—

UPC Nederland BV, esindajad: advocaat P. Glazener ja advocaat E. Besselink,

—

Gemeente Hilversum, esindajad: advocaat J. F. A. Doeleman ja advocaat G. van der Wal,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels, hiljem M. Bulterman ja B. Koopman,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Nijenhuis, P. Van Nuffel ja L. Nicolae,

—

EFTA järelevalveamet, esindajad: X. Lewis ja M. Moustakali,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 101, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta („raamdirektiiv”) (EÜT L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349; edaspidi „raamdirektiiv”), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/66/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset telekommunikatsioonisektoris (EÜT L 24, lk 1), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta („juurdepääsu käsitlev direktiiv”) (EÜT L 108, lk 7; ELT eriväljaanne 13/29, lk 323), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta („loadirektiiv”) (EÜT L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul („universaalteenuse direktiiv”) (EÜT L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367).

2

Taotlus on esitatud UPC Nederland BV (edaspidi „UPC”) ja Gemeente Hilversumi (Hilversumi kommuun, edaspidi „Hilversum”) vahelises vaidluses seoses lepinguga, millega Hilversum müüs talle kuulunud kaabellevivõrguettevõtja.

3

Elektroonilistele sideteenustele kohaldatav uus reguleeriv raamistik (edaspidi „uus reguleeriv raamistik”) koosneb raamdirektiivist ja neljast eridirektiivist ehk direktiivist 97/66, juurdepääsu käsitlevast direktiivist, loadirektiivist ja universaalteenuse direktiivist (edaspidi need neli direktiivi koos „eridirektiivid”).

4

Loadirektiivi, juurdepääsu käsitlevat direktiivi, universaalteenuse direktiivi ja raamdirektiivi muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT L 337, lk 37). Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise kuupäeva arvestades reguleerivad käesolevat vaidlust siiski need neli direktiivi algses redaktsioonis.

5

Raamdirektiivi põhjendus 5 näeb ette:

„Telekommunikatsiooni‑, meedia‑ ja infotehnoloogiasektori lähenemine tähendab seda, et kõik ülekandevõrgud ja ‑teenused peaksid olema hõlmatud ühe ja sama reguleeriva raamistikuga. Kõnealune raamistik koosneb käesolevast direktiivist ja neljast eridirektiivist: [loadirektiiv], [juurdepääsu käsitlev direktiiv], [universaalteenuse direktiiv] [ja] […] direktiiv 97/66[…]. Edastamise reguleerimine tuleb lahutada sisu reguleerimisest. Seepärast ei hõlma kõnealune raamistik elektrooniliste sidevõrkude vahendusel elektroonilisi sideteenuseid kasutades edastatud teenuste sisu, näiteks ringhäälingu sisu, finantsteenuseid ja teatavaid infoühiskonna teenuseid, ega piira seega ka selliste teenuste kohta ühenduse või riigi tasandil võetud meetmeid, mis on kooskõlas ühenduse õigusega ning mille eesmärk on edendada kultuurilist ja keelelist mitmekülgsust ja tagada meediakanalite paljusus. Teleprogrammide sisu reguleerib nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus‑ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta [EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ (EÜT L 202, lk 60; ELT eriväljaanne 06/02, lk 321)]. Edastuse ja sisu reguleerimise lahusus ei piira nendevaheliste seoste arvessevõtmist eelkõige selleks, et tagada meediakanalite paljusus, kultuuriline mitmekülgsus ja tarbijakaitse.”

6

Direktiivi artikli 2 punktid a ja c on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

7

Direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et iga käesoleva direktiivi ja eridirektiividega riigi reguleerivatele asutustele määratud ülesandega tegeleb pädev organ.

2.   Liikmesriigid kindlustavad riigi reguleerivate asutuste sõltumatuse, tagades, et kõnealused asutused on juriidiliselt eraldiseisvad ja funktsionaalselt sõltumatud kõigist elektroonilisi sidevõrke, ‑seadmeid ja ‑teenuseid pakkuvatest organisatsioonidest. [...]

[...]

6.   Liikmesriigid teatavad [Euroopa K]omisjonile kõik riigi reguleerivad asutused, kellele on käesoleva direktiivi ja eridirektiivide alusel ülesandeid määratud, ja nende vastavad kohustused.”

8

Sama direktiivi artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis ja eridirektiivides sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on saavutada lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud eesmärgid. Sellised meetmed on kõnealuste eesmärkide suhtes proportsionaalsed.

[…]

2.   Riigi reguleerivad asutused toetavad konkurentsi elektrooniliste sidevõrkude, elektrooniliste sideteenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste pakkumisel muu hulgas järgmiselt:

[…]

3.   Riigi reguleerivad asutused aitavad siseturu arengule kaasa muu hulgas järgmiselt:

[…]

[…]”

9

Raamdirektiivi artiklid 9–13 lisavad, et riigi reguleerivate asutuste ülesanded puudutavad samuti raadiosageduste haldamist elektrooniliste sideteenuste puhul, numbrite, nimede ja aadresside andmist, trasside rajamise õigust, ühispaiknemist ja seadmete ühiskasutust ning raamatupidamise lahusust ja finantsaruandeid.

10

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 13 lõige 1 sätestab:

„Riigi reguleeriv asutus võib […] kehtestada kulude katmise ja hinnakontrolliga seotud kohustusi, sealhulgas kuludele orienteeritud hindade kohustusi ja kuluarvestussüsteeme käsitlevaid kohustusi teatavat liiki vastastikuse sidumise ja/või juurdepääsu pakkumise puhul, kui turuanalüüs näitab, et tulemusliku konkurentsi puudumine võimaldaks asjaomasel operaatoril säilitada ülemäära kõrgeid hindu või hindu kokku suruda ja sellega lõpptarbijaid kahjustada. Riigi reguleerivad asutused võtavad arvesse operaatorite investeeringuid ja võimaldavad neil otstarbekalt kasutatud kapitalilt mõistlikku kasumit saada, võttes arvesse kaasnevaid riske.”

11

Direktiivi 2009/140 põhjendus 5 näeb ette:

„Eesmärk on konkurentsi arenedes turgudel eelnevalt järk-järgult vähendada valdkonnaspetsiifilisi eeskirju ning jõuda lõpuks selleni, et elektrooniline side oleks reguleeritud üksnes konkurentsiõigusega. Võttes arvesse asjaolu, et viimastel aastatel on konkurents elektroonilise side turgudel jõudsalt arenenud, on äärmiselt oluline, et regulatiivseid eelkohustusi kehtestataks vaid juhul, kui puudub tõhus ja püsiv konkurents.”

12

Komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste turgude (EÜT L 249, lk 21; ELT eriväljaanne 08/02, lk 178; edaspidi „konkurentsidirektiiv”) põhjendus 7 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse seniste mõistete „telekommunikatsiooniteenused” ja „telekommunikatsioonivõrgud” asemel mõisteid „elektroonilised sideteenused” ja „elektroonilised sidevõrgud”. Need uued mõisted on vajalikud selleks, et võtta arvesse lähenemisprotsessi ja hõlmata ühe mõistega kõik elektroonilised sideteenused ja/või ‑võrgud, mida kasutatakse signaalide edastamiseks traadi, raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahendite abil (st paik‑ ja traadita võrgud, kaabeltelevisiooni‑ ja satelliitvõrgud). Seega tuleks raadio‑ ja teleprogrammide ülekandmist ja edastamist käsitada elektroonilise sideteenusena ning selliseks ülekandmiseks ja edastamiseks kasutatavaid võrke tuleks käsitada elektrooniliste sidevõrkudena. Lisaks tuleks teha selgeks, et uus mõiste „elektroonilised sidevõrgud” hõlmab ka kiudoptilisi võrke, mis võimaldavad kolmandatel isikutel oma lülitusseadmete või marsruutimisseadmete abil signaale edastada.”

13

Konkurentsidirektiivi artikli 1 punkt 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

14

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus‑ ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT L 95, lk 1) artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkt i näeb ette:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

15

Madalmaade Kuningriik võttis uue reguleeriva raamistiku siseriiklikusse õigusesse üle Telecommunicatiewet’i (telekommunikatsiooniseadus; Staatsblad, edaspidi „Stb”, 2004, nr 189;) muudatusega, mis jõustus 19. mail 2004 (Stb, 2004, nr 207).

16

Sarnaselt teiste Madalmaade kohalike omavalitsustega pani Hilversum oma territooriumil asuva kaabellevivõrgu rajamise, hooldamise ja haldamise ülesande temale kuulunud kaabellevivõrguettevõtjale. Seda tegevust loeti üldhuviteenuseks, kuna kommuunide ülesanne oli – samal ajal ettevõtte kulusid arvestades ‑ võimalikult suure hulga programmide kättesaadavaks tegemine elanike jaoks parima vastuvõtukvaliteediga võimalikult väikese tasu eest.

17

Liidu tasandil toimunud arengu ajendil otsustas suur hulk kohalikke omavalitsusi oma kaabellevivõrguettevõtjad ära müüa. Sellekohastes müügilepingutes jätsid kommuunid endale pädevuse osaleda sellise kaabellevi kaudu raadio‑ ja teleprogrammide baasvaliku (edaspidi „kaabellevi kaudu baasvaliku edastamine”) koostamisel ning selle eest tasu kindlaksmääramisel, mida pakutakse sellesse võrku ühendatud majapidamistele.

18

Vastavalt 1. juuli 1996. aasta Hilversumi kaabellevivõrgu edasise haldamise lepingule (edaspidi „leping”) müüs see kommuun UPC õiguseellasele kaabellevivõrguettevõtja, sealhulgas kaabellevivõrgu, mille kommuun oli lasknud rajada.

19

Lepingu järgi kohustus Hilversum aitama ostjal saada luba, mis oli vajalik kaabellevivõrgu rajamiseks, hooldamiseks ja haldamiseks selle kommuuni territooriumil.

20

UPC kohustus omakorda tegema investeeringud, mis võimaldavad luua kaabellevivõrgu, mis suudab pakkuda selle kommuuni keskmistele abonentidele paremat teenust ning pakkuda eraisikutele ja ettevõtjatele peale raadio‑ ja telekanalite telekommunikatsiooniteenuste ahvatlevat valikut.

21

Lisaks sisaldas leping tingimust, mille kohaselt UPC pidi tagama kaabellevi kaudu baasvaliku edastamise, mis vastab lepingus ette nähtud koostamis‑ ja tasukriteeriumidele (edaspidi „tasu puudutav tingimus”). Lepingus oli sellega seoses ette nähtud, et kuutasu kaabellevi kaudu baasvaliku edastamise eest kohandatakse igal aastal vastavalt tarbijahinnaindeksile lepingu lisas sätestatud valemi järgi. Samuti täpsustati, et väliskulude suurenemine lisatakse proportsionaalselt sellele tasule, kui selles tasu puudutavas tingimuses ette nähtud kohandamine ei ole piisav selle tõusu katmiseks.

22

Samuti oli lepingus välistatud lepingu ülesütlemine või lõpetamine või osaline lõpetamine ilma kõikide poolte kirjaliku nõusolekuta ning selles sätestati, et lepingut sai muuta ainult kõikide poolte kirjalikul nõusolekul, võttes arvesse, et igal juhul lepivad pooled lepingu sisus kümne aasta pärast uuesti kokku.

23

UPC teatas 28. novembri 2003. aasta kirjaga Hilversumile, et kaabellevi kaudu baasvaliku edastamise tasu suurendatakse kõikide majapidamiste puhul alates 2004. aasta 1. jaanuarist ning see tõuseb10,28 eurolt (koos käibemaksuga) kuus 13,32 eurole (koos käibemaksuga), kusjuures teistes kommuunides võttis UPC kaabellevi kaudu baasvaliku edastamise eest16 euro suurust tasu.

24

Hilversum esitas kaebuse, milles taotles UPC kavandatava tasutõusu keelamist. Rechtbank te Amsterdam (Amsterdami kohus) rahuldas selle kaebuse 23. detsembri 2003. aasta otsusega. Gerechtshof te Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) jättis selle kohtuotsuse 12. augusti 2004. aasta otsusega apellatsiooniastmes muutmata. Hoge Raad der Nederlanden (ülemkohus) jättis 8. juuli 2005. aasta otsusega selle kohtuotsuse peale esitatud UPC kassatsioonkaebuse rahuldamata.

25

Peale selle algatas Nederlandse Mededingingsautoriteit (Madalmaade konkurentsiamet; edaspidi „konkurentsiamet”) UPC poolt teatatud tasutõusu kohta 2003. aastal esitatud kaebuste tõttu uurimise selle kindlakstegemiseks, kas UPC kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit 22. mai 1997. aasta konkurentsiseaduse (Wet houdende nieuwe regels omtrent de economische mededinging (Mededingingswet)) artikli 24 tähenduses, kui ta kohaldas liiga suurt abonenditasu.

26

Konkurentsiamet jõudis 27. septembri 2005. aasta otsuses järeldusele, et UPC võetav tasu ei olnud liiga suur ning et see ettevõtja ei kuritarvitanud oma turgu valitsevat seisundit konkurentsiseaduse artikli 24 tähenduses.

27

Onafhankelijke Post en Telecommunicatie Autoriteit (sõltumatu posti‑ ja telekommunikatsiooniamet, edaspidi „OPTA”) võttis 28. septembril 2005 vastu otsuse eelnõu ringhäälingu ülekandeteenuste osutamise turu kohta UPC tegevuspiirkonnas, milles ta tuvastas, et UPC‑l on oma tegevuspiirkonnas märkimisväärne turujõud kaabellevi kaudu baasvaliku edastamise turul ja kehtestas talle kohustused tema tasude arvutamise kohta.

28

Komisjon, kellele see OPTA otsuse eelnõu esitati vastavalt raamdirektiivis ette nähtud menetlusele, väljendas 3. novembril 2005 kahtlust, kas see on kooskõlas raamdirektiivi artikli 15 lõikega 3, tõlgendatuna koostoimes komisjoni 11. veebruari 2003. aasta soovitusega 2003/311/EÜ elektroonilise side sektori asjaomaste toote‑ ja teenuseturgude kohta, kus saab kohaldada eelreguleerimist, vastavalt direktiivile 2002/21 (ELT L 114, lk 45). OPTA loobus 17. märtsi 2006. aasta lõplikus otsuses kavandatud hinnakontrollimeetmest.

29

UPC esitas Rechtbank te Amsterdamile 15. mail 2006 Hilversumi vastu kaebuse, milles ta palus sellel kohtul tunnistada tasu puudutav tingimus tühiseks ja kohustada Hilversumi lubama tasu suurendada. UPC tugines sellega seoses nimetatud tingimuse vastuolule liidu õigusega.

30

Kuna hagi jäeti rahuldamata, esitas UPC apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, paludes tal esiteks tasu puudutav tingimus tühistada või teise võimalusena tunnistada see kohaldamatuks, ning teise võimalusena tunnistada, et Hilversum on vastutav kahju eest, mida UPC arvas olevat kandnud seetõttu, et ta ei saanud kohaldada Hilversumi territooriumil elavatele abonentidele ühist tasu, millest ta üleriigiliselt rakendas.

31

Gerechtshof te Amsterdam märgib eelotsusetaotluses kõigepealt, et pooled vaidlevad esiteks selle üle, kas UPC pakutav teenus, nimelt kaabellevi kaudu baasvaliku edastamine kuulub uue reguleeriva raamistiku esemelisse kohaldamisalasse.

32

Juhul kui UPC pakutav teenus kuulub uue reguleeriva raamistiku kohaldamisalasse, tahab ta teiseks teada, millised on selle kohaldamise tagajärjed tasu puudutavale tingimusele. Selles kontekstis tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates küsimus, kas Hilversumil säilis pädevus kaitsta üldisi huve ja sekkuda tasude kindlaksmääramisse, mistõttu tekib kohustus samuti küsida, kas uue reguleeriva raamistiku eesmärk on täielik ühtlustamine ja kas ametiasutuste täiendav sekkumine on võimalik. Kui pädevus sekkuda on välistatud, tuleb aga küsida, kas avalikul võimul ei ole lojaalse koostöö kohustust liidu õiguse tähenduses.

33

Kolmandaks tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tasu puudutava tingimuse võimaliku tühisuse tagajärjed määratakse kindlaks liidu õiguse alusel ja täpsemalt ELTL artikli 101 lõikes 2 sätestatud kokkulepete tühisusega.

34

Neil asjaoludel otsustas Gerechtshof te Amsterdam menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Kui teise küsimuse [punktide a ja b] vastused on eitavad, tõusetub järgmine küsimus:

35

Esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas raamdirektiivi artikli 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et teenus, mis seisneb kaabellevi kaudu baasvaliku edastamises ning mille eest makstav tasu sisaldab edastustasu ning tasu ringhäälinguorganisatsioonidele ja autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonidele nende materjali avaldamise eest, on hõlmatud mõistega „elektrooniline sideteenus” ja kuulub seega nii selle direktiivi kui ka eridirektiivide – mis moodustavad elektroonilistele sideteenustele kohaldatava uue reguleeriva raamistiku – kohaldamisalasse.

36

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et raamdirektiivi artikli 2 punktide a ja c kohaselt on „elektrooniline sideteenus” tavaliselt tasu eest osutatav teenus, mis seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu, kaasa arvatud telekommunikatsiooniteenused ja ülekandeteenused ringhäälinguks kasutatavates võrkudes, ning välja arvatud teenused, mis pakuvad või mille abil teostatakse elektrooniliste sidevõrkude, sh kaabeltelevisioonivõrkude, ja ‑teenuste abil edastatava sisu redigeerimist. Raamdirektiivi see artikkel täpsustab lisaks, et mõiste „elektroonilised sideteenused” hulka ei kuulu direktiivi 98/34 artiklis 1 määratletud infoühiskonna teenused, mis ei seisne tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu.

37

Selline elektroonilise sideteenuse mõiste on samas sõnastuses üle võetud konkurentsidirektiivi artikli 1 punktis 3.

38

Raamdirektiivi põhjendusest 5 nähtub aga, et telekommunikatsiooni‑, meedia‑ ja infotehnoloogiasektori lähenemine tähendab seda, et kõik ülekandevõrgud ja ‑teenused peaksid olema hõlmatud ühe ja sama reguleeriva raamistikuga ning selle reguleeriva raamistiku kehtestamisel tuleb edastamise reguleerimine lahutada sisu reguleerimisest. Sama põhjenduse kohaselt ei hõlma uus reguleeriv raamistik elektrooniliste sidevõrkude vahendusel elektroonilisi sideteenuseid kasutades edastatud teenuste sisu, näiteks ringhäälingu sisu, finantsteenuseid ja teatavaid infoühiskonna teenuseid, ega piira seega ka selliste teenuste kohta liidu või riigi tasandil võetud meetmeid, mis on kooskõlas liidu õigusega ning mille eesmärk on edendada kultuurilist ja keelelist mitmekülgsust ja tagada meediakanalite paljusus.

39

Samuti märgib konkurentsidirektiivi põhjendus 7 – mis toob välja, et mõistete „telekommunikatsiooniteenused” ja „telekommunikatsioonivõrgud” asemel eelistati mõisteid „elektroonilised sideteenused” ja „elektroonilised sidevõrgud” just nimelt lähenemisprotsessi arvessevõtmiseks –, et need mõisted hõlmavad kõiki elektroonilisi sideteenuseid ja/või ‑võrke, mida kasutatakse signaalide edastamiseks traadi, raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahendite abil, st paik‑ ja traadita võrke ning kaabeltelevisiooni‑ ja satelliitvõrke. Sama põhjendus täpsustab, et raadio‑ ja teleprogrammide ülekandmist ja edastamist tuleb käsitada elektroonilise sideteenusena.

40

Pealegi määratleb audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkt i „audiovisuaalmeedia teenusena” ELTL artiklites 56 ja 57 määratletud teenuse, mis kuulub meediateenuse osutaja toimetusvastutuse alla ning mille põhiline otstarve on pakkuda üldsusele teavitamise, meelelahutuse või harimise eesmärgil saateid elektrooniliste sidevõrkude kaudu raamdirektiivi artikli 2 punkti a tähenduses.

41

Eeltoodud asjaoludest tuleneb, et asjakohastes direktiivides, eelkõige raamdirektiivis, konkurentsidirektiivis ja audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis eristatakse selgelt sisu tootmist, mis eeldab toimetusvastutust, ja sisu edastamist, mis välistab toimetusvastutuse, sest sisu ja selle edastamist reguleeritakse eraldi eesmärkidel, mis on iseloomulikud nendele regulatsioonidele, viitamata ei osutatavate teenuste klientidele ega neile arvele kantavate edastamiskulude struktuurile, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 33.

42

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest ning Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest ja suulistest seisukohtadest, et UPC tegeleb põhiliselt kaabellevi kaudu raadio‑ ja teleprogrammide edastamisega oma klientidele, kes on abonent. UPC kinnitas kohtuistungil Euroopa Kohtus, et ta ei tooda ise neid programme ning tal ei ole nende sisu osas toimetusvastutust.

43

Kuigi UPC kliendid allkirjastavad liitumislepingu selleks, et selle äriühingu pakutud baasvalikut kaabellevi kaudu näha, ei tähenda see siiski, et UPC tegevuse puhul, milleks on niisuguste programmide edastamine, mille sisu tootjad, käesoleval juhul raadio‑ ja telekanalid, on tootnud oma toimetusvastutusega, kuni tema kaabellevivõrgu ühenduspunktini tema abonentide kodus, peab olema välistatud selle hõlmamine mõistega „elektrooniline sideteenus” raamdirektiivi artikli 2 punkti c tähenduses ja seega selle kuulumine uue reguleeriva raamistiku kohaldamisalasse.

44

Vastupidi, käesoleva kohtuotsuse punktides 36–41 esitatust tuleneb, et kaabellevi kaudu baasvaliku edastamine kuulub mõiste „elektrooniline sideteenus” alla ning seega uue reguleeriva raamistiku esemelisse kohaldamisalasse, sest see hõlmab signaalide edastamist kaabellevivõrgus.

45

Ükskõik missugune teistsugune tõlgendus piiraks märgatavalt uue reguleeriva raamistiku ulatust, kahjustaks selles sisalduvate sätete kasulikku mõju ja takistaks selle raamistikuga taotletavate eesmärkide saavutamist. Et uue reguleeriva raamistiku eesmärk ise on – nagu nähtub direktiivi 2009/140 põhjendusest 5 – luua tõeline elektroonilise side siseturg, kus elektroonilist sidet reguleeritakse pikemas perspektiivis üksnes konkurentsiõigusega, võtaks niisuguse ettevõtja nagu UPC tegevuse selle kohaldamisalast väljajätmine ettekäändel, et ta ei piirdu signaalide edastamisega, sellelt kohaldamisalalt igasuguse ulatuse.

46

Asjaolu, et abonentide tasutavad edastuskulud sisaldavad tasu raadio‑ ja telekanalitele ning tasu autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonidele nende materjali avaldamise eest, ei saa samadel põhjustel takistada UPC pakutud teenuse kvalifitseerimist „elektrooniliseks sideteenuseks” uue reguleeriva raamistiku tähenduses.

47

Eeltoodud kaalutlustel tuleb esimesele küsimusele vastata, et raamdirektiivi artikli 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et teenus, mis seisneb kaabellevi kaudu baasvaliku edastamises ning mille eest makstav tasu sisaldab edastustasu ning tasu ringhäälinguorganisatsioonidele ja autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonidele nende materjali avaldamise eest, on hõlmatud mõistega „elektrooniline sideteenus” ja kuulub seega nii selle direktiivi kui ka eridirektiivide – mis moodustavad elektroonilistele sideteenustele kohaldatava uue reguleeriva raamistiku – esemelisse kohaldamisalasse, sest see teenus hõlmab põhiliselt teleprogrammide edastamist kaabellevivõrgu kaudu kuni lõpptarbija vastuvõtuseadmeni.

48

Teise küsimuse punktiga a tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas uue reguleeriva raamistiku moodustavaid direktiive tuleb tõlgendada nii, et pärast ülevõtmise tähtaja möödumist ei võimalda need direktiivid sellisel omavalitsusüksusel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mõjutada tasu, mida kaabellevi kaudu baasvaliku edastamise eest lõppkasutajatele kohaldatakse.

49

Kõigepealt tuleb märkida, et uue reguleeriva raamistiku lähenemine erineb varem jõus olnud reguleeriva raamistiku lähenemisest. Varasemas reguleerivas raamistikus määratleti teataval turul kohaldatavad normid selles reguleerivas raamistikus, samas kui uues reguleerivas raamistikus on riigi reguleerivad asutused pädevad määrama kindlaks asjakohase turu, et kohaldada uues reguleerivas raamistikus ette nähtud norme ja reguleerivaid sekkumisvahendeid. Selleks peavad riigi reguleerivad asutused analüüsima turgu ja eelkõige siis, kui nad tuvastavad, et ettevõtjatel on märkimisväärne turujõud, võivad nad neile panna teatud kohustusi, sh tasu puudutavaid kohustusi.

50

Riigi reguleerivate asutuste reguleerimisülesanded on määratletud raamdirektiivi artiklites 8–13. Selle direktiivi artikli 8 lõige 1 paneb liikmesriikidele konkreetselt kohustuse kindlustada, et riigi reguleerivad asutused võtavad kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on edendada konkurentsi elektrooniliste sideteenuste pakkumisel, tagades, et elektroonilise side sektoris ei moonutata ega piirata konkurentsi, ja kõrvaldades liidu tasandil nende teenuste pakkumiselt viimased takistused (vt selle kohta 31. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-380/05: Centro Europa 7, EKL 2008, lk I-349, punkt 81 ja 13. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-227/07: komisjon vs. Poola, EKL 2008, lk I-8403, punktid 62 ja 63).

51

Nende meetmete hulgas, millest peab teatud juhtudel komisjonile eelnevalt teatama, on kulude katmise ja hinnakontrolliga seotud meetmed, sealhulgas kuludele orienteeritud hindadega seotud kohustused eelkõige juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 13 alusel.

52

Raamdirektiivi artikli 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et riigi reguleerivatele asutustele määratud ülesandega tegeleb pädev ja iseseisev organ. Peale selle peavad liikmesriigid teatama komisjonile kõik riigi reguleerivad asutused ja nende vastavad kohustused.

53

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub aga ühemõtteliselt, et Hilversum ei ole riigi reguleeriv asutus. Sellega seoses piisab, kui märkida, et Madalmaade Kuningriik ei ole teatanud oma otsusest või kavatsusest määrata see kommuun riigi reguleerivaks asutuseks, kuna nimetatud riik määras selleks hoopis OPTA. Pealegi ei ole Hilversumi olukord kuidagi sarnane riigi seadusandja olukorraga, mida on käsitletud Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2010. aasta otsuses kohtuasjas C-389/08: Base jt (EKL 2010, lk I-9073) punktis 30.

54

Sellest tuleneb, et Hilversum ei ole põhimõtteliselt pädev otse mõjutama tasu, mida kohaldatakse lõpptarbijale uue reguleeriva raamistikuga hõlmatud teenuste eest. Nagu nähtub esimesele küsimusele antud vastusest, kuulub nende teenuste hulka teenus, mis seisneb kaabellevi kaudu baasvaliku edastamises. Igal juhul võib Hilversum paluda riigi reguleerival asutusel, kelleks käesoleval juhul on OPTA, võtta sobivad meetmed.

55

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teise küsimuse punktile a vastata, et uue reguleeriva raamistiku moodustavaid direktiive tuleb tõlgendada nii, et pärast nende ülevõtmise tähtaja möödumist ei luba need direktiivid sellisel omavalitsusüksusel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kes ei ole riigi reguleeriv asutus, otse mõjutada tasu, mida kaabellevi kaudu baasvaliku edastamise eest lõppkasutajatele kohaldatakse.

56

Teise küsimuse punktiga b ja neljanda küsimuse punktiga a, mida tuleb analüüsida koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas uue reguleeriva raamistiku moodustavaid direktiive tuleb tõlgendada nii, et need ei luba põhikohtuasja asjaoludel ning lojaalsuskohustust arvestades, et omavalitsusüksus, mis ei ole riigi reguleeriv asutus, tugineb kaabellevi kaudu baasvaliku pakkuja puhul tingimusele, mis tuleneb enne uue reguleeriva raamistiku vastuvõtmist sõlmitud lepingust ja mis piirab selle pakkuja tasu kehtestamise vabadust.

57

Põhikohtuasjas arutlusel olev tasu puudutav tingimus on sätestatud 1. juuli 1996. aasta lepingus, millega Hilversum võõrandas UPC õiguseellasele kaabellevivõrguettevõtja, keda ta selle ajani kontrollis. Ei eelotsusetaotluse esitanud kohus ega ka Euroopa Kohtule seisukohti esitanud pooled ei ole seadnud kahtluse alla selle tingimuse kehtivust selle kokkuleppimise ajal või asjaolu, et selles tingimuses räägiti vabalt läbi ja lepiti vabalt kokku Hilversumi ja UPC õiguseellase vahel, mida peab faktilisi asjaolusid ja liikmesriigi õigust arvestades siiski analüüsima liikmesriigi kohus. Kui sellest kontrollist ei ilmne vastupidist, tuleb teise küsimuse punkti b ja neljanda küsimuse punkti a mõista nii, et need käsitlevad sõlmitud lepingut, mis on kehtiv.

58

Kuigi miski uue reguleeriva raamistiku moodustavates direktiivides ei võimalda järeldada, et nende tagajärjel muutub automaatselt tühiseks enne nende direktiivide vastuvõtmist kokku lepitud kehtiv tasu puudutav tingimus, nagu märkis Hilversum, ei anna see järeldus piisavat vastust esitatud küsimustele. Nimelt peab see vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtul võimaldama teha otsuse mitte ainult UPC taotluse kohta see tasu puudutav tingimus tühistada, vaid ka UPC täiendava taotluse kohta tuvastada, et uue reguleeriva raamistiku tõttu ei saa Hilversum sellele tingimusele tuginemist jätkata.

59

Tuleb meelde tuletada, et liidu õigusega hõlmatud valdkondades, sealhulgas elektrooniliste sideteenuste valdkonnas, peavad liikmesriigi ametiasutused järgima lojaalse koostöö põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt peavad nad võtma kõik asjakohased üld‑ või erimeetmed, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine ning hoiduma kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist (vt selle kohta eelkõige 18. märtsi 1986. aasta otsus kohtuasjas 85/85: komisjon vs. Belgia, EKL 1986, lk 1149, punkt 22; 4. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-344/01: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2004, lk I-2081, punkt 79, ja 28. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-61/11 PPU: El Dridi, EKL 2011, lk I-3015, punkt 56).

60

Tema territooriumil elavate tarbijate huvide taotlemisel peab Hilversum seega tegema koostööd uue reguleeriva raamistikuga kehtestatud korra tõhususe eesmärgil ning vältima kõiki sellega vastuolus olevaid meetmeid.

61

Käesolevas asjas on selge, et leping nägi ette, et pooled lepivad lepingu sisus kümne aasta pärast uuesti kokku. Kohtuistungil kinnitas Hilversum, et eesmärgiga säilitada oma elanikele tasu, mida kohaldati selles lepingus sisalduva tasu puudutava tingimuse alusel, oli ta pärast kümneaastase tähtaja möödumist selle tingimuse muutmise vastu.

62

Nimetatud tingimus aga kehtestas kaabellevi kaudu baasvaliku edastamise eest igakuise tasu 13,65 kuldnat ilma käibemaksuta ning võimaldas UPC‑l seda tasu korrigeerida ainult vastavalt tarbijahinnaindeksile ja „väliste kulude” suurenemise tõttu. Kuna Hilversum nõudis UPC tasu kehtestamise vabaduse piirangu jätkuvat ja muutumatul kujul kohaldamist, kuigi leping nägi ette koostöö selleks, et hinnata lepingut aastatel 1996–2006 toimunud arengu valguses, aitas Hilversum oma territooriumil kaasa uues reguleerivas raamistikus sisalduvate selliste normide rikkumisele, mis elektrooniliste sideteenuste pakkujatele sellist piirangut ei sea, vaid vastupidi rõhutavad tasu kehtestamise vabadust täpsete piirangute vormis, mille riigi reguleerivad asutused võivad turuanalüüsi alusel ja täpselt kindlaks määratud menetlustes kehtestada.

63

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teise küsimuse punktile b ja neljanda küsimuse punktile a vastata, et uue reguleeriva raamistiku moodustavaid direktiive tuleb tõlgendada nii, et need ei luba põhikohtuasja asjaoludel ning lojaalsuskohustust arvestades, et omavalitsusüksus, mis ei ole riigi reguleeriv asutus, tugineb kaabellevi kaudu baasvaliku pakkuja puhul tingimusele, mis tuleneb enne elektroonilistele sideteenustele kohaldatava uue reguleeriva raamistiku vastuvõtmist sõlmitud lepingust ja mis piirab selle pakkuja tasu kehtestamise vabadust.

64

Arvestades esimesele küsimusele, teise küsimuse punktidele a ja b ning neljanda küsimuse punktile a antud vastuseid, ei ole kolmandale küsimusele, neljanda küsimuse punktile b ning viiendale kuni kaheksandale küsimusele vaja vastata.

65

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: