1

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivile 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, lk 16, edaspidi „taastuvenergia direktiiv”) on Euroopa Liidu liikmesriigid kohustatud saavutama 2020. aastaks seatud kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises. Kõnealuse direktiiviga kehtestatakse taotletav eesmärk, kuid eesmärgi täitmiseks kasutatavate meetmete valik jäetakse liikmesriikide otsustada. Vastavalt selle direktiivi I lisale „Riiklikud üldeesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga lõpptarbimises aastal 2020” oli ette nähtud, et Austria Vabariigi eesmärk on 34%.

2

Austria Vabariik otsustas riikliku eesmärgi täita 2008. aastal muudetud Ökostromgesetz’iga (Austria seadus rohelise elektri kohta, Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl.” I, 114/2008, edaspidi „muudetud ÖSG”). Sellega seoses võeti kaks põhimeedet. Esiteks näeb muudetud ÖSG ette julgustada rohelise elektri tootmist, tagades igale rohelise elektri tootjale, et tema kogu roheline elekter ostetakse kindlaksmääratud hinnaga. Elektrit ostab rohelise elektri korraldusasutus, mille ülesannete täitmiseks anti kontsessioon eraõiguslikule aktsiaseltsile, st Abwicklungsstelle für Ökostrom AG (edaspidi „ÖMAG”). Seaduse kohaselt määratakse garanteeritud kindel hind, mis on kõrgem elektrienergia turuhinnast, igal aastal kindlaks Austria majandus- ja tööhõive föderaalministri (hiljem Austria majandus-, perekonna- ja noorsoo föderaalminister ning seejärel Austria föderaalne teadus-, teadusuuringute ja majandusminister; edaspidi „pädev Austria föderaalminister”) määrusega.

3

Teiseks näeb muudetud ÖSG ette sellega kaasnevate kulude ülekandmise elektrienergia tarbijatele. Esiteks maksab iga üldkasutatava võrguga ühendatud lõpptarbija olenemata tarbimisest aastatasu, mis võib varieeruda vahemikus 15–15 000 eurot olenevalt tema võrguga ühendamise tasemest, nagu on ette nähtud muudetud ÖSG § 22 lõikes 1 ja artikli 22a lõikes 1. Teiseks on elektritarnijad kohustatud ÖMAG‑lt ostma kogu tema valduses oleva rohelise elektri ning seda samuti määrusega ette nähtud kindlaksmääratud hinnaga (edaspidi „siirdehind”). Seejärel on nendel tarnijatel lubatud sellega kaasnevad lisakulud oma klientidele üle kanda nendelt võetava hinna raames. Kuid muudetud ÖSG § 22c kohaselt, mis ei ole veel jõustunud, kavatseb Austria Vabariik energiamahukatele ettevõtetele ette näha spetsiifilise kompensatsioonisüsteemi, piirates nende poolt maksmisele kuuluvad summad konkreetse summaga, mis iga ettevõtja puhul, kes sellest süsteemist kasu saab, arvutatakse tema netotoodangu aastaväärtuse alusel (edaspidi „kompensatsioonisumma”).

4

Austria Vabariik teavitas 27. juunil 2008 Euroopa Ühenduste Komisjoni eelteatega oma kavatsusest muuta tollal kehtinud Austria seadust rohelise elektri kohta, mille komisjon oli tookordses redaktsioonis heaks kiitnud 4. juuli 2006. aasta otsusega selle kokkusobivuse kohta siseturuga (riigiabi juhtumid NN 162a/2003 ja N 317a/2006: „Förderung der Elektrizitätserzeugung aus erneuerbaren Energieträgern im Rahmen des österreichischen Ökostromgesetzes (Einspeisetarife)”).

5

Austria Vabariik teavitas 4. septembril 2008 komisjoni kogu muudetud ÖSG‑st. Pärast mitmesuguseid teateid ning komisjoni ja Austria ametiastutuste vahelisi kohtumisi, mis puudutasid seda teavitamist, alates 28. oktoobrist 2008 ja pärast 9. juuli 2009. aasta kaebust, mille esitas komisjonile Bundesarbeitskammer (Austria Töötajate Koda), mis puudutas eeskätt muudetud ÖSG‑s energiamahukatele ettevõtetele ette nähtud „vabastust”, palus komisjon 22. juulil 2009 huvitatud isikutel esitada kõnealuse meetme kohta oma märkused (ELT C 217, lk 12, edaspidi „märgukiri”).

6

Nagu nähtub eelkõige märgukirja punktist 78, leidis komisjon esiteks, et muudetud ÖSG oli vastuolus EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktiga c rohelise elektri tootjatele ette nähtud meetmeid puudutavas osas. Selles küsimuses oli komisjon küll seisukohal, et tegemist on riigiabiga, kuid luges selle kokkusobivaks keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate suunistega (ELT 2008, C 82, lk 1; edaspidi „suunised”).

7

Teiseks, mis puudutab aga „abi” energiamahukatele ettevõtetele, siis oli komisjonil kahtlusi selle kokkusobivuse küsimuses riigiabi käsitlevate eeskirjadega (märgukirja punkt 78). Sisuliselt leidis ta, et arvestades korda, mille alusel see abi oli välja töötatud, oli selle tagajärjeks nendele ettevõtjatele põhjendamata eelise andmine. Komisjoni arvates vastas vaadeldav meede selles suhtes EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 esitatud kriteeriumidele ja seda tuli pidada riigiabiks, mille puhul miski ei viidanud võimalusele, et see on kooskõlas ühisturgu reguleerivate eeskirjadega. Ta asus muu hulgas seisukohale, et miski ei võimaldanud järeldada, et kohaldamisele kuulus suuniste 4. peatükk või et täidetud olid tingimused, et vaadeldav abi kokkusobivaks tunnistada. Lisaks tuli tema arvates kõnealuse meetme hindamisel arvesse võtta selle negatiivset mõju keskkonnale, kuna meede vähendas elektrienergia hinda energiamahukate ettevõtete jaoks.

8

Edasi, komisjon otsustas vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (ELT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 4 lõikele 4 algatada ametlik uurimismenetlus (märgukirja punktid 83–85). Selle otsusega oli kaasas palve, et Austria Vabariik võtaks seisukoha ja edastaks talle vaadeldava meetme hindamiseks kogu asjakohase teabe, ning märgukirja koopia vaadeldavast meetmest potentsiaalsetele kasusaajatele. Viimaseks tuletas komisjon Austria Vabariigile meelde EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 3 peatavat toimet ja viitas ka määruse nr 659/1999 artiklile 14, rõhutades, et abisaajatelt võidakse kogu ebaseaduslik abi tagasi nõuda.

9

Austria Vabariik esitas oma märkused ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kohta 8. oktoobri 2009. aasta kirjas. Austria ametiasutused olid seisukohal, et vaidlusalune meede ei ole riigiabi eeskätt seetõttu, et meede ei ole valikuline ega kasutata riigi ressursse. Need ametiasutused tõid esile ka vaadeldavale meetmele omase loogika, mis nende sõnul võimaldab objektiivselt vahet teha meetme kohaldamisalasse kuuluvatel ettevõtjatel ja neil, kellele see ei laiene, rõhutades, et selline vahetegemine ei kujuta endast riigiabi. Eelkõige väitsid nad, et kõnealusel meetmel oli suur hulk analoogseid jooni Erneuerbare-Energien-Gesetz’iga (Saksa seadus rohelise energia kohta, BGBl. 2008, I 2074, edaspidi „EEG”).

10

Bundesarbeitskammer esitas komisjonile 7. oktoobri 2009. aasta kirjas märkused energiamahukatele ettevõtetele suunatud meetme kohta. 22. detsembri 2009. aasta kirjas vastas Austria Vabariik seisukohavõtule, mis talle edastati komisjoni 23. novembri 2009. aasta kirjas, ja 22. aprillil 2010. aastal esitas ta vaadeldava meetme kohta täiendavat teavet.

11

Komisjon palus 21. juuni 2010. aasta kirjas ja pärast 9. juuli koosolekut Austria ametiasutustega saadetud 19. juuli 2010. aasta kirjas Austria Vabariigil esitada talle täiendavat teavet; Austria Vabariik esitas teabe 13. septembril 2010.

12

Komisjoni saadetud 24. novembri 2010. aasta kirjas toonitas Austria Vabariik muudetud ÖSG tähtsust ja palus teha otsuse selle juhtumi kohta enne 2010. aasta detsembri algust. Üks teine koosolek toimus komisjoni esindajate ja Austria Vabariigi esindajate vahel 9. detsembril 2010.

13

Austria Vabariik kordas 30. detsembri 2010. aasta kirjas oma argumente, mille ta esitas meetme põhjendamiseks menetluse käigus ja palus komisjonil energiamahukatele ettevõtetele ette nähtud vabastusmehhanism heaks kiita. Komisjon vastas sellele kirjale 25. jaanuaril 2011.

14

Komisjon võttis 8. märtsil 2011 vastu otsuse 2011/528/EL, mis käsitleb riigiabi juhtumit C 24/09 (ex N 446/08) – Austria riigiabi energiamahukatele ettevõtetele rohelise elektri seaduse alusel (ELT L 235, lk 42, edaspidi „vaidlustatud otsus”). Ta leidis sisuliselt, et vaadeldav mehhanism on valikuline eelis, mis seisneb selles, et energiamahukad ettevõtted vabastatakse osaliselt kohustusest, mida nad tavapäraselt oleksid pidanud kandma. Komisjoni sõnul tähendab niisugune mehhanism riigi jaoks ressurssidest ilmajäämist ja see on riigile omistatav. Samuti leidis ta, et kõnealune mehhanism võib kahjustada konkurentsi ja kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Leides, et vaadeldav meede on energiamahukatele ettevõtetele ette nähtud osalist vabastust puudutavas osas riigiabi, mis vähendab nende ettevõtjate tegevuskulusid ja mis ei olnud põhjendatav süsteemi olemuse ja ülesehitusega, tunnistas ta selle siseturuga kokkusobimatuks.

15

Vaidlustatud otsuse resolutsioon kõlab järgmiselt:

16

Austria Vabariik esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. mail 2011. Komisjon esitas kostja vastuse 4. augustil 2011. Austria Vabariik esitas 19. oktoobril 2011 repliigi ja 5. detsembril 2011 esitas komisjon vasturepliigi. 26. septembril 2011 esitas Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik taotluse astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks. 11. novembri 2011. aasta määrusega andis Üldkohtu teise koja esimees loa menetlusse astuda. 3. veebruaril 2012 esitas Ühendkuningriik menetlusse astuja seisukohad. Komisjon esitas selle kohta oma seisukohad 2. aprillil 2012.

17

Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd viienda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale. Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus avada suulise menetluse ja esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi, millele pooled vastasid ette nähtud tähtaja jooksul.

18

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 27. veebruari 2014. aasta kohtuistungil.

19

Austria Vabariik palub Üldkohtul:

20

Komisjon palub Üldkohtul:

21

Ühendkuningriik palub Üldkohtul:

22

Hagi põhjendamiseks esitab Austria Vabariik neli väidet. Esiteks rikutakse vaidlustatud otsusega ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon rikkus õigusnormi, kui leidis, et muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud kord kujutab endast riigiabi. Teiseks rikutakse kõnealuse otsusega sama sätet, kuna komisjon rikkus õigusnormi, kui leidis, et eelnimetatud meede oli valikuline. Kolmandaks kohaldas komisjon valesti ELTL artikli 107 lõiget 3 ning kuritarvitas võimu. Neljandaks käsitles komisjon ebavõrdselt majandusliku ja konkurentsimõju poolest sarnaseid olukordi.

23

Komisjon väidab, et Austria Vabariik ei analüüsi esimeses ja teises väites vaidlustatud otsuse põhjendusi ega ole ka täpsustanud põhjendusi, milles komisjon väidetavalt õigusnormi rikkus. Tema sõnul piirdus Austria Vabariik nende põhjuste esitamisega, millest tulenevalt ei ole muudetud ÖSG artiklis 22c ette nähtud kord riigiabi, korrates sisuliselt haldusmenetluses esitatud väiteid. Järelikult tuleb need väited kodukorra artikli 44 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Sellega seoses tugineb komisjon 15. detsembri 1961. aasta kohtuotsusele Fives Lille Cail jt vs. Ülemamet (19/60, 21/60, 2/61 ja 3/61, EKL, EU:C:1961:30, punktid 617 ja 644) ja 31. märtsi 1992. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Taani (C‑52/90, EKL, EU:C:1992:151, punkt 17). Ka on vastuvõetamatu argumentide mis tahes laiendamine repliigis.

24

Vasturepliigis väidab komisjon veel, et see, et hagiavalduses esitatakse kaebuse täielik sisu, ei vasta kodukorra artikli 44 lõike 1 nõuetele. Selles osas tugineb ta 28. aprilli 1993. aasta kohtumäärusele De Hoe vs. komisjon (T‑85/92, EKL, EU:T:1993:39, punkt 23), rõhutades, et funktsionaalselt on avaliku teenistuse õiguse valdkonnas esitatud kaebus sarnane haldusmenetlusega riigiabi suhtes kohaldatavas õiguses.

25

Austria Vabariigi arvates tuleneb hagiavaldusest selgelt, et EL toimimise lepingu rikkumise etteheide tugineb ühteaegu ELTL artikli 107 lõigete 1 ja 3 rikkumisele (esimene, teine ja kolmas väide) ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele (neljas väide). Tema hinnangul oleks liiga formalistlik nõuda, et hagiavalduses või väidete kokkuvõttes esitataks täpselt, milliste vaidlustatud otsuse punktide vastu väited on suunatud.

26

Üldkohus meenutab selles küsimuses, et kodukorra artikli 44 lõike 1 kohaselt tuleb hagiavalduses märkida ülevaade fakti- ja õigusväidetest. See ülevaade peab olema piisavalt selge ja täpne, et võimaldaks kostjal end kaitsta ja Üldkohtul hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendavate materjalideta (11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Asklepios Kliniken vs. komisjon, T‑167/04, EKL, EU:T:2007:215, punkt 39).

27

Selleks et tagada õiguskindlus ja korrakohane õigusemõistmine, peavad väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hagi vastuvõetavuse eeldusena põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid järjekindlalt ja arusaadavalt nähtuma hagiavaldusest endast. Kuigi teatavate punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele korvata õigusliku argumentatsiooni selliste peamiste elementide puudumist, mis eespool mainitud sätte kohaselt peavad olema märgitud hagiavalduses endas (vt eespool punktis 26 viidatud kohtuotsus Asklepios Kliniken vs. komisjon, EU:T:2007:215, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Mis puudutab konkreetselt kahte väidet, mida komisjon peab vastuvõetamatuks, siis tuleb kõigepealt märkida, et hagiavaldusest endast nähtub, et esimeses väites kinnitab Austria Vabariik, tuginedes piisavalt täpsetele ja arusaadavatele kinnitustele nii juhtumi faktiliste asjaolude kui ka viidete kohta kohtupraktikale ja õigusteooriale, et vaadeldava mehhanismi raames kasutatavad ressursid ei pärinenud riigilt ning samuti ei olnud selle mehhanismi raames tegemist riigile omistatava abiga. Tema argumendid võimaldasid komisjonil oma kaitseks valmistuda ja võimaldavad Üldkohtul käesolev hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendavate materjalideta vastavalt eespool punktis 26 viidatud kohtupraktikale Asklepios Kliniken vs. komisjon, EU:T:2007:215. Veel tuleb nentida, et vastupidi komisjoni väidetule on vaidlustatud otsuse põhjenduste asjakohane osa kergesti kindlaksmääratav.

29

Edasi, hagiavaldusest endast nähtub, et teise väite raames kritiseerib Austria Vabariik komisjoni hinnangut, mille kohaselt vaadeldav meede, millega vabastatakse energiamahukad ettevõtted osaliselt teatavate muudetud ÖSG‑s ette nähtud summade maksmisest, on valikuline. Austria Vabariik on seisukohal, et see ei ole valikuline faktiliselt ega õiguslikult. Ta esitab selles küsimuses piisavalt täpseid selgitusi muudetud ÖSG‑s ette nähtud süsteemi olemuse ja loogika kohta, esitades kõigepealt endale küsimuse, kas selle seaduse § 22c tuleb tõepoolest lugeda erandiks võrreldes „võrdlussüsteemiga”. Seejärel esitab ta piisavalt täpsed argumendid, mille kohaselt – isegi kui tuleks asuda seisukohale, et see on nii – tuleb süsteemi pidada põhjendatuks selle loogika ja sisemise ülesehitusega. Valikulisuse vaidlustamiseks tugineb ta veel esiteks muudetud ÖSG sõnastusele endale ning teiseks konkreetsetele asjaoludele, sh tabelitele, millest nähtub, et kõik ettevõtjad olenemata suurusest ja tegevusvaldkonnast võisid mainitud sättes ette nähtud eeskirjast kasu saada. Vastupidi sellele, mida komisjon Üldkohtus väidab, on ta seega ilmselgelt üritanud vastata vaidlustatud otsuses sisalduvatele teatavatele komisjoni kinnitustele. Järelikult tuleb tõdeda, et teise väite osas võimaldas Austria Vabariigi argumentatsioon, mille toetuseks on pealegi esitatud teatavad viited kohtupraktikale ja komisjoni varasemale otsustuspraktikale, samuti komisjonil oma kaitseks valmistuda ning võimaldab Üldkohtul käesolev hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendavate materjalideta.

30

Eespool punktides 28 ja 29 esitatud järeldusi ei lükka ümber komisjoni viide eespool punktis 24 viidatud kohtumäärusele De Hoe vs. komisjon (EU:T:1993:39). Esiteks puudutab see kohtumäärus käesolevas asjas vaatluse all olevast valdkonnast erinevat valdkonda, st avaliku teenistuse õigust, mille kaebuse haldusmenetlus ei ole vastupidi komisjoni väidetule samastatav menetlusega, mis on ette nähtud riigiabi siseturuga kokkusobivuse hindamiseks. Teiseks, nagu nähtub eeskätt kõnealuse kohtumääruse punktist 23, puudutab see hindamise üksikjuhtu, kus kaebuse täielik sisu lisati hagiavaldusse endasse, mis sarnanes pelga viitega lisale. Kuid selline üldine viide teistele menetlusdokumentidele erineb käesolevast juhtumist, kus Austria Vabariik esitas hagiavalduses piisavalt täpsed ja arusaadavad väited (vt eespool punktid 28 ja 29).

31

Eeltoodut arvestades tuleb komisjoni väited kahe esimese väite vastuvõetamatuse kohta seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

32

Eespool punktidest 1–3 nähtub, et Austria Vabariik kavandas muudetud ÖSG‑ga saavutada kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises, nagu on ette nähtud taastuvenergia direktiiviga. Komisjon oli vaidlustatud otsuses vastu vaid selle seaduse §‑is 22c energiamahukatele ettevõtetele ette nähtud vabastusele, mida käesolev hagi ainsana käsitleb. Üldkohus leiab siiski, et kõnealust sätet tuleb analüüsida selle kontekstis, st asetatuna muudetud ÖSG‑ga ette nähtud tervikstruktuuri.

33

Sellega seoses on enne Austria Vabariigi eri väidete analüüsimist asjakohane ära märkida muudetud ÖSG‑ga ette nähtud tervikstruktuuri teatavad asjassepuutuvad lisapunktid. Esiteks, kuigi vastavalt selle seaduse kolmandale osale annab Austria Vabariik rohelise elektri korraldusasutuse ülesannete täitmiseks kontsessiooni ühele või mitmele ettevõtjale, olid vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval eraõiguslik aktsiaselts ÖMAG ainus ettevõtja, kellele Austria ametiasutused olid sellise üleriikliku kontsessiooni andnud. Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 15, ei olnud komisjonil mingit teavet, mis näitaks, et avaliku sektori kontrolli all olevad aktsionärid, kellele kuulus 49,6% ÖMAG aktsiakapitalist, võisid viimase üle teostada kontrolli või vähemalt ühist kontrolli, kuna erasektori kontrolli all olevatele aktsionäridele kuulus 50,4% aktsiakapitalist. Pooled on nii haldusmenetluses kui ka Üldkohtus siiski eriarvamusel selles, millist tähtsust tuleb omistada asjaolule, et ÖMAG üle teostavad tagantjärgi teatavat kontrolli riik või haldusüksused.

34

Teiseks, eespool punktides 2 ja 3 on sissejuhatuseks mainitud kõnealuse mehhanismi ja täpsemalt muudetud ÖSG §‑s 22c ette nähtud vabastuse üks teine põhielement, mis seisneb selles, et niisugused rakendamise konkreetsed üksikasjad nagu elektritarnijatele elektri tarnimise üksikasjad või tarnijate makstav hind ning seega lõpptarbijate panus on Austria ametiasutused eelnevalt seaduse või määrusega kindlaks määranud.

35

Kolmandaks, muudetud ÖSG § 15 lõike 1 punkti 3 kohaselt on toodetud rohelise elektri üldkogus, mille elektritarnijad on kohustatud ÖMAG‑lt ostma, jaotatud nii, et rohelise energia kvoot on sama kõikidele tarnijatele võrreldes selle rohelise elektri kogumahuga, mis neil on. Vaidlust ei ole selles, et elektritarnijatel on põhimõtteliselt õigus kanda sellega seoses neile tekkinud lisakulud üle lõpptarbijatele, võttes neilt elektri eest kõrgemat hinda. Kuid eespool silmas peetud süsteem, mis on ette nähtud põhimõttena, ei ole kohaldatav energiamahukatele ettevõtetele, kes vastavad muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud tingimustele.

36

Neljandaks, mis puudutab muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud tingimustele vastavate energiamahukate ettevõtete vabastamist, siis tuleb rõhutada kahte põhiaspekti.

37

Esimene aspekt seisneb selles, et igal ettevõtjal, kes täidab Austria õigusnormides ette nähtud tingimused, on õigus sellele, et taotluse alusel annab Austria energeetikaasutus talle vabastuse, kusjuures viimasel ei ole selles küsimuses kaalutlusõigust. Kui kõnealune vabastus on antud, siis on muudetud ÖSG kohaselt keelatud tarnijatel võtta energiamahukatelt ettevõtetelt rohelise elektriga seotud lisakulusid. Selle seaduse § 22c lõikes 5 on märgitud eelkõige, et elektritarnijate ja energiamahukate ettevõtete vahel sõlmitud lepingutes peab tingimata olema märgitud, et alates hetkest, mil viimased saavad kõnealuse vabastuse, ei tarni tarnijad neile rohelise elektri korraldusasutuse eraldatud rohelist elektrit ega võta neilt rohelise elektri lisakulusid. Mis tahes teistsugune säte on kehtetu.

38

Teine aspekt seisneb selles, et iga energiamahukas ettevõte, kelle anti vabastus ostukohustusest, peab muudetud ÖSG § 22c lõike 2 alusel maksma otse ÖMAG‑le, mitte elektritarnijatele, „kompensatsioonisumma”, mis vastab 0,5%‑le eelmise kalendriaasta netotoodangu väärtusest.

39

Viiendaks, kuna vaidlustatud otsuses komisjoni järgitud loogikas on see kaalutlus eriti tähtis, siis tuleb märkida, et selle otsuse põhjenduses 58 kinnitas komisjon, et vaadeldav mehhanism põhjustab olukorra, kus energiamahukate ettevõtete panusele ÖMAG tuludesse on alates teatavast suurusest seatud „ülempiir”. Komisjoni arvates olid muudetud ÖSG sätete alusel need ettevõtjad seega vabastatud tasust, mida nad oleksid tavapärastes turutingimustes tavaliselt pidanud maksma. Komisjoni sõnul tuleneb sellest, et ettevõtjatel, kes saavad vabastusmehhanismi kasutada, on eelis.

40

Eespool punktis 39 silmas peetud järeldusele jõudmiseks hindas komisjon pärast seda, kui oli vaidlustatud otsuse põhjenduses 55 viidanud kohtupraktikale, mis käsitleb reguleerivast tasust osalisest või täielikust vabastamisest tulenevaid eeliseid, otsuse põhjenduses 56 vaadeldavat meedet ning leidis, et meetme abil tuleb saada elektritarbijatelt tulu, et rahastada rohelise elektri tootmist. Komisjoni hinnangul on energiamahukad ettevõtted de facto ja de iure kõigi teiste elektritarbijatega võrdses seisundis, sest kõik nad tarbivad elektrit ja ostavad tarbitava elektri elektritarnijatelt, kes omakorda on kohustatud ostma kindlas mahus rohelist elektrit siirdehinnaga. Seejärel väitis ta, et kui vabastusmehhanism puudub, maksavad energiamahukad ettevõtted elektritarnijatele kinni rohelise elektri lisakulud, mis kajastub nende elektriarvel. Ta meenutas nimelt, et elektritarnijad kannavad edasi lisakulud, mis tulenevad nende kohustusest osta rohelist elektrit ÖMAG‑lt, oma klientidele, kellel ei olnud võimalik kõnealust vabastust saada.

41

Käesolev väide on jagatud kaheks osaks. Esimeses osas on kinnitatud, et muudetud ÖSG § 22c ette nähtud süsteemi rahastamiseks kasutatud vahendid ei olnud riigi ressursid. Teises osas on väidetud, et igal juhul ei olnud need vahendid riigile omistatavad.

42

Austria Vabariik vaidleb vastu sellele, et muudetud ÖSG §‑is 22c energiamahukatele ettevõtetele ette nähtud kompensatsioonisüsteemi rahastatakse riigilt pärinevate ressurssidega. Tema arvates on käesoleva juhtumi asjaolud sarnased asjaoludega, mis olid aluseks kohtuasjale, milles tehti 13. märtsi 2001. aasta otsus PreussenElektra (C‑379/98, EKL, EU:C:2001:160). Ta toonitab muu hulgas, et viimati nimetatud kohtuasjas oli määrav see, et rahalisi vahendeid kanti üle ainult eraettevõtjate vahel ning need ei väljunud kunagi erasektorist ega olnud kunagi riigi kontrolli all. Sel põhjusel tuvastas Euroopa Kohus, et see, et rahalised vahendid kantakse üle seaduse alusel ja see annab teatavatele ettevõtjatele eelise, ei ole piisav, et neid ressursse pidada riigi omaks.

43

Sellega seoses väidab Austria Vabariik veel, et nii Saksa kui ka Austria rohelise elektri abisüsteemis riigilt tegevusloa saanud ettevõtjad, kes ei teosta riigivõimu, tegutsevad rohelise elektri kogumis-, makse- ja edasimüügipunktidena, kusjuures kumbki abisüsteem ei näe ette kahjumi katmist eelarvevahenditega. Edasimüügi-, ostu- ja maksekohustused kehtestatakse seadusega. Seega on Austria Vabariik seisukohal, et mõlemas süsteemis ei osale riik maksmises, vaid kehtestab ainult üldkohaldatavad eeskirjad, ilma et see koormaks täiendavalt riigieelarvet. Sellega seoses viitab ta 17. märtsi 1993. aasta kohtuotsusele Sloman Neptun (C‑72/91 ja C‑73/91, EKL, EU:C:1993:97) ja 15. juuli 2004. aasta kohtuotsusele Pearle jt (C‑345/02, EKL, EU:C:2004:448, punkt 36 jj).

44

Ühendkuningriik toetab Austria Vabariigi seisukohta, mille kohaselt ei eelda vaadeldav meede abi andmist „riigi ressurssidest”. Esiteks on tema arvates selge, et abi saab pidada antuks riigi ressurssidest, kui selle asemel, et seda annab vahetult riik, kogub ja maksab seda asutus, kes tegeleb selle abi eraldamise ja haldamisega (kohtuotsus, 22.3.1977, Steinike & Weinlig, 78/76, EKL, EU:C:1977:52, punktid 21 ja 22). Teiseks väidab ta, et Euroopa Kohus on kinnitanud, et meedet ei peetud riigi ressurssidest antud abiks ainult sellepärast, et abisaajale tehtud makse oli ette näinud riik. Seega, kui riik andis kolmandale isikule korralduse teha abisaajale makse oma ressurssidest, ei ole see makse riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Sellega seoses viitab ta eespool punktis 42 viidatud kohtuotsusele PreussenElektra, EU:C:2001:160, punktid 59 ja 61, ning 17. juuli 2008. aasta kohtuotsusele Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EKL, EU:C:2008:413, punktid 40, 47, 66, 69, 70, 72 ja 74).

45

Ühendkuningriik märgib muu hulgas, et Euroopa Kohus tugines eespool punktis 44 viidatud kohtuotsuses Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) kasutatud ressursside kvalifitseerimiseks riigi ressurssideks kolmele faktilisele asjaolule. Esiteks, selles kohtuasjas vaadeldavad summad, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus, tulenesid Saksa õigusaktiga elektritarbijatele kehtestatud lisatasust. Kõnealune lisatasu on maksumeede ning järelikult riigi ressurss algusest peale. Teiseks, asutus, kes tegeles kogutud rahaliste vahendite haldamisega, oli volitatud osutama üldist huvi pakkuvat majanduslikku teenust, olenemata tema õigusest osa tuludest kinni pidada. Kolmandaks, kõnealusel asutusel ei ole õigust kasutada lisatasu tulu muudel eesmärkidel kui need, mis on ette nähtud seadusega, ning tema ülesande täitmise üle on kehtestatud range kontroll. Samuti rõhutas Euroopa Kohus, et need rahalised vahendid on avaliku kontrolli all ja seega siseriiklike asutuste valduses kuni nende lõpliku eraldamiseni. Ühendkuningriik aga on seisukohal, et muudetud ÖSG tervikuna ei vasta loetletud tingimustele ja täpsemalt esimesele ja kolmandale tingimusele.

46

Üldkohus märgib, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 61 kinnitas komisjon sisuliselt, et kõnealune mehhanism vähendab ÖMAG tulusid, sest elektritarnijad ei pea ostma rohelist elektrit ettevõtetele, kellele on antud vabastus, ning energiamahukate ettevõtete otsemaksed ÖMAG‑le kujunevad väiksemaks kui need summad, mille ÖMAG oleks saanud vabastuse puudumisel.

47

Edasi, vaidlustatud otsuse põhjenduses 62 rõhutas komisjon, et seetõttu peab ta kindlaks tegema, kas ÖMAG kontrolli all olevad vahendid kujutavad endast muudetud ÖSG alusel riigi ressursse või mitte. Kui see nii on, põhjustaks hindamisel olev meede riigi tulude vähenemise ja oleks seega riigi ressurssidest rahastatav.

48

Pärast seda, kui ta oli analüüsinud eespool punktis 42 viidatud kohtuotsust PreussenElektra (EU:C:2001:160) ja eespool punktis 44 viidatud kohtuotsust Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413), et teha selle põhjal järeldused käesoleva juhtumi hindamiseks, hindas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 esiteks seda, kas Austria vaadeldav süsteem nägi ette tasu. Ta järeldas, et see oli nii, kuna muudetud ÖSG kohustas elektritarnijaid ostma teatud koguse elektrienergiat turuhinnast kõrgema siirdehinnaga, mille pädev Austria föderaalminister igal aastal kehtestab; kõnealune seadus näeb ette vaid kontrollväärtused. Seetõttu kujutab elektri turuhinna ja ametivõimude aktiga sätestatud siirdehinna vahe tema sõnul endast „elektrimaksu”. Komisjon rõhutas veel, et erinevalt kohtuasjast, milles tehti eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus PreussenElektra (EU:C:2001:160), ei maksta neid vahendeid teistele tavapärase majandustegevusega tegelevatele turuosalistele, vaid asutusele, kellele on riik spetsiaalselt andnud ülesande neid vahendeid eranditult ainult avalikes huvides koguda ja jaotada. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 69–71 lisas komisjon, et ÖMAG‑le on rohelise elektri korraldusasutuse ülesannete täitmiseks antud kontsessioon, millega on talle antud ülesanne osutada avalikkuse huvides majanduslikku teenust – koguda kõigilt elektritarnijatelt kõnealust tasu.

49

Teiseks, komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 ja järgmised, et vahendeid kasutati seadusega kehtestatud otstarbel ja seda kontrolliti rangelt. Komisjon toonitab, et ÖSG § 23 kohaselt peab ÖMAG haldama siirdehinnast saadud tulu spetsiaalselt selleks ette nähtud pangakontol, mida kasutatakse üksnes rohelise elektri ostmiseks, kusjuures ÖMAG peab pädevale Austria föderaalministrile ning Austria riigikontrollile võimaldama igal ajal juurdepääsu kõigile kontot käsitlevatele dokumentidele.

50

Kõiki neid asjaolusid arvestades jõudis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 74 järeldusele, et „kooskõlas kohtuotsustega asjades[, milles tehti eespool punktis 44 viidatud kohtuotsused Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) ja Steinike & Weinlig (EU:C:1977:52)]] kujutavad ÖMAG kogutavad ja hallatavad vahendid endast riigi ressursse”.

51

Kolmandaks, seejärel keeldus komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 75 ja järgmised leidmast, et käesoleva asja ja kohtuasja vahel, milles tehti eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus PreussenElektra (EU:C:2001:160), esineb analoogiaid. Ta tõdes sisuliselt, et käesoleval juhul ei ole asjakohane hinnata Saksamaa varasemaid või praegusi õigusakte ning et igal juhul erinesid Austria õigusaktid nendest oluliselt. Komisjoni sõnul oli see nii eeskätt seetõttu, et Saksa süsteem, mida Euroopa Kohus hindas kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus PreussenElektra (EU:C:2001:160), seisnes üksnes turul tegutsevate eraettevõtjatest elektritarnijate vahelises kohustuses elektrit osta, samas kui Austria süsteem, mida võidi pidada elektri maksustamise meetmeks, nägi ette riigi poolt nimetatud ja kontrollitava vahendusasutuse olemasolu. Komisjoni arvates võib Austria süsteem võimaldada ka riigi otsemakseid ÖMAG‑le (vaidlustatud otsuse põhjendus 76).

52

Neljandaks, komisjon rõhutas veel, et ei ole oluline, et ÖMAG on eraõiguslik asutus, kui see on riigi poolt määratud tasu koguma ja haldama, sest kõnealused rahalised vahendid on seega riigi omad (vaidlustatud otsuse põhjendused 79 ja 80). Viimaseks pidas ta ebaoluliseks asjaolu, et kõnealune mehhanism ei muuda elektritarnijate poolt ÖMAG‑le makstavat kogusummat, sest muutub ainult kogusumma jaotus tarbijate eri kategooriate vahel. Ta väitis sellega seoses, et otsustav on see, kas ettevõtjale antav eelis põhjustab riigi tulu vähenemist; see oli nii Austria kõnealuse süsteemi puhul. Komisjoni arvates on liiati ilmselge, et lõpuks peab riik tulude sellise vähenemise korvamiseks leidma uusi tuluallikaid (vaidlustatud otsuse põhjendused 81–85).

53

Selles suhtes tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „abiks” kvalifitseerimiseks nõutav, et kõik selles sättes toodud tingimused oleksid täidetud (vt selle kohta eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt, EU:C:2008:413, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika). Esiteks peab tegemist olema riigipoolse sekkumise või riigi ressursside kaudu sekkumisega. Teiseks peab selline sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt selle kohta eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt, EU:C:2008:413, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Seoses esimese tingimusega on oluline esiteks märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses pidada üksnes neid eeliseid, mis on antud otse või kaudselt riigi ressurssidest. Nimelt tuleneb selle sätte sõnastusest endast ja ELTL artiklis 108 kehtestatud menetlusnormidest, et muudest kui riigi ressurssidest antud eelised ei kuulu kõnealuste sätete kohaldamisalasse. Riigi poolt ja riigi ressurssidest antud abi eristamise eesmärk on hõlmata abi mõistega mitte üksnes riigi poolt otse antud abi, vaid ka abi, mida annavad avalik-õiguslikud või eraõiguslikud asutused, mille on määranud või loonud riik (vt selle kohta eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Steinike & Weinlig, EU:C:1977:52, punkt 21, ja eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Sloman Neptun, EU:C:1993:97, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt ei ole ühenduse õiguse kohaselt lubatav, et ainuüksi asjaolu, et asutatakse iseseisvaid institutsioone, kes vastutavad abi andmise eest, võimaldaks kõrvale hiilida riigiabieeskirjadest (kohtuotsus, 16.5.2002, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EKL, EU:C:2002:294, punkt 23).

55

Teiseks tuleb meenutada, et selleks, et ühele või mitmele ettevõtjale antud eelist võiks käsitleda riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, ei ole kõikide juhtumite puhul vaja kindlaks teha, et toimunud on riigi ressursside ülekandmine (vt eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, EU:C:2002:294, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Kolmandaks tuleb rõhutada, et juba Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et ELTL artikli 107 lõige 1 hõlmab kõiki rahalisi vahendeid, mida avalik-õiguslikud asutused võivad reaalselt ettevõtjate toetamiseks kasutada, ilma et oleks oluline, kas need vahendid kuuluvad või ei kuulu püsivalt riigi vahendite hulka. Järelikult isegi juhul, kui kõnealusele meetmele vastavad summad ei ole alaliselt riigikassa käsutuses, piisab nende kvalifitseerimiseks riigi ressurssideks asjaolust, et need on pidevalt avaliku kontrolli all ja seega pädevatele riigiasutustele kättesaadavad (vt eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, EU:C:2002:294, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Käesolevas asjas toonitavad Austria Vabariik ja Ühendkuningriik, et mingilgi hetkel ei tule kõnealuse meetme raames mängu riigi raha. Nad tuginevad selleks eeskätt eespool punktis 42 viidatud kohtuotsusele PreussenElektra (EU:C:2001:160). Komisjon omalt poolt viitab peamiselt kohtuasjadele, milles tehti eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt, EU:C:2008:413, ja eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Steinike & Weinlig, EU:C:1977:52, punkt 21). Veel tuleb tõdeda, et kuigi komisjon analüüsib vaidlustatud otsuses üksikasjalikult kolme eespool mainitud kohtuotsust, üritab ta seevastu Üldkohtu menetluses omistada suuremat väärtust eespool punktis 44 viidatud kohtuotsusele Steinike & Weinlig (EU:C:1977:52) kui „põhimõttelisele” kohtuotsusele, pidades punktis 42 viidatud kohtuotsust PreussenElektra (EU:C:2001:160) ja eespool punktis 44 viidatud kohtuotsust Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) puhtalt „ad hoc” otsusteks, mille põhjal ei saa tuletada üldkohaldatavaid tingimusi, mida tuleb järgida, et meedet saaks pidada niisuguseks, mis otseselt või kaudselt kasutab riigi ressursse.

58

Seoses eespool punktis 42 viidatud kohtuotsusega PreussenElektra (EU:C:2001:160) ja eespool punktis 44 viidatud kohtuotsusega Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) tuleb tõdeda, et neid ei saa analüüsida nii, et kõige hiljutisemas tehtud järeldused muudavad varasemates esitatud lahendused kehtetuks. Vastupidi, neid tuleb tõlgendada nii, et need on tehtud erinevate faktiliste olukordade kohta (vt selle kohta ka kohtuotsus, 19.12.2013, Vent De Colère jt, C‑262/12, EKL, EU:C:2013:851, punktid 34 ja 35).

59

Eespool punktis 42 viidatud kohtuotsuse PreussenElektra (EU:C:2001:160) osas tuleb märkida, et välistamaks kvalifitseerimist riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 107 lõige 1) tähenduses, võttis Euroopa Kohus sisuliselt aluseks asjaolu, et selles kohtuasjas vaadeldav Saksa õigusakt, mis esiteks kohustab erakapitalil põhinevaid elektrimüügiettevõtjaid ostma taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit miinimumhindadega, mis on kõrgemad kui sellist liiki elektri tegelik majanduslik väärtus, ning teiseks jaotab sellest kohustusest tuleneva rahalise koormuse kõnealuste elektrimüügiettevõtjate ja turustusahelas eelnevate erakapitalil põhinevate elektrivõrguettevõtjate vahel, ei sisaldanud elemente, millest oleks saanud järeldada, et toimus riigi vahendite otsene või kaudne ülekandmine. Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohus, et asjaolu, et nimetatud õigusaktiga antakse taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvatele äriühingutele vaieldamatu eelis, ja asjaolu, et see eelis tuleneb avaliku võimu sekkumisest, ei ole piisavad kõnealuse meetme abina määratlemiseks. Lisaks pidas kohus üheks põhielemendiks asjaolu, et kõnealuse Saksa seadusega kehtestatud lisakoormuse kohustuslased olid eraõiguslikud (vt kohtuotsuse resolutsioon ning punktid 55 ja 56). Samuti nähtub selle kohtuasja faktilise raamistiku analüüsist, milles tehti eespool mainitud kohtuotsus, et erinevalt käesoleva menetluse esemeks olevast Austria meetmest ei näinud Saksa seaduses ette nähtud mehhanism selliste vahendajate sekkumist, kes koguvad ja haldavad summasid, mis kujutavad endast abi, ning järelekult ei näinud ette üksusi, mis oma struktuurilt või rollilt oleksid võrreldavad ÖMAG‑ga. Seega, erinevalt käesolevast juhtumist anti eelis, mida Euroopa Kohus analüüsis eespool punktis 42 viidatud kohtuotsuses PreussenElektra (EU:C:2001:160) ja mis seisnes selles, et puudutatud ettevõtjatele tagati võimalus edasi müüa kogu taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ja selles, et müügihind ületas turuhinna, tarnelepingu sõlmimise ja vastutasu maksmise hetkel.

60

Seoses kohtuasjaga, milles tehti eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) ja mis puudutas meedet, mis seisnes siseriiklikus õigusaktis, mille alusel oli lubatud elektri ülekandmise eest lisatasu võtta seadusega määratud äriühingu (edaspidi „SEP”) kasuks, kes oli kohustatud maksma nn „luhtunud” kulud, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus otsustas, et tegemist on riigi ressursside kasutamisega EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Nagu nähtub selle kohtuotsuse punktist 65 ja järgmised, lähtus Euroopa Kohus sellega seoses esiteks järeldusest, et need SEP‑le määratud rahasummad kogutakse riigi poolt seaduse alusel elektrienergia ostjatele kehtestatud lisatasu teel ning et oli tõendatud, et tegemist on maksuga. Euroopa Kohtu hinnangul pärinevad need summad järelikult riigi ressurssidest.

61

Teiseks, nagu nähtub eespool punktis 44 viidatud kohtuotsuse Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) punktidest 67–69, rõhutas Euroopa Kohus, et kõnealust maksu maksti võrguoperaatoritele või loaomanikele, kes pidid kandma selle üle SEP‑le, kellele jäi seaduses ette nähtud summa (400 miljonit Hollandi kuldnat (NLG)) ja kes ülejäänud summa kandis üle pädevale Madalmaade ministeeriumile. Ta märkis veel, et SEP, kelle kapital kuulus täielikult elektritootjatele, oli tollal seadusega volitatud osutama üldist huvi pakkuvat majanduslikku teenust. Lisaks puudus SEP‑l igasugune võimalus kasutada maksu tulu muudel eesmärkidel kui need, mis on ette nähtud seadusega, ning tema ülesande täitmise üle oli kehtestatud range kontroll, kuna seadus kohustas teda laskma audiitoril kinnitada aruande, mis on koostatud saadud ja üle kantud summade kohta.

62

Kolmandaks, nagu nähtub eespool punktis 44 viidatud kohtuotsuse Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) punktist 70, sedastas Euroopa Kohus, et „[a]sjaolu, et kõnealune määratud äriühing on samal ajal nii tasutava maksu koguja, maksutulu haldaja kui ka selle tulu üks kasusaajatest, on vähetähtis[; n]imelt võimaldavad seadusega kehtestatud mehhanismid ja eelkõige audiitori kinnitatud aruanne neid erinevaid rolle eristada ja rahakasutust kontrollida[; s]ellest tuleneb, et seni, kuni see määratud äriühing ei ole 400000000 kuldna suurust summat omandanud – millest alates oleks tal seda võimalik vabalt kasutada –, on see summa avaliku kontrolli all ning seega pädevatele riigiasutustele kättesaadav, mis on piisav selleks, et see kvalifitseerida riigi ressurssideks”.

63

Eespool punktis 44 viidatud kohtuotsuse Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) punktis 71 sedastas Euroopa Kohus veel, et kõnealuse seaduse eesmärk näib olevat võimaldada elektritootjatest ettevõtjatel katta tütarettevõtja SEP kaudu neile varem tekkinud ja turule mittevastavad kulud.

64

Neil põhjustel järeldas Euroopa Kohus eespool punktis 44 viidatud kohtuotsuse Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) punktides 72 ja 73 samuti, et kohtuasi, milles see otsus tehti, erineb meetmest, mida on käsitletud eespool punktis 43 viidatud kohtuotsuses Pearle jt (EU:C:2004:448). Ta märkis, et kohtuasjas, milles viimati nimetatud otsus tehti, oli reklaamikampaaniaks kasutatud rahalised vahendid kogunud kutseorganisatsioon ainult selle kampaania korraldamiseks mõeldud sissemaksete näol tema liikmete käest, kes kampaaniast kasu said. Kohus lisas, et seega ei olnud tegemist riigi kohustusega ega riigi kontrolli all olevate rahaliste vahenditega. Veel rõhutas ta, et sellel, et reklaamikampaania korraldas optikute eraõiguslik organisatsioon, oli üksnes äriline eesmärk ning puudus igasugune seos ametiasutuste poolt kehtestatud poliitikaga, erinevalt juhtumist selles põhikohtuasjas, milles tehti eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413), kus kõnealuste rahaliste vahendite andmise määratud äriühingule oli otsustanud riigi seadusandja.

65

Lõpetuseks, eespool punktis 44 viidatud kohtuotsuse Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) punktis 74 eristas Euroopa Kohus selgelt analüüsitavat meedet eespool punktis 42 viidatud kohtuotsuses PreussenElektra (EU:C:2001:160) vaatluse all olevast meetmest, rõhutades, et viimases kohtuasjas ei olnud mingit riigi ressursside otsest ega kaudset üleminekut taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvatele ettevõtjatele, vaid kehtestatud oli ainult kohustus osta niisugust elektrit miinimumhindadega. Ta toonitas, et viimati mainitud juhul ei olnud ettevõtjad riigi poolt volitatud riigi ressursse haldama, vaid neile oli kehtestatud ostukohustus, mida nad pidid täitma enda rahalistest vahenditest.

66

Vastupidi Austria Vabariigi ja Ühendkuningriigi väidetule sisaldab muudetud ÖSG elemente, mis teeb ta väga sarnaseks meetmega, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413).

67

Nimelt tuleb esiteks märkida, et sarnaselt SEP olukorraga kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413), on ÖMAG‑le käesolevas asjas muudetud ÖSG‑ga ülesandeks tehtud hallata taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise abikava. Sellega seoses viitab komisjon õigesti asjaolule, et ÖMAG loodi 2006. aastal kindla eesmärgiga taotleda kontsessiooni rohelise elektri korraldusasutuse ülesannete täitmiseks vastavalt kõnealuse seaduse §‑dele 14–14e. Nagu väidab komisjon, võib selle seadusega ette nähtud süsteemi kvalifitseerida riigi antud kontsessiooniks, kuna kõnealused rahalised vahendid makstakse ainult Austria seadusandja määratletud avalikes huvides. Need rahalised vahendid, mis seisnevad lisakuludes, mida elektritarnijad maksavad ÖMAG‑le rohelise elektri eest, mille hind ületab turult ostetud elektri hinna, ei liigu otse elektri eest maksvatelt ettevõtjatelt rohelise elektri tootjatele, st teistele turuosalistele, kes tegelevad tavapärase äritegevusega, vaid nõuavad vahendaja sekkumist, kes tegeleb nende kogumise ja haldamisega. Erinevalt selle kohtuasja asjaoludest, milles tehti eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus PreussenElektra (EU:C:2001:160), ei ole seega küsimus seadusega kehtestatud pelgas ostukohustuses, kus antud eelis oleks seda automaatselt hetkel, mil tarnelepingud sõlmitakse ja vastutasu makstakse.

68

Teiseks tuleb tõdeda, et sarnaselt kohtuasjale, milles tehti eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413), puudutab käesolev kohtuasi vaadeldava meetme rahastamiseks kasutatavaid ressursse, mis on saadud muudetud ÖSG‑ga eraisikute suhtes kehtestatud maksudest ja see seadus näeb ette rohelise elektri ostuga seotud kohustusliku lisatasu. Ent analoogia alusel eespool punktis 44 viidatud kohtuotsuse Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) punktidega 43–47 tuleb tõdeda, et see lisatasu või lisakulu on samastatav maksulaadse tasuga, mida Austrias võetakse elektrilt ja mille on avalikes huvides kindlaks määranud riigiasutus objektiivse kriteeriumi alusel sõltuvalt ülekantud elektri kilovatt-tundide (kWh) kogusest. Nagu rõhutab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 68, on nii rohelise elektri kogus, mis tuleb osta, kui ka hind ette nähtud seadusega; muudetud ÖSG §‑is 22b on täpsustatud, et iga-aastase siirdehinna taseme määrab igal aastal kindlaks Austria pädev minister. Lisaks ei ole Austria Vabariik või Ühendkuningriik väitnud ning ka toimik ei sisalda kaudset tõendit selle kohta, et kõnealuse meetme abil maksustamise algatus pärineb maksustavatelt üksustelt, ega selle kohta, et ÖMAG tegutses vaid instrumendina skeemis, mille nad ise ette nägid või et nad oleksid ise otsustanud ressursside kasutamise üle. Järelikult, ja analoogia alusel eespool punktis 44 viidatud kohtuotsuse Essent Netwerk Noord jt (EU:C:2008:413) punktiga 66 on kõnealused summad võimalik kvalifitseerida riigi ressurssidest pärit rahalisteks vahenditeks, mis on samastatavad maksulaadse tasuga. Mis puudutab konkreetset küsimust niisuguse eelise olemasolust, mis tuleneb maksulaadse tasu maksmisest vabastamise vormis antud abist, ning sellise eelise valikulisust (vt selle kohta kohtuotsus, 7.3.2912, British Aggregates vs. komisjon, T‑210/02 RENV, EKL, EU:T:2012:110, punktid 46–49 ja seal viidatud kohtupraktika), siis seda hinnatakse Austria Vabariigi teise väite analüüsi raames (vt tagapool punkt 94 jj).

69

Kolmandaks, kuigi vaidlust ei ole selles, et ÖMAG on eraõiguslik aktsiaselts, mitte avalik-õiguslik asutus, ja et ÖMAG aktsionäridele, kes on avaliku sektori kontrolli all, kuulub alla poole aktsiakapitalist ja neil ei ole võimalik kontrolli või isegi ühiskontrolli ÖMAG üle teostada (vt eespool punktid 33 ja 45), ei saa seda pidada antud juhtumi asjaoludel piisavaks, et välistada järeldus, et kõnealuse meetme raames on tegemist riigi ressurssidega.

70

Nimelt, nagu märgitud eespool punktides 67 ja 68, on ÖMAG ülesanne hallata taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise abikava ning selle ülesande osas kontrollitakse teda hoolega, nagu rõhutab komisjon vaidlustatud otsuses ja Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides, mistõttu ei saa ta kasutada kõnealuse meetme raames saadud rahalisi vahendeid, mille talle kohustuslikus korras maksavad selle meetmega hõlmatud ettevõtjad, muul otstarbel kui see, mille Austria seadusandja on ette näinud. Neil asjaoludel peab paika, et ÖMAG on küll asutus, mis tegutseb eraõigusliku aktsiaseltsi vormis, kuid tuleb siiski tõdeda, et rohelise elektri korraldusasutuse ülesannete täitmiseks antud kontsessiooni raames ei ole selle asutuse tegevus turul kasumi saamise eesmärgil vabalt tegutseva majandusüksuse tegevus, vaid Austria seadusandja poolt piiritletud tegevus, kes on seda piiranud kõnealuse kontsessiooni täitmisega.

71

Sellega seoses olgu lisatud, et ÖMAG on kohustatud haldama kõnealuse meetme alusel saadud rahalisi vahendeid spetsiaalselt selleks ette nähtud pangakontol, mida riigiasutused saavad kontrollida, nagu nähtub eeskätt muudetud ÖSG §‑dest 15, 21 ja 23. Kui seda analüüsida ÖMAG‑le antud eripädevuse ja ‑kohustustega, on see täiendav kaudne tõend selle kohta, et tegemist ei ole rahaliste vahenditega, mis vastavad erasektorisse kuuluvatele tavapärastele ressurssidele, mis on täiesti neid haldava ettevõtja käsutuses, vaid eriressurssidega, mille kasutamise rangelt määratletud eesmärkidel on Austria seadusandja eelnevalt ette näinud (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.1.1998, Ladbrook Racing vs. komisjon, T‑67/94, EKL, EU:T:1998:7, eelkõige punkt 105 jj).

72

Mis puudutab täpsemalt ÖMAG kontrollimist riigiasutuste poolt, mida on meenutatud eespool punktides 70 ja 71, siis toimub see mitmel tasandil. Esiteks teostab kontrolli Austria pädev föderaalminister, kes peab vastavalt muudetud ÖSG § 21 lõpuosale oma järelevalveülesannete raames kontrollima ÖMAG kulusid ja otsustama arvamuses, kas neid tunnustada, ning vastavalt selle seaduse §‑le 23 koostoimes sama seaduse § 15 lõikega 2 on tal õigus nõuda igal hetkel juurdepääsu kõikidele ÖMAG spetsiaalselt selleks ette nähtud pangakontoga seotud dokumentidele ja asjaomastele ressurssidele. Lisaks, nagu nähtub selle seaduse §‑st 24, tuleb pädevat Austria föderaalministrit ka viivitamatult teavitada selles seaduses ette nähtud teatavate eesmärkide täitmisega vastuolus olevast arengust ning seda peab tegema Austria energeetikaamet, kes teostab nende eesmärkide täitmise üle regulaarselt järelevalvet.

73

Teiseks, vastavalt muudetud ÖSG §‑le 23 esitab ÖMAG igal aastal pädevale Austria elektrienergia reguleerivale asutusele üksikasjaliku aruande.

74

Kolmandaks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 õigesti rõhutas, peab Austria riigikontroll vastavalt muudetud ÖSG § 15 lõikele 5, olenemata ÖMAG omandistruktuurist viimase üle teostama ka järelkontrolli.

75

Ent sellise range kontrolli olemasolu selle üle, kas ÖMAG tegevus on kooskõlas ette nähtud õigusliku raamistikuga, isegi kui kontrolli teostatakse tagantjärele, ilma et see oleks iseenesest määrav, on osa muudetud ÖSG‑ga ette nähtud tervikstruktuuri üldloogikast ja kinnitab niisiis järeldust, mis on tehtud selle asutuse volituste alusel ja tehtud tema kohustusi arvestades, et ÖMAG ei tegutse enda nimel ja vabalt, vaid kontsessiooni alusel riigi vahenditest antava abi haldajana. Sellega seoses on tulemusetu kohtuistungil esitatud Austria Vabariigi väide, mille kohaselt ei mõjuta Austria riigikontrolli teostatav kontroll absoluutselt nende vahendite kasutamist ÖMAG poolt. Nimelt, isegi kui eeldada, et see kontroll ei avalda mingit otsest mõju sellele, kuidas ÖMAG neid vahendeid iga päev haldab, on siiski tegemist täiendava elemendiga, mille eesmärk on tagada, et ÖMAG tegevus jääks muudetud ÖSG‑ga ette nähtud raamidesse.

76

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et komisjon kinnitas õigesti vaidlustatud otsuse põhjendustes 61 ja 62 tõlgendatuna koos selle otsuse põhjendustega 82–86, et muudetud ÖSG § 22c sättes energiamahukatele ettevõtetele ette nähtud eelis sarnaneb käesolevas asjas riigi jaoks täiendava rahalise kohustusega, kuna tasu, mida nad maksma peavad, mis tahes vähendamise tulemusel vähenevad riigi tulud, mis saadakse siiski hiljem tagasi muudelt ettevõtjatelt, tehes nii kaotatu tasa. Nimelt on energiamahukate ettevõtete panuse „ülempiiri” vastutasuks elektritarnija vastavalt muudetud ÖSG § 15 lõike 1a vabastatud kohustusest osta ÖMAG‑lt rohelist elektrit mahu osas, mille ta müüb rohelise elektri ostmise kohustusest vabastatud lõpptarbijale.

77

Austria Vabariigi ja Ühendkuningriigi kinnitused ei lükka neid järeldusi ümber.

78

Kõigepealt ei ole tulemuslik väide, mille kohaselt ei näe riik ette mis tahes kaotuse katmist eelarvevahenditest, ning väide, mille kohaselt kannab maksejõuetuse riski, mis võib tuleneda asjaolust, et ÖMAG tegutseb muudetud ÖSG sätteid rikkudes, ÖMAG ise, mitte riik.

79

Nimelt tuleb märkida, et käesolevas asjas puutub asjasse ainult olukord, mis tuleneb teatatud meetme kohaldamisest, mitte ÖMAG võimalik ette nähtud õigusliku raamistikuga vastuolus olev tegevus. Ent pooled on üksmeelel selles, et tegutsedes kõnealuse meetmega rangelt kooskõlas ja selle piirides, ei olnud ÖMAG‑l põhimõtteliselt vaja riigi tuge, sest vastavalt muudetud ÖSG §‑le 21 ja järgmised pidi eelkõige siirdehind koos iga üldkasutatava võrguga ühendatud lõpptarbija poolt tasumisele kuuluva aastatasuga katma ka ÖMAG kulud. Nagu kinnitas Austria Vabariik vastuseks menetlust korraldavate meetmete raames esitatud Üldkohtu küsimusele, hõlmab see eelneva aasta ÖMAG niisuguse võimaliku saamata jäänud tulu katmist, mis on tingitud näiteks teatavate energiamahukate ettevõtete panusele ülempiiri seadmisest. Nagu märgib õigesti Austria Vabariik, järelikult ÖMAG‑l kas ei ole ühelgi hetkel tulu saamata jäänud või on niisugune saamata jäänud tulu olnud kõige enam üksnes ajutine ja see on kompenseeritud järgneval aastal. Lisaks, nagu väidab komisjon oma vastuses menetlust korraldavate meetmete raames esitatud Üldkohtu küsimustele, viidates muudetud ÖSG § 22b ja kostja vastusele lisatud ÖMAG tegevusaruandele 2006. aasta kohta, oli siirdehinna kohandamine lubatud isegi kogu aasta jooksul. Sellega seoses tuleb viidata ka selgitustele, mille Austria Vabariik andis vastustes Üldkohtu küsimustele selle kohta, et pädeval Austria föderaalministril oli vastavalt muudetud ÖSG §‑le 22c isegi volitus muuta ÖMAG‑le makstavat kompensatsioonisummat pärast eri asjassepuutuvate majandusandmete kaalumist. Neil asjaoludel tuleb veel tõdeda, et Austria Vabariik väitis kohtuistungil vastuoluliselt, et ÖMAG peab kandma oma tegevusega seotud riske ja seda eeskätt seoses maksejõuetusest või likviidsuse puudumisest tulenevate probleemidega.

80

Igal juhul nähtub muudetud ÖSG analüüsist, et põhimõtteliselt näeb kõnealune meede ette, et ÖMAG‑le on pidevalt kättesaadavad vajalikud vahendid avaliku huviga seotud ülesannete täitmiseks, mis talle anti rohelise elektri korraldusasutuse ülesannete täitmiseks antud kontsessiooni raames, minimeerides nii selles kontekstis kantavaid likviidsus- või lausa maksejõuetuse riske. Ent see vaid kinnitab eespool punktides 70, 71 ja 75 esitatud järeldust, mille kohaselt ei tegutsenud ÖMAG nagu tüüpiline ettevõtja turul, kandes kõik tavapärased riskid ja ettenägematud sündmused, sh finantsriskid, vaid nagu spetsiaalne üksus, kelle roll on kõnealuse õigusaktiga rangelt piiritletud. Eeltoodut arvestades ei ole vaja lisaks hinnata komisjoni selle kinnituse asjakohasust, mille ta esitas vastuseks menetlust korraldavate meetmete raames Üldkohtu esitatud küsimustele ja mille kohaselt „muudetud ÖSG § 23 lõike 2 punkt 5 nägi ette teatavate „muude toetuste” võimaluse, ilma et Austria Vabariik oleks haldusmenetluses esitanud edasisi täpsustusi ja et ta oleks täpsustanud niisuguste toetuste õiguslikku alust isegi väljaspool muudetud ÖSG‑d”, või samas kontekstis komisjoni tehtud viite asjakohasust sellele, et mõeldav võiks olla see, et ÖMAG nõuab Austria Vabariigi vastutusele võtmist, juhul kui Austria pädev minister ei määraks siirdehinda nii, et kaetaks kõik ÖMAG lisakulud, mis kõnealuse seaduse kohaselt hüvitamisele kuuluvad. Nimelt ei vaidle Austria Vabariik vastu sellele, et põhimõtteliselt, kui õiguslikust raamistikust kinni peetakse, näeb ta ette mehhanismi, mille alusel hüvitatakse täielikult lisakulud, mis tekivad ÖMAG‑le seetõttu, et ta on kohustatud ostma Austria tootjatelt rohelist elektrit turuhinnast kõrgema hinnaga.

81

Edasi, samuti on tulemusetud Austria Vabariigi väited, mille kohaselt esiteks ei näe kõnealune meede ette otsemakseid riigi „eelarvest” ÖMAG‑le, teiseks, kõnealused rahalised vahendid ei välju kunagi erasektorist, kolmandaks, need rahalised vahendid ei olnud „riigi käsutuses”, neljandaks, ÖMAG ei „teostanud riigivõimu” ning tema vastu esitatud võimalikke hagisid lahendatakse vastavalt kõnealusele meetmele tavapärases tsiviilkohtumenetluses, mitte halduskohtumenetluses, ning viimaseks väide, et ÖMAG oli eri turuosaliste suhtes „neutraalne ja sõltumatu”.

82

Nimelt on juba tuvastatud esiteks, et kõnealused rahalised vahendid tuleb algusest peale kvalifitseerida riigi vahenditeks eelkõige seetõttu, et üldistes huvides ette nähtud maksed on kohustuslikud, ning teiseks, et ÖMAG tegutses rohelise elektri korraldusasutuse ülesannete täitmiseks antud kontsessiooni osas Austria seadusandja poolt selgelt piiritletud raamistikus, millega taotletakse samu eesmärke, kusjuures ta allub pädevate Austria asutuste rangele kontrollile. Ent sellega seoses on Euroopa Kohus hiljuti kinnitanud, et vahendeid, mida rahastatakse liikmesriigi õigusega sätestatud kohustuslike osamaksete kaudu ning hallatakse ja jagatakse kooskõlas nende õigusnormidega, võib lugeda riigi ressurssideks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ning seda isegi juhul, kui neid haldavad asutused, mis ei ole riigi organid (vt selle kohta eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Vent De colère, EU:C:2013:851, punkt 25 ja seal viitatud kohtupraktika ning analoogia alusel punkt 26). Tema hinnangul on ettevõtjatele tekkivate lisakulude täieliku hüvitamise mehhanism, mis on kehtestatud seetõttu, et ettevõtjatel on kohustus osta tuuleenergiast toodetud elektrienergiat kõrgema hinnaga kui turuhind, ning mille rahastamise tagavad kõik riigi territooriumil elektrit tarbivad lõpptarbijad, nagu on ette nähtud analüüsitud Prantsuse õigusaktiga, riigi ressursside kaudu sekkumine.

83

Kõike eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et komisjon ei teinud viga, leides, et kõnealune meede eeldas riigi ressursside kasutamist.

84

Järelikult tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

85

Austria Vabariik väidab, et kõnealune meede ei ole käesolevas asjas riigile omistatav abimeede. Sellega seoses viitab ta eespool punktis 54 viidatud kohtuotsusele Prantsusmaa vs. komisjon (EU:C:2002:294, punkt 55 jj) ning eespool punktis 42 viidatud kohtuotsusele PreussenElektra (EU:C:2001:160, punkt 20), ning väidab, et arvesse tuleb võtta kogumis niisuguseid kaudseid tõendeid, nagu meetme võtnud asutuse integreeritus avaliku halduse struktuuri, tema tegevuse laad ja tegevuse läbiviimine turul, asutuse õiguslik staatus, riigiasutuste poolt asutuse halduse üle teostatava kontrolli intensiivsus ja muud tegurid. Ent tema sõnul esiteks on isik, kes täidab kontsessiooni alusel muudetud ÖSG‑ga asutatud rohelise energia korraldusasutuse ülesandeid, eraõiguslik ettevõtja. Ta viitab a contrario12. detsembri 1996. aasta kohtuotsusele Air France vs. komisjon (T‑358/94, EKL, EU:T:1996:194, punkt 38). Teiseks ei pea kõnealuse juriidilise isiku ükski organ olema riigi poolt heaks kiidetud või nimetatud, kusjuures riik ei ole ka tema organites esindatud. Kolmandaks ei reguleeri kõnealuse juriidilise isiku vormi ega tema aktsionäride struktuuri seadus. Neljandaks ei ole riigil tema tegevuse heakskiitmise õigust. Viiendaks ei reguleeri kõnealust juriidilist isikut riigile heakskiitmiseks esitatav määrus ning see ei allu riigi lubadele või spetsiifilistele sanktsioonidele. Kuuendaks tuleb vaidlused nimetatud juriidilise isiku ja elektritarnijate vahel esitada lahendamiseks üldkohtule.

86

Selles küsimuses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb seoses meetme riigile omistatavuse tingimusega analüüsida, kas avaliku võimu kandjaid tuleb pidada meetme võtmisega seotuks (vt selle kohta eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Vent De colère, EU:C:2013:851, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et rohelise energia abimehhanism ja energiamahukate ettevõtete vabastusmehhanism kehtestati seadusega, antud juhul muudetud ÖSG, ning seda tuleb seega pidada riigile omistatavaks. Neil asjaoludel ei ole vastupidi Austria Vabariigi väidetule vaja põhjalikumalt analüüsida ÖMAG võimalikku integreeritust avaliku halduse struktuuridesse, tema tegevuse laadi ja selle läbiviimist turul, asutuse õiguslikku staatust või riigiasutuste poolt tema halduse üle teostatava kontrolli intensiivsust. Käesoleva väite esimese osa analüüsi raames on igal juhul juba tuvastatud, et ÖMAG kuulus Austria seadusandja reguleeritud struktuuri, kes nägi ette mitte ainult tema tegevuse laadi ja selle konkreetse läbiviimise, vaid ka allumise kontrollile, mida tagantjärgi teostasid pädevad riigiasutused, ning kes lisaks määras eelnevalt üksikasjalikult kindlaks ÖMAG tegutsemisruumi oma kontsessiooni täitmisel, mistõttu ei saa seda üksust pidada eraettevõtjaks, kes tegutseb tulu saamise eesmärgil vabalt turul, kus toimub konkurents.

88

Järelikult tuleb ka esimese väite teine osa ja sellest tulenevalt väide tervikuna tagasi lükata.

89

Austria Vabariik väidab, et valikulisuse kriteerium eristab majanduspoliitika üldmeetmed riigiabist. Riigiabiga on tegemist juhul, kui riiklik meede võib soodustada teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist võrreldes teistega, kes on süsteemiga taotletava eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (kohtuotsus, 29.4.2004, GIL Insurance jt, C‑308/01, EKL, EU:C:2004:252, punkt 68). Austria Vabariik on seisukohal, et niisuguse meetme valikulisuse kontroll, mis võib endast riigiabi kujutada, toimub mitmes etapis. Kõigepealt tuleb kindlaks teha võrdlussüsteem, seejärel tuvastada erinevus sellest süsteemist ning viimaseks analüüsida, kas seda erinevust on võimalik põhjendada süsteemi olemuse või loogikaga.

90

Seega tuleb Austria Vabariigi arvates esiteks välja selgitada, kas muudetud ÖSG §‑i 22c saab tegelikult pidada „erandiks” võrreldes „võrdlussüsteemiga”. Oma argumentatsioonis tugineb ta eelkõige 10. aprilli 2008. aasta kohtuotsusele Madalmaad vs. komisjon (T‑233/04, EKL, EU:T:2008:102).

91

Teiseks on Austria Vabariik seisukohal, et isegi kui Üldkohus leiab, et muudetud ÖSG §‑is 22c kehtestatud korra tulemuseks on erinevus võrreldes võrdlussüsteemiga, on see põhjendatav süsteemi loogika ja sisemise ülesehitusega. Nimelt on selle ülesanne jaotada õiglaselt rohelise elektri rahastamise kulu tarbijarühmade vahel, võttes arvesse loogikat, mis tuleneb nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivist 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, lk 51, ELT eriväljaanne 09/01, lk 405; edaspidi ka „energia maksustamise direktiiv”). Austria Vabariik viitab muu hulgas sarnastele varasematele menetlustele komisjonis (N 271/2006 „Tax Relief for Supply of surplus Heating” kohta Taanis ja N 820/2006 „maksuvabastused energiamahukatele protsessidele” kohta Saksamaal).

92

Kolmandaks väidab Austria Vabariik, et muudetud ÖSG § 22c ei ole „õiguslikult” valikuline, kuna kompensatsioonisüsteem on kohaldatav kõikidele ettevõtjatele, olenemata nende suurusest ja tegevussektorist. Ka ei esine „faktilist” valikulisust. Ta väidab, et kõnealune meede ei ole riigiabi, kuna see ei ole valikuline (ta viitab kohtuotsusele, 8.11.2001, Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke, C‑143/99, EKL, EU:C:2001:598, punkt 36).

93

Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi Austria Vabariigi teatavaid argumente võib käsitada kui argumente, mis puudutavad muudetud ÖSG § 22c ette nähtud vabastuse kohaldamisest tingitud eelise olemasolu enda küsimust, on tema teise väite peamine alus sisuliselt niisuguse eelise valikulisuse puudumine. Igal juhul peab Üldkohus vajalikuks analüüsida neid kahte küsimust koos.

94

Mis puudutab esiteks eelise olemasolu, siis on väljakujunenud kohtupraktikas tunnustatud, et riigiabi mõiste on üldisem kui toetuse mõiste, kuna abi mõiste ei hõlma mitte üksnes sooritusi positiivses tähenduses – nagu toetused –, vaid ka erinevas vormis riigi sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis ei ole küll toetused selle sõna kitsamas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja neil on samasugused tagajärjed. Mis puudutab lisaks maksuvaldkonda, siis on Euroopa Kohus täpsustanud, et meede, millega ametivõimud annavad teatavatele ettevõtjatele maksuvabastuse, mis asetab vabastuse saajad soodsamasse finantsolukorda kui teised maksukohustuslased, on riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Samamoodi võib olla riigiabi meede, millega nähakse teatavatele ettevõtjatele ette maksuvähendus või lükatakse edasi tavapäraselt tasumisele kuuluva maksu tasumine (vt selle kohta eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, EU:T:2012:110, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Mis puudutab teiseks eelise valikulisust, siis tuleb analüüsida, kas konkreetse õigusliku süsteemi raames võib siseriiklik meede soodustada „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on asjaomase meetmega taotletava eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (vt selle kohta eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, EU:T:2012:110, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

96

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei hõlma riigiabi mõiste riigipoolseid meetmeid, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, ja seega a priori valikulisi meetmeid, kui selline erinev kohtlemine tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse need meetmed kuuluvad (vt selle kohta kohtuotsus, 22.12.2008, British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EKL, EU:C:2008:757, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus täpsustas, et asjaomane liikmesriik võib tõendada, et meede tuleneb otseselt selle liikmesriigi maksusüsteemi alus- või juhtpõhimõtetest ja et sellega seoses tuleb teha vahet konkreetse maksusüsteemi enda ja tema väliste eesmärkide ning teiseks nende eesmärkide saavutamiseks vajalike maksusüsteemile omaste mehhanismide vahel. Nimelt kuuluvad sellistele maksuvabastustele, mis tulenevad niisuguse maksustamiskorraga taotletavatest välistest eesmärkidest, mille osa need soodustused on, kohaldamisele ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud nõuded (vt selle kohta eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, EU:T:2012:110, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

97

Lisaks on kohtupraktika kohaselt selle hindamisel, kas maksumeetmega antud eelis on valikuline, võrdlusraamistiku kindlaksmääramine väga tähtis, kuna eelise enda olemasolu saab kindlaks määrata vaid võrreldes nn „tavapärase” maksustamisega. Seega eeldab siseriikliku maksumeetme „valikuliseks” kvalifitseerimine esmalt asjaomases liikmesriigis kohaldatava üldkohaldatava või „tavapärase” maksustamiskorra väljaselgitamist ja eelnevat analüüsimist. Teiseks tuleb selle üldkohaldatava või „tavapärase” maksustamiskorra alusel hinnata ja tuvastada, et kõnealuse maksumeetmega antavat soodustust kohaldatakse valikuliselt, tõendades, et meede on üldkohaldatava korra erand, kuna see eristab ettevõtjaid, kes asjassepuutuva liikmesriigi maksusüsteemi enda eesmärke arvestades on sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras (vt selle kohta eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, EU:T:2012:110, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

98

Samuti tuleb märkida, et Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et riigi sekkumistega taotletavast eesmärgist ei piisa selleks, et kohe välistada nende kvalifitseerimine „abiks” ELTL artikli 107 tähenduses (vt selle kohta eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, EU:C:2008:757, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika). ELTL artikli 107 lõige 1 ei erista nimelt riigipoolseid sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb neid nende mõju põhjal (vt selle kohta eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, EU:C:2008:757, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega määratleb kõnealune säte riigi sekkumised olenemata sellest, millist tehnikat liidu liikmesriigid nende rakendamiseks kasutavad (vt selle kohta eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, EU:C:2008:757, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

99

Lõpetuseks, väljakujunenud kohtupraktikast nähtub samuti, et asjaolu, et nende ettevõtjate arv, kes võivad meetme kohaldamist nõuda, on märkimisväärne, või et need ettevõtjad kuuluvad erisugustesse tegevussektoritesse, ei saa olla piisav, et seada kahtluse alla selle meetme valikulisus ning järelikult välistada selle kvalifitseerimine riigiabiks (vt eespool punktis 92 viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke, EU:C:2001:598, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika). Juhul kui meedet reguleerivad horisontaalselt kohaldatavad objektiivsed kriteeriumid, ei sea see asjaolu kahtluse alla ka selle valikulisust, kuna see tõendaks ainult, et vaidlusalune abi kuulub abikava, mitte üksikabi kohaldamisalasse (vt selle kohta kohtuotsus, 13.2.2003, Hispaania vs. komisjon, C‑409/00, EKL, EU:C:2003:92, punkt 49).

100

Käesolevas asjas tuleb pärast vaidlustatud otsuse asjassepuutuva osa meenutamist kindlaks teha kriteeriumid, millega määratletakse muudetud ÖSG‑ga ette nähtud „tavapärane” kord.

101

Nagu nähtub vaidlustatud otsuse osast, milles käsitletakse „eelist”, kuid ka osast, kus analüüsitakse „riigi ressursse ja riigile omistatavust”, toimib komisjon nii, et samastab kogu muudetud ÖSG, nagu sellest teatati, maksusüsteemiga, mille raames tuleneb eelis sisuliselt reguleerivast tasust osaliselt või täielikult vabastamisest (vt selle kohta eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 55, 64 ja 68–70).

102

Edasi, osas, mis käsitleb eelise valikulisust, st vaidlustatud otsuse põhjendused 88–103, kinnitab komisjon sisuliselt, et kõnealune meede on osas, milles see puudutab muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud eelist, valikuline põhjusel, et kuigi meede on avatud kõigile ettevõtjatele, kes tulenevalt panusest rohelise elektri edendamisse kannab kulusid, mis on suuremad 0,5% künnisest tema toodangu netoväärtusest, on see de facto piiratud ainult teatud rühma ettevõtjatega, st energiamahukad ettevõtted, kes tegutsevad eelkõige kaupade tootmise valdkonnas. Sellest tulenevalt ei võimalda meede teatavatel teistel Austria territooriumil asuvatel ettevõtjatel sellest kasu saada.

103

Mis puudutab täpsemalt kõnealusest meetmest tuleneva eelise kontsentreerumist teatavatele ettevõtjatele, siis on komisjon märkinud vaidlustatud otsuse põhjenduses 101 järgmist:

„Komisjon tegi oma uurimise käigus kindlaks, et teatatud abikava kontsentreerub peamiselt väga vähestele ettevõtetele, mis enamikul juhtudel tegelevad kaupade tootmisega. Seoses sellega esitas [Austria Vabariik] 9. septembril 2010 andmed, mis põhinevad abikava praegusel kohaldamisel, mille korral abi osatähtsus on väiksem kui teatamiskohustuse piir. Nende andmete kohaselt on Austria umbes 300000 ettevõttest abi taotlenud ainult ligikaudu 2000 (st alla 1% kõigist Austria ettevõtetest). Lisaks sellele on abikava praegusel kohaldamisel umbes 66% vahenditest suunatud sellistele ettevõtetele, mis tegelevad kaupade tootmisega [viide sellele, et selle majandusharu sees esineb teatav kontsentreerumine puidu, paberi, toiduainete, klaasi, keraamika, metallide ja kemikaalide tootmise sektoritesse]. Kui [Austria Vabariik] peaks tõstma abi osatähtsust üle miinimumtaseme, mille piires abikava praegu ajutiselt kohaldatakse, siis kontsentreeruks meede komisjoni arvates ilmselt veelgi enam kaupade tootmisega tegelevatele ettevõtetele. Seda näitab asjaolu, et [Austria Vabariigi] esitatud andmete põhjal saaks abi suuremast osatähtsusest kasu ainult 12 ettevõtet rohkem kui abikava praegu kohaldatava redaktsiooni korral, ja ainult kaks neist tegutsevad transpordisektoris, kümme aga kaupade tootmise valdkonnas [viide Austria 9. septembri 2010. aasta vastuskirjale komisjoni 19. juulil 2010 esitatud küsimustele (lk 17 ja tabel 5, lk 17]”.

104

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 102 järeldab komisjon, et teatatud abikava ei too enamikule Austria majandusharudest üldse mingit kasu või kui, siis vähe; peamiselt soodustatakse ettevõtteid, mis tegutsevad ühes neist harudest, nimelt kaupade tootmise sektoris.

105

Sellega seoses tuleb kõigepealt analüüsida Austria Vabariigi väiteid, mille kohaselt sisuliselt ei saa muudetud ÖSG § 22c pidada „erandiks” võrreldes „võrdlussüsteemiga”, mille moodustab selle seaduse ülejäänud osa, või see on igal juhul põhjendatav süsteemi olemusega.

106

Sarnaselt komisjoniga tuleb siiski asuda seisukohale, et muudetud ÖSG‑ga ette nähtud üldisel süsteemil tervikuna analüüsituna ja selle seaduse erisättel §‑l 22c ei ole ühtset eset ja eesmärki, nii et seda sätet saaks pidada üldise süsteemi lahutamatuks osaks, mitte sellise süsteemi raames ette nähtud konkreetseks vabastuseks.

107

Nagu on meenutatud eespool punktis 32, kavandas Austria Vabariik muudetud ÖSG‑ga nimelt saavutada kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises, nagu on ette nähtud taastuvenergia direktiiviga. Selleks nähti ette mehhanism, et müüa kogu roheline energia Austrias, mis seisnes muudetud ÖSG §‑ides 19–22b kehtestatud kõigi elektritarnijate kohustuses osta ÖMAG‑lt kogu roheline elekter turuhinnast kõrgema siirdehinnaga. Selle kohustuse tulemusel nõuavad tarnijad seejärel selleks, et kanda üle tekkinud lisakulud, mis vastavad siirdehinna ja elektri turuhinna vahele, kõikidelt Austrias energiat tarbivatelt ettevõtjatelt, keda ei ole vabastatud, et nad maksaksid elektrihinna lisatasu, st „rohelise elektriga seotud lisakulu” (vt ka vaidlustatud otsuse põhjendus 107).

108

Tuleb aga tõdeda, et muudetud ÖSG‑ga ette nähtud üldine süsteem, mis pealegi ei ole iseenesest käesoleva menetluse ese, kuna komisjon ei pidanud rohelise elektri tootjatele antavat abi siseturuga kokkusobimatuks (vt eespool punktid 6, 14 ja 15), erineb talle omase ökoloogilise eesmärgi poolest süsteemist, millele Austria Vabariik osutas muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud vabastuse põhjendamiseks.

109

Viimases küsimuses on Austria Vabariik nii haldusmenetluses kui ka Üldkohtus mitmel korral väitnud, et selle meetme eesmärk, mis nägi ette energiamahukate ettevõtete panuse ülempiiri, oli „muuta majanduslikust ja tööstuslikust seisukohast talutavaks [rohelise elektri abikavaga] kaasnevad tasud” ning kaitsta ettevõtjaid, keda rakendatud süsteem eriti puudutab. Konkreetsemalt leidis ta, et energiamahukad ettevõtted osalesid eriti rahvusvahelises konkurentsis ja et rohelise energia lisatasudega kaasnes ebasoodsam konkurentsiolukord võrreldes kolmandate riikide või muude liidu liikmesriikidega, kes ei kehtestanud rohelise elektri rahastamiseks elektritarbijatele rahalisi kohustusi või kes olid samuti ette näinud energiamahukate ettevõtete panuse ülempiiri. Ta viitas veel Saksamaal, Šveitsis ja Prantsusmaal eksisteerivatele süsteemidele. Seetõttu oli ta arvamusel, et kuigi muudetud ÖSG‑ga ette nähtud üldise süsteemiga kaasnes ebasoodne konkurentsiolukord, mis puudutas kõiki Austria ettevõtjaid, olid mõned neist rohkem puudutatud kui teised. Reageerimaks sellele tõsiasjale on muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud panuste ülempiiri eesmärk vähendada „ebaproportsionaalset” ebasoodsat konkurentsiolukorda, mille all kannatasid energiamahukad ettevõtted. Lõppkokkuvõttes ei olnud Austria Vabariigi sõnul tegemist konkurentsieelisega nende jaoks, vaid ainult olemasoleva ebasoodsama konkurentsiolukorra kompenseerimise või hüvitamisega (vt ka vaidlustatud otsuse põhjendused 106 ja 107 lõpuosa). Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et kõnealuse vabastuse eesmärk, mis erines muudetud ÖSG kui sellise eesmärgist, ning seda vaatamata sellele, et „kompensatsioonisumma”, mis oli selles vabastuses ette nähtud energiamahukatele ettevõtetele ja mille eesmärk on kaasrahastada rohelise elektrienergia tootjatele antavat abi, võis keskkonnale avaldada teatavat kaudset positiivset mõju.

110

Võrdlusraamistiku, mis on tavapärane maksustamine ja millest lähtuvalt teatavate ettevõtjate jaoks võimalike valikuliste eeliste olemasolu tuleb kindlaks määrata vastavalt eespool punktis 68 viidatud kohtupraktikale British Aggregates vs. komisjon (EU:T:2012:110, ja eelkõige punkt 49), moodustab seega muudetud ÖSG kui selline, millega kehtestati rohelise energia tootmise abikava, mis näeb ette Austrias kõikidele elektritarnijatele ja elektrit tarbivatele ettevõtjatele kohaldatavad kohustused ja mille suhtes muudetud ÖSG § 22c on erand.

111

Mis puudutab seda erandit, siis tuleb esiteks tagasi lükata Austria Vabariigi üldised väited, mille kohaselt ei ole see eelis, vaid vähendab ainult „ebasoodsat konkurentsiolukorda”, milles on Austria ettevõtjad ja veelgi täpsemalt Austria energiamahukad ettevõtjad.

112

Esiteks osas, milles ei ole vaidlust selles, et muudetud ÖSG on õigusakt, mis tekitab tagajärgi, millest tulenevalt kehtestatakse Austrias elektrienergiat tarbiva ettevõtja eelarvet tavaliselt koormav kohustus, tuleb tõdeda, et Austria Vabariigi puhul tuleb seda, et ta loobub nõudmast ühte osa rohelise elektri ostuga seotud lisakuludest, piirates kindla ülempiiriga Austria energiamahukate ettevõtjate panust ette nähtud süsteemi, pidada nende eelarvet tavaliselt koormavat kohustust vähendavaks. Järelikult on tegemist eelisega, mida nad saavad võrreldes teiste Austria elektrit tarbivate ettevõtjatega (vt selle kohta kohtuotsus, 3.3.2005, Heiser, C‑172/03, EKL, EU:C:2005:130, punkt 38).

113

Sellega seoses tuleb veel märkida, et kuigi Austria Vabariik rõhutas vastuseks menetlust korraldavate meetmete raames esitatud Üldkohtu küsimustele, et eespool punktis 112 mainitud kindel ülempiir või teisisõnu energiamahukate ettevõtete makstav kompensatsioonisumma võib varieeruda, kuna pädeval Austria föderaalministril on volitus seda kompensatsioonisummat teatavatel tingimustel tõsta üle 0,5% nende eelmise aasta netotoodangu väärtusest, ei väitnud ta siiski, et selline muudatus vähendaks nendele ettevõtjatele antud eelist, tühistades selle täielikult muu hulgas seeläbi, et viia nullini või miinimumini kompensatsioonisumma ja nende maksete vaheline vahe, mida need ettevõtjad peavad muudetud ÖSG kohaselt tegema niisuguse vabastuse puudumisel, nagu on ette nähtud selle seaduse §‑is 22c. Lisaks ei ole selles kontekstis tähtsusetu ka lisada, et nagu nähtub nii eelmainitud sättest kui ka Austria Vabariigi vastustest Üldkohtu küsimustele, võib energiamahukate ettevõtete vabastamisel olla isegi negatiivseid tagajärgi rohelise elektri edendamisse panustajate rühmadele, kes on elektritarbijad, kellele see vabastus ei laiene, ja seda seetõttu, et neil on suurem finantskoormus, kui nad oleksid pidanud kandma. See aga tugevdab energiamahukatele ettevõtetele antud eelise mõju.

114

Teiseks on oluline tõdeda, et isegi kui eeldada, et kõnealuse panuse ülempiiri seadmise meetme eesmärk oli kompenseerida ebasoodne olukord, millele Austria Vabariik oma selgitustes viitas, ei saa niisugust meedet siiski igal juhul põhjendada asjaoluga, et selle eesmärk on korrigeerida ühenduse elektriturul eksisteerivaid konkurentsimoonutusi.

115

Selles osas piisab meenutusest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei muuda asjaolu, et liidu liikmesriik püüab ühepoolsete meetmetega lähendada ühe kindla majandussektori konkurentsitingimusi teistes liidu liikmesriikides kehtivatele konkurentsitingimustele, seda, et need meetmed kujutavad endast riigiabi (vt eespool punktis 112 viidatud kohtuotsus Heiser, EU:C:2005:130, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

116

Samamoodi tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata Austria Vabariigi väide, mille kohaselt oli kõnealune vabastus möödapääsmatu, et luua eri osalevate ettevõtjate suhtes tasakaalustatud süsteem, ja seda nende jaoks „talutavate” kohustustega eeskätt nende majandusliku ja tööstusliku kaalu seisukohalt. Nimelt ei esitanud Austria Vabariik piisavalt konkreetseid tõendeid, mis kinnitaksid, et seda, et kõikidele elektrit tarbivatele ettevõtjatele kohaldatakse üldiselt rohelise elektri lisakulule vastavat määra proportsionaalselt tarbitud kogustele, tuleks pidada ebaõiglaseks või asjaomastele üksustele talumatuks koormaks. Kuigi Austria Vabariigi poolt komisjonile haldusmenetluse käigus saadetud teatavatest kirjadest, näiteks 8. oktoobri ja 22. detsembri 2009. aasta kiri ning 22. aprilli, 13. septembri või 30. detsembri 2010. aasta kiri, nähtub, et ta oli seisukohal, et muudetud ÖSG eesmärke oli võimalik täita vaid siis, kui kulud jaotati nii, et need oleksid talutavad sotsiaalselt, majanduslikult ja tema tööstuspoliitikat arvestades, tuleb tõdeda, et tegemist on deklaratiivsete väidetega, mis üksi ei saa muuta liidu õigusega kooskõlas olevaks õiguslikku struktuuri, millega seatakse ebasoodsasse olukorda oluline osa Austrias tegutsevaid ettevõtjaid. See kehtiks ka siis, kui Austria Vabariigi teatavaid väiteid tuleb käsitada viitena võimalusele lihtsustada käesolevas asjas vaadeldava §‑is 22c ette nähtud vabastuse olemasolu tõttu muudetud ÖSG vastuvõtmist riigisisese seadusandliku menetluse raames.

117

Seega ei saa tegemist olla niisuguse olukorraga, nagu eespool punktis 68 viidatud kohtuotsuse British Aggregates vs. komisjon (EU:T:2012:110) punktis 48, mille kohaselt ei ole valikulisuse tingimus täidetud meetme puhul, mis vaatamata sellele, et ta kujutab endast meetmest kasusaaja jaoks eelist, on õigustatud niisuguse maksusüsteemi olemuse või üldise ülesehitusega, kuhu meede kuulub. Eelkõige ei ole tõendatud, et kõnealune vabastusmeede tuleneb otseselt Austria maksusüsteemi alus- või juhtpõhimõtetest või et see on möödapääsmatu õigluse tagamiseks. Ent selles küsimuses on kohtupraktikas välja kujunenud, et liikmesriik, kes on ettevõtjate vahel kohustuste osas kehtestanud erineva kohtlemise, peab tõendama, et see on kõnealuse süsteemi olemusest ja ülesehitusest lähtuvalt tõesti põhjendatud (vt selle kohta kohtuotsus, 8.9.2011, komisjon vs. Madalmaad, C‑279/08 P, EKL, EU:C:2011:551, eelkõige punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika). Selles kontekstis ei saa Üldkohus ka pidada piisavaks kohtuistungil Austria Vabariigi esitatud mitmesuguseid üldisi väiteid, mis tõstavad haldustoimikule ja menetlusdokumentidele viidates esile asjaolu, et kõnealune vabastus oli õigusaktide paketi osa, mis oli vajalik Austrias 2008. aastal aset leidnud seadusandlikuks reformiks.

118

Viimaseks tuleb veel rõhutada, et vastavalt eespool punktis 96 viidatud kohtuotsusele British Aggregates vs. komisjon (EU:C:2008:757, punkt 86) oleks ELTL artikli 107 lõikega 1 vastuolus, kui leida, et liidu liikmesriigid on vabad erinevate olemasolevate huvide kaalumisel määratlema oma prioriteete keskkonnakaitse valdkonnas ja määrama sellest tulenevalt kindlaks tooted ja teenused, mida nad otsustavad keskkonnamaksuga maksustada, mistõttu asjaolu, et selline maks ei ole kohaldatav kõigile sarnastele tegevustele, millel on keskkonnale samasugune mõju, ei võimalda põhimõtteliselt järeldada, et selle keskkonnamaksuga maksustamata sarnased tegevused saavad valikulise eelise.

119

Teiseks tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata Austria Vabariigi väited, mille toetuseks on esitatud mõned faktilised asjaolud, et tõendada, et kõnealune meede ei ole de facto valikuline. Nagu meenutatud eespool punktis 99, ei saa kõigepealt asjaolu, et nende ettevõtjate arv, kes võivad meetme kohaldamist nõuda, on väga märkimisväärne, või et need ettevõtjad kuuluvad erisugustesse tegevussektoritesse, olla piisav, et seada kahtluse alla selle meetme valikulisus ning järelikult välistada selle kvalifitseerimine riigiabiks. Samamoodi ei ole samuti selles küsimuses määrav asjaolu, et kõnealust meedet reguleerivad horisontaalselt kohaldatavad „objektiivsed” kriteeriumid.

120

Edasi tuleb tõdeda, et faktilised asjaolud, mille Austria Vabariik esitas komisjonis toimunud haldusmenetluse käigus ja seejärel Üldkohtus, üksnes kinnitavad kõnealuse meetme valikulisust. Nimelt, isegi kui sarnaselt Austria Vabariigile on võimalik tunnistada, et põhimõtteliselt eranditult kõik ettevõtjad, olenemata nende suurusest ja tegevusalast, võivad hüpoteetiliselt saada energiamahukaks ettevõtteks muudetud ÖSG § 22c tähenduses, nähtub tabeli kujul esitatud andmetest, et tegelikkuses on Austrias tegutsevatest ettevõtjatest vaid väike osa, kel näib olevat võimalus saada kõnealusest vabastusest kasu, kuigi nad kuuluvad eri tegevussektoritesse.

121

Üldkohus nendib seega, et kuigi Austria Vabariigi esitatud tabelitest nähtub tõepoolest, et puudutatud oli 19 sektorit, on sellest samuti võimalik järeldada, et suures osas koonduvad energiamahukad ettevõtted teatavatesse sektoritesse nagu tootmistegevus, kaubandus ja mootorsõidukite remont, hotellid ja restoranid või vee-, puhastus- ja jäätmekäitlussektor. Edasi, isegi tootmissektori raames on võimalik piiritleda teatavad allsektorid, kuhu need energiamahukad ettevõtted eriti koonduvad.

122

Kõike eeltoodut arvestades leidis komisjon õigesti, et kõnealune meede oli valikuline, kuivõrd see meede lõi erinevused ettevõtjate vahel, kes taotletavat eesmärki silmas pidades olid sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras, ilma et see eristamine tuleneks maksusüsteemi olemusest ja ülesehitusest. Nimelt saavad ainult Austria energiamahukad ettevõtted kasu eelisest, mis seisneb võimaluses piirata oma rohelise elektri ostmisega seotud kulusid 0,5%‑le oma toodangu netoväärtusest, samas kui teistel Austria elektritarbijatest ettevõtjatel ei ole selliseid võimalusi.

123

Seda järeldust ei lükka ümber ka Austria Vabariigi eri viited komisjoni varasemale otsustuspraktikale.

124

Selles osas tuleb märkida esiteks, et nende väidetega viitab Austria Vabariik sisuliselt võrdse kohtlemise põhimõttele. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab see põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt selle kohta kohtuotsus, 18.1.2012, Djebel – SGPS vs. komisjon, T‑422/07, EKL, EU:T:2012:11, punkt 202).

125

Lisaks tuleb üldisemalt meenutada, et riigiabi mõiste vastab objektiivsele olukorrale, mida hinnatakse hetkel, mil komisjon oma otsuse teeb. Seega ei tohi põhjused, miks komisjon varasemas otsuses andis olukorrale teistsuguse hinnangu, mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamist (vt selle kohta kohtuotsus, 20.5.2010, Todaro Nunziatina & C., C‑138/09, EKL, EU:C:2010:291, punkt 21, ja eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus Djebel – SGPS vs. komisjon, EU:T:2012:11, punkt 199). Samuti tuleb märkida, et komisjonilt ei saa võtta võimalust kehtestada rangemaid kokkusobivuse tingimusi, kui seda nõuavad siseturu areng ja eesmärk, et siseturul konkurentsi ei kahjustata (vt eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus Djebel, EU:T:2012:11, punkt 200 ja seal viidatud kohtupraktika).

126

Käesolevas asjas tuleb kõigepealt tõdeda, et Austria Vabariigi viidatud kaks komisjoni otsust, st 20. detsembril 2006 vastu võetud otsus Taani süsteemi kohta, mis oli vaatluse all juhtumis N 271/2006, ja 7. veebruaril 2007 vastu võetud otsus Saksa süsteemi kohta, mis oli vaatluse all juhtumis N 820/2006, võeti vastu enne, kui Euroopa Kohus tegi eespool punktis 96 viidatud kohtuotsuse British Aggregates vs. komisjon (EU:C:2008:757), milles esitati olulisi tõlgendamiselemente keskkonnasektoriga seotud maksustamise valdkonnas. Seega ei mõjuta komisjoni eelmainitud kaks otsust vaidlustatud otsuse kehtivust, kuivõrd selles kohaldatakse vaidlusküsimustes Euroopa Kohtu poolt vastu võetud tõlgendamiselemente.

127

Neil asjaoludel leiab Üldkohus üksnes täiendavalt, et kõnealused Taani ja Saksa süsteemid ei olnud kõikides olulistes aspektides võrreldavad käesolevas asjas vaadeldava olukorraga.

128

Täpsemalt, seoses Taani süsteemiga, mida käsitleti komisjoni otsuses juhtumi N 271/2006 kohta, tuleb märkida, et nagu rõhutab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 109, oli selle eesmärk neutraliseerida eelis, mis tulenes Taanis energiamahukatele ettevõtetele sellest, et nad maksid energiaallikatelt vähem makse, et tagada maksusüsteemi ühtsus. Seega soovis tööstusettevõtjate toodetud soojuse ülejäägi maksustamisega Taani tagada, et need ettevõtjad ei saaks pakkuda toodetud soojust tõhusate koostootmisjaamade pakutavast hinnast madalama hinnaga. Lisaks ei esitanud Austria Vabariik repliigis argumente, mis kummutaksid komisjoni seisukoha, kes väitis, et täiendav erinevus seisnes selles, et erinevalt käesolevast juhtumist puudutas Taani süsteem eranditult kõiki teatavat tüüpi energiat, st tekkinud soojuse ülejäägi kasutamisega seotud energia, tootvaid ja müüvaid tööstusettevõtjaid. Komisjon rõhutas sellega seoses muu hulgas, et igal ettevõtjal oli võimalik valida, kas maksta kindlat tasu või maksta sõltuvalt müügihinnast teatud protsent.

129

Seoses Saksa süsteemiga, mida käsitleti komisjoni otsuses juhtumi N 820/2006 kohta, tuleb märkida, et Austria Vabariik ei reageerinud komisjoni väitele, mille kohaselt selles juhtumis vaadeldav „maksuvabastus”, mis puudutas kahesuguse kasutusega energiatooteid, mida ei kasutatud kütusena ega mineraloogiliste protsesside jaoks, puudutas maksuerandit, mis põhines otseselt energia maksustamise direktiivi artikli 2 lõikel 4, mis välistas kõnealused energiatooted selle direktiivi kohaldamisalast (vt selle kohta vaidlustatud otsuse põhjendus 109). Lisaks rõhutas komisjon õigesti, et võrdlusraamistik, st eelmainitud direktiivi ülevõtmine, taotles eesmärki maksustada energiatooteid, mida kasutati kütusena. Samuti tõi komisjon erinevusena võrreldes käesoleva asjaga õigesti välja, et just nimetatud direktiivi põhjendust 22 järgides andis ta kõnealused vabastused, mida põhjendavad kõnealusele maksusüsteemile omane loogika ja selle enda olemus.

130

Järelikult ei saa igal juhul kumbagi komisjoni juhtumitest N 271/2006 ja N 820/2006 pidada käesoleva juhtumiga võrreldavaks. Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta ei käsitlenud neid juhtumeid ühtemoodi.

131

Kõike eeltoodut arvestades tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

132

Austria Vabariik on seisukohal, et isegi kui leida, et vaadeldav meede on riigiabi, tuleks veel hinnata, kas see ei ole liidu õigusega kooskõlas kaalutlusõigusel põhineva erandiga ELTL artikli 107 lõike 3 alusel. Selles kontekstis tuleks eelkõige hinnata, kas kõnealune meede kuulub ühe või mitme komisjoni suunise või ühe või mitme teatise kohaldamisalasse.

133

Austria Vabariik väidab, et kui vaadeldavat meedet peetakse riigiabiks, kuulub see suuniste kohaldamisalasse koostoimes ELTL artikli 107 lõikega 3.

134

Austria Vabariik väidab, et see tuleneb suuniste punkti 151 ja järgmised kohaldamisest, kuna muudetud ÖSG § 22c vastab keskkonnakaitse „kaudse” parandamise tingimusele. Nimelt, esiteks tagab ette nähtud kompensatsioonisumma, mis on vähemalt 0,5% eelneva kalendriaasta toodangu netohinnast, isegi otsese panuse rohelise energia edendamisse. Teiseks, mis puudutab kohustuste piiramist selle sätte tähenduses, siis see vaid seab ülempiiri ebasoodsatele konkurentsitingimustele, mis tulenevalt muudetud ÖSG‑st on mõne ettevõtja jaoks ebaproportsionaalsed. Lisaks on see säte meetmete kogumi üks vajalik element ja seda ei saa käsitleda eraldi.

135

Austria Vabariik väidab, et seejärel tuleb analüüsida, kas muudetud ÖSG §‑i 22c tuleb analüüsida analoogia alusel suuniste 4. peatükiga ja täpsemalt suuniste punktidega 152 ja 153. Kaks olulist tingimust sellega seoses, st esiteks see, et käesolevas asjas kohaldatavad sätted on suuresti sarnased nendega, mille kohaldamist analoogia alusel nõutakse, ning teiseks, et esineb liidu õigusega vastuolus olev lünk, on täidetud. Mis puudutab kõnealuste sätete sarnasust, siis väidab Austria Vabariik muu hulgas, et kõnealust mehhanismi tuleb pidada analoogseks eelarvesüsteemidega, eelkõige kuna komisjon on selle raames tuvastanud „riigi ressursside” kasutamise ja et kuna komisjon oli talle varem alternatiivse lahendusena soovitanud kasutada rohelise elektri rahastamiseks energiatasu või ‑maksu, vajaduse korral koos selle maksu või tasu vähendamisega energiamahukatele ettevõtetele, mis on lubatud energia maksustamise direktiivi artikli 17 alusel.

136

Austria Vabariik väidab, et komisjon ületab oma kaalutlusõiguse piire, kui ta kohaldab eelarvevälise rahastamise süsteemi suhtes rangemaid kriteeriume kui maksudest rahastatava süsteemi suhtes, millega taotletakse samu eesmärke ja millel on sama majanduslik ja konkurentsimõju, kuna see institutsioon sekkub nii rahastamise süsteemide valikusse ja räägib vastu kavatsustele, mis nähtuvad tema 31. jaanuari 2011. aasta teatisest. Austria Vabariik on seisukohal, et olenemata sellest, kas on või ei ole liidu õiguses kehtestatud miinimummäära, on siirdehinna mõju, mida muudetud ÖSG § 22c puudutab, kooskõlas energiamaksude süsteemiga. Mõlemad süsteemid näevad ette tarbimisest sõltuva tasu ja nendel on seega sama mõju selle kohustuse seisukohast, mille nad tekitavad elektritarbimisele. Nende eesmärgid, mis seisnesid samadele toodetele kogu Euroopas kohaldatava miinimummäära kehtestamises, ning konkurentsi ja majanduslik mõju langesid kokku.

137

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsusest nähtub, et olles tuvastanud, et kõnealune meede on riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna meede tõi kaasa riigi ressurssidest ilmajäämise, mis andis valikulise eelise energiamahukatele ettevõtetele ja järelikult, kuna see meede võis negatiivselt mõjutada liidu liikmesriikide kaubavahetust ja kahjustada konkurentsi siseturul (põhjendus 113), hindas komisjon meetme kokkusobivust siseturuga vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 3 (põhjendus 115 jj).

138

Sellega seoses tõdes komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 116, et tal on ELTL artikli 107 lõike 3 kohaldamisalasse kuuluva riigiabi puhul ulatuslik kaalutlusõigus. Selles küsimuses viitab ta veel 21. märtsi 1990. aasta kohtuotsusele Belgia vs. komisjon (C‑142/87, EKL, EU:C:1990:125, punkt 56) ja 11. juuli 1996. aasta kohtuotsusele SFEI jt (C‑39/94, EKL, EU:C:1996:285, punkt 36). Ta kinnitas, et kaalutlusõiguse teostamisel on komisjon avaldanud suuniseid ja teatisi, milles on sätestatud kriteeriumid, mille kohaselt võidakse teatav riigiabi ELTL selle sätte alusel siseturuga kokkusobivaks tunnistada. Tema sõnul on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt komisjon kohustatud tema poolt riigiabi kontrollimise valdkonnas avaldatud suuniseid ja teatisi järgima, kui need ei ole vastuolus ELTL sätetega ja kui liikmesriigid on neid tunnustanud. Selles suhtes viitab ta 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsusele CIFRS jt vs. komisjon (C‑313/90, EKL, EU:C:1993:111, punkt 36), 15. oktoobri 1996. aasta kohtuotsusele IJssel-Vliet (C‑311/94, EKL, EU:C:1996:383, punkt 43) ja 26. septembri 2002. aasta kohtuotsusele Hispaania vs. komisjon (C‑351/98, EKL, EU:C:2002:530, punkt 53).

139

Antud asjas hindas komisjon esiteks seda, kas kõnealune abi kuulus suuniste ja eeskätt suuniste 4. peatüki kohaldamisalasse, teiseks, kas kõnealune abi kuulus komisjoni 6. augusti 2008. aasta määruse (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) (ELT L 214, lk 3), kohaldamisalasse, ja kolmandaks, kas abi ei saa pidada siseturuga kokkusobivaks ELTL artikli 107 lõike 3 alusel.

140

Mis puudutab esiteks suuniseid, siis järeldas komisjon kõigepealt, et kõnealune mehhanism ei kuulu suuniste kohaldamisalasse.

141

Komisjon leidis sisuliselt, et kuigi suuniste punktist 151 nähtub, et nende kohaldamisala hõlmas ka meetmeid, mis aitavad vähemalt „kaudselt” kaasa keskkonnakaitse paranemisele, ei näidanud ükski Austria Vabariigi esitatud argument, et käesolevas asjas oli see nii.

142

Nimelt pidas komisjon esiteks põhjendamatuks Austria Vabariigi argumenti, mille kohaselt oli kõnealune vabastus oluline tingimus, mis võimaldab tagada siirdehinna suurendamisele poliitilise toetuse, mis omakorda oli hädavajalik taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise arendamise rahastamiseks. Tema sõnul ei olnud siirdehinna ja taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise suurendamise vahel mingit „vajalikkuse” seost. Sellega seoses toonitas ta eelkõige vabadust, mis on Austria Vabariigil selle otsustamisel, kuidas ta soovib rahastada taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise suurendamist, näiteks maksutulude kaudu (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 122 ja 123).

143

Teiseks leidis komisjon, et samuti ei ole põhjendatud Austria Vabariigi argument, mille kohaselt viis kõnealune vabastus elektritarbimise hindade tõusuni, motiveerides energiatõhusust edendama. Tema sõnul toimis kõnealune mehhanism maksulaena, mistõttu langeb energiamahukate ettevõtete makstav keskmine elektrihind iga täiendavalt tarbitud kWh-ga, mis ületab maksulae määra (vaidlustatud otsuse põhjendus 124).

144

Teiseks leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 126 ja järgmised, et isegi kui kõnealune vabastusmeede kuuluks suuniste kohaldamisalasse, kuhu see ei kuulu, ei saa seda tunnistada siseturuga kokkusobivaks, kuna see ei vasta suuniste 4. peatükis loetletud tingimustele.

145

Esiteks rõhutas komisjon, et suunistes eristatakse abi hindamisel ühtlustatud ja ühtlustamata makse. Kuid „maksulaadne” siirdehinna vormis tasu ei kujuta endast liidu tasandil „ühtlustatud” keskkonnamaksu (vaidlustatud otsuse põhjendus 127). Seega tuleb komisjoni arvates kõnealust mehhanismi hinnata „ühtlustamata” keskkonnamaksude suhtes kehtivate eeskirjade alusel suuniste 4. peatüki raames.

146

Teiseks kinnitab komisjon, et selles kontekstis oli liikmesriigi ülesanne esitada täpset teavet selle kohta, milliseid majandusharusid või abisaajate kategooriaid maksuvähendus või -vabastus hõlmab, milline on iga asjakohase majandusharu peamiste abisaajate olukord ja kuidas aitab maksustamine kaasa keskkonna kaitsmisele (vaidlustatud otsuse põhjendus 129). Komisjoni sõnul pidi see teave võimaldama tal hinnata, kas kõnealused soodustused või vabastused olid vajalikud ja proportsionaalsed nendele mõistetele suunistes antud tähenduses. Ent vaidlustatud otsuse põhjenduses 130 kinnitas ta, et vaatamata mitmele komisjoni nõudele ei edastanud Austria Vabariik talle eelmainitud andmeid. Ta viitas muu hulgas oma 21. juuni ja 19. juuli 2010. aasta kirjale. Järelikult ei olnud tal võimalik hinnata, kas abi oli vajalik ja proportsionaalne ja kuidas see aitas kaasa keskkonna kaitsmisele.

147

Kolmandaks on komisjon seisukohal, et kuna kõnealune mehhanism ei aidanud isegi mitte kaudselt kaasa keskkonna kaitsmisele, analüüsis ta, kas seda oli võimalik lubada analoogia alusel suuniste 4. peatükiga (vaidlustatud otsuse põhjendused 131–142).

148

Sellega seoses meenutab komisjon, et suuniste 4. peatükis oli keskkonnamaksude vähendamiseks ette nähtud kahte liiki kontroll. Esiteks, seoses energia maksustamise direktiivis „ühtlustatud” maksude vähendamisega kinnitab ta, et need vähendused saab ilma täiendava kontrollita tunnistada siseturuga kokkusobivaks, kui on järgitud nimetatud direktiivis kehtestatud maksustamise ühenduse miinimumtase. Teiseks, mis puudutab nende „ühtlustamata” keskkonnamaksude ja „ühtlustatud” energiamaksude kontrolli, mille korral jääb maksumäär allapoole selles direktiivis kehtestatud miinimummäära, siis märkis ta, et selle punkti raames määrati kindlaks täpsemad eeskirjad (vaidlustatud otsuse põhjendus 132).

149

Komisjon lisab vastuseks Austria Vabariigi argumendile, mille kohaselt võiks ta kõnealusele mehhanismile loa anda seetõttu, et soodustatud ettevõtted maksavad vähemalt Austria energiamaksu miinimummäära, et puudub pretsedent, kus suuniste 4. peatükis sisalduvaid ühtlustatud energiamaksude hindamise eeskirju oleks analoogia põhjal kohaldatud maksulaadsetele tasudele.

150

Edasi väidab komisjon pärast seda, kui ta viitas Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb õigusnormide kohaldamist analoogia alusel, esiteks, et vaadeldavad süsteemid ei olnud võrreldavad (vaidlustatud otsuse põhjendused 135 ja 136) ning teiseks, et ei ole mingit liidu õigusega vastuolus olevat lünka (vaidlustatud otsuse põhjendused 137–141).

151

Mis puudutab esimest osa, siis kinnitas komisjon sisuliselt, et kõnealune meede erines keskkonnamaksude suhtes ette nähtud korrast selle poolest, et kui maksulaadsetele tasudele ei ole liidu õiguses kehtestatud konkreetseid eeskirju, siis on selles korras need ette nähtud keskkonnamaksude kogumise kohta, eelkõige energia maksustamise direktiivis kehtestatud maksustamise miinimummäärade, suuniste 4. peatüki ja määruse nr 800/2008 artikli 25 kohaste vabastuste osas.

152

Seoses teise osaga kinnitas komisjon sisuliselt, et mingit liidu õigusega vastuolus olevat lünka ei olnud, kuna kõiki meetmeid, mis ei kuulu suuniste kohaldamisalasse, on võimalik hinnata ELTL artikli 107 lõike 3 alusel. Lisaks on ta seisukohal, et liidu õiguse kehtivate sätete analoogia alusel kohaldamine energiamaksude vähendamise suhtes ei saa heastada maksulaadsete tasude vabastamist käsitlevate eeskirjade puudumist. Lähenemisviis, mille kohaselt ollakse seisukohal, et ühtlustatud maksude puhul ette nähtud maksustamise miinimumtase on kohaldatav ka maksulaadsete tasude puhul, tooks kaasa selle võrdlusbaasi kasutamise väljaspool ette nähtud raamistikku. Miinimummäärasid ei kehtestatud ilmselgelt selleks, et kindlaks määrata energiamahukatele ettevõtetele niisuguste keskkonnaalaste reguleerivate meetmete kaudu nagu need, mis tulenevad eelkõige ostuhindade rahastamismehhanismist, kohaldatava maksukoormuse kogusuurus (vaidlustatud otsuse põhjendused 138 ja 139).

153

Järelikult ei olnud komisjoni hinnangul võimalik näha analoogiat kõnealuse mehhanismi ja ühtlustatud keskkonnamaksude vähendamise kontrolli käsitlevate eeskirjade vahel.

154

Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon väitis vasturepliigis, et Austria Vabariik vaidlustas hagiavalduses üksnes selle, et analoogia alusel ei ole kohaldatud suunistes ette nähtud vabastusi. Sellega seoses tuleb tõdeda, et kuigi Austria Vabariigi üldist väidet, mille kohaselt kuulub kõnealune meede suuniste kohaldamisalasse ja on „järelikult ühisturuga kokkusobiv”, võib käsitada kui nende suuniste otsese kohaldamise nõuet, siis Austria Vabariigi konkreetsed väited, mis puudutavad suuniste punktide 152 ja 153 kohaldamist, on aga sõnastatud nii, et nendes on tegelikult silmas peetud vaid suunistes ette nähtud vabastuste kohaldamist analoogia alusel. Siiski, käesoleva juhtumi asjaoludel, ilma et oleks vaja võtta seisukoht repliigis esitatud Austria Vabariigi selle argumentatsiooni vastuvõetavuse küsimuses, mis puudutab suuniste otsest kohaldamist, tuleb see tagasi lükata tagapool esitatud põhjustel, mis kehtivad nii otsese kohaldamise kui ka analoogia alusel kohaldamise kohta.

155

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi selle hindamisel, kas kõnealune meede oli riigile omistatav, kas rakendati riigi ressursse ja kas selle meetmega antav eelis oli valikuline, võttis komisjon õigesti arvesse kõigepealt muudetud ÖSG‑d tervikuna ja seejärel selle seaduse §‑i 22c kui erandit võrreldes tavapärase võrdlusraamistikuga (vt esimene ja teine väide ning eelkõige eespool punkt 97 jj), siis seevastu suuniste kohaldatavuse hindamisel analüüsis komisjon ainult selles sättes ette nähtud vabastust. Tuleb aga tõdeda, et suuniste kohaldatavust tuli tõesti hinnata muudetud ÖSG‑ga rohelise elektri tootmisele antava abi jaoks ette nähtud tervikstruktuuriga võrreldes (vt sellega seoses tagapool punktid 156–165) ja alles pärast seda oli jaatava vastuse puhul vaja hinnata, kas kõnealuses sättes ette nähtud vabastus vastas tingimustele, mis olid seal kehtestatud, et selle saaks tunnistada siseturuga kokkusobivaks. Arvestades siiski tagapool punktis 166 ja järgmised esitatud arutluskäiku, tuleb tõdeda, et eespool mainitud komisjoni viga seoses suuniste kohaldamisalaga, ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

156

Esiteks tuleb märkida, et suuniste reguleerimisala on punktides 58 ja 59 määratletud järgmiselt:

„Käesolevaid suuniseid kohaldatakse keskkonnakaitseks antava riigiabi suhtes. Neid kohaldatakse kooskõlas muu ühenduse riigiabipoliitika, Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu muude sätete ning nimetatud lepingute kohaselt vastuvõetud õigusaktidega.

Suuniseid kohaldatakse abi suhtes [käesolevates suunistes ei arutleta riigiabi mõiste üle, mis tuleneb EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikest 1 ning Euroopa Kohtu praktikast], mis antakse keskkonnakaitse toetuseks kõigis EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvates sektorites. Neid kohaldatakse ka nende sektorite puhul, kus kehtivad riigiabi käsitlevad ühenduse erieeskirjad (terasetööstus, laevaehitus, mootorsõidukid, sünteeskiud, transport, söetööstus, põllumajandus ja kalandus), kui selliste erieeskirjadega ei ole sätestatud teisiti.”

157

Teiseks on vaidlustatud otsuse põhjenduses 121 viidatud suuniste punkti 70 lõike 1 kohaselt „keskkonnakaitse”„tegevus, mille eesmärk on hüvitada või ennetada abisaaja enda tegevusest looduskeskkonnale või loodusvaradele tekkida võivat kahju, vähendada sellise kahju tekkimise riski või kaasa tuua loodusvarade tõhusam kasutamine, sealhulgas energia säästmise meetmed ja taastuvate energiaallikate kasutamine”.

158

Kolmandaks on suuniste punkti 70 lõike 2 kohaselt „energia säästmise meetmed”„tegevus, mis võimaldab ettevõtjatel vähendada eelkõige oma tootmistsüklis kasutatavat energiahulka”.

159

Neljandaks kõlab suuniste 4. peatüki „Abi keskkonnamaksu vähendamise või sellest vabastuse vormis” punkt 151 järgmiselt:

„Abi keskkonnamaksu vähendamise või sellest vabastuse vormis on ühisturuga kokkusobiv EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses, tingimusel et see aitab vähemalt kaudselt kaasa keskkonnakaitse paranemisele ning et alandatud maksumäär ja maksuvabastus ei õõnesta taotletavat üldist eesmärki.”

160

Arvestades eespool punkte 155–158, tuleb tõdeda, et kõnealune meede kuulub suuniste kohaldamisalasse, kuna suunised käsitlevad eelkõige niisuguseid riigiabimeetmeid nagu muudetud ÖSG, mis tervikuna võetuna taotles selgelt keskkonnakaitse eesmärki suunistes antud määratluse tähenduses. Nimelt kavandas Austria Vabariik muudetud ÖSG‑ga saavutada kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises, nagu on ette nähtud taastuvenergia direktiiviga (vt eelkõige eespool punkt 32). Vaidlustatud otsuse põhjenduste 4 ja 171 lugemisel koostoimes märgukirjaga ilmneb pealegi, et komisjon pidas muudetud ÖSG‑d tervikuna võetuna keskkonnakaitseks antavaks abimeetmeks, kusjuures ta kiitis heaks selle meetme osa, mis nägi ette rohelise elektri tootjatele antava rahalise abi ning seda põhjusel, et see oli suunistega kooskõlas (vt eespool punkt 6).

161

Just selles kontekstis tuleb analüüsida muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud vabastust, mis – kuigi selle peamine eesmärk oli ette näha energiamahukate ettevõtjate panuse ülempiir, et muuta majanduslikust ja tööstuslikust seisukohast talutavaks rohelise elektri abikavadega kaasnevad tasud ja kaitsta neid ettevõtjaid, keda rakendatud süsteemid eriti puudutasid (vt eespool punkt 109 ja vaidlustatud otsuse põhjendus 124), võis muidugi kaudselt ja ainult teataval määral kaasa aidata ka keskkonnakaitse parandamisele, kahjustamata seejuures muudetud ÖSG‑ga taotletavat üldist eesmärki.

162

Viimati nimetatud järeldus nähtub esiteks asjaolust, et kõnealune mehhanism nägi ette „kompensatsioonisumma”, mis – toimides küll energiamahukate ettevõtete panuse ülempiirina – oli siiski selgelt mõeldud rohelise elektri tootmise edendamise toetamiseks, aidates seda rahastamisega. Nimelt, nagu nähtub muudetud ÖSG §‑ist 22c, on ette nähtud, et see „kompensatsioonisumma”, mille maksmise kohustuse energiamahukatele ettevõtetele, kellele vabastus laieneb, on kehtestanud Austria energeetikaasutus, makstakse otse rohelise elektri korraldusasutusele. Järelikult on tegemist asjakohase elemendiga üldise korra raames, mille eesmärk on toetada taastuvatest energiaallikatest elektri tootmist, et parandada keskkonnakaitset. Lisaks, menetlust korraldavate meetmete raames esitatud Üldkohtu küsimustele antud komisjoni vastused üksnes kinnitavad seda järeldust, sest komisjon väitis esiteks, et „ette nähtud kompensatsioonisumma […] tagajärjel sai ÖMAG lisaks siirdehindadest pärinevatele muutumatutele tuludele muid tulusid kompensatsioonisummadest, mida ta ei oleks saanud, kui muudetud ÖSG § 22c ei oleks jõustunud” ning teiseks, et „vastavalt muudetud ÖSG [§‑ile 22b] pidi see lisaressurss võimaldama järgnevate aastate jooksul siirdehinda vähendada või tõsta seda vähem, vastupidi sellele, mis oleks toimunud juhul, kui kompensatsioonisummast ei oleks tulusid saadud”.

163

Vastupidi sellele, mida laseb arvata komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 123 esitatud selgitustega, mille kohaselt ei olnud kõnealune mehhanism taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise suurendamiseks „vajalik”, sest tema arvates otsustab Austria Vabariik ise vabalt, kuidas ta seda suurendamist rahastab, tuleb lisaks märkida, et vastavalt suunistele ei olnud absoluutselt vajalik tõendada, et konkreetne meede oli „vajalik” või lausa ainuvõimalik taotletava eesmärgi saavutamiseks, vaid üksnes seda, et eespool punktides 156–159 meenutatud üldised tingimused ja eritingimused, mida käsitletakse tagapool punktis 165 ja järgmised, olid täidetud. Sama järeldus kehtib analoogia alusel selle kohta, kas kõnealune vabastus oli „oluline tingimus”, mis võimaldab tagada poliitilise toetuse siirdehinna suurendamisele Austrias, ning kas siirdehinna ja taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise suurendamise vahel oli „vajalik seos” (vt selle kohta vaidlustatud otsuse põhjendused 122 ja 123).

164

Teiseks ei saa komisjoniga sarnaselt asuda seisukohale, et muudetud ÖSG § 22c enda olemasolu ja sellest nähtuva energiamahukate ettevõtete panuste ülempiiri olemasolu tulemusel kahjustatakse tingimata üldiselt muudetud ÖSG‑ga taotletavat üldist eesmärki. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 124 tehtud komisjoni järeldus – mille kohaselt viib kõnealune mehhanism, selle asemel, et ajendada energiat tõhusamalt kasutama, vastupidi tõhususe vähenemisele seetõttu, et energiamahukate ettevõtete makstav keskmine elektrihind väheneb iga täiendava üle kindlaksmääratud künnise tarbitud kWh‑ga – ei lükka üksi ümber kaalutlusi, mille kohaselt on kõnealusel meetmel vähemalt teatav kaudne positiivne mõju keskkonnakaitsele „kompensatsioonisumma” otstarbe tõttu.

165

Neil asjaoludel ei saa suuniste kohaldatavust välistada otse järelduse alusel, et kõnealune meede ei kuulu nende kohaldamisalasse ega vasta suuniste punktides 58 ja 59 koostoimes punktiga 70 ette nähtud nõuetele, või lihtsalt otse suuniste punkti 151 kohaldamise alusel.

166

Edasi tuleb hinnata, kas komisjon järeldas õigesti vaidlustatud otsuse põhjenduses 126 ja järgmised, mis käsitlevad juhtu, mil tuleb leida, et kõnealune meede kuulub tegelikkuses tõepoolest suuniste kohaldamisalasse, et muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud vabastus ei kuulu suuniste 4. peatüki kohaldamisalasse ja seega ei ole igal juhul sel alusel siseturuga kokkusobiv.

167

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et komisjon kinnitas õigesti, et suuniste punktist 152 ja järgmised nähtub, et suunistes on ette nähtud kaks erisugust olukorda, eelkõige olenevalt sellest, kas kõnealused maksud on ühtlustud või ühtlustamata ning kas maksustamise ühenduse miinimumtasemest on kinni peetud (vt eespool punkt 148).

168

Sellega seoses, isegi kui asuda seisukohale, et muudetud ÖSG‑ga ette nähtud süsteemi võiks tervikuna samastada maksusüsteemiga ja sama seaduse §‑i 22c selle raames vähendamise või vabastuse ette nägeva sättega, nagu väidab Austria Vabariik, viidates muu hulgas komisjoni hinnangutele, mis on antud vaidlustatud otsuses eelist puudutavas osas ning osas, mis puudutab kõnealuses meetmes riigi rahastamise esinemist (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 55, 58 ja põhjenduse 64 punkt a koostoimes selle otsuse põhjendustega 68, 69 ja 82), ei saa antud asjas igal juhul olla tegemist samastamisega liidu tasandil „ühtlustatud” maksuga.

169

Nimelt tuleb esiteks tõdeda, et ükski energia maksustamise direktiivist nähtuv asjaolu ei võimalda Üldkohtul järeldada, et liidu seadusandjal oli direktiivi vastu võttes otsene või kaudne kavatsus reguleerida – tugevdades, piiritledes või piirates – eelarveväliseid süsteeme, millel on selline struktuur, nagu on vaatluse all käesolevas asjas, st millel on eriotstarbelised eesmärgid või teisisõnu, millel on otsene ja eelnevalt kindlaks määratud erieesmärk. Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei teinud viga, kui märkis, et kuigi muudetud ÖSG eesmärk oli kanda taastuvate energiaallikate edendamisega kaasnevad kulud eelarveväliselt üle elektrienergia lõpptarbijatele, oli energia maksustamise direktiivi eesmärk aga kindlaksmääratud toodete, sh elekter, üldise maksustamise ühtlustamine selle kogumiseks üldeelarvesse ja ilma sihtotstarbeta (vt analoogia alusel ka kohtuotsus, 27.2.2014, Transportes Jordi Besora, C‑82/12, EU:C:2014:108, eelkõige punktid 23 ja 27–32 ning seal viidatud kohtupraktika). Nagu varem juba tuvastatud, nähtub muudetud ÖSG‑st, et seaduse enda eesmärk oli tagada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia rahastamine, kuna kõnealuse maksulaadse tasu tulu, mis seisnes rohelise elektri lisatasus ja sõltus maksulaadse tasuga maksustatava elektrienergia tarbimise mahust, tuleb tingimata kasutada eriotstarbeliselt, et toetada nende energiaallikate arengut, mistõttu ei olnud tulude kasutamise ja eelarvevälise struktuuri eesmärgi vahel mingit seost.

170

Eelkõige tuleb veel märkida esiteks, et energia maksustamise direktiiv viitab maksustamise kordadele, mis viitab seotusele eelarvega, mitte erieesmärgiga ad hoc skeemidele, nagu on silmas peetud eespool punktis 169. Teiseks näeb kõnealune direktiiv muu hulgas ette – nagu väidab õigesti komisjon (vt eespool punkt 151) –, millised olid energiavaldkonnas maksustamise miinimumsummad ning vabastused, mida selles kontekstis võib vastu võtta. Erinevalt muudetud ÖSG‑s kehtestatud süsteemist ei näinud see direktiiv ette taastuvenergia toetuseks kehtestatud lisatasude ülempiiri, vaid pigem vähendatud maksumäärad, mis on siiski üldjuhul kohaldatavad proportsionaalselt tegelikult tarnitud elektrimahuga, eelkõige nii, et võrdne kohtlemine oleks tagatud võimalikult suures ulatuses. Lisaks, nagu kinnitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 139, kui asuda seisukohale, et kõnealuse direktiivi sätteid, mis puudutavad ühtlustatud maksusid, oleks tulnud analoogia alusel kohaldada eeskirjade suhtes taastuvenergiale antava abi „rahastamise lisakuludena”, on selles ette nähtud maksustamise ühtlustatud miinimumtasemeid võimalik järgida, makstes ainult „lisakulud”, isegi kui teatavate ettevõtjate puhul on nendele seatud ülempiir, vaatamata võimalikele konkurentsimoonutustele, mis sellega kaasneksid. Ent kõnealusest direktiivist ei nähtu, et see oli liidu seadusandja ette nähtud või soovitud võimalus.

171

Veel tuleb lisada, et nagu Austria Vabariik kohtuistungil kinnitas Üldkohtu küsimusele vastates, võeti energia maksustamise direktiiv Austria õigusesse üle Energieabgabenvergütungsgesetz’iga (seadus energiamaksu tagastamise kohta), st muudetud ÖSG‑st eraldiseisva seadusandliku aktiga. See asjaolu aga on täiendav tõend selle kohta, et liidu tasandil energia maksustamise ühtlustamise regulatsioon oli Austria õigusesse üle võetud juba enne muudetud ÖSG vastuvõtmist ning viimast tuleb seega pidada niisuguste lisanormide kogumiks, mida ei ole Euroopa tasandil ette nähtud. Liiati nähtub see kaudselt Üldkohtus esitatud Austria Vabariigi väidetest, mille kohaselt tuleb Austrias maksta eespool viidatud direktiivis ette nähtud „miinimummäär kahel korral”, esiteks elektrienergia tavatarbimise korral ja teiseks täiendavalt rohelise elektri rahastamise energiamahukate ettevõtete panuse ülempiiri raames. Samas tähenduses väitis komisjon kohtuistungil õigesti, et käesolevas asjas oli tegemist tasuga, mida Austria Vabariik võtab vabatahtlikult, mitte Euroopa õigusest tuleneva sellise kohustuse täitmiseks, mis puudutab madalaimat energia maksustamist ja mis näeb sellega seoses ette vabastusi.

172

Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata ka Austria Vabariigi väited, mille kohaselt on muudetud ÖSG‑ga ette nähtud süsteem kooskõlas energia maksustamise direktiiviga, kuna – nagu energiamaksu puhul selle direktiivi tähenduses – tasu suurus sõltub tarbimisest. Nimelt ei ole ju see nii ettevõtjate puhul, kellele laieneb muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud vabastus, kuna nad võivad osta üle ettenähtud ülempiiri elektrit ilma igasuguse lisakuluta (vt selle kohta vaidlustatud otsuse põhjendus 124). Selles osas ei saa ka asuda seisukohale, et teatatud korra konkurentsi- ja majanduslik mõju on sarnane seda direktiivi rakendavast süsteemist tulenevaga. Vastupidi, selle hinna vahe, mida maksavad kWh eest energiamahukad ettevõtted, kellele vabastus kohaldub, ja sellesse kategooriasse mittekuuluvad muud ettevõtjad, suureneb sõltuvalt esimeste poolt kWh kogutarbimisest.

173

Teiseks, mis puudutab taastuvenergia direktiivi, siis leidis komisjon samuti õigesti eeskätt vaidlustatud otsuse põhjenduses 127 ja Üldkohtus esitatud menetlusdokumentides, et direktiiv kehtestas liidu liikmesriikidele ainult kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises, jättes siiski nende otsustada, kuidas neid täita. Seega ei saa Austria Vabariik samuti tugineda sellele direktiivile, et leida, et kõnealune meede, nimelt muudetud ÖSG § 22c, kajastas ühtlustamist Euroopa tasandil seoses maksustamisega taastuvenergia valdkonnas.

174

Kolmandaks, eespool punktis 168 ja järgmised esitatud kaalutlusi ei kummuta ka Austria Vabariigi viited nõuannetele, mille ta sai komisjonilt mitmel koosolekul ning komisjoni 21. juuni 2010. aasta kirjas, valmistades ette koosolekut, mis pidi toimuma 9. juulil 2010, eelkõige võimaluse kohta kasutada rohelise elektri rahastamiseks muudetud ÖSG‑le alternatiivse lahendusena energiatasu või -maksu vajaduse korral koos selle maksu või tasu vähendamisega energiamahukatele ettevõtetele, mis oleks lubatud energia maksustamise direktiivi artikli 17 alusel.

175

Nimelt piisab tõdemusest, et sellise ettepanekuga ei kinnitanud komisjon, et kõnealune meede on energia maksustamise direktiiviga reguleeritud maksusüsteemidega sarnane. Vastupidi, komisjon kinnitas sõnaselgelt oma 21. juuni 2010. aasta kirjas, millele Austria Vabariik viitas, et talle ei tundunud, et muudetud ÖSG‑ga ette nähtud ostukohustus oli energiamaks eelmainitud direktiivi tähenduses. Seejärel palus ta Austria Vabariigil ka võtta seisukoht niisuguse „alternatiivse” maksusüsteemi teostavuse kohta, nagu ta välja pakkus, ning palus Austria Vabariigil esitada selle võimalikud kontuurid. Niisiis ei saa seda kirja tõlgendada nii, et selles tuvastati analoogia teatatud Austria korra ja kõnealuses direktiivis ette nähtud „ühtlustatud” maksustamissüsteemide vahel ega ka komisjoni lõplikku arvamusavaldust selles tähenduses, et Austria alternatiivne maksustamissüsteem oleks tingimata selle direktiiviga kooskõlas. Lisaks, nagu nähtub eeskätt komisjonile saadetud 13. septembri 2010. aasta kirja punktist 1.7, ei pidanud Austria Vabariik vajalikuks muuta abi struktuuri, leides, et teatatud versioonis täitis see kriteeriumid, et olla vabastatud ja et seda peetaks siseturuga kokkusobivaks.

176

Neljandaks ei saa tulemuslik olla ka Austria Vabariigi viide komisjoni 31. jaanuari 2011. aasta teatisele, millest tuleneb tema väitel, et liidu liikmesriikide suurenevaid eelarveprobleeme arvestades tuleb taastuvenergiat rahastada eelkõige eelarveväliselt.

177

Nimelt tuleb toonitada, et komisjon ei viita oma 31. jaanuari 2011. aasta teatises „eelarvevälise” struktuuri konkreetsele mudelile, mida ta eelistaks, ning a fortiori ei sisalda see teatis ühtegi taastuva elektrienergia rahastamise mudeli näidist, mis sisaldab muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud vabastusega samastatavat vabastust. Igal juhul ei saa seda teatist selle asukoha tõttu normihierarhias ja selle sisu enda tõttu tõlgendada liidu õiguse „ühtlustamisena” taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia rahastamisele antava abi „eelarveväliste” süsteemide teemal ega pidada selles küsimuses „lünka” täitvaks, eelkõige energia maksustamise direktiivi suhtes. Järelikult ei ole see teatis kõnealuse meetme siseturuga kokkusobivuse hindamisel määrav. Veel tuleb meenutada, et käesolevas asjas ei asunud komisjon seisukohale, et muudetud ÖSG‑s tootjatele ette nähtud abi „eelarveväline” struktuur oli iseenesest siseturuga kokkusobimatu. Komisjon langetas vaid otsuse, et turuga oli kokkusobimatu selle seaduse §‑is 22c ette nähtud vabastuse süsteem.

178

Kõike eeltoodut arvestades tekib vaid küsimus, kas kõnealust struktuuri on võimalik pidada analoogseks „ühtlustamata” maksustamise alla kuuluva struktuuriga, mida käsitletakse suuniste punktis 154 ja järgmised. Neist punktidest esimene viitab eelkõige ühenduse õigusaktide kohaldamisalasse mittekuuluvatele vähendustele või vabastustele või mis on maksustamise ühenduse tasandist madalamad. Austria Vabariik väitis kohtustungil muide samas tähenduses, et ei ole vaidlustatud, et muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud vabastus ei olnud ühtlustatud tasu, vaid et nimetatud seadusega seati sisse maksulaadsete tasude süsteem.

179

Nagu nähtub suuniste punktidest 154–159, tugineb komisjon selles küsimuses liidu liikmesriikide esitatud teabele, et hinnata maksusüsteeme, mis hõlmavad riigiabi elemente niisuguste tasude, nagu eespool nimetatud vähendamise või vabastamise vormis, et analüüsida konkreetselt abi „vajalikkust” ja „proportsionaalsust” ning selle mõju asjassepuutuvate majandussektorite tasandil.

180

Käesolevas asjas tuleb aga märkida, et Austria Vabariik ei esitanud Üldkohtus, kuigi talle selle kohta menetlust korraldavate meetmete raames küsimus esitati, täpseid viiteid või muud piisavalt täpset konkreetset teavet, mis võimaldaks ümber lükata vaidlustatud otsuse põhjendustes 129, 130 ja 167 tehtud komisjoni järelduse, et kuna Austria Vabariik ei ole vaatamata komisjoni selle kohta haldusmenetluses esitatud korduvatele nõudmistele teavet esitanud, ei saanud komisjon kontrollida, kas vabastus on „vajalik” ja „proportsionaalne” või kuidas see aitab keskkonnakaitset parandada. Lisaks tõi komisjon kohtuistungil pärast kõnealuse otsuse põhjendusele 129 viitamist nende määravate asjaolude hulgas, millega ta tutvuda ei saanud, välja eelkõige abisaajate iga kategooria tootmiskulude suuruse, teabe selle kohta, et lisakulusid ei kantud üle tarbijatele ja järelikult müügi võimaliku vähenemise mõju. Seejärel meenutas komisjon õigesti, et asjassepuutuv liikmesriik peab tõendama, et kõnealusele abile tuleb vabastust kohaldada. Nimelt ei ole komisjoni ülesanne sellistel asjaoludel koguda lisatõendeid, mis näitaksid abi vajalikkust ja proportsionaalsust. Selle tuvastamiseks, kas komisjon on asjaolude hindamisel teinud ilmseid vigu, mis põhjendavad vaidlustatud otsuse tühistamist, peavad Austria Vabariigi esitatud tõendid olema piisavad, et kõnealuses otsuses asjaoludele antud hinnang muutuks ebausutavaks (vt kohtuotsus, 6.10.2009, FAB vs. komisjon, T‑8/06, EU:T:2009:386, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid nagu nähtub eeltoodud kaalutlustest, ei ole Austria Vabariik tõendanud, et komisjon jättis asjassepuutuvad elemendid arvesse võtmata, et jõuda järeldusele, mille kohaselt ei saanud ta järeldada, et abi oli vajalik ja proportsionaalne suuniste punktide 158 ja 159 tähenduses.

181

Lisaks, kohtuistungil esitatud Austria Vabariigi väidet, mille kohaselt järgis komisjon haldusmenetluses väga ranget joont, nõudes alati lisateavet, mida tal ei olnud võimalik esitada ja mida ei oleks liiati tulnud nõuda liidu liikmesriigilt, kuigi liidu õiguses ette nähtud erandi kohaldamise tingimused olid täidetud, võib sisuliselt käsitada kui väidet, et komisjon on rikkunud hea halduse põhimõtet (vt riigiabi valdkonnas kohtuotsus, 11.12.1973, Lorenz, 120/73, EKL EU:C:1973:152, punktid 4 ja 5, ning kohtuotsus, 24.11.1987, RSV vs. komisjon, 223/85, EKL, EU:C:1987:502, punktid 12–17). Kuna see väide aga esitati esimest korda kohtuistungil, ilma et seda saaks pidada väiteks, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos, või ilma et oleks väidetud, et see tugineb uutele faktilistele või õiguslikele asjaoludele, siis tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt selle kohta eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus Djebel – SGPS vs. komisjon, EU:T:2012:11, punktid 142 ja 143 ning seal viidatud kohtupraktika).

182

Lisaks ei saa Austria Vabariigi kohtuistungil tehtud viidet Bundesarbeitskammeri esitatud dokumentidele, mis näitavad, kuidas mõjutavad eri meetmed eri sektorite ettevõtjaid, pidada piisavaks, et täita suuniste punktide 158 ja 159 nõudeid. Esiteks, lisaks sellele, et Austria Vabariik ei esitanud neid dokumente Üldkohtule, et täpsustada tema esitatud faktilisi argumente, tuleb meenutada, et Bundesarbeitskammer oli komisjonis kaebuse esitaja (vt eespool punkt 5) ja et tema väidete eesmärk ei olnud selle tuvastamine, et kõnealune meede on abi, mille komisjon võib vabastada, kuna see on suunistega kooskõlas (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 47–51). Teiseks, nagu nähtub kohtuistungil esitatud Austria Vabariigi kinnitustest, kuigi komisjonile oli esitatud teatud hulk dokumente, tekkis veel küsimus, milline oli esitatava teabe nõutav detailsuse aste. Ent kuigi Austria Vabariik väitis kohtuistungil, et komisjoni nõuded selles küsimuses olid „ebaproportsionaalsed”, on need kinnitused vastuvõetamatud (vt eespool punkt 181). Samuti tuleb viidata eespool punktile 180, kus tuvastati, et veel Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele vastuse esitamise staadiumis, ja kuigi viimane oli selle kohta konkreetse nõude esitanud, ei väitnud Austria Vabariik, et ta on komisjonile saatnud vajalikud andmed kõnealuse meetme analüüsiks suuniste punktide 158 ja 159 seisukohalt ega kritiseerinud selle kohta komisjoni esitatud nõuete ebaproportsionaalsust.

183

Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et komisjon tegi hindamisvea, leides, et kõnealune vabastus ei vastanud ka suuniste punktides 154–159 ette nähtud tingimustele.

184

Viimaseks, ilma et oleks vaja võtta seisukoht Austria Vabariigi argumendi hilisuse kohta, mis esitati esimest korda repliigis (vt analoogia alusel eespool punktis 124 viidatud kohtuotsus Djebel – SGPS vs. komisjon, EU:T:2012:11, punktid 142–144 ja seal viidatud kohtupraktika) ja mille kohaselt kahjustab komisjon konkurentsi seeläbi, et kontrollib ainult taastuvatest energiaallikatest toodetava elektrienergia edendamise Austria süsteemi, samas kui muudes liidu liikmesriikides on võrdväärseid „eelarveväliseid” süsteeme, siis piisab, kui sarnaselt komisjoniga tõdeda, et see väide ei ole tulemuslik niisuguse struktuuri õiguspärasuse hindamisel, mida Austria Vabariik rakendas ja millest ta käesolevas asjas teatas. Veel tuleb märkida, et soovi korral oli Austria Vabariigil muid menetluslikke vahendeid, et ajendada komisjoni tegutsema muude liidu liikmesriikide suhtes, kes sarnaseid struktuure ette nägid.

185

Neil asjaoludel tuleb ka tõdeda, et ükski Austria Vabariigi väide ei võimalda järeldada, et komisjon kuritarvitas oma võimu, keeldudes suuniseid kohaldamast analoogia alusel. Tuleb nimelt meenutada esiteks, et komisjon viis teise võimalusena läbi suuniste seisukohalt (vaidlustatud otsuse põhjendus 127 jj) analüüsi, mis puudutas konkreetselt ühtlustamata maksusid. Teiseks ei esita Austria Vabariik Üldkohtule ühtegi tõendit, mis käsitleks otseselt väidetavat „võimu kuritarvitamist”.

186

Seega tuleb tagasi lükata ka Austria Vabariigi väide, mille kohaselt oli teatatud meetme majanduslik ja konkurentsimõju sarnane energia maksustamise direktiiviga reguleeritud maksustamissüsteemidega ning mille kohaselt ületas komisjon oma kaalutusõiguse piirid, kui ta kohaldas eelarvevälise rahastamise süsteemi suhtes rangemaid kriteeriume kui maksudest rahastatava süsteemi suhtes, sekkudes nii rahastamissüsteemide valikusse.

187

Järelikult tuleb käesoleva väite esimene osa tagasi lükata.

188

Austria Vabariik väidab, et lisaks suuniste analoogia alusel kohaldamisele on mõeldav ka määruse nr 800/2008 artikli 25 niisugune kohaldamine. Ta väidab määruse saksa-, inglis- ja prantsuskeelsele versioonile viidates, et see on sõnastatud suunistest laiemalt, kuna erinevalt suuniste punktist 152, mille kohaselt eeldavad keskkonnamaksude vähendamised, et tegemist oleks „ühtlustatud” energiamaksudega, nähtub kõnealusest artiklist üksnes, et nendest vähendustest teatamise kohustusest ollakse vabastatud, kui need vastavad energia maksustamise direktiivis sätestatud tingimustele. Austria Vabariik väidab ka, et 7. detsembri 2006. aasta dokumendist „Joint paper on the revision of the Community guidelines on State aid for environmental protection and Energy Tax Directive (Ühisdokument keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate suuniste ja energia maksustamise direktiivi läbivaatamise kohta)”, nähtub, et liidu liikmesriikidel on vaja paindlikkust, et mõistlikult oleks võimalik vahet teha keskkonnamaksude loogikas hõlmatud vabastustel ja diferentseeritud maksumääradel. Seega oleks tulnud kompensatsioonikorda lubada ka nimetatud määruse alusel.

189

Repliigis väidab Austria Vabariik muu hulgas, et määruse nr 800/2008 artikkel 25 on vastu võetud suunistest hiljem ja et selle sõnastus on ilmselgelt laiem kui suuniste punkti 152 sõnastus, nähes ette, et keskkonnamaksude vähendamised eeldavad energiamaksude täielikku ühtlustamist. Ent kui see artikkel on kohaldatav vaid energia maksustamise direktiivile, nagu väidab komisjon, oleks see üleliigne, kuivõrd võimalus lubada maksu vähendamist tuleneb otseselt nimetatud direktiivist.

190

Austria Vabariik on seisukohal, et ei piisa viitest sellele, et rohelise elektri edendamise Austria süsteem ei ole energiamaks energia maksustamise direktiivi tähenduses. Kuivõrd selle süsteemi toime on kooskõlas nimetatud direktiivi artikli 17 lõike 1 punktiga a, kuulub see tema arvates määruse nr 800/2008 artikli 25 kohaldamisalasse. Ta toonitab samuti, et abisaajad ja muudetud ÖSG §‑ist 22c kasu saamiseks täitmisele kuuluvad tingimused on määratletud kooskõlas nimetatud direktiivi nõuetega.

191

Veel leiab Austria Vabariik, et kuigi määruse nr 800/2008 artiklis 25 on sätestatud keskkonnavaldkonnas maksude vähendamise täpsed reeglid, ei ole selliseid reegleid vähendamise suhtes võrreldava „eelarvevälise” rahastamise raames, millel on täpselt samad eesmärgid kui keskkonnamaksudel või energiamaksudel ning millel on sama majanduslik ja konkurentsimõju. Tegemist on seda enam põhjendamatu ja liidu õigusega vastuolus oleva ebavõrdse kohtlemisega, kuivõrd komisjon on seisukohal, et käesolevas asjas on tegemist riigi ressurssidega maksulaadse tasu vormis. Ta kinnitab, et niisugune maksulaadne tasu ei erine sisuliselt eelarvelise rahastamise mehhanismidest. Muudetud ÖSG § 22c täidab keskkonnakaitse otsese ning igal juhul kaudse parandamise tingimused, eelkõige kuna see näeb sõnaselgelt ette, et kompensatsioonisumma, mis on vähemalt 0,5% eelneva kalendriaasta tootmise netoväärtusest, tuleb maksta rohelise elektri maksubüroole. Viimaseks väidab ta, et komisjoni kaalutlusruum võimaldab tal kohaldada otseselt või analoogia alusel seda määrust, et vältida seda, et kahte sarnast olukorda ei käsitletaks erinevalt.

192

Kõigepealt olgu meenutatud, et määruse nr 800/2008 põhjendus 46 kõlab järgmiselt:

„Pidades silmas piisavaid kogemusi, mis on saadud keskkonnakaitsele antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste kohaldamisel, tuleks teatamiskohustusest vabastada investeerimisabi, mis võimaldab ettevõtjatel teha ühenduse keskkonnakaitsenormatiivides nõutust rohkem või parandada keskkonnakaitset ühenduse normatiivide puudumisel […], energia säästvasse kasutamisse tehtavateks investeeringuteks ette nähtud keskkonnaabi, suure tõhususega koostootmisse tehtavateks investeeringuteks ette nähtud keskkonnaabi, taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu tehtavateks investeeringuteks ette nähtud keskkonnaabi (sealhulgas jätkusuutlikke biokütustega seotud investeerimisabi), keskkonnauuringuteks antav abi ning teatav keskkonnamaksu vähenduste vormis antav abi.”

193

Edasi tuleb märkida, et määruse nr 800/2008 artikkel 25 „Keskkonnamaksu vähenduste vormis antav abi” näeb ette:

„1.   [Energia maksustamise direktiivi] tingimustele vastavad keskkonnaabi kavad keskkonnamaksu vähenduste vormis on asutamislepingu artikli 87 lõike 3 tähenduses ühisturuga kokkusobivad ja vabastatakse asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohasest teatamiskohustusest, kui täidetud on käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimused.

2.   Isikud, kelle keskkonnamaksu vähendatakse, maksavad vähemalt ühenduse maksu alammäära, mis on sätestatud [energia maksustamise direktiivis].

3.   Maksuvähendusi ei anta pikemaks perioodiks kui 10 aastat. Kõnealuse 10‑aastase perioodi möödumisel hindavad liikmesriigid uuesti asjaomaste abimeetmete asjakohasust.”

194

Samuti tuleb märkida, et energia maksustamise direktiivi artikkel 26 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid teatavad komisjonile artikli 5, artikli 14 lõike 2 ning artiklite 15 ja 17 kohaselt võetud meetmetest.

2.   Sellised käesolevas direktiivis käsitletud meetmed nagu maksuvabastus ja -vähendus, erinevad maksumäärad ja maksutagastus võivad kujutada endast riigiabi ning sellisel juhul tuleb neist komisjonile teatada asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud korras.

Käesoleva direktiivi kohaselt komisjonile esitatav teave ei vabasta liikmesriike asutamislepingu artikli 88 lõikega 3 ette nähtud teatamiskohustusest.

3.   Lõikes 1 sätestatud kohustus teatada komisjonile artikli 5 kohaselt võetud meetmetest ei vabasta liikmesriike direktiiviga 83/189/EMÜ ette nähtud teatamiskohustusest.”

195

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 143–148 kinnitab komisjon sisuliselt, et käesolevas asjas ei ole mingit kaalutlusruumi, et kohaldada analoogia alusel määruse nr 800/2008 artiklit 25. Esiteks ei olnud kohaldatavad süsteemid tema hinnangul võrreldavad, arvestades eelkõige asjaolu, et nimetatud artikkel on kohaldatav üksnes energia maksustamise direktiiviga reguleeritud keskkonnamaksude suhtes. Selles tähenduses on „energiamaksuks” liigitamine seega selle artikli kohaldamise eeltingimus. Seda tõlgendust kinnitab selle määruse süsteemi loogika, millest nähtub, et selle kehtivusala ei saa olla laiem kui suuniste oma, millele määruses viidatakse. Seetõttu kehtib nimetatud säte ainult energia maksustamise direktiivis reguleeritud energiamaksudele.

196

Komisjon aga kinnitas, et muudetud ÖSG seaduse raames makstud tasud ei olnud keskkonnamaksud, mistõttu ei kuulu need energia maksustamise sätete kohaldamisalasse. Järelikult ei ole energiamakse käsitlevad eeskirjad ja Austria ostuhindu käsitlevad eeskirjad väga sarnased.

197

Teiseks rõhutas komisjon, et käesolevas asjas kohaldatav süsteem ei sisaldanud ühtegi lünka, mis oleks vastuolus liidu õigusega ja mida saaks täita analoogiapõhise kohaldamise abil. Nimelt on ta seisukohal, et maksuvähendused ja muud samalaadsed meetmed, mida üldine määrus nr 800/2008 ei hõlma, ei ole iseenesest liidu õigusega vastuolus, vaid nende korral tuleb lihtsalt järgida ELTL artikli 108 kohast teatamiskohustust ja seejärel tuleb neid hinnata suuniste alusel või – kui need ei ole kohaldatavad – siis ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel.

198

Komisjon järeldas sellest, et ta ei näe analoogiat teatatud kava ja määruse nr 800/2008 artikli 25 kohaste ühtlustatud energiamaksude vahel ning seega ei saa komisjon kõnealust mehhanismi sellise analoogia põhjal ka lubada (vaidlustatud otsuse põhjendus 147).

199

Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon väidab, et Austria Vabariigi väide määruse nr 800/2008 artikli 25 otsekohaldatavuse kohta oli vastuvõetamatu, kuna see esitati hilinemisega, kuivõrd see esitati esimest korda alles repliigis. Sellega seoses tuleb tõdeda, et repliigist ja eeskätt selle punktist 64 koostoimes punktidega 63 ja 59 nähtub tõepoolest, et Austria Vabariik soovis tõendada kõnealuse sätte kohaldatavust analoogia alusel muudetud ÖSG § 22c suhtes. Ilma et antud juhtumi asjaoludel oleks vaja pikemalt peatuda Austria Vabariigi selle väite vastuvõetavuse teemal, mis puudutab nimetatud määruse artikli 25 „otsest” kohaldatavust ja seda nimelt nende argumentide täiendusena, mis tuginevad teatatud abi kokkusobivusele kõnealuse sättega analoogia tõttu, tuleb see samadel põhjustel tagasi lükata.

200

Sellega seoses tuleb nentida, et nagu otsustatud eespool punktides 168–178, isegi kui muudetud ÖSG‑d tuleks pidada samastatavaks maksumeetmega ning §‑i 22c selle raames tehtavaks erandiks, ei saaks sellegipoolest tegemist olla enama kui maksuga, mida tuleb käsitleda analoogia alusel Euroopa tasandil ühtlustamata maksusüsteemidega. Nimelt ei võetud muudetud ÖSG‑d vastu energia maksustamise direktiivi ülevõtmise konkreetses kontekstis ja seda kui sellist ei olnud direktiivis ette nähtud.

201

Edasi, mis puudutab konkreetselt määruse nr 800/2008 võimalikku kohaldamist kas otse või analoogia alusel, siis tuleb tõdeda, et määrus näeb ette muu hulgas maksuvabastuste raames keskkonnavaldkonnas täpsed olukorrad, mil vabastusest ei ole komisjonile vaja teatada (vt selle määruse põhjendus 46 ja artikkel 25).

202

Kuid vastupidi sellele, mida väidab Austria Vabariik, ei ole määruse nr 800/2008 artikli 25 tõlgendamisel võimalik eristada kriteeriumi „täita [energia maksustamise direktiivis] kehtestatud tingimused” kriteeriumist, mille kohaselt peab tegemist olema niisuguste keskkonnamaksudega, nagu on ette nähtud kõnealuses direktiivis, st Euroopa tasandil ühtlustatud maksud. Nimelt on määruse eesmärk vabastada teatamiskohustusest teatavat liiki maksuvabastused, nagu need olid reguleeritud eelmainitud direktiiviga tervikuna võetuna. Selles kontekstis ei saa seda suunistega võrreldes pidada ka ainult lisadokumendiks, kuna eelkõige võimaldab see teatud konkreetsetel juhtudel keskkonnaabikava eelteate esitamata jätta.

203

Neil asjaoludel ei saa olukordade erinevuse ja seega määruse nr 800/2008 artiklis 25 ette nähtud olukorra võrreldamatuse tõttu teatatud meetmega (vt eespool punkt 172) seda sätet käesoleval juhul kohaldada otse ega analoogia alusel. Viimase aspektiga seoses tuleb veel tõdeda, nagu väidab komisjon, et selle otsene tagajärg, et konkreetne maksustamissüsteem või sellelaadne süsteem ei kuulu nimetatud määruse kohaldamisalasse, ei ole automaatselt see, et tegemist on õigusliku „lüngaga” või liidu õigust reguleerivate põhimõtetega vastuolus oleva tühimikuga. Nimelt kuulub eespool nimetatud süsteem sellisel juhul suuniste kohaldamisalasse ja olenevalt olukorrast eelkõige suuniste nende sätete kohaldamisalasse, mis käsitlevad „ühtlustamata” maksusid, või tuleb abi kokkusobivust siseturuga hinnata otse ELTL artikli 107 lõike 3 alusel.

204

Eeltoodut arvestades ei ole põhjalikumalt vaja käsitelda määruse nr 800/2008 artikli 25 lõigete 2 ja 3 kohaldamise konkreetseid tingimusi. Järelikult tuleb puhtalt täiendavalt veel ära märkida asjaolu, et Austria Vabariik ei ole väitnud ning lisaks ei nähtu ka teatatud kavast, et selles oli muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud vabastuse kohaldamisperiood piiratud maksimaalselt 10-aastase perioodiga.

205

Veel tuleb märkida, et käesolevas asjas määruse nr 800/2008 kohaldamatust käsitlevaid järeldusi ei lükka ümber Austria Vabariigi väited, mis tuginevad viitele „[ü]hisdokumendile keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate suuniste ja energia maksustamise direktiivi läbivaatamise kohta” (vt eespool punkt 188). Nimelt, nagu väidab komisjon, on tegemist vaid ettevalmistava dokumendiga, millele on liiati alla kirjutanud vaid mõned liidu liikmesriigid, sh Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Madalmaade Kuningriik, Austria Vabariik, Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik, mis seega ei saa olla esiplaanil komisjoni poolt vastu võetud kõnealuse määruse lõpliku versiooni tõlgendamisel, mille puhul on arvesse võetud selle määruse Austria Vabariigi väidetes silmas peetud sätete täpset sõnastust ja määruse konteksti. Lisaks võtab see viimane tõlgendus arvesse selle määruse artikli 25 vastuvõtmise lugu seoses suunistega ning eelkõige seda, et selle sätte eesmärk oli ära kasutada suuniste kohaldamisel omandatud komisjoni kogemus (vt eelkõige eespool punkt 192). Niisuguses kontekstis on komisjon kohtuistungil õigesti rõhutanud, et kõnealust määrust tuleb tõlgendada kitsalt, kuna selles on silmas peetud vaid olukordi, milles suhtes oli tal palju kogemusi ja mille suhtes ta võis seega võtta vastu põhimõttelise vabastuse.

206

Viimaseks, ka kolmanda väite käesoleva osa raames tuleb tõdeda, et Austria Vabariigi väited ei võimalda järeldada, et komisjon kuritarvitas võimu, kui keeldus otse või analoogia alusel kohaldamast määrust nr 800/2008 ja täpsemalt selle artiklit 25. Veel olgu meenutatud, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 143–148 analüüsis komisjon konkreetselt haldusmenetluses kõnealuse määruse kohta esitatud Austria Vabariigi väiteid ning leidis õigusnormi rikkumata, et mainitud sättes on silmas peetud niisuguseid energiamakse, mis on reguleeritud energia maksustamise direktiiviga.

207

Järelikult tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

208

Kolmas väide tuleb tervikuna tagasi lükata esiteks seetõttu, et vaatamata väite pealkirjale, mis puudutab „ELTL artikli 107 lõike 3 väära kohaldamist ja võimu kuritarvitamist”, ei ole Austria Vabariik esitanud muid konkreetseid argumente, mida Üldkohtul tuleks nüüd analüüsida ja mis puudutaksid otseselt selle artikli kohaldamist, st eelkõige kuna Austria Vabariik ei ole esitanud väiteid, milles kritiseeritaks vaidlustatud otsuse põhjenduses 149 ja järgmised esitatud komisjoni arutluskäiku, milles komisjon hindas kõnealuse meetme kokkusobivust otse selle sätte seisukohalt, kaaludes muu hulgas seda, kas kõnealusel meetmel oli ühist huvi teeniv eesmärk, kas meetmel oli innustav mõju, kas meede oli vajalik ja proportsionaalne, ning teiseks, kuna vaidlustatud otsuse põhjendustes 165–167 esitatud komisjoni kinnitusi ei saa igal juhul kahtluse alla seada.

209

Austria Vabariik väidab, et uurimismenetluse käigus ja eelkõige oma 8. oktoobri 2009. aasta kirjalikes seisukohtades viitas ta mitmel korral analoogiale Saksa süsteemiga, eelkõige rahastamise küsimuses „ülekandehinnaga” (rohelise elektri lisakulude ülekandmine) ja energiamahukate ettevõtete panuse ülempiiri küsimuses. Alates 2004. aastast näeb Saksa taastuva energia seadus väidetavalt samuti ette sarnase ülempiiri. Järelikult, kuna pärast liberaliseerimist on Saksa ja Austria elektriturg omavahel tihedalt seotud ja arvestades nende kahe süsteemi sarnasust, väidab Austria Vabariik, et need on majandusliku ja konkurentsimõju poolest sarnased.

210

Neil asjaoludel väidab Austria Vabariik, et komisjon ei saanud keelduda hindamast võimalikke analoogiaid Austria ja Saksa süsteemide vahel, teatades vaid, et ta ei ole viimast süsteemi veel hinnanud. Samuti ei ole tema arvates selge põhjus, miks komisjon võttis vastu teistsuguse otsuse menetluses N 271/2006 („Tax Relief for Supply of surplus Heating” kohta Taanis), kuigi tegemist oli käesolevas asjas majandusliku ja konkurentsimõju poolest sarnase süsteemiga. Järelikult on sarnaseid olukordi käsitletud erinevalt ning rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet (viidates kohtuotsusele, 30.4.1998, Vlaamse Gewest vs. komisjon, T‑214/95, EKL, EU:T:1998:77, punkt 89).

211

Vastuseks komisjoni argumendile, mille kohaselt ei olnud ta analüüsinud EEG‑d, millest talle ei ole teatatud, väidab Austria Vabariik repliigis, et kava kvalifitseerimine riigiabiks ei tohi sõltuda niisugusest teatamisest, kuna komisjon peab oma menetlusse võtma riigiabi, mis võib olla ebaseaduslik. Samuti vaidleb ta vastu komisjoni argumendile, mille kohaselt ei ole eespool punktis 210 viidatud kohtuotsus Vlaamse Gewest vs. komisjon (EU:T:1998:77) käesolevas asjas asjakohane ja rõhutab, et sellest nähtuvast tuleb arvesse võtta vaid seda, et viimati nimetatu kohustus järgima suunistes kehtestatud orientiire. Sama peaks kehtima ka määruse nr 800/2008 kohta. Järelikult, kui mõni olukord kuulub nende suuniste või selle määruse kohaldamisalasse, tuleb neid kohaldada ja teatatud meede lubada, mitte peituda formalistlike argumentide taha.

212

Viimaseks, Austria Vabariigi arvates on mõistetamatud komisjoni märkused eespool punktis 210 viidatud kohtuotsuse Vlaamse Gewest vs. komisjon (EU:T:1998:77) kohta ja eelkõige need, mille kohaselt ei tähenda see kohtuotsus absoluutselt, et komisjon on kohustatud sarnaseid olukordi ühtemoodi käsitlema. Austria Vabariik on seisukohal, et kuigi komisjon keeldus formalistlikel põhjustel analoogia alusel kohaldamast suuniseid või määrust nr 800/2008, kinnitab komisjon nüüd, et konkurentsimõju poolest sarnased olukorrad „võidakse liidu õiguse süsteemile allutada” mõnedel juhtudel ja teistel juhtudel mitte. Ta viitab eelkõige komisjoni näidetele, mis tõendavad, et konkurentsimõju poolest sarnased olukorrad võivad tekkida tulenevalt riigiabist või ilma selleta.

213

Kõigepealt tuleb tõdeda, et mõned Austria Vabariigi väited, mis puudutavad võrdset kohtlemist, olid hõlmatud teise väitega ja neid käsitleti selles kontekstis (vt eespool punkt 124 jj).

214

Nagu on väljakujunenud kohtupraktikale viidates meenutatud eespool punktis 124, on võrdse kohtlemise põhimõtte järgimiseks nõutav, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.

215

ELTL artikli 107 lõike 1 hindamisel on samuti meenutatud, et riigiabi mõiste vastab objektiivsele olukorrale, mida hinnatakse hetkel, mil komisjon oma otsuse teeb. Seega ei tohi põhjused, miks komisjon varasemas otsuses andis olukorrale teistsuguse hinnangu, mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamist (vt eespool punkt 125).

216

Seejärel tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb seda, kas komisjoni otsus, milles tuvastatakse, et uus abi ei vasta erandi kohaldamise tingimustele, on seaduslik, hinnata üksnes ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c raames, mitte lähtuvalt komisjoni varasemast otsustuspraktikast, kui selline praktika eksisteerib (kohtuotsus, 8.7.2010, Freistaat Sachsen ja Land Sachsen-Anhalt vs. komisjon, T‑396/08, EU:T:2010:297, punkt 54). See kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav abikavade hindamisel.

217

Lisaks on juba otsustatud, et komisjonilt ei saa võtta võimalust kehtestada rangemaid kokkusobivuse tingimusi, kui seda nõuavad siseturu areng ja eesmärk tagada siseturul kahjustamata konkurents (vt selle kohta eespool punktis 210 viidatud kohtuotsus Freistaat Sachsen ja Land Sachsen-Anhalt vs. komisjon, EU:T:2010:297, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

218

Lisaks, nagu meenutatud eespool punktis 126 ja järgmised, ei puutu komisjoni otsused, millele Austria Vabariik käesolevas asjas viitab, antud vaidluse lahendamisel asjasse esiteks seetõttu, et kohtupraktika on edasi arenenud ning teiseks, kuna olukord ei ole käesolevas asjas vaatluse all oleva olukorraga otseselt võrreldav. Järelikult ei saa tema väiteid komisjoni otsuste N 271/2006 või ka N 820/2006 kohta pidada põhjendatuks. Sama kehtib esimese ja teise väite raames analüüsitud põhjustel ka võimalike analoogiate kohta Saksa „endise” süsteemiga, mis reguleeris taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise edendamist ja mille kohta tehti eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus PreussenElektra (EU:C:2001:160).

219

Mis puudutab viidet EEG‑le (vt eelkõige eespool punkt 211 jj), siis esiteks väidab komisjon õigesti, et kuna eelnimetatud Saksa süsteemist ei ole eelnevalt teavitatud, ja sellest tulenevalt ei ole komisjon seda isegi analüüsinud ega a fortiori läbi viinud analüüsi, mille tulemusel oleks vastu võetud otsus selle kokkusobivuse kohta ühisturuga, siis ei saa see olla tähtsam Austria korra õiguspärasuse analüüsist, mis tehes on arvestatud muudetud ÖSG‑ga ette nähtud konkreetseid asjaolusid. Teiseks, samuti väitis komisjon Üldkohtus õigesti, et Austria Vabariigil oli muid menetluslikke vahendeid, et ajendada komisjoni vajaduse korral hindama muudes liikmesriikides kehtestatud muid kordasid.

220

Viimaseks tuleb sarnaselt komisjoniga tõdeda, et Austria Vabariik ei tõendanud üheski neljast väitest, et komisjon pani oma tegevusega toime „võimu kuritarvitamise”.

221

Seetõttu tuleb neljas väide tagasi lükata ja hagi tervikuna rahuldamata jätta.

222

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra sama artikli lõike 4 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

223

Kuna Austria Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt komisjoni nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

224

Ühendkuningriik kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Menetlus ja nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimese ja teise väite vastuvõetavus

Sisulised küsimused

Vaadeldava meetme ja vaidlustatud otsuses komisjoni võetud seisukoha teatavate põhipunktide sissejuhatav esitlus

Esimene väide, et on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon on rikkunud õigusnormi, kui leidis, et muudetud ÖSG §‑is 22c ette nähtud kord kujutab endast riigiabi

– Esimese väite esimene osa

– Esimese väite teine osa

Teine väide, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon rikkus õigusnormi, järeldades, et kõnealune meede on valikuline

Kolmas väide, et ELTL artikli 107 lõiget 3 on valesti kohaldatud ja on kuritarvitatud võimu

– Kolmanda väite esimene osa

– Kolmanda väite teine osa

Neljas väide, et komisjon on majandusliku ja konkurentsimõju poolest sarnaseid olukordi käsitlenud ebavõrdselt

Kohtukulud