Euroopa Kohtu (esimene koda) 4. oktoobri 2012. aasta määrus – Pelckmans Turnhout

(kohtuasi C-559/11)

Kodukorra artikli 92 lõige 1, artikli 103 lõige 1 ja artikli 104 lõike 3 esimene lõik – Direktiiv 2005/29/EÜ – Ebaausad kaubandustavad – Siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad avada müügikoha seitsmel päeval nädalas

1.                     Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad – Direktiiv 2005/29 – Kohaldamisala – Siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad avada müügikoha seitsmel päeval nädalas – Õigusnormid, mille eesmärk ei ole tarbijate kaitse – Erand (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29) (vt punktid 20–24 ja resolutsioon)

2.                     Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Taotlus, mis ei sisalda Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise põhjendusi – Ilmselge vastuvõetamatus (ELTL artikkel 267; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 92 ja artikli 103 lõige 1) (vt punktid 28–31)

Ese

Eelotsusetaotlus – Rechtbank van koophandel te Antwerpen – ELTL artiklite 34, 35, 49 ja 56 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, lk 22), tõlgendamine – Mõiste „ettevõtja ja tarbija vahelised kaubandustavad” – Müügikoha avamine seitsmel päeval nädalas ja sellise lahtiolekuaja reklaamimine.

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) tuleb tõlgendada nii, et seda ei kohaldata selliste siseriiklike õigusnormide suhtes, nagu on tegemist põhikohtuasjas, mille eesmärk ei ole tarbijate kaitse.