Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas T‑593/11,

Fares Al ‑ Chihabi, elukoht Aleppo (Süüria), esindajad: advokaadid L. Ruessmann ja W. Berg, hiljem L. Ruessmann ja solicitor J. Beck,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja R. Liudvinaviciute‑Cordeiro,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Boelaert ja T. Scharf, hiljem T. Scharf ja M. Konstantinidis,

menetlusse astuja,

mille ese on nõue tühistada nõukogu 2. septembri 2011. aasta otsus 2011/522/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/273/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 228, lk 16), nõukogu 2. septembri 2011. aasta määrus (EL) nr 878/2011, millega muudetakse määrust (EL) nr 442/2011, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT L 228, lk 1), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/782, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/273/ÜVJP (ELT L 319, lk 56), nõukogu 18. jaanuari 2012. aasta määrus (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 442/2011 (ELT L 16, lk 1), nõukogu 29. novembri 2012. aasta otsus 2012/739/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/782/ÜVJP (ELT L 330, lk 21), nõukogu 29. novembri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1117/2012, millega rakendatakse määruse nr 36/2012 artikli 32 lõiget 1 (ELT L 330, lk 9), nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 363/2013, millega rakendatakse määrust nr 36/2012 (ELT L 111, lk 1), ja nõukogu 31. mai 2013. aasta otsus 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 147, lk 14), ning kõik hilisemad õigusaktid selles osas, milles nendega jäetakse kehtima või asendatakse need õigusaktid hagejat puudutavas osas,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: koja esimees M. van der Woude, kohtunikud I. Wiszniewska-Białecka ja I. Ulloa Rubio (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 12. juuni 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

Vaidluse taust

1. Hageja Fares Al-Chihabi on Süüria kodanikust ettevõtja.

2. Mõistes rangelt hukka rahumeelsete meeleavalduste vägivaldse mahasurumise erinevates kohtades kogu Süürias ja kutsudes Süüria julgeolekujõude üles hoiduma jõu kasutamisest, võttis Euroopa Liidu Nõukogu 9. mail 2011 vastu otsuse 2011/273/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 121, lk 11). Olukorra tõsidust arvesse võttes kehtestas nõukogu relvaembargo, siserepressioonideks kasutada võidava varustuse ekspordi keelu, samuti liitu lubamise piirangud ning teatavate selliste isikute ja üksuste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, kes on seotud tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldse mahasurumisega Süürias.

3. Nende isikute nimed, kes vastutavad tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldse mahasurumise eest Süürias, ja nendega seotud füüsiliste või juriidiliste isikute ja üksuste nimed on toodud otsuse 2011/273 lisas. Hageja nime seal ei ole. Selle otsuse artikli 5 kohaselt võib nõukogu liikmesriigi või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepanekul kõnealusesse lisasse muudatusi teha.

4. Kuna osa Süüria Araabia Vabariigi vastu võetud piiravatest meetmetest kuuluvad Euroopa Liidu lepingu reguleerimisalasse, võttis nõukogu vastu 9. mai 2011. aasta määruse (EL) nr 442/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Süürias (ELT L 121, lk 1). See määrus on põhiosas identne otsusega 2011/273, kuid näeb ette võimalused külmutatud rahaliste vahendite vabastamiseks. Nimetatud määruse II lisas esitatud loetelu on identne otsuse 2011/273 lisas esitatuga ja hageja nime seal seega ei ole. Määruse nr 442/2011 artikli 14 lõigete 1 ja 4 kohaselt, kui nõukogu otsustab füüsilise või juriidilise isiku, üksuse või asutuse suhtes kohaldada osutatud meetmeid, muudab ta vastavalt II lisa ja vaatab pealegi lisas sisalduva loetelu vähemalt iga 12 kuu järel korrapäraselt läbi.

5. Nõukogu muutis 2. septembri 2011. aasta otsusega 2011/522/ÜVJP (ELT L 228, lk 16) otsust 2011/273, nähes ette, et selle kohaldamisala, sealhulgas selle lisa osas, peab hõlmama ka „lisas loetletud […] režiimist kasu saava[id] või seda toetava[id] isiku[id] ja nendega seotud isiku[id]”. Hageja nimi on toodud nimetatud otsuse lisas esitatud tabeli esimeses veerus koos märkega „2.09.2011” ja järgmiste põhjendustega:

„Aleppo kaubandus- ja tööstuskoja president. Annab Süüria režiimile majanduslikku toetust.”

6. Nõukogu laiendas 2. septembri 2011. aasta määrusega (EL) nr 878/2011, millega muudetakse määrust nr 442/2011 (ELT L 228, lk 1), määruse nr 442/2011 II lisa kohaldamist „isiku[tele] ja üksus[tele], [kes] režiimilt kasu saavad või režiimi abistavad või nendega seotud isiku[tele] või üksus[tele]”. Hageja nimi on toodud selle lisa tabeli esimeses veerus koos samade põhjenduste ja teabega, mida on mainitud otsuse 2011/522 lisas.

7. Nõukogu avaldas 3. septembril 2011 teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse nõukogu otsuses 2011/522 ja määruses nr 878/2011 sätestatud piiravaid meetmeid (ELT C 261, lk 4).

8. Nõukogu leidis oma 1. detsembri 2011. aasta otsuses 2011/782/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/273 (ELT L 319, lk 56), et võttes arvesse olukorra tõsidust Süürias, on vaja kehtestada täiendavaid piiravaid meetmeid, eelkõige seoses ettevõtjate rahastamisega või seoses osalemisega teatavates infrastruktuuri projektides. Selguse huvides koondati otsusega 2011/273 kehtestatud meetmed ja täiendavad meetmed ühte õigusakti. Hageja nimi on toodud viimati nimetatud otsuse I lisas esitatud tabeli 51. veerus koos samade andmete ja põhjendustega nagu otsuse 2011/522 lisas.

9. Nõukogu avaldas 2. detsembril 2011 teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on ette nähtud otsuses 2011/782 ja määruses nr 442/2011, mida rakendatakse nõukogu rakendusmäärusega nr 1244/2011, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT C 351, lk 14).

10. Nõukogu 18. jaanuari 2012. aasta määrusega (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 442/2011 (ELT L 16, lk 1), nähakse ette uued piiravad meetmed ning muudetakse nende isikute ja üksuste loetelu, kellele neid kohaldatakse. Hageja nimi on toodud nimetatud määruse II lisa tabeli 51. veerus koos samade andmete ja põhjendustega, mida on mainitud otsuse 2011/522 lisas.

11. Nõukogu avaldas 24. jaanuaril 2012 teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud nõukogu otsuses 2011/782, mida rakendatakse nõukogu rakendusotsusega 2012/37/ÜVJP, ja nõukogu määruses nr 36/2012, mida rakendatakse nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 55/2012 Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT C 19, lk 5).

12. Nõukogu 29. novembri 2012. aasta otsusega 2012/739/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/782 (ELT L 330, lk 21), koondati asjaomased piiravad meetmed ühte õigusakti. Hageja nimi on toodud nimetatud otsuse I lisa tabeli 49. veerus koos osaliselt samade andmete ja põhjendustega, mida on mainitud otsuse 2011/522 lisas. Nõukogu esitas ka uue põhjenduse, lisades nimelt märke „Cham Holdingu asejuhataja”.

13. Nõukogu 29. novembri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1117/2012, millega rakendatakse määruse nr 36/2012 artikli 32 lõiget 1 (ELT L 330, lk 9), muudab määruse nr 36/2012 II lisa. Hageja nimi on toodud nimetatud lisa tabeli 1. veerus koos samade andmete ja põhjendustega, mida on mainitud otsuse 2012/739 lisas.

14. Nõukogu avaldas 30. novembril 2012 teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2012/739 ja määruses nr 36/2012, mida rakendatakse nõukogu rakendusmäärusega nr 1117/2012 (ELT C 370, lk 6).

15. Nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusotsusega 2013/185/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2012/739 (ELT L 111, lk 77), ajakohastatakse otsuse 2012/739 I lisas toodud nende isikute ja üksuste loetelu, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid. Hageja nimi on toodud selle lisa 49. veerus koos samade andmete ja põhjendustega, mida on mainitud otsuses 2012/739.

16. Nõukogu 22. aprilli 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 363/2013, millega rakendatakse määrust nr 36/2012 (ELT L 111, lk 1), muudab määruse nr 36/2012 II lisa. Hageja nimi on toodud nimetatud lisa tabeli 49. veerus koos samade andmete ja põhjendustega, mida on mainitud otsuse 2012/739 lisas.

17. Nõukogu avaldas 23. aprillil 2013 teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2012/739, mida rakendatakse rakendusotsusega 2013/185, ja rakendusmääruses nr 36/2012, mida rakendatakse rakendusmäärusega nr 363/2013 (ELT C 115, lk 5).

18. Nõukogu võttis 31. mail 2013 vastu otsuse 2013/255/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 147, lk 14). Hageja nimi on toodud nimetatud otsuse I lisa 49. veerus koos samade andmete ja põhjendustega, mida on mainitud otsuse 2012/739 lisas.

19. Nõukogu avaldas 1. juunil 2013 teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse nõukogu otsuses 2013/255 ja määruses nr 36/2012 sätestatud piiravaid meetmeid (ELT C 155, lk 1).

Menetlus ja poolte nõuded

20. Hageja esitas otsuse 2011/522, määruse nr 878/2011, nõukogu 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/684/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/273 (ELT L 269, lk 33), nõukogu 13. oktoobri 2011. aasta määruse (EL) nr 1011/2011, millega muudetakse määrust nr 442/2011 (ELT L 269, lk 18), peale selles osas, milles need teda puudutavad, ning kõikide hilisemate õigusaktide peale, millega need aktid jäetakse teda puudutavas osas kehtima, tühistamishagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. septembril 2011.

21. Samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga esitas hageja Üldkohtu kodukorra artikli 76a alusel taotluse lahendada asi kiirendatud menetluses.

22. Üldkohus (kuues koda) jättis 20. jaanuari 2012. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata.

23. Üldkohtu kuuenda koja esimees rahuldas 30. aprilli 2012. aasta määrusega Euroopa Komisjoni avalduse nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astuda, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. märtsil 2012.

24. Hageja muutis Üldkohtu kantseleisse 12. aprillil 2012 saabunud repliigis oma nõudeid ja palus samuti tühistada ka otsuse 2011/782 ja määruse nr 36/2012 teda puudutavas osas. Nõukogu võttis Üldkohtu kantseleisse 25. mail 2012 saabunud vasturepliigis hageja taotluse teadmiseks.

25. Hageja muutis Üldkohtu kantseleisse 16. juulil 2013 saabunud menetlusdokumendis oma nõudeid ja palus tühistada ainult otsuse 2012/739, rakendusmääruse nr 1117/2012, rakendusmääruse nr 363/2013 ja otsuse 2013/255 teda puudutavas osas, ning kõik hilisemad õigusaktid selles osas, milles nendega jäetakse kehtima või asendatakse need aktid teda puudutavalt. Nõukogu selgitas oma seisukohtades nimetatud nõuete muutmise taotluse kohta, mis on esitatud Üldkohtu kantseleisse 3. septembril 2013, et ta on hageja nõuetega tutvunud, vaieldes siiski vastu hageja väitele, et ta ei ole enam Cham Holdingu asejuhataja.

26. Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd seitsmenda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

27. Ettekandja‑kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus alustada suulist menetlust ja palus kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames nõukogul ja hagejal vastata teatavatele kirjalikult esitatud küsimustele ja esitada vajaduse korral teatud dokumente. Pooled täitsid need nõuded.

28. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 12. juuni 2014. aasta kohtuistungil. Hageja kinnitas, et loobub nõudmast kõikide hilisemate õigusaktide tühistamist selles osas, milles nendega jäetakse need aktid kehtima või asendatakse; see kanti kohtuistungi protokolli.

29. Hageja palub Üldkohtul:

– tühistada otsus 2011/522, määrus nr 878/2011, otsus 2011/782, määrus nr 36/2012, otsus 2012/739, rakendusmäärus nr 1117/2012, rakendusmäärus nr 363/2013 ja otsus 2013/255 (edaspidi koos „vaidlustatud aktid”);

– mõista kohtukulud välja nõukogult.

30. Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:

– jätta hagi rahuldamata;

– mõista kohtukulud välja hagejalt.

Õiguslik käsitlus

31. Hageja põhjendas oma hagi esialgu nelja väitega. Ta väidab, et esiteks on rikutud õigust heale haldusele ja eelkõige põhjendamiskohustust, teiseks kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kolmandaks põhiõigusi, sealhulgas omandiõigust, au ja head mainet, töö tegemise õigust, ettevõtlusvabadust ja õigust süütuse presumptsioonile, neljandaks õigust eraelu kaitsele ja proportsionaalsuse põhimõtet. Hageja esitas oma nõuete muutmise taotluses samuti viienda väite, et on tehtud ilmne hindamisviga.

32. Üldkohus analüüsib esiteks teist väidet, seejärel esimest ja viiendat väidet ning lõpetuseks kolmandat ja neljandat väidet koos.

Teine väide, et on rikutud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele

33. Hageja väidab, et nõukogu on rikkunud tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna tal oli kohustus e dastada temale niivõrd, kuivõrd see on võimalik, põhjendused, mille alusel tema nimi kanti nende isikute ja üksuste loetelusse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, ja seda esimese võimalusena selle otsuse vastuvõtmise ajal, millega tema nimi loetelusse kanti, ning teise võimalusena, kõige hiljem nii kiiresti kui võimalik pärast selle otsuse vastuvõtmist, et ta saaks kasutada oma kaebeõigust selleks ette nähtud tähtaegade jooksul.

34. Hageja väidab samuti, et on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, tulenevalt tema kaitseõiguste rikkumisest, kuna puudub menetlus, mis võimaldaks tal oma seisukohta esitada, ning seetõttu, et nõukogu keeldus mõistliku tähtaja jooksul pärast nende meetmete võtmist võimaldamast tal tutvuda oma toimikuga, eelkõige tõendusmaterjaliga, mida kasutati kehtestatud piiravate meetmete õigustamiseks.

35. Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

36. Esmalt tuleb meelde tuletada, et kaitseõiguste austamine, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 2, hõlmab õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda andmetega, võttes arvesse konfidentsiaalsusega seotud õigustatud huve (vt Euroopa Kohtu otsus, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, edaspidi „kohtuotsus Kadi II”, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

37. Lisaks nõuab õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 47, et puudutatud isik saab tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega, lugedes kas otsust ennast või saades oma sellekohase taotluse põhjal teada selle põhjendused, kusjuures pädev kohus võib asjaomaselt ametiasutuselt nõuda kõnealuste põhjenduste teatavaks tegemist, et võimaldada puudutatud isikul kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pädevasse kohtusse pöörduda, kui ka täielikult võimaldada viimati nimetatul kontrollida käsitletava otsuse seaduslikkust (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

38. Põhiõiguste harta artikli 52 lõige 1 lubab siiski hartas sätestatud õiguste teostamise piiramist, tingimusel et piirang arvestab asjassepuutuva põhiõiguse olemust ning on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalik ja vastab tegelikult liidu tunnustatud üldise huvi eesmärkidele (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

39. Pealegi tuleb kaitseõiguste rikkumise olemasolu analüüsida iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel, eelkõige asjassepuutuva õigusakti laadi, selle vastuvõtmise konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide põhjal (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

Vaidlustatud aktide edastamine hagejale

40. Selles osas, mis puudutab vaidlustatud aktide edastamist hagejale, tuleb meelde tuletada, et liidu kohus teeb vahet ühest küljest isiku nime esialgsel kandmisel nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse otsuses ette nähtud piiravaid meetmeid, ja teisest küljest selle isiku nime jätmisel nimetatud loetelusse hilisemate otsustega.

41. Esiteks, mis puudutab isiku nime esialgset kandmist nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, siis ei saa liidu asutustelt nõuda, et nad teataksid asjassepuutuvale isikule või üksusele kande tegemise põhjendustest enne tema nime esmakordset kandmist sellisesse loetellu (vt Üldkohtu otsus, 13.9.2013, Makhlouf vs. nõukogu, T‑383/11, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Selline eelnev teatamine seaks nimelt ohtu nende otsustega kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise meetmete tõhususe (vt eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

42. Otsusega 2011/522 ja määrusega nr 878/2011, mille lisadesse hageja nimi esialgu kanti, taotletava eesmärgi saavutamiseks peab sellistel meetmetel olema juba loomu poolest üllatuslik mõju ja need peavad olema kohe kohaldatavad (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

43. Selle otsuse eesmärke ja selles ette nähtud meetmete tõhusust arvesse võttes ei olnud liidu ametiasutused seega kohustatud hagejat ära kuulama enne tema nime esmakordset kandmist neis lisades sisalduvatesse loeteludesse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

44. Teiseks, mis puudutab neist otsustest, millega isiku nimi jäetakse nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, eelnevat teatamist, siis kohtuotsuse Kadi II punktide 101 ja 103 lugemisest nende koostoimes nähtub, et sellise otsuse puhul, millega jäetakse isiku nimi sellisesse loetelusse, erinevalt esialgsest loetelusse kandmise otsusest, peab liidu pädev asutus reeglina tegema puudutatud isikule enne selle otsuse vastuvõtmist teatavaks asjaolud, mis on tema käsutuses selle otsuse põhjendamiseks, selleks et see isik saaks oma õigusi kaitsta.

45. Kui nõukogu täiendab siiski põhjendusi, mis on esitatud hageja nime kandmisele nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, nagu käesolevas asjas otsuse 2012/739 ja rakendusmääruse nr 1117/2012 vastuvõtmisel, siis tuleb läheneda erinevalt, vastavalt asjaomasele aktile.

46. Käesolevas asjas tuleb otsuse 2011/782 ja määruse nr 36/2012 – millega jäetakse hageja nimi nimetatud aktide lisas esitatud nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, muutmata esialgse loetelusse kandmise põhjendusi – kohta meelde tuletada, et kuigi kõikidele hilisematele rahaliste vahendite külmutamise otsustele peab põhimõtteliselt eelnema teatamine uutest süüks pandud asjaoludest ja ärakuulamine (Euroopa Kohtu otsus, 21.12.2011, Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EKL, lk I‑13427, punkt 137, ja Üldkohtu otsus, 7.12.2010, Fahas vs. nõukogu, T‑49/07, EKL, lk II‑5555, punkt 48), ei ole see nii juhul, kui rahaliste vahendite külmutamist puudutava hilisema otsuse põhjendused on olulises osas samad kui need, millele on tuginetud mõne varasema otsuse tegemisel. Sel juhul võib piirduda lihtsalt nende äramärkimisega (Üldkohtu otsus, 30.9.2009, Sison vs. nõukogu, T‑341/07, EKL, lk II‑3625, punkt 62, ja eespool viidatud kohtuotsus Fahas vs. nõukogu, punkt 55).

47. Nimetatud kohtupraktikat arvesse võttes ei kahjusta otsuse 2011/782 ja määruse nr 36/2012, milles nõukogu piirdus ainult esialgse loetelusse kandmise põhjenduste kordamisega, midagi lisamata või muutmata, isiklikult edastamata jätmine kaitseõigusi.

48. Seevastu, mis puutub otsusesse 2012/739 ja rakendusmäärusesse nr 1117/2012, millega nõukogu muutis hageja nime asjaomastesse loeteludesse esialgse kandmise põhjendusi, tuleb meelde tuletada, et seoses selliste aktidega tuleb isiku vastu kogutud uutest tõenditest teatada ning tagada õigus olla ära kuulatud enne selliste aktide vastuvõtmist (eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, punkt 63).

49. Seoses sellega tuleb märkida, et nõukogu informeeris hagejat 29. mai 2012. aasta kirjas oma kavatsusest muuta põhjendusi, mille alusel tema nimi kanti asjaomastesse loeteludesse. Hagejal oli seega võimalus esitada oma seisukoht kavandatud uue põhjenduse kohta. Järelikult ei olnud hagejal õigus, kui ta leidis, et nõukogu on rikkunud tema õigust olla ära kuulatud seoses otsusega 2012/739 ja seoses rakendusmäärusega nr 1117/2012.

50. Mis puudutab otsust 2013/255 ja rakendusmäärust nr 363/2013, siis kuna neis aktides on sõna-sõnalt üle võetud otsuses 2012/739 ja rakendusmääruses nr 1117/2012 esitatud põhjendused, siis ei kahjusta nende aktide isiklikult edastamata jätmine kaitseõigusi.

Õigus olla ära kuulatud ja saada tõendeid

51. Kohtupraktikas, mis puudutab otsuseid isiku nime jätmise kohta nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, on öeldud, et kui puudutatud isik või üksus esitab põhjenduste ülevaate kohta märkused, on liidu pädev asutus kohustatud hoolikalt ja erapooletult uurima esitatud põhjenduste põhjendatust, võttes arvesse neid märkusi ja neile lisatud võimalikke õigustavaid tõendeid (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

52. Nagu rõhutas nõukogu, on otsuse 2011/782 artiklis 21, määruse nr 36/2012 artiklis 32, otsuse 2012/739 artiklis 27 ning otsuse 2013/255 artiklis 30 ette nähtud, et kui on esitatud märkusi või olulisi uusi tõendeid, vaatab nõukogu oma otsuse läbi ning teavitab sellest asjaomast isikut või üksust.

53. Lisaks tuleb rõhutada, et nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb (Euroopa Kohtu otsus, 16.11.2011, Bank Melli Iran vs. nõukogu, C‑548/09 P, EKL, lk I‑11381, punkt 92).

54. Peale selle tuleb meelde tuletada, et teatise avaldamisest puudutatud isikute jaoks, kellele kohaldatakse seda liiki piiravaid meetmeid, piisab, et juhtida puudutatud isikute tähelepanu võimalusele nõukogu otsus vaidlustada (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 23.4.2013, Gbagbo jt vs. nõukogu, C‑478/11 P–C‑482/11 P, punkt 62).

55. Käesolevas asjas avaldati otsuse 2011/522 ja määruse nr 878/2011 avaldamisega samal päeval, 3. septembril 2011 Euroopa Liidu Teatajas selline teatis, milles teatati puudutatud isikutele võimalusest nõuda, et neile edastataks tõendusmaterjal, mis oli nimetatud aktide vastuvõtmise põhjenduseks. Nõukogu toimis sama moodi seoses otsusega 2011/782 ja määrusega nr 36/2012, avaldades Euroopa Liidu Teatajas samasuguse teatise. Hageja väitis seega põhjendamatult, et tal ei olnud võimalust ega juhust ennast kaitsta.

56. Otsust 2012/739, rakendusmäärust nr 1117/2012, otsust 2013/185 ja rakendusmäärust nr 363/2013 puudutavalt informeeris nõukogu hagejat kahes eraldi kirjas, kuupäevadega 30. november 2012 ja 13. mai 2013, võimalusest nõuda, et edastataks asjaolud, millega põhjendati nimetatud aktide vastuvõtmist. Hagejal oli seega võimalik nõuda sellist teavitamist ja oma kaitset ette valmistada.

57. Lisaks ei nähtu toimiku materjalidest, et hageja on kasutanud eespool punktis 54 meelde tuletatud menetlust. Seega ei ole põhjendatud väita, et nõukogu on rikkunud tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

58. Kõigest eeltoodust järeldub, et teine väide tuleb tagasi lükata.

Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

59. Hageja väidab, et nõukogu võttis teda puudutavad piiravad meetmed vastu ilma, et ta oleks esitanud nende põhjendusi selliselt, et hagejal oleks olnud võimalik esitada enda kaitseks väiteid või muid seisukohti, ning kasutas selleks üldisi stereotüüpseid väljendeid, täpsustamata faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis õigustavad tema nime kandmist asjaomastesse loeteludesse, või neid, mis viisid vaidlustatud aktide vastuvõtmiseni.

60. Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

61. Esmalt tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – mis kujutab endast kaitseõiguste tagamise põhimõtte osa – eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas otsus on piisavalt põhjendatud või on selle puhul tehtud viga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (vt eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

62. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikli 296 kohane põhjendus vastama asjaomase akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, et huvitatud isikud mõistaksid võetud meetme põhjendust ja et pädev kohus saaks teostada oma kontrolli (vt eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

63. Kuna asjaomasel isikul puudub õigus olla ära kuulatud enne rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise algse otsuse vastuvõtmist, on põhjendamiskohustuse täitmine seda olulisem, sest see on ainus tagatis, mis võimaldab huvitatud isikul – vähemalt pärast selle otsuse vastuvõtmist – tõhusalt kasutada tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid kõnealuse otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

64. Seetõttu peab nõukogu sellise õigusakti põhjendustes, millega on kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise meetmed, määratlema spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes ta on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb võtta sellised meetmed (vt eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

65. Põhjendamise nõuet tuleb siiski hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste laadi ning seda huvi arvestades, mis akti adressaatidel võib olla selgituste saamiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

66. Seega ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjassepuutuvaid õigusnorme (vt eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

67. Huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud eelkõige siis, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

68. Käesolevas asjas tuleb selle kohta, et hagejale oli teada üldine kontekst, milles kehtestati vaidlusalused piiravad meetmed, märkida, et otsuse 2011/273 põhjendustes 1–3, millele on viidatud otsuses 2011/522 ja määruses nr 878/2011, on esitatud selgelt liidu poolt Süüria vastu kehtestatud piiravate meetmete üldised põhjendused, milles on märgitud järgmist:

„(1) Euroopa Liit väljendas 29. aprillil 2011 sügavat muret Süürias areneva olukorra pärast ning sõjaväe ja julgeolekujõudude kasutamise pärast mitmes Süüria linnas.

(2) Liit mõistis rangelt hukka viimastel päevadel toimunud rahumeelsete meeleavalduste vägivaldse mahasurumise, mille käigus kasutati ka lahinglaskemoona, erinevates kohtades kogu Süürias, mille tulemusel palju meeleavaldajaid hukkus või sai haavata ning neid peeti meelevaldselt kinni, ning kutsus Süüria julgeolekujõude üles repressioonide asemel tegutsema vaoshoitult.

(3) Olukorra tõsidust arvestades tuleks kehtestada piiravad meetmed Süüria suhtes ning isikute suhtes, kes vastutavad tsiviilelanike vastu suunatud vägivaldsete repressioonide eest Süürias.”

69. Lisaks, otsuse 2011/273, mida on muudetud otsusega 2011/522, artikli 4 kohaselt „[k]ülmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad I ja II lisas loetletud isikutele, kes vastutavad tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldse mahasurumise eest Süürias, režiimist kasu saavatele või seda toetavatele isikutele ja üksustele ning nendega seotud isikutele ja üksustele, või mis on nende omanduses, valduses või kontrolli all.”.

70. Peale selle näeb otsuse 2012/739 artikli 25 lõige 1 ette, et meetmeid võidakse võtta selliste isikute vastu, kes vastutavad tsiviilelanike suhtes rakendatud vägivaldsete repressioonide eest Süürias, samuti isikute ja üksuste suhtes, kes saavad režiimist kasu või toetavad seda, ning nendega seotud isikute ja üksuste suhtes.

71. Kohtupraktikast tuleneb, et eeldatavalt oli Süüria tähtsatele ühiskonnategelastele vaidlustatud aktides viidatud üldine kontekst teada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu). Käesolevas asjas, nagu nähtub toimikust ja hageja enda väidetest, on hageja Süürias tähtis ettevõtja peamiselt ravimi-, põllumajandus- ja rahandusvaldkonnas. Lisaks on hageja Aleppo (Süüria) kaubandus- ja tööstuskoja president. Seega oli hagejale üldine kontekst, millele nimetatud aktid viitavad, teada.

72. Mis puutub spetsiifilisse konteksti, milles hageja nimi kanti vaidlustatud otsustele lisatud loeteludesse, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et piiravaid meetmeid kohaldava akti põhjendamise kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks peab nõukogu mainima neid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub meetme õiguslik põhjendatus, ning kaalutlusi, mille tõttu ta need meetmed on võtnud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et niisuguse õigusakti põhjendus ei või põhimõtteliselt piirduda üksnes selle õigusakti kohaldamise õiguslike tingimustega, vaid ära peavad olema näidatud ka spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb selliseid meetmeid kohaldada (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu otsus, 12.12.2006, Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EKL, lk II‑4665, punkt 146; eespool viidatud kohtuotsus Fahas vs. nõukogu, punkt 53, ja Üldkohtu otsus, 11.12.2012, Sina Bank vs. nõukogu, T‑15/11, punkt 68).

73. Kohtupraktika kohaselt võib siiski puudutatud isikule etteheidetu üksikasjalik teatavakstegemine mitte ainult kahjustada ülekaalukaid üldise huvi kaalutlusi, mis puudutavad liidu ja liikmesriikide turvalisust või käitumist nende rahvusvahelistes suhetes, vaid ka kõnealuste isikute ja üksuste seaduslikke huvisid, kuna see võib oluliselt kahjustada nende mainet, nii et tuleb erandlikult tõdeda, et rahaliste vahendite külmutamise otsuse versioon, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, peab sisaldama ainult resolutsiooni ning selliseid üldist laadi põhjendusi, samas kui on selge, et selle otsuse spetsiifilised ja konkreetsed põhjendused tuleb formaalselt esitada ja puudutatud isikutele teatavaks teha muul asjakohasel viisil (vt selle kohta analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 147, ja Üldkohtu otsus, 8.6.2011, Bamba vs. nõukogu, T‑86/11, EKL, lk II‑2749, punkt 53).

74. Käesolevas asjas esitas nõukogu otsuses 2011/522, määruses nr 878/2011, otsuses 2011/782 ja määruses nr 36/2012 hageja nime lisamisel nende isikute ja üksuste loeteludesse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, järgmised põhjendused:

„Aleppo kaubandus- ja tööstuskoja president. Annab Süüria režiimile majanduslikku toe tust.”

75. Otsuses 2012/739, rakendusmääruses nr 1117/2012, rakendusmääruses nr 363/2013 ja otsuses 2013/255 tugines nõukogu selles osas, mis puudutas hageja nime kandmist nende isikute loeteludesse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, järgmistele põhjendustele:

„Aleppo kaubandus- ja tööstuskoja president. Cham Holdingu asejuhataja. Annab Süüria režiimile majanduslikku toetust.”

76. Tuleb märkida, et eespool punktides 74 ja 75 esitatud põhjendused on piisavalt selged ja täpsed. Nimelt, võttes arvesse Süüria režiimi toetavate ja sellest kasu saavate isikute loetelusse kandmise kriteeriumi (vaata eespool punkt 5) ning asjaolu, et vaidlustatud aktidele lisatud loetelud puudutavad mitut teisi Süüria majanduselu tegelasi, oli hagejal võimalik aru saada, et ta toetas Süüria režiimi oma olulistest ametialastest ülesannetest tulenevalt ning et tema nimi kanti seetõttu neisse loeteludesse. Käesoleva hagi raames vaidlustas hageja oma nime kandmise nimetatud loeteludesse.

77. Järelikult on vaidlustatud aktide põhjendused piisavad, et ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenev põhjendamiskohustus oleks täidetud. Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

Viies väide, et on tehtud hindamisviga

78. Hageja väidab, et nõukogu on faktiliste asjaolude hindamise analüüsis teinud hindamisvea, väites, et ta on Cham Holdingu asejuhataja, kuna rakendusmääruse nr 1117/2012 ja otsuse 2012/739 vastuvõtmise ajal ning sellele järgnevalt ei täitnud ta enam seda ametikohta, sest iga-aastane üldkoosolek nimetas ametisse uue asejuhataja ja see otsus jõustus 18. septembril 2012.

79. Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

80. Esmalt tuleb märkida, et hindamisviga puudutav väide on esitatud alles 16. juuli 2013. aasta nõuete muutmise taotluses, mitte hagiavalduses. See on seotud märkega „Cham Holdingu asejuhataja”, mitte põhjendustega, millele nõukogu tugines hageja nime algsel kandmisel nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid.

81. Seoses sellega on eespool punktis 49 meelde tuletatud, et nõukogu teatas hagejale 29. mai 2012. aasta kirjas oma kavatsusest täiendada põhjendusi tema nime kandmisele nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, lisades põhjendusele edaspidi selle, et hageja on Cham Holdingu asejuhataja.

82. Lisaks nähtub toimiku materjalidest, et hageja ei kandideerinud Cham Holdingu üldkoosolekul, mis toimus 18. septembril 2012, et ta valitaks tagasi asejuhatajaks.

83. Peale selle võttis nõukogu 29. novembril 2012 vastu otsuse 2012/739 ja rakendusmääruse nr 1117/2012. Põhjendusi hageja nime kandmisele nimetatud aktide lisas toodud nende isikute loetelusse, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, muudeti selliselt, nagu nõukogu märkis oma eespool nimetatud kirjas.

84. Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud aktide vastuvõtmise kuupäeval ei täitnud hageja enam Cham Holdingu asejuhataja ametiülesandeid.

85. Siiski, võttes arvesse, et hagejale teatati otsuse 2012/739 ja rakendusmääruse nr 1117/2012 põhjenduste kavandatavast muutmisest kuupäeval, mil jõustusid Cham Holdingu juhtorganite koosseisu muudatused, ei saa nõukogule ette heita, et ta kasutas neid põhjendusi nimetatud aktide lisades.

86. Siiski, mis puudutab rakendusmäärust nr 363/2013 ja otsust 2013/255, mis on vastu võetud vastavalt 22. aprillil 2013 ja 31. mail 2013, tuleb märkida, et nõukogul oli võimalus parandada nende põhjendusi, kuna üldkoosoleku ja vaidlustatud aktide vastuvõtmise vahel oli möödunud kaheksa kuud.

87. Samuti tuleb rõhutada, et hageja ei ole kunagi vaidlustanud vaidlustatud aktide põhjenduste õigsust selles osas, mis puudutab tema ametiülesandeid Aleppo kaubandus- tööstuskoja esimehena. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piisab sellest, kui vähemalt üks nimetatud aktide toetuseks esitatud põhjendustest on kehtiv (vt selle kohta kohtuotsus Kadi II, punkt 119). Seega ei saa täiendava loetelusse kandmise põhjendusega seotud hindamisviga, mis on kindlaks tehtud eespool punktis 86, viia nende aktide tühistamiseni.

88. Seega tuleb viies väide tagasi lükata.

Kolmas ja neljas väide, et on rikutud põhiõigusi, sealhulgas omandiõigust, au ja head mainet, töö tegemise õigust, ettevõtlusvabadust ja õigust süütuse presumptsioonile, ning õigust eraelu kaitsele ja proportsionaalsuse põhimõtet

89. Esiteks väidab hageja, et vaidlustatud aktidega määramata ajaks kehtestatud piirangud tema omandiõigusele ning mittenõuetekohased põhjendused ning selliste tõendite puudumine, mis oleks kohased selleks, et õigustada neid piiranguid, kahjustavad ebaproportsionaalselt ja talumatult tema omandiõigust.

90. Teiseks väidab hageja, et vaidlustatud aktid piiravad ebaseaduslikult tema õigust aule ja mainele, tema õigust töötada ja tema ettevõtlusvabadust ning lõpetuseks süütuse presumptsiooni põhimõtet.

91. Kolmandaks väidab hageja, et rikuti tema õigust eraelu puutumatusele, „kuivõrd rahalisi vahendeid külmutavad ja liikumisvabadust piiravad meetmed sekkuvad ebaproportsionaalselt hageja põhiõigusesse eraelu puutumatusele ning rikuvad proportsionaalsuse üldpõhimõtet”.

92. Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

93. Esiteks, mis puutub au ja mainega ning töö tegemisega seotud õiguste kahjustamisse ja ettevõtlusvabaduse ning süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist puudutavatesse argumentidesse, siis need ei ole tulemuslikud.

94. Nimelt tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c tuleneb, et hagiavalduses tuleb märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et see peab olema piisavalt selge ja täpne, võimaldamaks kostjal enda kaitseks valmistuda ning Üldkohtul oma kontrolli teostada. Sellest tuleneb, et hagi aluseks olevad peamised fakti- ja õigusväited peavad nähtuma seostatult ja arusaadavalt hagiavalduse enda tekstist (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu otsus, 9.1.2003, Itaalia vs. komisjon, C‑178/00, EKL, lk I‑303, punkt 6). Hagiavalduses peab seega olema selgitatud, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vasta kodukorra nõuetele (Üldkohtu otsus, 12.1.1995, Viho vs. komisjon, T‑102/92, EKL, lk II-17, punkt 68).

95. Käesolevas asjas tuleb seega märkida, et eespool punktis 90 mainitud põhiõiguste rikkumisega seotud argumendid ei sisalda piisavalt selgelt ja täpselt väljendatud etteheiteid, mida hageja tahab esitada. Järelikult ei olnud nõukogul võimalik oma kaitset nõuetekohaselt ette valmistada ja Üldkohtul ei ole võimalik nimetatud argumente lugedes oma kontrolli teostada.

96. Peale selle tuleb lisada, et kuna kodukorra artikli 44 lõike 1 nõuded on üldkohustuslikud, siis peab Üldkohus omal algatusel tõstatama väite, et neist nõuetest ei ole kinni peetud (Üldkohtu otsus, 10.7.1990, Automec vs. komisjon, T‑64/89, EKL, lk II‑367, punkt 74, ja Üldkohtu otsus, 14.2.2012, Itaalia vs. komisjon, T‑267/06, punktid 35–38). Eespool punktis 90 esitatud põhiõiguste rikkumist puudutavad argumendid tuleb seega jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

97. Teiseks tuleb omandiõiguse rikkumist käsitleva argumendi kohta esmalt meelde tuletada, et omandiõigus kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning see on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 17.

98. Lisaks, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kehti nende põhiõiguste suhtes liidu õiguses absoluutne kaitse, vaid neid tuleb arvesse võtta vastavalt neil ühiskonnas olevale ülesandele. Järelikult saab nende õiguste kasutamist piirata, tingimusel et piirangud vastavad tegelikult liidu taotletavatele üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki silmas pidades endast ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks tagatud õiguste põhisisu (eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, punktid 97–101 ja 105).

99. Mis puutub nende põhimõtete kohaldamisse käesoleva kohtuasja asjaoludele, siis tuleb märkida, et hageja esitatud argumendid vastavad neile, mille Üldkohus lükkas tagasi kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu. Nimelt on hageja vastu piiravate meetmete võtmine adekvaatne, kuna see teenib üldise huvi eesmärki, mis on esmatähtis nii rahvusvahelise üldsuse kui ka tsiviilelanikkonna kaitse seisukohast. Nimelt ei saa selliste isikute, kelle kohta on kindlaks tehtud, et nad on seotud Süüria režiimi toetamisega, rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist ning keeldu neid liidu territooriumile lubamast lugeda ebaadekvaatseks.

100. Seejärel on piiravad meetmed vajalikud, kuna alternatiivsed ja vähem piiravad meetmed, nagu näiteks eelneva loa kord või kohustus õigustada a posteriori ülekantud vahendite kasutamist, ei võimalda sama tõhusalt saavutada taotletavat eesmärki, mis seisneb võitluses Süüria režiimi rahastamisega, arvestades eeskätt võimalust kehtestatud piirangutest kõrvale hiilida.

101. Lisaks võeti asjaomaseid piiravaid meetmeid sisaldavad vaidlustatud aktid vastu, võttes arvesse kõiki tagatisi, mis võimaldavad hagejal kasutada oma kaitseõigusi, nagu on juba märgitud punktides 36–58 seoses teise väite analüüsiga.

102. Lõpetuseks näevad vaidlustatud aktid ette võimaluse lubada kasutada külmutatud rahalisi vahendeid põhivajaduste rahuldamiseks või teatud kohustuste täitmiseks, anda eriluba, mille alusel on võimalik rahalised vahendid, muud finantsvarad või muud majandusressursid vabastada ning vaadata loetelusse kandmine korrapäraselt üle, selleks et veenduda, et nende isikute ja üksuste, kes ei vasta enam vaidlusalustesse loeteludesse jätmise kriteeriumidele, nimed neist kustutataks.

103. Kolmandaks tuleb seoses argumendiga, et on rikutud õigust eraelu kaitsele, märkida, et vaidlustatud aktid näevad samuti ette, et liikmesriigi pädev asutus võib lubada isikul oma territooriumile siseneda muu hulgas seoses kiireloomuliste humanitaarvajadustega (Üldkohtu otsus, 12.3.2014, Al Assad vs. nõukogu, T‑202/12, punkt 119).

104. Sellest järeldub, et arvestades Süüria tsiviilelanike kaitse ülimat olulisust ja vaidlustatud otsustes ette nähtud erandeid, ei ole hageja omandiõigusele ja eraelu austamisele vaidlustatud otsustega kehtestatud piirangud taotletava eesmärgiga ebaproportsionaalsed.

105. Seetõttu tuleb kolmas ja neljas väide tagasi lükata.

106. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja teha otsus nõuete muutmise taotluste kohta, mis esitati repliigi esitamise etapis ja 16. juuli 2013. aasta menetlusdokumendiga.

Kohtukulud

107. Kodukorra artikli 87 lõike 2 esimese lõigu alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb teha otsus, et ta kannab oma kohtukulud ise, ning mõista temalt vastavalt nõukogu nõuetele välja nõukogu kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud.

108. Artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab komisjon ise oma kohtukulud.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta Fares Al‑Chihabi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.

3. Euroopa Komisjon kannab oma kohtukulud ise.