21.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 118/9


Timsas Srl-i 8. detsembril 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. septembri 2011. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-394/08, T-408/08, T-453/08 ja T-454/08: Regione autonoma della Sardegna jt versus komisjon

(Kohtuasi C-632/11 P)

2012/C 118/14

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Timsas Srl (esindajad: advokaadid D. Dodaro ja S. Pinna)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Regione autonoma della Sardegna, Selene di Alessandra Cannas Sas jt

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu 20. septembri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-394/08, T-404/08, T-453/08 ja T-454/08 osas, milles selles lükatakse tagasi apellandi argument, mis käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist seoses vaidlusaluse abi ergutava mõju hindamisega;

tühistada Euroopa Komisjoni 2. juuli 2008. aasta otsus 2008/854/EÜ, milles käsitletakse riigiabi kava C 1/04 (ex NN 158/03 ja CP 15/2003) „1998. aasta maakonna seadus nr 9 — abimeetme N 272/98 kuritarvitamine” (ELT L 302, lk 9);

mõista Euroopa Komisjonilt välja mõlemas kohtuastmes kantud kulud.

Väited ja peamised argumendid

Vaidlustatud kohtuotsuses on apellandi väitel moonutatud hagi aluseks olevaid väiteid, rikutud õigusnorme, selle põhjendused on ebaloogilised ja vasturääkivad. Eeskätt väidab apellant, et Üldkohus ei ole isegi mitte kaudselt põhjendanud, miks ta lükkas tagasi argumendi, mis käsitleb komisjoni poolt seoses abi ergutava mõjuga tehtud ilmset hindamisviga. Üldkohus sedastas, et „tegemist [on] üksnes analüüsimisega, kas hagejad on tõendanud, et käesoleval juhul esineb asjaolusid, mis võivad tagada vaidlusaluse kava ergutava mõju, isegi kui taotlus ei ole esitatud enne kõnealuste projektide elluviimise algust”, kuid ei märkinud kusagil, et hagejad nende asjaolude esinemist ei tõendanud, ega esitanud ühtegi põhjendust, millest lähtuvalt oleks võimalik aru saada sellise (igas mõttes kaudse) seisukoha põhjustest.

Kohtuotsuse punktis 227 sedastatu — mille kohaselt komisjon ei olnud kohustatud hindama üksikutele abisaajatele omaseid erilisi asjaolusid — ei ole apellandi väitel piisav ning on vasturääkiv. On arusaamatu, kuidas hagejad esimeses kohtuastmes oleksid saanud põhjendada ergutava mõju olemasolu teisiti, kui viidates omaenda olukorraga seonduvatele asjaoludele: komisjon ja hagi alusel ka Üldkohus oleksid pidanud kujundama ühtse lähenemisviisi, käsitades objektiivselt iga esindatud isiku olukorda, mida saab pidada sellele isikule eriomaseks või temaga eriliselt seonduvaks ainult seoses asjaomaste andmetega, kuid mis võimaldavad teha ka üldise ja abstraktse kokkuvõtte.

Lõpetuseks väidab apellant, et nii komisjon vaidlustatud otsuses kui ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses moonutasid tema tahet, omistades talle kavatsuse asetada otsus, mille aluseks oli üldkord, individuaalsele tasandile, ning selle eksimuse tõttu jätsid nad vääralt arvesse võtmata mõju, mida apellandi poolt osutatud asjaolud võisid omada abikorra ulatuse hindamisel üldiselt.