1. 

Euroopa Liidu Üldkohus on hiljuti andnud teatava hulga määruseid, milles tuvastatakse otsuse tegemise vajaduse äralangemine seetõttu, et hagejate nimed kustutati loeteludest, millega kehtestatakse piirangud. ( 2 )

2. 

Praegune apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu 28. veebruari 2012. aasta määruse peale kohtuasjas T-127/09: Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”), milles see kohus leidis eelkõige, et ei ole enam vajadust teha otsus tühistamishagi kohta, mille A. Abdulrahim esitas nõukogu 27. mai 2002. aasta määruse (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 467/2001, millega keelustatakse teatavate kaupade ja teenuste eksport Afganistani, laiendatakse Afganistani rühmitusega Taliban seotud lennukeeldu ning rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamist ( 3 ) (muudetud komisjoni 22. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1330/2008 ( 4 )), peale või viimati nimetatud määruse peale.

3. 

Selle apellatsioonkaebuse keskmes on probleem, kas hagejate põhjendatud huvi säilib või mitte, kui nende suhtes kohaldatav piirang tunnistati kohtumenetluse jooksul kehtetuks. ( 5 )

4. 

Ma esitan käesolevas ettepanekus põhjused, miks ma arvan, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et tal ei ole enam vaja teha otsust A. Abdulrahimi tühistamishagi kohta, sest viimasel ei ole säilinud põhjendatud huvi.

5.

A. Abdulrahimi nimi lisati 21. oktoobril 2008 loetellu, mille oli koostanud ÜRO Julgeolekunõukogu 15. oktoobri 1999. aasta resolutsiooniga 1267 (1999) asutatud sanktsioonide komitee olukorra kohta Afganistanis.

6.

Määrusega nr 1330/2008 lisati A. Abdulrahimi nimi seega nende isikute ja üksuste loetellu, kelle rahalised vahendid ja muud majandusressursid tuleb määruse nr 881/2002 kohaselt külmutada (edaspidi „vaidlusalune loetelu”).

7.

Hagiavaldusega, mille allkirjastatud originaal saabus Üldkohtu kantseleisse 15. aprillil 2009, esitas A. Abdulrahim Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vastu hagi, mille ese oli sisuliselt esiteks nõue tühistada määrus nr 881/2002 või määrus nr 1330/2008 osas, milles need aktid puudutavad teda, ning teiseks nõue hüvitada kahju, mis nende aktidega väidetavalt tekitati. Hagi registreeriti numbri T-127/09 all.

8.

Sanktsioonide komitee otsustas 22. detsembril 2010 A. Abdulrahimi nime oma loetelust kustutada.

9.

A. Abdulrahimi advokaadid kirjutasid 6. jaanuaril 2011 komisjonile, paludes tema nimi kustutada ka vaidlusalusest loetelust.

10.

Komisjoni 18. jaanuari 2011. aasta määrusega (EL) nr 36/2011, millega 143. korda muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 881/2002, ( 6 ) kustutati A. Abdulrahimi nimi vaidlusalusest loetelust.

11.

Kirjaga, mis saabus kantseleisse 27. juulil 2011, edastas komisjon Üldkohtule määruse nr 36/2011 ärakirja.

12.

Kantselei 17. novembri 2011. aasta kirjaga paluti pooltel esitada kirjalikult oma seisukoht selle kohta, missugused järeldused tuleb määruse nr 36/2011 andmisest teha, eelkõige hagi eseme osas.

13.

Nõukogu ja komisjon palusid oma kirjalikes märkustes, mille nad esitasid kantseleile 6. detsembril 2011, Üldkohtul otsustada, et tühistamisnõude alus on ära langenud ning et selle kohta ei ole enam vaja otsust teha. Kahju hüvitamise nõude ja kohtukulude osas jäid pooled oma varasemate nõuete juurde.

14.

A. Abdulrahim vaidlustas taotluse, mille kohaselt ei ole vaja tühistamisnõude osas otsust teha. Tuginedes eeskätt Esimese Astme Kohtu 3. aprilli 2008. aasta otsusele PKK vs. nõukogu ( 7 ), esitas ta argumendid, mis on ülevaatlikult esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktis 19 ja millele Üldkohus selles määruses ka vastas.

15.

Vaidlustatud kohtumäärus anti Üldkohtu kodukorra artikli 113 alusel, mille kohaselt võib Üldkohus igal ajal omal algatusel pärast poolte ärakuulamist otsustada, et esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, või võtta seisukoha, et hagi ese on ära langenud ning et puudub vajadus asja üle otsustada. ( 8 ) Üldkohus leidis, et tal on kohtutoimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, et teha otsus menetluse suulise etapita.

16.

Selle kohtumääruse punktis 22 meenutas ta kõigepealt kohtupraktikat, mille kohaselt peab hageja põhjendatud huvi hagi eseme seisukohalt esinema hagi esitamise hetkel, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. Selline vaidlusese – nagu ka põhjendatud huvi – peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära; see eeldab, et hagi peab selle esitajale tooma lõpptulemuse seisukohast mingit kasu. ( 9 )

17.

Vaidlustatud kohtumääruse punktis 24 meenutas Üldkohus ka kohtupraktikat, mille kohaselt kaob tühistamishagi ese ära juhul, kui kostjaks olev institutsioon võtab vaidlustatud akti tagasi või tunnistab selle teatavates olukordades kehtetuks, sest see annab hagejale soovitud tulemuse ja tagab talle täieliku rahulduse. ( 10 )

18.

Selle kohtumääruse punktis 27 tuvastas Üldkohus, et määrusega nr 36/2011 kustutas komisjon A. Abdulrahimi nime vaidlusalusest loetelust, mis oli sinna lisatud määrusega nr 1330/2008. Niisugune kustutamine toob kaasa nimetatud määruse kehtetuks tunnistamise osas, milles see puudutab A. Abdulrahimi. Üldkohus märkis vaidlustatud kohtumääruse punktis 28, et kehtetuks tunnistamine annab A. Abdulrahimile soovitud tulemuse ja rahuldab teda täielikult, sest määruse nr 36/2011 kehtetuks tunnistamise tulemusena ei kohaldata tema suhtes enam piiranguid, mis teda kahjustasid.

19.

Selle kohtumääruse punktides 29 ja 30 meenutas Üldkohus, et mõistagi võib hagejal tühistamishagi raames säilida huvi taotleda kohtumenetluse jooksul kehtetuks tunnistatud akti tühistamist, kui kõnealuse meetme tühistamisel võivad olla õiguslikud tagajärjed. ( 11 ) Akti tühistamisega kaasneb nõue, et akti vastu võtnud institutsioon võtaks ELTL artikli 266 kohaselt kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Need meetmed ei puuduta õigusakti kui sellise kaotamist ühenduse õiguskorrast, sest see tuleneb juba akti kohtupoolsest tühistamisest enesest. Pigem puudutavad need tühistamisotsuses tuvastatud õigusrikkumiste tagajärgede kaotamist. Nõnda võib asjassepuutuv institutsioon taastada hageja asjakohase olukorra või vältida sarnase akti vastuvõtmist tulevikus. ( 12 )

20.

Vaidlustatud kohtumääruse punktis 31 leidis Üldkohus siiski, et praegusel juhul ei ilmne kohtutoimikust ega hageja argumentidest, et määruse nr 36/2011 andmise järel võib tühistamishagi tuua hagejale kasu sama kohtumääruse punktis 22 viidatud kohtupraktika tähenduses, nii et tema põhjendatud huvi säilib.

21.

Esiteks, mis puudutab eelkõige seda, et liidu akti kehtetuks tunnistamine ei ole selle akti õigusvastasuse tunnistamine ning selle mõju on ex nunc, erinevalt tühistamisotsusest, millega tühistatud akt kõrvaldatakse tagasiulatuvalt õiguskorrast, nagu poleks seda olnudki, ( 13 ) siis Üldkohus märkis vaidlustatud kohtumääruse punktis 32, et see ei saa põhjendada hageja huvi saavutada vaidlustatud määruse tühistamine.

22.

Selle kohtumääruse punktis 33 märkis Üldkohus, et teisalt ei näita antud olukorras mitte miski, et selle akti kadumine ex tunc toob hagejale mingit kasu. Eelkõige ei võimalda miski kinnitada, et tühistamisotsuse korral on komisjon sunnitud ELTL artikli 266 kohaselt võtma meetmeid, mis kaotavad tuvastatud õigusvastasuse.

23.

Vaidlustatud kohtumääruse punktis 34 märkis ta lisaks väidetava õigusvastasuse tuvastamise enda kohta, et see võib muidugi olla üks hüvitamise vorme, mida ELTL artiklite 268 ja 340 alusel kahju hüvitamise hagiga taotletakse. Seevastu ei ole see piisav, et säiliks põhjendatud huvi kohtuvaidluses, mille eesmärk on institutsioonide aktide tühistamine ning mis on algatatud ELTL artiklite 263 ja 264 alusel. Vastasel juhul säiliks hagejal endiselt põhjendatud huvi taotleda akti tühistamist, hoolimata selle tagasivõtmisest või kehtetuks tunnistamisest, mis on vastuolus selle kohtumääruse punktides 24 ja 29 viidatud kohtupraktikaga.

24.

Kohtupraktika osas, mille kohaselt võib hagejal säilida huvi niisuguse kehtetuks tunnistatud ja asendatud otsuse tühistamise vastu, millega kehtestatakse piiranguid, ( 14 ) tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 35, et see kohtupraktika töötati välja konkreetses kontekstis, mis erineb praegusest juhtumist. Erinevalt määrusest nr 1330/2008 olid aktid, millega oli tegemist nendes kohtuasjades, mitte üksnes kehtetuks tunnistatud, vaid ka uute aktidega asendatud, kusjuures asjaomaste üksuste suhtes kehtestatud piirangud olid jäänud alles. Kehtetuks tunnistatud aktide esialgne mõju asjaomastele üksustele säilis seega aktide tõttu, millega need asendati. Praegusel juhul kustutati aga määrusega nr 36/2011 apellandi nimi lihtsalt vaidlusalusest loetelust, tunnistades nii määruse nr 1330/2008 apellanti puudutavas osas kehtetuks, seda asendamata. Mõju, mida see viimane määrus avaldas, ei kesta seega edasi. Pealegi põhineb see kohtupraktika akti kehtetuks tunnistamise mõju ja tühistamise mõju erinevusel, kusjuures sellel asjaolul ei ole praegusel juhul tähtsust, nagu ilmneb vaidlustatud kohtumääruse punktist 32.

25.

Vaidlustatud kohtumääruse punktis 36 märkis Üldkohus, et seda vahetegemist kinnitab Euroopa Kohtu 3. detsembri 2009. aasta otsus Hassan ja Ayadi vs. nõukogu ja komisjon ( 15 ). Selle asemel, et järeldada kõnesolevates kohtuasjades automaatselt, et hagejatel säilis põhjendatud huvi, esitas Euroopa Kohus esiteks endale selle kohtuotsuse punktis 57 omal algatusel küsimuse, kas arvestades vaidlusaluse määruse tühistamist ja tagasiulatuvat asendamist, on nendes kohtuasjades veel alust otsust teha. Teiseks tõi Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktides 59‐63 välja talle lahendamiseks esitatud juhtumi mõned iseärasused, mis võimaldasid tal selle kohtuotsuse punktides 64 ja 65 järeldada, et „neil konkreetsetel tingimustel” ja erinevalt sellest, mida leiti Euroopa Kohtu 8. märtsi 1993. aasta määruses Lezzi Pietro vs. komisjon ( 16 ), ei saa uue akti vastuvõtmist (ja vaidlusaluse määruse samaaegset kehtetuks tunnistamist) võrdsustada vaidlusaluse määruse puhta ja lihtsa tühistamisega. Praegusel juhul neid iseärasusi aga ei ole. Täpsemalt on määrus nr 36/2011 lõplik, sest selle peale ei saa enam esitada tühistamishagi. Seega võib välistada, et määrus nr 1330/2008 jõustub hagejat puudutavas osas uuesti – vastupidi sellele, mida Euroopa Kohus tuvastas oma eespool viidatud otsuse Hassan ja Ayadi vs. nõukogu ja komisjon punktis 63.

26.

Teiseks, mis puudutab seda, et hagejal võib säilida huvi nõuda liidu institutsiooni akti tühistamist ka selleks, et ta saaks vältida sellele etteheidetava väidetava õigusvastasuse kordumist tulevikus, ( 17 ) siis meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 37, et niisugune põhjendatud huvi, mis tuleneb ELTL artikli 266 esimesest lõigust, esineb siiski ainult siis, kui väidetav õigusvastasus võib korduda tulevikus, sõltumata selle juhtumi asjaoludest, mis olid aluseks hageja esitatud hagile. ( 18 ) Praegusel juhul aga ei sisaldu kohtutoimikus teavet, et see võib olla nii. Vastupidi, kuna määrus nr 36/2011 anti apellandi konkreetset olukorda ja nähtavasti ka Liibüas valitseva olukorra muutumist arvesse võttes, leidis Üldkohus, et ei tundu tõenäoline, et väidetav õigusvastasus võib korduda tulevikus, sõltumata selle juhtumi asjaoludest, mille tõttu hagi esitati.

27.

Kolmandaks, mis puudutab argumenti, et esineb ülekaalukas üldine huvi, mille tõttu tuleb rahvusvahelise õiguse kohustusliku sätte väidetavat rikkumist karistada, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 28, et tunnistamata selles osas mingit komisjoni süüd, ei piisa sellest argumendist, et põhjendada apellandi isiklikku huvi menetluse jätkamise vastu. Kuigi komisjon peab – nagu apellant märgib – järgima rahvusvahelise õiguse imperatiivseid norme ning tal ei ole õigust teha otsust, mis rajaneb piinamisega saadud teabel, ei ole apellandil õigust tegutseda seaduse või institutsioonide huvides ning ta saab tugineda ainult isiklikule huvile ja isiklikele etteheidetele. ( 19 )

28.

Neljandaks, mis puudutab kahjustavaid tagajärgi, mis võivad määruse nr 1330/2008 väidetava õigusvastasusega kaasneda, siis Üldkohus märkis vaidlustatud kohtumääruse punktis 39, et kostjaks olevate institutsioonide esitatud nõue tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, puudutab üksnes tühistamisnõuet. Seega võis A. Abdulrahim Üldkohtu arvates vabalt valida, kas ta nõuab oma ELTL artikli 268 ja ning artikli 340 teise ja kolmanda lõigu alusel esitatud kahju hüvitamise nõude ( 20 ) raames edasi, et talle hüvitataks kahju, mida ta väidab end olevat kandnud.

29.

Viiendaks, mis puudutab argumenti, et väidetavalt on vaja, et tehtaks otsus praeguse hagi põhjendatuse kohta, et oleks teada, kas apellandi kohtukulud tuleb hüvitada, siis Üldkohus viitas vaidlustatud kohtumääruse punktidele 69‐71.

30.

Nende arutluskäikude tulemusena järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 41, et tühistamisnõude kohta ei ole enam vaja otsust teha.

31.

Kahju hüvitamise nõude osas leidis Üldkohus, et see näib olevat ilmselgelt õiguslikult täiesti põhjendamatu, isegi ilmselgelt vastuvõetamatu, kui võtta arvesse menetlusdokumente, toimikus toodud teavet ja selgitusi, mis pooled on oma dokumentides esitanud.

32.

Olles meenutanud vaidlustatud kohtumääruse punktis 45 tingimusi, mis peavad olema täidetud, et kohaldataks Euroopa Liidu lepinguvälist vastutust tema organite õigusvastase käitumise eest, leidis Üldkohus selle kohtumääruse punktis 48, et kahju suurus ei ole teada ja see kahju ei ole ka tõendatud.

33.

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 52 ka, et põhjuslik seos ei ole tõendatud, sest varaline kahju, mida A. Abdulrahim väidetavalt kandis seetõttu, et ta ei pääsenud ligi oma rahalistele vahenditele, finantsvaradele ja muudele majandusressurssidele ega saanud neid kasutada, on otseselt ja vahetult põhjustatud mitte kõnesolevate ühenduse õigusaktide vastuvõtmisest praegusel juhul, vaid varasemate otsuste tegemisest, st esiteks sanktsioonide komitee 21. oktoobril 2008 tehtud otsusest lisada tema nimi komitee loetellu ja teiseks Briti ametiasutuste otsusest kehtestada tema suhtes piirangud.

34.

Apellant palub Euroopa Kohtul:

35.

Apellant põhjendab oma nõudeid kahe väitega.

36.

Oma esimeses väites, mis jaguneb kolmeks osaks, kinnitab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ei palunud esitada kohtujuristi ettepanekut ega/või märkusi selle kohta, kas tuleks algatada ka menetluse suuline etapp ja/või menetluse suuline etapp küsimuses, kas tühistamishagi ese on ära langenud.

37.

Oma teises väites kinnitab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et hagi ese on ära langenud.

38.

Apellant väidab, et seda tehes rikkus Üldkohus kodukorra artikli 114 lõiget 4, milles on viidatud kodukorra artiklile 113, mille alusel vaidlustatud kohtumäärus anti.

39.

Selles osas piisab, kui meenutada Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt tuleb Üldkohtu kohustust – kuulata enne otsuse tegemist ära kohtujurist – tõlgendades lähtuda Üldkohtu kodukorra artikli 2 lõikest 2 ning artiklitest 18 ja 19, millest tuleneb esiteks, et Üldkohtu kohtuniku nimetamine kohtujuristiks on fakultatiivne, kui Üldkohus tuleb kokku kojana, ning teiseks, et viiteid kohtujuristile selles kodukorras kohaldatakse üksnes juhtudel, mil mõni kohtunik nimetati tõesti kohtujuristiks. ( 21 ) Et kohtuasjas T-127/09 ei nimetatud Üldkohtu teise koja abistamiseks kohtujuristi, ei olnud ka kohustust kuulata kohtujuristi ära enne, kui kuulutati, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud. Seega ei rikkunud Üldkohus selles osas õigusnormi.

40.

Seega tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

41.

Apellant tugineb võrdlusele Euroopa Kohtu kodukorra käesoleva apellatsioonkaebuse esitamise hetkel kehtinud redaktsiooni ja Üldkohtu kodukorra vahel – ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47 – ning kinnitab, et Üldkohus ei tohtinud jätta menetluse suulist etappi ära, palumata tal kõigepealt esitada selle kohta märkusi.

42.

Piisab, kui märkida, et Üldkohtu kodukorra artikli 113 ja artikli 114 lõigete 3 ja 4 sõnastus ei kohusta pooltega selles küsimuses konsulteerima. Nõukogu märkis õigesti, et paludes pooltel esitada kirjalikult oma seisukoht järelduste kohta, mis tuleb teha määruse nr 36/2011 andmisest, eelkõige hagi eseme osas, toimis Üldkohus vastavalt oma kodukorra artiklile 113. Pärast poolte ärakuulamist järgis Üldkohus kodukorra artikli 114 lõiget 3, leides, et enne otsuse langetamist ei ole vaja algatada suulist etappi. Niisiis ei saa talle selles osas ette heita mingit õigusnormi rikkumist.

43.

Seega tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

44.

Apellant arvab, et õigus jätta ära menetluse suuline etapp – mille puhul ta rõhutab, et see on põhiseadusliku tähtsusega – on Üldkohtul ainult erandkorras. Apellandi sõnul tohib menetluse suulise etapi ära jätta ainult juhtudel, mil ei kerki ühtegi olulist õiguslikku ja/või faktilist küsimust. Ta märgib, et pärast vastust, mille ta andis Üldkohtule oma põhjendatud huvi säilimise kohta, ning komisjoni ja nõukogu lühikesi märkusi, tegi Üldkohus kohe otsuse.

45.

Apellant väidab, et peaaegu kogu Üldkohtu arutluskäik käsitleb küsimusi ja kohtupraktikat, mida ei ole arutatud ning mille osas ta ei ole saanud ei kirjalikult ega suuliselt esitada oma seisukohta. Kui viidatud kohtupraktika kõrvale jätta, siis Üldkohus tõi eelkõige välja faktilisi asjaolusid seoses olukorraga Liibüas ja väitega, et väidetava rikkumise kordumine tulevikus on ebatõenäoline.

46.

Piisab sellest, kui märkida ‐ nagu kinnitab ka komisjon ‐ et vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 113 ja artikli 114 lõikele 3 võis see kohus anda vaidlustatud määruse menetluse suulist etappi algatamata, kui ta leidis, et tal on piisavalt teavet, ning et apellandil oli võimalus esitada oma kirjalikud märkused selles küsimuses. ( 22 ) Lisaks ei näita apellant konkreetselt ära – nagu märgib ka nõukogu – milliseid uusi asjaolusid võrreldes juba esitatud kirjalike märkustega oleks ta võinud Üldkohtule kohtuistungil esitada.

47.

Nende asjaolude põhjal olen seisukohal, et esimese väite kolmas osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

48.

Et ühegagi esimese väite kolmest osast ei saa nõustuda, tuleb esimene väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

49.

Apellandi sõnul rikkus Üldkohus õigusnormi, kui leidis, et apellandi hagi ese on ära langenud ja et tema tühistamisnõude kohta ei ole enam vaja otsust teha. Üldiselt kritiseerib ta Üldkohtu kitsendavat hinnangut, mille kohaselt ei saa menetluse jätkamine tulemuse seisukohast apellandile mingit kasu tuua.

50.

Eelkõige tuleneb argumentidest, mis apellant Euroopa Kohtus esitas, et ta vaidlustab hinnangu, et tema nime kustutamine vaidlusalusest loetelust, mis toob kaasa määruse nr 1330/2008 kehtetuks tunnistamise, tagab talle tõenäoliselt „täieliku rahulduse ‐ vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 28. Sellega vaidlustab apellant tegelikult eitava hinnangu, mille Üldkohus andis küsimuses, kas tema põhjendatud huvi säilis.

51.

Et apellandil oleks põhjendatud huvi, on vaja, et apellant suudaks tuua välja kasuliku mõju, mis tema jaoks vaidlustatud akti tühistamisega kaasneks. ( 23 ) Põhjendatud huvi nõue kehtib nii tühistamishagi kui ka apellatsioonkaebuse puhul. ( 24 ) See huvi peab olema mitte ainult isiklik, vaid lisaks esinema käesoleval hetkel.

52.

Põhjendatud huvi isiklikku laadi iseloomustab see, et vaidlustatud akt peab kahjustama hageja huve selles mõttes, et see akt peab tekitama talle kahju. ( 25 ) Teiste sõnadega peab see akt „mõjutama negatiivselt” hageja olukorda ( 26 ) ja mõjutus peab väljenduma kahju tekkimises. ( 27 ) Nii et kuigi sellel nõudel on nüansse, ( 28 ) ei ole kellelgi põhimõtteliselt huvi vaidlustada talle soodsa otsuse õiguspärasust. ( 29 )

53.

Vaidlustatud akti tühistamine peab andma hagejale eelise, tooma talle kasu. Nagu märkis kohtujurist Lenz, on selleks, et põhjendatud huvi oleks isiklik, vaja, et „[hageja] õiguslik seisund paraneks” ( 30 ) vaidlustatud akti tühistamise läbi. Hageja peab saama tühistamisest kasu selles mõttes, et tühistamine peab kõrvaldama kõnesoleva akti ebasoodsad tagajärjed tema õiguslikule olukorrale. ( 31 ) Nõnda väljendatuna peegeldab nõue, et huvi peab olema isiklik, mõtet, et hageja ei saa tegutseda seaduse nimel. ( 32 )

54.

Lisaks eeldab põhjendatud huvi, et hageja tõendab, et vaidlustatud akt kahjustab piisavalt otseselt ja kindlalt tema õiguslikku või varalist olukorda, nii et kohtuotsus võib tõesti tagada talle rahulduse, kas või ainult moraalse. ( 33 ) Otsustav isikliku huvi tingimuse analüüsimisel on see, kas akt kahjustab tõesti hagejat. Ei piisa seega sellest, et vaidlustatud akt on iseenesest laadilt kahjustav. Teisisõnu ei tohi põhjendatud huvi olemasolu hinnata teoreetiliselt, vaid tuleb võtta arvesse hageja isiklikku olukorda. ( 34 )

55.

Seda, et tema varalist või õiguslikku olukorda kahjustatakse, peab tõendama hageja, isegi kui tegelikkuses võib seda tõendada hagi ese ise. Seega on asjaolu, et hageja on talle ebasooda otsuse adressaat, mõnikord peetud piisavaks selles mõttes, et see annabki talle põhjendatud huvi. ( 35 )

56.

Mis puudutab põhjendatud huvi ajalist mõõdet, siis see tähendab, et see huvi peab olema olemas hagi esitamise hetkel ja säilima menetluse vältel. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 22 märkis, peavad vaidlusese ja ka põhjendatud huvi alles jääma kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära, mis eeldab, et hagi peab oma tulemuse seisukohast tooma selle esitanud poolele kasu. Eelkõige – ja seda meenutas ka Üldkohus sama määruse punktis 29 – peab hagejal tühistamishagi raames säilima põhjendatud huvi menetluse jooksul kehtetuks tunnistatud akti tühistamise vastu, kui selle akti tühistamine võib iseenesest tuua kaasa õiguslikke tagajärgi.

57.

Nagu Üldkohus ühes teises kohtuasjas täpsustas, peab Üldkohus hea õigusemõistmise huvides saama tuvastada, et hagi kohta ei ole enam vaja otsust teha, kui hageja, kellel oli alguses põhjendatud huvi, on pärast kõnealuse hagi esitamist toimunud sündmuse tõttu kaotanud isikliku huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks. ( 36 )

58.

Arvan siiski, et Üldkohus kontrollis vaidlustatud kohtumääruses seda, kas apellandi põhjendatud huvi on säilinud, ülemäära kitsendavalt. Ma leian nagu apellantki, et Üldkohtu arutluskäik väärib mitmes mõttes kriitikat.

59.

Mina arvan seega erinevalt sellest, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 32, et asjaolu, et liidu akti kehtetuks tunnistamine ei ole selle akti õigusvastasuse tunnistamine ning selle mõju on ex nunc, erinevalt tühistamisotsusest, millega tühistatud akt kõrvaldatakse tagasiulatuvalt õiguskorrast, nagu poleks seda olnudki, ( 37 ) on praeguse kohtuasja kontekstis niisugune, et annab A. Abdulrahimile põhjendatud huvi saavutada määruse nr 1330/2008 tühistamine. Minu meelest on selles osas ekslik väita – nagu väitis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 ‐ et „praeguses olukorras ei näita miski, et selle akti kadumine ex tunc toob A. Abdulrahimile mingit kasu”.

60.

Hagejal on nimelt isiklik huvi ‐ mis säilis hoolimata vaidlustatud akti kehtetuks tunnistamisest menetluse jooksul – püüda saavutada oma nime tagasiulatuv kustutamine vaidlusalusest loetelust liidu õiguskorras, mis ongi liidu akti kohtupoolse tühistamise olemus. Pole oluline – vastupidi sellele, mida Üldkohus näib vaidlustatud kohtumääruse punktis 33 otsustavaks pidavat – et tühistamisotsuse tegemise korral ei ole komisjon ja/või nõukogu kohustatud võtma ELTL artikli 266 kohaselt täiendavaid meetmeid, millega kaotatakse tühistava kohtuotsusega tuvastatud õigusrikkumised.

61.

Niisuguste varade külmutamise meetmete puhul, millega on tegemist praegusel juhul ning mille puhul on ilmne, et need kahjustavad asjaomaseid isikuid ja seda mitte ainult seeläbi, et piiratakse nende omandiõiguse kasutamist, vaid ka seetõttu, et avalikult teatatakse, et nad on seotud terroriorganisatsiooniga, ( 38 ) on minu meelest selge, et vaatamata kõnesoleva liidu akti kehtetuks tunnistamisele on apellandil püsiv huvi saavutada liidu kohtult otsus, et teda poleks kunagi tohtinud vaidlusalusesse loetellu kanda või et seda poleks tohtinud teha menetluse kohaselt, mida liidu institutsioonid kasutasid. Apellandi ja rahulduse seisukohast, mida ta püüdis saavutada, esitades tema loetellu kandmise peale tühistamishagi, ei ole vaidlusaluse akti vormilise ja/või materiaalse õigusvastasuse niisugune tunnustamine samaväärne tema loetelust kustutamisega edaspidiseks. Siinkohal tuleb pidada meeles, et selline loetelust kustutamine edaspidiseks ei hajuta kahtlust, kas tema loetellu kandmine oli põhjendatud või mitte ja/või kas menetlus, mille tulemusena ta liidus loetellu kanti, oli õiguspärane.

62.

Põhjendatud huvi säilimine, millele hageja võib tugineda, seisneb praeguses olukorras täpsemalt järgmistes asjaoludes.

63.

Esiteks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et hagejal säilib huvi ühenduse institutsiooni akti tühistamise vastu ka selleks, et oleks võimalik vältida selle väidetava õigusvastasuse kordumist tulevikus. ( 39 ) Teisisõnu jääb põhjendatud huvi alles, kui vaidlustatud akti tühistamisel võib olla iseenesest õiguslikke tagajärgi, eelkõige selliseid, et välditakse liidu institutsioonide poolset õigusvastase praktika taaskasutamist. ( 40 ) Selline põhjendatud huvi tuleneb ELTL artikli 266 esimesest lõigust, mille kohaselt nõutakse institutsioonidelt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist. ( 41 )

64.

Euroopa Kohus on täpsustanud, et see põhjendatud huvi esineb siiski ainult siis, kui väidetav õigusvastasus võib korduda tulevikus, sõltumata selle juhtumi asjaoludest, mille tõttu hagi esitati. Vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 37, on see tingimus apellandi esitatud tühistamishagi puhul siiski täidetud. Selle hagiga vaidlustatakse eelkõige vaidlustatud määruse vastavus liidu õigusele menetluslikust aspektist, võttes arvesse õigust olla ära kuulatud ja õigust tõhusale kohtulikule kontrollile. Apellandil säilis seega huvi saavutada kohtuotsuse tegemine selle menetluse õiguspärasuse kohta, mille tulemusena kanti tema nimi liidus vaidlusalusesse loetellu, ning seda selleks, et väidetav õigusvastasus ei korduks tulevikus samalaadses menetluses, mis on tema suhtes algatatud. ( 42 ) Liidu kohtu otsus võib kaasa tuua selle, et liidu institutsioonid peavad tegema tulevikus loeteludesse kandmise korras asjakohased muudatused. ( 43 )

65.

Teiseks võib apellant õiguspäraselt väita, et väidetava õigusvastasuse tunnustamine rehabiliteerib ta, taastades tema maine. Ma leian seega, et apellandil on vähemalt mittevaraline huvi saavutada see, et liidu kohus tuvastab, et teda poleks kunagi tohtinud vaidlusalusesse loetellu kanda või et seda poleks tohtinud teha menetluse kohaselt, mida liidu institutsioonid kasutasid. ( 44 ) Märgin ka, et apellant tugineb oma hagiavalduses oma era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele eelkõige sellega, et kahjustati tema mainet. ( 45 ) Sõltumata kahju hüvitamise nõudest võib tühistamisotsus seega olla viis hüvitada mittevaraline kahju, mida apellant kandis.

66.

Ma ei ole seega nõus komisjoni ja nõukoguga, kui need institutsioonid väidavad, et tühistamisotsus, mis põhineb menetluslikel väidetel, ei saa aidata apellandi mainet taastada. Mulle näib, et selle argumendi puhul jäetakse kahe silma vahele asjaolu, et vorm ja sisu on lahutamatult seotud, nii et menetlusnormide rikkumine võib mõjutada vaidlustatud akti sisu. ( 46 ) See on nii eriti juhul, kui hageja väidab – nagu praegusel juhul – et rikuti tema õigust olla ära kuulatud, mis võis takistada tal tõendamast, et ta ei olnud kuidagi terroriorganisatsiooniga seotud ja seega ei oleks teda tohtinud vaidlusalusesse loetellu kanda.

67.

Kolmandaks jättis Üldkohus arvesse võtmata kohtupraktika, mille kohaselt võib hagejal säilida ka huvi taotleda teda kahjustava akti tühistamist, sest liidu kohtu poolne õigusvastasuse tuvastamine võib olla aluseks võimalikule kahju hüvitamise hagile, millega palutakse hüvitada sobivalt kahju, mis talle vaidlustatud aktiga tekitati. ( 47 )

68.

See näitab minu arvates, et apellant ei saavutanud vaidlustatud akti menetluse jooksul kehtetuks tunnistamise läbi „täielikku” rahuldust. Ta saavutas muidugi ühe osa sellest, mida soovis, st oma nime kustutamise vaidlusalusest loetelust ja sellega kaasneva. Sellegipoolest ei ole võimalikud ebameeldivused, mida tekitab tema kandmine sellesse loetellu, heastatud. Apellandi kogu isiklik põhjendatud huvi ei ole seega kadunud.

69.

Täpsustan ka, et kuigi võib nõustuda – nagu on märkinud Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 35 ja 36 – et kohtuasjad, milles oli tegemist kehtetuks tunnistatud ja asendatud piirangute ning asjaomaste isikute jätmisega vaidlusalusesse loetellu, ( 48 ) erinevad praegusest kohtuasjast, milles apellandi nimi lihtsalt vaidlusalusest loetelust kustutati, ei tähenda see erinevus siiski – eespool kirjeldatud põhjustel – et peaks asuma seisukohale, et teisel juhul on hagejate põhjendatud huvi kadunud.

70.

Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes arvan, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et tühistamisnõude osas on otsuse tegemise vajadus ära langenud, sest apellandi põhjendatud huvi ei ole säilinud. Sellest järeldub, et teine väide on põhjendatud ja vaidlustatud kohtumäärus tuleb seega tühistada. Teen Euroopa Kohtule ka ettepaneku saata see asi tagasi Üldkohtusse, et viimane teeks otsuse A. Abdulrahimi tühistamisnõude kohta, ning jätta otsuse tegemine kohtukulude kandmise kohta edaspidiseks.

71.

Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: