1. 

Millisel määral läheb tarbijakaitse kõrge taseme taotlemine vastuollu liikmesriikide menetlusautonoomiaga hagide osas, mille tarbijakaitseühingud on esitanud ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks? Kas nendel ühingutel peab selleks, et nende võitlus ebaõiglaste tingimustega oleks tõhus, olema võimalik kohtumäärus, milles tuvastati, et kohus, mille poole pöörduti, ei ole territoriaalselt pädev, edasi kaevata isegi siis, kui siseriikliku õiguse kohaselt on see võimalus üldiselt välistatud, ning neil peab olema võimalus pöörduda eelistatavasse kohtusse, mis siiani oli ainult tarbijatel endal? Niisugune on põhimõtteliselt probleem, mis kerkib käesolevas kohtuasjas.

2.

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ( 2 ) põhjenduses 23 on märgitud, et „isikutel ja organisatsioonidel, kui nendel on liikmesriigi õigusaktide alusel õigustatud huvi tarbijat kaitsta, peaks olema võimalus tarbijalepingute üldtingimuste, kuid eelkõige ebaõiglaste tingimuste suhtes algatada menetlusi kas kohtus või haldusasutustes, kes on pädevad kaebuste üle otsustama või asjaomaseid kohtumenetlusi algatama; see võimalus ei tähenda siiski üldtingimuste eelnevat kontrollimist eri majandusharudes”.

3.

Direktiivi 93/13 põhjenduses 24 on jätkatud, et „liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada”.

4.

Direktiivi 93/13 artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.

2.   Lõikes 1 nimetatud vahendite hulka kuuluvad sätted, mille kohaselt isikud ja organisatsioonid, kellel on liikmesriigi õiguse alusel õigustatud huvi tarbijat kaitsta, võivad kooskõlas siseriikliku õigusega pöörduda kohtute või pädevate haldusasutuste poole, kes otsustavad üldiseks kasutamiseks mõeldud lepingutingimuste ebaõigluse üle ning võivad kohaldada asjakohaseid ja tõhusaid vahendeid, et lõpetada selliste tingimuste jätkuv kasutamine.

[...]”

5.

Käesoleva eelotsusetaotluse osas asjakohane siseriiklik õiguslik raamistik on kokkuvõtlikult järgmine.

6.

Hispaania tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ley 1/2000 de Enjuiciamento Civil, edaspidi „LEC”) ( 3 ) kohaselt tuleb hagid, milles taotletakse lepingu üldtingimusi käsitlevate sätete tühiseks tunnistamist, esitada hageja elukoha kohtule. Kui tegemist on ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks esitatud hagidega – millega taotletakse, et kostjat kohustataks oma käitumist lõpetama või hoidma ära, et niisugune käitumine kordub tulevikus ( 4 ) ‐, on seevastu pädev ettevõtjast kostja elu‑ või tegevuskohajärgne kohus, kui see elu‑ või tegevuskoht on Hispaania territooriumil. ( 5 ) Seda viimast territoriaalse pädevuse eeskirja kohaldatakse seega, kui asjaomane hagi esitatakse tarbijate kollektiivsete või üldiste huvide kaitseks ( 6 ) ning selle esitab tarbijakaitseühing, mis vastab seaduses sätestatud tingimustele. ( 7 )

7.

Lisaks ei saa otsuseid, milles tuvastatakse, et kohus, mille poole pöörduti, ei ole territoriaalselt pädev, edasi kaevata. ( 8 )

8.

Asociación de Consumidores Independientes de Castilla y León (Castilla‑Leóni sõltumatute tarbijate ühing, edaspidi „ACICL”) on tarbijakaitseühing, mis on kantud Hispaanias Castilla y Leóni autonoomse piirkonna tarbijate ja kasutajate organisatsioonide piirkondlikku registrisse. Ühingu asukoht on Salamancas. Tal on 110 liiget ja tema 2010. aasta eelarve oli 3941 eurot. Ta tegutseb geograafiliselt ainult nimetatud piirkonna territooriumil. ACICL ei ole liitunud ühegi teise piirkondadevahelise või riikliku ühinguga ega ole ühegi sellise liige. Lisaks vastab see seaduses sätestatud tingimustele, mis peavad olema täidetud, et kaitsta tarbijate kollektiivseid huve kohtus.

9.

ACICL esitas Juzgado de Primera Instancia no 4 y de lo Mercantil de Salamancale (Salamanca esimese astme kohus nr 4 ja kaubanduskohus) (Hispaania) kui esimesele kohtuastmele hagi ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks Anuntis Segunda Mano SL vastu, mille tegevuskoht asub Barcelona provintsis. Hagis paluti täpsemalt tunnistada tühiseks mõned sätted selle äriühingu veebilehel ( 9 ) toodud kasutamise üldtingimustes põhjendusel, et need kujutavad endast ebaõiglasi tingimusi, ning hoida tulevikus ära väidetav ebaõiglane käitumine.

10.

Juzgado de Primera Instancia no 4 y de lo Mercantil de Salamanca leidis 6. aprilli 2011. aasta määruses, et ta ei ole pädev tegema otsust hagi kohta, mille ACICL oli talle esitanud. LECi artikli 52 lõike 1 punktist 14 ilmneb tema sõnul, et tarbijate kollektiivsete huvide kaitse eesmärgil ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks esitatud hagide kohta on pädev otsust tegema selle koha kohus, kus asub kostja. Juzgado de Primera Instancia no 4 y de lo Mercantil de Salamanca täpsustas siiski, et tema määruse, milles ta leidis, et tal puudub pädevus, saab edasi kaevata, kuigi ükski siseriiklik õigusnorm ei näe sellist võimalust ette.

11.

ACICL esitas niisiis Audiencia Provincial de Salamancale (Salamanca provintsi apellatsioonikohus) määruskaebuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kaks probleemideringi.

12.

Esiteks ei saa siseriiklike menetlusnormide, eelkõige LECi artiklite 60 ja 67 kohaselt territoriaalse pädevuse puudumise otsust edasi kaevata, nii et kui ACICL soovib, et tema hagi ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks arutataks, peab ta pöörduma eranditult kostja asukoha kohtusse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul kerkib küsimus, kas võimatus kaevata edasi Hispaania kohtute otsuseid, milles need leiavad, et nad ei ole tarbijate huvides ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks esitatud üldiste hagide puhul territoriaalselt pädevad, ei kujuta niisuguses olukorras endast selle eesmärgi saavutamise takistust, mida üldiselt liidu õigusega ja konkreetselt direktiiviga 93/13 taotletakse ning milleks on tarbijakaitse kõrge taseme tagamine. Kui see on nii, peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus jätma siseriiklikud menetlusnormid kohaldamata ja nõustuma tegema otsust talle esitatud määruskaebuse kohta.

13.

Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas esiteks liidu õiguse, teiseks tarbijakaitse kõrge taseme tagamise eesmärgi ja kolmandaks tarbijakaitseühingute selles valdkonnas esitatud hagide tähtsusega on kooskõlas pädevusnorm, mille kohaselt peab niisugune ühing oma hagi ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks esitama ettevõtja elu‑ või tegevuskoha kohtule – hagi, mille esitamisest peaks ACICL lõpuks loobuma, sest tema eelarve on väike ja territoriaalne tegevusraadius piiratud.

14.

Selles olukorras otsustaski Audiencia Provincial de Salamanca menetluse peatada ning esitada eelotsusetaotlusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 11. septembril 2012, ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

15.

Määruskaebuse esitaja põhikohtuasjas, Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad.

16.

Kõigepealt analüüsin Hispaania valitsuse esitatud argumenti, et see esimene küsimus on vastuvõetamatu, ning siis meenutan Euroopa Kohtu hästi väljakujunenud praktikast tulenevaid põhimõtteid, mis on meie analüüsis asjakohased. Kolmandaks analüüsin kahe kohtuastme puudumist territoriaalse pädevuse alal liikmesriigi õiguskorras, lähtudes eespool nimetatud põhimõtetest ja eelkõige tõhususe põhimõttest.

17.

Hispaania valitsuse argument, et esimene Euroopa Kohtule esitatud küsimus on vastuvõetamatu, sest juhtum on täiesti siseriiklik ja kõnesolevat menetlusnormi peab seega analüüsima, lähtudes ainult tõhusast kohtulikust kaitsest niisugusena, nagu see on tagatud Hispaania põhiseadusega, tuleb kohe tagasi lükata. Piisab, kui meenutada, et nõudes, mille ACICL Juzgado de Primera Instancia no 4 y de lo Mercantil de Salamancale ja eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitas, palutakse tuvastada, et tingimused, mida kostja põhikohtuasjas kasutab, on ebaõiglased, ning see nõue puudutab seega ilmselgelt tarbijatele direktiiviga 93/13 ette nähtud kaitse kohtuliku kontrolli võimalust, vajaduse korral selle direktiivi artikli 7 lõikes 2 osundatud tarbijakaitseorganisatsioonide kaudu.

18.

Direktiivi 93/13 artikli 7 lõikega 1 on liikmesriike kohustatud tagama, et „oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine”. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kas need piisavad ja tõhusad vahendid peavad hõlmama võimalust kaevata edasi territoriaalse pädevuse puudumise otsus, mis tehti tarbijakaitseühingu esitatud hagi alusel.

19.

Direktiiviga 93/13 ei ole niisuguste ühingute käsutuses olevaid menetluslikke vahendeid ühtlustatud. Euroopa Kohus on aga leidnud, et „kuigi liikmesriikidele on antud valikuvabadus direktiivi rakendamiseks võetavate meetmete ja vahendite osas, on iga selle adressaadiks olev liikmesriik kohustatud täiel määral võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada selle direktiivi täielik mõju vastavalt selles sätestatud eesmärkidele”. ( 10 ) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „[on d]irektiivist tulenev liikmesriigi kohustus saavutada vastavas direktiivis ette nähtud eesmärgid ning [EL artikli 4 lõikest 3] tulenev kohustus võtta kõik vajalikud üld‑ või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine, siduv kõigile liikmesriigi võimuorganitele, kaasa arvatud kohtutele vastavalt nende pädevusele”, ( 11 ) kelle ülesanne on „[eelkõige i]sikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse ning ühenduse õiguse täieulatuslik rakendamine”. ( 12 ) Lisaks tuleb märkida, et kui asjaomases valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid – nagu see on põhikohtuasjas –, tuleb „iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikute liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse”, ( 13 ) tingimusel et tagatakse nende õiguste tegelik kaitse. ( 14 )

20.

Selles osas ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast ka, et „menetlusnormid, mis on kehtestatud nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse, [ei tohi] olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike kaebuste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta ühenduse õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte)”. ( 15 )

21.

Käsitletava küsimuse analüüsimisel tuleb juhinduda kõikidest nendest kaalutlustest.

22.

Olukorda põhikohtuasjas tuleb seega tõesti hinnata võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtudes. Võrdväärsuse põhimõte käesoleval juhtumil siiski ohtu ei satu. Jääb üle teha kindlaks, kuidas on lood tõhususe põhimõttega.

23.

Üldiselt tuleb märkida, et liidu õigus ei sisalda tarbijakaitse valdkonnas konkreetset kohustust selles osas, mitu kohtuastet liikmesriigid peavad ette nägema. Kohtusüsteemi struktuur kuulub täielikult liikmesriikide menetlusautonoomia alla. Lisaks on nõustutud, et aluslepingutega ei soovitud luua muid õiguskaitsevahendeid lisaks nendele, mis on juba loodud, v.a juhul, kui vastava liikmesriigi õiguskorra ülesehitusest nähtub, et ei ole ühtegi õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kas või täiendava taotluse põhjal tagada isikute liidu õigusest tulenevad õigused. ( 16 )

24.

See küsimus puudutab probleemi, et otsust – milles leitakse, et kohus, mille poole pöörduti, ei ole pädev, ja nimetatakse territoriaalselt pädev kohus, kuhu vaidluse lahendamiseks tuleb pöörduda – ei saa edasi kaevata. Ainus selles osas liidu tasandil eksisteeriv eeskiri puudutab liidu kohtuid endid, nagu meenutas komisjon. Aluslepingutele lisatud protokolli (nr 3) Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 54 teises lõigus on nähtud ette, et „[k]ui üldkohus leiab, et ta pole pädev arutama ja lahendama hagi, mille suhtes Euroopa Kohus on pädev, suunab ta selle hagi Euroopa Kohtusse; samuti kui Euroopa Kohus leiab, et hagi kuulub üldkohtu pädevusse, suunab ta selle hagi üldkohtusse, mille peale nimetatud kohus ei saa oma pädevust eitada”. ( 17 ) Niisuguste edasisaatmisotsuste peale ei saa apellatsioonkaebust esitada. ( 18 )

25.

Asja saatmisel ühest liidu kohtust teise ei teki mõistagi samasugust geograafilises mõttes ebasoodsamat olukorda nagu see, mis tekkis põhikohtuasja raames.

26.

Esimene küsimus puudutab siiski – ja see on selle küsimuse õigeks mõistmiseks oluline – hinnangut sellele, kas liidu õigusega on kooskõlas siseriiklik menetlusnorm, mille kohaselt ei saa otsuseid, milles tuvastatakse territoriaalse pädevuse puudumine, üldse edasi kaevata ‐ menetlusnorm, mis on sätestatud LECi artikli 67 lõikes 1, samas kui kõnealune ebasoodsam olukord on tingitud sellest, et kohaldatakse eeskirja, mille kohaselt peab tarbijakaitseühing oma hagi ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks esitama ettevõtja elu‑ või tegevuskoha kohtule, st eeskirja, mis on sätestatud LECi artikli 52 lõike 1 punktis 14. Analüüsitav eelotsuse küsimus ei puuduta aga seda viimast õigusnormi.

27.

Selles olukorras on võrdlus liidu kohtute suhtes kohaldatavate menetlusnormidega ikkagi asjakohane ja see näitab, et nendele liidu kohtutele omane õiguskaitsevahendite süsteem ega Hispaania menetlusõigus ei näe ette võimalust kaevata edasi pädevuse puudumise otsuseid.

28.

Mis puudutab teiseseid õiguse allikaid, siis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivis 98/27/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta ( 19 ) ega sellele järgnenud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivis 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta ( 20 ) ei mindud üksikasjades nii kaugele, et oleks reguleeritud kohtuastmete arvu, mille liikmesriigid peavad territoriaalse pädevuse puudumise otsuste puhul, mis tarbijakaitseühingute hagide kohta tehakse, ette nägema.

29.

Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni puhul on huvitav, et oli vaja oodata ära selle konventsiooni protokolli nr 7 ( 21 ): alles selles sätestati õigus kahele kohtuastmele. ( 22 ) Tuleb siiski märkida, et esiteks sätestati see õigus eranditult kriminaalasjades, teiseks ei ole kõik liidu liikmesriigid seda protokolli tänase päevani allkirjastanud. See näitab, millisel määral kohtuastmete arv liikmesriigiti varieerub ja seda olenemata asjaomasest valdkonnast.

30.

Kui puudub õigusnorm, milles oleks liidu tasandil täpselt kindlaks määratud tarbijakaitseühingu käsutuses olevate õiguskaitsevahendite osas eksisteerivate tagatiste ulatus, tuleb teha kindlaks, kas kõnesolev siseriiklik norm, mis ei võimalda territoriaalse pädevuse puudumise otsust üldse edasi kaevata, ei too kaasa seda, et nende õiguste või eesõiguste kohaldamine, mis sellel ühingul liidu õiguse alusel on, muutub praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.

31.

Selles osas tuleb esiteks tõdeda, et ACICL‑i võimatus otsust edasi kaevata puudutab ainult territoriaalset pädevust ega too kaasa seda, et ACICL‑ilt võetakse kõik võimalused, et tema hagi, milles ta palub lõpetada niisuguste tingimuste kasutamine, mida ta peab ebaõiglaseks, ei aruta ükski kohus sisuliselt. Talle jääb siiski õiguskaitsevahend, nimelt võimalus, et asja arutatakse sisuliselt, ja selle võimaluse tagab talle asjaolu, et kohtul, kelle on pädevaks tunnistatud kohus, kes leidis, et tema ei ole pädev, on keelatud oma territoriaalset pädevust kahtluse alla seada. Igasugune õigusemõistmisest keeldumine on seega välistatud.

32.

Teiseks ei too võimatus otsust edasi kaevata kaasa ka seda, et lõpetatakse lõplikult arutelu territoriaalse pädevuse teemal, sest põhikohtuasja kostja tegevuskoha kohtu pädevust võidakse taas ( 23 ) arutada siis, kui see kohus on teinud oma otsuse sisulistes küsimustes.

33.

Kuigi ma mõistan täielikult raskusi, millega ACICL silmitsi seisab, ega eita puudusi, mis kaasnevad võimatusega kaevata edasi otsus, mis lõpetab menetluse põhikohtuasja määruskaebuse esitaja geograafilises piirkonnas, tuleb ka nõustuda, et ACICL võib esitada oma hagi ühele teisele kohtule, mis nüüd on territoriaalselt pädev, ning aidata nii kaasa direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamisele.

34.

Kordan, et menetluse geograafiline üleviimine – millest on tingitud ACICL‑i raskused – ei ole iseenesest selle tagajärg, et puudub võimalus kaevata edasi territoriaalse pädevuse puudumise tuvastamise otsus, vaid see tuleneb asjaolust, et kohaldatakse LECi artikli 52 lõike 1 punkti 14, mis on Euroopa Kohtule esitatud teise küsimuse keskmes.

35.

Mõistagi on oht, et kui Juzgado de Primera Instancia no 4 y de lo Mercantil de Salamanca tuvastas, et ta ei ole territoriaalselt pädev, peab ACICL üksnes rahalistel põhjustel oma hagi esitamisest loobuma. Ikkagi ei saa aga minu arvates teha järeldust, et tõhususe põhimõtet rikutakse iga kord, kui õigussubjekt loobub pärast pädevuse puudumise otsuse tegemist hagi esitamisest, sest see on kulukas, kui just menetluse kogukulud ei ole mõistagi nii ülemäära kõrged, et see on juba heidutav. Selles kohtutoimikus ei ole aga kusagil märgitud, et menetluse üleviimise kulud olid objektiivselt liiga kõrged.

36.

Seevastu on tõendatud, et põhikohtuasja määruskaebuse esitaja ei suuda subjektiivselt neidki üleviimiskulusid kanda. ACICL‑i konkreetne majanduslik olukord on siiski asjaolu, mida ei saa minu meelest tõhususe põhimõtte järgimise hindamisel arvesse võtta. Et siseriiklike seadusandjate kindlaks määratud eeskirjad, mis käsitlevad õiguskaitsevahendite struktuuri ja kohtuastmete arvu iga otsuseliigi puhul, on kehtestatud hea õigusemõistmise ja ennustatavuse üldeesmärki silmas pidades, peavad need muidugi olema erihuvide suhtes ülimuslikud ning ei ole mõeldav, et need võivad varieeruda sõltuvalt juhtumist ja poolte rahalisest olukorrast. ( 24 )

37.

Kas on vaja veel meenutada, et mis puudutab võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete kohaldamist, siis „iga niisuguse juhtumi analüüsimisel, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb arvestada selle sätte rolli menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes”? ( 25 ) Asjaolud, mida ma juba mainisin ning milleks on esiteks igasuguse õigusemõistmisest keeldumise välistamine, teiseks vajadus, et tarbijakaitseühingu käsutuses oleks tõesti õiguskaitsevahend, ja kolmandaks võimalus algatada vajaduse korral taas arutelu territoriaalse pädevuse teemal, kui on tehtud otsus sisulistes küsimustes, panevad mind arvama, et LECi artikli 52 lõike 1 punkt 14 ei muuda direktiiviga 93/13 tarbijakaitseühingutele antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära raskeks ega sea ka ohtu selle direktiivi eesmärgi saavutamist.

38.

Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et kehtiva liidu õiguse kohaselt ei ole tõhususe põhimõttega, käsitatuna koostoimes direktiivi 93/13 eesmärgiga tagada tarbijakaitse kõrge tase, põhikohtuasja kontekstis vastuolus siseriiklik menetlusnorm, mille kohaselt ei saa edasi kaevata otsust, milles hagi raames, mille tarbijakaitseühing esitas ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks, tuvastati selle kohtu pädevuse puudumine, mille poole pöörduti, kui lisaks ilmneb siseriikliku õiguse analüüsist, et selle ühingu käsutuses on tõesti õiguskaitsevahend, mis tagab talle, et tema nõuet arutatakse sisuliselt.

39.

Teises Euroopa Kohtule esitatud küsimuses palutakse sisuliselt teha kindlaks, kas Hispaania menetlusnorm ‐ mille kohaselt on mittepiiriüleses asjas hagi, mille tarbijakaitseühing esitas ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks, pädev arutama ettevõtja elu‑ või tegevuskoha kohus, kui see elu‑ või tegevuskoht on teada ‐ seab ohtu liidu tasandil taotletava tarbijakaitse kõrge taseme tagamise eesmärgi saavutamise.

40.

Võttes arvesse vastust, mille soovitan Euroopa Kohtul esimesele küsimusele anda, kahtlen tõsiselt, kas ta on pädev tegema otsust selle teise küsimuse kohta, ja ma selgitan oma arvamust kohe.

41.

Kuna ma kaldun arvama, et liidu õigus ei nõua niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, et territoriaalse pädevuse puudumise tuvastamise määrust saaks edasi kaevata, jääb hagi, mille ACICL eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitas, pärast seda, kui Euroopa Kohus on vastanud selle kohtu esimesele küsimusele, esemetuks. Et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa ACICL‑i määruskaebuse kohta otsust teha, peab ta menetluse lõpetama. Järelikult tuleb ACICL‑il oma hagi ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks esitada LECi kohaselt pädevale kohtule, milleks on ettevõtja tegevuskoha kohus.

42.

Märgin seega, et selles olukorras ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtul alates hetkest, mil ta on tutvunud Euroopa Kohtu vastusega esimesele küsimusele, enam tarvis lahendada vaidlust, mille lahendamiseks on vaja vastata teisele esitatud küsimusele.

43.

Eelotsusemenetlus eeldab aga väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tegelikult poolelioleva menetluse olemasolu siseriiklikes kohtutes, mille raames palutakse neil kohtutel teha otsus, milles võidakse eelotsust arvesse võtta. ( 26 ) Eelotsusetaotluse eesmärk ei ole nõuandvate arvamuste andmine üldiste või teoreetiliste küsimuste kohta, vaid vaidluse tõhusa lahendamisega lahutamatult seonduv vajadus. ( 27 ) See vajadus ei saa säilida pärast eelotsusetaotluse esitanud kohtu – käesoleval juhul materiaalse ‐ pädevuse puudumise tuvastamist.

44.

Võib siiski kujutleda, et Euroopa Kohus vastab ennetavalt, teatavas mõttes eeldades, et pöördutakse territoriaalselt pädeva kohtu poole. Niisugune pöördumine jääb siiski äärmiselt hüpoteetiliseks, sest kohtutoimikust ilmneb, et ACICL peab oma suuruse ja eelarve tõttu oma hagi esitamisest loobuma. Ja isegi kui ACICL peaks viimaks esitama hagi ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks territoriaalselt pädevale kohtule, ei saa ta seal esitada argumente, mis käsitlevad territoriaalset pädevust, sest LECi kohaselt ja negatiivse pädevuskonflikti vältimiseks ei ole kohtul, mille tunnistas pädevaks kohus, kes tuvastas enda pädevuse puudumise, õigust omaenese territoriaalset pädevust kahtluse alla seada. Nagu ma juba märkisin ning nagu ilmneb Hispaania valitsuse ja komisjoni – selles osas ühtivatest – kohtudokumentidest, on need argumendid vastuvõetavad üksnes esimeses kohtuastmes sisulistes küsimustes tehtud kohtuotsuse peale esitatud edasikaebuse raames.

45.

Järgnevad lühikesed tähelepanekud esitan seega ilmselgelt ainult teise võimalusena.

46.

ACICL‑i olukorda, mille suhtes vaidlusalust siseriiklikku territoriaalse pädevuse eeskirja kohaldatakse, tuleb analüüsida, lähtudes mainitud võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest.

47.

Võrdväärsuse põhimõte siin ohtu ei satu.

48.

Tõhususe põhimõtte osas märgib ACICL, et tema suuruse, territoriaalse tegevusraadiuse ja eelarve tõttu tooks see, kui ta peab esitama hagi ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks ettevõtja asukoha kohtule, talle kaasa kulud, mida ta ei suuda kanda, nii et ta peaks oma hagi esitamisest loobuma. Niisugune olukord takistaks märkimisväärselt selle ühingu eesmärgi saavutamist, piirates faktiliselt tema võimalust esitada hagi, eelkõige kui tegemist on oletatavalt ebaõiglaste tingimustega. ACICL‑i suhtes niisuguste hagide puhul kohaldatav kohtualluvuse eeskiri peaks olema sama, mida kohaldatakse hagide puhul, mille esitavad tarbijad ettevõtjate vastu, st eeskiri, et pädev on põhimõtteliselt hageja elukoha kohus.

49.

Kuigi ma mõistan ACICL‑i probleeme, pean ka tõdema, et liidu õigus ei kohusta laiendama tarbijate eeliskohtlemist menetluses tarbijakaitseühingutele.

50.

Esiteks on direktiivis 93/13 piirdutud nõudmisega, et „organisatsioonidel, kui nendel on [...] õigustatud huvi tarbijat kaitsta, peaks olema võimalus tarbijalepingute üldtingimuste [...] suhtes algatada menetlusi”. ( 28 ) Direktiivi 93/13 artiklis 7 nimetatud piisavad ja tõhusad vahendid seisnevad eelkõige selles, et nendel organisatsioonidel on lubatud pöörduda kohtute või pädevate haldusasutuste poole. ( 29 ) Direktiiv ei sisalda ühtegi ettekirjutust kohtu osas, millele niisugused organisatsioonid peavad hagid ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks esitama.

51.

Teiseks ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et „direktiiviga 93/13 rakendatav kaitsesüsteem lähtub eeldusest, et tarbija on suhetes kauplejaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet”. ( 30 ) Kuigi võib tõesti nõustuda, et liidu õigusega loodud tarbijate õiguste kaitse eeldab, et tunnustatakse tarbija eelistava kohtu pädevust – lähtudes sellest, mida tunnustatakse piiriüleses kontekstis ( 31 ) ‐, kujutab see, kui liikmesriike kohustatakse laiendama seda eelistatava kohtu pädevust tarbijakaitseorganisatsioonidele, endast juba sammu edasi. ( 32 )

52.

Eitamata nende tegevuse suurt tähtsust ja põhirolli, mida nad peavad saama etendada, et saavutada tarbijakaitse kõrge tase liidus, ( 33 ) tuleb samas nõustuda, et menetluses, milles seisavad vastamisi niisugune ühing ja ettevõtja, ei esine päriselt sellist ebavõrdsust, nagu eespool kirjeldatud. Hagi ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks ei ole lepingulise kohustusega seotud hagi. ( 34 )

53.

Hispaania valitsus ja komisjon on püüdnud – minu arvates veenvalt – seda erinevust välja tuua, viidates määruses nr 44/2001 sätestatud kohtualluvuse eeskirjadele. Nad väitsid näiteks, et Euroopa Kohus on lükanud selles kontekstis tagasi seisukoha, et kohtualluvuse erieeskirju, mis on ette nähtud hagide puhul, mille on esitanud ettevõtjaga sõlmitud piiriülese lepingu poolteks olevad tarbijad, tuleks analoogia alusel kohaldada hagide suhtes, mille on esitanud tarbijakaitseühingud. ( 35 )

54.

Direktiivi 93/13 kontekstis on Euroopa Kohus mõistagi leidnud, et ebaõiglane on lepingutingimus, mida pole kokku lepitud ja mille süstemaatiline tulemus on see, et lepingut puudutava vaidluse korral on pädev ettevõtja asukoha kohus. ( 36 ) See ei tähenda siiski, et kui siseriiklik seadusandja on – väljaspool igasugust lepingulist raamistikku – ja hagide puhul, mille tarbijakaitseühingud on esitanud ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks, määranud kindlaks pädeva kohtu, on see pädevus tingimata tarbijakaitse-eesmärgiga vastuolus või siis rikutakse sellega tõhususe põhimõtet.

55.

Niisugust eristavat lähenemist, mille puhul tehakse vahet selle põhjal, kas nõue on seotud lepingulise või lepinguvälise või peaaegu lepinguvälise kohustusega, kinnitavad eespool viidatud direktiivid 98/27 ja 2009/22, mille kohaselt on nõuete kohta, mille on liidu tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide ühendusesisese rikkumise korral esitanud teiste liikmesriikide tarbijakaitseühingud vm ühingud, pädevad otsust tegema just kostja elu‑ või asukoha kohtud. ( 37 )

56.

Lisaks võib ACICL kas otsustada, et pöördub teatavaid rahalisi pingutusi tehes ikkagi territoriaalselt pädeva kohtu poole, või – nagu väidab komisjon – teatab väidetavalt ebaõiglasest käitumisest ka ühingule, mis saab pöörduda kohtusse Barcelona provintsis. Igal juhul on ACICL‑il peale ühe konkreetse tema käsutuses oleva õiguskaitsevahendi võimalik ka jätkata abi osutamist tarbijatele nii, et ta esitab Castilla y Leóni autonoomse piirkonna pädevatele kohtutele lepinguliste kohustustega seotud üksikhagisid.

57.

Lõpetuseks meenutan, et hinnates, kas on järgitud tõhususe põhimõtet, tuleb – nagu on nõutud Euroopa Kohtu praktikas ( 38 ) ‐ võtta arvesse kogu menetlust, selle kulgu ja selle eripära erinevates siseriiklikes kohtuastmetes. Täpsustused, mis Hispaania valitsus on oma menetlusdokumentides esitanud tarbijakaitseühingute esitatud hagide menetlemise kohta, näiteks nende hagide tagatisest vabastamine või aegumatus, koos esitatud põhjendusega, mille kohaselt on sellisel pädevusnormil kaks eesmärki, nimelt hoida ära üksteisega vastuolus olevad kohtuotsused ( 39 ) ja hõlbustada ettevõtjal tehtava kohtuotsuse täitmist, ( 40 ) veenavad mind aga lõplikult, et põhikohtuasjas vaadeldavad õigusaktid ei muuda praktiliselt võimatuks ega ülemäära raskeks nende õiguste kohaldamist, mis on asjaomastel organisatsioonidel üldiselt liidu õiguse ja konkreetselt direktiivi 93/13 alusel.

58.

Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Audiencia Provincial de Salamanca esitatud eelotsuse küsimustele järgmistelt:

Kehtiva liidu õiguse kohaselt ei ole tõhususe põhimõttega, käsitatuna koostoimes nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes eesmärgiga tagada tarbijakaitse kõrge tase, põhikohtuasja kontekstis vastuolus siseriiklik menetlusnorm, mille kohaselt ei saa edasi kaevata otsust, milles hagi raames, mille tarbijakaitseühing esitas ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks, tuvastati selle kohtu pädevuse puudumine, mille poole pöörduti, kui lisaks ilmneb siseriikliku õiguse analüüsist, et selle ühingu käsutuses on tõesti õiguskaitsevahend, mis tagab talle, et tema nõuet arutatakse sisuliselt.