1.

16. novembril 2011 tegi Üldkohus kolm eraldi kohtuotsust, ( 2 ) kus ta lükkas tagasi nõuded komisjoni otsuse tühistamiseks juhtumis COMP/38354 – tööstuslikud kotid. ( 3 ) Komisjon oli oma otsuses tuvastanud, et mitu ettevõtjat olid raskelt ja kaua rikkunud toonast EÜ artiklit 81 (nüüd ELTL artikkel 101), ning määranud mitmele emaettevõtjale ja nende tütarettevõtjatele suured trahvid. Käesoleval juhul on tegemist ühega nende Üldkohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebustest. ( 4 )

2.

Lisaks uutele küsimustele konkurentsiõiguse kohta sisaldavad apellatsioonkaebused ka kaebust, et kuna Üldkohus ei teinud oma otsust mõistliku aja jooksul, on ta rikkunud põhiõiguste harta ( 5 ) („harta”) artiklit 47. Seepärast on selge, et Euroopa Kohus peaks püüdma lahendada need apellatsioonkaebused võimalikult kiiresti. Sel eesmärgil ja ka selleks, et anda piisavalt aega tõlkimiseks, olen ma käsitletavad küsimused jaganud kolme ettepaneku vahel järgmiselt.

3.

Asjakohaseid õigusnorme, kartelli, komisjoni otsuseni viinud menetlust ja määratud trahve kirjeldan ma kohtuasjas Gascogne Sack Deutschland tehtud ettepaneku punktides 6–34. ( 6 ) Kuna igas apellatsioonkaebuses on tõstatatud pisut erinevad küsimused asjaolude kohta, mil emaettevõtjad vastutavad või ei vastuta oma 100% tütarettevõtjate tegevuse eest, käsitlen ma seda teemat kõigis kolmes ettepanekus. Väidet, et Üldkohus ei teinud oma otsust mõistliku aja jooksul (ja eelkõige kriteeriume, mille põhjal määratakse kindlaks, kas tegemist on ülemäärase viivitamisega, ning õiguskaitsevahendeid, mida saab sellisel juhul anda), analüüsin ma käesoleva ettepaneku punktides 70–150. Iga apellandi konkreetseid argumente (näiteks) Üldkohtu otsuste põhjendatuse piisavuse kohta käsitlen ma üksikasjalikult mõistagi oma vastavates ettepanekutes nende apellatsioonkaebuste kohta. ( 7 )

4.

Groupe Gascogne vaidlustab oma apellatsioonkaebuses Üldkohtu tõlgenduse konkurentsiõiguse kahele kontseptsioonile: ettevõtja mõiste ning põhimõte, et emaettevõtja 100% tütarettevõtja õigusrikkumise eest vastutab emaettevõtja. Groupe Gascogne väidab, et kui trahv sellise rikkumise eest määratakse solidaarvastutuse põhimõttel, tuleb selle ülempiir (edaspidi „10% piir”) arvutada vastavalt määruse nr 1/2003 ( 8 ) artikli 23 lõikele 2 ema- ja tütarettevõtja käivete summa alusel, mitte kõigi kontserni kuuluvate ettevõtjate ülemaailmse käibe alusel. ( 9 )

5.

Konsolideeritud aastaaruannete direktiivi ( 10 ) üks eesmärk on kooskõlastada teatavat liiki äriühingute, eriti paljudest äriühingutest koosnevate ettevõtjate ühenduste raamatupidamise aastaaruandeid reguleerivaid siseriiklikke õigusakte. ( 11 ) Direktiivi teine eesmärk on tagada, et finantsteave selliste äriühingute kohta on kättesaadav aktsionäridele või osanikele ning kolmandatele isikutele. ( 12 ) Konsolideeritud aastaaruande koostamise kohustusega äriühingud on määratletud artikli 1 lõigetes 1 ja 2. Nende hulka kuulub mis tahes emaettevõtja, mis:

6.

Konsolideeritud aastaaruannete direktiivi artikkel 16 sätestab muu hulgas:

„1.   Konsolideeritud aastaaruanne hõlmab ühendatud bilansi, ühendatud kasumiaruande ning raamatupidamisaruannete lisad.

[...]

3.   Konsolideeritud aastaaruanne peab andma õige ja erapooletu ülevaate selles hõlmatud äriühingute kui terviku vara, kohustuste, finantsseisundi ning kasumi või kahjumi kohta.”

7.

Esimeses astmes ( 13 ) palus Groupe Gascogne Üldkohtul:

8.

Vaidlusaluse otsuse peale esitatud tühistamishagi põhjendab Groupe Cascogne kolme väitega. Esiteks väitab Groupe Gascogne, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101 sellega, et määras ta solidaarselt vastutavaks GSD rikkumise eest. Teiseks väidab Groupe Gascogne, et komisjon rikkus vaidlusaluses otsuses õigusnormi, tõlgendades valesti EÜ artiklis 81 kasutatud mõistet „ettevõtja”; seetõttu rikkus ta määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, määrates Groupe Gascogne’ile trahvi, mille ta oli arvutanud Groupe Gascogne’i kontserni ülemaailmse käibe põhjal, mitte Groupe Gascogne’i (s.o valdusettevõtja Groupe Gascogne ilma oma tütarettevõtjateta) ja GSD käivete summa põhjal. Kolmandaks väidab Groupe Gascogne, et talle ja GSD-le määratud solidaarselt tasumisele kuuluv trahv on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna komisjon ei taganud, et määratud trahv vastab mõistlikult kilekottide sektoris tegelikult saavutatud käibele.

9.

Esimeses astmes esitas Groupe Gascogne kolm väidet selle kohta, et tema puhul on rikutud hartast tulenevaid põhiõigusi. Esiteks väitis ta, et rikutud on tema kaitseõigusi ja süütuse presumptsiooni põhimõtet, mis on tagatud harta artikliga 48. Teiseks väitis ta, et vaidlusalune otsus ei olnud piisavalt põhjendatud, mis raskendab selle õiguspärasuse kontrollimist. Kolmandaks väitis ta harta artiklitele 47 ja 49 viidates, et Üldkohus peaks teostama oma täielikku pädevust ning määrama proportsionaalse karistuse.

10.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31 märkis Üldkohus, et esimene väide Groupe Gascogne’i kaitseõiguste ja süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumise kohta sisaldab uusi argumente ja on seepärast vastuvõetamatu.

11.

Seejärel lükkas Üldkohus tagasi kõik kolm väidet ja jättis seetõttu kogu hagi rahuldamata.

12.

Groupe Gascogne esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet.

13.

Esiteks väidab Groupe Gascogne, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, keeldudes analüüsimast EL õiguskorras ELL artikli 6 lõike 1 jõustumisega 1. detsembril 2009 toimunud muutuste mõju, eelkõige seoses harta artikliga 48.

14.

Teiseks väidab Groupe Gascogne, et Üldkohus rikkus ELTL artiklit 101 ja harta artiklit 48 sellega, et ta: i) määras valesti Groupe Gascogne’i solidaarselt vastutavaks GSD rikkumise eest perioodil 1. jaanuarist 1994 kuni 26. juunini 2002 üksnes põhjendusega, et GSD oli Groupe Gascogne’i 100% tütarettevõtja, ning ii) jättis vaidlusaluse otsuse muutmata osas, milles tuvastati Groupe Gascogne solidaarne vastutus GSD-le määratud trahvist 9,9 miljoni euro tasumise eest.

15.

Kolmandaks ja teise võimalusena väidab Groupe Gascogne, et Üldkohus rikkus õigusnormi, tõlgendades valesti mõistet „ettevõtja” ning lähtudes seepärast trahvisumma suhtes kohaldatava 10% ülempiiri puhul Groupe Gascogne’i kontserni ülemaailmsest käibest, mitte GSD ja selle emaettevõtja käivete summast.

16.

Neljandaks ja kolmanda võimalusena väidab Groupe Gascogne, et Üldkohus rikkus harta artiklit 47 sellega, et ei teinud oma otsust mõistliku aja jooksul.

17.

Oma apellatsioonkaebuse esimeses väites leiab Groupe Gascogne, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, tunnistades vastuvõetamatuks istungil esitatud väite harta staatuse muutumise kohta pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Oma apellatsioonkaebuse teises väites leiab Groupe Gascogne, et otsustava mõju eeldus, ( 14 ) mille alusel ta määrati vastutavaks GSD rikkumise eest, on vastuolus tema põhiõigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, sest sisuliselt on see sama mis süü presumptsioon.

18.

Analüüsin apellatsioonkaebuse esimest ja teist väidet koos, kuna mõlemad tõstatavad põhiõigustega seotud küsimusi.

19.

Oma apellatsioonkaebuse esimeses väites leiab Groupe Gascogne, et Üldkohus ei võtnud arvesse harta staatuse muutumist pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Isegi kui Üldkohtul on õigus, et kaitseõigused ja süütuse presumptsioon olid õiguse üldpõhimõtetega EL õiguses tagatud ka enne 1. detsembrit 2009, ei ole neil üldpõhimõtetel sama õiguslikku väärtust kui aluslepingutel. Seega kuna harta staatus on muutunud, peavad EL kohtud ka tagatud õigusi kaitsma rangemalt.

20.

Oma apellatsioonkaebuse teises väites märgib Groupe Gascogne, et harta artiklit 48 tuleb tõlgendada Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklit 6 arvesse võttes. Lisaks peaks Euroopa Kohus harta artikli 48 tõlgendamisel arvesse võtma liikmesriikide põhiseadusi ja õigustavasid. Otsustava mõju eeldus on sisuliselt sama mis süü presumptsioon ja seega keelatud.

21.

Lisaks ei ole Üldkohus oma kohtuotsuse põhjenduses piisavalt tõendanud, et Groupe Gascogne ka tegelikult avaldas tütarettevõtjale GSD otsustavat mõju. Groupe Gascogne’il ei olnud GSD tegevuse üle kilekottide sektoris mitte mingisugust kontrolli. Seepärast on Üldkohus eksinud, pannes GSD tegevuse süüks Groupe Gascogne’ile.

22.

Komisjoni arvates on apellatsioonkaebuse esimene väide selgelt alusetu.

23.

Kirjaliku menetluse käigus ei esitatud süütuse presumptsiooni põhimõtte või kaitseõiguste rikkumise kohta ühtki konkreetset argumenti. Lisaks ei keeldunud Üldkohus analüüsimast harta staatuse muutumise mõju. Ta tegi ainult järelduse, et see muutus õiguslikku olukorda ei mõjuta, kuna süütuse presumptsioon ja kaitseõigused kuulusid juba enne seda EL õiguskorda. Väide, et õiguse üldpõhimõtetel ei ole sama õiguslikku väärtust kui aluslepingul, on tulemusetu.

24.

Komisjoni arvates on Groupe Gascogne’i apellatsioonkaebuse teine väide põhimõtteliselt vastuvõetamatu või vähemalt tulemusetu ja igal juhul põhjendamata.

25.

Kuna apellatsioonkaebuse teine väide käsitleb küsimusi, mida Üldkohtu menetluses ei tõstatatud, on see väide vastuvõetamatu. Esimeses astmes ei viidanud Groupe Gascogne oma kirjalikes seisukohtades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale seoses EIÕK artikliga 6 ega Prantsusmaa Conseil Constitutionneli (põhiseaduslikkuse järelevalve kohus) praktikale. Groupe Gascogne ei mõista õigesti kohtupraktikat seoses tütarettevõtja rikkumise süüks panemisega emaettevõtjale. Komisjon viitab kohtujurist J. Kokotti 12. jaanuari 2012. aasta ettepanekule kohtuasjas Alliance One. ( 15 )

26.

Komisjon väidab, et apellatsioonkaebuse teine väide on tulemusetu, sest tuvastades, et Groupe Gascogne vastutab solidaarselt GSD-ga, ei lähtunud ta ainult otsustava mõju eeldusest. Üldkohus analüüsis põhjalikult komisjoni esitatud täiendavaid tegureid, mis tõendasid, et Groupe Gascogne avaldas tegelikult GSD tegevusele otsustav mõju.

27.

Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas Elf Aquitaine ( 16 ) nähtub, et otsustava mõju eeldus on kooskõlas harta artikliga 48 tagatud süütuse presumptsiooniga. Järelikult on apellatsioonkaebuse teine väide alusetu.

28.

Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c koostoimes artikli 48 lõikega 2 nähtub, et Groupe Gascogne’i väide harta artikli 48 kohta seoses EIÕK artikliga 6 saab vastuvõetav olla ainult siis, kui see tugineks menetluse käigus ilmsiks tulnud faktilistele ja õiguslikele asjaoludele.

29.

Groupe Gascogne’i (20. oktoobri 2010. aasta kirjas esitatud) taotlusest kirjaliku menetluse uuendamiseks põhjendusega, et menetluse käigus oli tekkinud uus õiguslik küsimus, nähtub, et tema õigusnõunikud leidsid, et väide põhiõiguste kohta tõstatab uusi küsimusi, mida algses hagiavalduses ei olnud.

30.

Üldkohtu järeldusest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 27 nähtub, et Groupe Gascogne’i väidet harta artikli 48 kohta tema algses tühistamishagis ei sisaldunud. Üldkohus märgib oma kohtuotsuses järgmist:

„Mis puudutab hageja väiteid, et rikutud on süütuse presumptsiooni põhimõtet ja kaitseõigusi, mis on tagatud harta artikliga 48, siis on need esitatud lisaks hagiavalduses esitatud argumentidele, olemata nendega piisavalt tihedalt seotud, et pidada neid Üldkohtu menetluses oleva vaidluse loomuliku käigu osaks. Seega tuleb neid käsitleda uute väidetena.” ( 17 )

31.

Lisaks erines selle väite sisu väitest harta artikli 49 kohta, mis käsitleb määratud karistuse proportsionaalsust. Seega ei olnud Groupe Gascogne’i väited piisavalt seotud, et neid pidada juba esitatud väidete täienduseks.

32.

Seepärast leian ma, et Üldkohtu hinnang oli õige.

33.

Sellest tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta tunnistas Groupe Gascogne’i poolt istungil harta artikli 48 rikkumise kohta esitatud väite vastuvõetamatuks.

34.

Groupe Gascogne’i väide koosneb kolmest osast: i) Üldkohus oleks harta artikli 48 tõlgendamisel pidanud arvesse võtma EIÕK artiklit 6 ja liikmesriikide õigustavasid; ii) otsustava mõju eeldust kohaldati nagu süü presumptsiooni ning iii) Üldkohus ei tõendanud piisavalt, et Groupe Gascogne ka tegelikult avaldas sellist mõju GSD’le.

35.

Kui Groupe Gascogne tohiks käesolevas astmes esimest korda esitada väiteid, mida ta Üldkohtus õigel ajal ei esitanud, võiks ta apellatsioonimenetluses laiendada kohtuasja ulatust võrreldes esimese astmega. Kuid apellatsioonimenetluses on Euroopa Kohus üldreeglina pädev kontrollima ainult Üldkohtu hinnangut talle esitatud väidetele. ( 18 )

36.

Märkisin juba seoses apellatsioonkaebuse esimese väitega, et esimeses astmes ei esitanud Groupe Gascogne väiteid harta artikli 48 tõlgendamise kohta seoses EIÕK artikliga 6 või liikmesriikide õigustavadega. ( 19 ) Järelikult on Groupe Gascogne’i see väide vastuvõetamatu osas, milles see hõlmab küsimusi, mis käesolevas astmes tõstatatakse esimest korda. ( 20 )

37.

Neid küsimusi oleks saanud Üldkohtus tõstatada kirjaliku menetluse käigus. Esiteks kuulusid need õigused EL õiguse üldpõhimõtete hulka. Teiseks, kuigi harta ei olnud veel õiguslikult siduv, lähtus Euroopa Kohus selle sätetest oma otsustes sageli juba enne ELL artikli 6 jõustumist. ( 21 ) Lisaks on Euroopa Kohus sedastanud, et Lissaboni leping ei tee midagi enamat kui vaid kodifitseerib harta. ( 22 )

38.

Euroopa Kohus on sedastanud, et otsustava mõju eeldus ei ole vastuolus harta artikliga 48. ( 23 ) Lisaks on Euroopa Kohus vastupidi Groupe Gascogne’i väitele sedastanud, et see eeldus ei ole sisuliselt sama mis süü presumptsioon. ( 24 )

39.

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 märkis, oli Groupe Gascogne’i väide, et komisjon ei ole oma otsust piisavalt põhjendanud, esitatud „[...] sisuliselt väite toetuseks, et hageja ei osalenud [GSD] tegevuses, kui ta selle 1994. aastal ostis. Ostu ärihuvi seisnes sisuliselt väljundi leidmises hageja kontserni toodetavale paberile. Hagejal ei olnud mitte mingisugust kavatsust sekkuda [GSD] tegevusse ega eelkõige tööstuslike kilekottide sektorisse, kus hageja ei olnud esindatud ja mis igal juhul ei olnud tema jaoks majanduslikult tähtis.” ( 25 )

40.

Üldkohtu kohustus (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 ja artikli 53 esimene lõik) otsuseid põhjendada ei tähenda, et Üldkohus peab esitama põhjenduskäigu, milles analüüsitakse ammendavalt ja ühe kaupa menetluse poolte kõiki argumente. Põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele vaidlustatud kohtuotsuses tuginetakse, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet oma kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses. ( 26 )

41.

Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuses Groupe Gascogne’i otsustava mõju kohta GSD üle järgmist:

[...]

42.

Vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides analüüsis Üldkohus tõendeid ja tuvastas, et Groupe Gascogne osales GSD tegevuses aktiivselt määral, mis on iseloomulik emaettevõtja tegelikule kontrollile tütarettevõtja üle.

43.

Seepärast leian, et Groupe Gascogne’i apellatsioonkaebuse teine väide on alusetu. Üldkohtu põhjendus on piisav selleks, et huvitatud isikud saaksid mõista põhjendusi, millele tema otsus tugineb, ning Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses. Seepärast ei ole vaidlustatud kohtuotsus vastupidi Groupe Gascogne’i väitele sugugi ebapiisavalt põhjendatud.

44.

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse esimene ja teine väide tuleb tagasi lükata.

45.

Groupe Gascogne väidab, et Üldkohus on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 kasutatavat mõistet „ettevõtja” vääralt tõlgendanud. Selle sätte eesmärk on tagada, et mis tahes määratav trahv ei oleks ülemäärane. Üldkohus on selle tõlgendamisel teinud kaks viga. Esiteks on ta segi ajanud mõisted „ettevõtja” ja „isiklik vastutus”. Konkurentsiõiguses on „ettevõtjal” väga konkreetne tähendus ja seda ei tule tõlgendada sama moodi nagu mõistet „isiklik vastutus”. Oluline on määratleda „ettevõtja” üksuse kaudu, kellele saab konkurentsivastase tegevuse omistada.

46.

Teiseks väidab Groupe Gascogne, et Üldkohus on omavahel segi ajanud mõisted „ettevõtja” ja „kontsern”. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel määratava trahvi ülempiiri määratlemiseks kohaldatava 10% piiri kindlakstegemiseks võtta kõigi kontserni kuuluvate ettevõtjate ülemaailmset käivet arvesse ainult siis, kui kogu kontsern moodustab ühe ettevõtja. Vaidlustatud kohtuotsuse (või vaidlusaluse otsuse) põhjendustes pole kuskil näidatud, et tegemist on sellise kontserniga.

47.

Vaidlusaluse otsusega on GSD-le määratud trahv summas 13,2 miljonit eurot, millest Groupe Gascogne vastutab solidaarselt 9,9 miljoni tasumise eest. Groupe Gascogne väidab, et kõnealuse trahvi ülempiir ei tohi olla suurem kui 2070400 eurot, mis on 10% GSD käibest. See summa on nimetatud eeldusel, et nõustutakse Groupe Gascogne’i apellatsioonkaebuse teise väitega, s.o et Groupe Gascogne’i ei saa pidada vastutavaks GSD rikkumise eest.

48.

Komisjoni hinnangul on apellatsioonkaebuse kolmas väide alusetu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt näitab ettevõtja kui terviku käive tema majanduslikku suutlikkust ja mõju turul. Groupe Gascogne’i peetakse GSD rikkumise eest vastutavaks. Seepärast oli komisjonil õigus määrata trahvisumma ülempiiriks 10% kontserni ülemaailmsest käibest.

49.

Kuidas tuleks 10% piiri (trahvisumma ülempiir) määrata olukorras, kus emaettevõtja tunnistatakse vastutavaks rikkumise eest, mille on toime pannud tema 100% tütarettevõtja? Groupe Gascogne vaidlustab kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha, mille kohaselt lähtutakse niisugusel juhul määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 osutatud 10% piiri arvutamisel kontserni kuuluvate ettevõtjate ülemaailmsest käibest. Ta väidab, et käesolevas asjas tuleb selle piiri arvutamisel lähtuda GSD ja tema enda käivete summast. Sellest tulenevalt oleks trahvisumma ülempiir madalam, sest 10% GSD ja Groupe Gascogne’i (s.o valdusettevõtja Groupe Gascogne ilma oma tütarettevõtjateta) käivete summast on palju vähem kui 10% kontserni ülemaailmsest käibest.

50.

Ma ei ole Groupe Gascogne’iga nõus.

51.

Mõistet „ettevõtja” määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 tähenduses on tõlgendatud laialt. See hõlmab rohkem kui vaid üht majandustegevusega tegelevat üksust. Mis üksust selle sätte tähenduses ettevõtjaks peetakse?

52.

Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 mainitakse „[…] rikkumises osalenud ettevõtja[id] ja ettevõtjate ühendus[i] […]”.

53.

Mõiste „ettevõtja” tähistab majandustegevusega tegelevat mis tahes üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Seda mõistet tuleb mõista nii, et see hõlmab majandusüksust, isegi kui see majandusüksus koosneb õiguslikult mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. Kui selline üksus rikub konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutama. ( 28 )

54.

Kui emaettevõtja tunnistatakse rikkumise eest vastutatavaks, loetakse, et ta on selles osalenud. Seega on ettevõtja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 tähenduses nii ema- kui ka tütarettevõtja.

55.

10% piiri mõte on vältida trahve, mille puhul on ette näha, et ettevõtjad – olenevalt nende suurusest, mis otsustatakse nende ülemaailmse käibe põhjal – ei suuda neid tasuda. ( 29 ) Pealegi on Euroopa Kohus määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 ( 30 ) tõlgendades sedastanud, et hoiatamine on üks teguritest, mida trahvi arvutamisel arvestada tuleb.

56.

Seepärast arvan ma, et kui emaettevõtja vastutab solidaarselt oma tütarettevõtjaga konkurentsieeskirjade rikkumise eest, on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 sõnastuse ja mõttega kooskõlas see, kui mis tahes trahvi suhtes kohaldatava 10% piiri määratlemisel lähtutakse kogu kontserni kui ettevõtja ülemaailmsest käibest. EL õiguses ei ole nõuet, mille kohaselt tuleks trahvi määramisel sama kontserni teiste tütarettevõtjate käivet arvesse võtta vaid siis, kui nad on tegutsenud samal turul või on rikkumisega seotud.

57.

Komisjon palub Euroopa Kohtul arvesse võtta teatavaid teisese õiguse meetmeid, mis reguleerivad äriühingute aastaaruandeid, eriti konsolideeritud aastaaruannete direktiivi. Sellega toetab komisjon oma argumenti, et 10% piiri arvutamisel tuleks lähtuda asjaomase ettevõtja ülemaailmsest käibest. Ma ei ole neid meetmeid oma hinnangus arvestanud.

58.

Minu arvates ei paku konsolideeritud aastaaruannete direktiiv piisavalt selget analoogiat. Selle direktiivi artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on ettevõtja määratletud teistmoodi kui konkurentsiõiguses, kus tütarettevõtja rikkumise eest omistatakse vastutus emaettevõtjale. Tähtis on see, et mõistet „konsolideeritud aastaaruanne” ei ole määratletud samamoodi nagu Euroopa Kohus on selgitanud mõistet „kogukäive” oma kohtupraktikas seoses määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 2.

59.

Mis puutub viimaks väitesse, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud, ( 31 ) siis juhin ma tähelepanu sellele, et Üldkohus esitas Groupe Gascogne’i argumendid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–104. Punktides 107–110 lükkas Üldkohus need tagasi. Ta tegi seda sellepärast, et tema järeldusel moodustasid Groupe Gascogne ja GSD ühe ja sama ettevõtja ning et konkurentsiõiguse normide kohaselt tuleb 10% piiri arvutamisel lähtuda kõigi Groupe Gascogne’i kontserni kuuluvate ettevõtjate ülemaailmsest käibest.

60.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108 märkis Üldkohus järgmist: „[...] 10% piiri arvutamisel tuleb lähtuda kõigi selliste äriühingute kogukäibest, mis moodustavad kontserni ja mille eesotsas on valdusettevõtja, kuna ainult kontserni osaks olevate äriühingute kogukäive saab anda aimu asjaomase ettevõtja suurusest ja majanduslikust jõust (kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 90[ ( 32 ) ]).” ( 33 )

61.

Punktis 111 selgitas Üldkohus järgmist: „[...] piiri 10% ettevõtja käibest arvutamisel emaettevõtja konsolideeritud käibest lähtumine ei nõua, et iga kontserni kuuluva tütarettevõtja puhul tuleb tõendada, et see ei määra sõltumatult kindlaks viisi, kuidas ta turul tegutseb.” ( 34 )

62.

Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112, et kinnitades, et 10% piiri kindlaksmääramisel on õige lähtuda kontserni ülemaailmsest käibest, ei omistanud ta rikkumise eest vastutust Groupe Gascogne’i kontserni muudele tütarettevõtjatele, vaid ainult GSD-le.

63.

Punktis 113 selgitas Üldkohus, et selleks, et 10% piiri väljaarvutamisel saaks arvesse võtta valdusettevõtja (Groupe Gascogne) ülemaailmset käivet, ei pea kontserni kuuluvad tütarettevõtjad tegutsema samal turul ega olema rikkumisega seotud.

64.

Nendest punktidest on näha, et Üldkohus käsitles Groupe Gascogne’i ja GSD-d määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 tähenduses ühe ja sama ettevõtjana ning et 10% piiri väljaarvutamisel tuleb lähtuda kontserni osaks olevate ettevõtjate ülemaailmsest käibest. Teiste kontserni kuuluvate tütarettevõtjate tegevust ta trahvi määramisel oluliseks ei pidanud. Samuti ei pidanud ta neid tütarettevõtjaid rikkumisega seotuks. ( 35 )

65.

Kuna vaidlustatud kohtuotsuse need punktid võimaldavad huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele otsuses tuginetakse, ning Euroopa Kohtul on piisavalt teavet oma kohtuliku kontrolli teostamiseks käesolevas apellatsioonimenetluses, ei ole vaidlustatud kohtuotsus sugugi ebapiisavalt põhjendatud.

66.

Seepärast leian, et apellatsioonkaebuse kolmas väide on alusetu.

67.

Lisan, et kui Euroopa Kohus peaks jõudma teisele järeldusele (s.t et 10% piiri määratlemisel tuleb lähtuda kahe asjaomase ettevõtja käivete summast, mitte kontserni ülemaailmsest käibest), kuid jätab Groupe Gascogne’i solidaarselt vastutavaks GSD trahvist 9,9 miljoni euro tasumise eest, satuks ta raskustesse, kuna tal ei oleks andmeid selle kohta, kui suur oli mõlema asjaomase ettevõtja käive asjassepuutuval ajal. Seepärast ei ole võimalik arvutada 10% sellest summast ja kontrollida, kas Groupe Gascogne’i poolt tasumisele kuuluv summa sellega väheneks ja kui, siis kui palju. Sel juhul tuleks asi Üldkohtule tagasi suunata.

68.

Groupe Gascogne, nagu ka tema tütarettevõtja GSD, tegid mõlemad käesolevas menetluses toimunud istungil märkusi oma rahalise olukorra kohta, väites, et kumbki ei ole suuteline vaidlusaluse otsusega määratud trahvi tasuma. Esimeses astmes kumbki seda ei väitnud ega viidanud ka ühelegi aluslepingu või Euroopa Kohtu põhikirja või kodukorra sättele.

69.

Ma leian, et Groupe Gascogne’i väited oma suutmatuse kohta trahvi tasuda on vastuvõetamatud samal kolmel põhjusel, mille ma olen esitanud kohtuasjas Gascogne Sack Deutschland tehtud ettepaneku punktides 121–124.

70.

Seaduselüngad on aastate jooksul andnud kirjanikele piisavalt võimalusi oma sulge teritada. Näiteks käesolevate menetlustega seoses on minu arvates paras tsiteerida Charles Dickensi teose „Kõle maja” („Bleak House”) esmatrüki eessõna:

„Paar kuud tagasi, ühel avalikul üritusel, oli üks õigluskohtu kohtunik nii kena, et teatas mulle ja veel ligi saja viiekümnele mehele-naisele, keda ei kahtlustatud kannatavat hullumeelsushoogude all, et õigluskohus, mille kohta rahva hulgas (siin tundus mulle, et kohtunik heitis pilgu minu suunas) liikus palju teravmeelseid eelarvamusi, on peaaegu täiuslik. Ta möönis, et õigluskohtu töös on küll mõnikord esinenud pisukesi viivitusi, kuid need on suureks puhutud ja täielikult tingitud „rahva kitsarinnalisusest” – selle sama süüdlase rahva omast, kes, nagu selgus, alles hiljuti oli otsustavalt takistanud õigluskohtu laiendamist uute kohtunikega –, kui ma ei eksi, siis taheti kohtunikuks teha Richard II, aga mõni muu kuningas oleks ka sobinud.”

71.

Oma apellatsioonkaebuse neljandas väites leiab Groupe Gascogne, et Üldkohus rikkus harta artiklit 47 sellega, et ta ei teinud oma otsust mõistliku aja jooksul. See ei ole esimene kord, kui Euroopa Kohtule esitatakse küsimus Üldkohtu konkurentsimenetluses otsuse tegemise aja mõistlikkuse kohta. ( 36 ) Käesolevas asjas aga on Euroopa Kohtul võimalus ja ka kohustus selgitada mitut põhimõttelist küsimust. ( 37 ) Millal ja millises kohtus (Üldkohus või apellatsioonimenetluses Euroopa Kohus) tuleks põhjendamatu viivituse küsimus tõstatada? Milliste kriteeriumide põhjal tuleb viivitus lugeda „põhjendamatuks” või „ülemääraseks”? Ja kui põhjendamatu viivitus on tuvastatud, siis millised on sel juhul asjakohased õiguskaitsevahendid?

72.

Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on ühenduse õiguse üldpõhimõte, mis pärineb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest. See on sätestatud EIÕK artiklites 6 ja 13 ning seda kinnitab harta artikkel 47. ( 38 ) Harta artikkel 47 näeb ette, et igaühel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus ning õigus õiglasele asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Artikli 52 lõikest 3 tuleneb, et kuna artikliga 47 tagatud õigused vastavad EIÕK‑ga tagatutele, tuleb nende tähendust ja ulatust tõlgendada vastavalt EIÕK artikli 6 lõikele 1. ( 39 ) Seega tuleb selle üle otsustamisel, kas asja on arutatud mõistliku aja jooksul ja kuidas hüvitada selle põhimõtte rikkumist, kohaldada Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt nende sätete tõlgendamisel välja töötatud kriteeriume. ( 40 ) Kohtuotsuses Sürmeli ( 41 ) märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et konventsiooni osalisriigid on kohustatud korraldama oma õigussüsteemid nii, et nende kohtud on võimelised täitma EIÕK artikli 6 lõikest 1 ja artiklist 13 tulenevaid nõudeid, sh kohustust arutada asju mõistliku aja jooksul.

73.

Euroopa Liit ei ole muidugi veel EIÕK pool. Kuivõrd aga liikmesriigid on juba harta võrdsustanud aluslepingutega, on nad võtnud endale kohustuse tagada, et EL õiguse rakendamisel on hartaga tagatud õigused tõhusalt kaitstud. Lisaks peab Euroopa Liit praegu läbirääkimisi konventsiooniga ühinemiseks. Seepärast leian ma, et liikmesriigid on juba põhimõtteliselt võtnud endale kohustuse tagada, et Euroopa Liidu kohtustruktuurid on võimelised täitma harta artiklist 47 ja EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevaid nõudeid ning tagama nende pädevusse jäävate asjade õiglase arutamise mõistliku aja jooksul.

74.

Iseenesest peaks olema selge, et parim viis vältida asja mõistliku aja jooksul õiglase kohtuliku arutamise õiguse rikkumist on tagada, et asja arutamise ülemäärase viibimise ennetamiseks võetakse asjakohaseid meetmeid. Kõige eelistatum viis selleks on muidugi kohtuasjade menetlemise tõhus korraldus kohtu enda poolt. Kuid samas on minu arvates samuti täiesti normaalne ja õiguspärane see, kui üks vaidluse pooltest väljendab muret menetluse põhjendamatu viibimise pärast, mitte ei jää asjatult ootama otsuse valmimist. Nii (näiteks) võib ta olukorras, kus ta ei ole oma asja kohta pikemat aega midagi kuulnud, pöörduda kohtukantselei poole, et uurida asja seisu kohta. Ma ei arva, et vaidluse poolel on kohustus sel moel kohtu poole pöörduda, kuid sellise aktiivsuse eelis seisneb selles, et nii on võimalik probleem juba eos lahendada. Kohus saab võtta meetmeid veel läbimata menetluse osa kiirendamiseks, nii et kokkuvõtteks austatakse õigust asja õiglasele kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul.

75.

See, kas vaidluse pool on selle küsimuse Üldkohtus juba tõstatanud või mitte, ei mõjuta minu arvates mitte mingil moel tema õigust teha seda Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses.

76.

Üldkohtu otsust saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Väited võivad puudutada ka menetlusnormide rikkumisi, mis kahjustavad kaebuse esitajat. ( 42 ) Üks selline rikkumine, mille Euroopa Kohus on juba tunnistanud vastuvõetavaks, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ka otsuse mõistliku aja jooksul tegemata jätmine. ( 43 )

77.

Euroopa Inimõiguste Kohus hindab kohtumenetluse kestuse mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal ning lähtub seejuures järgmisest neljast kriteeriumist, mille ta on oma praktika käigus kindlaks määranud: asja tähtsus hageja jaoks, asja keerukus, hageja käitumine ning pädevate asutuste tegevus. ( 44 )

78.

Kohtuotsuses Baustahlgewebe arvestas Euroopa Kohus Üldkohtu menetluse kestust (mida ta nimetas „väga pikaks”) alates tühistamishagi esitamise kuupäevast kuni Üldkohtu otsuse kuulutamise kuupäevani (mis moodustas ligikaudu viis ja pool aastat). ( 45 ) Kirjaliku menetluse lõpust kuni suulise menetluse avamise otsuseni möödus 32 kuud. Selle aja jooksul oli tehtud menetluslik otsus liita suulise menetluse huvides 11 asja. Euroopa Kohus märkis, et menetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata konkreetsete asjaolude põhjal, ning kohaldas nelja kriteeriumi, mis tulenesid Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool kirjeldatud kohtupraktikast (edaspidi „Baustahlgewebe kriteeriumid”). Euroopa Kohus juhtis tähelepanu ka teatavatele piirangutele, mida EL kohtute menetlused paratamatult kätkevad. Konkreetselt märkis ta ära normid, mis reguleerivad menetluse keelt. ( 46 )

79.

Kohtuasjas Der Grüne Punkt ( 47 ) kestis menetlus 5 aastat ja 10 kuud, sealhulgas 3 aastat ja 9 kuud kirjaliku menetluse lõpust kuni suulise menetluse avamiseni. Üldkohus selle aja jooksul mingeid menetluslikke samme ei astunud. Apellatsioonimenetluses hindas Euroopa Kohus hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni möödunud aega Baustahlgewebe kriteeriumide põhjal.

80.

Mõlemas, s.o nii kohtuotsuses Baustahlgewebe kui ka kohtuotsuses Der Grüne Punkt leidis Euroopa Kohus, et Üldkohus ei teinud oma otsust mõistliku aja jooksul. Kuid võib-olla on seni menetluse põhjendamatu liigse kestuse kindlaksmääramisel oldud rohkem pragmaatilised kui teaduslikud.

81.

Ma arvan, et on tähtis mitte alluda kiusatusele üldistada „ülemäärase” tähendust ainult menetluse üldise kestuse põhjal. Minu arvates tuleks alustuseks vaadata seda, milliseid ülesandeid Üldkohus täidab ja millised on tema tegevuse piirangud, et näha, kuidas see mõjutab aega, mis tal kulub asja lahendamisele, ning määrata selle põhjal juba täpsemalt kindlaks kohtuasja menetlemise staadiumid, mida tuleks lähemalt uurida.

82.

Üldkohtu pädevus on alates tema asutamisest 1989. aastal oluliselt kasvanud. ( 48 ) Kui jätta kõrvale need õigusvaldkonnad, mis käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud ei ole, siis ülesandeid, mida Üldkohus peab seoses komisjoni otsustega täitma konkurentsi valdkonnas, ei saa võrdsustada siseriikliku konkurentsikohtu tööga. EL kartelliasjadega on sageli seotud mitmes liikmesriigis tegutsevad ettevõtjad, kes esitavad oma tühistamishagisid ühes 23 (varsti 24) ametlikust menetluskeelest. Kui kirjalikud menetlusdokumendid on esitatud, tuleb need tõlkida ühte töökeelde, et kohtunikud ja nende õigusnõunikud saaksid nendega tööle hakata. Selleks kasutab Üldkohus sama tõlkedirektoraadi teenuseid kui Euroopa Kohus. Tõlkeressursid on piiratud ja oleks ebarealistlik eeldada, et iga Üldkohtu menetluses oleva konkurentsiasja kõiki dokumente saab (või tuleks) tõlkida sama kiiresti kui (näiteks) Euroopa Kohtu eelotsuse kiirmenetluses, kus hageja on vahi all. Kui kirjalikus menetluses on esitatud kõik lubatud seisukohad (hagiavaldus, kostja vastus, repliik ja vasturepliik), kusjuures kõigi esitamiseks peale hagiavalduse on antud ajapikendust, ja igaüks neist dokumentidest tuleb tõlkida, võib arvata, et enne kui toimikut saab hakata analüüsima, on juba kulunud 20–22 kuud. ( 49 ) Ma tahan sellega öelda, et EL konkurentsiõiguse piiriülesus ja mitmekeelsus kipub pikendama aega, mis kulub asja läbivaatamise alguseni. ( 50 )

83.

Kuid sellist asja nagu „keskmine” konkurentsiasi arvatavasti polegi olemas. Mõni neist võib pärast argumentide läbivaidlemist olla suhteliselt lihtne. Teistega jällegi kaasnevad keerukad ja uudsed küsimused. Mõnes asjas valmistab raskusi juba läbivaadatavate dokumentide ja tehniliste materjalide endi hulk. Kui komisjoni otsuse kartellis osalejaid trahvida vaidlustavad mitu ettevõtjat, on loogiline nende asjad liita. See aga tähendab, et neist igaühe menetlus saab edeneda ainult nii kiiresti, kui edeneb kõige aeglasem.

84.

Kui Üldkohus peab asja nõuetekohaseks menetlemiseks vajalikuks astuda aktiivseid samme (nt kutsudes asja arutamiseks kokku koosoleku või paludes pooltelt kirjalikult konkreetset lisateavet), siis peaks olema selge, et selleks kulunud aega menetluse kestuse mõõtmisel arvesse ei võeta. Õiglase kohtuliku arutamise tagamisele kulunud aeg on mõistlikult kulutatud aeg.

85.

Mida aga arvata levinud arvamusest, et Üldkohus on üle koormatud ja tal on palju venima jäänud kohtuasju, mis paratamatult tähendab, et tal kulub asjade menetlemiseks palju rohkem aega kui muidu?

86.

Kuigi ma saan Üldkohtu olukorrast väga hästi aru, tundub mulle siiski, et üldise töökoormuse endaga ei saa õigustada menetluse ülemäärast viibimist, mis viib mõistliku aja jooksul toimuva õiglase kohtliku arutamise õiguse rikkumiseni.

87.

Kui kodukorra muutmise ja asjadega aktiivse tegelemisega saab olemasolevaid ressursse paremini kasutada, siis peaks olema iseenesest selge, et see on eesmärk, milleni tuleks aktiivselt püüelda. Üldkohus ongi seda silmas pidades praegu oma kodukorda muutmas. Kuid kohtuasja kiiremast menetlemisest endast ei tohiks saada eesmärki, mis tõrjub kõrvale kõik teised. Õigus asja õiglasele kohtlikule arutamisele, mis toimub mõistliku aja jooksul, on õigus, mis koosneb kahest osast, mitte ühest. Kohtuasja kiiremaks menetlemiseks mis tahes võimaluse kasutamine ei sobiks kokku menetluse üldise õigluse säilitamisega. See poleks kohane ka kohtumenetlusele üldiselt. Käesolevate, omavahel seotud apellatsioonkaebuste taust on see, et asjaomased ettevõtjad on saanud suured trahvid selle eest, mida komisjon peab konkurentsieeskirjade väga tõsiseks rikkumiseks. Nendel ettevõtjatel on õigus komisjoni otsus vaidlustada, esitada selleks oma argumendid ning eeldada, et neid põhjalikult analüüsitakse; ning neil on sõltumata sellest, kas nad võidavad või kaotavad, õigus tunda, et Üldkohus on nende asja menetlenud nõuetekohaselt. Nagu Euroopa Kohus on rõhutanud, on Üldkohtu põhjalikku kontrolli vaja selleks, et tagada menetluse õiglus olukorras, kus komisjon on asutus, mis viib läbi uurimise, esitab süüdistuse ja määrab trahvi. ( 51 ) Nagu ma juba eespool märkisin, ei ole sellise põhjaliku kontrolli tegemiseks kulunud aeg ei „ülemäärane” ega „raisatud”. See on hoopis tegur, millel põhineb Üldkohtu otsuste legitiimsus.

88.

Kui Üldkohus ei tule oma käsutuses olevate ressurssidega olemasoleva ja mõistlikult eeldatava tulevase töökoormusega nõuetekohaselt toime, peavad vastutuse võtma liikmesriigid.

89.

Vihjasin juba ( 52 ) EIÕK osalisriikide kohustusele tagada, et nende kohtud on korraldatud nii, et tagatud on mõistliku aja jooksul toimuva õiglase kohtuliku arutamise õiguse järgimine. Ma ei näe ühtki veenvat põhjust, miks EL kohtute suhtes tuleks rakendada mingit muud loogikat. Üldkohtu pädevus (ja sellega koos ka töökoormus) on aastate jooksul väga palju kasvanud. Tema lõpetamata asjade hulk on üldteada. Esitatud on palve lisakohtunike ametisse nimetamiseks ( 53 ) – kuid seni ei ole see tulemust andnud. Isegi praeguses korras esineb mõnikord raskusi. Üldkohtu praegune president juhtis hiljuti avalikult tähelepanu Üldkohtu tööviljakuse vähenemisele seoses sellega, kui kohtunike tagasinimetamine ei kulge sujuvalt (arvestades kontrollimist artikli 255 komitee poolt) ning sellega, et kuni uueks ametiajaks tagasinimetamise kuupäevani on pikk ebakindluse periood. ( 54 ) Need on tõsised väited. ( 55 ) Konkreetse liikmesriigi jurisdiktsioonile alluval isikul on õigus eeldada, et tema riik korraldab oma kohtusüsteemi piisavalt ja tõhusalt, nimetab ametisse piisavalt palju hästi kvalifitseeritud kohtunikke, pikendab nende ametiaega (eeldusel, et nad on pädevad), et säilitada stabiilne ja tõhus kohtunikkond, ning tagab piisavalt palju abitöötajaid. Isikud, kelle asju arutatakse EL kohtutes, võivad mõistagi samamoodi eeldada, et need on korraldatud nii, et tagatud on nende õigus asja õiglasele kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul.

90.

Sellest järeldub, et ülekoormusega kaasnevaid raskusi, olgu need nii reaalsed kui tahes, konkreetse asja menetlemise ülemäärase viibimise hindamisel arvesse võtta ei tuleks.

91.

Kui püüda nüüd mu seni öeldut kokku võtta, siis tundub mulle õiguspärane esiteks jätta arvesse võtmata aeg hagiavalduse esitamisest kuni kirjaliku menetluse lõpuni; teiseks võimaldada mõistlik lisaaeg viimaste menetlusdokumentide tõlgete hankimiseks pärast kirjaliku menetluse lõppu (milleks ma arvestan siin üldjuhul neli kuud, kuid mis võib olla pikem, kui tegemist on väga keeruka asjaga või kui tõlkeressursid on parasjagu väga piiratud); ning kolmandaks jätta samuti arvesse võtmata kõik perioodid, kus asjaga on tegeldud aktiivselt. Seega tuleks välja selgitada perioodid, mil asjaga ilmselgelt ei ole tegeldud, võimaldades mõistliku varuga aega, mis kulub tegelikult hetkest, mil menetlusdokumendid on olemas institutsiooni töökeeles, kuni hetkeni, mil saab istungi kutse välja saata. ( 56 )

92.

Rõhutan taas, et ei ole olemas numbrit, mille võiks õhust haarata ja nimetada mõistliku aja jooksul toimuva õiglase kohtuliku arutamise puhul „õigeks” ajaks alates tõlgitud toimiku kättesaadavusest kuni istungi kokkukutsumiseni. ( 57 ) Suhteliselt lihtne kohtuasi võib menetluse selles staadiumis kesta kuus kuud. Palju keerukamas asjas (nt kartelliasi paljude omavahel seotud hagidega) võib selleks kuluda kaks korda rohkem aega ja võib-olla enamgi. Üldistades – et anda aimu parameetritest, mille piires ma mõtlen – olen seisukohal, et olukorras, kus kohtuasjaga ei ole aktiivselt tegeldud, kus kirjaliku menetluse lõpust (s.o menetluse keeles) on möödunud üle 18 kuu ja pooltele ei ole ikka veel istungi kuupäeva teatatud, peaksid häirekellad helisema. Nii pikk aeg on minu arvates liiga pikk selleks, et seda saaks pidada menetluse puhul tavapäraseks.

93.

Kas sellest võib järeldada, et pärast mingit (tõsi, meelevaldselt nimetatud) hetke on tegemist ülemäärase viivitusega?

94.

Ma arvan, et mitte. Minu arvates on veel olemas üleminekuetapp, mille ajal on kahtlemata tegu viivitusega, kuid see ei ole veel „ülemäärane”. Kordan, et see on rohkem subjektiivse hinnangu kui põhjaliku analüüsi küsimus. Omalt poolt oleksin valmis nõustuma sellega, et viivituse muutumiseni ülemääraseks (või kõnekeelsemalt: enne kui „hilja” muutub „liiga hiljaks”) võib minna veel kuus kuud. Eri etappidele võidakse muidugi omistada eri kestusi. Kuid kui kirjaliku menetluse lõpust on möödunud üle kahe aasta, asjaga ei ole vahepeal aktiivselt tegeldud ega pooli istungile kutsutud, peaksin mina sellist viivitust küll ülemääraseks ning tahaksin selle kohta selgitusi.

95.

Seda silmas pidades analüüsingi nüüd, kas käesolevas asjas on olnud tegemist ülemäärase viivitusega.

96.

Groupe Gascogne väidab, et kui ta vaidlusaluse otsuse ja sellega määratud trahvi Üldkohtus vaidlustas, võttis ta trahvi ja sellega seotud intresside tasumiseks pangagarantii, mis kehtis esimeses astmes toimunud menetluse lõpuni. Groupe Gascogne leiab, et see menetlus oli liiga pikk (ligi kuus aastat). ( 58 ) Ta väidab, et kuna Üldkohus ei teinud oma otsust mõistliku aja jooksul, on ta rikkunud harta artiklit 47. Seepärast nõuab ta Euroopa Kohtult Üldkohtu otsuse tühistamist või talle määratud trahvi summa vähendamist, arvestades talle tema põhiõiguse rikkumise tõttu tekkinud rahalist koormust.

97.

Komisjon väidab esiteks, et Groupe Gascogne’i väide on vastuvõetamatu, kuna ta ei tõstatanud mõistliku aja jooksul otsuse tegemata jätmise küsimust Üldkohtu istungil. Teiseks ei saa vaidlustatud kohtuotsust tühistada täielikult, kuna Groupe Gascogne ei ole väitnud, et sellega, et Üldkohus ei teinud otsust tema asjas mõistliku aja jooksul, on rikutud tema kaitseõigusi. Kolmandaks, isegi kui Euroopa Kohus tuvastab, et Üldkohtu menetlus oli põhjendamatult pikk, ei ole Groupe Gascogne’ile selle tõttu varalist kahju tekkinud. Neljandaks, asjakohane õiguskaitsevahend sellises olukorras on Groupe Gascogne’i jaoks esitada eraldi kahju hüvitamise nõue. Või viiendaks, kui Euroopa Kohus määrab apellatsioonimenetluses hüvitise, peaks see olema ainult sümboolne.

98.

Ma leian, et Groupe Gascogne’il ei ole keelatud tõstatada Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses esimest korda küsimust selle kohta, kas Üldkohus tegi või ei teinud oma otsust mõistliku aja jooksul, ( 59 ) samadel põhjustel, mida ma kirjeldan kohtuasjas Gascogne Sack Deutschland tehtud ettepaneku punktides 128–130.

99.

Groupe Gascogne väidab, et kirjaliku menetluse lõpust kuni päevani, mil ta sai kohtukutse, läks liiga palju aega. ( 60 ) Samas kinnitab ta, et pärast seda, kui 2010. aasta septembris määrati tema asja menetlema uus ettekandja-kohtunik, edenes menetlus kiiresti. ( 61 )

100.

Groupe Gascogne esitas oma tühistamishagi 23. veebruaril 2006. Kirjalik menetlus lõppes 23. juulil 2007. 23. septembril 2010 teatas Üldkohtu kantselei Groupe Gascogne’ile, et asi on üle antud neljandale kojale (selleks ajaks oli asi seisnud ligikaudu kolm aastat ja kaks kuud). 20. oktoobril 2010 esitas Groupe Gascogne taotluse kirjaliku menetluse uuendamiseks. ( 62 )14. detsembril 2010 teatati talle istungi kuupäev. Istung toimus 2. veebruaril 2011 ja otsuse tegi Üldkohus sama aasta 16. novembril.

101.

Mis on teada selle kohta, mis võiks õigustada kirjaliku menetluse lõpust istungitele kutsumiseni kulunud (pikka) aega?

102.

Käesoleva kartelliasjaga seotud asjades esitas Üldkohtule vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi vähemalt 15 selles nimetatud ettevõtjat. ( 63 ) Üks hagi võeti tagasi. ( 64 ) Kahes asjas tehti otsus 13. septembril 2010. ( 65 ) Üheksas asjas (nende hulgas käesolev) tehti otsus 16. novembril 2011. Kolm asja on Üldkohtus veel menetlemisel. Lisaks käesolevale kohtuasjale ning kohtuasjadele Gascogne Sack Deutschland ja Kendrion on Euroopa Kohtus praegu menetlemisel veel kaks apellatsioonkaebust. ( 66 )

103.

Groupe Gascogne’i asi on tihedalt seotud tema tütarettevõtja GSD omaga. Viimase kohtuasi edenes aga emaettevõtja omaga enam-vähem samas tempos ega ole seepärast käesolevat menetlust takistanud.

104.

Baustahlgewebe neljast kriteeriumist lähtudes on selge, et kuna Groupe Gascogne vastutab solidaarselt trahvisummast 9,9 miljoni euro tasumise eest, on asi talle tähtis. ( 67 ) Samuti on selge, et asjas tekivad keerukad küsimused.

105.

Ma ei leia, et menetluse kestust saaks põhjendada Groupe Gascogne’i käitumisega. Tõsi, 20. oktoobril 2010 palus Groupe Gascogne Üldkohtult kirjaliku menetluse uuendamist, et esitada argumendid harta uue, Lissaboni lepingu järgse staatuse kohta (vt eespool punktid 19–21). Tõsiasi, et Groupe Gascogne’ile teatati istungi kuupäev 14. detsembril 2010, näitab aga seda, et sellel menetluslikul intsidendil polnud peaaegu mitte mingisugust mõju menetluse üldisele kestusele.

106.

Minu teada sellel ilmsel seisuperioodil alates kirjaliku menetluse lõpust kuni Groupe Gascogne’i taotluseni kirjaliku menetluse uuendamiseks (kestusega kolm aastat ja kaks kuud) asjaga aktiivselt ei tegeldud.

107.

Loen siin kõigest retoorikaks Groupe Gascogne’i väite, et asjaolu, et tema asjas määrati istung kindlaks juba ligi kolme kuu möödudes uue ettekandja-kohtuniku määramisest, tähendab ilmselgelt, et seda oleks võinud algusest peale nii kiiresti menetleda. Esiteks oleks väär ja ka väheusutav järeldada, et uus ettekandja võttis üle toimiku, mille kallal tema eelkäija polnud üldse töötanud, ja teiseks on enam kui selge, et kohtunik van der Woude tegi oma töötajatega erakordseid jõupingutusi, et tööstuslike kilekottide asjad jõuaksid istungiteni. Oleks täiesti vale ja ebarealistlik võtta aega, mis neil selleks kulus, kui mõõdupuud, mis näitab, milline aeg oleks selle asja menetlemisel olnud „normaalne” mõistlik aeg.

108.

Peale selle (nagu ma märkisin juba eespool) tuleb anda piisavalt aega tõlkimiseks ja selleks, et kohtunikud saaksid hoolikalt tutvuda paljude omavahel seotud toimikutega – menetlusdokumendid ja nende (harilikult tõlkimata) üksikasjalikud lisad –, mis on seotud sama kartelliga ja vaidlustatud komisjoni otsusega ning kus on tõstatatud keerukaid faktilisi ja õiguslikke küsimusi. Nii palju, kui ma saan toimiku põhjal otsustades öelda, ei olnud ühtki konkreetset põhjust, miks oleks käesoleva kartelliga seotud hagisid tulnud algusest peale menetleda eriti kiires korras (või miks oleks tulnud kõigist 15 komisjoni otsuse peale esitatud tühistamishagist kolmele, mis on viinud Groupe Gascogne’i, GSD ja Kendrioni apellatsioonkaebusteni, algusest peale tagada erikohtlemine – hästi argumenteeritud, kuid rahuldamata jäetud esialgse õiguskaitse taotlusi (näiteks) esitatud ei olnud). Ehk teisisõnu: hagejatel oli õigus sellele, et nende hagisid menetletakse ei rohkem ega vähem kui mõistliku kiirusega.

109.

Selle standardi ja eespool punktides 72–95 kirjeldatud üldiste parameetrite põhjal otsustades tuleb siiski paratamatult järeldada, et käesoleva asja menetlemine kestis liiga kaua.

110.

Minu arvates ei tohiks Euroopa Kohus alluda kiusatusele nimetada oma otsuses konkreetset arvu kuid, mis oleks normikohane aeg alates kirjaliku menetluse lõpust (menetluskeeles) kuni hetkeni, mil määratakse kindlaks üldise kartelliasja istung. Kuigi enda jaoks võib Euroopa Kohus selliseid sisetähtaegu seada ja lausa peakski seda tegema, on need kõigest suunavad. Mõnes konkreetses apellatsioonimenetluses või apellatsioonimenetluste sarjas võib esineda väga häid põhjusi nende ületamiseks. Sellest johtub, et – nagu ma märkisin juba eespool ( 68 ) – sedalaadi viivitusi saab hinnata vaid igas konkreetses asjas eraldi.

111.

Samas saan ma aru, et ütlemisest, et „käesolevas asjas on olnud tegemist ülemäärase viivitusega”, üksi ei piisa. Esiteks on tähtis määrata umbkaudselt kindlaks, mil määral on mõistliku aja jooksul toimuva õiglase kohtuliku arutamise õigust rikutud. Teiseks, kui ükski hagejatest peaks otsustama esitada eraldi kahju hüvitamise hagi, ( 69 ) tuleb rikkumist sellise hagi analüüsimiseks kvantifitseerida.

112.

Ma ei väsi rõhutamast, et viivituse kvantifitseerimine ei ole täppisteadus. Selle mis tahes tulemus on ainult hinnanguline. Kui võtta käesoleva asja asjaolud, arvestades kõiki hagisid, mis on esitatud vaidlusaluse otsuse peale, millega see määras tööstuslike kilekottide kartelli eest karistused, ja keskendudes ajale, mis kulus kirjaliku menetluse lõpust istungile kutsumiseni, siis on minu arvates mõistlik öelda, et käesolevas asjas oleks see menetluse staadium võinud kesta kuni kaks aastat, enne kui selles oleks võinud tekkida viivitus, mida saaks õigusega nimetada „ülemääraseks”. Sellest järeldub, et käesoleva asja menetlemine Üldkohtus kestis – ümardatult – ligi poolteist aastat kauem, kui oleks pidanud.

113.

Mida peaks Euroopa Kohus tegema, kui apellatsioonkaebuses tõstatatakse otsuse mõistliku aja jooksul tegemata jätmise küsimus?

114.

Kui otsust mingis kohtuasjas ei ole tehtud mõistliku aja jooksul, peab mis tahes selle puhul rakendatav õiguskaitsevahend olema tõhus. ( 70 ) EIÕK kontekstis on Euroopa Inimõiguste Kohus märkinud, et konventsiooni osalisriikide õigussüsteemis peaks olema erimenetlus selliste nõuete lahendamiseks. ( 71 )

115.

Euroopa Kohus on kohtuotsustes Baustahlgewebe (trahvisumma vähendamine) ja Der Grüne Punkt (eraldi kahju hüvitamise hagi) kasutanud kaht eri lähenemisviisi. Kumbki neist ei ole täiuslik.

116.

Groupe Gascogne tahab, et Euroopa Kohus lähtuks kohtuotsusest Baustahlgewebe. ( 72 ) Selle lähenemisviisi ilmselge eelis seisneb selles, et see tagab menetluse ökonoomsuse ja seega tõhususe. Kuid nagu ma allpool selgitan, on mul kahtlusi selle lähenemisviisi õigusliku aluse suhtes, nagu ka selle suhtes, mil määral võib see ikkagi tagada tõhusa ja asjakohase õiguskaitsevahendi. ( 73 )

117.

Kohtuotsuses Der Grüne Punkt kasutatud lähenemisviis nõuab, et Üldkohtule esitataks eraldi kahju hüvitamise hagi. See kohus analüüsib, kas hagejal on tekkinud kahju, kas kahju tekkimise ja mõistliku aja jooksul asja lahendamata jätmise vahel on põhjuslik seos ning milline on kahju ulatus. Seega näitab mis tahes välja mõistetud kahjuhüvitis hagejale tegelikult tekkinud kahju. Kohtuotsuse Baustahlgewebe lähenemisviisi kohaselt sellist analüüsi läbi ei viida. Euroopa Kohus ei hinda üksikasjalikke kahju hüvitamise nõudeid, kui apellant esitab mõistliku tähtaja ületamise väite apellatsioonkaebuses Üldkohtu otsuse peale, milles jäeti konkurentsiõiguse normide rikkumise eest karistav komisjoni otsus muutmata. Pigem esitatakse üldine hinnang, millise protsendi võrra oleks sobiv algset trahvi muuta. Juba olemuselt on kohtuotsuse Der Grüne Punkt lähenemisviis menetluslikult koormavam, nõudes eraldi kahju hüvitamise hagi esitamist. Lisaks tuleks kahjunõue esitada Üldkohtule, kelle tegevus asja sisuliselt arutanud menetluses nõude tinginud ongi. Kas selline nõue vastaks EIÕK artikli 6 lõike 1 tingimustele?

118.

Tundub, et Euroopa Liidus ei ole ühtset õiguskaitsevahendit, mida rakendatakse olukorras, kus kohus ei ole oma otsust konkurentsiasjas teinud mõistliku aja jooksul. Osas liikmesriikides vähendatakse kohtuotsuse ülemäärase viibimise korral trahvi summat või leevendatakse selle tasumise tingimusi. ( 74 ) Teistes määratakse trahvisumma vähendamise asemel pigem rahaline hüvitis. ( 75 ) Mõned liikmesriigid on vastu võtnud konkreetsed sätted, mis käsitlevad mõistliku aja jooksul toimuva õiglase kohtuliku arutamise õiguse rikkumise hüvitamist. ( 76 ) Kolmandates ollakse seisukohal, et kui kohtuotsusega on tuvastatud, et kohus ei ole tõepoolest oma otsust teinud mõistliku aja jooksul, on see iseenesest õiglane hüvitus. ( 77 ) Vähemalt ühel liikmesriigil ( 78 ) on olemas konkreetsed eeskirjad, mis määravad kindlaks karistuse protsentuaalse vähendamise olukorras, kus kohus ei ole oma otsust konkurentsiasjas teinud mõistliku aja jooksul.

119.

Euroopa Kohus kutsus kõiki 27 liikmesriiki ning Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles esitama talle kirjalikult oma arvamused lähenemisviiside kohta, mida on kasutatud vastavalt kohtuotsustes Baustahlgewebe ja Der Grüne Punkt. Seitse liikmesriiki eelistasid esimest, kolm viimast ning kuus jätsid oma eelistuse väljendamata. Nõukogu eelistas kohtuotsuses Baustahlgewebe kasutatud lähenemisviisi, kuid märkis, et mõlemad õiguskaitsevahendid eksisteerivad koos ja kumbki neist ei ole täiuslik. Euroopa Parlament pidas paremaks kohtuotsuses Der Grüne Punkt kasutatud lähenemisviisi.

120.

Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, et mõnes asjas, kus on tuvastatud menetlusnormide rikkumine, võib õiglaseks hüvituseks olla asjakohane kohtuotsus. ( 79 ) Lisaks näeb EIÕK artikkel 41 ette, et kohus võib vajadusel määrata õiglase hüvituse. EL õiguses aga ei ole sellist sätet, mis annaks Euroopa Kohtule selge õiguse määrata samasugust „õiglast hüvitust”.

121.

Järgnevad põhimõtted olen ma tuletanud Euroopa Kohtu praktikast, Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt EIÕK‑le antud tõlgendustest ja liikmesriikide õigustavadest. Esiteks, ühtset lähenemisviisi olemas ei ole. Teiseks, ükski lähenemisviis saab vaevalt olla täiuslik, kuna sellel on nii eeliseid kui ka puudusi. Kolmandaks, selleks et mis tahes õiguskaitsevahend vastaks EIÕK artiklile 13 ja seega ka harta artiklile 47, peab ta olema tõhus.

122.

Vaatame korraks esimest põhimõtet.

123.

Ettevõtja esitab Üldkohtule hagi ühe konkurentsialase otsuse tühistamiseks. Järgneb menetlusdokumentide esitamine, mis lõpeb kirjaliku menetluse lõpetamisega. Alguses ettevõtja esindajad aja pärast ei muretse, kuna nad ei kahtle, et kohus nende toimiku kallal töötab. Mõne aja pärast uuritakse Üldkohtu kantseleist, et kuidas asi edeneb. Kui on näha, et asjaga aktiivselt tegeldud ei ole, saadetakse seejärel Üldkohtule võib-olla viisakas kiri, kus väljendatakse muret juba kulunud aja pärast, märgitakse ära võimalikud kahjud (pangagarantiiga seotud ettenägematud lisakulud, ebakindluse negatiivne mõju aktsiahinnale, tulevikuks valmistumise raskused jne) ja reserveeritakse kliendile õigus väita, et selle hagi menetlemisega on põhjendamatult viivitatud, ning taotleda kas esialgu määratud trahvi summa vähendamist või nõuda kahjutasu. Kui selle peale Üldkohus oma menetlust kiirendab, siis on kõik hästi – probleem on lahendatud eos ja rohkem õiguskaitsevahendeid vaja ei ole. Kui seda aga ei juhtu, võidakse põhjendamatu viivituse väide esitada uuesti Üldkohtu istungil.

124.

Kuidas Üldkohus seda väidet käsitleb? Siin tahan teha selget vahet asjadel, kus hagejal on alles võimalus kasutada kõiki oma kaitseõigusi, ja asjadel – mida loodetavasti on vähe –, kus hageja ei saa juba aja enda pärast enam oma asja õiglasele kohtlikule arutamisele loota. ( 80 ) Sellises olukorras on ainus tõhus õiguskaitsevahend, mida rakendada mõistliku aja jooksul toimuva õiglase kohtuliku arutamise õiguse rikkumise korral, tõepoolest vaidlusaluse otsuse tühistamine. Kuid ei Groupe Gascogne, GSD ega Kendrion ei ole oma apellatsioonkaebustes väitnud, et neil on olnud oma seisukohtade tõhus kaitsmisega raskusi.

125.

Üldkohtus vaidlustatud trahv oli määratud konkurentsieeskirjade konkreetse rikkumise eest. Kui eeldada, et mitte ükski apellatsioonkaebuse sisulistest väidetest ei ole õige, siis mis mõtet on trahvisumma vähendamisel? Minu arvates mitte mingisugust. Kui ettevõtja saab viidata konkreetsele kahjule – kahjule, mis talle on tekkinud tema hagi menetlemisel selle aja pärast, mida võib käsitleda „põhjendamatuna” või „ülemäärasena” –, võib ta nende kohta esitada ELTL artikli 340 alusel (eraldi) kahjunõude. Kuid Üldkohtu viivitus on põhimõtteliselt hoopis midagi muud kui konkurentsivastane tegevus, mille pärast komisjon oma trahvi üldse määras. Sel põhjusel võib Üldkohtule esitatud põhjendamatu viivituse väite kohta õigusega öelda, et see ei ole tulemuslik. Isegi kui see väide on õiguslikult põhjendatud ja tõendatud faktiliste asjaoludega, ei saa see mõjutada apellatsioonimenetluse tulemust. ( 81 )

126.

Kuid kui selline väide ei ole Üldkohtus tulemuslik, siis kas ta peab selline olema ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses?

127.

Siin ma kohtuotsuses Baustahlgewebe kasutatud lähenemisviisiga nõus ei ole. Ettevõtja karistamist trahviga konkurentsieeskirjade rikkumise eest ei saa samastada füüsilise isikule vabadusekaotuse määramisega, kus kohtuprotsessi venimist saab tõepoolest asjakohaselt parandada (kui isik mõistetakse ikkagi süüdi ja väärib vabadusekaotust) vangistuse vähendamisega. Kui ettevõtja on protsessi venimise tõttu kahju kandnud, saab seda rahaliselt määratleda ja tema hagi lahendamiseks võtnud ülemäärase ajaga põhjuslikult seostada. Esitada saab tõendeid ja kui kahju esinemine leiab kinnitust, saab määrata asjakohase hüvitise. EL õiguskorras on asjaolude tuvastamise ja tõendite kaalumisega pädev tegelema Üldkohus, mitte Euroopa Kohus. Minu arvates on see veel üks argument järelduse poolt, et selle asemel, et püüda apellatsioonimenetluses saavutada trahvisumma vähendamist, on eelistatavam esitada Üldkohtule eraldi kahju hüvitamise hagi.

128.

18. sajandil esitas üks Inglise lordkantsler retoorilise küsimuse: „Kas te tõesti arvate, et äriettevõttel on südametunnistus, kui tal ei ole hinge, mis võiks olla neetud, ega keha, mida saaks peksta?” ( 82 ) Selle juurde, et ettevõtjal selliseid atribuute ei ole, kuulub seegi, et erinevalt füüsilisest isikust ei saa äriühing usutavalt väita, et ta on enda kaelas oleva kohtuprotsessi tõttu saanud psühholoogilise trauma. ( 83 ) Kui ta on oma menetluse ülemäärase venimise tõttu turul kahju kandnud, võib mõistlikult eeldada, et ta püüab seda rahas väljendada ning esitada selle kohta tõendeid. ( 84 )

129.

Lisan, et mu rahulolematust kohtuotsuses Baustahlgewebe kasutatud lähenemisviisiga suurendab ebamugavustunne sellises olukorras trahvisumma vähendamise täpse õigusliku aluse osas. Ka siin võib abiks olla, kui vaadata uuesti esimest põhimõtet.

130.

Kui komisjon määrab trahvi, on tal kaalutlusõigus selle summa osas. Määruses nr 1/2003 ei ole konkreetset sätet, mille alusel ta saaks vähendada trahvisummat, mille ta oleks muidu määranud haldusmenetluse liiga pika kestuse tõttu. Kuid just seda komisjon tegi Madalmaade õlleturu asjas. ( 85 ) Apellatsioonimenetluses vähendas Üldkohus trahvisummat veel 5% võrra, kuigi kaebuse sisulised väited olid tagasi lükatud.

131.

Ma ei saa aru, kuidas saab trahvisummat vähendada ainult ELTL artikli 261 alusel (millele Üldkohus tugines), kui puudub oluline põhjus muuta komisjoni hinnangut selle kohta, milline on rikkumise eest kohane trahv. Tõsi, nii määruse nr 1/2003 artikkel 31 kui ka ELTL artikkel 261 annavad Üldkohtule (ja apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtule) „täieliku pädevuse”, kuid see on väga tihedalt seotud toime pandud rikkumise eest määratud karistuse kohasusega (või mitte). Menetluses tekkival viivitusel – olenemata sellest, kas see on haldusetapis komisjoni viivitus või kohtumenetluse ajal Üldkohtu oma – ei ole mitte mingit seost ettevõtja tegevusega või rikkumise raskusega.

132.

Ma tean, et selle lähenemisviisi jäikus ei sobi kokku Üldkohtu hoiakuga põhjendamatu viivituse nõuete suhtes. ( 86 ) Samamoodi ei kasutanud Euroopa Kohus seda lähenemisviisi Baustahlgewebe kohtuasjas. Kuid mulle tundub, et Euroopa Kohus on nüüd jõudnud nii kaugele, kus ta võiks ja tal tulekski määrata kindlaks, kumb mõlemast praegusest õiguskaitsevahendist on parem. Ma saan aru, et on kiusatus on eelistada „menetluse ökonoomsust”, mis kaasneb trahvisumma vähendamisega (teadmata protsendi võrra, arvutatuna teadmata alusel) ( 87 ) apellatsioonimenetluses. Mulle ei meeldi sellise lähenemisviisi loogilised alused (trahvi ja tegevuse seos; pädevus; läbipaistvus); pealegi võib see halvimal juhul muutuda peaaegu täiesti meelevaldseks. (Lisan, et kui seadusandja otsustaks kehtestada konkreetsed eeskirjad selle kohta, et mis saab konkurentsiasjades määratud trahvisummadest siis, kui kas haldusetapis või kohtumenetluses tekib põhjendamatu viivitus, oleks lugu hoopis teine; kuid minu teada seda võimalust seni uuritud ei ole.)

133.

Groupe Gascogne väidab, et ta on Üldkohtu menetluse pikkuse pärast kahju kandnud. Samas ei ole ta eraldi nõudes kindlaks määranud kahju, mida ta seostab mõistliku aja jooksul toimuva õiglase kohtuliku arutamise õiguse rikkumisega. ( 88 ) Ka siin võib abiks olla, kui vaadata uuesti esimest põhimõtet.

134.

Kui komisjon määrab konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi ja vastava otsuse adressaadist ettevõtja otsustab otsuse Üldkohtus vaidlustada, on sellel ettevõtjal valik. Ta võib kas trahvi ära maksta või võtta trahvile koos intressidega pangagarantii. ( 89 ) Minu arusaamist mööda on ettevõtjatele tavaks eelistada ärilistel põhjustel viimast, kuna harilikult leiavad nad, et see on nende rahalistes huvides. Igatahes just seda Groupe Gascogne tegi. ( 90 )

135.

Üldkohtus algatatud menetlusel ei ole peatavat mõju. Samamoodi ei anta pooleliolevas menetluses hagejale esialgset õiguskaitset puhtalt rahalise kahju eest. ( 91 ) Nii et isegi kui komisjoni trahviotsuse vaidlustamine ettevõtja poolt on tulemuslik ja kohus otsustab, et see otsus tuleb kas täielikult tühistada või vähemalt trahvisummat vähendada, peab ta ikkagi kandma mis tahes võetud pangagarantii kulud ning seejärel ära maksma nii trahvi veel tasumata põhiosa kui ka sellele kogunenud intressid. Neid rahastamiskulusid tagasi nõuda ei saa.

136.

Kui aga ettevõtja otsustab trahvi ära maksta ja alles seejärel vaidlustab edukalt asjakohase otsuse, on tal õigus tagasi nõuda makstud summad koos intressidega. Intressid on hüvitis selle eest, et ettevõtja ei ole menetluse ajal saanud trahvisummat kasutada.

137.

Nii et kui Üldkohtule esitatud hagi menetletakse mõistliku aja jooksul, on arusaadav, et ettevõtja, kes on trahvi tasumiseks võtnud pangagarantii, vastutab ise rahaliste kulude eest, mis tekivad seoses sellega, et ta jättis trahvi kohe tasumata. Kui Üldkohtu menetlus on põhjendamatult pikk, kaasnevad sellega ettevõtja jaoks i) ebakindlus ja ii) lisakulud, kuna ta peab oma pangagarantiid rahastama oodatust kauem. Kuid selles osas, kus aja tõttu, mis ületab hagi menetlemise puhul „mõistlikku aega”, on tekkinud varaline kahju, jääb see ettevõtja poolt toime pandud konkurentsieeskirjade rikkumise ja selle eest määratud trahvi suhtes eraldi küsimuseks. Ja nagu ma allpool selgitan, ei tulene sellest tingimata, et sellised kulud moodustavad alati varalise kahju, kuna ettevõtja on oma trahvi tasumise kohustuse täitmiseks selle konkreetse meetodi valinud ise. ( 92 )

138.

Niisiis, kui ettevõtjale määratakse konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahv, ei ole tema hagi arutamiseks kuluva aja pikkusel trahvi enda jaoks mitte mingisugust tähendust.

139.

Enne kui ma hakkan käsitlema seda, miks on igal juhul parem esitada eraldi kahju hüvitamise hagi, pean ära nimetama selle kaks ilmset võimalikku puudust. Esiteks, kui juba niigi on liiga palju aega kaotatud, siis kuidas tuleb suhtuda lisaaega, mida on vaja eraldi kahjunõude esitamiseks? Teiseks, kas ei ole mitte problemaatiline see, et kahjunõue tuleb esitada samale kohtule, mis väidetavalt on nõude esitajale kahju tekitanud sellega, et jättis selle algse hagi komisjoni otsuse peale mõistliku aja jooksul menetlemata?

140.

Mis puudutab esimest puudust, siis pole vist vaja öeldagi, et Üldkohus peab tagama, et iga eraldi esitatud kahju hüvitamise hagi menetletakse kiiresti. Eeldusel, et ta seda teeb, arvan ma, et esimese võimaliku puuduse võib kõrvale jätta.

141.

Teine võimalik puudus on aga kaalukam. Euroopa Kohtu institutsiooni vastu esitatud kahju hüvitamise hagid kuuluvad ainult Üldkohtu pädevusse. Seega peab see paratamatult analüüsima sellises kahjunõudes tõstatatud faktilisi küsimusi, nagu näiteks kas on kandnud varalist ja/või mittevaralist kahju ja kas see kahju on tingitud harta artikli 47 rikkumisest. (Kui Euroopa Kohus ei ole juba apellatsioonimenetluses tuvastanud, et Üldkohtu menetlus on olnud põhjendamatult pikk, oleks üks küsimus, mis tuleb lahendada, tõepoolest see, kas see menetlus on olnud põhjendamatult pikk.)

142.

Isegi kui Euroopa Kohus saab seda menetlust apellatsioonimenetluses kontrollida, siis kas see, et Üldkohus oleks nii pool, keda süüdistatakse põhiõiguste rikkumises, kui ka kohus, kellele selle peale kaevatakse, tähendab, et ta ei saa olla EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses „sõltumatu ja erapooletu institutsioon”? ( 93 )

143.

Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud, et sõltumatus ja erapooletus on omavahel tihedalt seotud mõisted. Sõltumatuse hindamisel on oluline arvestada järgmisi tegureid: see, kuidas nimetatakse ametisse asjaomase kohtu kohtunikke, nende ametiajad, kas kohus on kaitstud välise surve eest ja kas kohtukoosseis näib sõltumatu. Erapooletuse kohta on Euroopa Inimõiguste Kohus märkinud, et esiteks ei tohi kohtul olla isiklikke või subjektiivseid eelarvamusi ja teiseks, et ta peab olema erapooletu objektiivsest perspektiivist vaadatuna, s.t ta peab andma piisavad tagatised, et välistada selles osas mis tahes õiguspärased kahtlused. ( 94 )

144.

ELTL artiklist 252 ning Euroopa Kohtu põhikirja artiklitest 2 ja 3 tuleneb, et Üldkohtu kohtunikud täidavad kohustusi, mille eesmärk on tagada, et nad on sõltumatud ja erapooletud. Peale selle on selge, et vaevalt saab kahelda nende sõltumatuses kahjunõuete menetlemisel, kuna neid ei kontrolli ükski institutsioon või asutus, mis võiks sellise menetluse tulemusest huvitatud olla.

145.

Mulle tundub, et küsimus on tegelikult selles, kas Üldkohut peetakse erapooletuks, kui ta teeb otsuse kahjunõude kohta, mis on esitatud väitega, et ta on ise hageja põhiõiguste rikkumises süüdi.

146.

Minu arvates on piisavalt kaalutlusi, mis kallutavad selle küsimuse vastuse selle poole, et Üldkohut võidakse pidada piisavalt erapooletuks.

147.

Esiteks, mis tahes välja mõistetavat hüvitist ei maksaks Üldkohus ise. See makstaks EL eelarvest, mis tähendab, et Üldkohtul ei ole menetluse rahaliste tagajärgede osas mitte mingit otsest huvi. ( 95 ) Teiseks, selleks et vastata isiklike ja subjektiivsete eelarvamuste puudumise nõudele, ( 96 ) peaks Üldkohus tagama, et kahjunõuet ei menetle algne, vaid mõni teine koda. Kolmandaks, arvestades et küsimus harta artikli 47 rikkumise kohta tõstatatakse arvatavasti pigem apellatsioonimenetluses kui Üldkohtus, otsustab ülemäärase viivituse olemasolu üle Euroopa Kohus. Üldkohtu ülesanne oleks ainult tegelda kahju kohta esitatud tõenditega ja selle suuruse kindlaksmääramisega. Neljandaks, kuigi harta artikli 47 rikkumise menetlus algatataks Üldkohtu tegevusest tuleneva olukorra tõttu, peaks selles menetluses kostjaks olema komisjon, kes vastavalt ELL artikli 17 lõikele 1 edendab Euroopa Liidu üldisi huve. ( 97 ) Viiendaks, Üldkohtu iga otsust võib muidugi kontrollida Euroopa Kohus.

148.

Seepärast teen järelduse, et kui apellatsioonkaebuse esitaja leiab, et talle on tekkinud kahju, kuna Üldkohus ei lahendanud tema asja mõistliku aja jooksul, on tema jaoks harta artikli 47 kohaldamisel, tõlgendatuna EIÕK artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 13 silmas pidades, asjakohasem ja tõhusam õiguskaitsevahend Üldkohtule kahju hüvitamise hagi esitamine kui trahvisumma vähendamine. ( 98 ) Kui erialdiseisvalt võimalikust kahju hüvitamise hagist on kohane sõnaselgelt väljendada Üldkohtu rikkumist, siis ma leian, et õiglaseks hüvituseks piisab Euroopa Kohtu sellekohasest avaldusest.

149.

Jääb vaid veel üks küsimus: mis oleks liidu lepinguvälise vastutuse „aluseks olev sündmus” põhikirja artikli 46 tähenduses? Minu arvates peaks selleks sündmuseks olema Euroopa Kohtu järeldus, et Üldkohtu menetlus on olnud põhjendamatult pikk. ( 99 ) Sellest järeldub, et viieaastane aegumistähtaeg, mille jooksul selliseid kahjunõudeid esitada võib, algab Euroopa Kohtu poolt käesolevas apellatsioonimenetluses tehtava otsuse kuupäevast.

150.

Teen seepärast Euroopa Kohtule ettepaneku teha avaldus, et Üldkohus viivitas ülemääraselt Groupe Gascogne’i hagi menetlemisega ning Groupe Gascogne’il on soovi korral õigus esitada eraldi kahju hüvitamise hagi.

151.

Kui Euroopa Kohus nõustub minu hinnanguga apellatsioonkaebuse kohta, siis artiklite 137, 138, 140 ja 184 koostoimes tuleb kohtukulud välja mõista Groupe Gascogne’ilt kui kohtuvaidluse kõigi sisuliste väidete osas kaotanud poolelt.

152.

Eespool esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: