—

Pfeifer & Langen KG, esindajad: Rechtsanwalt D. Ehle ja Rechtsanwalt C. M. Hagemann,

—

Hauptzollamt Aachen, esindajad: M. Lambertz ja R.-M. Gleim-Arnold,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Rossi ja B. Schima,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada komisjoni 8. juuni 1982. aasta määruse (EMÜ) nr 1443/82, millega sätestatakse suhkrusektori kvoodisüsteemi kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 158, lk 17; määruse parandus EÜT 1982, L 169, lk 39), muudetud komisjoni 23. veebruari 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 392/94 (EÜT L 53, lk 7; edaspidi „määrus nr 1443/82”), artikli 3 lõiget 4.

2

See taotlus esitati Pfeifer & Langen KG (edaspidi „Pfeifer & Langen”) ja Hauptzollamt Aacheni vahelises kohtuasjas, kus oli vaidluse all ülemäärane suhkrukogus, mille Saksa ametiasutused tootja juures läbi viidud järelkontrolli käigus tuvastasid, ning turustusaasta, millesse suhkru ülejääk tuleb arvata.

3

Nõukogu 30. juuni 1981. aasta määruses (EMÜ) nr 1785/81 suhkrusektori turgude ühise korraldamise kohta (EÜT L 177, lk 4), muudetud komisjoni 2. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1148/98 (EÜT L 159, lk 38; ELT eriväljaanne 03/23, lk 126; edaspidi „algmäärus”), nähti suhkrusektori turgude ühise korralduse (edaspidi „suhkruturu ühine korraldus”) raames ette säilitada põhitoodete tootjatele, nagu Euroopa ühenduste suhkrutootjad, tööhõive ja elatustaseme osas vajalikud tagatised ning tagada suhkruturgu stabiliseerides kõikide tarbijate suhkruga varustamine mõistlike hindadega.

4

Selleks reguleeris algmäärus suhkru tootmist, importi ja eksporti. Täpsemalt nähti seal ette ettevõtjatele eraldatud tootmiskvootide süsteem, millega saab algmääruse põhjenduse 15 kohaselt tagada tootjatele ühenduse hinnad ja nende toodangu turustamise.

5

Kõnealuse kvoodisüsteemi raames määrati muu hulgas kõikidele liikmesriikidele igaks turustusaastaks (ehk 1. juulist kuni järgmise aasta 30. juunini) riiklik tootmiskvoot. See kvoot jaotati kõikides liikmesriikides suhkrut tootvate ettevõtjate vahel A- ja B-kvoodina vastavalt algmääruses sätestatud kriteeriumidele.

6

Algmääruse artikli 24 lõike 1 teine lõik sätestas:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

7

A-kvoodi alla kuuluvat suhkrut, mis näitas tarbimist ühenduses, oli lubatud ühisturul vabalt turustada ning selle realiseerimine oli sekkumishindadega tagatud. B-kvoodi alla kuuluvat suhkrut oli samuti lubatud ühisturul vabalt turustada, kuid sellel puudus sekkumishinnaga seotud tagatis, või siis oli seda lubatud eksporditoetuste abil kolmandatesse riikidesse eksportida. C-suhkru suhtes ei kehtinud hinnatoetus- ega eksporditoetuste süsteem.

8

Suhkruturu ühine korraldus tugines isefinantseerimise süsteemile, kus eksporditoetuste kulusid finantseeriti tootmismaksudest, samas kui C-suhkru toodangult ei nõutud mingit maksu. Peale selle oli kohustus C-suhkrut müüa väljapool ühendust maailmaturul.

9

Sellega seoses oli algmääruse artiklis 26 ette nähtud:

„1.   [...] ei tohi C-suhkrut, mida ei kanta üle artikli 27 kohaselt […], ühenduse siseturul müüa ja [seda] tuleb eksportida töötlemata kujul enne kõnealuse turustusaasta lõppemisele järgnevat 1. jaanuari.

[...]

3.   Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artiklis 41 sätestatud korras.

Kõnealused eeskirjad näevad eelkõige ette maksu tasumise lõikes 1 nimetatud C-suhkrult […], mille puhul ei ole tõendatud eksport töötlemata kujul ettenähtud ajavahemikus määratud kuupäeval.”

10

Algmääruse artikli 27 lõiked 1 ja 2 sätestasid:

„1.   Iga ettevõtja võib otsustada A-kvooti ületanud suhkrutoodangu tervikuna või osaliselt üle kanda järgmisesse turustusaastasse nii, et seda käsitletakse kui selle aasta toodangut. Seda otsust ei saa muuta.

[...]

2.   Ettevõtjad, kes võtavad vastu lõikes 1 nimetatud otsuse:

[...]”

11

Algmääruse artikli 27 lõikes 3 oli ette nähtud:

„Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad, milles võib ülekantavaid suhkrukoguseid piirata, kehtestatakse artiklis 41 kehtestatud korras.

Kõnealused eeskirjad sätestavad eelkõige maksu tasumise [...] ladustatud suhkrukoguselt, mis on müüdud kohustusliku ladustamisperioodi jooksul.”

12

Algmääruse artiklis 28 olid kehtestatud muu hulgas A- ja B-suhkru toodangule kohaldatavate toodangumaksude kindlaksmääramiseks kasutatavad kriteeriumid. Seda maksu kogusid liikmesriigid.

13

Algmääruse artikli 26 lõike 3 alusel kehtestatud komisjoni 14. septembri 1981. aasta määruses (EMÜ) nr 2670/81, milles sätestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad kvooti ületava suhkrutoodangu kohta (EÜT L 262, lk 14; ELT eriväljaanne 03/05, lk 85), muudetud komisjoni 30. jaanuari 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 158/96 (EÜT L 24, lk 3; edaspidi „määrus nr 2670/81”), olid täpsustatud tingimused, mil C-suhkur loetakse ekspordituks.

14

Määruse nr 2670/81 artikli 1 lõige 1 oli sõnastatud järgmiselt:

„[Algmääruse] artikli 26 lõikes 1 nimetatud tooteid käsitatakse ekspordituna, kui:

Kui esimeses lõigus sätestatud tingimusi ei täideta, käsitatakse asjaomast C-suhkru […] kogust müüduna siseturul, välja arvatud vääramatu jõu korral.

Vääramatu jõu korral võtab selle liikmesriigi pädev asutus, kelle territooriumil C-suhkur […] on toodetud, vajalikud meetmed nende asjaolude põhjal, millele asjaomane isik on viidanud.

Kui C-suhkur […] eksporditakse muu kui selle liikmesriigi territooriumilt, kus need on toodetud, võetakse need meetmed vajaduse korral pärast selle liikmesriigi pädevate asutuste arvamuse saamist.”

15

Määruse nr 2670/81 artikli 3 lõige 1 nägi ette:

„Asjaomane liikmesriik arvestab kogustelt, mis on artikli 1 lõikes 1 määratletud tähenduses müüdud siseturul, C-suhkru puhul vastavalt vajadusele 100 kg valge või toorsuhkru kohta […] maksu […] mis on võrdne:

16

Määruse nr 1443/82 artikli 1 lõige 1 sätestas:

„[Algmääruse] artiklite 26‐29 kohaselt käsitatakse suhkrutoodanguna järgmiste toodete üldkogust (väljendatuna valges suhkrus):

[...]” [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

17

Määruse nr 1443/82 artikkel 3 sätestas:

„1.   Enne iga aasta 15. veebruari kehtestavad liikmesriigid esialgsed suhkrutoodangu arvud jooksvaks turustusaastaks iga nende territooriumil asuva ettevõtja jaoks.

[...]

3.   Enne iga aasta 1. oktoobrit kehtestavad liikmesriigid lõplikud suhkru […] toodangu arvud jooksvaks turustusaastaks iga ettevõtja jaoks.

4.   Kui pärast lõikes 3 osutatud lõplike suhkru […] toodangu arvude kehtestamist avastatakse lahknevusi, võetakse need lahknevused arvesse lõplike arvude kinnitamisel selle turustusaasta kohta, mil kõnealused lahknevused avastati.”

18

Määruse nr 1443/82 artikkel 4 sätestas:

„1.   [Algmääruse] artiklite 26‐29 kohaldamisel tähendab ettevõtja suhkru […] toodang selle ettevõtja poolt tegelikult toodetud suhkru […] kogust.

2.   Suhkru kogutoodang asjaomasel turustusaastal on lõikes 1 osutatud toodang, millele on lisatud sellesse turustusaastasse ülekantud toodang ja millest on lahutatud järgmisesse turustusaastasse ülekantud toodang.”

19

Nõukogu 18. detsembri 1967. aasta määruse nr 1009/67/EMÜ suhkruturu ühise korraldamise kohta (EÜT 1967, 308, lk 1) artikkel 23 nägi ette:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad kõikidele nende territooriumil suhkrut tootvatele tehastele või ettevõtjatele põhikvoodi. Ilma et see piiraks lõigetes 3 ja 4 kehtestatud sätete kohaldamist, korrutatakse põhikvoodi määramiseks tehase või ettevõtja aasta keskmine suhkrutoodang turustusaastatel 1961/1962 kuni 1965/1966 koefitsiendiga, mis väljendab asjaomase liikmesriigi põhikoguse ja tema aasta keskmise suhkrutoodangu suhet sama ajavahemiku jooksul.

Põhikogused on järgmised:

Saksamaa: 1750000 tonni valget suhkrut,

Prantsusmaa: 2400000 tonni valget suhkrut,

Itaalia: 1230000 tonni valget suhkrut,

Madalmaad: 550000 tonni valget suhkrut,

Belgia-Luksemburgi Majandusliit: 550000 tonni valget suhkrut.

2.   Liikmesriik võtab ettevõtjate põhikvoodi määramisel vajalikud meetmed suhkrupeedi- ja suhkrurootootjate huvidega arvestamiseks.

3.   Nõukogu võtab komisjoni ettepanekul vastavalt asutamislepingu artikli 43 lõikes 2 ettenähtud hääletuskorrale vastu lõike 1 üldised rakenduseeskirjad ja võimalikud erandid sellest.

4.   Kui on käesoleva artikli rakendamiseks on vaja kehtestada üksikasjalikud eeskirjad, võetakse need vastu artiklis 40 sätestatud korras.” [mitteametlik tõlge]

20

Määrus nr 1009/67 tunnistati kehtetuks nõukogu 19. detsembri 1974. aasta määrusega (EMÜ) nr 3330/74 suhkruturu ühise korraldamise kohta (EÜT L 359, lk 1).

21

Algmäärus tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 13. septembri 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 2038/1999 suhkruturu ühise korraldamise kohta (EÜT L 252, lk 1).

22

Määrus nr 2670/81 tunnistati kehtetuks ja asendati komisjoni 29. juuni 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 967/2006, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 318/2006 (kvooti ületava suhkrutoodangu kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 176, lk 22).

23

Määrus nr 1443/82 tunnistati kehtetuks ja asendati komisjoni 20. veebruari 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 314/2002, milles sätestatakse suhkrusektori kvoodisüsteemi kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 50, lk 40; ELT eriväljaanne 03/35, lk 190).

24

Põhikohtuasja faktiliste asjaolude asetleidmise kuupäeva arvestades tuleb põhikohtuasja suhtes siiski kohaldada algmäärust ning määruseid nr 2670/81 ja nr 1443/82.

25

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Pfeifer & Langen toodab suhkrut oma tehastes Elsdorfis, Euskirchenis, Appeldornis ja Lages (Saksamaa).

26

Asjaomase ettevõtja 8. septembril 1998 esitatud deklaratsioonist lähtudes määras Hauptzollamt Köln-West 25. septembri 1998. aasta otsuses kindlaks nimetatud ettevõtja lõpliku suhkrutoodangu turustusaastal 1997/1998.

27

Hauptzollamt für Prüfungen Köln alustas 4. novembril 1999 Pfeifer & Langeni juures kontrollide läbiviimisega. Hauptzollamt Krefeld jätkas 16. jaanuaril 2003 kontrolli, mis puudutas muu hulgas turustusaasta 1997/1998 eest makstavat suhkru tootmismaksu.

28

Kontrollijad märkisid oma 9. mai 2006. aasta aruandes, et nad on avastanud toodangu ülejäägi võrreldes Pfeifer & Langeni deklareeritud kogusega. Sellest tulenevalt tuvastas Hauptzollamt Aachen 28. detsembri 2006. aasta otsuses, et Pfeifer & Langen oli turustusaastal 1997/1998 tootnud ülemäärases koguses 9657,4 tonni valget suhkrut. Samal päeval tehtud teises otsuses määras Hauptzollamt Aachen tuvastatud tootmisülejäägi alusel Pfeifer & Langenile C-suhkru eest maksu summas 5810857,58 eurot.

29

Pfeifer & Langen esitas mõlema otsuse peale vaided, väites muu hulgas, et määruse nr 1443/82 artikli 3 lõike 4 kohaselt ei ole lubatud väidetavat tootmisülejääki arvata turustusaastasse 1997/1998, kuna ülejääk avastati alles 1. oktoobril 1998.

30

Hauptzollamt Aachen jättis 27. aprilli 2010. aasta otsusega Pfeifer & Langeni vaided rahuldamata, tuues muu hulgas põhjuseks, et tuvastatud tootmisülejääk oli õigesti turustusaastasse 1997/1998 arvatud, kuna määruse nr 1443/82 artikli 3 lõiget 4 saab kohaldada vaid tootja deklareeritud toodangu suhtes. Deklareerimata ja hiljem tuvastatud tootmisülejäägid tuleb arvata turustusaastasse, mil need toodeti.

31

Peale selle muutis Hauptzollamt Aachen samuti 27. aprillil 2010 tehtud otsusega oma 28. detsembri 2006. aasta tuvastamisotsust ja määras turustusaastal 1997/1998 tootmisülejäägi koguseks 6922,1 tonni. Samal päeval tehtud teise otsusega muutis ta oma 28. detsembri 2006. aasta maksuteadet ning määras Pfeifer & Langenile tootmismaksu summas 4165027,57 eurot.

32

Pfeifer & Langen märkis kohtuistungil, et kõnealune ülejääk moodustas 1,4% kogu tema suhkrutoodangust turustusaastal 1997/1998.

33

Pfeifer & Langen esitas selle otsuse peale Finanzgericht Düsseldorfile kaebuse.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates sõltub põhikohtuasja lahendamine sellest, kas Pfeifer & Langeni juures läbiviidud kontrollide käigus pärast turustusaasta 1997/1998 lõppu tuvastatud suhkru ülejääk tuleb arvata sellesse turustusaastasse või mõnda järgnevasse turustusaastasse.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab siinjuures, et määruse nr 1443/82 artikli 3 lõige 4 on kooskõlas Euroopa Kohtu 30. jaanuari 1974. aasta otsusega kohtuasjas 159/73: Hannoversche Zucker (EKL 1974, lk 121, punkt 6), ent see kohtuotsus puudutas enne suhkruturu ühise korralduse jõustumist toodetud ülemääraseid koguseid – põhikohtuasjas see nii ei ole.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib veel, et algmääruse kohaselt puudutavad ettevõtjatele eraldatud tootmiskvoodid turustusaastal toodetud koguseid. Seega, kui kohaldada määruse nr 1443/82 artikli 3 lõiget 4 pärast turustusaasta lõppu tuvastatud ülemäärastele suhkrukogustele, tooks see kaasa asjaomase toodangu ülekandmise järgmisesse turustusaastasse. Neil asjaoludel tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas selline tõlgendus on tootmiskvootide süsteemiga kooskõlas.

37

Neil asjaoludel otsustas Finanzgericht Düsseldorf menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse nr 1443/82 artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see laieneb ka ülemäärastele kogustele, mille pädev asutus on hiljem tootja juures kontrollimisel tuvastanud?”

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimuses sisuliselt teada, kas määruse nr 1443/82 artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse olukorras, kus liikmesriigi ametiasutused on tootja juures läbi viidud järelkontrolli käigus tuvastanud ülemäärase suhkrukoguse.

39

Alustuseks olgu meenutatud, et turustusaasta kestis 1. juulist kuni järgmise aasta 30. juunini. Määruse nr 1443/82 artikli 3 lõike 1 kohaselt pidid liikmesriigid enne iga aasta 15. veebruari kehtestama esialgse suhkrutoodangu jooksvaks turustusaastaks iga nende territooriumil asuva ettevõtja jaoks. Sama artikli lõike 3 kohaselt pidid liikmesriigid seejärel enne iga aasta 1. oktoobrit kehtestama lõpliku suhkrutoodangu eelnevaks turustusaastaks iga ettevõtja jaoks.

40

Sama artikli lõikes 4 oli ette nähtud, et kui pärast lõpliku toodangu kehtestamist „avastatakse lahknevusi, võetakse need lahknevused arvesse lõplike arvude kinnitamisel selle turustusaasta kohta, mil kõnealused lahknevused avastati.”

41

Viimati mainitud säte, mis on eelotsuse küsimuse esemeks, on esitatud samas sõnastuses nagu komisjoni 12. märtsi 1973. aasta määruse (EMÜ) nr 700/73, milles sätestatakse teatavad üksikasjalikud eeskirjad suhkru kvoodisüsteemi kohaldamise kohta (EÜT L 67, lk 12), artikli 2 lõige 3. Olgu märgitud, et eespool viidatud kohtuotsuses Hannoversche Zucker viitas Euroopa Kohus määruse nr 700/73 artikli 2 lõikele 3.

42

Nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud asjas oli kõne all ülemäärane suhkrukogus, mis avastati inventuuri käigus pärast suhkruturu ühise korralduse jõustumist 1. juulil 1968, kuid mis oli tekkinud enne seda kuupäeva.

43

Nagu Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Hannoversche Zucker punktis 3 märkis, on küsimus selles, kas ülejääk tuleb tootmismaksu arvutamisel arvata suhkruturu ühise korralduse jõustumisele eelnenud perioodi hulka, esimese sellele järgnenud suhkru turustusaasta hulka või selle turustusaasta hulka, mil ülejääk tuvastati.

44

Euroopa Kohus märkis sellega seoses kohtuotsuse punktis 5, et suhkru ladustamiseks ette nähtud tehnilisi tingimusi arvestades on võimalik inventuure teha üksnes mitme aasta järel ning praktikas on raske täpselt kindlaks määrata aastat, millal tegelikult on tekkinud ülemäärane kogus, mis võrreldes arvessevõetud laovarudega tootja raamatupidamisarvestuse põhjal tuvastatakse.

45

Euroopa Kohus lisas samas punktis, et ülejäägi arvamine eelnenud turustusaastasse tooks kaasa vajaduse muuta selle turustusaasta toodangut puudutavaid lõplikke arvandmeid mitte ainult üksiku ettevõtja, vaid ka liikmesriigi ja kogu ühenduse osas, ning sellise muutmisega kaasneksid tagasiulatuva mõjuga tagajärgede tõttu tootmiskvootide ja ülejäägimaksu arvutamisele soovitava tulemusega täiesti ebaproportsionaalsed haldusraskused.

46

Euroopa Kohus jõudis vaadeldava kohtuotsuse punktis 6 järeldusele, et neil asjaoludel tuleb esitatud küsimustele vastata nii – mida kinnitati formaalselt ka alates 15. märtsist 1973 kohaldatavas määruses nr 700/73 –, et pärast lõpliku toodangu kindlaksmääramist ilmsiks tulnud ülejääki tuleb käsitleda nii, et see on tekkinud turustusaastal, mil see tuvastati.

47

Tuleb siiski sedastada, et põhikohtuasjas kõne all olevad asjaolud erinevad nendest, mida käsitleti eespool viidatud kohtuotsuse Hannoversche Zucker aluseks olnud kohtuasjas, kuna viimati nimetatud kohtuasjas tuvastatud suhkru ülejääk puudutas suhkrutoodangut, mis ei ületanud tol ajal kehtinud õiguses, s.o määruse nr 1009/67 artiklis 23 määratud kvooti. Sisuliselt vastas see kvoot algmääruses ette nähtud A-suhkru ja B-suhkru kvootide üldkogusele.

48

Vaidlust ei ole selle üle, et põhikohtuasjas tuvastatud suhkru ülejääk on algmääruse artikli 24 lõike 1 punkti a mõttes C-suhkur, mitte A- või B-suhkur. Sellele asjaolule ei ole vastu vaielnud ka ükski Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 sätestatud huvitatud isik, kes on Euroopa Kohtule seisukohti esitanud.

49

Järelikult, kui jääb kehtima eespool viidatud kohtuotsuses Hannoversche Zucker esitatud Euroopa Kohtu seisukoht A-kvoodi ja B-kvoodi suhkru lõpliku toodangu kinnitamise kohta, siis tuleb kontrollida, kas määruse nr 1443/82 artikli 3 lõige 4 on kohaldatav ka olukorras, kus liikmesriigi ametiasutuste poolt tootja juures läbi viidud järelkontrolli käigus tuvastatud ülemäärane suhkrukogus koosneb C-suhkrust.

50

Sellega seoses tuleb tõdeda, et määruse nr 1443/82 artikli 3 lõike 4 sõnastus ei sisalda ühtegi asjaolu, mille põhjal võiks arvata, et selle sätte kohaldamisala peaks olema piiratud A- ja B-suhkruga.

51

Samas tuleb seda sätet tõlgendada suhkruturu ühist korraldust käsitlevate liidu õigusnormide üldist ülesehitust ja eesmärke silmas pidades.

52

Siinkohal tuleb arvesse võtta asjaolu, et algmäärusega kehtestati erisüsteem C-suhkrust koosnevate ülejääkide haldamiseks. See süsteem nägi ette, et suhkrutootjal, kes on ületanud A-kvoodi ja B-kvoodi ning kellel on seega teatav kogus C-suhkrut, oli C-suhkru osas valikuvõimalus.

53

Esiteks oli vastavalt algmääruse artikli 26 lõikele 1 lubatud C-suhkrut eksportida enne kõnealuse turustusaasta lõppemisele järgnevat 1. jaanuari. Kui ei olnud tõendatud, et asjaomane suhkur on määratud tähtaja jooksul eksporditud, oli tootja kohustatud maksma algmääruse artikli 26 lõike 3 alusel tasumisele kuuluva summa.

54

Teiseks võis tootja algmääruse artikli 27 lõigete 1 ja 2 kohaselt otsustada kanda see suhkrukogus üle järgmisesse turustusaastasse, millest asjaomane liikmesriik oli kohustatud enne 1. veebruari teatama. Kui sel viisil üle kantud suhkrukogus müüdi siseturul kohustusliku ladustamisperioodi jooksul, tuli müüdud suhkrukoguselt tasuda ka maksu.

55

Sellest järeldub, et vastavalt 1. jaanuariks ja 1. veebruariks pidi C-suhkrust koosnevad ülejääkide kogus kindlalt tuvastatud olema.

56

Kui määruse nr 1443/82 artikli 3 lõiget 4 tõlgendada nii, et need suhkru ülejäägid saaks arvata turustusaastasse, mil nad tuvastati, oleks see kahjustanud C-suhkru korralduse eesmärki vältida asjaomase suhkru müümist siseturul.

57

Kui vastavalt määruse nr 1443/82 artikli 3 lõikele 4 oleks olnud võimalik võtta C-suhkrut – nii nagu ka A- ja B-suhkrut – arvesse lõpliku toodangu kinnitamisel selle turustusaasta kohta, mil lahknevused tuvastati, ei oleks tootjatel olnud mingit huvi neid suhkru ülejääke eksportida või need deklareerida ja järgmisesse turustusaastasse üle kanda. Seega ei oleks saanud välistada, et tootjad hoiavad lõputult alles samu suhkru ülejääke, mida saab korduvalt arvata turustusaastasse, mil need ülejäägid tuvastati, kuigi tegelikult oli tegemist suhkru ülekandmisega varasemast turustusaastast.

58

Niisugune olukord ei oleks mitte ainult takistanud C-suhkru turustamise tõhusat kontrolli, vaid ka rikkunud algmääruse artikli 27 lõiget 3, mille kohaselt võis ülekantavaid suhkrukoguseid piirata.

59

Mis puudutab Hauptzollamt Aacheni argumenti, et määruse nr 1443/82 artikkel 3 lõige 4 oli kohaldatav üksnes juhul, kui tootja ei olnud lõpliku suhkrutoodangu deklareerimise hetkel ülejäägist teadlik, siis tuleb lisaks sellise asjaolu olemasolu kindlakstegemisel esinevatele raskustele veel meenutada, et õiguslikust olukorrast teadlik hoolas ettevõtja peab suhkrukaubandusest tuleneda võivate kasude hindamisel võtma arvesse ka sellise kauba tootmisega seotud riske, eelkõige raskusi toodetud suhkrukoguse täpsel kindlaksmääramisel, ning aktsepteerima neid tavapärase kaubandusriskina, mis niisuguse tootmisega kaasneb.

60

Peale selle tuleb täpsustada, et C-suhkrule kohaldatav süsteem, mis asjassepuutuvates õigusnormides on ette nähtud, põhineb objektiivsetel kriteeriumidel ning seda kohaldatakse sõltumata sellest, kas tootja kavatseb kasutada pettust. Seega oli algmääruse artikli 27 lõike 3 kohaselt kohustuslik tasuda maksu juhul, kui C-suhkrut ei olnud algmääruse artikli 26 lõikes 1 määratud tähtaja jooksul eksporditud või seda müüdi siseturul, ilma et oleks võetud arvesse tootja võimalikku pettust.

61

Eeltoodust tuleneb, et määruse nr 1443/82 artikli 3 lõike 4 kohaldamisala ei saa laiendada C-suhkrule.

62

Seetõttu tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1443/82 artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et seda ei kohaldata olukorras, kus liikmesriigi ametiasutused on tootja juures läbi viidud järelkontrolli käigus tuvastanud ülemäärase suhkrukoguse, juhul kui see koosneb C-suhkrust.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Komisjoni 8. juuni 1982. aasta määruse (EMÜ) nr 1443/82, millega sätestatakse suhkrusektori kvoodisüsteemi kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (muudetud komisjoni 23. veebruari 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 392/94), artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et seda ei kohaldata olukorras, kus liikmesriigi ametiasutused on tootja juures läbi viidud järelkontrolli käigus tuvastanud ülemäärase suhkrukoguse, juhul kui see koosneb C-suhkrust.