 ) Samuti on liidu kohtud otsustanud, et neil puudub pädevus nende kahju hüvitamise hagide osas, mis on suunatud EL-väliste organite, näiteks liikmesriikide haldusasutuste vastu. ( 19 )

24.

Seevastu hageja tehtud menetlusvead, mis takistavad menetluse jätkamist, viivad üksnes selleni, et hagi tunnistatakse vastuvõetamatuks. Selle tüüpilised näited on tühistamishagid, mis on esitatud väljaspool ELTL artiklis 263 ette nähtud kahekuulist tähtaega ( 20 ), hagid, mille on esitanud üksikisikud, keda ei esinda advokaat ( 21 ), või rikkumist käsitlevad hagid, mis on esitatud, ilma et oleks nõuetekohaselt järgitud ELTL artiklis 258 ette nähtud menetluse kohtueelset faasi. ( 22 )

25.

Sellegipoolest ei peaks pädevuse puudumise ja vastuvõetamatuse vahet liigselt rõhutama, sest praktikas toovad nad kaasa sama tagajärje. Euroopa Kohus jätab siseriikliku kohtu taotluse läbi vaatamata ega hakka eelotsuse küsimuste sisu arutama.

26.

Oma esimeses küsimuses palub TAR Sicilia Euroopa Kohtult suuniseid küsimuses, kas siseriiklik õigusakt, mille kohaselt võivad üksnes apteegid müüa retseptiravimeid, mille kulu kannab ostja, mitte riiklik tervishoiuteenistus, on kooskõlas asutamisvabadust käsitlevate liidu eeskirjadega.

27.

Tuleb siiski kohe märkida, et minu hinnangul on siseriiklik kohus käesoleva küsimuse tagasi võtnud.

28.

Sellega analoogse küsimuse esitas Euroopa Kohtule TAR Lombardia eespool nimetatud Venturini kohtuasjas. ( 23 ) Euroopa Kohtu kantselei edastas TAR Siciliale selles kohtuasjas tehtud Euroopa Kohtu otsuse ärakirja. Vastusena teatas TAR Sicilia, et jääb teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse juurde, kuigi ta ei väljendanud selget seisukohta esimese küsimuse suhtes. Sellest vastusest saab seega a contrario järeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis esimese küsimuse tagasi võtta. Sellist tõlgendust näib toetavat TAR Sicilia vastus kui tervik, milles see kohus võtab teadmiseks kohtuotsuse Venturini.

29.

Seega puudutan ma esimest küsimust üksnes põgusalt, sest see annab mulle võimaluse rõhutada olulisi menetlusküsimusi.

30.

Federfarma vaidlustab esimese küsimuse vastuvõetavuse. Federfarma rõhutab, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluse kõik tahud on piiratud Itaaliaga. Seega niivõrd, kuivõrd asutamisvabadust käsitlevad liidu eeskirjad ei ole kohaldatavad, tuleb küsimust pidada hüpoteetiliseks.

31.

Vastab tõele, et väljakujunenud kohtupraktika järgi ei ole juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses käsitletavas faktilises olukorras puudub seos põhivabaduse teostamisega, siseriiklikul kohtul otsuse tegemiseks põhimõtteliselt vaja uurida asjassepuutuvate siseriiklike õigusnormide vastavust nendele liidu õigusnormidele, millele tugineti. Kuivõrd aluslepingu normid ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas asjas kohaldatavad, ei ole eelotsuse küsimustele vastuse andmine vaidluse lahendamiseks oluline. ( 24 )

32.

Sellegipoolest on Euroopa Kohus mitmel juhul leidnud, et tal on pädevus, ja teinud otsuse hoolimata sellest, et faktilised asjaolud puudutavad üheainsa liikmesriigi siseseid olukordi.

33.

Oma ettepanekus kohtuasjas Venturini püüdsin ma anda neist kohtuasjadest ülevaate, liigitades nad kolme peamisesse kohtupraktika suunda. Esimeses suunas (edaspidi „Oosthoeki kohtupraktika”) märkis Euroopa Kohus, et kuigi juhtumi asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed, ei saa välistada, et vaidlustatud siseriiklikel õigusnormidel võib olla teatav piiriülene mõju. Teises kohtupraktika suunas (edaspidi „Guimonti kohtupraktika”) asus Euroopa Kohus seisukohale, et kuigi põhikohtuasjas olid kõik asjaolud ühe liikmesriigi sisesed, on eelotsuse küsimused vastuvõetavad niivõrd, kuivõrd taotletav liidu õiguse tõlgendus näis olevat eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik, kuivõrd vastava riigi õigus kohustab seda kohut tagama selle liikmesriigi kodanikule samad õigused, mis tulenevad muu liikmesriigi kodanikule samasuguses olukorras liidu õigusest, seega keelas siseriiklik õigus oma kodanike vastupidise diskrimineerimise. Lõpuks on olemas kolmas kohtupraktika suund (edaspidi „Thomasdüngeri kohtupraktika”), kus Euroopa Kohus märkis, et ta on liidu õigust puudutavates küsimustes pädev tegema eelotsuseid olukordades, kus eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva asja faktilised asjaolud ei kuulu otseselt liidu õigusnormide kohaldamisalasse, kuid kus liidu õigusnormid on muudetud kohaldatavaks siseriikliku õigusega, milles järgitakse puhtalt siseriiklike olukordade reguleerimisel liidu õiguses sätestatut. ( 25 )

34.

Pärast nende kohtupraktika suundade kindlakstegemist väitsin ma, et nende näol on tegemist ELTL artikli 267 õige rakendamisega. Need puudutasid kohtuasju, mille puhul olid kõik asjakohased faktilised asjaolud küll üheainsa liikmesriigi sisesed, asjakohased õiguslikud asjaolud aga mitte. Sellegipoolest pidin siiski lisama, et mõnes neist kohtuasjadest näib Euroopa Kohus olevat end lugenud pädevaks pelgalt eelduste alusel, tegelikult uurimata, kas asjakohased tingimused olid täidetud. Need eelotsusetaotlused ei sisaldanud tõepoolest ühtegi osist, mis võimaldanuks Euroopa Kohtul oma pädevus kindlalt tuvastada. Sellist lähenemist pidasin – ja pean praeguseni – probleemseks. ( 26 )

35.

Kuivõrd Euroopa Kohtu pädevus üheainsa liikmesriigi sisestes olukordades kujutab endast erandit üldpõhimõttest, panin ma kohtuasjas Venturini ette, et Euroopa Kohus peaks asjakohaste tingimuste täitmise hindamisel olema rangem. ( 27 ) Eelkõige panin ette, et Euroopa Kohus peaks otsustama, et tal puudub pädevus kohtuasjades, mille puhul ei ole toimikus ega eelotsusetaotluse tekstis välja toodud põhjendusi selle kohta, miks Euroopa Kohtul võiks olla pädevus, olenemata põhikohtuasja puhtalt riigisisesest olemusest. Sellega seoses rõhutasin ma, et sellist laadi olukordades peaks olema eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne selgitada Euroopa Kohtule näiteks seda, miks käsitletava õigusnormi kohaldamine võib välismaiseid ettevõtjaid põhivabaduse teostamisel takistada, või viidata käsitletavale olukorrale kohaldatavale siseriikliku õiguse normile või põhimõttele, millega on keelatud vastupidine diskrimineerimine. ( 28 )

36.

Hiljem jõudis kohtujurist Kokott kohtuasjas Airport Shuttle Express sarnasele järeldusele. Ka tema väljendas oma ettepanekus mõningast kriitikat seoses mitme kohtuotsusega, milles Euroopa Kohus vastas eelotsuse küsimustele hoolimata sellest, et põhikohtuasja faktilistel asjaoludel puudus selgelt igasugune piiriülene aspekt. Kohtujurist Kokott pani ette, et juhtudel, mis näivad olevat üheainsa liikmesriigi sisesed, peaks Euroopa Kohus oma pädevust ELTL artikli 267 alusel põhjalikumalt hindama. Ta möönis, et Euroopa Kohtul võib sellegipoolest tekkida vajadus anda vastus mõnel neist juhtudest, näiteks siis, kui kohaldatava siseriikliku õigusega on keelatud vastupidine diskrimineerimine. Sellegipoolest rõhutas kohtujurist Kokott, et sellisel juhul on siseriikliku kohtu ülesanne anda Euroopa Kohtule üksikasjalikku, ajakohast ja usaldusväärset teavet siseriikliku õiguse selle tahu kohta. Kui eelotsusetaotluses selline teave puudub, ei tohiks Euroopa Kohus kergekäeliselt leida, et tal on pädevus, ja peaks seega üldiselt keelduma eelotsuse küsimustele vastamast. ( 29 )

37.

Pärast seda näivad mitu Euroopa Kohtu otsust viitavat suuremale rangusele selle suhtes, kuidas Euroopa Kohus hindab oma pädevust ELTL artikli 267 alusel olukorras, kus hoolimata asjaolust, et vaidlus on üheainsa liikmesriigi sisene, soovib siseriiklik kohus põhivabadusi puudutavate aluslepingu sätete tõlgendamist.

38.

Tegelikult järgis Euroopa Kohus eespool nimetatud kohtuotsuses Airport Shuttle Express kohtujurist Kokott’i ettepanekut ja leidis, et tal puudub pädevus seoses siseriikliku kohtu küsimusega ELTL artikli 49 tõlgendamise kohta. Kohus märkis, et põhikohtuasi puudutas puhtalt Itaalia-sisest olukorda ja eelotsusetaotlus ei sisaldanud mingit teavet selle kohta, kuidas hagejate vaidlustatud siseriiklikud meetmed võivad välismaiseid ettevõtjaid mõjutada. Euroopa Kohus järeldas sellest, et ELTL artikli 49 tõlgendamine ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleliolevas menetluses asjakohane. ( 30 )

39.

Kohtuasjas Tudoran ei teinud Euroopa Kohus otsust küsimuses, mis puudutas Rumeenia tsiviilmenetluse seadustiku teatud sätete kokkusobivust ELTL artiklitega 49 ja 56, niivõrd, kuivõrd põhikohtuasjas menetletav olukord oli puhtalt Rumeenia-sisene ja eelotsusetaotluses ei viidanud miski sellele, et eespool nimetatud Guimonti või Thomasdüngeri kohtupraktika ( 31 ) võiks olla kohaldatav. ( 32 )

40.

Samuti otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas Szabó, et tal puudub pädevus ühe eelotsuse küsimuse suhtes, kuivõrd põhikohtuasi puudutas juhtumit, mis oli puhtalt Ungari-sisene ja eelotsusetaotluse esitanud kohus ei olnud selgitanud, miks need liidu õigusnormid, mille tõlgendamist ta soovis, võiksid olla selles menetluses kohaldatavad. ( 33 )

41.

Euroopa Kohus on kasutanud sarnast lähenemist ka teistes kohtuasjades, mis ei puudutanud põhivabadusi, aga mida on liidu õigusega igasuguse seose puudumise tõttu peetud puhtalt asjassepuutuva liikmesriigi siseseks. Näiteks kohtuasjas C leidis Euroopa Kohus, et tal puudub pädevus vastata eelotsusetaotlusele, mis puudutas direktiivi 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist ( 34 ), ühe sätte tõlgendamist, sest põhikohtuasja hageja oli sellise vägivallakuriteo ohver, mis oli toime pandud tema elukohaliikmesriigi territooriumil. Esmalt rõhutas Euroopa Kohus seda, et direktiiv 2004/80 näeb hüvitise ette üksnes juhul, kui tahtlik vägivallakuritegu on toime pandud mõnes teises liikmesriigis kui see, kus ohver alaliselt elab. Seejärel rõhutas Euroopa Kohus, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et isegi puhtalt riigisiseses olukorras võib Euroopa Kohus anda palutud tõlgenduse, kui siseriikliku õiguse alusel on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kohustus vältida oma kodanike vastupidist diskrimineerimist. Sellegipoolest lisas Euroopa Kohus, et tal ei ole pädevust omal algatusel seda teha, kui eelotsusetaotlusest ei nähtu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul tõepoolest on niisugune kohustus. Selles eelotsusetaotluses ei olnud aga selle kohta midagi välja toodud. ( 35 )

42.

Lisaks sellele leidis Euroopa Kohus kohtuasjas De Bellis jt, et tal puudub pädevus vastata küsimusele õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohta, sest käsitletaval olukorral puudus igasugune seos liidu õigusega ja asjassepuutuvad siseriiklikud õigusnormid ei sisaldanud ühtki sõnaselget viidet liidu õigusele. Seega ei olnud Thomasdüngeri kohtupraktikaga ette nähtud tingimused täidetud. ( 36 )

43.

Nende hiljutiste kohtuotsuste alusel teeksin ma järelduse, et Euroopa Kohus ei tundu puhtalt riigisiseste kohtuasjade puhul enam eeldavat, et tema pädevuse tingimused on täidetud juhul, kui toimikus on selle kohta üksnes ähmased tõendid. Neil juhtudel nõuab Euroopa Kohus nüüd, et eelotsusetaotlust esitavad kohtud kirjeldaksid mõistetavamalt ja põhjendatumalt aluseid, millest tulenevalt nad arvavad, et Euroopa Kohtul on pädevus.

44.

Selline Euroopa Kohtu praktika arengusuund tema pädevuse hindamisel ELTL artikli 267 järgi on tervitatav. Euroopa Kohtu soov teha siseriiklike kohtutega koostööd ei pea minu hinnangul viima selleni, et ta vastab küsimustele, mis võivad olla hüpoteetilised, millisel juhul on tema pädevus vähemalt kaheldav.

45.

Kui antud juhul ei oleks seda küsimust tagasi võetud, oleks Euroopa Kohus võib-olla tõstatanud ex officio küsimuse oma pädevuse kohta. ( 37 ) Menetlusosalised on tõepoolest nõus sellega, et kõik põhikohtuasja asjaolud on piiratud Itaaliaga: kaebaja on Itaalia kodanik, kes elab Itaalias ja peab seal para-apteeki. Eelotsusetaotluses ei leidu ühtki viidet piiriülesele elemendile. Ka ei ole eelotsusetaotluses mingit muud teavet selle kohta, miks võiks ELTL artikli 49 tõlgendamine olla sellegipoolest vaidluse lahendamiseks tarvilik. Eelkõige puudub viide sellele, et mis tahes asjakohast Itaalia õigusnormi tuleb tõlgendada samamoodi nagu liidu õigust. Veelgi enam, kusagil ei ole välja toodud seda, et kaebajaid võiks põhikohtuasjas kaitsta siseriiklik õigusnorm, mis keelab vastupidise diskrimineerimise.

46.

Asjaolu, et varem on samast liikmesriigist tulnud eelotsusetaotluses või ‑taotlustes viidatud konkreetsemalt normile või põhimõttele, millega on keelatud oma kodanike vastupidine diskrimineerimine, ei ole põhjendatud alus oletamaks, et selline norm või põhimõte võiks olla kohaldatav ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuasjas. Selline oletus kujutaks endast pelka spekulatsiooni, ja Euroopa Kohtul ei ole (ega saagi olla) võimalik kindlalt teada selle normi või põhimõtte kohaldamisala ega selle asukohta normihierarhias ega asjassepuutuvaid õigusloome või kohtupraktika arenguid selles liikmesriigis. ( 38 )

47.

Mis puudutab esimese eelotsuse küsimuse sisu, siis juhul, kui Euroopa Kohus soovib seda käsitleda, mis ei ole aga tõenäoline, on selle vastus minu jaoks igal juhul selge.

48.

Kohtuotsuses Venturini leidis Euroopa Kohus, et käsitletavad siseriiklikud õigusnormid võivad takistada või muuta Itaalia territooriumil tegutsema asumise vähem atraktiivseks teise liikmesriigi kodanikust proviisori jaoks, kellel on soov seal para-apteeki pidada. Seega kujutasid need õigusaktid endast asutamisvabaduse piirangut ELTL artikli 49 tähenduses. Sellegipoolest leidis Euroopa Kohus, et sellised õigusaktid on sobivad, et tagada elanikkonna kindla ja kvaliteetse ravimitega varustamise ning seega ka rahvatervise kaitsmise eesmärgi täitmine, ega lähe kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks. ( 39 )

49.

Kuivõrd põhikohtuasjas olulised siseriiklikud õigusnormid on samad, mida Euroopa Kohus analüüsis kohtuasjas Venturini, siis oleks vastus esimesele küsimusele – kui seda ei oleks tagasi võetud – olnud sama: ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis ei võimalda kvalifitseeritud proviisoril tegeleda talle kuuluvas para-apteegis muu hulgas niisuguste retseptiravimite jaemüügiga, mida riiklik tervishoiuteenistus ei hüvita ja mille kulu kannab täies ulatuses neid ostev isik.

50.

Teise küsimusega soovib TAR Sicilia sisuliselt teada, kas harta artiklit 15 („Kutsevabadus ja õigus teha tööd”) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusaktid – nagu on kõne all põhikohtuasjas –, millega tehakse esimeses küsimuses viidatud ravimite müügi õiguse osas vahet proviisoritel, kellele kuuluvad apteegid, ja proviisoritel, kellele kuuluvad para-apteegid.

51.

Itaalia valitsus ja komisjon väidavad, et Euroopa Kohtul puudub pädevus vastata TAR Sicilia teisele eelotsuse küsimusele, kuivõrd harta ei ole põhikohtuasjas menetletavale olukorrale kohaldatav.

52.

Ma ei arva, et see seisukoht on õige.

53.

Praeguseks kindlalt välja kujunenud kohtupraktika suuna järgi on harta kohaldamisala seoses liikmesriikide tegevusega ette nähtud selle artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. ( 40 )

54.

Samuti kinnitab see säte väljakujunenud kohtupraktikat selle kohta, et liidu õiguskorras tagatud põhiõigused laienevad kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi. ( 41 ) Kui aga olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, siis puudub Euroopa Kohtul pädevus ning harta osutatud sätted ei saa iseenesest olla selle pädevuse aluseks. ( 42 )

55.

Samuti tuleb selles kontekstis rõhutada, et mõiste „liidu õiguse kohaldamine” harta artikli 51 lõike 1 tähenduses eeldab teatava tihedusega seose olemasolu, mis ulatub kaugemale sellest, et asjaomaste valdkondade puhul on tegemist naabervaldkondadega või et üks neist valdkondadest avaldab teisele kaudset mõju. ( 43 ) Selleks et välja selgitada, kas liikmesriigi õigusnormide puhul on tegemist liidu õiguse kohaldamisega harta artikli 51 tähenduses, tuleb muude tegurite hulgas hinnata: 1) kas asjaomaste siseriiklike õigusnormide eesmärk on liidu õiguse sätte kohaldamine; 2) milline on selle siseriikliku õigusnormi iseloom ja kas see järgib teistsuguseid eesmärke kui liidu õigus, isegi kui need siseriiklikud õigusnormid mõjutavad liidu õigust vaid kaudselt; ja ka seda 3) kas selles valdkonnas on olemas liidu õiguse erinormid, mis võivad seda valdkonda mõjutada. ( 44 ) Euroopa Kohus on nimelt jõudnud järeldusele, et liidu põhiõigused ei ole siseriiklike õigusnormide suhtes kohaldatavad, kui asjaomast valdkonda puudutavad liidu õiguse normid ei näe liikmesriikidele põhikohtuasjas vaidluse all olevas olukorras ette mingeid kohustusi. ( 45 )

56.

Just nende põhimõtete valguses uurin ma järgnevalt, kas õiguslik olukord, mille pinnalt tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev kohtuasi, kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse harta artikli 51 tähenduses.

57.

Kahjuks ei sisalda eelotsusetaotlus selles küsimuses mingit konkreetset teavet. Hoolimata selle taotluse ilmsetest puudujääkidest olen ma sellegipoolest seisukohal, et sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt. Minu tõlgendus kohtuasja faktiliste asjaolude ja põhikohtuasjas kohaldatavate liidu õigusnormide seose kohta on järgmine.

58.

Ühest küljest näib, et asjassepuutuvate õigusnormide eesmärk ei olnud stricto sensu liidu õiguse kohaldamine: need õigusnormid reguleerivad ravimite jaemüüki Itaalia territooriumil, et tagada elanikkonna kindel ja kvaliteetne ravimitega varustamine, ja nende üldisem eesmärk on rahvatervise kaitsmine. ( 46 )

59.

Sellega seoses tuleb meenutada, et tulenevalt ELTL artikli 168 lõikest 7 võtavad liidu meetmed rahvatervise valdkonnas arvesse liikmesriikide vastutust oma tervishoiupoliitika määratlemisel ning tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel. Liikmesriikide vastutus hõlmab tervishoiu juhtimist ning tervishoiule määratud vahendite jaotamist. Euroopa Kohus on samuti leidnud, et põhimõtteliselt võib liikmesriik otsustada, millisel tasemel ta kavatseb rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline tase saavutatakse. Kuna see tase võib liikmesriigiti varieeruda, tuleb tunnustada liikmesriikide kaalutlusruumi olemasolu. ( 47 )

60.

Teisalt aga sisaldab liidu õigus konkreetseid õigusnorme – nimelt ELTL artiklit 49 ja artikli 52 lõiget 1 –, mis võivad põhimõtteliselt mõjutada eelotsusetaotluse esitanud kohtus käsitletavate õigusnormide kohaldatavust.

61.

Selles osas on Euroopa Kohus juba sedastanud, et kui liikmesriik tugineb ülekaalukale üldisele huvile selliste õigusnormide õigustamiseks, mis riivavad teenuste osutamise vabadust, tuleb seda liidu õiguses ette nähtud õigustust tõlgendades arvestada liidu õiguse aluspõhimõtetega ja eeskätt põhiõigustega, mis on nüüd tagatud hartaga. Nii on ette nähtud erandid asjaomaste siseriiklike õigusnormide suhtes kohaldatavad üksnes siis, kui need õigusnormid on kooskõlas põhiõigustega, mille järgimise Euroopa Kohus tagab. ( 48 )

62.

Sellest tuleneb, et kohustus järgida põhiõigusi kuulub selgelt liidu õiguse ja seega ka harta kohaldamisalasse. Kui liikmesriik tugineb liidu õiguses ette nähtud eranditele, et õigustada aluslepinguga tagatud põhiõiguse riivamist, tuleb seda seega pidada – nagu ka Euroopa Kohus on leidnud kohtuotsuses Pfleger – „liidu õiguse kohaldamiseks” harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. ( 49 )

63.

Kui tulla tagasi käesoleva kohtuasja juurde, siis kehtestab ELTL artikkel 49 ja artikli 52 lõige 1 seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva küsimusega Itaalia ametiasutustele tõepoolest mõne kohustuse. Muu hulgas peab meedet, mis kujutab endast asutamisvabaduse piirangut (teatud ravimite jaemüügipiirangud), kohaldama ilma diskrimineerimiseta, see peab olema seatud eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale, kui selle eesmärgi saavutamiseks vaja. ( 50 )

64.

Seega olen ma seisukohal, et Euroopa Kohtul on pädevus vastata TAR Sicilia teisele eelotsuse küsimusele. Sellegipoolest on mul tõsised kahtlused selle küsimuse vastuvõetavuse osas.

65.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikliga 267 kehtestatud koostöö raames eeldab vajadus anda liidu õiguse tõlgendus, millest oleks küsimuse esitanud siseriiklikule kohtule kasu, seda, et siseriiklik kohus on määratlenud faktilise ja õigusliku raamistiku, millega seoses eelotsusetaotluse küsimused on esitatud, või vähemalt selgitanud faktilisi hüpoteese, millel need küsimused põhinevad. ( 51 ) Sellega seoses on Euroopa Kohus rõhutanud, kui oluline on siseriiklikul kohtul esitada täpsed põhjused, miks ta kahtles liidu õiguse tõlgenduses ja pidas vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused. ( 52 ) Eelkõige on Euroopa Kohus rõhutanud vajadust, et eelotsusetaotluses sisalduksid vähemalt mingil määral nende liidu õigusnormide valiku põhjused, mille tõlgendamist taotletakse, ning seos, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on vastavate liidu õigusnormide ja kohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel. ( 53 )

66.

Nagu on juba käesoleva ettepaneku punktis 20 välja toodud, on need nõuded eelotsusetaotluse sisu kohta otsesõnu esitatud kodukorra artiklis 94, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks – nagu ka Euroopa Kohus on hiljuti rõhutanud – teadma ning millest ta peab rangelt kinni pidama. ( 54 )

67.

Nendest põhimõtetest tulenevalt asun ma seisukohale, et käesolevas kohtuasjas esitatud teise eelotsuse küsimuse osas ei vasta eelotsusetaotlus nendele nõuetele.

68.

Eelotsusetaotluses ei selgitata isegi kokkuvõtlikult, miks eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et harta artikli 15 tõlgendamine on tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks vajalik. Siseriiklik kohus üksnes nimetab, et tal on kahtlusi, kas selles normis ette nähtud põhimõtted võivad olla piiranguteta kohaldatavad ka proviisori kutseala suhtes, sellest hoolimata, et neile on seatud palju konkreetseid kohustusi, mis teenivad üldist huvi.

69.

Selles punktis ei kõhkleks ma arvamast, et igal siseturul tegutseval töötajal ja ettevõtjal – olenemata sellest, kas ta on kohustatud täitma mõnda üldistes huvides olevat kohustust või mitte – peab olema võimalus kasutada harta artiklis 15 ette nähtud õigust. Samuti leian ma, et on keeruline eitada seda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus käsitletavad õigusnormid võivad seda õigust osaliselt piirata. ( 55 )

70.

Kui aga on kindlaks tehtud, et seda piirangut õigustab vajadus kaitsta rahvatervist ( 56 ), ei oska ma näha, milliseid kõnealuse siseriikliku õiguse ja liidu õiguse kokkusobimatuse täiendavaid tahke võiks valemisse lisada harta artikkel 15.

71.

Harta artikli 52 lõikes 1 on tõepoolest mööndud, et selliste õiguste ja vabaduste teostamist – nagu harta artiklis 15 ette nähtud õigused ja vabadused – võib piirata ainult siis, kui need piirangud on ette nähtud seadusega ja võtavad arvesse nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning need on proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes vajalikud ja on tegelikult kooskõlas Euroopa Liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvate eesmärkidega või vajadusega kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. ( 57 )

72.

Selles kontekstis on vaevalt vaja märkida, et harta artiklis 35 tunnustatakse põhiõigusena ka seda, et igaühel on õigus ennetavale tervishoiule ning ravile.

73.

Seda kõike silmas pidades võinuks oodata, et eelotsusetaotluses sisalduvad mõningad põhjendused selle kohta, miks siseriiklik kohus leidis, et asjassepuutuvad siseriiklikud õigusaktid ei tasakaalustanud neid kaht põhiõigust nõuetekohaselt või miks need õigusaktid ei arvestanud harta artiklis 15 ette nähtud õiguse olemust.

74.

Kuivõrd nende otsustavate tahkude kohta puuduvad igasugused selgitused, järeldan ma, et TAR Sicilia esitatud teine eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu ulatuses, milles eelotsusetaotlus ei ole kooskõlas kodukorra artikliga 94.

75.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt teises küsimuses tõstatatud küsimuse sisulise külje osas piirdun ma oma analüüsis järgmisega.

76.

Ma ei suuda eelotsusetaotluses ega ka D. Gullotta esitatud märkustes näha midagi, mis seaks kahtluse alla asjaolu, et asjassepuutuvates siseriiklikes õigusaktides on õiglaselt ja kohaselt tasakaalustatud ühelt poolt kutsevabadus ja õigus teha tööd ning teiselt poolt õigus tervishoiule. Ka ei leia ma midagi, mis viitaks sellele, et harta artiklis 15 sätestatud õigust on piiratud sedavõrd karmilt, et see riivaks selle õiguse põhiolemust.

77.

Sellest tulenevalt ei leia ma, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidlustatud siseriiklikud õigusaktid oleksid vastuolus harta artikliga 15.

78.

Viimaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmanda küsimusega teada, kas ELTL artikleid 102 ja 106 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusaktid – nagu need, mida käsitletakse põhikohtuasjas –, millega on teatud ravimite jaemüük lubatud üksnes apteekides, jättes kõrvale para-apteegid.

79.

Ka kolmanda küsimuse osas väljendan ma oma kahtlusi seoses vastuvõetavusega. Taas kord puuduvad eelotsusetaotluses igasugused selgitused selle kohta, miks arvab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et käsitletavad õigusaktid ei ole kooskõlas ELTL artiklitega 102 ja 106.

80.

Esmalt, mis puudutab ELTL artiklit 102, ei saa ma lõpuni aru sellest, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on igal (või mõnel) Itaalia territooriumil asuvast rohkem kui 15000 apteegist ainuvalitsev seisund või on neil kollektiivne valitsev seisund. Teiseks, isegi kui eeldada, et on võimalik kindlaks teha turgu valitsev seisund, tuleks seejärel teha kindlaks see, mil viisil saab seda seisundit õigusvastaselt ära kasutada selleks, et kõrvaldada konkurents asjassepuutuval turul (turgudel).

81.

Seejärel tuleb seoses ELTL artikliga 106 rõhutada, et Euroopa Kohus on hiljuti taas kord kinnitanud oma kohtupraktikat selle kohta, et liikmesriik rikub keelde, mis on kehtestatud ELTL artikli 106 lõikes 1 tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 102, kui ta võtab vastu seadusandliku või haldusmeetme, mis loob olukorra, kus riigi osalusega äriühingut või ettevõtjat, kellele riik on andnud eri- või ainuõigused, ajendatakse temale antud eelisõiguste pelga kasutamisega oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitama, või juhul, kui need õigused võivad tekitada olukorra, milles see ettevõtja viiakse sellise kuritarvituse toimepanemiseni. Samuti on Euroopa Kohus selgitanud, et tuvastamaks ELTL artikli 106 lõike 1 rikkumist tõlgendatuna koostoimes ELTL artikliga 102, on vaja kindlaks teha võimalik või tegelik konkurentsivastane tagajärg, mis võib olla tingitud asjaolust, et riik on andnud mõnele ettevõtjale eri- või ainuõigused. ( 58 )

82.

Seda arvestades ja eeldades, et käsitletavad õigusaktid annavad apteekidele eri- või ainuõigusi ELTL artikli 106 lõike 1 tähenduses, ilmneb, et ikkagi on vaja mõista, mil viisil võivad apteegid eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul omandatud eri- või ainuõiguste tõttu olla ajendatud oma turgu valitsevat seisundit ära kasutama.

83.

Nende küsimuste osas ei ole aga esitatud mitte ainsatki selgitust. Neil asjaoludel ei ole seega võimalik mõista, miks või mil viisil võivad ELTL artiklitega 102 ja 106 olla vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu need, mida analüüsitakse eelotsusetaotluse esitanud kohtus. ( 59 )

84.

Tegelikult täheldan ma seda, et võrdlemisi sarnane küsimus esitati Euroopa Kohtule kohtuasjas Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, milles üks Itaalia kohus küsis Euroopa Kohtult, kas ELTL artiklitega 102 ja 106 on vastuolus sellised siseriiklikud õigusaktid, mis annavad ainuõiguse osutada teatavaid maksualaseid abi- ja nõustamisteenuseid maksunõustamiskeskustele – aktsiaseltsidele, mis olid loa saanud Itaalia rahandusministeeriumilt. Oma otsuses rõhutas Euroopa Kohus seda, et ainuüksi valitseva seisundi tekitamise asjaolu kui selline ainu- või eriõiguste andmise teel ei ole vastuolus aluslepingutega. ELTL artikli 102 ja artikli 106 lõike 1 rikkumiseks on seega vajalik mitte üksnes see, et liikmesriigi õigusaktide tagajärg oli teatud ettevõtjatele eri- või ainuõiguste andmine, vaid ka see, et niisugused õigusaktid võisid ajendada valitsevat seisundit kuritarvitama. Sellegipoolest leidis Euroopa Kohus, et eelotsusetaotlusest ega kirjalikest seisukohtadest ei ilmnenud faktilisi ega õiguslikke asjaolusid, mis andnuks talle võimaluse hinnata, kas on täidetud tingimused seoses turgu valitseva seisundi olemasolu või selle kuritarvitamisega ELTL artikli 102 ja artikli 106 lõike 1 tähenduses. Seetõttu tunnistas ta selle küsimuse vastuvõetamatuks. ( 60 )

85.

Minu hinnangul tuleb sama järelduseni jõuda ka käesolevas kohtuasjas.

86.

Nagu juba eespool nimetatud, ei suuda ma eelotsusetaotlusest ega D. Gullotta esitatud seisukohtadest leida midagi, mis viitaks ELTL artikli 102 ja artikli 106 lõike 1 võimalikule rikkumisele.

87.

Seega ei leia ma ühtegi põhjust, miks ELTL artiklit 102 ja 106 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusaktid – nagu need, mida arutatakse põhikohtuasjas –, millega on teatud ravimite jaemüük lubatud üksnes apteekides, jättes kõrvale para-apteegid.

88.

Aastal 2014 oli ligi 40 kohtuasja, mille puhul lükkas Euroopa Kohus eelotsusetaotluse tagasi kas seetõttu, et see oli tervikuna vastuvõetamatu, või seetõttu, et kohtul puudus ilmselgelt pädevus. Samavõrd paljudel juhtudel lükkas Euroopa Kohus nimetatud alustel siseriiklike kohtute eelotsusetaotlused tagasi osaliselt. Suur osa neist kohtuasjadest puudutas täpselt selliseid menetlusküsimuste liike, mida on analüüsitud käesolevas ettepanekus: 1) põhiõiguste tõlgendamist puudutavad küsimused, kuigi põhikohtuasja kõik küljed on piiratud ühe liikmesriigiga ( 61 ), 2) harta tõlgendamist puudutavad küsimused juhtudel, mille puhul ei ole välja toodud selget seost liidu õigusega ( 62 ), või 3) eelotsusetaotlused, milles ei ole kirjeldatud esitatud eelotsuse küsimuste põhilist faktilist ja õiguslikku raamistikku. ( 63 )

89.

Kahjuks ei ole ebatavaline, et siseriiklikud kohtud esitavad Euroopa Kohtule küsimusi, mis seavad kahtluse alla siseriiklike õigusaktide ja liidu õiguse kooskõla ja viitavad võrdlemisi paljudele liidu õigusnormidele, ent ei selgita, miks iga viidatud säte võib olla käsitletavas kohtuasjas asjakohane. Sarnased probleemid tekivad ka eelotsusetaotluste puhul, mis seavad vastupidi kahtluse alla siseriiklike õigusaktide kooskõla liidu õigusega, ent ei viita ühelegi konkreetsele liidu õiguse sättele.

90.

Selline praktika ei ole vastuvõetav. Iga kohtuasi, mis menetluslikel põhjustel tagasi lükatakse, toob endaga kaasa märkimisväärse ressursside raiskamise nii siseriikliku kohtu jaoks, kes eelotsusetaotluse esitab, kui ka Euroopa Liidu Kohtu jaoks (eelkõige seetõttu, et eelotsusetaotlus tuleb tõlkida kõikidesse liidu ametlikesse keeltesse). Samuti viibib õigusemõistmine põhikohtuasja poolte jaoks, ilma et see tooks endaga kaasa mingit kasu.

91.

ELL artikli 19 lõike 1 kohaselt on liidu õiguskorra ja kohtusüsteemi kaitsjad nii Euroopa Kohus kui ka liikmesriikide kohtud. Tõepoolest, nii liidu kui ka liikmesriikide kohtutele on usaldatud ülesanne tagada liidu õiguse täielik kohaldamine kõigis liikmesriikides ja tagada nende õiguste kohtulik kaitse, mis tulenevad isikutele liidu õigusest. ( 64 )

92.

Sellest kesksest põhiseaduslikust põhimõttest tulenevalt soovib Euroopa Kohus teha oma parima, et aidata siseriiklikel kohtutel täita õigusemõistmisega seotud ülesandeid liidu õiguskorras. Sellegipoolest on Euroopa Kohus teadlik ka piiridest, mille aluslepingud tema tegevusele seavad.

93.

Ka siseriiklikud kohtud peaksid neid piire arvesse võtma. Eelkõige peaksid nad olema teadlikud hiljutistest kohtuotsustest, mis viitavad sellele, et hinnates oma pädevust vastata küsimustele ELTL artikli 267 alusel ja selliste küsimuste vastuvõetavuse osas, on Euroopa Kohus hakanud lähtuma rangemast lähenemisest.

94.

Üldisemalt peaks siseriiklikud kohtud alati meeles pidama, et siira koostöö põhimõte, mis on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluse alus, ( 65 ) toimib vastastikuselt. Nad peaksid aitama Euroopa Kohtul aidata neid endid.

95.

Eelnevast tulenevalt teen ettepaneku, et Euroopa Kohus tunnistaks Tribunale Amministrativo Regionale per la Sicilia kohtuasjas C‑497/12 esitatud teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse vastuvõetamatuks.