EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)
10. juuli 2014(*)
Avalik teenistus – EIP töötajad – Psühholoogiline ahistamine – Uurimismenetlus – Presidendi otsus lõpetada kaebuse menetlemine – Uurimiskomisjoni arvamus – Mõiste „psühholoogiline ahistamine” ekslik määratlus – Käitumise tahtlikkus – Psühholoogilisest ahistamisest tunnistust andva käitumise ja selle sümptomite tuvastamine – Põhjusliku seose otsimine – Puudumine – Uurimiskomisjoni arvamuse ebaloogilisus – Ilmne hindamisviga – Ametialased eksimused – Konfidentsiaalsuskohustus – Isikuandmete kaitse – Kahju hüvitamise nõue
Kohtuasjas F‑103/11,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi,
CG, Euroopa Investeerimispanga töötaja, elukoht Sandweiler (Luksemburg), esindajad: advokaat N. Thieltgen, hiljem advokaadid J.‑N. Louis ja D. de Abreu Caldas,
hageja,
keda toetas
Euroopa Andmekaitseinspektor, esindajad: I. Chatelier ja H. Kranenborg, hiljem I. Chatelier ja A. Buchta,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Investeerimispank (EIP), esindajad: G. Nuvoli ja T. Gilliams, keda abistas advokaat A. Dal Ferro,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees M. I. Rofes i Pujol (ettekandja), kohtunikud K. Bradley ja J. Svenningsen,
kohtusekretär: ametnik J. Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 6. märtsi 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 CG palub Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 11. oktoobril 2011 saabunud hagiavalduses Avaliku Teenistuse Kohtul sisuliselt tühistada Euroopa Investeerimispanga (EIP; edaspidi „pank”) presidendi 27. juuli 2011. aasta otsus lõpetada tema psühholoogilise ahistamise kaebuse menetlemine ning mõista pangalt välja hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest, mida ta arvab end olevat 27. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasuse, väidetava psühholoogilise ahistamise ja panga ametialaste eksimuste tõttu kandnud.
Õiguslik raamistik
2 Vastavalt ELTL artiklile 308 on panga põhikiri sellele lepingule ja ELi lepingule lisatud protokollis, moodustades nende lahutamatu osa.
3 Panga põhikirja käsitleva protokolli nr 5 artikli 7 lõike 3 punktis h on nähtud ette, et panga juhatajate nõukogu kinnitab panga kodukorra. See kodukord kinnitati 4. detsembril 1958 ja seda on mitu korda muudetud. Selles on sätestatud, et panga töötajaid käsitlevad eeskirjad võtab vastu panga direktorite nõukogu.
4 Direktorite nõukogu võttis panga personalieeskirjad vastu 20. aprillil 1960. Panga personalieeskirjade vaidluse faktiliste asjaolude suhtes kohaldatava redaktsiooni artiklis 14 on nähtud ette, et panga töötajad jagunevad täidetava ametikoha põhjal kolme kategooriasse: esimesse kuuluvad juhtivtöötajad ja see hõlmab kaht liiki ametikohti, milleks on „[j]uht” ja „[a]metikoht C”; teise kuuluvad projektijuhid ja see hõlmab kolme liiki ametikohti, milleks on „[a]metikoht D”, „[a]metikoht E” ja „[a]metikoht F”; kolmandasse kuuluvad täitevtöötajad ja see hõlmab nelja liiki ametikohti.
5 Panga personalieeskirjade artiklis 41 on sätestatud:
„Igat liiki individuaalsed erimeelsused panga ja selle töötajate vahel lahendab [Euroopa Liidu] Kohus.”
[...]” [mitteametlik tõlge]
6 Panga direktorite nõukogu 1. augustil 2006 heaks kiidetud panga töötajate eetikakoodeksi (edaspidi „eetikakoodeks”) artiklis 3.6 „Väärikus tööl” on sätestatud:
„Igasugune ahistamine või heidutamine on lubamatu. Iga töötaja, kes kannatab ahistamise või heidutamise all, võib vastavalt panga väärikust tööl käsitlevale poliitikale kõnelda sellest [inimressursside osakonna] juhatajale, ilma et seda saaks talle ette heita. Pank on kohustatud näitama asjaomase isiku suhtes üles hoolitsust ja pakkuma talle oma abi.
3.6.1. Psühholoogiline ahistamine
Tegemist on olukorraga, kus ühe või mitme töötaja vaenulikud või sobimatud sõnad, hoiakud või teod, mis on suunatud mõne teise töötaja vastu, korduvad üsna pika aja jooksul. Solvav märkus või tüli, mille käigus öeldakse halvas tujus olles ebameeldivusi, ei kujuta endast psühholoogilist ahistamist. Seevastu korrapärased vihahood, kiusamine, solvavad märkused või haavavad vihjed, mis korduvad regulaarselt nädalate või kuude vältel, annavad kahtlemata tunnistust ahistamisest tööl.
[...]” [mitteametlik tõlge]
7 Pank töötas 2003. aastal välja eetikakoodeksi artiklis 3.6 osundatud väärikust tööl käsitleva poliitika (edaspidi „poliitika”). Poliitika artiklis 2.1 „Mõisted: heidutamine ja ahistamine: mis need on?” on sätestatud:
„[Eetikakoodeksi] punktis 3.6 on nähtud ette, et ahistamine on lubamatu, ja selles on toodud mõiste „ahistamine” mõned määratlused. Ei ole olemas mõiste „ahistamine” ühtset määratlust, sest ahistamine ja heidutamine võivad mõlemad esineda mitmesugustes vormides. Kumbki võib olla füüsiline või sõnaline ning avaldub sageli aja jooksul, kuigi esineda võib konkreetseid tõsiseid juhtumeid. Ei ole oluline, kas asjaomane käitumine on tahtlik või mitte. Määrav on see, kas see ahistamine ja heidutamine kujutavad endast soovimatut ja lubamatut käitumist, mis kahjustab ahistatu või heidutatu enesehinnangut ja ‑usaldust.
[...]” [Siin ja edaspidi on osundatud poliitikat tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
8 Poliitikaga luuakse kaks institutsioonisisest menetlust heidutamise ja ahistamise juhtumite uurimiseks: esiteks mitteametlik menetlus, mille abil püüab asjaomane töötaja saavutada probleemi lahendamist kompromissiga, ja teiseks ametlik uurimismenetlus, mille käigus esitab ta ametlikult kaebuse, mida arutab kolmeliikmeline uurimiskomisjon. See uurimiskomisjon peab läbi viima objektiivse ja sõltumatu uurimise ning esitama põhjendatud soovitust sisaldava arvamuse panga presidendile, kes teeb lõpliku otsuse, missugused meetmed võtta.
9 Uurimismenetluse kohta on poliitikas ette nähtud:
„Töötaja esitab juhtumi suuliselt või kirjalikult hindamiseks [inimressursside osakonna juhatajale]. Kui viimane leiab, et tegemist ei ole otsese ja selge juhtumiga, mil tuleb võtta distsiplinaarmeetmed, ning et juhtumi asjaolusid arvestades võib selle kvalifitseerida ahistamiseks, võib asjaomane ametnik saavutada uurimismenetluse algatamise järgmisel viisil:
1. Ta palub [inimressursside osakonna juhatajal] ametlikult ja kirjalikult algatada uurimismenetlus, näidates ära kaebuse eseme ja oletatava(te) ahistaja(te) isiku.
2. [Inimressursside osakonna juhataja] teeb töötajate esindajate nõusolekul [panga] presidendile ettepaneku, missugune peaks olema komisjoni koosseis, ja määrab kindlaks uurimise alustamise kuupäeva, mis tohib olla kõige rohkem 30 kalendripäeva pärast kaebuse saamist.
3. [Inimressursside osakonna juhataja] teatab otsekohe asjaomase töötaja kirja kättesaamisest, kinnitades [talle nii], et algatatakse uurimismenetlus. Lisaks:
a) palub ta asjaomasel töötajal esitada oma kaebus märgukirjas [...];
[...]
c) teatab ta, et pärast eespool nimetatud märgukirja kättesaamist informeeritakse oletatavat ahistajat kaebuse esemest ja et viimane saab selle kohta vajaliku teabe, kuid ei saa märgukirja ärakirja;
[...]
e) teatab ta [kaebajale], et oletatavale ahistajale meenutakse, et kaebajale ei tohi teha ühelgi hetkel etteheiteid ning et mõlemad pooled peavad kaebust käsitlema täiesti konfidentsiaalselt (kiri, mis varustatakse kuupäevaga ja saadetakse tagasi [inimressursside osakonna juhatajale] koos kättesaamisteatega);
[...]
4. Kui [kaebaja märgukiri] on kätte saadud, teeb [inimressursside osakonna juhataja] järgmist:
a) saadab oletatavale ahistajale viivitamatult kirja, täpsustades kaebuse eset ja tuues ära kogu vajaliku teabe, ning palub viimasel saata [10] päeva jooksul kinnises ümbrikus kirjaliku vastuse, millele ta võib soovi korral lisada tõendavad dokumendid ja muud tõendid;
[...]
c) meenutab oletatavale ahistajale, et kaebajale ei tohi teha ühelgi hetkel etteheiteid ning et mõlemad pooled peavad kaebust käsitlema täiesti konfidentsiaalselt (kiri, mis varustatakse kuupäevaga ja saadetakse tagasi [inimressursside osakonna juhatajale] koos kättesaamisteatega).
[...]”.
10 Ärakuulamise kohta on poliitikas ette nähtud:
„Ärakuulamise eesmärk on teha täpselt kindlaks, mis toimus, ja koguda faktilisi asjaolusid, mis võimaldavad koostada põhjendatud soovituse. [...]
[...] Uurimiskomisjonil on õigus toimida viisil, mida ta peab sobivaks. Üldiselt toimub ärakuulamine mitme eraldi vestlusena, mis viiakse läbi järgmises järjekorras:
– kõigepealt [kaebajaga;]
– tunnistajatega, keda on nimetanud [kaebaja;]
– oletatava ahistajaga [;]
– tunnistajatega, kelle on nimetanud oletatav ahistaja [;]
[...]”.
11 Uurimistulemuse kohta on poliitikas ette nähtud:
„Kui kõik pooled on ära kuulatud ja kõik muud võimalikud vajaminevad uurimistoimingud tehtud, peab uurimiskomisjon olema suuteline omavahel aru pidama ja pakkuma välja põhjendatud soovituse. Tal ei ole otsustusõigust.
Uurimiskomisjon võib esitada erinevaid soovitusi eesmärgiga:
[...]
– algatada distsiplinaarmenetlus [oletatava ahistaja suhtes].
[...]”.
12 Lõppotsuse kohta, mille teeb panga president, on poliitikas ette nähtud:
„[Panga] presidendi otsuses peab olema täpsustatud, millised meetmed võetakse, ja millise ajagraafiku kohaselt; nendeks meetmeteks võivad olla näiteks:
– distsiplinaarmenetluse algatamine [oletatava ahistaja suhtes],
[...]”.
13 Vastavalt poliitika lisale 1 tuleb seda tõlgendada koostoimes eetikakoodeksi ja panga personalieeskirjadega.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
14 Pank võttis hageja 16. juulil 1998 tööle projektijuhtide kategooria ametikohale E.
15 1. aprillil 2001 edutati hageja projektijuhtide kategooria ametikoha D palgajärku 1.
16 Ajavahemikul 1. juulist 2001 kuni 1. jaanuarini 2008 oli hageja Y alluvuses, esialgu ühe projekti raames, seejärel riskiohjamise peadirektoraadis, töötades finantsriski osakonna valuutakursiriski üksuse juhataja ametikohal, kusjuures selle osakonna juhataja oli Y. Oma ametikohustuste täitmisel tegi hageja ka tihedat koostööd X‑ga, kes oli riskiohjamise peadirektoraadi krediidiriski osakonna juhataja.
17 Hageja nimetati 1. jaanuaril 2008 riskiohjamise peadirektoraadi koordineerimistalituse juhatajaks ja edutati juhtivtöötajate kategooria ametikohale C. Sel ajal olid riskiohjamise peadirektoraadi peadirektori otseses alluvuses X ja Y ‐ vastavalt krediidiriski osakonna juhataja ja finantsriski osakonna juhatajana – ning ka hageja. Hagi esitamise hetkel töötas hageja endiselt sel ametikohal.
18 Ajavahemikul 23. jaanuarist kuni 8. märtsini 2008 oli hageja haiguspuhkusel ja alates 9. märtsist kuni 28. juulini 2008 rasedus‑ ja sünnituspuhkusel; seejärel oli ta kuni 12. septembrini 2008 põhipuhkusel.
19 Hageja 2008. aasta hindamisaruandes leidis hindaja, et tema töötulemused vastasid kõikidele ootustele, ning hagejale määrati preemia.
20 Hageja 2009. aasta I poolaasta hindamisaruandes asus hindaja seisukohale, et hageja töötulemused olid väga head. Hageja sai palgakõrgendust kolme alljärgu võrra ja preemiaid.
21 Riskiohjamise peadirektoraadi peadirektor nimetati 1. mail 2010 teisele ametikohale pangas. 2010. aasta ülejäänud ajaks ja kuni 30. märtsini 2011 määrati riskiohjamise peadirektoraadi peadirektori kohusetäitjaks X. Sellel perioodil täitis tema endise krediidiriski osakonna juhataja ametikoha ajutiselt Z.
22 Hageja ning X ja Y kandideerisid kõik kolmekesi riskiohjamise peadirektoraadi peadirektori ametikohale ning hageja esitas oma kandidatuuri ka krediidiriski osakonna juhataja ametikohale. Välja ei valitud ei X, Y ega hageja kandidatuuri.
23 Alates 4. maist 2010 oli hageja pikaajalisel haiguspuhkusel. Tema puudumist arvestades jaotati mõned tema koordineerimistalituse juhataja ametikohustused ümber, eelkõige X‑le, Y‑le ja Z‑le.
24 Hageja raviarst tõendas 28. juunil 2010 hageja palvel, et viimane vajab oma tervisliku seisundi tõttu puhkust pikaliasendis, kuid et ta on võimeline töötama kodus, kui ta jääb pikali või poolistukile, ning seda arstitõendi väljaandmise kuupäeva seisuga määramata ajaks. Hageja palus sellele tõendile tuginedes luba töötada kodus kaugtöö vormis. Pank rahuldas selle kaugtöö tegemise taotluse, täpsustades siiski, et hageja jääb haiguspuhkusel isiku staatusesse.
25 Hageja palus 2010. aasta septembri algul panga töötervishoiuarstilt luba tulla ühel päeval nädalas pooleks päevaks panka tööle ja muidu jätkata töötamist kaugtöö vormis. See taotlus rahuldati.
26 15. detsembril 2010 nimetati ametisse riskiohjamise peadirektoraadi uus peadirektor, kes asus tööle 1. aprillil 2011.
27 Ajavahemikul 2011. aasta 8. veebruarist kuni 3. aprillini lubati hagejal tervislikel põhjustel töötada poole tööajaga.
28 Hageja esitas 18. veebruaril 2011 vastavalt poliitikale taotluse algatada X ja Y suhtes uurimismenetlus, olles eelnevalt kasutanud mitteametlikku menetlust. Selles taotluses kinnitas hageja, et X ja Y ‐ esimene alates 2010. aasta juunikuust ja teine alates 2008. aasta septembrist – panid tema suhtes toime heidutamisest ja ahistamisest tunnistust andvaid tegusid, mis seisnesid peamiselt esiteks valeinformatsiooni andmises ja teabe varjamises tema eest eesmärgiga muuta tema töö vähem tõhusaks, teiseks tema kõrvaletõrjumises tema rolli ja tema ametikohustuste ebaoluliseks muutmise ja/või pisendamise teel, kolmandaks avalikus mustamises ja avalikus ja/või eraviisilises alandamises ning neljandaks tema kolleegide ringkonnast väljatõrjumises, mis seisnes selles, et talle ei edastatud tööga seotud teavet.
29 Pank reageeris hageja 18. veebruari 2011. aasta kirjale sama aasta 22. veebruari kirjaga.
30 Inimressursside osakonna juhataja 28. veebruari 2011. aasta kirjaga teatati hagejale uurimismenetluse algatamisest ja paluti tal esitada oma kaebus märgukirjas. Selles kirjas oli märgitud, et pärast nimetatud märgukirja kättesaamist teatatakse oletatavatele ahistajatele kaebuse ese, et nad saavad märgukirja ärakirja kaitseõiguste tagamiseks ja et hageja saab sama põhimõtte kohaselt vastu nende kahe oletatava ahistaja vastuste ärakirja. Kirjas oli ka täpsustatud, et viimastele meenutatakse, et talle ei tohi teha ühelgi hetkel etteheiteid ning et mõlemad pooled peavad kaebust käsitlema täiesti konfidentsiaalselt.
31 Hageja teatas 14. märtsi 2011. aasta märgukirjaga ahistavast ja heidutavast käitumisest, mille need kaks oletatavat ahistajat tema suhtes väidetavalt toime panid. Sellele märgukirjale olid lisatud dokumendid, mis pidid tõendama, et tema kaebusel on alust. Mitu lisa sisaldasid andmeid hageja tervise kohta, sh arstitõendeid, eelkõige töövõimetustõendeid, ja meilivahetusi.
32 Inimressursside osakonna juhataja teatas 16. märtsi 2011. aasta kirjaga 14. märtsi 2011. aasta märgukirja kättesaamisest ja informeeris hagejat sellest, et samal päeval edastati see märgukiri X‑le ja Y‑le. Pooled on ühel meelel selles, et 14. märtsi 2011. aasta märgukirjale lisatud tõendavad dokumendid edastati samuti.
33 X ja Y esitasid 28. märtsi 2011. aasta märgukirjadega oma vastused hageja märgukirjale. Viimane sai nende märgukirjade ärakirjad.
34 Ajavahemikul 4. aprillist kuni 8. juulini 2011 puudus hageja töölt, olles haiguspuhkusel. Seejärel hakkas ta taas tööle, töötades tervislikel põhjustel poole tööajaga ning asus oma töökohal täistööajaga uuesti tööle 1. septembril 2011.
35 Inimressursside osakonna juhatajale saadetud 6. aprilli 2011. aasta kirjaga vaidlustas hageja tema 14. märtsi 2011. aasta märgukirja edastamise oletatavatele ahistajatele tervikuna, vaatamata sellele, et need lisad sisaldasid palju eelkõige tema tervist puudutavaid konfidentsiaalseid isikuandmeid.
36 Inimressursside osakonna juhataja vastas talle 11. aprilli 2011. aasta kirjaga, väites eelkõige, et poliitika uurimismenetlust käsitlevaid sätteid vaadatakse parajasti uuesti läbi osas, mis puudutab tõendite edastamist poolte vahel, ning seda kaitseõiguste järgimise ja Euroopa Andmekaitseinspektori uute suunistega vastavusse viimise eesmärgil.
37 Inimressursside osakond juhtis 28. aprilli 2011. aasta e‑kirjadega mõlema oletatava ahistaja tähelepanu asjaolule, et 16. märtsil 2011 saadetud dokumentide hulgas on meditsiinilised dokumendid, mille hageja uurimismenetluse raames edastas, ning palus neil käsitleda neid meditsiinilisi andmeid rangelt konfidentsiaalsena.
38 Uurimiskomisjon, mille panga president nimetas, kuulas hageja ning X ja Y ära 2. mail 2011.
39 Tunnistajad, keda hageja palus uurimiskomisjoni ette kutsuda, keeldusid kõik – peale ühe – komisjoni ette tulemast. Olles kuulanud ära X nimetatud tunnistajad ja isikud, keda ta tahtis ära kuulata omal algatusel, otsustas uurimiskomisjon, et ei käi hageja nimetatud tunnistajatele peale, et nad ära kuulata.
40 Uurimiskomisjon esitas 11. juulil 2011 oma arvamuse (edaspidi „uurimiskomisjoni arvamus”). X kohta leidis uurimiskomisjon, et ta ei ole suutnud „tuvastada pahasoovlikku ja tahtlikku käitumist, mille võiks kvalifitseerida temapoolseks ahistamiseks”, ning Y kohta esiteks, et mõned teod, millest hageja teatas, on leidnud kinnitust, kuid ei võtnud seisukohta küsimuses, kas need teod kujutavad endast psühholoogilist ahistamist. Uurimiskomisjon esitas selles arvamuses pangale mitu soovitust.
41 Panga president teatas 27. juuli 2011. aasta kirjas hagejale, et võttes arvesse uurimiskomisjoni arvamust, on ta otsustanud lõpetada tema kaebuse haldusliku menetlemise (edaspidi „27. juuli 2011. aasta otsus”). Panga president täpsustas selles kirjas, et inimressursside osakonna juhataja on hageja käsutuses, et arutada tema võimalikku üleviimist panga finantskontrolöri alluvusse.
42 Hageja esitas täpsustamata kuupäeval 2011. aasta augustis Euroopa Andmekaitseinspektorile kaebuse selle kohta, kuidas panga talitused tema isikuandmeid uurimismenetluses käsitlesid. Euroopa Andmekaitseinspektor algatas uurimise, kuid peatas selle 2. veebruaril 2012, oodates liidu kohtu lõplikku otsust käesolevas kohtuasjas.
43 Hageja esitas 25. augusti 2011. aasta kirjaga pangale kahju hüvitamise taotluse, milles palus hüvitada kahju, mida tekitati 27. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasusega ja alates 2008. aasta septembrist lubamatu käitumisega tema suhtes, mis kujutas endast ametialaseid eksimusi.
44 Panga president jättis kahju hüvitamise taotluse 1. septembri 2011. aasta kirjaga rahuldamata (edaspidi „1. septembri 2011. aasta otsus”).
45 Panga president palus 21. detsembri 2011. aasta kirjaga riskiohjamise peadirektoraadi peadirektoril kaaluda võimalust viia hageja üle teise direktoraati.
46 Pank vastas 2. veebruari 2012. aasta kirjaga Euroopa Andmekaitseinspektori mõnele küsimusele, mille viimane oli talle esitanud.
Poolte nõuded ja menetlus
47 Hageja palub oma hagiavalduses Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada uurimiskomisjoni arvamuses toodud lõppjäreldused osas, milles leitakse, et puuduvad faktilised asjaolud, mille võiks kvalifitseerida hageja ahistamiseks;
– tühistada 27. juuli 2011. aasta otsus;
– tuvastada, et talle sai osaks ahistamine;
– kohustada panka ahistamisele lõppu tegema;
– tühistada 1. septembri 2011. aasta otsus;
– tuvastada panga ametialased eksimused;
– tuvastada panga vastutus 27. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasuse, talle osaks saanud ahistamise ja panga ametialaste eksimuste eest;
– mõista pangalt välja hüvitis 27. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasuse, hageja ahistamise ja panga ametialaste eksimustega põhjustatud ning tulevase füüsilise, mittevaralise ja varalise kahju eest, kusjuures hüvitiselt tuleb välja mõista ka viivis:
– mis puudutab 27. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasust:
– saamata jäänud töötasu vormis varalise kahju eest 113 100 eurot;
– mittevaralise kahju eest 50 000 eurot;
– mis puudutab talle osaks saanud psühholoogilist ahistamist:
– saamata jäänud töötasu ja karjäärivõimaluse kaotuse vormis varalise kahju eest 132 100 eurot;
– mittevaralise kahju eest 50 000 eurot;
– tekitatud kulude eest 13 361,93 eurot;
– mis puudutab panga ametialaseid eksimusi:
– panga konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise ja andmekaitsekohustuse rikkumise eest 10 000 eurot;
– tunnistajate ülekuulamisel asetleidnud juhtumi hüvitamiseks 40 000 eurot;
– menetlustoiminguna kohustada tunnistajad ära kuulama nii, nagu on täpsustatud hagiavaldusele lisatud tõendis, ja viia see ärakuulamine läbi;
– menetlustoiminguna määrata ekspertiis hagiavaldusele lisatud tõendis põhjalikumalt kirjeldatud 27. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasusest, talle osaks saanud ahistamisest ja panga ametialastest eksimustest põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemiseks;
– mõista kohtukulud välja pangalt.
48 Pank palub oma kostja vastuses Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja/või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
49 Andmekaitseinspektor taotles 31. jaanuaril 2012 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud kirjas luba astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks.
50 Avaliku Teenistuse Kohtu teise koja esimees andis 24. aprilli 2012. aasta määrusega andmekaitseinspektorile menetlusse astumise loa. Andmekaitseinspektori esitatud menetlusse astuja seisukohad saabusid Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 1. juunil 2012. Andmekaitseinspektor täpsustab seisukohtades, et ta astub menetlusse, et toetada hageja nõudeid, mis eeldavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) sätestatud andmekaitsenõuete analüüsi. Hageja ja pank esitasid vastavalt 22. juuni 2012. aasta ja 2. juuli 2012. aasta dokumentidega oma märkused andmekaitseinspektori menetlusse astumise kohta. Pank palus lükata andmekaitseinspektori seisukohad tagasi ja mõista viimaselt välja kohtukulud, mida tema menetlusse astumine temale tekitab.
51 Hageja kurtis 30. märtsi 2012. aasta kirjas Avaliku Teenistuse Kohtule selle üle, et üks panka käesolevas kohtuasjas esindav töötaja võttis telefoni teel ühendust ühe isikuga, kelle hageja oli hagiavaldusele lisatud tõendis tunnistajana välja pakkunud, et saada teada, kas see isik kavatseb tunnistada Avaliku Teenistuse Kohtus hageja kasuks. Selle ühendusevõtmise tulemusena ütles asjaomane isik ühele hageja kolleegile, et ei taha tunnistust anda, kartes tagakiusamist.
52 Pank esitas 4. mai 2012. aasta kirjaga märkused hageja 30. märtsi 2012. aasta kirja kohta.
53 Kohtukantselei 17. jaanuari 2014. aasta kirjadega paluti pooltel vastata menetlust korraldavatele meetmetele. Pooled täitsid selle palve nõuetekohaselt. Hageja hindas oma vastuses ümber varalise kahju, mida ta arvab end olevat kandunud, ning väidab, et see on nüüd 218 800 eurot.
54 Kohtuistungil loobus hageja esimesest ja neljandast nõudest. Ta palus Avaliku Teenistuse Kohtul ka arutada seitsmendat ja kaheksandat nõuet koos.
Vastuvõetavus
I. Kolmas nõue, milles palutakse tuvastada ahistamise asetleidmine
55 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul tuvastada, et talle sai ja saab jätkuvalt osaks psühholoogiline ahistamine.
56 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tuvasta liidu kohus siiski seda, kas miski leidis aset või mitte (kohtuotsused De Nicola vs. EIP, T‑120/01 ja T‑300/01, EU:T:2004:367, punkt 136, ja De Nicola vs. EIP, T‑264/11 P, EU:T:2013:461, punkt 63).
57 Sellest võib järeldada, et nõue tuvastada ahistamise asetleidmine on vastuvõetamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Et hageja on palunud Avaliku Teenistuse Kohtul teha menetlustoiminguid tunnistajate ärakuulamiseks eesmärgiga see ahistamine tuvastada, tuleb tõdeda, et neid toiminguid ei ole tarvis teha ega võtta ka seisukohta menetluse käigus aset leidnud juhtumi kohta, mida hageja oma 30. märtsi 2012. aasta kirjas mainib.
II. Viies nõue, milles palutakse tühistada 1. septembri 2011. aasta otsus
58 Panga president jättis 1. septembri 2011. aasta otsusega rahuldamata kahju hüvitamise taotluse, mille hageja oli talle 25. augustil 2011 saatnud, et saada hüvitist kahju eest, mida ta arvab end olevat kandnud 27. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasuse ja alates 2008. aasta septembrist panga lubamatu käitumise tõttu tema suhtes, mis kujutab endast ametialaseid eksimusi.
59 Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb aga, et käesolevas hagis esitab hageja kahju hüvitamise nõuded, milles palub hüvitada talle sama kahju.
60 Selles olukorras ei ole vaja võtta eraldi seisukohta nõude osas tühistada 1. septembri 2011. aasta otsus (vt kohtuotsus Verheyden vs. komisjon, F‑72/06, EU:F:2009:40, punkt 30).
III. Kuues nõue, milles palutakse tuvastada panga ametialased eksimused
61 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul tuvastada, et pank pani tema suhtes toime mitu ametialast eksimust.
62 Avaliku Teenistuse Kohus märgib siiski, et hageja palub oma kahju hüvitamise nõuete raames eelkõige, et Avaliku Teenistuse Kohus mõistaks pangalt välja hüvitise kahju eest, mis talle samade ametialaste eksimustega väidetavalt põhjustati. Seega kujutab nõue tuvastada ametialased eksimused endast eraldi nõuet, milles Avaliku Teenistuse Kohtul palutakse tegelikult tunnistada põhjendatuks mõned argumendid, millega ta põhjendab oma kahju hüvitamise nõuet. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb niisugune nõue jätta aga vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest Avaliku Teenistuse Kohus ei tee õiguslikke avaldusi (kohtuotsus A vs. komisjon, F‑12/09, EU:F:2011:136, punkt 83, ja kohtumäärus Marcuccio vs. komisjon, F‑87/07, EU:F:2008:135, punkt 36).
63 Seega tuleb nõue tuvastada panga ametialased eksimused jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Tühistamis‑ ja kahju hüvitamise nõuded
I. Nõue tühistada 27. juuli 2011. aasta otsus
A. Poolte argumendid
64 Hageja väidab, et 27. juuli 2011. aasta otsuse puhul on tehtud ilmne hindamisviga ja see otsus tuleks tühistada. Ta kinnitab selles küsimuses, et uurimiskomisjoni arvamus sisaldab esiteks ärevakstegevaid tuvastatud asjaolusid, mille tõttu oleks panga president pidanud võtma meetmeid ‐ eelkõige ahistamisele lõpu tegemiseks ‐ selle asemel, et teha otsus lõpetada tema kaebuse menetlemine. Näiteks tõi uurimiskomisjoni aruanne ilmsiks hageja avaliku mustamise ja alandamise ning tema isoleerimise ja kolleegide ringkonnast väljatõrjumise. Lisaks kõrvaldas Y ta selle arvamuse kohaselt tahtlikult tema töökohalt. Teiseks sisaldab uurimiskomisjoni arvamus soovitust viia hageja tema enda huvides üle teisele töökohale ja integreerida ta ümber talituse juhataja ametikohale, kus tal on tegelikke edutamisvõimalusi. Hageja leiab niisiis, et panga president tegi ilmse hindamisvea, kui ta langetas uurimiskomisjoni arvamuse põhjal 27. juuli 2011. aasta otsuse ning kui ta keeldus seda tehes tema kaebust halduslikult edasi menetlemast ja võtmast vajalikke meetmeid talle osaks saanud ahistamise lõpetamiseks, tema ametikohustusi taastamast või teda samaväärsele ametikohale üle viimast.
65 Pank väidab vastu, et 27. juuli 2011. aasta otsus ei ole uurimiskomisjoni arvamusega vastuolus, sest nii ühes kui ka teises on tuvastatud, et hageja psühholoogilist ahistamist aset ei leidnud. Lisaks palus panga president – uurimiskomisjoni soovitusi järgides – hagejal 27. juuli 2011. aasta otsuses valmistuda üleviimiseks panga mõnda teise direktoraati.
B. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
66 Avaliku Teenistuse Kohus peab vastama küsimusele, kas panga president tegi ilmse hindamisvea, kui langetas uurimiskomisjoni arvamust arvesse võttes 27. juuli 2011. aasta otsuse. Säilitades panga kaalutlusruumi kasuliku mõju, on Avaliku Teenistuse Kohus juba täpsustanud, et viga on ilmne juhul, kui see on kergesti äratuntav ja selle saab hõlpsalt tuvastada, lähtudes kriteeriumidest, millest asjaomase otsustamispädevuse kasutamine sõltub (kohtuotsus Canga Fano vs. nõukogu, F‑104/09, EU:F:2011:29, punkt 35, mis jäeti apellatsiooni korras muutmata kohtuotsusega Canga Fano vs. nõukogu, T‑281/11 P, EU:T:2013:252, punkt 127).
67 Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et uurimiskomisjoni arvamuses on täpsustatud, et see komisjon peab „selgitama välja, kas [X ja Y] ahistasid ja heidutasid [hagejat], kusjuures [uurimiskomisjon] mõistab psühholoogilist ahistamist nii, et see on igasugune sobimatu käitumine, mis leiab aset aja jooksul, on korduv või süstemaatiline ja hõlmab füüsilist käitumist, kõne- või kirjakeelt, žeste vm tegevusi, mis on tahtlikud ja mis võivad kahjustada inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust”. Uurimiskomisjon jätkab, mainides, et „[v]õtmetegur, mis võimaldab teha kindlaks, kas tegemist on psühholoogilise ahistamisega, on kaebaja nimetatud isikute sobimatu ja tahtlik käitumine” ning et ta „püüdis [kaebaja] etteheiteid seega analüüsida nendest kriteeriumidest lähtudes”.
68 Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb selles küsimuses, et eetikakoodeksi artiklis 3.6.1 on psühholoogilist ahistamist määratletud nii, et tegemist on „olukorraga, kus ühe või mitme töötaja vaenulikud või sobimatud sõnad, hoiakud või teod, mis on suunatud mõne teise töötaja vastu, korduvad üsna pika aja jooksul”. Eetikakoodeksi seda sätet tuleb tõlgendada koostoimes poliitika sättega – käesoleval juhul selle artikliga 2.1 –, milles on toodud mõiste „ahistamine” määratlus ja mille kohaselt ei „ole oluline, kas asjaomane käitumine on tahtlik või mitte. Määrav on see, kas see ahistamine ja heidutamine kujutavad endast soovimatut ja lubamatut käitumist, mis kahjustab ahistatu või heidutatu enesehinnangut ja ‑usaldust”.
69 Poliitika artikli 2.1 sõnastusest, tõlgendatuna koostoimes eetikakoodeksi artikliga 3.6.1, võib seega teha kaks järeldust. Esiteks peavad eetikakoodeksi artiklis 3.6.1 osundatud sõnad, hoiakud või teod kaasa tooma selle, et kahjustatakse ohvri enesehinnangut ja ‑usaldust. Teiseks tuleb märkida, et kuna ei ole nõutud, et asjaomane käitumine oleks tahtlik, ei ole vaja tõendada, et nende sõnade, hoiakute või tegude taga oli kavatsus kahjustada isiku väärikust. Teiste sõnadega võib psühholoogilise ahistamisega tegemist olla ka siis, kui ei ole tõendatud, et ahistaja soovis oma sõnade, hoiakute või tegudega ohvrit tahtlikult kahjustada. Psühholoogilise ahistamisega poliitika artikli 2.1 tähenduses, tõlgendatuna koostoimes eetikakoodeksi artikliga 3.6.1 on seega tegemist siis, kui sõnad, hoiakud või teod, mis leidsid aset, tõid objektiivselt kaasa rünnaku isiku enesehinnangule ja ‑usaldusele.
70 Kui pangalt küsiti kohtuistungil, kuidas ta mõistet „psühholoogiline ahistamine” määratleb, kinnitas ta, et selleks, et käitumist võiks pidada psühholoogiliseks ahistamiseks poliitika artikli 2.1 tähenduses, tõlgendatuna koostoimes eetikakoodeksi artikliga 3.6.1, peab see olema „sobimatu ja tahtlik”, nagu on märkinud ka uurimiskomisjon oma arvamuses.
71 Seda väidet ei saa siiski pidada põhjendatuks, sest – nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 69 ja vastavalt poliitika artiklile 2.1 – ei ole nõutud, et asjaomane käitumine oleks pandud toime tahtlikult.
72 Pank väitis kohtuistungil ka, et tuleb teha vahet oletatava ahistaja „objektiivse” ja „subjektiivse” tahtluse vahel ning et kui poliitikas on märgitud, et ei ole oluline, kas asjaomane käitumine on tahtlik või mitte, siis sellega soovitakse anda mõista, et nõutav on oletatava ahistaja objektiivne tahtlus ja tema subjektiivset tahtlust ei pea esinema. Selle argumendiga ei saa aga nõustuda, sest poliitika artikli 2.1 sõnastus ei võimalda niisugust vahet teha.
73 Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb järeldada, et mõiste „psühholoogiline ahistamine”, mida uurimiskomisjon arvamuses kasutab ja mille määratlus on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 67, on piiratum kui mõiste „psühholoogiline ahistamine”, mida on kasutatud poliitika artiklis 2.1, tõlgendatuna koostoimes eetikakoodeksi artikliga 3.6.1, ning et see ei ole seega vastavuses panga töötajatele kehtivate eeskirjadega.
74 Täielikkuse huvides analüüsib Avaliku Teenistuse Kohus, kas hoolimata sellest, et uurimiskomisjon tugines ekslikule mõistele „psühholoogiline ahistamine”, tegi ta siiski kindlaks, kas X ja Y käitusid tõesti viisil, mida hageja neile ette heidab, ning jaatava vastuse korral hindab seejärel, kas see käitumine tõi objektiivselt kaasa rünnaku hageja psüühilisele terviklikkusele – niisugusel juhul kujutab see käitumine endast ahistamist.
75 Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et uurimiskomisjoni arvamuse mitu lõiku näitavad, et ta piirdus selle väljaselgitamisega, kas oletatavate ahistajate suhtumine hagejasse oli „sobimatu ja tahtlik”.
76 Näiteks kinnitab uurimiskomisjon, et Y‑t „peetakse [...] auahneks meheks, kel on visioon oma kutsealasest tulevikust ja keda mõned kirjeldavad kui tanki, kes liigub edasi, valutamata liialt südant „kaasneva kahju” pärast, mida ta võib põhjustada”, ega arva, et „[hageja] oleks olnud [Y‑l] eriliselt sihikul, [Y] oleks väga tõenäoliselt käitunud samamoodi, kui mõni teine isik oleks samal ajal olnud samas olukorras nagu [hageja]: viimane oli seal, takistas tema ambitsioonikaid plaane ja tema puudumine töölt [...] haiguse tõttu takistas osaliselt korralikku tööd, nii et ta tuli kõrvaldada”.
77 Oma järeldustes hageja etteheite kohta, et talle anti valeinformatsiooni ja teavet varjati tema eest, märgib uurimiskomisjon seejärel, et ta „on täheldanud mõningaid puudujääke [hageja] teavitamises”, kuid et „[t]egemist oli [...] pigem kergluse ja teatava hooletusega kui lubamatu kavatsusega [hageja suhtes] temani jõudev teave ära lõigata”.
78 Mis puudutab lisaks hageja etteheidet oletatavatele ahistajatele, et teda tõrjuti kõrvale tema rolli ja tema ametikohustuste ebaoluliseks muutmise ja/või pisendamise teel, siis uurimiskomisjon tuvastas küll, et see etteheide on põhjendatud, kuid kinnitab, et ta „ei arva, et [X] aitas tahtlikult ja pahasoovlikult kaasa [hageja] ametikoha niisugusele koost lahti võtmisele”, ning et ta arvab hoopis, et Y „täitis teadlikult tühimikud, mis jäid [hagejast] maha tema puudumise ajal, ja vaatas läbi sõrmede sellele „kaasnevale kahjule”, et viimane on töölt kõrvale tõrjutud, ning seda eesmärgiga saavutada parem lõpptulemus”.
79 Ka tuleb märkida, et kui uurimiskomisjon käsitleb hageja etteheidet, et teda mustati avalikult, väidab ta, et „alandav ja häbistav olukord, milles [hageja] võis olla, on pigem üldise olukorra tulemus kui [X] ja/või [Y] teadlik kavatsus”.
80 Mis puudutab hageja etteheidet, et ta tõrjuti kolleegide ringkonnast välja, siis tuleb lisaks märkida, et uurimiskomisjon kinnitab, et see väljatõrjumine, „mis tundub olevat tegelikult aset leidnud, [...] ei ole konkreetse [hageja] väljatõrjumisele suunatud tahtliku ja sobimatu teo tagajärg”.
81 Lõpuks tuleb märkida, et üks X kohta käiv lõik kinnitab, et uurimiskomisjon järeldas seda, et ahistamist ei olnud, selle põhjal, et tema meelest ei selgunud, et X oleks püüdnud hagejat tahtlikult kahjustada. Olles analüüsinud X käitumist hageja suhtes, järeldas uurimiskomisjon nimelt, et „[s]eega ei ole [uurimiskomisjon] suutnud tuvastada sobimatut ja tahtlikku suhtumist, mille võiks kvalifitseerida [X]‑poolseks ahistamiseks”.
82 Kuigi uurimiskomisjon piiras kasutatud eksliku mõiste „psühholoogiline ahistamine” tõttu oma uurimist nii, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 75 ja 81, märgib Avaliku Teenistuse Kohus siiski, et uurimiskomisjon tuvastas, et X ja Y tõesti käitusid mõnikord viisil, mida hageja neile ette heidab. Näiteks kinnitab uurimiskomisjon, et X „ei sekkunud [...] otsustavusega, mis oleks tõenäoliselt olnud vajalik, et Y saaks aru, et ametikohustusi, mida ta täidab asendajana, täidab ta tõesti asendajana”.
83 Y kohta tuvastab uurimiskomisjon, et ta „kõrvaldas [hageja] pikkamööda tema ametikohalt, haarates endale kõik strateegilised aspektid, mida hõlmab koordineerimistalitus. Praegu on seega selge [...], et [riskiohjamise peadirektoraadi] struktuur on niisugune, et [Y] kätte on koondunud kõik strateegilised võtmeülesanded, mis annavad suure võimaluse paista panga ülemuste ees silma, ning et [hageja] on taandatud täitma haldusülesandeid. See, mida [hageja] aimas, ka juhtus.” Uurimiskomisjon leiab, et tema arvates „kasutas [Y] ära üldist olukorda, milles [riskiohjamise peadirektoraat] sel hetkel oli, et kanda kinnitada ja karjääriredelil edasi liikuda, ning et ta nõustus seega sellega, et [hageja] seisundit nõrgestatakse vastavalt”.
84 Seejärel kinnitab uurimiskomisjon, et ta „on täheldanud mõningaid puudujääke [hageja] teavitamises” ning et „[hageja] rollilt ja ametikohustustelt võeti tõesti väga suur osa selle võtme‑ ja strateegilistest koostisosadest, mis võimaldasid muu hulgas panga ülemuste ees silma paista ja niisiis sillutada teed hilisemaks karjääriks”, ning et hageja väljatõrjumine tema kolleegide ringkonnast leidis „tema meelest tõesti aset”.
85 Lisaks on uurimiskomisjon „veendunud, et [hagejal] on kõik sümptomid, mida tavaliselt täheldatakse isikul, keda ahistatakse psühholoogiliselt: depressiooniseisund, halb tuju, ängistus‑, väärtusetus‑, üksindus‑ ja eraldatusetunne, arutlemine elu ja tööalaste plaanide mõtte üle, suhted töökohas väga pärsitud”, ning ta tuvastas, et hageja „on inimene, kes väga kannatab psüühiliselt ja kellel on kõik psühholoogilise ahistamise sümptomid”.
86 Avaliku Teenistuse Kohus peab aga tõdema, et olles ühelt poolt tuvastanud mõned teod, mida hageja oletatavatele ahistajatele ette heidab, ja teisalt psühholoogilise ahistamise sümptomid hagejal, ei püüdnud uurimiskomisjon välja selgitada, kas eespool nimetatud käitumine, eelkõige rünnak enesehinnangu ja ‑usalduse pihta, tekitas psühholoogilise ahistamise sümptomid, mis hagejal ilmnesid. X kohta järeldas uurimiskomisjon, et ei ole suutnud „tuvastada sobimatut ja tahtlikku suhtumist, mille võiks kvalifitseerida [X]‑poolseks ahistamiseks”, ning Y kohta tõdes uurimiskomisjon küll kõigepealt, et mõned teod, mille üle hageja kurdab, on leidnud tõendamist, kuid ei võtnud seisukohta küsimuses, kas need teod kujutavad endast psühholoogilist ahistamist.
87 Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb tõdeda, et uurimiskomisjoni arvamus esitati esiteks niisuguse uurimise tulemusena, milles oletatavate ahistajate käitumist ei analüüsitud nii, et oleks lähtutud mõiste „psühholoogiline ahistamine” määratlusest, mis sel mõistel on poliitika artiklis 2.1, tõlgendatuna koostoimes eetikakoodeksi artikliga 3.6.1, ning teiseks tuleb nentida ebaloogilisust, sest selles on samaaegselt tuvastatud, et oletatavad ahistajad käitusid mõnikord viisil, mille üle hageja kurdab, ja et hagejal esinesid psühholoogilise ahistamise sümptomid, kuid ei ole püütud selgitada välja, kas need sümptomid olid põhjustatud sellest käitumisest.
88 Seega esineb uurimiskomisjoni arvamuses rikkumisi.
89 Panga president tegi niisiis ilmse hindamisvea, kui langetas selle arvamuse põhjal 27. juuli 2011. aasta otsuse. Et panga president pani toime rikkumise, tuleb 27. juuli 2011. aasta otsus tühistada.
90 Järelikult tuleb nõue tühistada 27. juuli 2011. aasta otsus rahuldada.
II. Hageja kahju hüvitamise nõue
91 Hageja jagab oma kahju hüvitamise nõude kolme ossa. Esimeses palub ta hüvitada kahju, mida ta kandis väidetavalt 27. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasuse tõttu. Teises palub ta hüvitada kahju, mida põhjustasid talle väidetavalt psühholoogiline ahistamine ja hoolitsemiskohustuse rikkumine panga poolt. Kolmandas osas palub ta hüvitada kahju, mis on väidetavalt tingitud ametialastest eksimustest.
A. 27. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasuse tõttu kantud kahju hüvitamine
1. Poolte argumendid
92 Hageja väidab, et 27. juuli 2011. aasta otsus põhjustas talle varalist kahju, mille ta hindab 218 800 eurole. Et panga president keeldus võtmast tema suhtes meetmeid, mis oleksid seisnenud tema ametikohustuste taastamises või üleviimises teisele samaväärsele ametikohale, mis oleks andnud talle tegelikud karjäärivõimalused, jäi talle ilma ametikohustusteta ametikoht ja karjäärivõimalusi ei olnud. 27. juuli 2011. aasta otsus mõjutas seega ja mõjutab ka edaspidi tema töötasu ja eelkõige tema preemiaid, mis määratakse kindlaks töötaja eesmärkide ja ametikohustuste põhjal. Hageja kinnitab, et 27. juuli 2011. aasta otsus tekitas temas ka ebakindlust ja rahutust, mis põhjustas talle märkimisväärse mittevaralise kahju, mida ei hüvita selle otsuse tühistamine ja mille ta hindab ex aequo et bono 50 000 eurole.
93 Pank väidab vastu, et see kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, sest talle ei saa ette heita mingit õigusvastast käitumist.
2. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
94 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub see, kas kohaldatakse administratsiooni lepinguvälist vastutust, kolmest tingimusest, mis peavad olema kumulatiivselt täidetud: haldusakt või institutsioonidele ette heidetav käitumine on õigusvastane, kahju on tegelik ning väidetava käitumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (kohtuotsus Skoulidi vs. komisjon, F‑4/07, EU:F:2008:22, punkt 43, ja kohtumäärus Marcuccio vs. komisjon, F‑69/10, EU:F:2011:128, punkt 22). Sellest järeldub, et asjaolust, et üks nendest kolmest tingimusest ei ole täidetud, piisab, et jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata (kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, C‑257/98 P, EU:C:1999:402, punktid 11 ja 14 ning seal viidatud kohtupraktika).
95 Käesoleval juhul tuleb märkida, et varaline ja mittevaraline kahju, mida hageja väidab end olevat kandnud, tekkis 27. juuli 2011. aasta otsuse tõttu, mille õigusvastasuse tuvastas Avaliku Teenistuse Kohus käesoleva kohtuotsuse punktis 89.
96 Et panga otsuse niisugune õigusvastasus on tuvastatud, tuleb analüüsida, kas see õigusvastane otsus tõi hagejale kaasa teda kahjustavaid tagajärgi.
97 Mis puudutab esiteks hageja nõuet mõista pangalt välja hüvitis varalise kahju eest, mida 27. juuli 2011. aasta otsus talle põhjustas seeläbi, et otsustades lõpetada tema kaebuse haldusliku menetlemise, keeldus pank võtmast meetmeid tema kasuks – mis tõi kaasa selle, et ta leidis end ametikohustusteta ametikohalt, ‐ siis tuleb meenutada, et akti kohtulikult tühistamise tagajärjel kõrvaldatakse see akt tagasiulatuvalt õiguskorrast ning kui tühistatud akt on juba täidetud, nõuab selle tagajärgede tühistamine sama õigusliku olukorra taastamist, milles hageja oli enne akti vastuvõtmist (kohtuotsus Kalmár vs. Europol, F‑83/09, EU:F:2011:66, punkt 88). Lisaks nõutakse akti andnud institutsioonilt vastavalt ELTL artiklile 266 „Euroopa [...] Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist”.
98 Et meetmete raames, mida pank peab käesoleva kohtuotsuse täitmiseks kohaldama, ei saa Avaliku Teenistuse Kohus juba ette seisukohta võtta niisuguse võimaliku uue uurimismenetluse järelduste kohta, ei saa ta ka selles etapis mõista pangalt hageja kasuks välja hüvitist varalise kahju eest, mida viimane võis kanda, sh alates 27. juulist 2011. Sellest järeldub, et hageja sellesisulisi nõudeid ei saa rahuldada, sest need on igal juhul esitatud liiga vara.
99 Mis puudutab teiseks mittevaralist kahju, mida hageja arvab end olevat kandnud, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase otsuse tühistamine ise kujutada endast sobivat ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see otsus võis põhjustada, kui hageja just ei tõenda, et kandis mittevaralist kahju, mis ei ole tühistamist õigustava õigusvastasusega seotud ja mida see tühistamine täies ulatuses ei hüvita (kohtuotsus CH vs. parlament, F‑129/12, EU:F:2013:203, punkt 64). Avaliku Teenistuse Kohus meenutab ka, et on selge, et ülekohtutunne ja kannatused, mida põhjustab isikule see, kui ta peab läbi tegema kohtumenetluse, et tema õigusi tunnustataks, kujutab endast kahju, mis võib olla tingitud ainuüksi sellest, et administratsioon pani toime rikkumisi. See kahju on hüvitatav, kui seda ei korva asjaomase akti tühistamisest saadav rahuldus (vt selle kohta kohtuotsus CC vs. parlament, F‑9/12, EU:F:2013:116, punkt 128, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑457/13 P).
100 Käesoleva kohtuotsuse punktis 89 on leitud, et panga president pani toime rikkumise, mis tõi kaasa 27. juuli 2011. aasta otsuse tühistamise. Käesoleval juhul tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et kuna panga president lõpetas hageja kaebuse haldusliku menetlemise, tekitas ta viimases ebakindlust ja rahutust, mis kujutab endast mittevaralist kahju, mis on lahutatav õigusvastasusest, mille tõttu tühistati 27. juuli 2011. aasta otsus, ja mida ei hüvita täielikult ainuüksi selle otsuse tühistamine.
101 Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et kuna uurimiskomisjoni arvamus puudutas psühholoogilise ahistamise kaebust, oleks panga president pidanud seda arvamust hoolikalt analüüsima, et kontrollida, kas uurimine viidi läbi nõuetekohaselt, ning võtma vigade tuvastamise korral vajalikud meetmed.
102 Võttes arvesse 27. juuli 2011. aasta otsuse tegemise tingimusi, otsustab Avaliku Teenistuse Kohus, et käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel on hageja mittevaralist kahju hinnatud õiglaselt, kui hüvitiseks selle kahju eest määratakse ex æquo et bono 30 000 eurot.
B. Hüvitis kahju eest, mida hageja kandis väidetavalt psühholoogilise ahistamise ja selle tõttu, et pank ei täitnud oma hoolitsemiskohustust
1. Poolte argumendid
103 Hageja väidab, et pank rikkus oma hoolitsemis‑ ja abistamiskohustust, sest hoolimata märguandmistest tema ülemusele, inimressursside osakonnale ja panga presidendile, ei võetud ühtegi meedet, et teha lõpp X‑ ja Y‑poolsele tema ahistamisele ja heidutamisele. Seega nõustus pank sellega, et see käitumine kestis palju kuid. Eriti rikkus pank oma hoolitsemis‑ ja abistamiskohustust, sest ei võtnud arvesse eriarsti palvet viia ta üle teise talitusse.
104 See hoolitsemis‑ ja abistamiskohustuse rikkumine ning läbielatud ahistamine kiirendasid tema füüsilise ja vaimse tervise halvenemist, põhjustades talle mittevaralise kahju, mille ta hindab 50 000 eurole. Need tekitasid talle ka varalise kahju, mille ta hindab 218 800 eurole – summa, mis vastab esiteks aastatel 2010‐2015 saamata jäänud preemiatele ja teiseks karjäärivõimaluste kaotusele. Lisaks kinnitab hageja, et psühholoogilise ahistamise tõttu, mille ohvriks ta end peab, pidi ta pöörduma advokaadi poole, et tagada enda kaitse uurimismenetluses, hinnates õigusabi kulusid 13 361,93 eurole.
105 Pank palub jätta see kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
2. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
106 Esiteks peab Avaliku Teenistuse Kohus arutama, kas pank rikkus – nagu väidab hageja – oma hoolitsemis‑ ja abistamiskohustust, keeldudes teda toetamast, kui ta teatas ahistamisest.
107 Selles küsimuses tuleb meenutada, et ahistamis‑ ja heidutamisjuhtumite menetlemiseks on kaks menetlust: esiteks mitteametlik menetlus, mille abil püüab asjaomane töötaja saavutada probleemi lahendamist kompromissiga, ja teiseks ametlik uurimismenetlus, mille käigus esitab ta ametlikult kaebuse, et seda probleemi arutaks hiljem uurimiskomisjon.
108 Kui oma esimeses etteheites kritiseerib hageja panka selle eest, et viimane ei võtnud meetmeid, mida oli ahistamisele lõputegemiseks tema arvates vaja, enne kui ta esitas 18. veebruaril 2011 oma uurimismenetluse algatamise taotluse, tuleb märkida, et niisuguse suhtumise võttis pank mitteametliku menetluse raames, mille eesmärk oli kompromissi saavutamine hageja ja oletatavate ahistajate vahel ning et kuna hageja ei esitanud muid palveid, ei saa seda suhtumist kvalifitseerida panga hoolitsemis‑ ja abistamiskohustuste rikkumiseks.
109 Kohtutoimikust ilmneb ka, et oma 22. veebruari 2011. aasta kirjaga reageeris pank hageja 18. veebruari palvele ning et inimressursside osakonna juhataja 28. veebruari 2011. aasta kirjaga teatati talle uurimismenetluse algatamisest. Uurimismenetluse erinevad etapid toimusid seejärel lühikese aja jooksul. 14. märtsi 2011. aasta märgukirjaga esitas hageja oma kaebuse, millele oletatavad ahistajad vastasid sama aasta 28. märtsi märgukirjadega. Uurimiskomisjon kuulas hageja ning X ja Y ära 2. mail 2011 ja esitas oma arvamuse 11. juulil 2011. Selles olukorras ei saa hageja väita, et pank rikkus uurimismenetluse ajal oma hoolitsemis‑ ja abistamiskohustust.
110 Konkreetselt hageja argumendi kohta, et pank ei järginud eriarsti dr A soovitust viia ta üle teise talitusse, märgib Avaliku Teenistuse Kohus kõigepealt, et kohtutoimiku järgi on selle soovituse kuupäev 10. märts 2011. Seejärel tuleb juhtida tähelepanu, et hageja kinnitab oma vastuses menetlust korraldavatele meetmetele, et arutelusid tema võimaliku finantskontrolöri teenistusse üleviimise teemal alustati juba 2010. aasta novembris. Lõpuks tuleb märkida, et 27. juuli 2011. aasta otsusest ilmneb, et selle otsuse tegemise kuupäeval olid need arutelud ikka pooleli. Seega tuleb tõdeda, et arutelud hageja võimaliku üleviimise teemal leidsid aset pärast 10. märtsi 2011. Järelikult ei saa hageja väita, et pank ei võtnud eespool nimetatud üleviimispalvet arvesse.
111 Tuleb lisada, et kui hageja soovib oma argumendiga väita, et aruteludes pangas tema üleviimiseks finantskontrolöri teenistusse või ka muudes aruteludes tema teise talitusse üleviimise teemal ei peetud silmas tema üleviimist samaväärsele ametikohale, mis pakuks tegelikke karjäärivõimalusi, siis tuleb tõdeda, et selle argumendiga ei saa nõustuda, sest hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et pank ei tegutsenud heauskselt.
112 Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb nõue hüvitada kahju, mida põhjustati väidetavalt hoolitsemis‑ ja abistamiskohustuse rikkumisega, jätta rahuldamata.
113 Teiseks peab Avaliku Teenistuse Kohus analüüsima, kas psühholoogiline ahistamine, mida hageja väidetavalt üle elas, põhjustas talle – nagu ta kinnitab – varalise ja mittevaralise kahju.
114 Selles küsimuses tuleb meenutada, et selle, kas ahistamine leidis aset või mitte, peab kindlaks tegema uurimiskomisjon, ning et käesoleval juhul järeldas uurimiskomisjon X kohta ainult, et ta ei suutnud „tuvastada pahasoovlikku ja tahtlikku käitumist, mille võiks kvalifitseerida temapoolseks ahistamiseks”, ja Y kohta ei võtnud seisukohta küsimuses, kas teod, mille üle hageja kurtis ja mis tema on tuvastanud, kujutavad endast psühholoogilist ahistamist.
115 Et Avaliku Teenistuse Kohus ei saa võtta juba ette seisukohta võimaliku uue uurimise või uue arvamuse järelduste ega ka panga presidendi tulevase otsuse osas, tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata, sest see on esitatud liiga vara.
116 Viimaseks tuleb analüüsida hageja nõuet hüvitada talle selle advokaadi kulud ja tasud, kelle poole ta pidi pöörduma, et tagada enda kaitse uurimismenetluses.
117 Selles küsimuses märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et kohtumenetluses kantud õigusabikulud hüvitatakse Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artiklis 86 jj ette nähtud tingimustel ning et neid tuleb käsitleda nendest tingimustest lähtudes. Mis puudutab ahistamiskaebuse alusel algatatud uurimismenetluses kantud õigusabikulusid, siis sama kodukorra artiklis 91 on hüvitatavate kuludena nimetatud ainult menetlusega Avaliku Teenistuse Kohtus seotud kulusid ja eelneva etapiga seotud kulude hüvitamine on välistatud. Niisiis on see, kui nõustutakse, et kohtumenetlusele eelneva uurimismenetluse ajal kantud õigusabikulud kujutavad endast kahju, mille hüvitamist saab kahju hüvitamise nõudega taotleda, vastuolus põhimõttega, mille kohaselt ei ole selles etapis kantud kulud hüvitatavad. Järelikult ei hüvitata hagejale tema kahju hüvitamise nõude raames tema nõustaja kulusid ja tasusid, mis on seotud uurimismenetlusega.
118 Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb hageja nõue hüvitada kahju, mida ta kandis väidetavalt psühholoogilise ahistamise ja selle tõttu, et pank rikkus oma hoolitsemiskohustust, jätta rahuldamata.
C. Panga ametialaste eksimuste tõttu väidetavalt kantud kahju hüvitamine
119 Hageja põhjendab oma kahju hüvitamise nõuet kahe ametialase eksimusega, mis pank uurimismenetluse jooksul tema sõnul toime pani: esimene seisneb tema konfidentsiaalsuskohustuse ja poliitikas ette nähtud isikuandmete kaitset käsitlevate nõuete rikkumises ning teine tunnistajate ärakuulamise takistamises.
1. Konfidentsiaalsuskohustuse ja poliitikas ette nähtud isikuandmete kaitset käsitlevate nõuete rikkumine panga poolt
a. Poolte argumendid
120 Hageja väidab, et pank rikkus oma konfidentsiaalsuskohustust ja nõudeid, mis käsitlevad poliitikas ette nähtud isikuandmete kaitset niisugusena, nagu Euroopa Andmekaitseinspektor selle 2005. aastal heaks kiitis. Pank takistas uurimismenetluse nõuetekohast kulgu, lasi liikvele halvustavaid kuulujutte hagejast ning kahjustas tema mainet ja usaldusväärsust, põhjustades talle mittevaralise kahju, mille ta hindab 10 000 eurole.
121 Hageja põhjendab oma argumente kahe etteheitega.
122 Oma esimeses etteheites kritiseerib hageja panka selle eest, et viimane edastas riskiohjamise peadirektoraadi uuele peadirektorile ‐ kes oli uurimismenetluse suhtes kõrvaline isik ‐ märgukirja, mille X kirjutas vastuseks tema 14. märtsi 2011. aasta märgukirjale. Ta kurdab ka selle üle, et „mõnel haldustöötajal” koordineerimistalitusest oli samuti juurdepääs uurimismenetluses koostatud toimikule. Oma märkustes Euroopa Andmekaitseinspektori menetlusse astuja seisukohtade kohta esitab hageja meilivahetuse, mis tõendab tema väidet, et üks X ja Y suhtes algatatud uurimismenetluses koostatud dokument edastati isikutele, kes olid menetluse suhtes kõrvalised isikud.
123 Pank eitab, et ta andis riskiohjamise peadirektoraadi uuele peadirektorile või ükskõik missugusele teisele isikule, kes oli uurimismenetluse suhtes kõrvaline isik, juurdepääsu märgukirjale, mille X uurimismenetluses kirjutas. Ta rõhutab, et ta teatas hagejale ja oletatavatele ahistajatele, et uurimismenetluse raames vahetatavaid dokumente tuleb käsitleda täiesti konfidentsiaalsena.
124 Oma teises etteheites väidab hageja, et pank edastas uurimismenetluses oletatavatele ahistajatele kogu tema 14. märtsi 2011. aasta märgukirja, kaasa arvatud lisad, kuigi need dokumendid „sisaldasid palju [tema] tervist puudutavaid konfidentsiaalseid isikuandmeid”, ning et poliitikas on sätestatud, et oletatav ahistaja ei saa kaebust sisaldava märgukirja ärakirja.
125 Pank väidab, et poliitikas ette nähtud nõudega, mille kohaselt ei saa oletatav ahistaja kaebust sisaldava märgukirja ärakirja, ei järgita täielikult kaitseõigusi, mis peavad olema tagatud kõikides menetlustes, mille tulemusena võidakse anda huve kahjustav akt. Et uurimismenetlus oleks võinud lõppeda X ja Y töölt vabastamisega, otsustas pank oletatavate ahistajate kaitseõiguste järgimiseks ja olles hinnanud küsimust, kas edastada kogu toimik või ainult osa sellest, edastada neile kogu hageja 14. märtsi 2011. aasta märgukirja, kaasa arvatud lisad. Et hageja oli süüdistanud X ja Y oma tervisehäirete põhjustamises, osutus vajalikuks edastada eelkõige psühhiaatri dr A 10. märtsi 2011. aasta arstitõend, mille kohaselt olid hagejal psüühilised häired alanud riskiohjamise peadirektoraadi endise peadirektori ajal viimase avaldatud surve tõttu ja mille kohaselt oli soovitav hageja teise talitusse üle viia.
126 Pank lisab, et 14. märtsi 2011. aasta märgukirja edastamine tervikuna koos lisadega ei ole ebaproportsionaalne, seda enam, et inimressursside osakonna juhataja 28. veebruari 2011. aasta kirjaga juhiti hageja tähelepanu spetsiaalselt sellele, et oletatavatele ahistajatele edastatakse kogu tema märgukiri. Et hageja otsustas siiski esitada oma märgukirja koos kõigi selle lisadega, sh arstitõendid – palumata, et neid dokumente käsitletaks konfidentsiaalselt ‐, andis ta vaikiva nõusoleku edastada need X‑le ja Y‑le.
127 Kuigi Euroopa Andmekaitseinspektor palus luba astuda menetlusse, et toetada nõuet hüvitada kahju, mis põhjustati konfidentsiaalsuskohustuse ja isikuandmete kaitset käsitlevate nõuete rikkumisega, avaldab ta oma menetlusse astuja seisukohtades arvamust ainult teise etteheite kohta, et oletatavatele ahistajatele edastati kogu 14. märtsi 2011. aasta märgukiri. Ta palub nagu hagejagi Avaliku Teenistuse Kohtul tuvastada, et see edastamine kujutab endast panga ametialast eksimust, ja mõista pangalt välja hüvitis kahju eest, mida selle eksimusega hagejale põhjustati.
128 Euroopa Andmekaitseinspektor põhjendab neid nõudeid kahe väitega, millest esimese kohaselt on rikutud poliitikat ja teise kohaselt määrust nr 45/2001.
129 Hageja väidab oma märkustes menetlusse astuja seisukohtade kohta ka, et pank tõlgendab kaitseõiguste järgimise kohustust erinevalt, sest ühes 2010. aastal läbi viidud uurimismenetluses keeldus ta vastupidi edastamast kaebust ja sellele lisatud dokumente isikule, keda uurimismenetlus puudutas.
130 Pank väidab oma märkustes Euroopa Andmekaitseinspektori menetlusse astuja seisukohtade kohta, et teine väide, millele Euroopa Andmekaitseinspektor tugineb ja mille kohaselt on rikutud määrust nr 45/2001, on vastuvõetamatu, sest hageja ei esitanud seda hagiavalduses.
131 Sisulistes küsimustes rõhutab pank kõigepealt, et ei ole kunagi väitnud, et kogu 14. märtsi 2011. aasta märgukirja – sh lisade ‐ edastamine on vastuolus tema institutsioonisisese menetlusega, vaid et ta õigustas seda tervikuna edastamist asjaoluga, et institutsioonisisese menetluse nõuded peavad vastama kaitseõiguste tagamist käsitlevatele üldsätetele.
132 Seejärel väidab pank, et vastupidi Euroopa Andmekaitseinspektori väitele ei ole kogu 14. märtsi 2011. aasta märgukirja – sh lisade ‐ edastamisega rikutud määrust nr 45/2001. Kohtuotsusest X vs. EKP (T‑333/99, EU:T:2001:251) ilmneva lahenduse kohaselt eeldab kaitseõiguste tagamine, et kaitseõigused tagatakse kõikides menetlustes, mille tulemusena võidakse anda huve kahjustav akt, mitte üksnes kohtumenetlustes. Käesoleval juhul võis uurimismenetlus lõppeda X ja Y töölt vabastamisega, st nende huve kahjustava aktiga, ja seda ammu enne kohtumenetluse algatamist. Et pank on kohustatud kaitseõigusi järgima, edastas ta vastavalt määruse nr 45/2001 artikli 5 punktile b seega kogu märgukirja.
133 Pank vaidlustab ka Euroopa Andmekaitseinspektori väite, et ta ei analüüsinud enne selle märgukirja oletatavatele ahistajatele edastamist piisavalt, kas on vaja edastada kogu 14. märtsi 2011. aasta märgukiri või ainult osa sellest. Panga sõnul on tegemist üksnes Euroopa Andmekaitseinspektori spekulatsioonidega ning tegelikult viis ta niisuguse põhjaliku analüüsi läbi.
134 Oma vastustes menetlust korraldavatele meetmetele võtsid hageja ja Euroopa Andmekaitseinspektor seisukoha asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta, mille pank oma märkustes menetlusse astuja seisukohtade kohta esitas.
b. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
135 Avaliku Teenistuse Kohus arutab kõigepealt, kas pank pani eespool nimetatud ametialased eksimused tõesti toime, nagu kinnitab hageja. Jaatava vastuse korral analüüsib ta põhjuslikku seost võimaliku põhjustatud kahju ja väidetavate eksimuste vahel. Lõpuks võtab ta seisukoha, missugune peaks olema selle hüvitise summa, mida võib olla vaja maksta.
Kolmandatele isikutele uurimistoimikuga tutvumise võimaldamine
136 Etteheidet, mille kohaselt oli riskiohjamise peadirektoraadi uuel peadirektoril ja koordineerimistalituse mõnel haldustöötajal juurdepääs uurimismenetluses koostatud toimikule, põhjendab hageja esiteks oma hagiavaldusele lisatud väljavõttega märgukirjast, mille X kirjutas vastuseks tema 14. märtsi 2011. aasta märgukirjale, ja väljavõttega dokumendist, mille koostas riskiohjamise peadirektoraadi uus peadirektor ametlikus edasikaebamismenetluses, mille hageja algatas oma 2010. aasta hindamisaruande peale, sest ta leiab, et teine väljavõte on esimesest tugevasti inspireeritud. Teiseks esitab ta oma Euroopa Andmekaitseinspektori menetlusse astuja seisukohtade kohta esitatud märkuste lisana kaks e‑kirja enda ja panga ühe teise töötaja vahel.
137 Mis puudutab esiteks hagiavaldusele lisatud kahte dokumendiväljavõtet, siis Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et need sisaldavad kumbki ühte lauset, mis on sõnastatud peaaegu samamoodi.
138 Avaliku Teenistuse Kohus märgib selles küsimuses, et Euroopa Andmekaitseinspektorile saadetud 2. veebruari 2012. aasta kirjas väidab pank, et riskiohjamise peadirektoraadi uus peadirektor koostas dokumendi ‐ mille väljavõte on lisatud hagiavaldusele ‐ vastuseks ametlikule edasikaebusele, mille hageja oli esitanud mõni päev pärast X pensionileminekut vaidluste lahendamise komiteele, mis pidi tegema otsuse tema 2010. aasta hindamisaruande kohta. Et kogu edasikaebamismenetlus algas aga X ajal, saatis viimane enne pensionileminekut nendest märgukirjadest ühe ärakirja oma järeltulijale, riskiohjamise peadirektoraadi uuele peadirektorile. Need faktilised asjaolud ‐ mida hageja kohtuistungil ei vaidlustanud ‐ võivad niisiis seletada, miks on üks lause nendes kahes väljavõttes samasugune, nagu täheldati. Avaliku Teenistuse Kohus peab mõistlikult ootuspäraseks, et X edastas oma järeltulijale kogu teabe, mille kohta ta arvas, et see võib aidata viimasel nimetatud ametliku edasikaebuse kohta otsust teha. Igatahes ei tõenda need kaks hageja esitatud väljavõtet õiguslikult piisavalt, et pank edastas riskiohjamise peadirektoraadi uuele peadirektorile märgukirja, mille X vastuseks hageja kaebusele kirjutas.
139 Mis puudutab teiseks meilivahetust hageja ja panga ühe teise töötaja vahel, siis Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et esimese e‑kirja ‐ milles on mainitud asjaolu, et riskiohjamise peadirektoraadi uus peadirektor kinnitas vaidluste lahendamise komitees, mis pidi tegema otsuse tema 2010. aasta hindamisaruande kohta, et on saanud selle märgukirja ärakirja, mille X saatis tema psühholoogilise ahistamise kaebuse alusel algatatud uurimismenetluses, ja et ta edastas selle ühele hageja alluvale ‐ kirjutas hageja 21. märtsil 2012. Selles e‑kirjas küsis hageja oma adressaadilt, kas tema koostatud tekst väljendab õigesti riskiohjamise peadirektoraadi uue peadirektori sõnu tema ärakuulamisel vaidluste lahendamise komitees, mille juures ta ise ja see adressaat olid viibinud. Oma järgmise päeva vastuskirjas kinnitas kõnesolev töötaja hageja koostatud teksti sõnastust.
140 Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb selles küsimuses, et panga töötaja, keda puudutab meilivahetus, millele hageja tugineb, ei ole andnud otsest tunnistust, vaid on ainult kinnitanud hageja enda koostatud sõnastust – mis koostati pealegi alles 21. märtsil 2012, samas kui ärakuulamine vaidluste lahendamise komitees leidis aset 2011. aastal. Lisaks on hageja e‑kirjas mainitud, et X märgukiri edastati ainult ühele panga töötajale, mitte – nagu ta hagiavalduses väidab – „mõnele töötajale”. Meilivahetusel, millele hageja tugineb, ei ole käesoleval juhul seega piisavat tõenduslikku väärtust, mis näitaks, et pank edastas riskiohjamise peadirektoraadi uuele peadirektorile ja mitmele koordineerimistalituse töötajale märgukirja, mille X vastuseks hageja kaebusele kirjutas.
141 Eelnevatest kaalutlustest tuleb järeldada, et kuna hageja ei ole oma väite kinnituseks tõendeid esitanud, ei ole tõendatud, et pank võimaldas kolmandatel isikutel uurimistoimikuga tutvuda.
Kogu 14. märtsi 2011. aasta märgukirja – sh lisade – edastamine oletatavatele ahistajatele
– Eksimuse toimepanemine
142 Hageja põhjendab oma argumenti, et pank pani toime eksimuse, kui edastas 14. märtsi 2011. aasta memorandumi koos lisadega oletatavatele ahistajatele, ainult ühe väitega, et on rikutud konfidentsiaalsuskohustust ja poliitikas ette nähtud andmekaitsenõudeid.
143 Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et Euroopa Andmekaitseinspektor esitab oma menetlusse astuja seisukohtades veel teisegi väite, et on rikutud määrust nr 45/2001. Kui teda kohtuistungil selle kohta küsitleti, rõhutas ta, et tegemist ei ole teise väitega, vaid argumendiga, millega põhjendatakse hageja väidet.
144 Selles küsimuses tuleb meenutada, et kuigi Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljas lõik, mis on põhikirja I lisa artikli 7 lõike 1 kohaselt kohaldatav menetluses Avaliku Teenistuse Kohtus, ning Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 110 lõige 3 ei keela menetlusse astujal esitada argumente, mis on uued või erinevad võrreldes argumentidega, mille esitas pool, keda menetlusse astuja toetab ‐ kuna vastasel korral piirdutakse menetlusse astuja seisukohtades hagiavalduses esitatud argumentide kordamisega ‐, ei saa nõustuda sellega, et need sätted lubavad tal uute väidete esitamisega muuta või moonutada hagiavalduses määratletud kohtuasja ulatust (vt selle kohta kohtuotsused BaByliss vs. komisjon, T‑114/02, EU:T:2003:100, punkt 417, ja SELEX Sistemi Integrati vs. komisjon, T‑155/04, EU:T:2006:387, punkt 42). Euroopa Andmekaitseinspektori arutluskäiguga ei saa seega nõustuda, sest kinnitades, et pank on rikkunud määruse nr 45/2001 mõnda sätet, on ta tõesti esitanud väite, mis erineb hageja väitest, et on rikutud poliitikat.
145 Et Euroopa Andmekaitseinspektor ei saa esitada väidet, millele ei ole tuginetud hagiavalduses, tuleb see teine väide jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
146 See märgitud, peab Avaliku Teenistuse Kohus tõdema, et poliitikas on sõnaselgelt ette nähtud, et oletatavale ahistajale teatatakse kaebuse ese ja ta saab selle kohta vajaliku teabe, kuid ei saa kaebaja märgukirja ärakirja.
147 Poliitika sõnastusest ilmneb, et pank rikkus poliitikat, kui edastas X‑le ja Y‑le kogu 14. märtsi 2011. aasta märgukirja, kaasa arvatud lisad. Ta pani seega toime eksimuse, mis võib tuua kaasa tema lepinguvälise vastutuse.
148 Seda järeldust ei lükka ümber panga kohustus järgida kaitseõigusi ega ka kohtuotsus X vs. EKP (EU:T:2001:251), millele ta tugineb. Vastupidi panga väitele ei saa uurimismenetlus otseselt lõppeda oletatava ahistaja karistamisega, sest see karistus võidakse määrata alles distsiplinaarmenetluse tulemusena. Et uurimismenetluse tulemus ei saanud olla oletatavate ahistajate huve kahjustav akt, ei olnud pangal seega õigust neile hageja kõiki isikuandmeid nende kaitseõiguste järgimiseks edastada.
149 Panga argumendiga, et hagejat informeeriti eelnevalt sellest, et tema kaebust sisaldav märgukiri edastatakse oletatavatele ahistajatele, ei saa seega samuti nõustuda. Asjaolu, et hageja ei olnud sõnaselgelt oma märgukirja edastamise vastu, ei võimaldanud pangal ‐ isegi eeldusel, et pank võis selles näha vaikivat nõusolekut edastamisega – rikkuda oma institutsioonisiseseid nõudeid, käesoleval juhul poliitika sätet, milles on sõnaselgelt ette nähtud, et kaebaja märgukirja oletatavale ahistajale ei edastata.
– Mittevaraline kahju ja põhjuslik seos
150 Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et hageja ei selgita, kuidas takistas kogu 14. märtsi 2011. aasta märgukirja – sh lisade – edastamine oletatavatele ahistajatele uurimismenetluse nõuetekohast kulgu ja põhjustas talle mittevaralise kahju. See, et niisugust mittevaralist kahju kanti, ei ole seega tõendatud.
151 Hageja väite kohta, et kogu 14. märtsi 2011. aasta märgukirja – sh lisade – edastamine oletatavatele ahistajatele avaldas negatiivset mõju tema juba niigi vaenulikule töökeskkonnale, sest see edastamine tekitas halvustavaid kuulujutte tema kohta ning kahjustas tema mainet ja usaldusväärsust, märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et 14. märtsi 2011. aasta märgukiri, sh lisad, sisaldab hageja isikuandmeid, eelkõige andmeid tema tervisliku seisundi kohta. Avaliku Teenistuse Kohtul ei jää üle muud, kui tõdeda, et hageja nende isikuandmete edastamisega oletatavatele ahistajatele põhjustati talle mittevaraline kahju.
– Kahju hüvitamine
152 Tuleb märkida, et hagiavalduses ei ole mingit mõttekäiku, milles hinnataks konkreetselt mittevaralist kahju, mida hageja kandis seetõttu, et pank edastas kogu 14. märtsi 2011. aasta märgukirja oletatavatele ahistajatele.
153 Selles olukorras tuleb hageja mittevaralist kahju hinnata ex æquo et bono ja selle võib hinnata 5000 eurole ning pangalt tuleb see summa hageja kasuks välja mõista.
2. Tunnistajate ärakuulamise takistamine
a. Poolte argumendid
154 Hageja heidab pangale esiteks ette, et viimane andis mitmele isikule, kelle tema oli ära näidanud isikutena, kelle uurimiskomisjon võiks ära kuulata, valeteavet nende võimaliku tunnistuse kohta, mille tulemusena keeldusid nad tunnistamast. Teiseks ei teatatud mõnele potentsiaalsele tunnistajale isegi, et ta oli nad tunnistajana välja pakkunud, ega kutsutud neid ka ärakuulamisele. Nii takistas pank uurimismenetluse nõuetekohast kulgu ja rikkus hea halduse põhimõtet. See panga eksimus põhjustas hagejale väidetavalt mittevaralise kahju, mille ta hindab ex æquo et bono 40 000 eurole.
155 Pank vaidlustab nende tunnistajate ärakuulamise takistamise etteheidete põhjendatuse.
b. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
156 Esimese etteheite puhul ilmneb kohtutoimikust, et mõned isikud, kelle hageja oli ära näidanud isikutena, kelle uurimiskomisjon võiks ära kuulata, keeldusid tunnistamast. Hageja ei ole siiski esitanud tõendeid või kas või märke, mis põhjendaksid tema väidet, et nende keeldumiste põhjuseks oli panga antud valeteave. Lisaks näib, et hageja isegi ei ole kindel, kas tema väide vastab tõele, sest ta märgib oma hagiavalduses, et „räägitakse, et [...] mõned [isikud] pärisid [...] panga inimressursside osakonnalt selle menetluse kohta aru”, ja et neile vastati „väidetavalt””. See etteheide tuleb niisiis tagasi lükata.
157 Teise etteheite puhul, et uurimiskomisjon ei kutsunud tunnistama kõiki isikuid, kelle hageja potentsiaalsete tunnistajatena ära näitas, piisab, kui tõdeda, et poliitikas on sätestatud, et uurimiskomisjonil on õigus toimida viisil, mida ta peab sobivaks. Kuigi poliitikas on tõesti ka ette nähtud, et uurimiskomisjon vestleb „tunnistajatega, keda on nimetanud [kaebaja]”, ei võimalda miski seda õigusnormi tõlgendada nii, et uurimiskomisjon on kohustatud kutsuma ärakuulamisele kõik potentsiaalsed tunnistajad, keda kaebaja on nimetanud. Vastupidi, nagu pank õigesti märgib, otsustab seda, missugused isikud poolte näidatud isikute hulgast ära kuulata, uurimiskomisjon. Teine väide tuleb seega samuti tagasi lükata.
158 Et mõlemad etteheited lükati tagasi, tuleb järeldada, et see, et pank takistas hageja välja pakutud tunnistajate ärakuulamist, ei ole tõendatud.
159 Eelnevast tuleneb ‐ ilma et oleks vaja võtta hageja taotletud menetlust korraldavaid meetmeid ‐, et pangalt tuleb hageja kasuks välja mõista 35 000 eurot hüvitiseks kahju eest, mida põhjustati 27. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasuse ja pangapoolse poliitika rikkumisega.
Kohtukulud
160 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
161 Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et kuna hagi rahuldati põhiosas, on pank kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on hageja oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist pangalt. Et käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamist, tuleb teha otsus, et pank kannab ise oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja hageja kohtukulud, sh kohtukulud, mille Euroopa Andmekaitseinspektori menetlusse astumine nii pangale kui ka hagejale kaasa tõi.
162 Kodukorra artikli 89 lõike 4 alusel kannab menetlusse astuja ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Investeerimispanga presidendi 27. juuli 2011. aasta otsus.
2. Mõista Euroopa Investeerimispangalt CG kasuks välja 35 000 eurot.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta Euroopa Investeerimispanga kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja CG kohtukulud.
5. Jätta menetlusse astuja Euroopa Andmekaitseinspektori kohtukulud tema enda kanda.
|
Rofes i Pujol |
Bradley |
Svenningsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. juulil 2014 Luxembourgis.
|
Kohtusekretär |
Koja esimees |
|
W. Hakenberg |
M. I. Rofes i Pujol |
Sisukord
Õiguslik raamistik
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
Poolte nõuded ja menetlus
Vastuvõetavus
I. Kolmas nõue, milles palutakse tuvastada ahistamise asetleidmine
II. Viies nõue, milles palutakse tühistada 1. septembri 2011. aasta otsus
III. Kuues nõue, milles palutakse tuvastada panga ametialased eksimused
Tühistamis‑ ja kahju hüvitamise nõuded
I. Nõue tühistada 27. juuli 2011. aasta otsus
A. Poolte argumendid
B. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
II. Hageja kahju hüvitamise nõue
A. 27. juuli 2011. aasta otsuse õigusvastasuse tõttu kantud kahju hüvitamine
1. Poolte argumendid
2. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
B. Hüvitis kahju eest, mida hageja kandis väidetavalt psühholoogilise ahistamise ja selle tõttu, et pank ei täitnud oma hoolitsemiskohustust
1. Poolte argumendid
2. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
C. Panga ametialaste eksimuste tõttu väidetavalt kantud kahju hüvitamine
1. Konfidentsiaalsuskohustuse ja poliitikas ette nähtud isikuandmete kaitset käsitlevate nõuete rikkumine panga poolt
a. Poolte argumendid
b. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
Kolmandatele isikutele uurimistoimikuga tutvumise võimaldamine
Kogu 14. märtsi 2011. aasta märgukirja – sh lisade – edastamine oletatavatele ahistajatele
– Eksimuse toimepanemine
– Mittevaraline kahju ja põhjuslik seos
– Kahju hüvitamine
2. Tunnistajate ärakuulamise takistamine
a. Poolte argumendid
b. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
Kohtukulud
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.