—

Valsts ieņēmumu dienests, esindaja: N. Jezdakova,

—

Läti valitsus, esindajad: I. Kalniņš ja D. Pelše,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avoccato dello Stato A. De Stefano,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Bouyon ja A. Sauka,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 28. märtsi 1983. aasta määruse (EMÜ) nr 918/83, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem (EÜT L 105, lk 1; ELT eriväljaanne 02/01, lk 419) (edaspidi „määrus”) artikli 1 lõike 2 punkti c, artikli 2 ja artikli 7 lõike 1 tõlgendamist.

2

See eelotsusetaotlus esitati L. Treimanise ja Valsts ieņēmumu dienestsi (Läti maksuamet, edaspidi „maksuamet”) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb Euroopa Liidu territooriumile imporditud mootorsõidukilt tasutavat imporditollimaksu.

3

Määruse põhjendused 1–3 on järgmised:

„asutamislepingu sätetega kooskõlas vastuvõetud erandmeetmete puudumise korral kohaldatakse ühise tollitariifistiku maksumäärasid kõikide [liitu] imporditud kaupade suhtes; sama kehtib ka ühise põllumajanduspoliitika raames või teatavate põllumajandustoodete töötlemisel saadud kauba suhtes kohaldatava erikorra alusel kehtestatud põllumajandusmaksude ja kõikide muude impordimaksude puhul;

selline maksustamine ei ole siiski õigustatud teatavatel täpselt määratletud asjaoludel, kui kauba importimise eritingimuste tõttu puudub tavaline vajadus majandust kaitsta;

sellisteks juhtudeks on soovitav kehtestada kord, millega kaup vabastatakse selle suhtes tavaliselt kohaldatavatest imporditollimaksudest, nagu on ette nähtud enamikus tollialastes õigusaktides”.

4

Määruse artikli 1 lõike 2 punkt c on sõnastatud nii:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

Isiklikud asjad on eelkõige:

Tavaliste majapidamisvajaduste rahuldamiseks vajalikud kodutarbed, lemmikloomad ja ratsaloomad ning kaasaskantavad vahendid kunstiga, sealhulgas tarbekunstiga tegelemiseks, mis on asjaomasele isikule vajalikud seoses tema ameti või erialaga, kuuluvad samuti isiklike asjade hulka. Isiklikud asjad ei tohi oma laadilt ega koguselt viidata sellele, et on imporditud kaubanduslikul eesmärgil.”

5

Määruse artikkel 2 sätestab:

„Kui artiklitest 3–10 ei tulene teisiti, võib füüsiline isik, kes asub kolmandast riigist alaliselt elama [liidu] tolliterritooriumile, importida isiklikke asju imporditollimaksuvabalt.”

6

Määruse artikkel 3 sätestab:

„Maksuvabastust kohaldatakse üksnes isiklike asjade suhtes, mis:

Lisaks sellele võivad liikmesriigid maksuvabastuse tingimusena ette näha, et sellistelt asjadelt on päritoluriigis või lähteriigis tasutud nendelt tavaliselt makstavad tolli ja/või muud maksud.”

7

Määruse artikkel 7 sätestab:

„1.   12 kuu jooksul alates tollimaksuvabalt imporditud asjade vabasse ringlusse lubamisest ei tohi neid tasuta ega tasu eest kasutada anda, kasutada tagatisena ega võõrandada ilma pädevale asutusele ette teatamata.

2.   Mis tahes tasuta või tasu eest kasutada andmise, tagatisena kasutamise või võõrandamise korral enne lõikes 1 osutatud tähtaja lõppemist tuleb maksta vastavad imporditollimaksud neilt isiklikelt asjadelt määra alusel, mis kehtib sellise tasuta või tasu eest kasutada andmise, tagatisena kasutamise või võõrandamise kuupäeval, vastavalt asjade liigile ja pädeva asutuse poolt sellel kuupäeval määratud või aktsepteeritud tolliväärtusele.”

8

L. Treimanis elas koos oma pojaga Ameerika Ühendriikides. Ta otsustas 2007. aastal asuda elama Lätisse talle kuuluvasse eluasemesse. Vastavalt määruse artiklile 2 importis ta omanikuna 19. märtsil 2007 tollimaksuvabalt mootorsõiduki. Samal päeval väljastatud registreerimistunnistuses on mootorsõiduki omanikuna märgitud L. Treimanis, kuid kasutajana tema poeg.

9

Maksuameti Riia piirkondliku tollibüroo 17. detsembri 2007. aasta otsusega kohustati L. Treimanist tasuma imporditollimaksu, käibemaksu ja rahatrahvi kokku 2257,64 Läti lati suuruses summas. Maksuameti direktor jättis selle otsuse oma 9. mai 2008. aasta otsusega jõusse. Maksuameti direktor oli seisukohal, et kuna L. Treimanis ei toiminud vastavalt määruse artikli 7 sätetele, siis ei saa põhikohtuasjas käsitletavat mootorsõidukit käsitada L. Treimanise ja tema poja ühise majapidamise vajaduste rahuldamiseks ette nähtud asjana. Sest kuigi rahvastikuregistri andmetel oli L. Treimanise poja elukoht Riias, õppis ta Tallinnas (Eesti), ei töötanud ning oli oma isa ülalpidamisel. Lisaks sellele oli L. Treimanise registreeritud elukoht endiselt Ameerika Ühendriikides, kus ta elas 2007. aasta sügisest saadik. Nende asjaolude põhjal otsustas maksuameti direktor, et L. Treimanis ja tema poeg ei ela koos ja et asjaomast mootorsõidukit ei saa käsitada majapidamisvajaduste rahuldamiseks imporditud sõidukina.

10

L. Treimanis esitas Administratīvā rajona tiesale kaebuse, nõudes 9. mai 2008. aasta otsuse tühistamist. Ta väitis, et maksuameti direktor kitsendas alusetult mõistet „majapidamine”, mis tähistab majapidamise ühist korraldamist ja hõlmab vanemate kohustust ülal pidada oma lapsi. Lisaks väitis ta, et ei ole oma pojaga sõlminud kasutuslepingut ning tegemist on üksnes esindusega, sest tema poeg on volitatud tegutsema tema huvides ning mootorsõiduk ei ole mõeldud tema poja vajaduste rahuldamiseks. Tema ja poja vahelisi suhted tuleb seega määratleda perekonnasuhetest lähtudes.

11

Maksuameti direktor kinnitas, et L. Treimanis andis mootorsõiduki oma pojale „kasutuslaenu” lepingu alusel ja selle tõttu on viimane märgitud registreerimistunnistusel kasutajana.

12

Kuna Administratīvā rajona tiesa ei olnud kindel, kas kõnealuse juhtumi asjaoludel tuleb imporditud mootorsõidukit käsitada L. Treimanise ja tema poja majapidamise vajaduste rahuldamiseks ette nähtud asjana või määruse artikli 7 tähenduses kasutuslepingu objektina, siis otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse […] artikli 7 lõige 1 keelab kolmandast riigist Euroopa Liitu imporditud isikliku sõiduauto omanikul anda see tasuta kasutamiseks oma pereliikmele, kes on tegelikult asunud kolmandast riigist alaliselt elama Euroopa Liitu ja kellega sõiduauto omanikul oli kolmandas riigis enne sõiduauto Euroopa Liitu importimist ühine majapidamine, kui sõiduauto omanik elab alates sõiduauto Euroopa Liitu importimisest peamiselt selles kolmandas riigis?”

13

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse artiklit 2 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et eramootorsõiduki omanikul, kes on „alaliselt elama asunud” kolmandast riigist Euroopa Liidu liikmesriiki ja kes impordib asjaomase sõiduki mainitud riigist sellesse liikmesriiki, on õigus imporditollimaksuvabastusele, juhul kui liidu territooriumil kasutab seda sõidukit tasuta tema pereliige, kellega tal oli ühine majapidamine mainitud kolmandas riigis, samas kui omaniku alaline elukoht on pärast importimist endiselt viimati nimetatud riigis.

14

Küsimusele vastamiseks tuleb esmalt kontrollida, kas põhikohtuasjas käsitletav mootorsõiduk vastab imporditollimaksuvabastuse kohaldamise tingimustele, ja teiseks kindlaks teha, kas põhikohtuasja asjaoludel minetatakse õigus imporditollimaksuvabastusele, nii et tekib kohustus tasuda imporditollimaks.

15

Mis esiteks puutub imporditollimaksuvabasse importi, siis sätestab määrus tingimused importijale ja imporditava kauba laadile.

16

Importija osas sätestab määruse artikkel 2, et imporditollimaksuvabastuse kohaldamiseks peab kauba importima füüsiline isik, kes asub kolmandast riigist alaliselt elama liidu tolliterritooriumile.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hooleks jääb kontrollida, kas põhikohtuasjas käsitletava mootorsõiduki omanik on tegelikult asunud alaliselt elama Lätisse. Nimelt ei selgu eelotsusetaotluse tekstist, kas L. Treimanis elab tegelikult Lätis või viibib sageli selles liikmesriigis. Eelotsusetaotluse punktis 8 on nimelt esiteks märgitud, et 2007. aastal kolis L. Treimanis pojaga Lätisse, et seal elama asuda, ja teiseks, et tema registreeritud elukoht on endiselt Ameerika Ühendriikides, kus oli 9. mai 2008. otsuse tegemise ajal tema alaline elukoht.

18

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks otsustama, et L. Treimanis ei ole määruse artikli 2 tähenduses „asu[nud] kolmandast riigist alaliselt elama [liidu] tolliterritooriumile”, peab see kohus tegema järelduse, et asjaomast mootorsõidukit ei saanud importida imporditollimaksuvabalt. Vastupidise järelduse korral tuleb uurida, kas kaup vastab oma laadilt kehtestatud tingimustele.

19

Kauba laadi kohta näeb määruse artikkel 2 ette, et tegemist peab olema isikliku asjaga. Määruse artikli 1 lõike 2 punkti c kohaselt on isiklikud asjad „asjad, mis on ette nähtud asjaomaste isikute isiklikuks kasutamiseks või nende majapidamisvajaduste rahuldamiseks”. Kõnealune säte täpsustab, et eramootorsõidukid kuuluvad sellesse kategooriasse.

20

Põhikohtuasjas on tuvastatud, et imporditud mootorsõidukit kasutab importija poeg, mistõttu ei saa seda sõidukit käsitada importija isiklikuks kasutamiseks ette nähtuna.

21

Seega tuleb uurida, kas põhikohtuasjas käsitletava taoline mootorsõiduk, mille on importinud selle omanik, kuid mida kasutab tema poeg, saab käsitada määruse artikli 1 lõike 2 punkti c tähenduses „majapidamisvajaduste rahuldamiseks ette nähtud asjana”.

22

Määruse artiklis 1 ei ole „majapidamisvajaduste rahuldamiseks ette nähtud asja” definitsiooni. Sellisel juhul tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui võrdsuspõhimõtte nõuetest, et mõistet liidu õigusnormis, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele selle tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, peab tavaliselt terves liidus tõlgendama autonoomselt ja ühetaoliselt (18. jaanuari 1984. aasta otsus kohtuasjas 327/82: Ekro, EKL 1984, lk 107, punkt 11; 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-287/98: Linster, EKL 2000, lk I-6917, punkt 43, ning 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-170/03: Feron, EKL 2005, lk I-2299, punkt 26).

23

Sellest lähtudes tuleb määruse artikli 1 lõike 2 punktis c sisalduvat mõistet „majapidamisvajaduste rahuldamiseks ette nähtud asi” tõlgendada autonoomselt.

24

Tõlgendamise otstarbel tuleb meenutada liidu seadusandja eesmärke selle määruse vastuvõtmisel. Eesmärkide hulgas on esiteks liikmesriiki elama asumise ning teiseks liikmesriikide tollide töö hõlbustamine.

25

Määruse preambuli põhjendus 2 täpsustab, et kauba maksustamine impordil „ei ole siiski õigustatud teatavatel täpselt määratletud asjaoludel, kui kauba importimise eritingimuste tõttu puudub tavaline vajadus majandust kaitsta”.

26

Samuti tuleb vastavalt majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusele, mis käsitleb ettepanekut määruseks (EMÜ), millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem (EÜT 1980, C 72, lk 20), „selgelt välja tuua, et tegemist on üksikisikute ja perekondade elu mõjutavate küsimustega ning kitsast lähenemisviisi ei tuleks nende suhtes rakendada. Liiatigi on kaupade tollimaksuvabalt importimise tingimused sellised, et need kaubad ei saa tegelikkuses konkureerida samalaadsete ühendusest pärit kaupadega ega kahjulikult mõjutada riikide eelarvevahendeid”.

27

Lisaks eelnevale on Euroopa Kohus otsustanud, et määruse asjakohaste sätete põhjal ei ole kaubanduslikku tähtsust üksnes reisijate isiklikuks või perekondlikuks kasutamiseks mõeldud kaupade impordil (4. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-99/00: Lyckeskog, EKL 2002 lk I-4839, punkt 25). Ka on määruse artikli 1 lõike 2 punktist c tulenevalt esmatähtis, et isikliku asja laadist või kogusest ei nähtuks, et tegemist on selle kasutamisega mis tahes kaubanduslikul eesmärgil (eespool viidatud kohtuotsus Feron, punkt 20).

28

Lisaks oleks siis, kui maksustataks selliste isiklike asjade import, mida ei impordita kaubanduslikul eesmärgil, määruse eesmärke raskem saavutada, nagu on märkinud kohtujurist Poiares Maduro eespool viidatud kohtuotsuse Feron aluseks olnud kohtuasjas esitatud ettepaneku punktis 74.

29

Järelikult on tollimaksuvabalt lubatud importida kaupa, mille kasutamine seondub tihedalt huvitatud isiku ja tema pere eraeluga ja millega ei seondu mingeid kaubanduslikke kaalutlusi. Mõistet „majapidamisvajaduste rahuldamiseks ette nähtud asi” tuleb tõlgendada neist kaalutlustest lähtudes.

30

Kuna määruse artikli 1 lõike 2 punkti c kohaselt on eramootorsõiduk isiklik asi, siis tuleb kindlaks teha, kas seda mootorsõidukit saab käsitada majapidamisvajaduste rahuldamiseks ette nähtud asjana siis, kui seda kasutab importija pereliige.

31

Käesoleva otsuse punktides 24–29 esitatud põhimõtteid arvestades ei tundu, et sellise asja kasutamine pereliikme poolt võiks olla käsitatav kasutamisena kaubanduslikul eesmärgil.

32

Siiski on vaja täpsustada, keda hõlmab mõiste importija „pereliige”.

33

Sellega seoses märgib komisjon, et nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) (muudetud8. veebruari 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 307/1999 (EÜT L 38, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 335)) artikli 1 punkti f alapunkti i määratluse kohaselt on „pereliige”„isik, kes on määratletud või tunnustatud pereliikmena või keda loetakse leibkonda kuuluvaks isikuks õigusaktides, mille alusel hüvitisi antakse […]; kui kõnealustes õigusaktides peetakse pereliikmeks või leibkonna liikmeks üksnes isikut, kes elab töötaja, füüsilisest isikust ettevõtja või õpilasega koos, loetakse see tingimus täidetuks, kui kõnealune isik on peamiselt töötaja, füüsilisest isikust ettevõtja või õpilase ülalpidamisel”.

34

Lisaks hõlmab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46) artikli 2 lõike 2 punktis c määratletud mõiste „pereliige”„alanejad lähisugulased, kes on alla 21 aastased või ülalpeetavad, ja punktis b määratletud abikaasa või partneri alanejad sugulased, kes on alla 21 aastased või ülalpeetavad [...]”.

35

Nende sätete põhjal ja „majapidamisvajaduste rahuldamiseks ette nähtud asja” kontekstis on füüsilise isiku poolt kauba importimisel importija pereliige isik, kes elab importijaga koos või on peamiselt tema ülalpidamisel.

36

Neist asjaoludest nähtub, et eramootorsõidukit, mida kasutab importija pereliige, ehk isik, kes elab importijaga koos või on peamiselt tema ülalpidamisel, saab määratleda „majapidamisvajaduste rahuldamiseks ette nähtud asjana” määruse artikli 1 lõike 2 punkti c tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas põhikohtuasja puhul vastab asjaomase importija pereliige eespool toodud tingimustele.

37

Mis teiseks puutub küsimusse, kas eramootorsõiduki kasutamine põhikohtuasjas kõne all oleval viisil võib määruse artikli 7 alusel tingida imporditollimaksuvabalt importimise õiguse minetamise, siis tuleb märkida, nimetatud sätte eesmärk on kehtestada maksuvabastuse minetamises seisnev tagajärg tehingute puhul, mille tulemusel isiklikku asja ei kasuta importimisele järgneva 12 kuu jooksul enam selle omanik, kuna see on kas tasuta või tasu eest kasutada antud, võõrandatud, või seda kasutatakse tagatisena. Kui importija ei kasuta enam imporditud kaupa isiklikult või oma majapidamisvajaduste rahuldamiseks, siis ei saa enam säilida õigus sellise kasutamisega seotud tollimaksuvabastusele.

38

Kõnealuse artikli 7 lõikes 1 reguleeritud olukord erineb põhikohtuasjas käsitletavast, mille puhul kasutab asjaomast asja käesoleva otsuse punktis 36 toodud tingimustel majapidamisvajaduste rahuldamiseks importija pereliige, kuna viimati kirjeldatud olukorra puhul ei ole põhikohtuasjaga seotud importija loobunud oma asja kasutamisest majapidamisvajaduste rahuldamiseks, ning tähtsust ei oma see, kuidas on õiguslikult määratletud selle asja kõnealuse importija pereliikme kasutusse andmine. Seega, kui tollimaksuvabalt imporditud eramootorsõidukit kasutab importija pereliige, ehk isik, kes elab importijaga koos või on peamiselt tema ülalpidamisel, ei minetata sellise kasutamise tõttu õigust maksuvabastusele.

39

Kõigi esitatud kaalutluste põhjal tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse artiklit 2 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et imporditollimaksuvabalt võib kolmandast riigist liidu tolliterritooriumile importida eramootorsõiduki siis, kui importija on tegelikult asunud alaliselt elama liidu territooriumile, millise tingimuse täitmist peab kontrollima liikmesriigi kohus. Mootorsõidukit, mida tasuta kasutab selle importija pereliige, ehk isik, kes elab importijaga koos või on peamiselt tema ülalpidamisel – millise tingimuse täitmist peab kontrollima liikmesriigi kohus –, käsitatakse importija majapidamisvajaduste rahuldamiseks ettenähtuna ja sellise kasutamise tõttu ei minetata õigust asjaomasele maksuvabastusele.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 28. märtsi 1983. aasta määruse (EMÜ) nr 918/83, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem, artiklit 2 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et imporditollimaksuvabalt võib kolmandast riigist Euroopa Liidu tolliterritooriumile importida eramootorsõiduki siis, kui importija on tegelikult asunud alaliselt elama Euroopa Liidu territooriumile, millise tingimuse täitmist peab kontrollima liikmesriigi kohus. Mootorsõidukit, mida tasuta kasutab selle importija pereliige, ehk isik, kes elab importijaga koos või on peamiselt tema ülalpidamisel – millise tingimuse täitmist peab kontrollima liikmesriigi kohus –, käsitatakse importija majapidamisvajaduste rahuldamiseks ettenähtuna ja sellise kasutamise tõttu ei minetata õigust asjaomasele maksuvabastusele.