27.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/2

Euroopa Kohtu (neljas koda) 5. märtsi 2015. aasta otsus (Østre Landsreti eelotsusetaotlus – Taani) – Copydan Båndkopi versus Nokia Danmark A/S

(Kohtuasi C-463/12) (1)

((Eelotsusetaotlus - Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused - Direktiiv 2001/29/EÜ - Artikli 5 lõike 2 punkt b ja artikkel 6 - Reprodutseerimisõigus - Erand - Isiklikuks tarbeks tehtud koopiad - Mobiiltelefoni mälukaardi abil tehtud reproduktsioonid - Õiglane hüvitis - Salvestustasu andmekandjatelt - Võrdne kohtlemine - Salvestustasu tagasimaksmine - Minimaalne kahju))

(2015/C 138/02)

Kohtumenetluse keel: taani

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Østre Landsret

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Copydan Båndkopi

Kostja: Nokia Danmark A/S

Resolutsioon

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punktiga b ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb reprodutseerimisõiguse isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi alusel ette õiglase hüvitise maksmise selliste mitmefunktsiooniliste andmekandjate pealt nagu mobiiltelefonide mälukaardid, olenemata sellest, kas nende andmekandjate põhifunktsioon on isiklikuks tarbeks kopeerimine või mitte, juhul kui nende andmekandjate vähemalt üks, kasvõi teisejärguline funktsioon võimaldab nende valdajatel neid sel eesmärgil kasutada. Siiski võivad funktsiooni peamine või teisene tähtsus ning andmekandja reprodutseerimismahu suhteline suurus avaldada mõju õiglase hüvitise summale. Kui õiguste omajatele tekkivat kahju saab lugeda minimaalseks, ei pruugi kõnealuse funktsiooni kättesaadavaks tegemisega hüvitise maksmise kohustust tekkida.

2.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis kehtestab reprodutseerimisõigusest tehtava isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi eest makstava õiglase hüvitise rahastamiseks mõeldud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu maksmise tingimuse selliste andmekandjate tarnimise suhtes, mida võidakse kasutada isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eesmärgil, nagu mobiiltelefonide mälukaardid, kuid mis ei kehtesta selle salvestustasu maksmise kohustust peamiselt isiklikuks tarbeks tehtud koopiate talletamiseks mõeldud koostisosade nagu MP3-mängijate sisemälude tarnimise suhtes, sest need erinevad andmekandjate ja koostisosade liigid ei ole võrdväärsed või nende erinev kohtlemine on põhjendatud, seda tuleb aga kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

3.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, millega pannakse reprodutseerimisõigusest tehtava isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi eest makstava õiglase hüvitise rahastamiseks mõeldud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu maksmise kohustus tootjatele ja importijatele, kes müüvad mobiiltelefoni mälukaarte äriklientidele, teades, et viimased kavatsevad müüa need kaardid edasi, kuid teadmata, kas nende kaartide lõppostjad on era- või ärikliendid, kui

—

sellise süsteemi kehtestamine on põhjendatud praktiliste raskustega;

—

tasu maksjad on salvestustasu maksmisest vabastatud, kui nad tõendavad, et nad on tarninud mobiiltelefoni mälukaardid muudele kui füüsilistele isikutele eesmärgil, mis ilmselgelt erineb isiklikuks tarbeks reprodutseerimisest, arvestades asjaolu, et seda vabastust ei saa piirata tarnimisele üksnes äriklientidele, kes on salvestustasusid haldavas organisatsioonis registreeritud;

—

selline süsteem näeb ette isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu tagastamise õiguse, mis on tõhus ja ei muuda makstud salvestustasu tagastamist ülemäära raskeks, kusjuures tasu saab tagastada üksnes mälukaardi lõppostjale, kes peab selleks esitama salvestustasusid haldavale organisatsioonile vastavasisulise taotluse.

4.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b koostoimes selle direktiivi põhjendusega 35 tuleb tõlgendada nii, et selle alusel on liikmesriikidel lubatud näha reprodutseerimisõigusest tehtava isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamisalas olevatel juhtudel sellise erandi eest õiglase hüvitise maksmise suhtes ette erand, kui kahju õiguste omajale on neil juhtudel minimaalne. Liikmesriikide pädevusse kuulub sellise kahju künnise kindlaksmääramine, võttes arvesse, et selle künnise kohaldamine peab olema kooskõlas muu hulgas võrdse kohtlemise põhimõttega.

5.

Direktiivi 2001/29 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik on otsustanud selle direktiivi artikli 5 lõike 2 alusel jätta selle sätte esemelisest kohaldamisalast täielikult välja õiguste omaja õiguse lubada oma teost isiklikuks tarbeks reprodutseerida, siis ei mõjuta õiguste omaja poolt teoseid sisaldavate failide kasutamiseks loa andmine kohustust maksta reprodutseerimisõiguse isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi eest õiglast hüvitist selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt nimetatud failide abil tehtud reproduktsioonide eest, ning nimetatud loast tulenevalt ei teki iseenesest asjaomaste failide kasutajale kohustust maksta õiguste omajale tasu.

6.

Direktiivi 2001/29 artiklis 6 nimetatud tehniliste meetmete rakendamine selliste seadmete suhtes, mida kasutatakse kaitstud teoste reprodutseerimiseks, nagu DVD-d, CD-d, MP3-mängijad või arvutid, ei mõjuta kohustust maksta sellistelt seadmetelt reprodutseerimisõiguse isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi alusel isiklikuks tarbeks tehtud reproduktsioonide eest õiglast hüvitist. Samas võib nende rakendamine mõjutada hüvitise konkreetset suurust.

7.

Direktiiviga 2001/29 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette õiglase hüvitise reprodutseerimisõiguse erandi alusel tehtud reproduktsioonide eest, mis on tehtud ebaseaduslikust allikast, see tähendab kaitstud teostest, mis on tehtud avalikkusele kättesaadavaks ilma õiguse omaja loata.

8.

Direktiiviga 2001/29 ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb reprodutseerimisõiguse erandi alusel ette õiglase hüvitise kaitstud teosest füüsilise isiku poolt kolmandale isikule kuuluva seadmega või selle abil tehtud reproduktsiooni eest.

(1)  ELT C 399, 22.12.2012.