EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)

10. juuli 2014(*)

Avalik teenistus – EIP personal – Ametisse nimetamine – Talituse juhataja ametikoht – Teise kandidaadi kui hageja ametisse nimetamine – Rikkumised valikumenetluses – Valikukomisjoni liikmete erapooletusekohustus – Valikukomisjoni esimehe laiduväärne käitumine hageja suhtes – Huvide konflikt – Suuline ettekanne, mille peavad tegema kõik kandidaadid – Dokumendid, mis jagati suulise ettekande tegemiseks ja võivad asetada ühe kandidaadi soodsamasse olukorda – Kandidaat, kes osales jagatud dokumentide koostamises – Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine – Tühistamishagi – Kahju hüvitamise nõue

Kohtuasjas F‑115/11,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi,

CG, Euroopa Investeerimispanga töötaja, elukoht Sandweiler (Luksemburg), esindaja: advokaat N. Thieltgen, hiljem advokaadid J.‑N. Louis ja D. de Abreu Caldas,

hageja,

versus

Euroopa Investeerimispank (EIP), esindajad: G. Nuvoli ja T. Gilliams, keda abistas advokaat A. Dal Ferro,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees M. I. Rofes i Pujol (ettekandja), kohtunikud K. Bradley ja J. Svenningsen,

kohtusekretär: ametnik X. Lopez Bancalari,

arvestades kirjalikus menetluses ja 6. märtsi 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        CG palub 27. oktoobril 2011 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud hagiavalduses Avaliku Teenistuse Kohtul sisuliselt tühistada Euroopa Investeerimispanga (EIP; edaspidi „pank”) presidendi otsus nimetada hageja asemel A riskiohjamise peadirektoraadi krediidiriski osakonna riskipoliitika ja hinnakujunduse talituse (Risk Policy and Pricing division) juhatajaks ning mõista pangalt välja hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest, mida ta arvab end olevat kandnud.

 Õiguslik raamistik

2        Vastavalt ELTL artiklile 308 on panga põhikiri sellele lepingule ja EL lepingule lisatud protokollis, moodustades nende lahutamatu osa.

3        Panga põhikirja käsitleva protokolli nr 5 artikli 7 lõike 3 punktis h on nähtud ette, et panga juhatajate nõukogu kinnitab panga kodukorra. See kodukord kinnitati 4. detsembril 1958 ja seda on mitu korda muudetud. Selles on sätestatud, et panga töötajaid käsitlevad eeskirjad võtab vastu panga direktorite nõukogu.

4        Direktorite nõukogu võttis panga personalieeskirjad vastu 20. aprillil 1960. Panga personalieeskirjade vaidluse suhtes kohaldatava redaktsiooni artiklis 14 on nähtud ette, et panga töötajad jagunevad täidetava ametikoha põhjal kolme kategooriasse: esimesse kuuluvad juhtivtöötajad ja see hõlmab kaht liiki ametikohti, milleks on „[j]uht” ja „[a]metikoht C”; teise kuuluvad projektijuhid ja see hõlmab kolme liiki ametikohti, milleks on „[a]metikoht D”, „[a]metikoht E” ja „[a]metikoht F”; kolmandasse kuuluvad täitevtöötajad ja see hõlmab nelja liiki ametikohti.

5        Panga personalieeskirjade artiklis 41 on sätestatud:

„Igat liiki individuaalsed erimeelsused panga ja selle töötajate vahel lahendab [Euroopa Liidu] Kohus.”

Muud erimeelsused peale nende, mis tulenevad [distsiplinaar]meetmete kohaldamisest, lahendatakse vastastikuse kokkuleppe menetluse raames panga lepituskomisjonis ja seda ka siis, kui Euroopa Kohtule on esitatud hagi.

[...]” [mitteametlik tõlge]

6        Panga halduskomitee kiitis 25. mail 2004 heaks dokumendi pealkirjaga „Juhised seoses asutusesisese liikuvuse ja edutamistega” (edaspidi „juhised”).

7        Juhiste artiklis 2 „Teate avaldamine vabade ametikohtade kohta” on sätestatud:

„Reeglina võivad kõik töötajad kandideerida vabadele ametikohtadele, mille kohta avaldatakse teade. [...]”

[Siin ja edaspidi on juhiseid tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

8        Juhiste artiklis 3 „Valikukomisjonide kasutamine” on nähtud ette:

„Juhtivtöötajate kollektiivne hinnang, mis antakse valikukomisjonide kasutamise abil, peab tagama otsuste tegemise protsessi tasakaalu, õigluse ja läbipaistvuse vabade ametikohtade täitmisel. [V]alikukomisjonide kasutamine on kohustuslik vabade ametikohtade C või [sellest] kõrgemate ametikohtade täitmisel [...].”

9        Juhiste I lisas, mis käsitleb valikukomisjonide koosseisu ja rolli, on sätestatud:

„[...] Valikukomisjonid peavad nii palju kui võimalik esindama juhtimismeeskonda, võttes arvesse asjaomase ametikoha raamistikku ja kaalu. Nendes peab olema viis liiget ja nii mehi kui ka naisi. Nendes peab olema vähemalt üks [inimressursside osakonna] esindaja ja üks mõne teise peadirektoraadi esindaja, kes ei ole samast peadirektoraadist, millesse kuulub täidetav ametikoht. Valikukomisjoni liikmete ametikoht peab olema vähemalt sama taseme ametikoht nagu täidetav ametikoht.

Valikukomisjoni koosseisu määravad koos kindlaks peadirektor, kelle alluvusse ametikoht kuulub, ja inimressursside [osakond].”

10      Panga inimressursside osakond on töötanud välja dokumendi „Valikukomisjonide head tavad” (edaspidi „head tavad”). Selle vaidluse suhtes kohaldatava redaktsiooni artiklis 4.1 on sätestatud:

„Valikukomisjoni kuulub viis hääleõiguslikku liiget ja üks vaatleja, kes esindab [meeste ja naiste võrdsete võimaluste pariteedi alusel moodustatud komiteed]. Valikukomisjoni esimees esindab tavaliselt seda peadirektoraati, kes ametikohta täidab. Viiel hääleõiguslikul liikmel on võrdne hääleõigus. Vaatlejal [meeste ja naiste võrdsete võimaluste pariteedi alusel moodustatud komiteest] ei ole hääleõigust. Viiel hääleõiguslikul liikmel peaks olema vähemalt sama taseme ametikoht nagu vaba ametikoht. Valikukomisjoni koosseisu lepivad omavahel kokku [inimressursside osakond] ja peadirektoraat, kes ametikohta täidab, ning selles peab olema vähemalt üks naissoost hääleõiguslik liige.”

[Siin ja edaspidi on viidatud dokumenti tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

11      Heade tavade artiklis 5.1 on nähtud ette:

„Valikukomisjoni esimehel on teiste hääleõiguslike liikmetega võrdne hääleõigus, kuid ta on primus inter pares [...], mis tähendab seda, et kui liikmed ei jõua lõpliku soovituse küsimuses kokkuleppele, saab lõpliku soovituse puhul otsustavaks esimehe hääl, mis tuleb (siis, kui see on nii) märkida ära komisjoni koosoleku protokollis.”

12      Heade tavade artiklis 10.3 on sätestatud:

„[...] Valikukomisjoni järelhindamiskoosolekutel või aruteludel [...] kõneleb esimees viimasena, et teised liikmed saaksid esitada oma seisukoha, ilma et töötajat töölevõttev peadirektoraat neid mõjutaks. [...]”

13      Heade tavade artikkel 17 näeb ette:

„Ametisse nimetamise otsuse teeb [panga] president pärast konsulteerimist oma kolleegidega halduskomiteest ja võttes arvesse [inimressursside osakonna] juhataja ettepanekut. Selleks esitab [inimressursside osakonna] juhataja hindamiskomisjoni protokolli põhjal ametisse nimetamise ettepaneku [komiteele, mille moodustavad halduskomitee ja peasekretär], lisades sellele ‐ kui nad seda vajalikuks peavad ‐ [inimressursside osakonna] kõik täiendavad kaalutlused.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

14      Pank võttis hageja tööle 16. juulil 1998 projektijuhtide kategooria ametikohale E.

15      Hageja edutati 1. aprillil 2001 projektijuhtide kategooria ametikoha D palgajärku 1.

16      Hageja nimetati 1. jaanuaril 2008 riskiohjamise peadirektoraadi koordineerimistalituse (edaspidi „koordineerimistalitus”) juhatajaks ja edutati juhtivtöötajate kategooria ametikohale C. Hagi esitamise hetkel töötas hageja ikka veel sellel ametikohal.

17      Kui hageja asus tööle koordineerimistalituse juhatajana, juhtis riskiohjamise peadirektoraati peadirektor, kelle otseses alluvuses olid krediidiriski osakonna juhtaja X, finantsriski osakonna juhataja Y ja hageja.

18      Hageja 2008. aasta hindamisaruandes leidis riskiohjamise peadirektoraadi peadirektor kui hindaja, et tema töötulemused vastasid igati ootustele, ning hagejale määrati preemia.

19      Hageja 2009. aasta esimese poolaasta hindamisaruandes järeldas hindaja, et hageja töötulemused olid väga head. Hageja töötasu tõsteti kolme alljärgu võrra ja ta sai preemiaid.

20      Riskiohjamise peadirektoraadi peadirektor esitas 16. veebruari 2011. aasta teatega panga halduskomiteele ettepaneku see peadirektoraat ümber korraldada.

21      Hageja esitas 18. veebruaril 2011 taotluse algatada X ja Y suhtes uurimismenetlus, mis puudutab isiku väärikuse austamist tööl. Hageja kinnitas selles taotluses, et X alates 2010. aasta juunikuust ja Y alates 2008. aasta septembrikuust olid teda heidutanud ja ahistanud, mis seisnes muu hulgas selles, et ta „jäeti kõrvale” seeläbi, et tema roll ja ametikohustused muudeti ebaoluliseks ja/või neid pisendati.

22      Panga halduskomitee kinnitas 22. veebruaril 2011 riskiohjamise peadirektoraadi ümberkorraldamise kava (edaspidi „riskiohjamise peadirektoraadi ümberkorraldamine”), kusjuures see uus korraldus erines ettepanekust, mille riskiohjamise peadirektoraadi peadirektor oli oma 16. veebruari 2011. aasta teates esitanud.

23      Inimressursside osakonna juhataja 28. veebruari 2011. aasta kirjaga teatati hagejale uurimismenetluse algatamisest ja tal paluti esitada oma kaebus memorandumis.

24      Hageja kurtis oma 14. märtsi 2011. aasta memorandumis ahistamise ja heidutamise üle, mille need kaks väidetavat ahistajat, X ja Y, olid tema suhtes toime pannud.

25      Panga president teatas 30. märtsi 2011. aasta teatisega töötajatele, et halduskomitee on riskiohjamise peadirektoraadi ümberkorraldamise heaks kiitnud ja see viiakse ellu alates 1. aprillist 2011 (edaspidi „30. märtsi 2011. aasta teatis töötajatele”). Sellest teatisest ilmneb, et alates sellest kuupäevast kuulub üldine riskipoliitika, sh Baseli kokkulepe, omakapitali sobivus ning kriisisimulatsioon ja hinnakujundus vastloodud talituse, st riskipoliitika ja hinnakujunduse talituse pädevusse, kusjuures see talitus on osa riskiohjamise peadirektoraadi krediidiriski osakonnast. 30. märtsi 2011. aasta teatises töötajatele on ka märgitud, et riskiohjamise peadirektoraadi ümberkorraldamise raames saab finantsriski osakonna juhatajast Y‑st krediidiriski osakonna juhataja ning et teade vaba ametikoha kohta, mille eesmärk on täita riskipoliitika ja hinnakujunduse talituse juhataja ametikoht (edaspidi „vaidlusalune ametikoht”), avaldatakse panga tavapärases korras.

26      Teade vaba ametikoha kohta, mille eesmärk oli täita vaidlusalune ametikoht, avaldati 20. mail 2011. Kandideerimistähtaeg lõppes 7. juunil 2011.

27      Hageja palus inimressursside osakonna juhatajale saadetud 3. juuni 2011. aasta e‑kirjaga vaidlusaluse ametikoha täitmiseks algatatud töölevõtmise menetlus peatada ja seda eelkõige seetõttu, et valikukomisjoni kuuluva Y suhtes oli tema taotlusel algatatud uurimismenetlus, mis oli veel pooleli. Sellele e‑kirjale ei vastatud.

28      Hageja esitas 7. juunil 2011 oma kandidatuuri vaidlusalusele ametikohale.

29      Hageja paluti 10. juuni 2011. aasta e‑kirjaga vestlusele valikukomisjoniga, mille kuupäevaks määrati 17. juuni 2011. Kutses vestlusele valikukomisjoniga on märgitud, et komisjoni kuulub viis liiget, nende hulgas Y, kes on selle esimees. Kutses oli ka täpsustatud, et vestlusel peab hageja tegema kümne minuti pikkuse ettekande teemal, mis teatati talle e‑kirjas, kusjuures ta võib selleks kasutada e‑kirjale lisatud dokumente.

30      Hageja palus inimressursside osakonna juhatajale saadetud 14. juuni 2011. aasta e‑kirjas, et Y välja vahetataks.

31      Inimressursside osakonna juhataja vastas sama kuupäeva, 14. juuni 2011. aasta e‑kirjaga hagejale, et valikukomisjoni koosseis jäetakse samaks. Ta märkis, et on „mõeldamatu”, et krediidiriski osakonna juhataja Y ei juhi kõiki vestlusi, mille valikukomisjon läbi viib. Ta rõhutas, et valikukomisjoni kuulub üks inimressursside osakonna töötaja ja et tema üks peamisi ülesandeid on tagada kõikide kandidaatide õiglane ja objektiivne kohtlemine.

32      Hageja saatis 16. juunil 2011 keset tööpäeva e‑kirjaga valikukomisjoni sekretariaadile oma motivatsioonikirja ja elulookirjelduse.

33      Sama päeva, 16. juuni 2011. aasta õhtul saadetud e‑kirjaga teatas hageja valikukomisjoni sekretariaadile, et ta ei saa tervislikel põhjustel tulla vestlusele, mis oli määratud järgmisele päevale, ning et ta on kolm nädalat haiguspuhkusel.

34      Kõikidel kandidaatidel peale hageja oli 17. juunil 2011 vestlus valikukomisjoniga.

35      Inimressursside osakonna esindaja valikukomisjonis palus 29. juuni 2011. aasta e‑kirjaga, mille ta saatis ka tavalise kirjaga, hagejal valida vestluseks valikukomisjoniga üks kuupäev ajavahemikul 8. juulist kuni 14. juulini 2011. Et hageja ei vastanud, palus valikukomisjoni eespool nimetatud liige tal 7. juuli 2011. aasta e‑kirjaga ja tähtkirjaga kinnitada, kas ta saab vestlusele tulla 11., 13. või 14. juulil 2011.

36      Hageja teatas 11. juuli 2011. aasta e‑kirjaga, et ta saab vestlusele tulla 13. ja 14. juulil 2011 vastavalt sellele, kuidas sobib valikukomisjonile.

37      Hageja ahistamiskaebust uuriv uurimiskomisjon esitas 11. juulil 2011 oma arvamuse (edaspidi „uurimiskomisjoni arvamus”). X kohta järeldas uurimiskomisjon, et ta ei suutnud „tuvastada pahasoovlikku ja tahtlikku käitumist, mille võiks kvalifitseerida temapoolseks ahistamiseks”, ning Y puhul tuvastas ta küll, et mõned teod, mille üle hageja kurtis, on tõendatud, kuid ei võtnud seisukohta küsimuses, kas need teod kujutavad endast psühholoogilist ahistamist. Uurimiskomisjon esitas selles arvamuses pangale ka mitu soovitust.

38      Valikukomisjon kuulas hageja 13. juulil 2011 Y juhtimisel ära.

39      Oma 18. juuli 2011. aasta protokollis, mille ta valikumenetluse järel koostas, järeldas valikukomisjon ühehäälselt, et parim kandidaat vaidlusalusele ametikohale on A, ja soovitas nimetada ametisse tema.

40      Hagejale teatati 27. juuli 2011. aasta e‑kirjaga, et valikukomisjon valis välja A.

41      Panga president tegi oma otsuse nimetada vaidlusalusele ametikohale A (edaspidi „28. juuli 2011. aasta otsus”), mille ta langetas pärast konsulteerimist kolleegidega halduskomiteest, töötajatele teatavaks 28. juuli 2011. aasta teatisega.

42      Hageja palus 29. juuli 2011. aasta e‑kirjaga inimressursside osakonna juhatajal teatada talle kirjalikult põhjused, miks ei valitud välja tema kandidatuuri, ja ka põhjused, miks eelistati teist kandidaati.

43      Hageja saatis 5. septembri 2011. aasta kirjaga panga presidendile kaebuse, milles palus tühistada 28. juuli 2011. aasta otsus, ja taotluse hüvitada kahju, mida ta väidetavalt kandis nimetatud otsuse õigusvastasuse ja selle tõttu, et ta oli sunnitud vestlema valikukomisjoniga, mille üks liige oli üks väidetavatest ahistajatest, kelle suhtes oli pooleli uurimismenetlus.

44      Inimressursside osakonna üks töötaja võttis hageja 8. septembril 2011 vastu ja võimaldas tal tutvuda valikukomisjoni protokolli selle osaga, mis puudutas teda.

45      Panga president teatas 19. septembri 2011. aasta kirjaga 5. septembri 2011. aasta kaebuse kättesaamisest. Ta informeeris hagejat sellest, et kuna inimressursside osakonna vastutav töötaja puudub töölt kuni 23. septembrini 2011, arutatakse hageja kaebust ja kahju hüvitamise taotlust niipea, kui see töötaja on puhkuselt tagasi, ning et viimane teatab talle oma otsusest pärast seda kuupäeva.

 Poolte nõuded ja menetlus

46      Hageja palub oma hagiavalduses Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tühistada 28. juuli 2011. aasta otsus;

–        kohustada panka võtma vajalikud meetmed, et näha ette nõuetekohane menetlus vaba ametikoha täitmiseks;

–        tuvastada panga vastutus tema ees selle otsuse õigusvastasuse eest, millega vaidlusalusele ametikohale nimetati A;

–        mõista pangalt hagejale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest välja hüvitis koos viivitusintressidega ja seda järgmiselt:

–        mittevaralise kahju eest 50 000 eurot;

–        saamata jäänud töötasu vormis varalise kahju eest 436 100 eurot;

–        menetlustoiminguna määrata ekspertiis, et tuvastada 28. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasusega põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju ulatus, kusjuures selle menetlustoimingu eset on täpsustatud hagiavaldusele lisatud tõendis;

–        mõista kohtukulud välja pangalt.

47      Pank palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja/või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

48      Oma 6. juunil 2012 esitatud repliigis palus hageja Avaliku Teenistuse Kohtul määrata menetlustoiminguna tunnistaja ärakuulamine niisugusena, nagu seda menetlustoimingut on täpsustatud repliigile lisatud tõendis, ning teise võimalusena aktsepteerida uue tõendina selle tunnistaja tunnistust, mis on toodud selles lisas. Selle taotlusega põhjendati hagis esitatud tühistamisnõuet. Kui Avaliku Teenistuse Kohus esitas hagejale selle menetlustoimingu taotluse kohta järgmises punktis nimetatud menetlust korraldavate meetmete raames küsimusi, täpsustas hageja, et ta ei saanud seda esitada oma hagiavalduses, sest faktilistest asjaoludest, mille kohta see tunnistaja võib tunnistusi anda, sai ta teada alles 2012. aasta veebruaris.

49      Kohtukantselei 29. jaanuari 2014. aasta kirjadega paluti pooltel vastata menetlust korraldavatele meetmetele. Nad täitsid selle palve nõuetekohaselt.

50      Kohtuistungil loobus hageja hagiavalduses esitatud teisest ja viiendast nõudest.

 Õiguslik käsitlus

1.     Esimene nõue, milles palutakse tühistada 28. juuli 2011. aasta otsus

51      Hageja põhjendab oma tühistamisnõuet kolme väitega. Esimese kohaselt pandi töölevõtmise menetluses toime rikkumisi. Teise kohaselt tehti ilmne hindamisviga. Kolmanda kohaselt kuritarvitati võimu.

52      Kohtuistungil teatas hageja, et ta loobub tuginemisest teisele ja kolmandale väitele.

53      Seega tuleb märkida, et hageja tugineb ainult ühele väitele, mille kohaselt pandi töölevõtmise menetluses toime rikkumisi. See väide jaguneb kaheks osaks: esimese kohaselt oli valikukomisjon erapoolik ja teise kohaselt rikuti kandidaatidele esitatavate küsimuste väljavalimisel – millega A asetati soodsamasse olukorda – võrdse kohtlemise põhimõtet.

 Esimene väiteosa, mille kohaselt oli valikukomisjon erapoolik

54      Oma ainsa tühistamisväite esimese osa raames esitab hageja kaks etteheidet: esiteks kurdab ta valikukomisjoni esimehe Y erapoolikuse üle ja teiseks valikukomisjoni teiste liikmete erapoolikuse üle.

 Esimene etteheide, et valikukomisjoni esimees Y oli erapoolik

–       Poolte argumendid

55      Hageja väidab, et 28. juuli 2011. aasta otsus tehti inimressursside osakonna juhataja soovitusel, mis põhines töölevõtmise menetlusel, mille käigus pandi toime rikkumisi, ning seega tuleb see otsus tühistada. Ta märgib, et 28. veebruaril 2011 algatati tema taotluse alusel uurimismenetlus, mis puudutas isiku väärikuse austamist tööl, ning seda heidutamise ja ahistamise tõttu, mille ta arvas olevat endale osaks saanud alates 2008. aasta septembrist, eelkõige Y poolt. 11. juulil 2011 täpsustas uurimiskomisjon oma arvamuses, et Y peetakse „auahneks meheks” ja „tankiks, kes liigub edasi, valutamata liialt südant „kaasneva kahju” pärast, mida ta võib põhjustada”, ning et ta kõrvaldas hageja pikkamööda tema ametikohalt, haarates endale kõik strateegilised aspektid, mida hõlmab koordineerimistalitus.

56      Hageja kinnitab, et tema kaebuse alusel Y suhtes algatatud uurimismenetluse tõttu, milles uuriti väidetavat ahistamist, oli Y valikumenetluse jooksul tema suhtes huvide konflikti olukorras, mis takistas tal andmast tema kandidatuurile objektiivset ja erapooletut hinnangut. Hageja lisab, et Y oli lausa valikukomisjoni esimees, mistõttu sai ta valikukomisjoni teisi liikmeid otseselt või kaudselt mõjutada selles küsimuses, keda ametikohale valida. Seetõttu, et Y oli valikukomisjonis, ei saanud selle komisjoni arvamus niisiis olla piisavalt erapooletu ja objektiivne.

57      Hageja ei ole rahul ka sellega, et hoolimata uurimiskomisjoni arvamusest, milles viimane tuvastas, et Y on pannud toime mõned teod, mille üle tema kurtis, ja vaatamata tema spetsiaalsele palvele, et Y ei kuuluks valikukomisjoni, ei muutnud pank valikukomisjoni koosseisu ning ta pidi vestlema valikukomisjoniga, milles oli üks tema väidetavatest ahistajatest.

58      Pank väidab vastu, et kuna Y oli töötajat tööle võtva osakonna juhataja, oli tema nimetamine valikukomisjoni liikmeks kooskõlas väljakujunenud praktika ja heade tavadega. Uurimiskomisjoni arvamuse kohta märgib pank, et see komisjon järeldas, et väidetavatele ahistajatele ei saa ette heita mingit ahistamist. Pank on võtnud ka meetmeid valikukomisjonide erapooletuse tagamiseks, näiteks inimressursside osakonna esindaja kuulumine valikukomisjoni ning meeste ja naiste võrdsete võimaluste pariteedi alusel moodustatud komitee esindaja kuulumine vaatlejana valikukomisjoni. Lõpuks märgib ta, et valikukomisjoni protokoll näitab, et Y ei võtnud hageja suhtes diskrimineerivat seisukohta ja et tema kui valikukomisjoni esimehe seisukoht ei etendanud 28. juuli 2011. aasta otsuse tegemisel mingit tähtsust. Valikukomisjoni protokollist ilmneb nimelt, et hageja asetati viie kandidaadi hulgas viimasele kohale, et valikukomisjoni liikmed tegid otsuse soovitada vaidlusalusele ametikohale A‑d ühehäälselt ning et hinded, mille valikukomisjoni liikmed igale kandidaadile panid, olid ühtlased, ükski liige ei kaldunud märkimisväärselt kõrvale hinnangust, mille andsid teised.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

59      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ulatuslikku kaalutlusõigust, mis on konkursi‑ või valikukomisjonil kandidaatide suuliste katsete korra ja üksikasjaliku sisu kindlaksmääramise osas, tasakaalustama nende katsete korraldamist reguleerivate normide range järgimine (kohtuotsused Girardot vs. komisjon, T‑92/01, EU:T:2002:220, punkt 24, ja Christensen vs. komisjon, T‑336/02, EU:T:2005:115, punkt 38).

60      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on konkursikomisjon ka kohustatud tagama, et tema hinnangud kõikidele suuliste katsete käigus eksamineeritavatele kandidaatidele antakse võrdsetes ja objektiivsetes tingimustes (kohtuotsus Pantoulis vs. komisjon, T‑290/03, EU:T:2005:316, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika). Ehkki kõnesolev töölevõtmise menetlus ei toimunud konkursi vormis, võib seda kohtupraktikat käesoleval juhul kohaldada, sest valikukomisjoni eesmärk on nagu konkursikomisjonilgi valida välja parimad kandidaadid nende hulgast, kes oma kandidatuuri vaba ametikoha kohta avaldatud teate peale esitasid, ja tal on valikukatsete korraldamisel ulatuslik kaalutlusruum.

61      Seega pidi pank hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid järgides tagama valikumenetluse hea korralduse ning kõikidele kandidaatidele selles valikumenetluses valikukomisjoniga toimuvate vestluste võimalikult häirimatu ja nõuekohase läbiviimise. Selleks oli tarvis, et valikukomisjoni kõikidel liikmetel, kelle pank on nimetanud, oleks vajalik sõltumatus, et nende objektiivsust ei saaks kahtluse alla seada.

62      Avaliku Teenistuse Kohus peab seega kontrollima, kas valikukomisjon moodustati ja tegutses nõuetekohaselt, järgides eelkõige oma erapooletusekohustust, sest selle järgimine on üks nõue, millest nii konkursi‑ kui ka valikukomisjonid peavad oma töös juhinduma ning mille täitmist liidu kohus kontrollib (vt konkursikomisjoni töö kohta kohtumäärus Meierhofer vs. komisjon, F‑74/07 RENV, EU:F:2011:63, punkt 62).

63      Avaliku Teenistuse Kohus peab niisiis käesoleval juhul analüüsima, kas Y oli hageja suhtes huvide konflikti olukorras, sest tema suhtes oli hageja taotluse alusel algatatud uurimismenetlus, milles uuriti väidetavat ahistamist. Kui see on nii, kujutab see, et Y ei täitnud oma kohustust hoiduda hindamast hageja kandidatuuri, endast tema erapooletusekohustuse rikkumist ja seega ka terve valikukomisjoni erapooletusekohustuse rikkumist.

64      Selles küsimuses tuleb meenutada, et huvide konflikt tähendab olukorda, milles ametnik või muu teenistuja peab oma ametikohustuste täitmisel võtma seisukoha asja kohta, mille käsitlemisel või lahendamisel on tal isiklik huvi, mis võib tema sõltumatuse ohtu seada (näiteks kohtuotsus Giannini vs. komisjon, T‑100/04, edaspidi „kohtuotsus Giannini”, EU:T:2008:68, punkt 223).

65      Ainuüksi asjaolu, et konkursi‑ või valikumenetluses osalev kandidaat on esitanud konkursi‑ või valikukomisjoni liikme peale väidetava ahistamise tõttu kaebuse, mis on valikumenetluse ajal arutamisel, ei saa iseenesest tuua kaasa asjaomase liikme kohustust ennast konkursi‑ või valikukomisjonist taandada (vt selle kohta kohtuotsus BY vs. AESA, F‑81/11, EU:F:2013:82, punkt 72). Kui aga objektiivsed, asjakohased ja kokkulangevad märgid näitavad, et see konkursikomisjoni liige on huvide konflikti olukorras, sest tal on otseselt või kaudselt isiklik huvi eelistada või panna ebasoodsasse olukorda mõnda kandidaati, nõuab erapooletusekohustus ‐ mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 ‐, et ta ei saaks võtta seisukohta selle kandidaadi eeliste küsimuses, eelkõige juhul, kui asjaomase menetluse käigus välja valitud kandidaat peab hiljem töötama tema alluvuses.

66      Käesoleval juhul on selge, et vastloodud riskipoliitika ja hinnakujunduse talitus integreeriti krediidiriski osakonda ja et selle osakonna juhatajast Y‑st pidi saama vaidlusalusele ametikohale nimetatud kandidaadi otsene ülemus. Avaliku Teenistuse Kohus peab seega analüüsima, kas hageja on esitanud objektiivsed, asjakohased ja kokkulangevad märgid ning et Y‑l kui valikukomisjoni liikmel ja esimehel oli isiklik huvi, mis võis kahjustada tema sõltumatust hageja vaidlusalusele ametikohale esitatud kandidatuuri hindamisel.

67      Selles küsimuses on esiteks selge, et 28. veebruaril 2011 algatati hageja taotlusel uurimismenetlus, mis käsitles isiku väärikuse austamist tööl, väidetava heidutamise ja ahistamise tõttu, mille pani eelkõige toime Y. Avaliku Teenistuse Kohus märgib seega, et pank oli leidnud, et niisugune uurimismenetlus on asjaolusid arvestades vajalik ning et hageja taotlust ei tule kohe rahuldamata jätta.

68      Ei ole ka vaidlustatud, et 11. juulil 2011 esitas uurimiskomisjon, kes arutas hageja kaebust, oma arvamuse, milles ei ole mingit lõplikku järeldust küsimuses, kas Y‑le ette heidetav käitumine kujutab endast ahistamist, kuigi uurimiskomisjon tuvastas eelkõige, et mõned teod, mille üle hageja kurdab, on tõendatud. Vastuseks ühele küsimusele, mille Avaliku Teenistuse Kohus esitas kohtuistungil, kinnitas pank, et tavaliselt edastatakse uurimiskomisjoni arvamus ahistamise valdkonnas panga presidendile, et viimane saaks teha otsuse, mitte otse väidetavatele ahistajatele ja kaebajale. Ta täpsustas ka, et kahtlemata edastati Y‑le ametlikult otsus lõpetada hageja kaebuse menetlemine, mille panga president tegi uurimiskomisjoni arvamuse põhjal, kuid mitte arvamust ennast.

69      Teiseks on ka selge, et teade vaba ametikoha kohta, mille eesmärk oli täita vaidlusalune ametikoht, avaldati 20. mail 2011 ja et hageja vestlus valikukomisjoniga leidis aset 13. juulil 2011, s.o kaks päeva pärast seda, kui uurimiskomisjon esitas oma arvamuse, ning et 18. juulil 2011 koostas valikukomisjon oma protokolli, milles sellele ametikohale valiti A.

70      Eelnevatest punktidest ilmneb, et valikumenetlus leidis aset paralleelselt uurimismenetlusega.

71      Seejärel ilmneb uurimiskomisjoni arvamusest, et hageja kurtis eelkõige selle üle, et Y „jättis ta kõrvale” seeläbi, et tema roll ja ametikohustused muudeti ebaoluliseks ja/või neid pisendati.

72      Selles küsimuses tuvastas uurimiskomisjon, et „[hageja] seisund muutus [Y] silmis ajapikku: hageja muutus kõrgelt tunnustatud ja väga häid hindeid saavast kaastöötajast kellekski, kes ei lase temal valitud teed käia. Et ta oli ka konkurent [riskiohjamise] peadirektoraadi ametikohale, ei kõhelnud [Y] hetkegi, kui oli vaja täita võimutühikud, mis jäid [hagejast] tema haiguse tõttu maha ja mida viimane üritas oma haigevoodist täita nii vähe kui võimalik”, ning et seetõttu „kõrvaldas [Y hageja] pikkamööda tema ametikohalt, haarates endale kõik strateegilised aspektid, mida hõlmab koordineerimistalitus. Praegu on seega selge [...], et [riskiohjamise peadirektoraadi] struktuur on niisugune, et [Y] kätte on koondunud kõik strateegilised võtmeülesanded, mis annavad suure võimaluse paista panga ülemuste ees silma, ning et [hageja] on taandatud täitma haldusülesandeid. See, mida [hageja] aimas, ka juhtus”.

73      Uurimiskomisjon kinnitab oma arvamuses ka, et „[hageja] suhted [Y‑ga], mis varem olid olnud väga head, halvenesid: [Y] täitis [hagejast] jäänud tühimikud ja kahmas järk-järgult endale [hageja] kõige olulisemad ja intellektuaalselt nõudlikumad ametikohustused, kusjuures viimane ei nõustunud oma pädevuse niisuguse kärpimisega. Lõpuks oli igasugune suhtlemine ja usaldus nende kahe vahel muutunud võimatuks”.

74      Uurimiskomisjon märgib ka, et Y‑t „peetakse [...] auahneks meheks, kel on visioon oma kutsealasest tulevikust ja keda mõned kirjeldavad kui tanki, kes liigub edasi, valutamata liialt südant „kaasneva kahju” pärast, mida ta võib põhjustada”, ning et „[hageja] oli seal, takistas tema ambitsioonikaid plaane ja hageja puudumine töölt [...] haiguse tõttu takistas osaliselt korralikku tööd, nii et ta tuli kõrvaldada”.

75      Uurimiskomisjoni arvamusest ilmneb, et Y pani tõesti hageja suhtes toime mõned teod, mida viimane talle ette heitis, ning et hetkel, mil hageja vestles valikukomisjoniga, s.o 13. juulil 2011, olid hageja ja Y tööalased suhted väga halvaks muutunud.

76      Et Y‑st oleks saanud hageja otsene ülemus, kui hageja oleks välja valitud ja vaidlusalusele ametikohale nimetatud, arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 67‐75 esitatud kaalutlusi ja kirjeldatud faktilisi asjaolusid, eelkõige faktilisi asjaolusid, mida uurimiskomisjon peab oma arvamuses tõendatuks, on hageja esitanud käesoleval juhul objektiivsed, asjakohased ja kokkulangevad märgid, mis põhjendavad tema väidet, et kui Y nimetati valikukomisjoni liikmeks, sattus ta niisuguse huvide konflikti olukorda, mis seadis kahtluse alla, kas ta suudab hinnata hageja kandidatuuri nii objektiivselt nagu vaja.

77      On teada, et Y osales vestluses ja hageja hindamises, ehkki ta oleks pidanud sellest hoiduma, sest ta oli viimase suhtes huvide konflikti olukorras.

78      Tuleb ka meenutada, et heade tavade artiklites 5.1 ja 10.3 on sätestatud, et kui liikmed ei jõua lõpliku soovituse küsimuses kokkuleppele, saab otsustavaks esimehe hääl ning et aruteludel peab ta kõnelema viimasena, et mitte mõjutada valikukomisjoni teisi liikmeid. Nendest sätetest ilmneb seega, et Y oli valikukomisjoni esimehena olukorras, kus ta etendas valikukomisjoni töös ülekaalukat rolli ja võis teisi valikukomisjoni liikmeid mõjutada.

79      Eelnevate kaalutluste põhjal ja võtmata eelarvamuslikult seisukohta valikukomisjoni liikmete arutelude ja komisjoni erinevate liikmete arvamuste, sh Y arvamuse kohta, tuleb teha järeldus, et Y rikkus valikukomisjoni liikmeks olemisega oma erapooletusekohustust. Et valikukomisjoni kõik liikmed peavad olema nii sõltumatud nagu vaja, et ei kahjustataks valikukomisjoni objektiivsust tervikuna, tuleb seega asuda seisukohale, et rikuti valikukomisjoni erapooletust tervikuna.

80      Panga argumendid seda järeldust ei väära.

81      Mis puudutab kõigepealt argumenti, et oli „mõeldamatu”, et töötajat töölevõtva osakonna juhataja ‐ käesoleval juhul Y – ei juhigi valikukomisjoni kõiki vestlusi, siis piisab, kui juhtida tähelepanu, et heade tavade artiklis 4.1 on sätestatud, et valikukomisjoni esimees esindab „tavaliselt seda peadirektoraati”, kes ametikohta täidab, ning juhiste I lisas ei ole nõutud, et valikukomisjoni kuuluks just selle osakonna juhataja, kes töötajat tööle võtab. Seega ei ole panga enda õigusnormides kõneldud töötajat tööle võtvast osakonnast, vaid töötajat tööle võtvast peadirektoraadist ning see, kui ametikohta täitva osakonna juhataja ei ole valikukomisjoni liige, on täiesti lubatud.

82      Tuleb ka meenutada (vt eespool punktid 30 ja 31), et hageja palus inimressursside osakonna juhatajale 14. juunil 2011 saadetud e‑kirjas, et Y välja vahetataks, millest see juhataja samal päeval keeldus. Et tegemist oli huvide konfliktiga, oleks pank aga pidanud vältima seda, et Y kuulub valikukomisjoni ja on lausa selle esimees, või oleks vähemalt pidanud tagama, et Y hoidub igasugustest sekkumistest vestluse ja hageja hindamise ajal, mida ta ei teinud.

83      Argumendi kohta, et uurimiskomisjoni 11. juuli 2011. aasta arvamuses järeldati, et Y ei pannud toime mingit ahistamist – mistõttu ei olnud Y huvide konflikti olukorras –, meenutab Avaliku Teenistuse Kohus seejärel, et valikumenetlus leidis aset paralleelselt uurimismenetlusega (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 70) ning et kui inimressursside osakonna juhataja keeldus 14. juunil 2011 Y‑t valikukomisjonis välja vahetamast, ei olnud uurimiskomisjon veel oma arvamust esitanud. Et hageja vestlus valikukomisjoniga oli esialgu kavandatud 17. juunile 2011, ei näinud pank seega põhjust, miks ei võiks Y – kelle suhtes oli sel kuupäeval pooleli uurimismenetlus, milles uuriti väidetavat ahistamist – olla valikukomisjoni liige. Panga argument, et uurimiskomisjoni arvamuses järeldati, et Y ei ole toime pannud mingit ahistamist, ei ole seega asjakohane. Ja olgu kuidas on, missugune ka ei oleks kuupäev, mil Y sai teada, et uurimiskomisjon on oma arvamuse esitanud, ei saanud see arvamus kuidagi mõjutada Y huvide konflikti olemasolu valikumenetluse jooksul. Asjaolust, et Y ja hageja tööalased suhted olid tõsiselt halvenenud enne valikumenetluse algust – nagu ilmneb uurimiskomisjoni arvamusest – piisab käesoleval juhul, et järeldada, et Y oli huvide konflikti olukorras.

84      Avaliku Teenistuse Kohus märgib ka, et ohtu, et valikukomisjoni liige on kandidaadi suhtes huvide konflikti olukorras, ei saa tasakaalustada ei inimressursside osakonna esindaja ega meeste ja naiste võrdsete võimaluste pariteedi alusel moodustatud komitee vaatleja kuulumine valikukomisjoni.

85      Mis puudutab viimaks panga argumenti, et valikukomisjoni protokollist ilmneb, et Y ei võtnud hageja suhtes diskrimineerivat seisukohta ja et A valiti välja ühehäälselt, siis Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et ‐ nagu väidab pank ‐ on hinded, mille kõik valikukomisjoni liikmed igale kandidaadile panid, võrdlemisi ühtlased. See asjaolu ei võimalda siiski välistada ei Y huvide konflikti ega võimalust, et Y mõjutas valikukomisjoni esimehena seda, kuidas valikukomisjoni teised liikmed kandidaate hindasid.

86      Eelnevatest kaalutlustest tuleb järeldada, et valikumenetlus oli õigusvastane, sest valikukomisjoni esimees ja seeläbi valikukomisjon tervikuna rikkusid oma erapooletusekohustust. Seega tuleb selle esimese väiteosa raames esitatud esimene etteheide tunnistada põhjendatuks.

 Teine etteheide, et valikukomisjoni teised liikmed olid erapoolikud

–       Poolte argumendid

87      Hageja väidab, et teised valikukomisjoni liikmed peale Y võisid olla erapoolikud, sest enamik neist oli heaks kiitnud riskiohjamise peadirektoraadi ümberkorraldamise ja eelkõige riskipoliitika ja hinnakujunduse talituse loomise, mille juhile antakse peaaegu kõik ülesanded ja kohustused, mis kuulusid tema kui koordineerimistalituse juhataja ametikohustuste hulka.

88      Pank ei võta selle etteheite kohta seisukohta.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

89      Piisab, kui märkida, et hageja väidab ainult, et valikukomisjoni teised liikmed võisid oma erapooletusekohustust rikkuda, väitmata, et nad tõepoolest tegidki seda. Ta esitab seega lihtsalt spekulatsioonid, aga mitte ühtegi tõendit, mis võiks seda väidet kinnitada. Niisuguses olukorras tuleb esimese väiteosa raames esitatud teine etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

90      Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb asuda seisukohale, et hagi ainsa väite esimene osa, mille kohaselt pandi valikumenetluses toime rikkumisi, on osaliselt põhjendatud.

 Teine väiteosa, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

 Poolte argumendid

91      Hageja väidab, et lühike kümne minuti pikkune suuline ettekanne valikukomisjoni ees, mille pidid tegema kõik kandidaadid, kujutas endast lühikest esitlust tehnilises küsimuses kahe pangasisese teatise põhjal, mis olid jagatud kõikidele kandidaatidele enne nende vestlust valikukomiteega. Et A oli aga need kaks teatist koostanud või nende koostamises osalenud, oli tal põhjendamatu eelisseisund võrreldes teiste kandidaatidega. Et valikukomisjon asetas ühe vaidlusalusele ametikohale kandideerinud isiku põhjendamatult soodsamasse olukorda sellega, et otsustas rajada suulise ettekande katse nendele kahele pangasisesele teatisele, rikkus ta võrdse kohtlemise põhimõtet.

92      Pank tunnistab, et A tegi nende kahe pangasisese teatise ettevalmistamise etapis koostööd, kuid leiab, et ühtegi kandidaati ei asetatud põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda, sest nende teatiste mõistmiseks ei olnud vaja eriteadmisi ja need jagati kõikidele kandidaatidele enne vestlust. Suuline ettekanne oli ainult üks katse erinevate katsete hulgas, millest valikumenetlus koosnes, ning selle eesmärk ei olnud hinnata kandidaatide tehnilisi oskusi, vaid pigem nende suhtlemis‑ ja veenmisoskust.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

93      Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab diskrimineerimiskeelu või võrdse kohtlemise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei tohi käsitleda erinevalt, välja arvatud siis, kui eristamine on objektiivselt põhjendatud. Seega on diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumisega tegemist siis, kui kaht isikute gruppi, kelle faktiline ja õiguslik olukord ei ole oluliselt erinev, koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi käsitatakse ühtemoodi. Et erinev kohtlemine oleks diskrimineerimiskeelu üldpõhimõttega kooskõlas, peab see erinevus olema põhjendatud objektiivse, mõistliku ja proportsionaalse kriteeriumi alusel ja selle erineva kohtlemise eesmärgi seisukohast (vt näiteks kohtuotsused Giannini, EU:T:2008:68, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Brown vs. komisjon, F‑37/05, EU:F:2009:121, punkt 64).

94      Võrdse kohtlemise põhimõte kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mida kohaldatakse eelkõige konkursside valdkonnas ja mille järgimise eest peab konkursikomisjon konkursi käigus rangelt hoolitsema. Kuigi konkursikomisjonil on katsete läbiviimise korra ja üksikasjaliku sisu küsimuses ulatuslik kaalutlusõigus, peab liidu kohus siiski teostama vajalikul määral oma kontrolli selle tagamiseks, et kandidaate koheldakse võrdselt ja konkursikomisjon valib nende vahel objektiivselt (kohtuotsused Giannini, EU:T:2008:68, punkt 132, ja De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 43).

95      Lõpuks tuleb märkida, et iga hindamisega kaasneb tavaliselt ja juba olemuslikult ebavõrdse kohtlemise oht, sest küsimusi, mis võidakse teatava teema käsitlemise käigus mõistlikult esitada, on tingimata piiratud arv. Seega on leidnud kinnitust, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise saab tuvastada üksnes siis, kui konkursikomisjon ei piiranud katsete valimisel ebavõrdsete võimaluste ohtu nii, et esineb ainult oht, mis on tavaliselt omane igale hindamisele (kohtuotsused Giannini, EU:T:2008:68, punkt 133, ja De Mendoza Asensi vs. komisjon, EU:F:2014:14, punkt 45).

96      Käesoleval juhul ilmneb kohtutoimikust, et kandidaadid pidid kõik vastama samale küsimusele, mille valikukomisjoni ükskõik missugune liige neile esitas. Lisaks oli valikukomisjon näinud kõikidele kandidaatidele ette sama katse, mis seisnes suulises ettekandes kahe pangasisese teatise põhjal, et hinnata nende suutlikkust tutvustada keerukat ja tehnilist teemat kuulajaskonnale, mis ei koosne spetsialistidest, ja veenda seda kuulajaskonda oma ettepanekut toetamata. Need kaks teatist olid seega mõeldud selleks, et panna proovile kandidaatide suhtlemis‑, esinemis‑, selgitamis‑ ja veenmisoskus, mitte nende tehnilised teadmised.

97      Kohtutoimikust ilmneb ka, et A osales nende kahe pangasisese teatise koostamises, mis kandidaatidele jagati, et nad teeksid nende põhjal valikukomisjoni ees suulise ettekande. Avaliku Teenistuse Kohus arvab, et ainuüksi see, et oldi nende teatiste koostaja või kaaskoostaja, võimaldas reaalselt nende sisuga tutvuda ja võib hõlbustada igasuguse nendel põhineva ettekande tegemist.

98      Mõistagi on leitud – nagu väidab pank –, et mõne konkursil osaleva kandidaadi võimalik tutvumine dokumendiga tänu oma tööle ei tähenda, et konkursikomisjon asetas nad oma otsusega võtta see dokument katse küsimuste puhul aluseks põhjendamatult soodsamasse olukorda, sest esiteks on selle dokumendi valimisega mõnele kandidaadile antav eelis osa ohust, mis on tavaliselt omane igale hindamisele, ja teiseks oli selle dokumendi tekstiga võimalik enne katset tutvuda (kohtuotsus Giannini, EU:T:2008:68, punkt 164).

99      Selles küsimuses märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Giannini (EU:T:2008:68), kurtis konkursil välja jäetud hageja selle üle, et teised kandidaadid olid töötanud enne konkurssi selle dokumendi ettevalmistavate dokumentide kallal, mis võeti kirjalikus katses aluseks. Kohtuotsusest Giannini (EU:T:2008:68) ilmneb, et ei saa eeldada, et ettevalmistavad dokumendid ja kandidaatidele esitatud dokument olid sarnased, ning et kandidaadid, kes olid töötanud ettevalmistavate dokumentide kallal, ei saanud loota sellele, et tänu oma tööle ettevalmistavate dokumentidega on nad omandanud teatavad teadmised. Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus järeldas sellest, et see, et kandidaatidel, kes olid töötanud ettevalmistavate dokumentide kallal, võis olla lihtne kirjalikku katset läbida tänu sellele, et nad olid nende ettevalmistavate dokumentidega tuttavad, on äärmiselt vähe asjakohane, ning leidis, et asjaomaseid kandidaate ei ole asetatud põhjendamatult soodsamasse olukorda.

100    Seevastu käesolevas kohtuasjas tuleb tõdeda, et ainult üks kandidaat, nimelt A tundis kandidaatidele nende ettekande ettevalmistamiseks jagatud dokumente oma konkurentidest paremini. Veelgi enam, erinevalt kohtuasjast, milles tehti kohtuotsus Giannini (EU:T:2008:68), oli A otseselt töötanud nende kahe pangasisese teatise kallal ‐ olles nende koostaja või kaaskoostaja ‐, mitte nende pangasiseste teatiste ettevalmistavate dokumentide kallal, mille sisu ei oleks olnud tingimata sama nagu kõnesolevatel pangasisestel teatistel. Et kandidaatide suulise ettekande eesmärk oli eelkõige hinnata nende võimet veenda kuulajaskonda, mis ei koosne spetsialistidest, on eelis, mis oli A‑l suulise ettekande katse puhul oma kandidaatide ees tänu tema osalemisele nende kahe teatise koostamises tervikuna või osaliselt, järelikult täiesti reaalne ja asjakohane.

101    Seda hinnangut ei väära asjaolu, et need kaks pangasisest teatist jagati kõikidele kandidaatidele enne nende vestlust valikukomisjoniga, ega panga kohtuistungil esitatud argument, et kõik kandidaadid olid nende kahe teatisega hästi tuttavad ammu enne valikumenetluse algust. Kohtuistungil nõustus pank, et valikukomisjon oleks võinud valida suulise ettekande katseks mõned muud tekstid kui need kaks eespool nimetatud teatist. Niisiis on tõendatud, et A asetati võrreldes teiste kandidaatidega põhjendamatult soodsamasse olukorda.

102    Seega tuleb järeldada, et otsustades rajada suulise ettekande katse, mille pidid läbima kõik kandidaadid, nendele kahele pangasisesele teatisele, rikkus pank võrdse kohtlemise põhimõtet.

103    Hagi ainsa väite teine osa on seega põhjendatud.

104    Eelnevate kaalutluste põhjal – ja ilma et oleks vaja analüüsida menetlustoimingute taotlust – tuleb rahuldada esimene nõue, milleks on nõue tühistada 28. juuli 2011. aasta otsus.

2.     Teine ja kolmas nõue, millega taotletakse kahju hüvitamist

 Vastuvõetavus

 Poolte argumendid

105    Pank väidab, et liidu kohtul ei ole mingit pädevust juhul, kui talle esitatud hagi ei ole suunatud administratsiooni akti vastu, millega jäeti hageja nõuded rahuldamata. Käesoleval juhul teatas panga president 19. septembri 2011. aasta kirjaga hagejale, et tema 5. septembri 2011. aasta kahju hüvitamise taotlust arutatakse niipea, kui inimressursside osakonna vastutav töötaja puhkuselt tagasi tuleb, s.o 23. septembril 2011. Hageja esitas oma kahju hüvitamise nõude Avaliku Teenistuse Kohtule aga 27. oktoobril 2011, kuigi ei olnud saanud pangalt oma 5. septembri 2011. aasta taotlusele sõnaselget vastust, ja enne, kui möödus kolmekuuline tähtaeg, mille möödumisel oleks võinud asuda seisukohale, et see taotlus jäeti kaudselt rahuldamata. Seetõttu tuleks kahju hüvitamise nõuded tema arvates vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

106    Pank lisab, et kahju hüvitamise nõuded on esitatud – vähemalt osaliselt – kaks korda, st ka kahju hüvitamise taotluses, mis esitati Avaliku Teenistuse Kohtule 28. septembril 2011 esitatud hagiga, mis registreeriti numbriga F‑95/11, ja seda osas, mis puudutab kahju, mida hageja kandis väidetavalt vaidlusaluse ametikoha avaldamise tõttu. Kahju hüvitamise nõuded on seega igal juhul – vähemalt osaliselt – vastuvõetamatud ka poolelioleva kohtuasja tõttu.

107    Vastuseks palvele ‐ mille Avaliku Teenistuse Kohus esitas menetlust korraldavate meetmete raames – selgitada oma seisukohta kahju hüvitamise nõuete vastuvõetavuse kohta, võttes arvesse kohtuotsuseid De Nicola vs. EIP (T‑37/10 P, EU:T:2012:205) ja De Nicola vs. EIP (T‑264/11 P, EU:T:2013:461), kinnitab pank, et ehkki nende kohtuotsuste kohaselt võib kahju hüvitamise nõude liidu kohtule esitada ka nii, et administratsioonile ei ole eelnevalt esitatud kahju hüvitamise taotlust, siis juhul, kui isik otsustab eelnevalt paluda administratsioonil võtta seisukoht teatavas küsimuses, peab asjaomane isik võimaldama administratsioonil, mille poole ta otsustas pöörduda, hoolimata sellest, et see menetlus ei ole kohustuslik, teha mõistliku aja jooksul otsuse. Seda mõistet „mõistlik aeg” – mis on toodud välja kohtuotsuses Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine) (C‑334/12 RX‑II, EU:C:2013:134, punktid 26‐30) – kohaldatakse nii aja suhtes, mis on isikul administratsioonile taotluse esitamiseks, kui ka aja suhtes, mis on administratsioonil selle taotluse kohta otsuse tegemiseks.

108    Hageja vaidleb vastu, et tema hagis esitatud kahju hüvitamise nõudeid tuleb pidada vastuvõetavaks.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

109    Mis puudutab esiteks kõikide kahju hüvitamise nõuete vastuvõetavust, siis Avaliku Teenistuse Kohus meenutab, et panga personalieeskirjade artikli 41 kohaselt võib sisuliselt iga panga ja selle töötajate vahelise erimeelsuse peale esitada hagi liidu kohtule, kuid sellele hagile võib siiski eelneda vastastikuse kokkuleppe menetlus panga lepituskomisjonis ja seda ka siis, kui Euroopa Kohtule on esitatud hagi (kohtuotsus De Nicola vs. EIP, EU:T:2012:205, punkt 74).

110    On juba leitud, et panga personalieeskirjade artiklist 41 ‐ milles on nähtud ette lepitusmenetlus, mis toimub sõltumata liidu kohtule esitatud hagist – ilmneb, et kohtule esitatava hagi vastuvõetavus ei sõltu sugugi sellest, kas on ammendatud haldusmenetlus, mis on panga töötajatele fakultatiivne (vt selle kohta kohtuotsus De Nicola vs. EIP, T‑7/98, T‑208/98 ja T‑109/99, EU:T:2001:69, punkt 96), samas kui ametnikud või muud teenistujad peavad ootama Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjades (edaspidi „personalieeskirjad”) ette nähtud kohtueelse menetluse lõppu.

111    Lisaks on kohtuotsuses De Nicola vs. EIP (EU:T:2013:461, punktid 69‐73) ‐ mis tehti apellatsioonkaebuse kohta, mis esitati Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse De Nicola vs. EIP (F‑59/09, EU:F:2011:19) peale, milles Avaliku Teenistuse Kohus leidis, kohaldades analoogia alusel personalieeskirjade artikli 91 lõiget 1, et ta ei ole pädev tegema otsust talle esitatud kahju hüvitamise nõude kohta ning seda seepärast, et see nõue ei ole suunatud panga antud akti vastu, mis kahjustab asjaomase isiku huve, kusjuures pangale ei esitatud eelnevalt mingit kahju hüvitamise taotlust ‐ leitud, et pangasiseste asjakohaste õigusnormide puudumisel ei ole Avaliku Teenistuse Kohtul õigust seada oma pädevust või talle esitatud kahju hüvitamise nõude vastuvõetavust sõltuvusse „sellest, kas pangale on esitatud kahju hüvitamise taotlus või kas on antud huve kahjustav akt, millega kahju hüvitamise nõudeid on võimalik seostada”. Euroopa Liidu Üldkohus leidis, et ainsad asjakohased õigusnormid selles kontekstis on sätestatud panga personalieeskirjade artiklis 41, mille laad ja ratio legis on väga erinevad personalieeskirjade laadist ja ratio legis’est, sh selle artiklitest 90 ja 91, ning et panga personalieeskirjade olemasolu ise keelab juba tõmmata rangeid paralleele nende personalieeskirjadega.

112    Eelmises punktis viidatud kohtupraktikast ilmneb, et panga töötaja kahju hüvitamise nõude vastuvõetavus ei saa sõltuda sellest, kas ta esitas eelnevalt pangale kahju hüvitamise taotluse, ega ka sellest, kas on olemas huve kahjustav akt, millega kahju hüvitamise nõudeid on võimalik seostada. Selles olukorras kohaldatakse panga töötaja poolt pangale esitatud kahju hüvitamise taotluse puhul pangasisest vastastikuse kokkuleppe menetlust, mis on panga personalieeskirjade artikli 41 kohaselt siiski fakultatiivne.

113    Käesoleval juhul esitas hageja – nagu märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 43 – 5. septembri 2011. aasta kirjaga pangale kahju hüvitamise taotluse, milles palus hüvitada kahju, mida ta kandis väidetavalt eelkõige 28. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasuse tõttu. 27. oktoobril 2011 ‐ kui pank ei olnud veel tema taotluse kohta otsust teinud ‐ esitas ta käesoleva hagi. Et kahju hüvitamise taotlus esitati pangale pangasiseses haldusmenetluses, milleks on töötajate ja panga vaheliste erimeelsuste lahendamine vastastikuse kokkuleppe teel, ja et Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud kahju hüvitamise nõude vastuvõetavus ei sõltu selle haldusmenetluse ammendamisest, tuleb kahju hüvitamise nõuet pidada vastuvõetavaks.

114    Seda järeldust ei väära kohtupraktika, millele pank oma kostja vastuses viitab. Avaliku Teenistuse Kohtu otsused De Nicola vs. EIP (F‑55/08, EU:F:2009:159) ja De Nicola vs. EIP (F‑59/09, EU:F:2011:19), millele ta viitab, tühistati vastavalt – konkreetselt panga viidatud punktide osas – Euroopa Liidu Üldkohtu otsustega De Nicola vs. EIP (EU:T:2012:205) ja De Nicola vs. EIP (EU:T:2013:461) ‐ kohtuotsused, mille kohta Avaliku Teenistuse Kohus palus muide pangal menetlust korraldavate meetmete raames seisukohti esitada (vt eespool punkt 107).

115    Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb ka, et Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse De Nicola vs. EIP (EU:F:2011:19) punkt 137 – millele pank samuti oma kostja vastuses tugineb – ei ole asjakohane, sest puudutab küsimust, millisest hetkest hakatakse arvestama mõistlikku aega, mille jooksul peab panga töötaja Avaliku Teenistuse Kohtule oma hagi esitama, et seda ei peetaks liiga hilja esitatuks. Ka kohtuotsuse Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine) (EU:C:2013:134) punktid 26‐30 ‐ millele pank tugineb oma menetlust korraldavatele meetmetele vastuseks esitatud seisukohtades Euroopa Liidu Üldkohtu otsuste De Nicola vs. EIP (EU:T:2012:205) ja De Nicola vs. EIP (EU:T:2013:461) kohta – ei ole asjakohased, sest käsitlevad mõistet „mõistlik aeg”, mille jooksul peab panga töötaja esitama tühistamishagi panga akti peale, mis kahjustab tema huve.

116    Käesoleval juhul ei pea Avaliku Teenistuse Kohus analüüsima küsimust, millise aja jooksul tuleb esitada hagi liidu kohtule – sest vastasel korral peetakse seda hagi hilinenult esitatuks –, vaid selgitama välja, kas ta võib teha otsuse kahju hüvitamise nõude kohta või mitte. Eelkõige peab ta arutama, kas ta võib teha otsuse panga töötaja kahju hüvitamise nõude kohta, mis esitati nii, et hageja ei oodanud ära panga vastust tema kahju hüvitamise taotlusele, mille ta oli eelnevalt esitanud. Panga kaitseargumendid ei ole seega asjakohased.

117    Mis puudutab teiseks väidet, et kahju hüvitamise nõuded on vastuvõetamatud poolelioleva kohtuasja tõttu, siis tuleb meenutada, et kui hagi pooled, ese ja väited on samad nagu varem esitatud hagil, tuleb see vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (kohtumäärus Vienne jt vs. parlament, F‑22/06, EU:F:2006:89, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika).

118    Avaliku Teenistuse Kohus peab seega analüüsima, kas kohtuasjas F‑95/11 ja käesolevas kohtuasjas esitatud hagide puhul – mis esitati vastavalt 28. septembril ja 27. oktoobril 2011 – on pooled samad, nende ese on sama ja need põhinevad samadel väidetel.

119    Mis puudutab nende kahe hagi asjaomaste poolte samasuse tingimust, siis tuleb tõdeda, et see tingimus on käesoleval juhul täidetud. Mõlema hagi puhul on pooled nimelt hageja ja pank.

120    Eseme samasust puudutavate tingimuste osas tuleb märkida, et kohtuasjas F‑95/11 palub hageja hüvitada kahju, mida põhjustas asjaolu, et panga otsus muuta tema ametikohustuste laadi ja nende täitmise tingimusi nii, et temalt võeti tema ametikohustused üldise riskipoliitika valdkonnas, – niisugusena nagu see otsus ilmneb 30. märtsi 2011. aasta teatisest töötajatele –, oli õigusvastane. Ta palub ka hüvitada kahju, mida ta kandis väidetavalt seetõttu, et pank rikkus oma hoolitsemis‑ ja kaitsekohustust, mis tal on juhul, kui tema töötaja puudub haiguse tõttu, samuti panga personalieeskirjade artiklit 42 sellega, et ta ei teinud ega edastanud talle tema kohta üksikotsust, millega muudetakse tema ametikohustuste täitmise tingimusi ja laadi.

121    Käesolevas kohtuasjas palub hageja hüvitada kahju, mida põhjustas talle 28. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasus ja asjaolu, et ta pidi vestlema valikukomisjoniga, mille ühe liikme suhtes oli tema taotluse alusel algatatud uurimismenetlus, milles uuriti väidetavat psühholoogilist ahistamist ja mis oli veel pooleli.

122    Seega tuleb tõdeda, et käesoleva hagi ja kohtuasjas F‑95/11 arutatava hagi raames esitatud kahju hüvitamise nõuetel ei ole sama ese. Panga esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu, milleks on pooleliolev kohtuasi, tuleb seega tagasi lükata.

123    Esitatud kaalutluste põhjal tuleb järeldada, et kahju hüvitamise nõuded on vastuvõetavad.

 Sisulised küsimused

 Poolte argumendid

124    Hageja väidab, et valikumenetlus tekitas talle palju muret, sest hoolimata oma palvetest, pidi ta vestlema valikukomisjoniga, mille üks liige oli üks väidetavatest ahistajatest, kelle suhtes oli tema taotluse alusel algatatud uurimismenetlus, mis oli pooleli.

125    Hageja kinnitab ka, et 28. juuli 2011. aasta otsus tekitas temas arusaamatuse‑, alanduse‑ ja sügava pettumustunde panga vastu. See otsus kahjustas ka tema kutsealast mainet, sest kuigi enne riskiohjamise peadirektoraadi ümberkorraldamist oli enamik vaidlusaluse ametikoha ametikohustusi antud talle, ei nimetatud sellele ametikohale teda. 28. juuli 2011. aasta otsus tekitas talle seega suure mittevaralise kahju, mille ta hindab ex aequo et bono 50 000 eurole.

126    Lõpuks väidab hageja, et 28. juuli 2011. aasta otsus põhjustas talle varalise kahju saamata jäänud töötasu näol, sest tema nimetamine vaidlusalusele ametikohale oleks võimaldanud tal anda otsustava panuse riskiohjamise peadirektoraadi strateegilistesse eesmärkidesse ja teha kiiremini karjääri. Hageja hindab varalise kahju suuruseks ex aequo et bono 436 100 euro suuruse summa.

127    Pank kinnitab, et kahju hüvitamise taotlusel ei ole mingit alust, sest talle ei saa ette heita mingit õigusvastast käitumist. Mis puudutab igal juhul varalist kahju, siis hageja ei ole tõendanud, et ta seda kahju tõesti kandis, sest töötasu saamata jäämine on puhtalt teoreetiline.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

128    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab administratsiooni vastutuse kohaldamine, et hageja tõendaks rikkumist, tegelikku kahju ja põhjuslikku seost käitumise ja väidetava kahju põhjal. Kuna need tingimused peavad olema üheaegselt täidetud, piisab kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks asjaolust, et üks nendest tingimustest on täitmata (kohtuotsus Arguelles Arias vs. nõukogu, F‑122/12, EU:F:2013:185, punkt 128).

129    Käesoleval juhul tuleb märkida, et mittevaraline kahju, mida hageja väidab end olevat kandnud, tekkis osaliselt 28. juuli 2011. aasta otsuse tagajärjel ja osaliselt seetõttu, et ta pidi vestlema valikukomisjoniga, millesse kuulus üks tema väidetavatest ahistajatest, kelle kohta ta teadis, et viimase suhtes on pooleli uurimismenetlus, ja kes oli tema suhtes huvide konflikti olukorras.

130    Käesoleva kohtuotsuse punktis 104 on leitud, et 28. juuli 2011. aasta otsus tuleb tühistada seetõttu, et rikuti valikukomisjoni erapooletusekohustust ja kandidaatide võrdse kohtlemise põhimõtet, ning käesoleva kohtuotsuse punktis 77 on jõutud järeldusele, et Y oleks pidanud valikukomisjoni vestlusel hagejaga ja tema hindamisel seisukoha võtmata jätma. Et pangapoolsed rikkumised on tuvastatud, tuleb analüüsida, kas need vead tõid hagejale kaasa teda kahjustavaid tagajärgi.

131    Mis puudutab esiteks mittevaralist kahju, mida hageja arvab end olevat kandnud, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase otsuse tühistamine ise kujutada endast sobivat ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see otsus võis põhjustada, kui hageja just ei tõenda, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei ole võimalik tühistamisega täielikult hüvitada (kohtuotsus CH vs. parlament, F‑129/12, EU:F:2013:203, punkt 64).

132    Avaliku Teenistuse Kohus meenutab ka, et on selge, et ülekohtutunne ja kannatused, mida põhjustab isikule see, kui ta peab läbi tegema kohtumenetluse, et tema õigusi tunnustataks, kujutab endast kahju, mis võib olla tingitud ainuüksi sellest, et administratsioon pani toime rikkumisi. Teades, et see kahju on hüvitatav, kui seda ei korva asjaomase akti tühistamisest saadav rahuldus (vt selle kohta kohtuotsus CC vs. parlament, F‑9/12, EU:F:2013:116, punkt 128, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑457/13 P), otsustab Avaliku Teenistuse Kohus, võttes arvesse 28. juuli 2011. aasta otsuse tegemise tingimusi, st asjaolu, et see tehti valikumenetluse tulemusena, milles hageja pidi vestlema valikukomisjoniga, mida juhtis üks tema väidetavatest ahistajatest ‐ kelle puhul ta teadis, et viimase suhtes on pooleli uurimismenetlus, ja kes oli tema suhtes huvide konflikti olukorras –, ja mille käigus ei järgitud kandidaatide võrdse kohtlemise põhimõtet, et käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel on hageja mittevaralist kahju hinnatud õiglaselt, kui hüvitiseks selle kahju eest määratakse ex æquo et bono 25 000 euro suurune summa.

133    Mis puudutab teiseks hageja nõuet mõista pangalt välja hüvitis varalise kahju eest, mida 28. juuli 2011. aasta otsus talle põhjustas, sest otsus mitte nimetada teda vaidlusalusele ametikohale mõjutas tema tulevast töötasu, siis Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et hageja ei ole tõendanud, et ta tõesti seda kahju kandis. Isegi kujutledes olukorda, et hageja oleks valikumenetluse tulemusena vaidlusalusele ametikohale nimetatud, ei ole võimalik konkreetselt kindlaks teha, missugused karjäärivõimalused tal oleksid olnud, sest need karjäärivõimalused on puhtalt hüpoteetilised. Sellest järeldub, et hageja seda kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada.

134    Esitatud põhjendustest lähtudes mõistetakse pangalt hageja kasuks välja 25 000 euro suurune summa.

 Kohtukulud

135    Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.

136    Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et hagi rahuldati enamiku nõuete osas ja et pank on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on hageja oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist pangalt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolude puhul ei ole õigustatud kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamine, tuleb jätta panga kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Investeerimispanga presidendi 28. juuli 2011. aasta otsus, millega riskipoliitika ja hinnakujunduse talituse juhataja ametikohale nimetati A.

2.      Mõista Euroopa Investeerimispangalt CG kasuks välja 25 000 euro suurune summa.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta Euroopa Investeerimispanga kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja CG kohtukulud.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. juulil 2014 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.