9.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/17

—

tühistada Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T-122/07–T-124/07 resolutsiooni punkt 2 osas, milles see põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 asuval Üldkohtu järeldusel, et komisjon on kohustatud määrama kindlaks iga äriühingu vastava osa kogusummas, mis on neilt äriühingutelt solidaarselt välja mõistetud;

—

tühistada Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T-122/07–T-124/07 resolutsiooni punkt 3 osas, milles Üldkohus määrab vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 koostoimes punktidega 245, 247, 262 ja 263 esitatud järeldustele uuesti kindlaks trahvid, märkides ära iga äriühingu poolt tasumisele kuuluva osa trahvist;

—

tühistada Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-122/07–T-124/07 osas, milles sellega pannakse vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktile 157 komisjonile kohustus määrata kindlaks iga äriühingu vastav osa kogusummas, mis on neilt äriühingutelt solidaarselt välja mõistetud;

—

tühistada Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-122/07–T-124/07 osas, milles Üldkohus lähtuvalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 toodud kaalutlustest koostoimes kohtuotsuse punktidega 245, 247, 262 ja 263 määrab kindlaks trahvisumma selle osa, mille peab iga konkreetne äriühing tasuma, ning sellega muudab komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsust K(2006) 6762 (lõplik) (juhtum nr COMP/F/38.899 — Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed);

—

jätta rahuldamata hagiavaldused kohtuasjades T-122/07–T-124/07 osas, milles paluti tühistada otsuse K(2006) 6762 (lõplik) artikli 2 punktid j, k ja l;

—

jätta apellatsioonimenetluse ja esimese kohtuastme kulud vastustajate ja hagejate kanda.

1.

Komisjonile pandud kohustus määrata kindlaks isiklikud osad, millega solidaarvõlgnikud vastutavad omavahelistes suhetes, jätab tähelepanuta määruse (EÜ) nr 1/2003 artikliga 23 komisjonile antud pädevuse ja kohustuste piirid ning kahjustab siseriiklikke õiguskordasid. Nimetatud pädevus ja kohustused hõlmavad välissuhet, nimelt trahvide kohaldamist ja vajadusel otsuse adressaatide solidaarvastutuse kindlaksmääramist. Seevastu solidaarvastutuse kindlaksmääramisest tulenev solidaarvõlgnike sisesuhe, sealhulgas nende vahelised võimalikud regressinõuded kuuluvad üldjuhul liikmesriikide õiguse reguleerimisalasse.

2.

Üldkohus on ületanud oma täieliku pädevuse piire, kuna ta määras siduvalt kindlaks vastutuse osad sisesuhtes seoses võimalike tagastamist puudutavate nõuetega siseriiklikes kohtutes.

3.

Üldkohtu sõnul komisjonil lasuvat kohustust reguleerida üksikasjalikult solidaarvastutusest tulenevaid õiguslikke tagajärgi ei saa rajada karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttele, millele Üldkohus sellega seoses viitas; lisaks läheb see kohustus vastuollu ettevõtja vastutuse põhimõttega ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumiste puhul.

4.

Üldkohus tegi otsuse ultra petita ning rikkus võistlevuse põhimõtet, kuna ta pani vastutuse sisesuhtes ning muutis vaikimisi otsust, ilma et selleks oleks alust või aset leidnud piisav vaidlus.

5.

Lisaks rikub Üldkohus põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud kohtuotsuses ei ole piisavalt selgelt võimalik mõista peamisi põhjusi ning Üldkohus ei käsitlenud üksikasjalikult komisjoni poolt solidaarvastutuse kohta esitatud argumente.

6.

Viimaks riivab kohtuotsus komisjoni kaalutlusõigust vastutavate isikute kindlaksmääramisel.