1. 

Eelotsusetaotlusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada karistuste määramise korda seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, ( 2 ) rikkumisega ja täpsemalt sellega, et ettevõtja rikub kohustust tagastada asjaomase aasta 30. aprilliks käitise eelnenud kalendriaasta koguheitmetele vastav hulk saastekvoote.

2.

Direktiiviga 2003/87 luuakse selle artikli 1 kohaselt „ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem [...], mille eesmärk on vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid”.

3.

Süsteem toimib järgmiselt. Iga liikmesriik töötab välja siseriikliku kava, milles esitatakse nende kvootide üldkogus, mida kavatsetakse kõnealuseks ajavahemikuks eraldada, ja kuidas neid eraldada. ( 3 ) Seejärel iga riiklik kava avaldatakse ja sellest teatatakse Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele. ( 4 ) Ajavahemikuks 1. jaanuarist 2005 kuni 31. detsembrini 2007 pidid liikmesriigid eraldama vähemalt 95% saastekvootidest tasuta. ( 5 )

4.

Riiklike kavade alusel „otsustab iga liikmesriik […] eraldatavate saastekvootide üldkoguse ja nende kvootide eraldamise iga käitise käitajale” ( 6 ) Kõnealused kvoodid on üleantavad ( 7 ) ning need tuleb igal aastal tagastada, nii et „[l]iikmesriigid tagavad, et iga käitise käitaja tagastab hiljemalt iga aasta 30. aprilliks kõnealuse käitise kooskõlas artikliga 15 tõendatud eelnenud kalendriaasta koguheitmetele vastava hulga saastekvoote, mis seejärel kehtetuks tunnistatakse.” ( 8 )

5.

Selleks, et tagada direktiivi 2003/87 ettekirjutuste täitmine, kehtestavad „[l]iikmesriigid [...] eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.” ( 9 ) Direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikes 3 on ette nähtud karistused tagastamata jätmise eest ning sätestatud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et käitaja, kes ei tagasta iga aasta 30. aprilliks eelneva aasta heitkogustele vastaval hulgal kvoote, peab ülemääraste heitkoguste eest trahvi tasuma.” ( 10 ) Ajavahemikul 1. jaanuarist 2005 kuni 1. detsembrini 2007 pidid liikmesriigid kohaldama iga süsinikdioksiidi ekvivalentkoguse tonni kohta, mille käitis on õhku paisanud ja mille osas käitaja ei ole kvoote tagastanud, trahvi 40 eurot. ( 11 ) Igal juhul ei vabastanud trahvi tasumine käitajat kohustusest tagastada järgneva kalendriaastaga seotud kvootide tagastamisel nendele ülemäärastele heitkogustele vastaval hulgal kvoote. ( 12 )

6.

Direktiiv 2003/87 võeti Rootsi õigusesse üle lag (2004:1199) om handel med utsläppsrätter’iga (2004. aasta seadus nr 1199 saastekvootidega kauplemise kohta, edaspidi „saastekvootidega kauplemise seadus”). Asjaolude toimumise ajal kohaldatavas redaktsioonis oli seadusega ette nähtud, et käitaja määrab oma süsinikdioksiidi heitkogused kindlaks arvutuse või mõõtmise teel ning esitab igal aastal heitkoguste kohta tõendatud aruande. ( 13 ) Eelneva aasta heitkoguste aruanne esitatakse Naturvårdsverket’ile (järelevalveasutus) hiljemalt järgmise kalendriaasta 31. märtsiks. ( 14 ) Seejärel peab käitaja igal aastal hiljemalt 30. aprilliks tagastama registri haldamise eest vastutavale Statens energimyndighet’ile (riigi energiaasutus) iga käitise eelnenud kalendriaasta koguheitmetele vastava hulga saastekvoote. ( 15 ) Käitaja, kes ei ole tagastanud eelneva aasta heitkogustele vastaval hulgal kvoote, peab tasuma ülemääraste heitkoguste eest trahvi 40 eurot iga süsinikdioksiidi ekvivalentkoguse tonni kohta, mille käitis on õhku paisanud ja mille osas käitaja ei ole kvoote tagastanud. ( 16 ) Trahvi tasumine ei vabasta käitajat kohustusest tagastada järgneva kalendriaastaga seotud kvootide tagastamisel nendele ülemäärastele heitkogustele vastaval hulgal kvoote. ( 17 )

7.

Billerud Karlsborg AB ja Billerud Skärblacka AB on Rootsi õiguse alusel asutatud äriühingud, millel on süsinikdioksiidi heiteload. Nende käitised paiskasid 2006. aastal õhku vastavalt 10828 tonni ja 42433 tonni süsinikdioksiidi. Vaidlust ei ole selles, et kõnealustel äriühingutel olid kauplemiskontodel 2006. aasta tegelikele heitkogustele vastavad saastekvoodid.

8.

Nimetatud äriühingud aga ei tagastanud 30. aprillil 2007 ühtegi kvooti. Seetõttu blokeeris registri haldaja nimetatud kahe äriühingu kauplemiskontod ning 2006. aasta käitise koguheitmetele vastavad kvoodid tuli tagastada 2008. aasta 30. aprilliks koos nende kahe äriühingu 2007. aasta koguheitmetele vastavate kvootidega.

9.

Kuna käitajad rikkusid kohustust tagastada kvoodid hiljemalt 30. aprillil, määras Naturvårdsverket lisaks 10. detsembril 2007. aastal Billerud Karlsborg AB-le 3959366 Rootsi krooni suuruse trahvi ja Billerud Skärblacka AB-le 15516051 Rootsi krooni suuruse trahvi. Nimetatud äriühingud esitasid trahvi määramise otsuste peale kaebuse esimese astme kohtule ja seejärel apellatsioonkaebuse, mis jäeti mõlemad rahuldamata.

10.

Äriühingud esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule teistmisavalduse ja olulise menetlusvea väite põhjendusega, et neil olid 30. aprilli 2007. aasta seisuga oma kontodel 2006. aasta tegelikele heitkogustele vastavad saastekvoodid ning mõlemal oli kavatsus need tagastada, kuid seda ei tehtud ettevõttesiseste haldusvigade tõttu. Äriühingud leidsid, et tegelikult nad ei rikkunud saastekvootidega kauplemise seaduse sätteid ning seega puudub õiguslik alus trahvide määramiseks. Isegi kui leitakse, et trahvi määramise otsused ei ole õigusliku aluseta, paluvad apellantidest äriühingud eelotsusetaotluse esitanud kohtul vähendada rahaliste karistuste summat 0 Rootsi kroonini, 20000 Rootsi kroonini või sobiva summani, kuna määratud trahvid, mille kogusumma on peaaegu 20 miljonit Rootsi krooni, on ebaproportsionaalsed, võttes arvesse asjaolu, et asjaomased äriühingud ei ole ületanud neile ette nähtud saastekvoote. Äriühingud väidavad sellega seoses, et kuna määratud trahvid on võrreldavad kriminaalsüüdistusega, siis oleks saastekvootidega kauplemise seaduses trahvide kohta sätestatud eeskirjade range kohaldamine ilma, et trahvi oleks võimalik vähendada, vastuolus Roomas 4. novembril 1950. aastal allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6.

11.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus omalt poolt nendib, et saastekvootidega kauplemise seaduse sätted karistuste kohta, mis on ette nähtud juhul, kui kvoote 30. aprilliks ei tagastata, lähtuvad otseselt direktiivist 2003/87, milles on sätestatud, et käitajatele, kes ei ole 30. aprilliks tagastanud piisavalt kvoote, määratakse trahv 40 eurot süsinikdioksiidi ekvivalentkoguse tonni kohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi, kas selline trahv, mille põhimõte on kehtestatud direktiivi 2003/87 artikli 16 lõigetega 3 ja 4, määratakse üksnes ülemääraste heitkoguste eest, või tuleb see määrata ka juhul, kui on selge, et käitajal oli piisavalt kvoote, kuid ta ei tagastanud neid pelga vea tõttu. Lisaks, võttes arvesse direktiivis 2003/87 tehtud viiteid põhiõigustele ( 18 ) ja proportsionaalsuse põhimõttele ( 19 ), juurdleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selle üle, kas oleks võimalik kõnealuse direktiivi nõudeid täites vähendada määratud trahvide summat.

12.

Kuna Högsta domstolen’il (Rootsi) tekkisid seega liidu õiguse tõlgendamisel raskused, otsustas ta menetluse peatada ja esitada 30. aprillil 2012 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

„1.   Kas […] direktiivi 2003/87 […] artikli 16 lõiked 3 ja 4 tähendavad, et käitaja, kes ei ole 30. aprilliks tagastanud piisavat arvu saastekvoote, peab trahvi tasuma olenemata sellest, miks ta seda ei teinud, näiteks kui ta ei tagastanud neid hooletusest, haldusvea või tehnilise probleemi tõttu, kuigi tal oli 30. aprillil tegelikult piisav kogus saastekvoote?

2.   Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 2003/87 artikli 16 lõiked 3 ja 4 tähendavad, et trahvi võib kustutada või seda vähendada, näiteks esimeses küsimuses kirjeldatud asjaoludel?”

13.

Mõlemad põhikohtuasja apellantidest äriühingud, Naturvårdsverket, Kreeka valitsus ja komisjon on esitanud Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad.

14.

Selleks et vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele, soovin lühidalt täpsustada direktiiviga 2003/87 kehtestatud kauplemise süsteemi loogikat. Seejärel analüüsin kõnealuse direktiivi artikli 16 lõigete 3 ja 4 alusel konkreetselt sellise käitaja olukorda, kes ei tagasta piisavalt kvoote, kuna tal ei ole neid piisavalt ja ta ei ole neid turult juurde ostnud, võrreldes sellise käitaja olukorraga, kes rikub direktiivis 2003/87 sätestatud tagastamise kohustust, ehkki tal on heitkogustele vastaval hulgal kvoote. Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas määratud trahvide õiguslik alus ei ole direktiivi 2003/87 artikli 16 lõiked 3 ja 4, vaid direktiivi artikli 16 lõige 1, ning seega kerkib esile uus, kõnealuste trahvide proportsionaalsusega seotud probleem, mis nõuab mõnede lisamärkuste esitamist.

15.

Direktiivi 2003/87 vastuvõtmine tähendas seda, et liidu õigusesse kinnistati ühenduse ja liikmesriikide rahvusvahelisel tasandil võetud kohustus osaleda kollektiivses pingutuses ratsionaliseerida ja vähendada keskkonnale kahjulikke kliimamuutusi põhjustavate kasvuhoonegaaside heidet. ( 20 ) Selleks et saavutada tõhusamalt eesmärk vähendada aastatel 2008–2012 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes 8%, ( 21 ) on direktiivis 2003/87 sätestatud, et ühendus ja liikmesriigid rajavad järk-järgult „tõhusa Euroopa turu kasvuhoonegaaside saastekvootidele[,] [...] pidurdades võimalikult vähe majandusarengut ja tööhõivet”. ( 22 )

16.

Sisuliselt võib Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi kirjeldada järgmiselt.

17.

Igal käitisel, mille tegevus kuulub direktiivi 2003/87 reguleerimisalasse, ( 23 ) peab alates 1. jaanuarist 2005 olema kasvuhoonegaaside heitmeluba. ( 24 ) Heitmeluba antakse välja üksnes juhul, kui pädev siseriiklik asutus leiab, et asjaomase käitise käitaja „suudab heitkoguseid kontrollida ja nendest aru anda”. ( 25 )

18.

Paralleelselt töötab iga liikmesriik igaks direktiivis 2003/87 sätestatud ajavahemikuks välja siseriikliku kvootide eraldamise kava, ( 26 ) milles määratakse kindlaks asjaomaseks perioodiks eraldatavate kvootide üldkogus. ( 27 )1. jaanuaril 2005 alanud kolmeaastaseks perioodiks – sel perioodil määrati põhikohtuasjas arutusel olevad kaks trahvi – pidid liikmesriigid seega otsustama eraldatavate saastekvootide üldkoguse ja nende kvootide eraldamise iga käitise käitajale. ( 28 ) Osa kogu ajavahemikuks otsustatud saastekvootide üldkogusest antakse käitajatele välja igal aastal hiljemalt 28. veebruaril. ( 29 )

19.

Käitajad peavad heitkoguseid kontrollima ( 30 ) ning selleks peab iga käitaja andma pädevale asutusele aru oma käitise heitkogustest. ( 31 ) Eelneva kalendriaasta heitkoguste aruannet peab tõendama käitajast sõltumatu tõendaja ( 32 ) ning pädevat siseriiklikku asutust tuleb teavitada. ( 33 ) Juhul kui eelneva kalendriaasta heitkoguste aruanne ei ole rahuldavaks tunnistatud, peavad liikmesriigid tagama, et asjaomane käitaja ei või saastekvootide üleandmist jätkata. ( 34 )

20.

Hiljemalt iga aasta 30. aprilliks peab iga käitise käitaja tagastama kvoodid, st tagastama oma käitise eelnenud kalendriaasta koguheitmetele vastava hulga saastekvoote. ( 35 ) Iga-aastast kvootide tagastamise kohustust meenutatakse käitajale ka kasvuhoonegaaside heitmeloas. ( 36 ) See tagastamine eelneb viimasele etapile, st välja antud ja tegelikult õhku paisatud heitkogustele vastavate kvootide kehtetuks tunnistamisele. ( 37 )

21.

Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi iseloomustab range arvepidamisloogika. ( 38 ) Riigi tasandil peetakse registrit, mis sisaldab iga asjaomase isiku kohta eraldi arvestust kvootide omamise, väljaandmise ja üleandmise kohta. ( 39 ) Selline range arvepidamine on seda vajalikum, et lõppkokkuvõttes sõltub käitajate kohustuste järgimisest kauplemise süsteemi raames ka see, kas liikmesriigid ja liit suudavad täita ühenduse ja rahvusvahelisel tasandil võetud kohustust vähendada tunduvalt kasvuhoonegaaside inimtekkelisi heitkoguseid. ( 40 )

22.

Süsteemi hea toimimise tagavad ettenähtud karistused, mis on sätestatud direktiivi 2003/87 artiklis 16. Tavapärasel moel on kõnealuse artikli lõikes 1 sätestatud, et liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral. Liikmesriikide määratud karistused peavad olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad”.

23.

Karistused, mis määratakse juhul, kui rikutakse kohustust tagastada „piisaval hulgal” kvoote, on liikmesriikide valikuvabadusest välja jäetud ning need on täpsustatud kõnealuses direktiivis 2003/87.

24.

Ühelt pool kehtestatakse liikmesriikidele kohustus avaldada nende käitajate nimed, kes rikuvad nõuet „tagastada […] piisaval hulgal kvoote”. ( 41 ) Teiselt poolt peavad liikmesriigid ühtlasi määrama trahvi käitajatele, kes ei ole iga aasta 30. aprilliks tagastanud „eelneva aasta heitkogustele vastaval hulgal kvoote”. ( 42 ) Direktiivi 2003/87 artikli 16 lõigetes 3 ja 4 nimetatakse seda trahvi „ülemääraste heitkoguste trahviks”. Seadusandja on ise kehtestanud kõnealuse trahvi summa. Niisiis ajavahemikul 2005–2008 „kohaldavad liikmesriigid iga süsinikdioksiidi ekvivalentkoguse tonni kohta, mille kõnealune käitis on õhku paisanud ja mille osas käitaja ei ole kvoote tagastanud, […] ülemääraste heitkoguste trahvi, milleks on 40 eurot.” ( 43 ) Veel on täpsustatud, et „[ü]lemääraste heitkoguste trahvi tasumine ei vabasta käitajat kohustusest tagastada järgneva kalendriaastaga seotud kvootide tagastamisel nendele ülemäärastele heitkogustele vastaval hulgal kvoote.” ( 44 )

25.

Direktiivi 2003/87 artikli 16 lõigete 3 ja 4 sõnastusest nähtub, et trahv on „ülemääraste heitkoguste trahv” ning seadusandja poolt kindlaks määratud summat kohaldatakse „iga süsinikdioksiidi ekvivalentkoguse tonni kohta, mille kõnealune käitis on õhku paisanud ja mille osas käitaja ei ole kvoote tagastanud”. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused käsitlevadki just nimelt seda, kas samadel tingimustel tuleb trahv määrata käitajale, kes ei ole küll õhku paisanud suuremaid heitkoguseid kui lubatud, kuid ei ole ka ametlikult direktiivi 2003/87 artikli 12 lõike 3 tähenduses kvoote tagastanud, nii et iga süsinikdioksiidi ekvivalentkoguse tonni kohta, mille osas ühtegi kvooti, mida käitaja küll omab, ei ole 30. aprilliks tagastatud, tuleb määrata kõnealuses direktiivis sätestatud trahv.

26.

Naturvårdsverketi, Kreeka valitsuse ja komisjoni arvamus sellega seoses on sisuliselt järgmine. Direktiivi 2003/87 artikli 16 lõigetes 3 ja 4 sätestatud karistusmehhanism tagab kõnealuse direktiivi ühetaolise, tõhusa ja läbipaistva kohaldamise. Kui võtta arvesse kõnealuse direktiivi põhieesmärki – st keskkonnakaitset – ja asjaolu, et kauplemise süsteemi hea toimimine sõltub kõikide asjaosaliste allumisest korrale, siis tuleks trahv määrata sõltumata sellest, kas käitaja omas tegelikele heitkogustele vastaval hulgal kvoote. Kuna direktiivi 2003/87 artikli 16 lõiked 3 ja 4 on kõnealuse direktiivi artikli 16 lõikega 1 võrreldes lex specialis, siis tuleks nendega kehtestatud karistust kohaldada rangelt ja ettenähtud trahvi peaks üldisest huvist lähtudes määrama ühte moodi nii juhul, kui õigel ajal ei tagastata heitkogustele vastaval hulgal kvoote, kui ka juhul, kui tegemist on ülemääraste heitkogustega. Väljendit „ülemäärased heitkogused” kõnealuse direktiivi artikli 16 lõigete 3 ja 4 tähenduses tuleb mõista nii, et see tähendab kõiki kvoote, mis kas on käitaja omanduses või mitte ja mida ei ole õigeaegselt tagastatud.

27.

Tunnistan, et mul on teatavaid raskusi selle argumentatsiooni mõistmisega. Ma saan küll väga hästi aru, kui oluline on kogu kauplemise süsteemi toimimise seisukohast see, et kõik osalised täidaksid direktiivis 2003/87 sätestatud kohustusi, kuid olen siiski arvamusel, et tagastamise kohustuse rikkumine juhul, kui on ilmne ja vastuvaidlematu, et käitajal on piisavalt kvoote, ei ole sama raske kui vastupidisel juhul, kui käitaja on paisanud lisaks omatavate kvootidega lubatud heitkogustele õhku ülemääraseid heitkoguseid. Sellisel juhul on minu arvates problemaatiline sama karistuse kohaldamine direktiivi 2003/87 kahe eri rikkumise suhtes, mis on väga erineva olemuse ja ulatusega. Artikli 16 lõigete 3 ja 4 ja kogu direktiivi sõnastuse ning mõtte ja eesmärgi analüüsimine kinnitab minu arvates seda, et neid kahte olukorda tuleb käsitleda erinevalt.

28.

Sõnastuse seisukohast tuleb nentida, et direktiivi 2003/87 artikli 16 lõiked 3 ja 4 on mitmeti mõistetavad. Siiski, kuna kogu süsteem põhineb eeldusel, et käitajatel on heitmeluba ning sellest loast tulenevalt on neile eraldatud teatav arv kvoote, siis näib, et „ülemäärane heitkogus” kõnealuse artikli tähenduses tähendab tingimata heitmeid, mis ei ole kaetud eraldatud ja käitaja omanduses olevate kvootidega. Samuti tuleneb kõnealuse artikli tekstist, et karistust kohaldatakse „käitaja [suhtes], kes ei tagasta […] eelneva aasta heitkogustele vastaval hulgal kvoote”, ( 45 ) samas kui oleks võinud piirduda sõnastusega „käitaja [suhtes], kes ei tagasta”. Sellest täpsustusest tuleb järeldada, et kõnealuse artikli kohaselt määratud trahv ei ole ette nähtud selleks, et karistada tagastamise kohustuse rikkumise kui sellise eest, vaid vastupidi, selleks, et karistada tagastamise kohustuse rikkumise eest, mis tuleneb asjaolust, et käitajal ei ole oma heitkogustele vastaval hulgal kvoote ning ta ei ole neid ka turult juurde ostnud, mistõttu käitaja on süüdi ülemääraste heitkoguste – seega lubamatute heitkoguste – õhku paiskamises.

29.

Niisugust grammatilist tõlgendust kinnitab teleoloogiline analüüs. Direktiivi 2003/87 ettevalmistavatest materjalidest näeme, et kõnealuse direktiivi artikli 16 lõigetes 3 ja 4 sätestatud karistuse eesmärk on tagada, et „[trahvi] summa oleks piisavalt suur, et käitaja jaoks oleks ainuke mõistlik lahendus osta turult oma käitise tegelikele heitkogustele vastaval hulgal kvoote”. ( 46 ) Seetõttu määras seadusandja trahvi suuruse kindlaks vastavalt kvoodi hinnangulisele maksumusele, et ärgitada käitajaid kvoote turult ostma. ( 47 )

30.

Põhikohtuasjas arutusel olev olukord on selles suhtes ebatüüpiline, et 2007. aastal oli mõlemal äriühingul, kellele trahv määrati, nende tegelikest heitkogustest väga palju rohkem kvoote. Seetõttu ei olnud neil vaja turult puuduvaid kvoote juurde hankida. Kõnealuses artiklis sätestatud karistusega taotletav ärgitamise eesmärk kaldub seega kinnitama, et selles sättes on silmas peetud sellise käitaja olukorda, kes ei ole tagastanud oma heitkogustele vastaval hulgal kvoote, kuna ta ei ole puuduvaid kvoote turult juurde hankinud. Just sellist eriti ebaausat käitumist tuleb rangelt karistada ning määrata selle eest direktiivi 2003/87 artikli 16 lõigetes 3 ja 4 sätestatud trahv.

31.

Seevastu, ehkki õigel ajal tagastamata jätmine kahtlemata häirib süsteemi toimimist, kuna süsteem põhineb rangel arvepidamisloogikal, ei tohi siiski jätta kahe silma vahele asjaolu, et asjaomased äriühingud ei olnud süüdi ülemäärase saastuse tekitamises ning samuti ei ole tõendatud, et kõnealuse kahe äriühingu puhul oleks hilinenud tagastamine olnud tingitud selgest kavatsusest süsteemist kõrvale hoida, turul spekuleerida ja/või saada hilinemisest kasu muul viisil, mis võiks kahjustada konkurentsi, ( 48 ) seda enam, et põhikohtuasja apellantide väitel blokeeris registri haldaja kiiresti nende kauplemiskontod. ( 49 ) Direktiivi 2003/87 artikli 16 lõike 2 kohaselt aga kaasneb trahviga ka „nende käitajate nimede avaldami[n]e, kes rikuvad nõuet tagastada […] piisaval hulgal kvoote”. Sellel n-ö häbiposti meetodil („name and shame”), mida direktiivi kontekstis kohaldatakse, on mõte ainult juhul, kui see puudutab käitajaid, kes on õhku paisanud lubatust suuremaid heitkoguseid, kasutamata turu võimalusi – st ilma, et nad oleks puuduvaid kvoote turult juurde hankinud – ning kes on seega seadnud ohtu kõnealuse direktiiviga taotletava eesmärgi täitmise. Eeltoodust nähtub, et kahe põhikohtuasja apellandist äriühingu nime avaldamine, mis on direktiivi 2003/87 artikli 16 lõigetes 3 ja 4 ettenähtud karistuse jätk, oleks eespool nimetatud asjaolusid arvestades ilmselgelt teenimatu.

32.

Eelnevast nähtub, et direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et need ei hõlma sellist tagastamise kohustuse rikkumist, mille puhul käitajal on asjaomase aasta 30. aprillil reaalselt olemas eelneva aasta heitkogustele vastaval arvul kvoote ning seega ta ei ole õhku paisanud lubatust suuremaid heitkoguseid. Sellest nendingust omakorda tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu teine küsimus ei ole põhikohtuasja lahendamise seisukohast asjakohane.

33.

Sellise järelduse tegemine ei tähenda, et sellist tagastamise kohustuse rikkumist, nagu panid toime põhikohtuasja apellandid, ei oleks tulnud karistada, vaid see tähendab lihtsalt seda, et liidu seadusandja ei ole ühtlustanud karistust, mis on ette nähtud käitajale, kellel on olemas eelneva aasta heitkogustele vastaval arvul kvoote, kuid kes neid 30. aprilliks ei tagasta, ning sellise karistuse määramine on liikmesriikide pädevuses. Kahe põhikohtuasjas arutusel oleva trahvi määramise õiguslik alus ei ole seega direktiivi 2003/87 artikli 16 lõiked 3 ja 4, vaid kõnealuse direktiivi artikli 16 lõige 1.

34.

Direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikega 1 kohustatakse liikmesriike kehtestama eeskirju karistuste kohta, mis peavad olema proportsionaalsed. Asjaolusid arvestades näib olevat kasulik teha mõned märkused eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes põhikohtuasja lahendamiseks peab loomulikult esitama küsimuse, kas Rootsi õigusnorm, mille alusel kõnealused kaks trahvi määrati, vastab sellele proportsionaalsuse nõudele.

35.

Põhikohtuasja apellantidest äriühingutele määratud kahe trahvi õiguslik alus on seega direktiivi 2003/87 artikli 16 lõige 1. Nimetatud artikli kohaselt kehtestavad liikmesriigid eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse kõnealuse direktiivi alusel vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

36.

Kuna eeskirju karistuste kohta, mis on ette nähtud direktiiviga 2003/87 sätestatud normide rikkumise eest, ei ole üldiselt ühtlustatud, on liikmesriikidele jäetud ulatuslik tegutsemisruum. ( 50 ) Lisaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et „kui liidu õigusnorme ei ole ühtlustatud karistuste valdkonnas, mida nendes õigusnormides sätestatud tingimuste rikkumise korral kohaldatakse, siis on liikmesriigid pädevad valima sanktsioonid, mida nad peavad sobivaks. Kuid liikmesriigid on kohustatud nimetatud pädevust teostama liidu õigust ja selle aluspõhimõtteid ning seega proportsionaalsuse põhimõtet järgides.” ( 51 ) Kõnealused karistused ei tohi seega „minna kaugemale sellest, mis on asjaomase õigusnormiga seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik” ning „tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega”. ( 52 ) Lisaks seab proportsionaalsuse põhimõte „liikmesriikide tegevusele raamid mitte üksnes [...] trahvi raskusastet puudutavate eeskirjade kindlaksmääramisel, vaid ka seoses nende asjaolude hindamisega, mida võib trahvi määramisel arvestada”. ( 53 )

37.

Saastekvootidega kauplemise seaduse 8. peatüki § 6 kohaldamist põhikohtuasja apellantidest äriühingutele tuleb seega käsitleda kui karistust, mida Rootsi pädev ametiasutus kohaldas tagastamise kohustust rikkunud käitaja suhtes, kellel oli asjaomase aasta 30. aprillil olemas eelneva aasta heitkogustele vastaval arvul kvoote ning kes ei olnud õhku paisanud lubatust suuremaid heitkoguseid. Mõlemat kõnealust äriühingut sunniti seega maksma märkimisväärselt suurt trahvi (vastavalt 3959366 Rootsi krooni ja 15 516 051 Rootsi krooni), mida kohaldati automaatselt, eelneva hoiatuseta ning näib, et trahvisumma muutmise võimaluseta, iga eelneva aasta jooksul õhku paisatud süsinikdioksiidi ekvivalentkoguse tonni kohta. Liidu seadusandja on aga täpsustanud mitte ainult seda, et direktiivis 2003/87 austatakse põhiõigusi, ( 54 ) vaid ka seda, et kasvuhoonegaaside saastekvootide turu rajamine peab „pidurda[ma] võimalikult vähe majandusarengut ja tööhõivet”. ( 55 )

38.

Rootsi pädev ametiasutus viis seega eeskirjad karistuste kohta vastavusse direktiivi 2003/87 artikli 16 lõigetes 3 ja 4 sätestatud eeskirjadega. Sellise vastavusseviimise eesmärk on väga repressiivsest olemusest tulenevalt aidata saavutada direktiiviga 2003/87 õiguspäraselt taotletavat eesmärki: kaitsta keskkonda, vähendades teatud tähtajaks kasvuhoonegaaside inimtekkelisi heitkoguseid ning takistades igasugust käitumist, mis häirib direktiiviga loodud kauplemise süsteemi toimimist. Neil asjaoludel näib trahvi määramine olevat igati asjakohane selleks, et saavutada liidu õigusaktidega taotletavat eesmärki.

39.

Siiski võiks mõtiskleda ka selle üle, kas trahv ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks. Sellega seoses toon esile saastekvootidega kauplemise seaduse 8. peatüki §-s 6 sätestatud karistusmehhanismi kõige silmapaistvamad elemendid.

40.

Meenutan seega, et toimikust ei nähtu, et enne trahvide määramist oleks kahele põhikohtuasja apellandist äriühingule saadetud mingi teatis või meeldetuletus. Ent on lihtne ette kujutada vähem piiravat meedet. ( 56 ) Lisaks takistab trahvi automaatne ja viivitamatu määramine käesolevas kohtuasjas igasugust asjaolude uurimist või analüüsimist, samas kui esiteks on direktiiviga sätestatud kohustuse rikkumine väidetavalt tingitud haldusveast või tehnilisest probleemist, teiseks ei ole tekitatud lubatust suuremat saastust ega ole konkreetselt tõendatud mingisugust kuritarvitamist, ning kolmandaks nähtub toimikust – seda peab küll eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima – et põhikohtuasja apellandid võtsid 14. mail 2007 ühendust registri haldajaga, et oma olukorda korrigeerida, kuid registri haldaja oli juba blokeerinud nende kauplemiskontod.

41.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda küll kontrollima, kuid võib nentida, et saastekvootidega kauplemise seaduse 8. peatüki § 6 erakordselt range kohaldamine põhikohtuasja apellantide suhtes ei ole lõppkokkuvõttes kuigivõrd vastavuses kauplemise süsteemi häirimise tugevusega.

42.

Seega tuleneb eespool toodud asjaoludest, et sellises olukorras nagu on arutusel põhikohtuasjas, on direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikes 1 sätestatud proportsionaalsuse nõudega vastuolus selline karistusmehhanism, nagu on ette nähtud saastekvootidega kauplemise seaduse 8. peatüki §-s 6, kuna seda kohaldatakse samadel tingimustel, automaatselt, viivitamatult ja asjaolusid analüüsimata käitajale, kes ei ole täitnud tagastamise kohustust, samas kui kõnealusel käitajal on olnud eelneva aasta heitkogustele vastaval hulgal kvoote ning ta ei ole õhku paisanud lubatust suuremaid heitkoguseid.

43.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Högsta domstoleni esitatud küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, artikli 16 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et need ei hõlma sellist tagastamise kohustuse rikkumist, mille puhul käitajal on asjaomase aasta 30. aprillil reaalselt olemas eelneva aasta heitkogustele vastaval arvul kvoote ning ta ei ole õhku paisanud lubatust suuremaid heitkoguseid.

Tagastamise kohustuse rikkumise karistuse õiguslik alus sellise käitaja puhul, kelle kohta on teada, et tal on olemas eelneva aasta heitkogustele vastaval arvul kvoote ning ta ei ole õhku paisanud lubatust suuremaid heitkoguseid, on direktiivi 2003/87 artikli 16 lõige 1.

Sellises olukorras nagu on arutusel põhikohtuasjas, tuleb direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikes 1 sätestatud proportsionaalsuse nõuet tõlgendada nii, et sellega on vastuolus – eelotsusetaotluse esitanud kohus peab küll kontrollima vajalikke faktilisi asjaolusid – selline karistusmehhanism, nagu on ette nähtud lag (2004:1199) om handel med utsläppsrätter’i (2004. aasta seadus nr 1199 saastekvootidega kauplemise kohta) 8. peatüki §-s 6, kuna seda on kohaldatud samadel tingimustel, automaatselt, viivitamatult ja asjaolusid analüüsimata käitajale, kes ei ole täitnud tagastamise kohustust, samas kui tal oli eelneva aasta heitkogustele vastaval hulgal kvoote ning ta ei olnud õhku paisanud lubatust suuremaid heitkoguseid.