Kohtuasi C-643/11
LVK – 56 EOOD
versus
Direktor na Direktsia „Obzhalvane i upravlenie na izpalnenieto” – Varna pri Tsentralno upravlenie na Natsionalnata agentsia za prihodite
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Varna)
„Maksustamine — Käibemaks — Direktiiv 2006/112/EÜ — Neutraalse maksustamise põhimõte — Mahaarvamisõigus — Keeldumine — Artikkel 203 — Käibemaksu arvele märkimine — Sissenõutavus — Maksustatava tehingu olemasolu — Arve väljastaja ja selle saaja ühesugune hindamine — Vajadus”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 31. jaanuar 2013
Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Maks, mis kuulub tasumisele üksnes põhjusel, et see on arvele märgitud – Kohaldamisala – Maksustatava tehingu tegelik puudumine – Hõlmamine – Maksu korrigeerimise teade – Ulatus
(Nõukogu direktiiv 2006/112, artiklid 167 ja 203)
Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Sisendkäibemaksu mahaarvamine – Neutraalse maksustamise, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimine – Keeldumine, mis põhineb asjaolul, et tehingut tegelikult ei toimunud – Lubatavus – Tingimused
(Nõukogu direktiiv 2006/112, artiklid 63, 167, artikli 168 punkt a ja artikkel 203)
Direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 203 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes märgib arvele käibemaksu, on kohustatud seda tasuma sõltumata sellest, kas maksustatav tehing tegelikult toimus.
Artiklis 203 sätestatud kohustus ära hoida maksutulude saamata jäämise ohtu, mille võib kaasa tuua nimetatud direktiivi artiklites 167 jj sätestatud mahaarvamisõigus, piirdub liikmesriikide jaoks võimalusega näha oma siseriiklikus õiguskorras ette kogu alusetult arvele märgitud maksu korrigeerimine, kui arve väljastaja tõendab oma heausksust või kui ta mõistliku aja jooksul on täielikult kõrvaldanud maksutulude saamata jäämise ohu.
Lisaks, kui arve väljastaja ei tugine ühele võimalustest, mis võimaldavad alusetult arvele märgitud käibemaksu korrigeerimist, ei ole maksuhaldur kohustatud nimetatud arve väljastaja revideerimisel kontrollima, kas arvele märgitud ja deklareeritud käibemaks vastab selle arve väljastaja poolt tegelikult tehtud maksustatavatele tehingutele.
Artiklit 203 tuleb tõlgendada nii, et pelgalt asjaolust, et maksuhaldur ei ole korrigeerinud selle arve väljastajale saadetud maksu korrigeerimise teates viimase deklareeritud käibemaksu, ei saa järeldada, et see maksuhaldur tunnistas nimetatud arve vastavust tegeliku maksustatava tehinguga.
Samas ei välista liidu õigus pädeva maksuhalduri jaoks võimalust kontrollida nende tehingute tegelikku toimumist, mille kohta maksukohustuslane on esitanud arve, ja vajadusel korrigeerida maksukohustuslase deklaratsioonide kohast maksuvõlga. Sellise kontrolli tulemus kujutab endast – nagu ka arve väljastaja poolt arvele märgitud käibemaksu deklareerimine ja maksmine – asjaolu, mida siseriiklikul kohtul tuleb arvesse võtta selle hindamisel, kas tegu oli niisuguse maksustatava tehinguga, mis annab konkreetsel juhul arve saajale mahaarvamisõiguse.
(vt punktid 36, 37, 39, 41, 42 ja resolutsiooni punkt 1)
Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikliga 167, artikli 168 punktiga a ja neutraalse maksustamise, õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõtetega ei ole vastuolus see, kui arve saajal ei lubata kasutada õigust arvata maha sisendkäibemaksu, olgugi et selle arve väljastajale saadetud maksu korrigeerimise teates ei ole viimase deklareeritud käibemaksu korrigeeritud. Kui aga, võttes arvesse pettust või rikkumisi, mille on toime pannud arve väljastaja või mis on toime pandud enne selle tehingu toimumist, millele ta mahaarvamisõiguse saamiseks tugineb, leitakse, et see tehing ei ole tegelikult toimunud, tuleb tuvastada, võttes arvesse objektiivseid tõendeid ja nõudmata arve saajalt, et ta viiks läbi selliseid kontrolle, mida ei ole kohustatud tegema, kas arve saaja teadis või oleks pidanud teadma, et nimetatud tehing oli seotud käibemaksupettusega.
(vt punkt 64ja resolutsiooni punkt 2)
Kohtuasi C-643/11
LVK – 56 EOOD
versus
Direktor na Direktsia „Obzhalvane i upravlenie na izpalnenieto” – Varna pri Tsentralno upravlenie na Natsionalnata agentsia za prihodite
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Varna)
„Maksustamine — Käibemaks — Direktiiv 2006/112/EÜ — Neutraalse maksustamise põhimõte — Mahaarvamisõigus — Keeldumine — Artikkel 203 — Käibemaksu arvele märkimine — Sissenõutavus — Maksustatava tehingu olemasolu — Arve väljastaja ja selle saaja ühesugune hindamine — Vajadus”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 31. jaanuar 2013
Maksualaste õigusaktide ühtlustamine — Ühine käibemaksusüsteem — Maks, mis kuulub tasumisele üksnes põhjusel, et see on arvele märgitud — Kohaldamisala — Maksustatava tehingu tegelik puudumine — Hõlmamine — Maksu korrigeerimise teade — Ulatus
(Nõukogu direktiiv 2006/112, artiklid 167 ja 203)
Maksualaste õigusaktide ühtlustamine — Ühine käibemaksusüsteem — Sisendkäibemaksu mahaarvamine — Neutraalse maksustamise, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimine — Keeldumine, mis põhineb asjaolul, et tehingut tegelikult ei toimunud — Lubatavus — Tingimused
(Nõukogu direktiiv 2006/112, artiklid 63, 167, artikli 168 punkt a ja artikkel 203)
Direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 203 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes märgib arvele käibemaksu, on kohustatud seda tasuma sõltumata sellest, kas maksustatav tehing tegelikult toimus.
Artiklis 203 sätestatud kohustus ära hoida maksutulude saamata jäämise ohtu, mille võib kaasa tuua nimetatud direktiivi artiklites 167 jj sätestatud mahaarvamisõigus, piirdub liikmesriikide jaoks võimalusega näha oma siseriiklikus õiguskorras ette kogu alusetult arvele märgitud maksu korrigeerimine, kui arve väljastaja tõendab oma heausksust või kui ta mõistliku aja jooksul on täielikult kõrvaldanud maksutulude saamata jäämise ohu.
Lisaks, kui arve väljastaja ei tugine ühele võimalustest, mis võimaldavad alusetult arvele märgitud käibemaksu korrigeerimist, ei ole maksuhaldur kohustatud nimetatud arve väljastaja revideerimisel kontrollima, kas arvele märgitud ja deklareeritud käibemaks vastab selle arve väljastaja poolt tegelikult tehtud maksustatavatele tehingutele.
Artiklit 203 tuleb tõlgendada nii, et pelgalt asjaolust, et maksuhaldur ei ole korrigeerinud selle arve väljastajale saadetud maksu korrigeerimise teates viimase deklareeritud käibemaksu, ei saa järeldada, et see maksuhaldur tunnistas nimetatud arve vastavust tegeliku maksustatava tehinguga.
Samas ei välista liidu õigus pädeva maksuhalduri jaoks võimalust kontrollida nende tehingute tegelikku toimumist, mille kohta maksukohustuslane on esitanud arve, ja vajadusel korrigeerida maksukohustuslase deklaratsioonide kohast maksuvõlga. Sellise kontrolli tulemus kujutab endast – nagu ka arve väljastaja poolt arvele märgitud käibemaksu deklareerimine ja maksmine – asjaolu, mida siseriiklikul kohtul tuleb arvesse võtta selle hindamisel, kas tegu oli niisuguse maksustatava tehinguga, mis annab konkreetsel juhul arve saajale mahaarvamisõiguse.
(vt punktid 36, 37, 39, 41, 42 ja resolutsiooni punkt 1)
Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikliga 167, artikli 168 punktiga a ja neutraalse maksustamise, õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõtetega ei ole vastuolus see, kui arve saajal ei lubata kasutada õigust arvata maha sisendkäibemaksu, olgugi et selle arve väljastajale saadetud maksu korrigeerimise teates ei ole viimase deklareeritud käibemaksu korrigeeritud. Kui aga, võttes arvesse pettust või rikkumisi, mille on toime pannud arve väljastaja või mis on toime pandud enne selle tehingu toimumist, millele ta mahaarvamisõiguse saamiseks tugineb, leitakse, et see tehing ei ole tegelikult toimunud, tuleb tuvastada, võttes arvesse objektiivseid tõendeid ja nõudmata arve saajalt, et ta viiks läbi selliseid kontrolle, mida ei ole kohustatud tegema, kas arve saaja teadis või oleks pidanud teadma, et nimetatud tehing oli seotud käibemaksupettusega.
(vt punkt 64ja resolutsiooni punkt 2)