1

Polyelectrolyte Producers Group GEIE (PPG) (edaspidi „PPG”) ja SNF SAS (edaspidi „SNF”) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 21. septembri 2011. aasta määruse kohtuasjas T-1/10: PPG ja SNF vs. Euroopa Kemikaaliamet (EKL 2011, lk II-6573; edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”), milles Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nende hagi Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) (edaspidi „kemikaaliamet”) sellise otsuse tühistamiseks, millega akrüülamiid (CE nr 201‑173‑7) määratleti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, lk 1; parandus ELT 2007, L 136, lk 3; edaspidi „REACH‑määrus”), artiklis 57 nimetatud kriteeriumidele vastava ainena kooskõlas sama määruse artikliga 59 (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

REACH‑määruse artikkel 57 loetleb ained, mida võib kanda määruse XIV lisasse „Autoriseerimisele kuuluvate ainete loetelu”. Määruse artikli 57 punktid a ja b viitavad ainetele, mis vastavad teatud kategooriate kantserogeenseteks ja mutageenseteks aineteks klassifitseerimise kriteeriumidele.

3

Määruse artikkel 59 „Artiklis 57 osutatud ainete määratlemine” sätestab:

„1.   Käesoleva artikli lõigetes 2–10 sätestatud korda kohaldatakse artiklis 57 osutatud kriteeriumidele vastavate ainete määratlemiseks ja loetelu koostamiseks kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse XIV lisasse [(edaspidi „kandidaatainete loetelu”)]. […]

[...]

3.   Mis tahes liikmesriik võib koostada vastavalt XV lisale toimikud ainete kohta, mis tema arvates vastavad artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele, ning edastada selle [kemikaaliametile]. […] [Kemikaaliamet] teeb nimetatud toimiku teistele liikmesriikidele kättesaadavaks 30 päeva jooksul alates selle saamisest.

4.   [Kemikaaliamet] avaldab oma veebilehel teate, et aine kohta on koostatud XV lisa kohane toimik. [Kemikaaliamet] kutsub kõiki huvitatud isikuid esitama [kemikaaliametile] kindlaks tähtpäevaks kommentaare.

5.   60 päeva jooksul alates toimiku edastamisest võivad teised liikmesriigid või [kemikaaliamet] ise esitada [kemikaaliametile] kommentaare aine määratlemise kohta toimikus vastavalt artiklis 57 esitatud kriteeriumidele.

6.   Kui [kemikaaliamet] märkuseid ei saa ega tee, lisab ta nimetatud aine lõikes 1 osutatud loetellu. […]

7.   Märkuste tegemise või saamise korral suunab [kemikaaliamet] toimiku liikmesriikide komiteele 15 päeva jooksul alates lõikes 5 osutatud 60-päevase perioodi lõppemisest.

8.   Kui liikmesriikide komitee jõuab 30 päeva jooksul alates toimiku suunamisest aine määratlemise suhtes ühehäälsele kokkuleppele, lisab [kemikaaliamet] aine lõikes 1 osutatud loetellu. […]

[...]

10.   [Kemikaaliamet] avaldab lõikes 1 osutatud loetelu oma veebilehel ja ajakohastab seda viivitamata pärast seda, kui on tehtud otsus aine loetellu kandmise kohta.”

4

PPG on Euroopa majandushuviühing, mis esindab polüelektrolüütide, polüakrüülamiidide ja/või muude akrüülamiidi sisaldavate polümeeride tootjate ja/või importijate huve. SNF on selle liige.

5

Madalmaade Kuningriik edastas 25. augustil 2009 kemikaaliametile toimiku, mille ta oli koostanud seoses akrüülamiidi määratlemisega ainena, mis vastab REACH‑määruse artikli 57 punktides a ja b sätestatud kriteeriumidele.

6

Kemikaaliamet avaldas 31. augustil 2009 oma veebisaidil teate, milles ta palus huvitatud isikutel esitada oma märkused akrüülamiidi kohta koostatud toimiku suhtes. Kemikaaliamet palus ka teiste liikmesriikide pädevatel ametiasutustel esitada selle kohta oma märkused.

7

Olles saanud märkused kõnealuse toimiku kohta muu hulgas PPG‑lt ning vastused Madalmaade Kuningriigilt nende märkuste kohta, saatis kemikaaliamet toimiku liikmesriikide komiteele, kes jõudis 27. novembril 2009 ühehäälsele kokkuleppele, et akrüülamiid tuleb määratleda väga ohtliku ainena, kuna akrüülamiid vastab REACH‑määruse artikli 57 punktides a ja b sätestatud kriteeriumidele.

8

Kemikaaliamet avaldas 7. detsembril 2009 pressiteate, milles ta teatas esiteks, et liikmesriikide komitee jõudis ühehäälselt kokkuleppele, et akrüülamiid ja 14 muud ainet tuleb määratleda väga ohtlike ainetena, kuna need ained vastavad REACH‑määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele, ning teiseks, et kandidaatainete loetelu ajakohastatakse ametlikult 2010. aasta jaanuaris.

9

Kemikaaliameti tegevdirektor võttis 22. detsembril 2009 vastu otsuse ED/68/2009, mille jõustumise kuupäevaks oli ette nähtud 13. jaanuar 2010 ja mille kohaselt tuli need 15 ainet kanda 13. jaanuaril 2010 kandidaatainete loetelusse.

10

See loetelu, millesse oli kantud akrüülamiid, avaldati 30. märtsil 2010 kemikaaliameti veebisaidil.

11

Vaidlustatud kohtumäärusest nähtub, et Üldkohtu kantseleisse 4. jaanuaril 2010 saabunud hagiavalduses nõudsid PPG ja SNF vaidlusaluse otsuse tühistamist.

12

Kemikaaliamet esitas 17. märtsil 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusdokumendiga hagi vastuvõetamatuse vastuväite. Ta tõi välja kolm asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mis käsitlesid vaidlusaluse otsuse laadi, seda, et viimati nimetatud otsus ei puuduta apellante otseselt, ning seda, et otsus, mis ei ole üldkohaldatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ei puuduta apellante isiklikult.

13

Vaidlusaluse otsuse laadi käsitleva asja läbivaatamist takistava asjaolu osas väitis kemikaaliamet sisuliselt, et kui apellandid viitasid kemikaaliameti liikmesriikide komitee 27. novembri 2009. aasta ühehäälsele kokkuleppele, vaidlustasid nad ettevalmistava akti, mille eesmärk ei olnud tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ELTL artikli 263 esimese lõigu teise lause tähenduses.

14

Madalmaade Kuningriik, kel lubati kemikaaliameti nõuete toetuseks menetlusse astuda, toetas kemikaaliameti esitatud asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid.

15

Euroopa Komisjon, kel lubati samuti menetlusse astuda, toetas kemikaaliameti argumente, mis käsitlesid vaidlusaluse otsuse laadi ja seda, et viimati nimetatud otsus ei puuduta apellante otseselt. Lisaks väitis ta, et hagiavaldus ei vasta Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetele, kuna see ei ole selge.

16

Esiteks analüüs Üldkohus viimati nimetatud asja läbivaatamist takistavat asjaolu. Ta meenutas, et menetlusse astujal ei ole õigust tugineda asja läbivaatamist takistavale asjaolule, millele ei ole tuginenud pool, kelle toetuseks ta menetlusse on astunud, ning märkis, et kuna hagi ja selles esitatud väidete vastuvõetavuse tingimused põhinevad avalikul huvil, võib Üldkohus neid kontrollida omal algatusel.

17

Üldkohus lükkas nimetatud asja läbivaatamist takistava asjaolu tagasi ning leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 34, et hagiavaldusest ilmneb õiguslikult piisavalt, et hagi ese oli kemikaaliameti akt, mis tehti REACH‑määruse artiklis 59 sätestatud menetluses, mille raames määratleti akrüülamiid ainena, mis vastas selle määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele, ning mille sisu oli määratletud liikmesriikide komitee 27. novembri 2009. aasta ühehäälses kokkuleppes ja mis tuli täita akrüülamiidi kandmisega kemikaaliameti veebisaidil avaldatud kandidaatainete loetelusse, kusjuures see lisamine oli kavandatud 13. jaanuariks 2010 ning toimus viimaks 30. märtsil 2010.

18

Teiseks, kemikaaliameti tõstatatud ja vaidlusaluse otsuse laadi käsitleva asja läbivaatamist takistava asjaolu osas asus Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 41 seisukohale, et ei olnud tarvis teha otsust argumentide suhtes, mis puudutasid liikmesriikide komitee ühehäälse kokkuleppe ettevalmistavat laadi, kuna vaidlusaluse otsuse eesmärk ei olnud tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ajahetkel, mille seisuga käesoleva hagiavalduse vastuvõetavust tuli hinnata ehk hagiavalduse esitamise hetkel.

19

Sellega seoses tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 45, et hagiavaldus esitati pärast liikmesriikide komitee ühehäälset kokkulepet akrüülamiidi määratlemise kohta väga ohtliku ainena ning pärast kemikaaliameti tegevdirektori otsust kanda see aine kandidaatainete loetelusse, kuid enne 13. jaanuari 2010, mil oli ette nähtud selle otsuse jõustumine ja akrüülamiidi kandmine kandidaatainete loetelusse.

20

Vaidlustatud kohtumääruse punktis 49 sedastas Üldkohus esiteks, et otsuse aine määratlemise kohta väga ohtliku ainena eesmärk ei ole tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele enne aine kandmist kandidaatainete loetelusse ning sellest aktist tulenevad õiguslikud kohustused saavad lasuda asjaomastel isikutel alles alates hetkest, mil on avaldatud selle aine nimetust sisaldav ajakohastatud loetelu kemikaaliameti veebisaidil kooskõlas REACH‑määruse artikli 59 lõikega 10. Teiseks leidis Üldkohus, et nimetatud akti peale hagi esitamise tähtaeg hakkab ELTL artikli 263 kuuenda lõigu alusel kulgema alles alates sellest avaldamisest.

21

Seetõttu jättis Üldkohus hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma kemikaaliameti esitatud muid asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid analüüsimata.

22

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtumäärus ja vaidlusalune otsus või teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule uueks arutamiseks, et ta teeks otsuse nende hagi kohta, ning mõista mõlemas kohtuastmes toimunud menetluse kohtukulud välja kemikaaliametilt.

23

Kemikaaliamet ning Madalmaade Kuningriik ja komisjon, kes toetasid esimeses kohtuastmes kemikaaliametit, paluvad Euroopa Kohtul tunnistada apellatsioonkaebus põhjendamatuks ning mõista kohtukulud välja apellantidelt.

24

Apellandid esitavad üheainsa väite, mille kohaselt rikkus Üldkohus REACH‑määruse tõlgendamisel ja kohaldamisel õigusnormi, kuna ta leidis, et määruse artikli 59 lõike 8 alusel kemikaaliameti liikmesriikide komitee poolt aine määratlemine väga ohtliku ainena ei ole – enne seda ainet sisaldava kandidaatainete loetelu avaldamist – otsus, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.

25

Apellandid väidavad, et vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 47, ilmneb erinevatest viidetest „määratlemisele” ja „kandmisele”, mida teavitamiskohustusi täpsustavad REACH‑määruse sätted sisaldavad, et liidu seadusandja soovis tekitada aine määratlemisest tulenevad teavitamiskohustused enne nimetatud aine kandmist kandidaatainete loetelusse.

26

Kemikaaliamet, keda toetab Madalmaade Kuningriik, meenutab, et mitut etappi hõlmava menetluse raames vastu võetud otsuste puhul on võimalik vaidlustada ainult meetmeid, mis väljendavad asjaomase institutsiooni või asutuse lõplikku seisukohta selle menetluse lõpus. Ta väidab, et käesolevas asjas on akrüülamiidi kandmine kandidaatainete loetelusse, nagu see avaldati 30. märtsil 2010, akt, mis võib tekitada õiguslikke tagajärgi, samas kui liikmesriikide komitee kokkulepe on ettevalmistav akt, mis iseenesest ei tekita mingeid õiguslikke kohustusi.

27

Komisjon on arvamusel, et asjaolu, et liikmesriikide komitee ühehäälne kokkulepe ei jäta aine kandidaatainete loetelusse kandmise osas mingit kaalutlusruumi, ei tähenda, et see kokkulepe on lõplik akt, mille peale saab hagi esitada või et see võib asendada REACH‑määruse artikli 59 lõike 8 alusel vastu võetud kemikaaliameti otsust.

28

Komisjon väidab, et ükski määruse säte ei viita sellele, et tehakse vahet aine määratlemisel ja selle kandmisel kandidaatainete loetelusse. Vastupidi, nimetatud määruse artiklist 59 nähtub, et ained määratletakse väga ohtlike ainetena ainult selleks, et kanda need sellesse loetelusse.

29

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et vaidlustatud ei ole seda, et PPG ja SNF‑i esitatud hagi ese oli vaidlustatud kohtumääruse punktis 34 Üldkohtu poolt kirjeldatud kemikaaliameti akt, st REACH‑määruse artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusel tehtud akt, millega akrüülamiid määratleti määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastava ainena.

30

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruses märkis, saab sellise akti peale ELTL artikli 263 esimese lõigu teise lause alusel hagi esitada siis, kui selle on võtnud vastu Euroopa Liidu asutus, käesoleval juhul kemikaaliamet, ning mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Mitmed REACH‑määruse sätted, millele on eelkõige viidatud vaidlustatud kohtumääruse punktis 42, näevad ette teavitamiskohustused, mis tulenevad määruse artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusel tehtud aine määratlemise aktist.

31

Üldkohus on vaidlustatud kohtumääruse punktis 49 samuti õigesti leidnud, et õiguslikud kohustused, mis tulenevad selle määruse artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusel tehtud aktist, millega määratletakse aine väga ohtliku ainena, saavad lasuda asjaomastel isikutel alles alates hetkest, mil selle aine nimetust sisaldav kandidaatainete loetelu on avaldatud, kusjuures selline avaldamine on ette nähtud nimetatud artikli lõikes 10.

32

Kui akti avaldamine on liidu õigusaktides ette nähtud, siis on neil isikutel alles alates avaldamise hetkest võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (vt selle kohta 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-345/06: Heinrich, EKL 2009, lk I-1659, punkt 44).

33

Selleks et anda asjaomastele isikutele piisav ajavahemik avaldatud liidu akti vaidlustamiseks kõikidest asjaoludest teadlik olles, hakkab sellise akti peale hagi esitamise tähtaeg seega kulgema vastavalt ELTL artikli 263 kuuendale lõigule alles alates selle avaldamisest.

34

Vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruses, ei tulene sellest siiski, et apellant ei saa liidu võetud akti enne selle avaldamist vaidlustada.

35

Sellega seoses on Euroopa Kohus 19. septembri 1985. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 172/83 ja 226/83: Hoogovens Groep vs. komisjon (EKL 1985, lk 2831) juba asunud seisukohale, et ESTÜ asutamislepingu artikli 33 kolmanda lõigu sätted, milles täpsustati teatavakstegemine või avaldamine vorminõuetena, millest alates tühistamishagi esitamise tähtaeg hakkab kulgema, ei ole takistuseks sellele, et hageja esitab hagiavalduse Euroopa Kohtusse siis, kui vaidlusalune otsus on tehtud, ootamata selle teatavakstegemist või avaldamist, mistõttu nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud ühte hagidest ei saa lugeda vastuvõetamatuks seetõttu, et see on saabunud Euroopa Kohtu kantseleisse enne selle otsuse avaldamist.

36

ELTL artikli 263 kuuenda lõigu sätetega, mis vastavad ESTÜ asutamislepingu artikli 33 kolmandale lõigule, ei ole aga kuidagi vastuolus selle kohtupraktika ülekandmine käesolevale asjale.

37

Vastupidi, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 55 märkis, nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et aktid või otsused, mille peale saab esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses, on meetmed, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (vt 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-131/03 P: Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, EKL 2006, lk I-7795, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika), ning selles artiklis ei ole täpsustatud, et sellise hagi esitamisele peab eelnema viimati nimetatud meetmete avaldamine või teatavakstegemine.

38

Pealegi ei kahjusta liidu akti peale enne selle avaldamist hagi esitamine, tingimusel et see akt on vastu võetud, kuidagi hagi esitamise tähtaja eesmärki, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seisneb õiguskindluse tagamises, vältides õiguslikke tagajärgi tekitavate liidu aktide lõputut vaidlustamist (vt 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-241/01: National Farmers’ Union, EKL 2002, lk I-9079, punkt 34, ja 23. aprilli 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑478/11 P–C‑482/11 P: Gbagbo jt vs. nõukogu, punkt 62).

39

Nagu kohtujurist oma ettepanku punktis 56 märkis, kuigi akti avaldamisest hakkavad kulgema hagi esitamise tähtajad, mille möödumisel muutub nimetatud akt lõplikuks, ei ole avaldamine siiski nimetatud akti peale hagi esitamise õiguse tekkimise tingimus.

40

Käesolevas asjas tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 45, et hagimenetluse algatusdokument esitati nii pärast liikmesriikide komitee ühehäälset kokkulepet määratlemise kohta kui ka pärast kemikaaliameti tegevdirektori 22. detsembri 2009. aasta otsust, mille puhul on tegemist otsusega. Sellest tuleneb, et hagiavalduse saabumise kuupäeval, st 4. jaanuaril 2010 oli vaidlusalune otsus lõplikult vastu võetud.

41

Seega tunnistas Üldkohus selle hagiavalduse ekslikult vastuvõetamatuks põhjendusel, et see esitati enne kuupäeva, mil avaldati vaidlusalune otsus akrüülamiidi kandmisega kemikaaliameti veebisaidil avaldatud kandidaatainete loetelusse, kusjuures see loetelusse kandmine oli kavandatud 13. jaanuariks 2010 ning toimus viimaks 30. märtsil 2010

42

Eeltoodut arvestades tuleb nõustuda apellantide ainsa väitega ning rahuldada nende apellatsioonkaebus ning vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

43

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

44

Kuna käesolevas asjas ei luba menetlusstaadium asjas lõplikku otsust teha, siis tuleb kohtuasi saata uueks arutamiseks Üldkohtule ning kohtukulude kandmine otsustakse edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: