19.11.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 340/6

Total SA ja Elf Aquitaine SA 11. augustil 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 7. juuni 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-206/06: Total ja Elf Aquitaine versus komisjon

(Kohtuasi C-421/11 P)

2011/C 340/11

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellandid: Total SA ja Elf Aquitaine SA (esindajad: advokaadid E. Morgan de Rivery ja A. Noël-Baron)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellantide nõuded

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

—

esimese võimalusena:

—

tühistada ELTL artikli 256 ja protokolli nr 3 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 56 alusel Üldkohtu 7. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T-206/06: Total ja Elf Aquitaine versus komisjon;

—

rahuldada esimeses astmes Üldkohtus esitatud nõuded;

—

sellest tulenevalt tühistada komisjoni 31. mai 2006. aasta otsuse K(2006) 2098 (lõplik) artikli 1 punktid c ja d, artikli 2 punkt b ning artiklid 3 ja 4;

—

teise võimalusena: muuta ELTL artikli 261 alusel täielikku pädevust teostades komisjoni 31. mai 2006. aasta otsuse K(2006) 2098 (lõplik) artikli 2 punktis b Elf Aquitaine’ile ja Totalile solidaarselt määratud trahve, kuna Üldkohtu 7. juuni 2011. aasta otsuse kohtuasjas T-206/06: Total ja Elf Aquitaine versus komisjon põhjendustes ja arutluskäigus esinevad objektiivsed puudused (eriti Üldkohtu poolt hoiatusteguri käsitlemisel), ning vähendada solidaarseid trahve Elf Aquitaine’i puhul 75 562 500 euroni ja Totali puhul 58 500 000 euroni;

—

kolmanda võimalusena muuta ELTL artikli 261 alusel täielikku pädevust teostades Euroopa Kohtu poolt vajalikuks peetavas ulatuses komisjoni 31. mai 2006. aasta otsuse K(2006) 2098 (lõplik) artikli 2 punktis b Elf Aquitaine’ile ja Totalile solidaarselt määratud trahve, kuna kohtuotsuse põhjendustes ja arutluskäigus esinevad objektiivsed puudused;

—

neljanda võimalusena vabastada Elf Aquitaine ja Total selle viivise maksmisest, mis võis joosta alates komisjoni 31. mai 2006. aasta otsusest K(2006) 2098 (lõplik) kuni kohtuasjas T-217/06: Arkema tehtud otsuse kuupäevani;

—

igal juhul mõista kõik kohtukulud, sealhulgas Elf Aquitaine’i ja Totali kulud Üldkohtu menetluses välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitavad apellandid esimese võimalusena kuus väidet ja teise võimalusena kolm väidet.

Esimeses väites on Total SA ja Elf Aquitaine SA seisukohal, et Üldkohus rikkus ELL artiklit 5, kuna ta kinnitas emaettevõtjate automaatse vastutuse põhimõtte, mida komisjon käesoleval juhul kohaldas ja mida viimane põhjendas ettevõtja mõistega ELTL artikli 101 tähenduses. Niisugune lähenemisviis on vastuolus antud volituste ja subsidiaarsuse põhimõttega (esimene osa) ning proportsionaalsuse põhimõttega (teine osa).

Teises väites toovad apellandid esile siseriikliku õiguse ja ettevõtja mõiste ilmselgelt väära tõlgendamise, kuna Üldkohus omistas juriidilise isiku autonoomia põhimõttele ebaõige õigusliku väärtuse.

Kolmandas väites on apellandid sisuliselt seisukohal, et Üldkohus keeldus meelega tegemast järeldusi konkurentsiõiguses kehtivate sanktsioonide karistusõiguslikust laadist ja uutest kohustustest, mis tulenevad Euroopa Liidu põhiõiguste hartast. Üldkohus kohaldas nimelt kuritarvitavalt ja ebaõigesti ettevõtja käsitlust liidu õiguses, eirates autonoomia eeldust, mis on siseriikliku äriühinguõiguse aluseks, ning konkurentsiõiguses kehtivate sanktsioonide karistusõiguslikku laadi. Lisaks väidavad apellandid, et Üldkohus oleks pidanud omal algatusel tõstatama komisjoni haldusmenetluses praeguse süsteemi õigusvastasuse küsimuse.

Neljandas väites on apellandid seisukohal, et tulenevalt õigluse ja menetlusliku võrdsuse põhimõtte väärast tõlgendusest on rikutud kaitseõigusi. Nimelt lubas Üldkohus komisjonil kasutada probatio diabolica’t ja eksis, kui ta leidis, et tütarettevõtja sõltumatust tuleb hinnata üldiselt, lähtudes tema kapitaliseostest emaettevõtjaga, kuigi seda tuleks siiski hinnata lähtuvalt tegevusest konkreetsel turul.

Viiendas väites leiavad apellandid, et on rikutud põhjendamiskohustust, kuna Üldkohus on lühidalt tuvastanud, et komisjon lükkas tagasi tema argumendid, ilma et kohus oleks komisjoni argumente kuidagi analüüsinud (esimene osa). Lisaks toovad apellandid esile õigusnormide rikkumised seoses komisjonil lasuva põhjendamiskohustusega (teine osa) ning heidavad Üldkohtule ette, et ta asendas komisjoni põhjendused enda omadega (kolmas osa).

Kuuendas väites toovad apellandid esile hea halduse põhimõtte rikkumise, kuna emaettevõtjatest apellantidele määratud trahv on rikkumise eest vastutavale tütarettevõtjale Arkemale määratud trahvist suurem.

Seitsmendas väites heidavad apellandid Üldkohtule ette, et ta rikkus trahvi hoiatavuse tagamiseks kordaja 3 kohaldamisel mitut õigusnormi. Üldkohus rikkus niisiis 1998. aasta suuniseid trahvide arvutamise meetodi kohta (esimene osa) ning trahvi põhisumma jagamatust (teine osa).

Kaheksandas väites paluvad apellandid vähendada neile määratud trahve.

Üheksandas ja ühtlasi viimases väites paluvad apellandid tühistada viivise, mida komisjon vaidlustatud otsuse ja kohtuotsuse alusel nõuab.