1. 

Kas ühe liikmesriigi kohus peab keelduma muus liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmisele pööramisest, kui see on vastuolus samas liikmesriigis tehtud kohtuotsusega? Selline varem käsitlemata küsimus kirjeldab sisuliselt dilemmat, mille ees seisab Bundesgerichtshof (Saksamaa kõrgeim üldkohus).

2.

Määruse (EÜ) nr 44/2001 ( 2 ) (edaspidi „määrus”) artikli 45 lõike 1 alusel kohus, kellele esitatakse apellatsioonkaebus täitmismääruse peale, „keeldub kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle” ainult artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel. Vastavalt artikli 45 lõikele 2 ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.

3.

Määruse artikkel 34 kõlab asjakohases osas järgmiselt:

„Otsust ei tunnustata:

[…]

4.

Alates 10. jaanuarist 2015 asendatakse määruse nr 1215/2012 artikli 34 punktid 3 ja 4 artikli 45 lõike 1 punktidega c ja d. ( 3 ) Uute sätete sõnastus ei erine oluliselt praegu kehtivate sätete sõnastusest.

5.

Rumeenias asutatud äriühing SC Laminorul SA (edaspidi „Laminorul”) esitas Tribunalul Brăilale (Brăila esimese astme kohus, Rumeenia) hagi Salzgitter Mannesmann Handel GmbH (edaspidi „Salzgitter”) vastu, milles ta nõudis, et Salzgitter tasuks terasetoodete kohaletoimetamise eest.

6.

Tribunalul Brăila jättis 31. jaanuari 2008. aasta otsusega (edaspidi „esimene kohtuotsus”) hagi rahuldamata, sest see ei olnud esitatud asjaomase lepingu teise poole, Salzgitter Mannesmann Stahlhandel GmbH (varem Salzgitter Stahlhandel GmbH) vastu. Kohtuotsus jõustus.

7.

Laminorul esitas samale kohtule Salzgitteri vastu sama esemega uue hagi. Taotlus tehti teatavaks Salzgitteri varasemale esindajale Rumeenias, kelle volitused seda äriühingut esindada piirdusid Salzgitteri sõnul esindamisega esimeses menetluses. Seetõttu ei ilmunud Rumeenia kohtu poolt asja arutamiseks määratud kohtuistungile Salzgitteri poolelt kedagi ja kohus tegi 6. märtsil 2008 Salzgitteri suhtes tagaseljaotsuse, kohustades teda Laminorulile maksma 188330 eurot (edaspidi „teine kohtuotsus”).

8.

Salzgitter esitas taotluse teise kohtuotsuse tühistamiseks, mida ta põhjendas asjaoluga, et teise kohtumenetluse käigus ei olnud teda seaduses sätestatud korras kohtusse kutsutud. Tribunalul Brăila lükkas 8. mai 2008. aasta otsusega selle taotluse tagasi, kuna Salzgitter oli jätnud taotlusele lisamata nõutavad tempelmargid.

9.

Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi piirkondlik esimese astme kohus, Saksamaa) otsustas 21. novembri 2008. aasta määrusega, et teine kohtuotsus kuulub täitmisele. Salzgitter esitas selle määruse peale määruskaebuse.

10.

Seejärel esitas kostja 2008. aasta lõpus Rumeenias määruskaebuse teise kohtuotsuse tühistamiseks ja heitis uuesti ette kohtuistungile kutsumata jätmist. See kaebus lükati 19. veebruari 2009. aasta otsusega vastuvõetamatuse tõttu tagasi.

11.

Selle peale esitas Salzgitter uuesti määruskaebuse tühistada kohtuotsus tulenevalt vastuolust varasema vastandliku esimese kohtuotsusega. Curtea de Apel Galaţi (Galaţi apellatsioonikohus, Rumeenia) jättis selle kaebuse hilinenud esitamise tõttu 8. mai 2009. aasta otsusega rahuldamata. Seda seisukohta kinnitas Înalta Curte de Casaţie şi Justiţie (Rumeenia ülemkohus) oma 13. novembri 2009. aasta otsusega.

12.

Pärast seda, kui õiguskaitsevõimalused Rumeenias olid sellega ammendatud, alustati Saksamaa apellatsioonikohtus uuesti kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise menetlust, mis oli olnud ajutiselt peatatud. Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi piirkondlik kõrgeim kohus, Saksamaa) jättis 28. juuni 2010. aasta määrusega Salzgitteri täitmismääruse peale esitatud määruskaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

13.

Kõnealuse kohtumääruse peale esitas Salzgitter Bundesgerichtshofile teise kohtuotsuse täitmisele pööramise vastu kassatsioonkaebuse.

14.

Kaheldes määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 4 õiges tõlgenduses, otsustas Bundesgerichthshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas [määruse] artikli 34 punkt 4 hõlmab ka juhtumit, mille puhul vastuolulised kohtuotsused on tehtud samas liikmesriigis (kohtuotsuse tegemise riigis)?”

15.

Kirjalikke märkusi on esitanud Salzgitter, samuti Saksamaa, Hispaania, Itaalia ja Rumeenia valitsus ning Euroopa Komisjon. 14. märtsil 2013 toimunud istungil esitasid suulisi märkusi Salzgitter ja komisjon.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et määruse artikli 34 punktis 2 sätestatud keeldumispõhjust ei saa käesolevas kohtuasjas kohaldada, sest Salzgitteril oli võimalus ennast kaitsta. Lisaks sellele välistab ta artikli 34 punktides 1 ja 3 sätestatud keeldumispõhjused, nagu ka artikli 35 omad. Seega sõltub menetluse tulemus eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul määruse artikli 34 punktis 4 kehtestatud keeldumispõhjuste tõlgendamisest. Artikli 45 lõike 1 alusel on see säte kohaldatav ka apellatsioonimenetlustes, milles vaidlustatakse täitmismäärust.

17.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et esimene kohtuotsus, millega jäeti Laminoruli maksenõue rahuldamata, ja teine kohtuotsus, millega see nõue rahuldati, on omavahel vastuolus. Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et esimene kohtuotsus on Saksamaal tunnustatav.

18.

Seetõttu esitab Bundesgerichtshof Euroopa Kohtule analüüsimiseks kaks erinevat määruse artikli 34 punkti 4 tõlgendusvõimalust. Esimese arutluskäigu järgi, mis tugineb sätte sõnastusele, eeldab määruse artikli 34 punkt 4 kolme riigi vahelist suhet. See erand hõlmab üksnes olukordi, kus liikmesriik, kelle poole pöördutakse, seisab vastamisi kahe vastuolulise kohtuotsusega, mis on tehtud kahes erinevas liikmesriigis või liikmesriigis ja kolmandas riigis. Sellist tõlgendust toetavad nii Hispaania, Itaalia ja Rumeenia kui ka komisjon.

19.

Teise arutluskäigu järgi on keeldumispõhjused kohaldatavad ka juhul, kui kaks vastuolulist kohtuotsust on tehtud samas liikmesriigis (nn siseriiklik konflikt). See vaatenurk tugineb peamiselt määruse artikli 34 punktide 3 ja 4 ülesehitusele ja eesmärgile. Sellega seoses leitakse, et artikli 34 punkt 3 hõlmab olukordi, milles on tegemist otsuste konfliktiga kahe riigi vahel – liikmesriik, kelle poole pöördutakse, ja teine liikmesriik –, samal ajal kui artikli 34 punkt 4 hõlmab kõiki ülejäänud juhtumeid, kus vastuolu tekib välisriikide kohtuotsuste vahel. Sellist argumentatsiooni pooldab Salzgitter.

20.

Saksamaa valitsus väidab, et määrus ei sobi selliste kohtuotsuste konflikti lahendamiseks, mida saab lahendada siseriikliku õiguse alusel. Sellegipoolest leiab see valitsus, et erandjuhtudel – nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas asjas –, kus sellist konflikti ei saa lahendada kohtuotsuse tegemise riigi õiguse alusel, tuleb kohaldada määruse artikli 34 punkti 4, et täita õiguslünk. Sellist võimalust, mida Salzgitter pooldab teise võimalusena, nimetab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus.

21.

Nii nagu ka selle eelkäija – Brüsseli konventsiooni ( 4 ) – puhul, on kõnealuse määruse eesmärk „reguleerida kohtualluvust vaidluste lahendamisel tsiviil‑ ja kaubandusasjades nende riikide vahelistes suhetes ning lihtsustada kohtuotsuste täitmist”. ( 5 )

22.

Eeskirjad, mis reguleerivad ühelt poolt kohtualluvust ning teiselt poolt kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist, on kaks tugisammast, mis on vajalikud selleks, et saavutada kohtuotsuste vaba liikumine, mida määrusega soovitakse edendada. ( 6 )

23.

Esmalt kehtestatakse piiriüleste kohtuvaidluste võimaldamiseks määruse II peatükis rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjad, sealhulgas kohtualluvus erandjuhtudel ja ainupädevus.

24.

Siiski ei suudaks kohtualluvust reguleerivad õigusnormid eraldiseisvana vältida seda, et Euroopa Liidu harmoonilist kohtumõistmist segab erinevates kohtutes sama hagi esemega seoses mitme menetluse alustamine. See oleks vastuolus määruse teise eesmärgiga, milleks on „tagada, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid.” ( 7 )

25.

Selleks et välistada paralleelmenetlusi erinevate liikmesriikide kohtutes ja kohtuotsuste konflikte, täiendavad määruse II peatüki eeskirju kohtualluvuse kohta 9. jao sätted lis pendens’i (samade poolte vahel sama esemega kohtuasja menetlus ei tohi olla pooleli teises kohtus) kohta. Need eeskirjad on loodud selleks, et välistada algusest peale vastuolulise kohtuotsuse tegemise võimalus. ( 8 )

26.

Teiseks võimaldavad kohtuotsuse tunnustamise ja täimise menetlused seda, et liikmesriigis, kelle poole pöördutakse, on kohtuotsusel sama mõju, kui sel oleks olnud kohtuotsuse tegemise riigis. ( 9 ) Täitmismenetlus on täpsemalt sätestatud määruse III peatüki 2. jaos.

27.

Tuginedes vastastikuse usalduse põhimõttele õigusemõistmise vastu Euroopa Liidus „peab kord, millega ühe liikmesriigi kohtuotsus teises liikmesriigis jõustatakse, olema tulemuslik ja kiire.” ( 10 ) Seega, kui ühes liikmesriigis on tehtud kohtuotsus, on see teises liikmesriigis täidetav „kui see on mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks kuulutatud.” ( 11 ) Artikli 41 alusel „kuulutatakse kohtuotsus täitmisele pööratavaks kohe pärast artiklis 53 nimetatud vorminõuete täitmist”, see tähendab kui taotleja esitab kohtuotsuse koopia „mis vastab selle ehtsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele” ja määruse lisas V toodud tüüpvormile, mille on täitnud kohtuotsuse tegemise riigi kohus. Artikli 45 punkt 2 keelab kohtul, kelle poole on pöördutud, kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.

28.

Eelpool nimetatud lis pendens’i kohta käivatest eeskirjadest hoolimata on vastuolulised kohtuotsused vältimatud – näiteks juhul, kui avaldusega tegelev kohus ei ole teadlik mõne muu kohtu alluvuses toimuvast varasemal kuupäeval alustatud menetlusest. Seetõttu on määruse artiklis 34 kehtestatud eeskirjad selliste konfliktide lahendamiseks ka pärast otsuse tegemist.

29.

Esimene tunnustamise ja täitmise keeldumispõhjus seondub avaliku korra kaalutlustega. ( 12 ) Artikli 34 punktis 2 sätestatud teine keeldumispõhjus seondub sisuliselt menetlusvigadega, mis võivad kaasa tuua kaitseõiguse rikkumise. Artikli 34 punktides 3 ja 4 sätestatud erandid seonduvad mõlemad vastuoluliste kohtuotsustega. Kui artikli 34 punkti 4 järgi on prior tempore, potior jure põhimõttest lähtudes ülimuslik varasemalt tehtud välismaine kohtuotsus, lubab määruse artikli 34 punkt 3 anda eesõiguse otsustele, mis on tehtud liikmesriigis, kelle poole pöördutakse, teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuste ees, sõltumata nende otsuste tegemise kuupäevadest. ( 13 )

30.

Nende erandite osas on Euroopa Kohus leidnud, et esmalt tuleb neid otsuste vaba liikumise tagamiseks tõlgendada kitsalt, kuna see kujutab endast takistust selle määruse põhieesmärkide saavutamisel. ( 14 ) Teiseks on erandid ammendavad. ( 15 ) Kolmandaks on määruse artikli 34 punktid 2, 3 ja 4 erisätted võrreldes üldisemat laadi artikli 34 punktiga 1. Seetõttu ei saa artikli 34 punkti 1 kohaldada ulatuses, milles muud erandid võtavad arvesse avaliku korra kaalutlusi. ( 16 )

31.

Eespool toodud eeskirjad ei harmoneeri ega mõjuta liikmesriikide menetlusnorme. ( 17 ) Täpsemalt öeldes ei loo nad täiendavaid õiguskaitsevahendeid jõustunud siseriiklike otsuste suhtes. Nad üksnes reguleerivad erinevatest kohtualluvustest pärinevate vastuoluliste kohtuotsuste tagajärgi.

32.

Nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, esinevad määruses kehtestatutega sarnased eeskirjad ka liikmesriikide menetlussüsteemides. Sellised eeskirjad ei hoia mitte üksnes ära siseriiklike konfliktide teket olukorras, kus sama liikmesriigi erinevatesse kohtutesse on esitatud mitu hagi (seega lis pendens siseriiklikud eeskirjad), vaid võivad pakkuda ka erinevaid õiguskaitsevahendeid siseriiklike kohtuotsuste suhtes. ( 18 )

33.

Ilmselgetel põhjustel saab ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust muuta üksnes selles liikmesriigis olemas oleva mehhanismi kaudu, mitte teiste liikmesriikide õiguskordade kaudu. Ka määrusega sooviti kehtestada võimalus selliste õigusriigi põhimõtte ebakõlade heastamiseks, mida ei ole võimalik lahendada siseriikliku menetlusõiguse tasandil. Sama õiguskorra raames tehtud vastuoluliste kohtuotsuste tõttu tekkinud konflikti lahendamist saavad tõepoolest taotleda vaid eraisikud. Kuivõrd siseriiklikud õiguskaitsevahendid on juba olemas, ei püüta määrusega anda teisele, nimelt taotluse saanud liikmesriigi kohtule pädevust jätta kohtuotsuse tegemise riigi kohtuotsus tähelepanuta – ja seega see sisuliselt tühistada. Sellist pädevust ei pruugi olemas olla isegi kohtuotsuse tegemise riigi õigussüsteemis olukorras, kus mõlemad kohtuotsused on jõustunud.

34.

Käsitledes välismaiste kohtuotsuste täitmise küsimust, tuleb eristada täitemenetlust – s.t menetlust, et tunnistada välismaine kohtuotsus täidetavaks – ja sellele järgnevat välismaise kohtuotsuse tegelikku täitmist. Esimese menetlusega püütakse inkorporeerida välismaine kohtuotsus taotluse saanud liikmesriigi õiguskorda ja seda reguleerib kõnealune määrus. Seevastu tegelikule täitmisele kohaldatakse selle liikmesriigi siseriiklikke õigusnorme ulatuses, milles EL õigus seda küsimust ei harmoneeri. Samal, siseriiklike õigusnormidega kehtestatud viisil võib menetlusosaline vaidlustada taotluse saanud liikmesriigi tehtud kohtuotsuse tegeliku täitmise. ( 19 )

35.

Kokkuvõttes on määrusega tsiviil- ja kaubandusasjades toimuvate piiriüleste vaidluste suhtes kehtestatud ulatuslik süsteem, millega reguleeritakse rahvusvahelist kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist. Esmalt määratakse selle abil pädev kohus. Teiseks välistatakse selle abil olukord, et kaks võrdselt pädevat kohut menetlevad sama kohtuasja kui kohtud, kelle poole esimesena pöörduti. Kolmandaks annab see võimaluse välismaiste kohtuotsuste tunnustamiseks ja täitmiseks samal viisil kui siis, kui nad oleks tehtud taotluse saanud liikmesriigis. Neljandaks kehtestatakse sellega õiguskaitsevahendid vastuoluliste kohtuotsuste puhuks, kui sellist konflikti ei saa lahendada eraisiku taotlusel.

36.

Selliste üldiste märkuste pinnalt tuleb vastata esitatud eelotsuse küsimusele.

37.

Ilma et nad seaksid sõnaselgelt kahtluse alla eelotsusetaotluse vastuvõetavuse, kahtlevad nii Hispaania ja Rumeenia valitsus kui ka komisjon selles, kas esimene ja teine kohtuotsus on teineteisega vastuolus.

38.

Selles osas rõhutaksin ma, et Bundesgerichtshof väidab eelotsusetaotluses, et tema hinnangul on asjassepuutuvad otsused vastuolus ja esimene otsus on Saksamaal tunnustatav. Eelotsusemenetluses ei saa Euroopa Kohus vaidlustada seda, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus on asjaolusid kogunud ja hinnanud, sest see on siseriiklike kohtute pädevuses. ( 20 ) Seega peab Euroopa Kohus väljendatud kahtlustest hoolimata vastama esitatud eelotsuse küsimusele, lähtudes siseriikliku kohtu esitatud teabest. Mulle näib siiski, et kui Euroopa Kohus nõustuks eespool nimetatud valitsuste ja komisjoni seisukohaga, tekiks oht, et esitatud eelotsuse küsimust võiks pidada puhtalt oletuslikuks.

39.

Kohtuistungil esitatud seisukohtadest lähtudes pean siiski rõhutama, et otsuseid ei saa pidada kooskõlaliseks vaid seetõttu, et esimene kohtuotsus, millega hagi rahuldamata jäeti, ei ole täitmisele pööratav. Määruse artikli 34 punktides 3 ja 4 sätestatud keeldumispõhjused, millele viitab artikli 45 lõige 1, ei nõua seda, et mõlemad kohtuotsused peavad olema täitmisele pööratavad, juhul kui nende õiguslikud tagajärjed üksteist vastastikku välistavad. ( 21 )

40.

Mis puudutab eelotsusetaotluses esitatud küsimust, siis ei ole Euroopa Kohtul veel olnud võimalust tõlgendada määruse artikli 34 punkti 4 ega vastavat sätet Brüsseli konventsiooni artikli 27 punktis 5. Sellest asjaolust hoolimata on selge, et kohus ei või keelduda teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmisele pööramisest põhjusel, et see otsus on vastuolus samas liikmesriigis tehtud kohtuotsusega.

41.

Minu arvates on see määruse artikli 34 punkti 4 sõnastuse õige tõlgendus.

42.

Määruse artiklis 32 antud üldise definitsiooni järgi tuleb terminit „kohtuotsus” mõista kui „igasugust liikmesriigi kohtu lahendit”, kusjuures mõeldud on asjassepuutuvast erinevat liikmesriiki. Selle määratluse valguses saab määruse artikli 34 punkti 4 sõnastust laiendada nii, et „[liikmesriigi kohtu] otsust ei tunnustata […] kui see on vastuolus varem […] teises liikmesriigis või kolmandas riigis tehtud otsusega”. Seega nõustun ma Hispaania valitsuse ja komisjoniga, et seda sätet tuleb mõista nii, et see viitab kolme riigi vahelisele suhtele. Salzgitteri ja Saksamaa välja pakutud alternatiivne tõlgendus, mille järgi võib artikli 34 punktis 4 nimetatud väljendit „teine liikmesriik” tõlgendada koosmõjus artikli 34 punktiga 3 nõnda, nagu viitaks see erinevale liimesriigile sellest „liikmesriigist, kus tunnustamist taotletakse”, on seega põhjendamatu.

43.

Veelgi tähtsam on aga see, et nagu eespool märgitud, tuleneb juba määrusega kehtestatud süsteemist, et artikli 34 punkti 4 ei saa kohaldada „siseriiklikule konfliktile”.

44.

Määrusega ei sekkuta liikmesriikide menetlusautonoomiasse ega kohtuotsuse seadusjõu põhimõttesse. Seda ei tohiks tõlgendada nõnda, et taotluse saanud liikmesriigi kohus võib jätta täimisele pööramata välismaise kohtuotsuse, mida saab igal juhul siseriiklike õigusnormide alusel vaidlustada, sest see on väidetavalt vastuolus samas liikmesriigis varem tehtud kohtuotsusega. Seega tuleb määruse artikli 34 punkti 4 kohaldada üksnes siis, kui menetlusosalised ei saa kohtuotsust vaidlustada, tuginedes selle vastuolule teise kohtuotsusega, seetõttu et asjasse on segatud mitu erinevate liikmesriikide kohtualluvust. Nagu Salzgitteri esindaja kohtuistungil vastuses minu küsimusele möönis, oli Salzgitteril piisav võimalus Rumeenias teine kohtuotsus vaidlustada. Artikli 34 punkti 4 tõlgendamine viisil, mis hõlmaks „siseriiklikke konflikte” annaks Salzgitterile veel ühe võimaluse teise kohtuotsuse vaidlustamiseks, vältides seejuures siseriikliku menetlusõiguse normide kohaldamist. Lisaks sellele annaks see sama tulemuse kui tunnistamine, et rikuti Salzgitteril õigust end kaitsta vastavalt artikli 34 lõikele 2 – arutluskäik, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on õigesti tagasi lükanud.

45.

Pealegi ei saa ma nõustuda Salzgitteri väitega, mille järgi oleks „siseriiklike konfliktide” määruse artikli 34 punkti 4 kohaldamisalast välja jätmine probleemne seetõttu, et ühele kohtuotsusele tuleb teiste suhtes anda eesõigus. Minu pakutud lähenemisviisi kohaselt peab Bundesgerichtshof tõepoolest andma eesõiguse teisele kohtuotsusele lihtsalt seetõttu, et käesolevas menetluses on talle esitatud taotlus selle kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Kui Euroopa Kohus mu tõlgendusega nõustub, oleks Bundesgerichtshofi otsus, millega ta jätab Salzgitteri kaebuse rahuldamata, „kohtuotsus” määruse artikli 32 tähenduses. Siis oleks sellel kohtuotsusel tegemise kuupäevast sõltumata määruse artikli 34 punkti 3 tõttu eesõigus esimese kohtuotsuse ees, sest see hõlmaks samade asjaosaliste vahelist vaidlust. Seega tuleks käesolevas asjas määrusega kehtestatud süsteemist tulenevalt anda eesõigus teisele kohtuotsusele.

46.

Lisaks sellele tundub, et võrreldavad teisesed õigusaktid, mis reguleerivad õigusalast koostööd tsiviilasjades, kinnitavad seisukohta, et määruse artikli 34 punktis 4 kehtestatud keeldumispõhjus eeldab kolme riigi vahelist suhet.

47.

Nii määruse nr 805/2004 ( 22 ) artikli 21 lõige 1, määruse nr 1896/2006 ( 23 ) artikli 22 lõige 1 kui ka määruse nr 861/2007 ( 24 ) artikli 22 lõige 1 sätestavad, et täitmisele pööramisest võib keelduda ükskõik millises liikmesriigis tehtud varasema otsuse tõttu. Siiski kohaldatakse nendele keeldumispõhjustele reservatsiooni, mille kohaselt seda vastuolu ei esitatud ega olnud võimalik esitada vastuväitena kohtumenetluse käigus kohtuotsuse tegemise riigis. Seega on selge, et neis sätetes kehtestatud keeldumispõhjuseid ei saa kohaldada olukordades, kus vastuoluga oleks saanud tegeleda siseriiklikul tasandil kohtuotsuse tegemise riigis, nii nagu ka põhikohtuasja puhul.

48.

Lisaks viitavad teiste asjakohaste õigusaktide ( 25 ) sätted sarnaselt määrusega „teisele liikmesriigile” või kasutavad muud samasisulist väljendit. Need sätted ei viita seega eespool toodust erinevale lähenemisele.

49.

Viimaks ei saa ma nõustuda Saksamaa valitsuse ja Salzgitteri seisukohaga, mille järgi võiks määruse artikli 34 punkti 4 siiski kohaldada analoogia korras (millele Saksamaa valitsus viitab kui „erandlikele asjaoludele”). Õigusnormi kohaldamine analoogia kaudu eeldaks õiguslünka. ( 26 ) Käesoleva analüüsi alguses nimetatud põhjustel näib, et määrus hõlmab seda teemat, jättes „siseriiklike konfliktide” olukorrad liikmesriikide õiguskordade otsustada. Seega ei ole ma selles osas määruses õiguslünka tuvastanud.

50.

Eeltoodud põhjustel leian, et määruse artikli 34 punkti 4 ei saa kohaldada olukorras, mis hõlmab kahte omavahel vastuolus olevat kohtuotsust, mis on tehtud samas liikmesriigis.

51.

Eeltoodust lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 34 punkt 4 ei sisalda võimalust keelduda kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või selle täitmise tühistamisest teises liikmesriigis tehtud otsuse osas, mis on vastuolus varem sama hagi põhjal samu asjaosalisi hõlmavas asjas tehtud otsusega, mis on tehtud samas liikmesriigis kui otsus, mille suhtes täitmismäärust taotletakse.

i)

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 22 punktile d ja artikli 23 punktile f.

ii)

Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes artikli 24 punktile d.

iii)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, artikli 40 punktile d.

iv)

Määruse nr 1215/2012 artikli 45 lõike 1 punktidele c ja d.

v)

30. oktoobril 2007 Luganos sõlmitud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni artikli 34 punktile 4 (ELT 2007, L 339, lk 3) (konventsioonis kasutatakse terminit „käesoleva konventsiooniga seotud teine riik”); ja

vi)

30. juunil 2005 sõlmitud kohtu valiku kokkulepete Haagi konventsiooni artikli 9 punktile g (konventsioonis kasutatakse terminit „teine riik”, kättesaadav veebiaadressil: http://www.hcch.net/).